Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-136-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a kohtuotsus R. L. süüdistuses KrK § 148¹ lg 10 järgi — RT III, 2004, 9, 107

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-136-03 Otsuse kuupäev 25. märts 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi R. L. süüdistuses KrK § 1481 lg 10 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 4. juuni 2003. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-114-2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R. L. kaitsja vandeadvokaat Leon Glikman, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 21. oktoober 2003. a Istungil osalenud isikud Riigiprokurör Marge Püss ja R. L. kaitsja vandeadvokaat Leon Glikman Resolutsioon 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 4. juuni 2003. a otsus R. L. süüdistusasjas KrK § 1481 lg 10 järgi muutmata. 2. Teha Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2003. a otsusesse ja Tartu Ringkonnakohtu 4. juuni 2003. a otsusesse täpsustus lugedes R. L. poolt käibedeklaratsioonides alusetult deklareeritud eksportkäibeks 1995. a veebruarikuus 487 600 krooni ja märtsikuus 642 362 krooni ning alusetult tagastatud käibemaksu summaks 1995. a novembrikuu käibe eest 248 720 krooni ja 1995. a detsembrikuu käibe eest 176 364 krooni. 3. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. R. L. anti KrK § 1481 lg 10 järgi kohtu alla 29. mail 2002. a KrMK § 215 lg 2 korras esitatud süüdistuses. R. L-i süüdistati selles, et olles AS A juhatuse liige ja ametiisik, kelle kohustuseks oli tulu-, käibe- ja muude maksudeklaratsioonide esitamine ning maksude tasumine, rikkus ta ajavahemikul 1994. aasta juulikuust kuni 1996. aasta maikuuni tahtlikult käibemaksuseaduse § 10 p 1 nõudeid, jättes ettevõtluse tulemusena tekkivalt maksustatavalt käibelt 18% käibemaksu arvestamata ja tähtajaks tasumata. Käibe varjamiseks näitas R. L. ise ja andis oma alluvatele korralduse näidata AS A raamatupidamisdokumentides, nagu oleks AS A eksportinud toiduaineid Eesti riigist välisriikidesse. Käibe varjamiseks fabritseeris R. L. andmeid tollideklaratsioonides, teistes kaubadokumentides, käibedeklaratsioonides ja avaldustes käibemaksu tagastamiseks, esitades nimetatud dokumendid Tartu Tolliinspektuurile ja maksuametile. R. L. esitas Tartu Linna Maksuametile tahtlikult valeandmeid kahekümne kuu käibedeklaratsioonis. R. L. tegevuse tulemusena jäi riigile alusetult laekumata käibemaksu 2 994 716 krooni, s.o suures ulatuses. Sellega pani R. L. toime KrK § 1481 lg-tes 2 ja 5 ettenähtud kuriteo ja kuna selle tulemusel jäi maksudena laekumata enam kui 1 000 000 kr, siis pani R. L. toime KrK § 1481 lg 10 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 1.2. Samas kriminaalasjas anti kohtu alla H. K., T. K., R. V., M. T., A. S., V. P., M. T. ja J. S. süüdistuses KrK § 162 järgi. 2. Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2003. a otsusega tunnistati R. L. süüdi KrK § 1481 lg 10 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastaks ja 6 kuuks. KarS § 74 alusel otsustas maakohus, et mõistetud vangistusest kuulub koheselt ärakandmisele 9 kuud, ülejäänud osas jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata ja määras katseajaks kolm aastat. R. L-i kohustati katseajal järgima KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid, samuti pandi R. L-ile KarS § 75 lg 2 p 1 alusel kohustus heastada kuriteoga tekitatud kahju, tasudes kuni katseaja lõpuni igakuiselt tsiviilhagi katteks vähemalt 2500 kr. KarS § 49 alusel võttis kohus R. L-ilt kolmeks aastaks ära õiguse töötada äriühingu tegevjuhina, likvideerijana või prokuristina ning olla valitud äriühingu juhatusse. Kohus rahuldas Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi osaliselt ja mõistis R. L-ilt välja 2 994 716 krooni käibemaksuvõla katteks. Intresside osas jättis kohus maksuameti tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. 