Riigikogu — Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seadus — RT I, 2000, 25, 146

Välja kuulutatud Vabariigi Presidendi 23. märtsi 2000. a otsusega nr 752 I. Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmine Riikliku pensionikindlustuse seaduses (RT I 1998, 64/65, 1009; 1999, 10, 150; 97, 857) tehakse järgmised muudatused: § 1. Paragrahvi 9 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: « 1) emal, isal, eestkostjal või hooldajal – viis aastat enne käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanusesse jõudmist, kui tal on vähemalt 15 aastat pensioniõiguslikku või pensionikindlustusstaaži ja kui ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat lapsinvaliidi, alla 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last, alla 18-aastast invaliidi lapseeast või viit või enamat last;». § 2. Paragrahvi 10 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: « (3) Kui isik, kellele on määratud ja makstud töövõimetuspensioni ning kelle õigus pensionile lõppes püsiva töövõimetuse aja lõppemise tõttu, tunnistatakse korduvalt töövõimetuks, suurendatakse töövõimetuspensionile õiguse kindlakstegemisel töövõimetuspensioni eelmisel määramisel kohaldatud pensioniõigusliku või pensionikindlustusstaaži nõuet ühe aasta võrra iga kolme aasta kohta, mis on möödunud eelmise püsiva töövõimetuse lõppemise ajast, kuid mitte enam kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud pensioniõigusliku või pensionikindlustusstaaži nõudeni.» § 3. Paragrahvi 11: 1) lõiked 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: « (3) Täielikult töövõimetu on isik, kellel esineb haigusest või vigastusest põhjustatud tugevasti väljendunud funktsioonihäire, mille tõttu ta ei ole võimeline tööga elatist teenima. (4) Osaliselt töövõimetu on isik, kes on võimeline tööga elatist teenima, kuid kes haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire tõttu ei ole võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus.»; 2) täiendatakse lõigetega 41–45 järgmises sõnastuses: « (41) Püsiva töövõimetuse ulatust väljendatakse töövõime kaotuse protsentides nulliga lõppeva arvuna. (42) Täielikule töövõimetusele vastab töövõime kaotus 100 protsenti. (43) Osalisele töövõimetusele vastab töövõime kaotus 10–90 protsenti. (44) Isiku võib püsivalt töövõimetuks tunnistada kestusega kuus kuud, üks aasta, kaks aastat, viis aastat või kuni käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmiseni. (45) Isiku püsiva töövõimetuse tekkimise aja võib tuvastada tagasiulatuvalt, ent mitte enam kui kolm aastat arstliku töövõimetuse ekspertiisi taotlemise kuupäevast.»; 3) lõikes 6 asendatakse sõnad «Püsiva töövõimetuse astme» sõnadega «Töövõime kaotuse protsendi». § 4. Paragrahvi 12: 1) lõiget 1 täiendatakse pärast sõna «olemasolev» sõnadega «Eestis omandatud»; 2) lõiked 3 ja 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: « (3) Püsivalt töövõimetu isiku pension moodustab töövõime kaotusele vastava protsendi pensionist, mis on arvutatud käesoleva paragrahvi sätteid arvestades. (4) Isikule, kelle töövõime kaotuse protsent on väiksem kui 40, töövõimetuspensioni ei määrata.»; 3) täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses: « (5) Kui käesolevas paragrahvis sätestatud korras arvutatud töövõimetuspension osutub väiksemaks käesoleva seaduse § 16 lõike 2 punktis 2 sätestatud rahvapensioni suurusest, makstakse töövõimetuspensioni käesoleva seaduse § 16 lõike 2 punktis 2 sätestatud suuruses.» § 5. Paragrahvi 13: 1) lõike 3 punktis 1 asendatakse sõna «töövõimetuks» sõnadega «püsivalt töövõimetuks»; 2) täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses: « (8) Püsivalt töövõimetu isik loetakse käesoleva paragrahvi lõike 3 tähenduses toitjakaotuspensionile õigust omavaks perekonnaliikmeks juhul, kui tal on õigus töövõimetuspensionile või püsiva töövõimetuse alusel rahvapensionile.» § 6. Paragrahvi 14 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: « (6) Kui käesolevas paragrahvis sätestatud korras arvutatud toitjakaotuspension osutub väiksemaks käesoleva seaduse § 