Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-9-04 Riigikohtu halduskolleegiumi 11. märtsi 2004. a kohtuotsus Tina-Tiiu Aho kaebuses Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 10. mai 2001. a otsuse nr 12233 tühistamiseks — RT III, 9, 101

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-9-04 Otsuse kuupäev 11. märts 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi Tina-Tiiu Aho kaebus Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 10. mai 2001. a otsuse nr 12233 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. novembri 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3/338/2003 Menetluse alus Riigikohtus Harju maavanema kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta Harju maavanema kassatsioonkaebus rahuldamata. 2. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. novembri 2003. a otsuse haldusasjas nr 2-3/338/2003 põhjendavat osa vastavalt käesolevale otsusele. Resolutsioon jätta muutmata. 3. Arvata kautsjon riigituludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. Raivo Rootemann esitas 22. oktoobril 1991 avalduse endises Kolga vallas, praegu Loksa vallas Juminda külas asuva Sagu talu (maaüksus Saku VII, kinnistu nr 1429 pindalaga 4,20 ha) tagastamiseks. R. Rootemanni avaldusel on hiljem täpsustatud vara endise omaniku andmeid ning avaldusele on teiste taotlejatena juurde kirjutatud Helmi Rohilahti ja Tina-Tiiu Aho nimed ning T.-T. Aho allkiri ja passiandmed. 2. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 10. detsembri 1999. a otsuse nr 12093 punktiga 3.1 tunnistati Saku VII maaüksuse suhtes omandireformi õigustatud subjektideks võrdselt pooles mõttelises osas H. Rohilaht ja T.-T. Aho. Otsuse punktiga 5.1 jäeti rahuldamata R. Rootemanni avaldus sama vara tagastamise suhtes. 3. 10. mail 2001 võttis Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon vastu otsuse nr 12233, millega tühistas komisjoni varasema, 10. detsembri 1999. a otsuse punktid 3.1 ja 5.1 ning lõpetas R. Rootemanni Saku VII maaüksuse tagastamiseks esitatud avalduse menetlemise. Komisjon leidis otsuse põhjendustes, et H. Rohilahti ja T.-T. Aho nimed on R. Rootemanni avaldusele juurde kirjutatud ning avalduste vastuvõtja poolt kinnitamata ja registreerimata. Samuti on H. Rohilaht andnud T.-T. Ahole volituse tema nimel Saku VII maaüksusega seotud asjade ajamiseks ning temale maa tagastamise nõudeõiguse loovutanud alles juunis–juulis 1993. Kuna H. Rohilaht ja T.-T. Aho ei esitanud avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta 17. jaanuariks 1992, tuleb nad lugeda vara tagastamise või kompenseerimise nõudmisest loobunuks. 4. T.-T. Aho esitas Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 10. mai 2001. a otsuse nr 12233 teda puudutavas osas (s.o osas, millega tühistati maakonnakomisjoni 10. detsembri 1999. a otsuse nr 12093 punkt 3.1) tühistamise taotlusega kaebuse Tallinna Halduskohtule. Kaebuse esitaja leidis, et vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olevad asjaolud on tõendamata. Otsus ei vasta ka vorminõuetele, kuna sellest ei selgu üheselt, kas sama komisjoni 10. detsembri 1999. a otsus nr 12093 tühistati tervikuna või üksnes osaliselt. 5. Tallinna Halduskohus jättis 11. detsembri 2002. a otsusega T.-T. Aho kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et R. Rootemanni avaldusele H. Rohilahti ja T.-T. Aho nimede hilisema märkimise näol oli tegemist õiendamata juurdekirjutusega ning avalduse muutmist ei ole registreeritud. Kõik toimikus olevad kaebuse esitaja T.-T. Aho ja tema ema H. Rohilahti kohta Rootsis välja antud isikut ja sugulust tõendavad dokumendid pärinevad juunist–juulist 1993, avalduste esitamise lõpptähtaeg oli aga 17. jaanuar 1992. Tunnistajate vastuoluliste ütluste tõttu ei ole asjas võimalik tuvastada juurdekirjutuste tegemise aega. Juurdekirjutused tegi tunnistaja Tiit Tamm, kes töötas alates 15. juulist 1992 Loksa küla täitevkomitees maanõunikuna. T. Tamm täpsustas siiski, et ta töötas Loksa külanõukogus kohakaaslusega juba kevadel 1992. Kohus leidis, et isegi kui juurdekirjutused tehti 1992. a kevadel, toimus see pärast 17. jaanuari 1992, mil lõppes võimalus avalduste muutmiseks. Seetõttu tuleb lugeda, et H. Rohilaht ja T.