2.1. Sama kohtuotsusega mõisteti H. Karo KrK § 162 järgi õigeks ja sama paragrahvi järgi tunnistati süüdi T. K., R. V., M. T., A. S., V. P., M. T. ja J. S. 2.2. Maakohus leidis, et R. L. kui deklarandi esindaja pidi veenduma, et kaup väljub Eesti Vabariigi territooriumilt vastavalt tolliseaduse (TS) § 27 lg-le 3 viieteist kalendripäeva jooksul pärast kaubadeklaratsiooni kontrolli ja aktsepteerimist tolliasutuses. R. L. seda kohustust ei täitnud ja esitas sellele vaatamata maksuametile käibedeklaratsioonid ning avaldused käibemaksu tagastamiseks ja jättis tasumata käibemaksu. Kuna AS A tegelikult kaupa ei eksportinud, tuleb varjatud käive maksustada 18% käibemaksuga vastavalt käibemaksuseaduse § 13 lg-le 1. Riigile jäi laekumata käibemaksu summas 2 994 716 krooni. Maakohus leidis, et R. L. tegevus oli võimalik vaid tahtliku teona. Täidetud on KrK § 1481 lg-tes 2 ja 5 sätestatud kuriteokoosseisud. See tegu on kuritegu ka karistusseadustiku kohaselt, sest kuriteo tagajärjel riigile maksudena laekumata jäänud summa ületab KarS §-s 390 ettenähtud 500 000 krooni piiri. 3. R. L. osas esitasid Tartu Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused tema kaitsjad vandeadvokaadid Leon Glikman ja Tarmo Pilv. Mõlemad apellandid palusid maakohtu otsuse R. L. süüdimõistmise ja tsiviilhagi osalise rahuldamise osas tühistada ja teha R. L. suhtes õigeksmõistev otsus. L. Glikmani apellatsioonkaebuses paluti jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. 4. Tartu Ringkonnakohtu 4. juuni 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus R. L-ile mõistetud karistuse ja temalt väljamõistetud tsiviilhagi osas. Ringkonnakohus karistas R. L-i KrK § 1481 lg 10 järgi 2 aasta ja 6-kuulise vangistusega. KarS § 74 lg 1 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Ringkonnakohus allutas R. L. KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõuetele, samuti pandi R. L-ile KarS § 75 lg 2 p 1 alusel kohustus heastada kuriteoga tekitatud kahju, tasudes kuni katseaja lõpuni igakuiselt tsiviilhagi katteks vähemalt 2500 krooni. Ringkonnakohus mõistis R. L-ilt kuriteoga tekitatud kahju katteks Tartu Linna Maksuameti kasuks välja 2 686 776 krooni. Intresside ja 1994. a eest tasumata käibemaksusumma osas jättis kohus hagi läbivaatamiseks tsiviilmenetluse korras. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse olulisemad põhjendused on järgmised. 4.1. R. L. on KrK § 1481 lg 10 järgi süüdi tunnistatud sama paragrahvi lõigetes 2 ja 5 sätestatud tegude toimepanemises, kuna nende tegude tulemusena jäi maksudena laekumata üle miljoni krooni. Ringkonnakohus nentis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on R. L-ile KrK § 1481 lg 5 järgi süüks arvatud tahtlik käibemaksu tasumata jätmine, mis aga karistusseadustiku kohaselt ei ole enam kuriteona karistatav. Seetõttu jättis ringkonnakohus R. L. süüdistusest KrK § 1481 lg 10 järgi välja maksude tasumata jätmise, s.o kuriteo toimepanemise KrK § 1481 lg 5 järgi. 