16 lõike 2 punktis 3 sätestatud rahvapensioni suurusest, makstakse toitjakaotuspensioni käesoleva seaduse § 16 lõike 2 punktis 3 sätestatud suuruses.» § 7. Paragrahvi 15 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: « 3) püsivalt töövõimetuks tunnistatud isikul, kelle töövõime kaotuse protsent on vähemalt 40 ja kellel puudub töövõimetuspensioni määramiseks nõutav pensioniõiguslik või pensionikindlustusstaaž, kui ta ei saa mõne teise riigi pensioni;» § 8. Paragrahvi 16 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: « 2) käesoleva seaduse § 15 lõike 2 punktis 3 nimetatud isikule töövõime kaotusele vastav protsent rahvapensioni määrast;». § 9. Paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses: « (6) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud pensionilisa arvutatakse vanaduspensioni saajale juurde juhul, kui isiku töövõime kaotuse protsent on vähemalt 40.» § 10. Paragrahvi 39 lõikest 3 jäetakse välja sõnad «pensioni esmakordsel määramisel aluseks võetud». § 11. Paragrahvi 44: 1) pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: « § 44. Riikliku pensioni määramise ja maksmise erijuhud»; 2) lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: « (2) Kui isik ei taotlenud määratud tähtajal püsiva töövõimetuse korduvekspertiisi mõjuvatel põhjustel ning isik tunnistatakse korduvekspertiisis tagasiulatuvalt püsivalt töövõimetuks, määratakse ja makstakse töövõimetuspensioni või püsiva töövõimetuse alusel rahvapensioni püsiva töövõimetuse tekkimise ajast, kuid tagasiulatuvalt mitte üle ühe aasta.»; 3) lõige 3 tunnistatakse kehtetuks. § 12. Paragrahvi 46: 1) senine tekst loetakse lõikeks 1; 2) täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: « (2) Arstliku töövõimetuse ekspertiisi otsusega mittenõustumisel võib isik pöörduda Sotsiaalkindlustusametisse, kes korraldab täiendava ekspertiisi. Täiendava ekspertiisi otsusega mittenõustumisel võib isik pöörduda halduskohtusse kolme kuu jooksul otsusest teada saamise päevast.» § 13. Paragrahv 48 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: « § 48. Üleminek töövõimetuspensionilt vanaduspensionile (1) Isikule, kellele makstakse kuni vanaduspensionieani töövõimetuspensioni, määratakse vanaduspensioniikka jõudmisel vanaduspension ilma pensionitaotlust nõudmata. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud juhul arvutatakse vanaduspension, lähtudes pensioni määramise ajaks olemasolevast pensioniõiguslikust või pensionikindlustusstaažist ning arvestades käesoleva seaduse §-s 12 sätestatud erisusi. (3) Kui ümberarvutatud pension osutub väiksemaks varemmakstud pensionist, jätkatakse pensioni maksmist endises suuruses.» § 14. Paragrahvi 49: 1) lõikest 1 jäetakse välja sõna «isikutele»; 2) lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: « (2) Isiku suhtes, kellele on riiklike elatusrahade seaduse alusel määratud invaliidsusgrupp tähtajaliselt ja kes selleks tähtajaks ei ole jõudnud käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanaduspensioni ikka, viiakse arstliku töövõimetuse ekspertiis läbi määratud tähtajal ja tema invaliidsusgrupp kehtib selle tähtajani.»; 3) täiendatakse lõigetega 3–6 järgmises sõnastuses: « (3) Isiku suhtes, kellele on riiklike elatusrahade seaduse alusel määratud invaliidsusgrupp tähtajatult ja kes käesoleva seaduse jõustumisel ei ole vanaduspensionieas või kes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud üleminekuperioodi jooksul ei jõua käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanaduspensioniikka, viiakse arstliku töövõimetuse ekspertiis läbi ajavahemikul 2001. aasta 1. jaanuarist kuni 2003. aasta 31. märtsini Pensioniameti poolt teatatud kuupäeval ja tema invaliidsusgrupp kehtib kuni arstliku töövõimetuse ekspertiisi läbiviimiseni. (4) Isikul, kellele on riiklike elatusrahade seaduse alusel määratud invaliidsusgrupp tähtajatult ja kes käesoleva seaduse jõustumisel on vanaduspensionieas või kes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud üleminekuperioodi jooksul jõuab käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanaduspensioniikka, invaliidsusgruppi