-T. Aho ei ole korrektseid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi esitanud ning Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon tühistas 10. mail 2001. a õigesti sama komisjoni 10. detsembri 1999. a eksliku otsuse H. Rohilahti ja T.-T. Aho õigustatud subjektideks tunnistamise kohta. 6. Halduskohtu otsuse peale esitas T.-T. Aho apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, paludes see tühistada ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada T.-T. Aho halduskohtule esitatud kaebus ning mõista vastustajalt tema kasuks välja kantud kohtukulud. Apellant märgib, et kohtuotsuses on jäetud tähelepanuta asjaolu, et avaldusi on menetletud pikka aega ning kahtlusi nende õiguspärasuse kohta pole tõusetunud. Kohus ei ole arvestanud tunnistaja T. Tamme ütlustega, et H. Rohilahti ja T.-T. Aho nimed tuli R. Rootemanni avaldusele juurde kirjutada ning juurdekirjutused tegi T. Tamm kui kohaliku omavalitsuse ametnik. Seega ei saa juurdekirjutusi pidada õiendamatuteks. 7. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium rahuldas 27. novembri 2003. a otsusega T.-T. Aho apellatsioonkaebuse ning tühistas halduskohtu otsuse menetlusnormide rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus märkis, et omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsus on adressaati soodustav haldusakt ning sellega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, sealhulgas omandireformi õigustatud subjekt ning sellest tuleb omandireformi järgmistes staadiumides kinni pidada. Soodustava haldusakti tühistamiseks antud otsus on adressaati koormav haldusakt, mille andmiseks peab seaduse reservatsiooni põhimõttest tulenevalt olema õiguslik alus. Adressaadile soodustava haldusakti tühistamisel tuleb kaaluda haldusakti õigusvastasuse põhjusi ja õiguserikkumisega kahjustatud avalikku huvi ühelt poolt ning isiku mõistlikku õiguspärast ootust, et tema suhtes antud haldusakt jääb kehtima, teiselt poolt, samuti tuleb arvestada kolmandate isikute õigustega. Halduskohus ei ole asja läbivaatamisel neile asjaoludele tähelepanu pööranud ega T.-T. Aho usaldust ja lootust kaalunud. Ringkonnakohus märkis, et ainuüksi isiku lootus, et haldusakti alusel antakse talle tulevikus soodustus, ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel olla kaalukam kui halduse õiguspärasuse põhimõte, kui haldusakt on õigusvastane sisuliselt või oluliste vormi- ja menetlusvigade tõttu. Juhul kui apellant esitas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse pärast seadusega sätestatud tähtaega, siis kaebuse esitaja õigustatud subjektiks tunnistamine võis kujutada endast olulist menetlusnormide rikkumist. Kui isikule soodustava haldusakti andmisel rikuti menetlusnorme, saab isik tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kui haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul on ta käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta, näiteks muutnud oma elukorraldust või teinud suuri kulutusi, lootes tulevase soodustuse saamisele. Samas ei saa isik tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kui ta oli või pidi olema teadlik sellest, et talle soodustust andev haldusakt on õigusvastane. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu järeldusega, et asjas kogutud tõenditega ei ole üheselt tuvastatav, millal apellant vara tagastamise avalduse esitas. Kuna tunnistajate ütlustega on tõendatud, et juurdekirjutused R. Rootemanni avaldusele tegi T. Tamm, kes Loksa Külanõukogus tegeles avalduste vastuvõtmisega, läbivaatamisega, registrisse kandmisega ja muu sarnasega, siis on asjakohatu vastustaja väide, et T.-T. Aho allkiri on avalduse vastuvõtja poolt kinnitamata. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord» ei näe ette avaldusel taotleja allkirja tõestamist juhul, kui ta esitab avalduse isiklikult. Asjas on tõendatud, et T.-T. Aho käis ise avalduste vastuvõtja juures. Ringkonnakohus märkis, et halduskohus on jätnud tähelepanuta 11. juunil 1992. a jõustunud seaduse avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel, mille § 2 lg-d 2 ja 3 andsid ÕVVTK keskkomisjonile õiguse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamise tähtaja ennistada tingimusel, et ennistamise taotlus on esitatud hiljemalt 31. märtsil 1993. a. Seega kui T.