4.2. Maakohtu poolt R. L. süüditunnistamine KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi selles, et ta esitas 1994. aasta kohta Tartu Maksuametile valeandmeid, mille tulemusena jäi laekumata käibemaksu summas 307 940 krooni, on ebaõige. Ringkonnakohus märkis, et kuni 13. jaanuarini 1995. a kehtinud KrK § 1481 lg 2 kohaselt võis isiku maksustamisobjektide varjamise eest vastutusele võtta, kui samasuguse rikkumise eest oli tema suhtes kohaldatud halduskaristust. Seega ei saanud R. L. 1994. aastal eeldada, et tema tegude avastamine tooks endaga kaasa kriminaalkorras süüdimõistmise, sest kriminaalasjas puuduvad andmed, et R. L-i oleks kuni 13. jaanuarini 1995. a maksustamisobjektide varjamise eest halduskorras karistatud. Seoses sellega jättis ringkonnakohus R. L. süüdistusest välja 1994. aasta käibe osas Tartu Maksuametile valeandmete esitamise, mille tulemusena tagastati AS-le A alusetult käibemaksu 307 940 krooni ja vähendas selle võrra ka R. L-ilt tsiviilhagi katteks väljamõistetud summat. 4.3. R. L-ile 1. juunil 2000. a kehtestatud KrK § 1481 lg 2 redaktsiooni järgi süüksarvatud käibemaksudeklaratsioonides valeandmete esitamine on samastatav 13. jaanuarist 1995. a kuni 1. juunini 2000. a kehtinud KrK § 1481 lg-s 2 ettenähtud maksustamisobjektide varjamisega. Kohus põhjendas oma seisukohta sellega, et 6. jaanuaril 1994. a jõustunud maksukorralduse seaduse § 272 lg 1 p 2 kohaselt oli käibe varjamine selle seaduse mõistes aktsiisi- või käibemaksukohustuslase poolt deklaratsioonis maksu vähemarvutamine, arvutamata jätmine, ettenähtud suurema tagastatava käibemaksusumma arvutamine või ettenähtust väiksema maksusumma tasumine või maksusumma tasumata jätmine, kui see oli toime pandud ebaõigete andmete esitamisega käibedeklaratsioonis, arves, tollideklaratsioonis või muus kaubadokumendis, samuti nende dokumentide võltsimise või fabritseerimisega. 4.4. R. L. esines tollikontrollis deklarandina ja pidi vastutama kauba Eesti Vabariigist väljaviimise eest. Kolleegium leidis, et AS A poolt maksuametile esitatud kaubadeklaratsioonide alusel kauba tegelikku eksporti ei toimunud ja seega tegutses R. L. maksuametile käibedeklaratsioonides valeandmeid esitades otsese tahtlusega ning tema tegevuse eesmärgiks oli saada alusetult tagasi käibemaksu. 4.5. Kaitsja väide, et R. L. poolt toimepandud kuriteod on aegunud, on alusetu, sest toimepandud teod on vaadeldavad jätkuvate kuritegudena, mistõttu on igati õigustatud ka R. L. poolt toimepandud tegude tagajärjel tekitatud kahju summeerimine. 4.6. R. L. süüdistuse ja temalt väljamõistetava hagisumma vähendamine 307 940 krooni võrra ei võta maksuametilt õigust esitada nimetatud summa osas R. L. vastu tsiviilnõue. 4.7. Ringkonnakohus asus seisukohale, et maakohus on R. L-ile karistuse mõistmisel arvestanud kõiki KarS §-s 56 ettenähtud asjaolusid. Samas kohus leidis, et seoses R. L-ile esitatud süüdistuse mahu olulise vähenemisega, tuleb kergendada ka talle mõistetud karistust. Menetlusosaliste seisukohad Riigikohtus 5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse R. L. kaitsja vandeadvokaat L. Glikman, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja mõista R. L. KrK § 1481 lg 10 järgi õigeks. Tsiviilhagi palub kaitsja jätta läbi vaatamata. Taotlust põhistab kassaator järgmiselt. 5.1. Ringkonnakohus on motiveerimatult välistanud, et R. L. tegutses ettevaatamatusega, st ei kontrollinud piisava hoolikusega kauba liikumist ja lepingupartnerite äriregistris püsimist. Kohus ei ole põhistanud, milline õigusnorm pani R. L-ile kohustuse kontrollida lepingupartnerite registris püsimist ekspordi momendil, samuti seda, milline oli registris püsimise maksuõiguslik tagajärg. Seega ei tugine kohtu järeldus R. L. tahtlusest talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises uuritud tõenditele, on kohtu poolt motiveerimata ja põhineb oletustel. 