ümber ei vaadata ning see kehtib 2003. aasta 31. märtsini. (5) Isikul, kes ei ole jõudnud käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanaduspensioniikka, arvutatakse riiklike elatusrahade seaduse § 10 kohaselt arvutatud invaliidsuspension ümber töövõimetuspensioniks või püsiva töövõimetuse alusel rahvapensioniks, arvestades käesoleva seaduse § 10 lõikes 2 sätestatud pensioniõigusliku või pensionikindlustusstaaži nõuet ning kohaldades järgmisi sätteid: 1) I invaliidsusgrupile vastab töövõime kaotus 100 protsenti; 2) II invaliidsusgrupile vastab töövõime kaotus 80 protsenti; 3) III invaliidsusgrupile vastab töövõime kaotus 60 protsenti. (6) Välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhtudel ja käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanaduspensioniikka jõudnud isikute suhtes, loetakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud üleminekuperioodi jooksul invaliidsusgrupid vastavaks püsiva töövõimetuse astmetele järgmiselt: 1) I invaliidsusgrupile vastab täielik töövõimetus töövõime kaotusega 100 protsenti; 2) II invaliidsusgrupile vastab osaline töövõimetus töövõime kaotusega 80 või 90 protsenti; 3) III invaliidsusgrupile vastab osaline töövõimetus töövõime kaotusega 40–70 protsenti.» § 15. Paragrahv 491 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: « § 491. Töövõimetuspensioni ja püsiva töövõimetuse alusel rahvapensioni maksmise erijuhud (1) Kui töövõime 100-protsendilise kaotuse puhul osutub töövõimetuspension või rahvapension väiksemaks kui 1210 krooni, makstakse pensioni kuni määratud tähtajani, kuid mitte kauem kui käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanaduspensionieani või puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (RT I 1999, 16, 273; 82, 749; 88, 803) § 7 jõustumiseni, 1210 krooni suuruses summas, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhtudel. (2) Kui töövõime 80- või 90-protsendilise kaotuse puhul osutub töövõimetuspension või rahvapension väiksemaks kui 1025 krooni, makstakse pensioni kuni määratud tähtajani, kuid mitte kauem kui käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanaduspensionieani või puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 7 jõustumiseni, 1025 krooni suuruses summas, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhtudel. (3) Kui töövõime 40–70-protsendilise kaotuse puhul osutub töövõimetuspension või rahvapension väiksemaks kui 800 krooni, makstakse pensioni kuni määratud tähtajani, kuid mitte kauem kui käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanaduspensionieani või puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 7 jõustumiseni, 800 krooni suuruses summas, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhtudel. (4) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2 või 3 sätestatud suuruses pension osutub isiku puhul, kelle invaliidsusgruppi ei ole ümber vaadatud või kellel on määratud töövõime kaotuse protsent suurem endisest protsendist või võrdne endise protsendiga, väiksemaks varemmakstud pensioni suurusest, jätkatakse pensioni maksmist endises suuruses kuni määratud tähtajani, kuid mitte kauem kui käesoleva seaduse § 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud vanaduspensionieani või puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 7 jõustumiseni. (5) Pärast puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 7 jõustumist makstakse töövõimetuspensioni või püsiva töövõimetuse alusel rahvapensioni käesoleva seaduse §-des 12, 21 ja 22 ning § 16 lõike 2 punktis 2 sätestatud korra kohaselt arvutatud suurustes.» § 16. Paragrahvi 501 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses: « (5) Staažiaasta hinne ja aastakoefitsiendi hinne on 2000. aastal 26 krooni 24 senti.» II. Rakendussätted § 17. Käesolev seadus jõustub 2000. aasta 1. aprillil. § 18. Vabariigi Valitsus tagab riikliku pensionikindlustuse seaduse tervikteksti avaldamise Riigi Teatajas ühe kuu jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest. Riigikogu esimees Toomas SAVI