-T. Aho esitas avalduse pärast 17. jaanuari 1992, siis oleks avalduse vastuvõtja pidanud taotlejale selgitama, et seadusega sätestatud avalduse esitamise tähtaeg on möödunud ning tal tuleb esitada tähtaja ennistamise taotlus keskkomisjoni nimele. Seda avalduse vastuvõtja ei teinud, millest saab järeldada, et T.-T. Aho esitas avalduse tähtaegselt, kuid see jäi mingil põhjusel registreerimata. Kui avaldus esitati siiski 1992. aasta kevadel, siis eksitas haldusorgan apellanti sellega, et võttis vastu tähtaja rikkumisega esitatud avalduse, asus seda menetlema ja nõudis täiendavaid dokumente, jättes mulje, et taotlus on tähtaegselt esitatud. Seetõttu apellant ei pidanud teadma, et Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 10. detsembri 1999. a otsus nr 12093 tema õigustatud subjektiks tunnistamise kohta võib olla õigusvastane põhjusel, et vara tagastamise avaldus ei olnud tähtaegne. Tuvastatud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal asus ringkonnakohus seisukohale, et T.-T. Aho avaldus tuleb lugeda Loksa Külanõukogu poolt selle vastuvõtmisega tähtaegselt esitatuks, millest tulenevalt Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 10. detsembri 1999. a otsuse nr 12093 punkt 3.1 oli õiguspärane ning maakonnakomisjonil puudus õiguslik alus selle tühistamiseks 10. mai 2001. a otsuses nr 12233 märgitud põhjendustel. Ringkonnakohus rahuldas T.-T. Aho apellatsioonkaebuse ning tegi asjas uue otsuse, millega tühistas Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 10. mai 2001. a otsuse nr 12233 p 1 osas, millega tühistati sama maakonnakomisjoni 10. detsembri 1999. a otsuse nr 12093 p 3.1. Samuti mõistis ringkonnakohus Harju Maavalitsuselt T.-T. Aho kasuks välja kohtukulud. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 8. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse Harju maavanem, paludes otsus tühistada ning jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et R. Rootemanni avaldusele juurdekirjutuste tegemist T.-T. Aho poolt ei saa käsitada H. Rohilahti ja T.-T. Aho avalduse esitamisena õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ning juurdekirjutused ei muuda avaldust ühisavalduseks nagu käsitles seda ringkonnakohus. H. Rohilahti ja T.-T. Aho avaldusi Loksa vallas registreeritud ei ole. Avaldusel puudub H. Rohilahti allkiri ning toimiku materjalide hulgas ei ole ka H. Rohilahti poolt T.-T. Ahole antud volitust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamiseks. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et T.-T. Aho allkiri ei vajanud vastuvõtja poolt kinnitamist, kuna ta käis ise avalduste vastuvõtja juures ning kirjutas seal R. Rootemanni avaldusele juurde ka enda passiandmed ja allkirja. Asjaolu, et T.-T. Aho allkiri on kinnitamata, viitab otseselt sellele, et tegemist ei olnud isikute ühise avaldusega, kuna ühine avaldus tuleb esitada vastuvõtjale ühiselt. Praegusel juhul on juurdekirjutustega avaldust ka muudetud, millest nähtub, et väidetavalt ühisavalduse esitanud isikutel puudus ühine tahe. Kassaator leiab, et T.-T. Aho seadusevastaselt õigustatud subjektiks saamise ootus ei ole õiguspärane, kuna ta on oma tegevusega viinud komisjoni eksitusse ja sellega saavutanud teadvalt ebaõige otsuse vastuvõtmise. Isiku selline teguviis välistab õiguspärase ootuse ning komisjon oli õigustatud varasemat eksimust parandama. Tähtaegselt avalduse esitamata jätnud isiku omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamisega rikutakse oluliselt omandireformi aluste seadust (ORAS ) ja sellisele isikule ei ole lubatud ORAS järgi vara tagastada. Ka ringkonnakohus on oma otsuses möönnud, et täitevvõimu seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt on haldusorganil õiguslik alus varasema, andmise hetkel õigusvastase haldusakti tühistamiseks, kui sellega ei kahjustata adressaadi õiguspärast ootust. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 9. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. novembri 2003. a otsuse tühistamiseks ei ole alust. 10. Halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna asjas on tõendatud, et juurdekirjutused R. Rootemanni avaldusele tegi T. Tamm, kes ametikohustuste järgselt tegeles muuhulgas avalduste vastuvõtmise ja registreerimisega, siis on asjakohatu kassaatori väide selle kohta, et avaldused on registreerimata ning T.