5.2. Kohtud on põhiseaduse § 23 lg-t 1 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 7 lõiget 1 eirates kohaldanud kriminaalseadust tagasiulatuvalt. Kassaator märgib, et R. L. on 1995.–1996. aastal toimepandud tegude eest süüdi tunnistatud 1. juunil 2000. a kehtestatud KrK § 1481 lg 2 redaktsiooni järgi. Kaitsja ei nõustu Tartu Ringkonnakohtu seisukohaga, et R. L-ile 1. juunil 2000. a kehtestatud KrK § 1481 lg 2 redaktsiooni järgi süüksarvatud käibemaksudeklaratsioonides valeandmete esitamine on samastatav 13. jaanuarist 1995. a kuni 1. juunini 2000. a kehtinud KrK § 1481 lg-s 2 ettenähtud maksustamisobjektide varjamisega. Kassaator leiab, et väidetava fiktiivse ekspordi korral ei ole tegemist maksuobjekti varjamisega, vaid ebaõige maksumäära (s.o 0-protsendilise määra) rakendamisega. Ebaõige maksumäära rakendamine ei olnud aastatel 1994–1996 kriminaalkorras karistatav. 5.3. Ringkonnakohus on ekslikult käsitlenud R. L-i deklarandina tolliseaduse § 1 p 1 tähenduses. Tegelikult oli deklarandiks AS A. Ringkonnakohus on meelevaldselt seostanud TS § 27 lg 3 alusel tekkiva haldusõigusliku suhte riigi ja deklarandi vahel karistusõigusliku vastutusega, kuna TS § 27 lg 3 eesmärk on üksnes tagada võimalikust tollivõlast tuleneva rahalise maksukohustuse täitmine. 5.4. Kohtud ei ole tuvastanud, et R. L. oleks võltsinud deklaratsioonidel tollitempleid või et ta oleks organiseerinud koos tolliametnikega fiktiivset eksporti. R. L-il oli alus heauskselt tugineda tolliametnike poolt läbi viidud kontrollile (seda kinnitavatele tollipitsatitele deklaratsioonidel). Kassaator märgib, et kohtuotsustest ei tulene viidet ühelegi seadusele, mille kohaselt oleks R. L. olnud AS A juhatuse liikmena kohustatud kontrollima kauba sihtpunkti jõudmist ning tollivormistust kolmandas riigis. Eksportdeklaratsioonide koostamisel võeti aluseks kauba ostjate poolt volikirjades esitatud isikuandmed ostjate kohta ja suuliselt edastatud muud eksportdeklaratsiooni koostamiseks vajalikud andmed. R. L. usaldas nende andmete õigsust. Kaitsja arvates on ebamõistlik ja ebaproportsionaalne eeldada, et deklarandi esindaja jälgib kauba liikumist ka pärast tolliformaalsuste täitmist. R. L. käitus käibedeklaratsioonide esitamisel Tartu Linna Maksuametile heas usus ja mõistlikus eelduses, et eksporditehingud on toimunud, kaubadeklaratsioonile märgitud andmed on õiged ning et toll on täitnud kõik omapoolsed ülesanded. 5.5. Kohtuotsustest ei selgu, millisele arvutuslikule alusele põhineb R. L-ilt tsiviilhagi korras väljamõistetud summa. Kaitsja rõhutab, et kuna Tartu Linna Maksuamet ei ole tsiviilhagi esitanud, ei ole R. L-il olnud adekvaatset ja tõhusat võimalust ennast kaitsta. Maakohtu otsuses viidatakse paljasõnaliselt kahele ettekirjutusele, kuid nende sisu on jäetud avamata ning tõendeid ei ole analüüsitud. Ka ringkonnakohus jättis need puudused kõrvaldamata. Samuti ei ole kohtud vastanud kaitsja väitele, et TsÜS § 37 lg 2 kohaselt kannab juhtorgani liige üksnes sekundaarset vastutust. Lisaks on kassaatori arvates arusaamatu, miks on kahju sisse nõutud üksnes R. L-ilt, aga mitte KrK § 162 järgi süüdi tunnistatud tolliametnikelt ja samuti riigilt, kes maksuameti kaudu aktsepteeris hiljem ebaõigeks osutunud dokumentatsiooni. 5.6. Kassaator leiab, et kriminaalasja menetlemise käigus on kohtud rikkunud menetlusnorme ja kaitseõigust ka sellega, et on tõenditena arvestanud tunnistajate kirjalikke ütlusi ilma tunnistajaid kohtus vahetult üle kuulamata. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil kaitsja toetas kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist. Prokurör vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja taotles kaebuse rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. novembri 2003. a määrusega lükati R. L. süüdistusasjas kohtuotsuse tegemine edasi kuni Riigikohtu üldkogu otsuse valmimiseni kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03, sest selles kriminaalasjas tõusetus küsimus üldkohtute volituste ulatusest maksualaste kuritegude menetlemisel. Riigikohtu üldkogu otsus selles asjas valmis 17. veebruaril 2004. a. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 8. Vastavalt Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03 kuulub maksukuriteo asjades kriminaalasja arutava kohtu pädevusse ka kuriteo tagajärjel maksmata jäänud maksusumma tuvastamine ja seda ei ole vaja eelnevalt tuvastada haldus- või halduskohtumenetluses. 9. Tartu Ringkonnakohtu 4. juuni 2003. a otsusega jäeti R. L. süüdistusest välja 1994. aasta käibe kohta Tartu Linna Maksuametile valeandmeid sisaldanud käibedeklaratsioonide esitamine, mille tulemusena jäi AS-lt A alusetult laekumata käibemaksu summas 307 940 krooni ja selle võrra vähendati ka R. L-ilt tsiviilhagi katteks väljamõistetud summat. Selles osas ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras vaidlustatud ei ole ja seetõttu Riigikohtu kriminaalkolleegium seda osa ei käsitle. 10. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on R. L. tahtlust napilt põhjendatud, kuid ringkonnakohus on selle puuduse kõrvaldanud (vt kd 11 tl 342, kohtuotsuse lk 31). Seega ei ole õige kaitsja väide, et kohtuotsused on R. L. tahtluse osas motiveerimata. Kaitsja väidet R. L. ebavõrdse kohtlemise osas võrreldes kaaskohtualustega ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium asjakohaseks, sest kaaskohtualused anti kohtu alla ja nad tunnistati süüdi teiste kuritegude toimepanemises. 11. R. L. tunnistati süüdi 1995. a veebruarist kuni 1996. a maikuuni toimepandud tegude eest, kusjuures kohtuotsus tema suhtes tehti 15. jaanuaril 2003. a. Kaalumaks kaitsja väidet, et kohtud on R. L. suhtes rakendanud ebaõiget kriminaalseadust, peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et kriminaalasja menetlemise kestel on kriminaalseadust korduvalt muudetud. R. L-ile inkrimineeritud tegude toimepanemise ajal kehtinud KrK §-s 1481 oli seitse lõiget. 1. juunil 2000. a jõustus KrK § 1481 uus redaktsioon, milles oli kümme lõiget (RT I 2000, 40, 247). 1. septembril 2002. a jõustus karistusseadustik, milles teiste maksualaste süütegude hulgas nähti ette füüsilise isiku vastutus maksude väärarvutuse ja maksuhalduri tegevuse takistamise eest (KarS § 386 lg 1 ja § 390 lg 1). 12. Hindamaks, millist kriminaalseadust tuleb R. L. suhtes kohaldada ja kas kohtud on kohaldanud õiget kriminaalseadust, tuleb leida vastused järgmistele küsimustele. 12.1. Esmalt tuleb kontrollida, kas R. L-ile inkrimineeritud teod olid karistatavad nende toimepanemise ajal kehtinud kriminaalseaduse järgi. R. L. tunnistati KrK § 1481 lg-s 2 sätestatud tegude toimepanemises süüdi KrK § 1481 lg 10 järgi selles, et kohustatud ja pädeva ametiisikuna jättis ta arvestamata käibemaksu ja esitas maksuametile tahtlikult valeandmeid, fabritseerides andmeid tollideklaratsioonides, teistes kaubadokumentides, käibedeklaratsioonides ja käibemaksu tagastamise avalduses. Selle tegevuse tulemusena jäi AS-lt A riigile laekumata 2 686 776 krooni käibemaksu. 