-T. Aho allkiri on avalduse vastuvõtja poolt kinnitamata. Õige on ringkonnakohtu osundus, et «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord» (Kord) ei näe ette taotleja allkirja tõestamist juhul, kui ta esitab avalduse isiklikult. Vaidlust ei ole selle üle, et T.-T. Aho käis avalduse vastuvõtja juures isiklikult. 11. Kassaator leiab, et ringkonnakohus käsitas R. Rootemanni avaldust ekslikult kui R. Rootemanni, T.-T. Aho ja H. Rohilahti ühisavaldust Korra punkti 6 mõttes. Juurdekirjutused on tehtud alles pärast avalduse esitamist. Seega avaldust ei esitatud ühiselt. Juurdekirjutustega on R. Rootemanni esitatud avaldust muudetud, mistõttu ei saa tegemist olla ühise tahteavaldusega. Kassaator on seisukohal, et ühise avaldusega on tegemist juhul, kui kaks või enam isikut esitavad avalduse ühiselt ning see sisaldab nende kooskõlastatud tahteavaldust ja nad kinnitavad seda oma allkirjaga avaldusel. Halduskolleegium märgib, et Korra punkti 6 teise lõigu kohaselt esitatakse ühine avaldus juhul, kui mitu isikut taotlevad ühe ja sama vara tagastamist või kompenseerimist. Kuid taotlejad võivad esitada ka igaüks eraldi avalduse. Korra järgi on ühise avalduse esitamise eelduseks ühesugune eesmärk (soov saada tagasi osa samast varast või kompensatsiooni sama vara eest). Kuna omandireformi protsessis ei oma tähtsust avalduste esitamise järjekord (oluline on üksnes kinnipidamine avalduse esitamise lõpptähtajast) ega teiste sama vara tagastamist taotlevate isikute nõusolek isikule vara tagastamiseks, siis tuleb asuda seisukohale, et ühise avalduse esitamine on teatud juhul võimalik ka juba esitatud avaldusele juurdekirjutuste tegemise teel. Kolleegium leiab, et ühise avalduse esitamine on nähtud ette otstarbekuse kaalutlusel, sest vara tagastamisel ja kompenseerimisel tuleb omavahel seostada õigusvastaselt võõrandatud vara ja selle vara suhtes esitatud taotlused. 12. Kohtud on selles asjas leidnud, et R. Rootemanni avaldusele juurdekirjutuste tegemise täpset aega ei ole võimalik tuvastada. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium asus 27. novembri 2003. a otsuses põhjendatult seisukohale, et 11. juunil 1992. a jõustunud seadus avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel (§ 2) võimaldas isikutel, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldus jäi kehtestatud tähtajaks (ORAS § 16 lg 1 järgi 17. jaanuariks 1992) esitamata, taotleda ÕVVTK keskkomisjonilt avalduse esitamise tähtaja ennistamist. Taotlusi võeti vastu kuni 1993. aasta 31. märtsini (kaasa arvatud). Kohtud on tuvastanud, et juurdekirjutused R. Rootemanni avaldusele pidid olema tehtud hiljemalt 1992. aasta suvel. Materjalidest ei nähtu, et T.-T. Aho ja H. Rohilaht oleksid ÕVVTK keskkomisjonilt taotlenud avalduse esitamise tähtaja ennistamist. Halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et nendest asjaoludest järeldub, et T.-T. Aho esitas avalduse kas tähtaegselt, kuid mingil põhjusel jäid tema kohta andmed vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste registreerimise raamatusse kandmata, või kui ta esitas avalduse siiski pärast 1992. aasta 17. jaanuari, siis eksitas Loksa Külanõukogu teda avalduse vastuvõtmise ja menetlema asumisega. Harju Maavalitsuse omandireformi osakond on T.-T. Aholt küsinud ka avalduse läbivaatamiseks vajalikke täiendavaid dokumente. Seega võis T.-T. Aho loota, et tema avaldus oli esitatud kehtestatud tähtajal. Halduskolleegium ei pea vajalikuks korrata selles osas ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi. 13. Nõustudes ringkonnakohtu seisukohaga T.-T. Aho omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamise õigusvastasuse osas, märgib Riigikohtu halduskolleegium samas, et kohus ei ole oma otsuses analüüsinud, kas H. Rohilahti õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamine Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni poolt oli õiguspärane. Riigikohtu halduskolleegium on 7. detsembri 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-01 (RT III 2002, 1, 1) märkinud, et omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kui adressaati soodustava haldusakti tühistamine on adressaati koormav haldusakt, mille andmiseks peab seaduse reservatsiooni põhimõttest tulenevalt olema õiguslik alus. Selline õiguslik alus tuleneb täitevvõimu teostamise seaduslikkuse põhimõttest, kuid selle kohaldamine ei või kahjustada adressaadi õiguspärast ootust, mis on samuti põhiseadusega kaitstav hüve. Haldusorgani poolt haldusakti kehtetuks tunnistamine on alates 1. jaanuarist 2002 reguleeritud haldusmenetluse seaduses. 14. Asja materjalidest nähtub, et H. Rohilaht ei ole isiklikult maa tagastamiseks avaldust esitanud. H. Rohilaht andis oma volituse tütrele T.-T. Ahole perekonna Eestis asuva varaga seotud asjade ajamiseks 30. juunil 1993. a. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse loovutas H. Rohilaht T.-T. Ahole 28. juulil 1993. H. Rohilaht suri 1. märtsil 2000. a. 15. Korra punkti 6 kohaselt pidi taotleja avalduse esitama isiklikult või oma esindaja kaudu ning avaldusele tuli märkida taotleja passi või muu isikut tõendava dokumendi andmed. Esindajal pidi avalduse esitamiseks olema notariaalselt või sellega võrdsustatud korras tõestatud volikiri. Volikiri, order või tõend lisati avaldusele või märgiti avaldusele nende andmed. Avaldusel puuduvad H. Rohilahti allkiri ja isikut tõendava dokumendi andmed ning andmed, et T.-T. Ahol oli tema eest avalduse esitamiseks volikiri. Vaatamata viidatud menetluslikele puudustele võttis Loksa Külanõukogu avalduse vastu ning asus seda menetlema. Avalduse vastavust kehtestatud nõuetele ei seadnud kahtluse alla ka Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon, võttes 10. detsembril 1999 vastu otsuse nii T.-T. Aho kui ka H. Rohilahti Saku VII maaüksuse suhtes omandireformi õigustatud subjektideks tunnistamise kohta. 16. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostades arvestada olulisi asjaolusid ning kaaluda põhjendatud huve. HMS § 64 lg 3 kohustab haldusorganit kaalutlusõiguse teostamisel arvestama haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuigi käesolevas asjas vaidlustatud Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 10. mai 2001. a otsus võeti vastu enne haldusmenetluse seaduse jõustumist 1. jaanuaril 2002. a, väljenduvad viidatud sätetes Eesti haldusõiguse üldpõhimõtted, mille kehtivusele enne haldusmenetluse seaduse jõustumist on halduskolleegium korduvalt osundanud (vt näiteks 7. detsembri 2001. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-51-01; 16. jaanuari 2003. a määrust haldusasjas nr 3-3-1-2-03 – RT III 2003, 3, 26). 17. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 10. mai 2001. a otsuse põhjenduste kohaselt tühistas komisjon 10. detsembri 1999. a otsuse H. Rohilahti ja T.-T. Aho õigustatud subjektideks tunnistamise osas üksnes avalduse esitamisel tehtud menetlus- ja vormivigade tõttu. Riigikohtu halduskolleegium on 16. jaanuari 2003. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-2-03 ja 27. jaanuari 2003. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-6-03 (RT III 2003, 3, 29) märkinud: «Kohtupraktikas korduvalt tunnustatud Eesti haldusõiguse üldine põhimõte on see, et ainuüksi menetlus- või vormiviga ei vii sisult õige haldusakti tühistamiseni. See põhimõte on fikseeritud ka haldusmenetluse seaduse §-s 58.» Käesolevas asjas oli H. Rohilaht isik, kellel ORAS § 8 ja maareformi seaduse § 5 lg 1 p 2 kohaselt oli õigus saada omandireformi õigustatud subjektiks tema abikaasale kuulunud ja õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Seega ei võinud antud juhul menetlusviga tuua kaasa sisult väära haldusakti andmist ega takistada akti sisulise õiguspärasuse kontrollimist. Sellest tulenevalt puudus Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjonil kaalukas põhjus 10. mai 2001. a otsusega nr 12233 sama komisjoni 10. detsembri 1999. a otsuse nr 12093 p 3.1 tühistamiseks. Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et vaidlustatud otsus oli õigusvastane ning kuulus tühistamisele. 18. Ülaltoodut arvestades jääb kassatsioonkaebus rahuldamata, kuid Riigikohtu halduskolleegium muudab Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsuse põhjendusi H. Rohilahti omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamise osas. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Jüri PÕLD