1994. a maksukorralduse seaduse (RT I 1994, 1, 5) § 272 lg 1 p 2 kohaselt on käibe varjamine aktsiisi- või käibemaksukohustuslase poolt deklaratsioonis maksu vähemarvutamine, arvutamata jätmine, ettenähtust suurema tagastatava käibemaksusumma arvutamine või ettenähtust väiksema maksusumma tasumine või maksusumma tasumata jätmine, kui seda tehti ebaõigete andmete esitamise teel käibedeklaratsioonis, arves, tollideklaratsioonis või muus kaubadokumendis, samuti nende dokumentide võltsimise või fabritseerimisega. Sama paragrahvi 2. lõike 4. punkti kohaselt on käibe varjamine tahtlik, kui see toimus kasu saamise eesmärgil, teadlikult, ettekavatsetult või sellega kaasnes võltsitud või fabritseeritud dokumentide esitamine. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt on tegemist käibe varjamisega suures ulatuses, kui selle tulemusena jäi maksudena (arvestamata intresse) maksmata 100 000 krooni või enam (see säte jõustus 5. augustil 1994. a (RT I 1994, 54, 904) ja kehtis kuni 30. juunini 2000. a (RT I 2000, 35, 216)). Seega tuli R. L. teod nende toimepanemise ajal kvalifitseerida muude maksustamisobjektide (käibe) tahtliku varjamisena (KrK § 1481 lg 2 tähenduses) suures ulatuses, st kuriteona KrK § 1481 lg 7 järgi. 12.2. Järgnevalt on vaja kaaluda, kas R. L-ile inkrimineeritud teod pole pärast nende toimepanemist KrK §-s 1481 tehtud muudatustega dekriminaliseeritud ja kas need teod on kuritegudena karistatavad ka karistusseadustiku järgi. 1. juunist 2000. a jõustunud KrK § 1481 redaktsiooni järgi olid R. L-ile inkrimineeritud teod jätkuvalt kuriteona karistatavad. Maksuhaldurile (maksuametile) tahtlikult valeinformatsiooni (-teabe) või deklaratsioonis valeandmete esitamine oli ette nähtud KrK § 1481 lg-s 2. Kuna selle tegevuse tulemusena jäi maksudena laekumata üle 1 000 000 krooni, siis kuulusid need teod kvalifitseerimisele KrK § 1481 lg 10 järgi. R. L-ile inkrimineeritud teod on jätkuvalt karistatavad kuriteona ka karistusseadustiku kohaselt. Maksudeklaratsioonis või muus maksuhaldurile esitatud dokumendis valeandmete esitamine, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast või tagastamisele kuuluv summa on suurem seaduse alusel tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluvast summast, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või selle tulemusel jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult 500 000 krooni või enam, on kuriteona karistatav KarS § 386 lg 1 järgi. Maksuhalduri tegevuse takistamine valeandmete või teadvalt ebaõigete dokumentide esitamisega, kui selle tulemusena jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam, on kuriteona karistatav KarS § 390 lg 1 järgi. Siinkohal peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et KarS §-s 386 sätestatud kuriteokoosseisus kirjeldatud tegevus seisneb väära maksuarvutuse (maksudeklaratsiooni), mis hõlmab ka maksudeklaratsioonis valeandmete kajastamist, esitamises maksuhaldurile. Maksu väärarvutusega on tegemist ka juhul, kui esitatakse deklaratsioon, milles on tasumisele kuuluva maksu summaks märgitud null. KarS §-s 390 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivne külg seisneb aga maksumenetluses maksuhalduri tegevuse takistamises. Muu hulgas on maksuhalduri tegevuse takistamiseks ka maksusumma määramiseks ja maksuotsuse tegemiseks maksuhalduri poolt vajalike tõendite kogumise takistamine. Seejuures peetakse tõendite kogumise all silmas maksuhalduri aktiivset tegevust (dokumentide nõudmist, korralduste andmist, tõkendi kohaldamist jms). Maksuhalduri tegevuse takistamiseks on ka selle tegevuse käigus maksuhaldurile valeandmete või teadvalt ebaõigete dokumentide esitamine. Valeandmete esitamise osas erinevad KarS §-des 386 ja 390 sätestatud kuriteokoosseisud selle poolest, et esimesel juhul esitatakse maksuarvutus (maksudeklaratsioon) ja muud vajalikud dokumendid maksuhaldurile seaduses ettenähtud korras ja tähtaegadel kohustatud isiku initsiatiivil, kuid nendes dokumentides esitatakse teadvalt valeandmeid. Teisel juhul esitatakse maksuhaldurile valeandmeid dokumentides, mida esitatakse maksuhalduri nõudel selleks, et maksuhaldur saaks kontrollida maksuarvutuse (maksudeklaratsiooni) õigsust või koguda tõendeid maksusumma määramiseks ja maksuotsuse tegemiseks. Neid dokumente esitab kohustatud isik maksuhalduri nõudel täiendavalt nendele dokumentidele, mida ta oli juba esitanud koos maksuarvutusega (maksudeklaratsiooniga). R. L-ile inkrimineeritud teod on karistusseadustiku kohaselt kuriteona karistatavad ja need kvalifitseeruvad maksude väärarvutusena KarS § 386 lg 1 järgi, sest tema teod seisnesid maksuhaldurile seaduses ettenähtud korras ja tähtaegadel esitatud maksuarvutustes (maksudeklaratsioonides) valeandmete esitamises. R. L-i ei ole süüdi tunnistatud tegudes, mis oleksid käsitatavad maksuhalduri tegevuse takistamisena KarS § 390 lg 1 järgi. 12.3. Lõpuks tuleb otsustada, millist seadust (kriminaalkoodeksit või karistusseadustikku) R. L. suhtes rakendada. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 2 sätestab, et enne karistusseadustiku jõustumist (1. september 2002. a) toime pandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt lähtutakse sellisel juhul ka karistuse mõistmisel kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse. KrK § 6 lg 2 kohaselt on süüdlase olukorda kergendaval seadusel tagasiulatuv jõud ja selle kehtivus laieneb ka teole, mis on toime pandud enne selle seaduse vastuvõtmist. Sama põhimõte sisaldub KarS § 5 lg-s 2. 31. maini 2000. a kehtinud KrK § 1481 lg 7 ja alates 1. juunist 2000. a kuni 31. augustini 2002. a kehtinud KrK § 1481 lg 10 nägid ette ühesugused karistused (vabadusekaotus kolmest kuni seitsme aastani), kuid viimane nägi sama karistuse ette kümme korda suurema laekumata jäänud maksusumma eest. Seega leevendas 1. juunist 2000. a kuni 31. augustini 2002. a kehtinud KrK § 1481 lg 10 oluliselt süüdlase olukorda võrreldes varem kehtinud seadusega. Kergema karistuse (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus) näeb aga ette KarS § 386 lg 1. Seetõttu tuleb R. L. süüdi tunnistada KrK § 1481 lg 10 järgi, kuid temale mõistetav karistus ei tohi ületada KarS § 386 lg 1 sanktsiooni ülempiiri (kolm aastat vangistust). Ringkonnakohtu otsus vastab nendele nõuetele. 13. Kaaludes kaitsja väidet, et R. L. tegevusest tekkisid juriidilised kohustused vaid juriidilisel isikule AS-le A ja seetõttu ei ole õige kohaldada R. L. suhtes kriminaalvastutust, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Juriidiline isiku tegevus saab väljenduda üksnes füüsiliste isikute tegude kaudu. Kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal sai kriminaalvastutusele võtta üksnes füüsilist isikut. Kuigi karistusseadustiku järgi on kriminaalvastutus kohaldatav ka juriidilise isiku suhtes, ei välista see füüsilise isiku vastutust. R. L-ile on esitatud süüdistus ja ta on süüdi tunnistatud füüsilise isikuna toimepandud tegude eest. 14. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et kaitsja poolt märgitud asjaolu, et R. L. peaks maksuvõla hüvitama solidaarselt maksukohustuslasega või kaaskohtualustega, pole aluseks R. L-ilt maksuvõla sissenõudmata jätmiseks. Võla hüvitamise korral on R. L-il õigus esitada vastav regressnõue teiste isikute vastu tsiviilkohtupidamise korras. Maksuvõla väljamõistmist süüdimõistetult ei takista seaduse kohaselt ka asjaolu, et Tartu Linna Maksuamet ei ole kriminaalasjas tsiviilhagi esitanud. Maksukuritegude puhul on maksuvõlg käsitatav kuriteoga tekitatud kahjuna ja KrMK § 263 lg 1 p 11 ja § 275 lg 1 p 8 kohaselt peab kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel muude küsimuste hulgas lahendama ka küsimuse sellest, kas varaline kahju kuulub hüvitamisele, kui tsiviilhagi ei ole esitatud. 15. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud kohtute poolt menetlusnormide olulisi rikkumisi, mis tingiks kohtuotsuse tühistamise. Kaitsja väide, et maakohus on kohtuotsuse rajanud suures osas kohtus üle kuulamata tunnistajate kirjalikele seletustele ja seda puudust ringkonnakohus ei kõrvaldanud, on konkretiseerimata. Kassatsioonkaebusest ei nähtu, milline osa kohtuotsusest on kaitsja arvates sellistele tõenditele rajatud ja milliseid tunnistajaid kaitsja silmas peab. 16. Täiendavalt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses esinevad R. L. süüdistuses käibe varjamiseks käibedeklaratsioonides alusetult deklareeritud eksportkäibe mahtudes ja alusetult tagastatud käibemaksu summades järgmised ebatäpsused: – 1995. a veebruarikuu käibedeklaratsioonis alusetult deklareeritud eksportkäibeks on kohtuotsuses 627 025 krooni. Süüdistuse kohaselt on sellel perioodil alusetult deklareeritud käibe suuruseks 487 600 krooni (627 025–139 425). Samas on alusetult tagastatud käibemaksu summaks nii kohtuotsuses kui ka süüdistuses 87 768 krooni; – 1995. a märtsikuu käibedeklaratsioonis alusetult deklareeritud eksportkäibeks on kohtuotsuses 866 645 krooni. Süüdistuse kohaselt on sellel perioodil alusetult deklareeritud käibe suuruseks 642 362 krooni (866 645–224 283). Samas on alusetult tagastatud käibemaksu summaks nii kohtuotsuses kui ka süüdistuses 115 625 krooni; – 1995. a novembrikuu käibedeklaratsioonis on nii kohtuotsuse kui ka süüdistuse kohaselt alusetult deklareeritud eksportkäibeks on 1 381 771 krooni. Selle kuu käibe eest alusetult tagastatud käibemaksu suuruseks on süüdistuse kohaselt 248 720 krooni, kohtuotsuses aga 348 720 krooni; – 1995. a detsembrikuu käibedeklaratsioonis alusetult deklareeritud eksportkäibeks on nii süüdistuses kui ka kohtuotsuses 866 645 krooni. Selle kuu käibe eest alusetult tagastatud käibemaksu suuruseks on süüdistuse kohaselt 176 364 krooni, kohtuotsuses aga selle kuu käibe eest alusetult tagastatud käibemaksu suurust näidatud ei ole. Neid puudusi ei ole ringkonnakohus kõrvaldatud. 17. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kirjeldatud ebatäpsused maakohtu otsuses on tingitud kohtu täheL.nematusest süüdistuse formulatsiooni kirjeldamisel kohtuotsuses ja need on võimalik kõrvaldada kohtuotsusesse täpsustuste tegemisega AKKS § 63 p 5 alusel. Lähtudes kohtuotsuses näidatud tõenditest, tuleb alusetult deklareeritud eksportkäibeks lugeda 1995. a veebruarikuus 487 600 krooni ja märtsikuus 642 362 krooni. 1995. a novembrikuu käibe eest alusetult tagastatud käibemaksu suuruseks tuleb lugeda 248 720 krooni ning 1995. a detsembrikuu käibe eest alusetult tagastatud käibemaksu summaks 176 364 krooni. 18. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 5 ja § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 4. juuni 2003. a otsuse R. L. süüdistuasjas KrK § 1481 lg 10 järgi muutmata, kuid teeb Tartu Maakohtu 15. jaanuari 2003. a otsusesse ja Tartu Ringkonnakohtu 4. juuni 2003. a otsusesse täpsustuse. Eerik KERGANDBERG Ott JÄRVESAAR Lea KIVI 28.10.2019 14:34 Isikunimi asendatud initsiaalidega Riigi Teataja seaduse § 4 lõike 3 alusel.