Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-122-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2004. a kohtuotsus O. S. süüdistuses KrK § 148¹ lg-te 1, 3 ja 5 järgi ning M. K. süüdistuses KrK § 17 lg 6 ning § 148¹ lg-te 1, 3 ja 5 järgi — RT III, 2004, 7, 75

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-122-03 Otsuse kuupäev 25. veebruar 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi O. S. süüdistuses KrK § 148 1 lg-te 1, 3 ja 5 järgi ning M. K. süüdistuses KrK § 17 lg 6 ning § 1481 lg-te 1, 3 ja 5 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 25. aprilli 2003. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-43-03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik O. S. ja tema kaitsja Riho Friedrichsi ühine kassatsioonkaebus, M. K. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 23. september 2003. a Istungil osalenud isikud Süüdimõistetu M. K., tema kaitsja vandeadvokaat Andres Simson, süüdimõistetu O. S. kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 25. aprilli 2003. a kohtuotsus ja Lääne-Viru Maakohtu 9. detsembri 2002. a kohtuotsus O. S. süüdistuses KrK § 1481 lg-te 1, 3 ja 5 järgi ning M. K. süüdistuses KrK § 17 lg 6 ning § 148 1 lg-te 1, 3 ja 5 järgi ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Lääne-Viru Maakohtule. 2. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt. 3. Kassatsioonkautsjonid tagastada. Asjaolud ja menetluse käik 1. Lääne-Viru Maakohtu 9. detsembri 2002. a otsusega tunnistati O. S. süüdi KrK § 1481 lg-te 1, 3 ja 5 järgi ning teda karistati üheaastase vangistusega tingimisi kaheaastase katseajaga. O. S. allutati KarS § 75 alusel käitumiskontrollile. Sama kohtuotsusega tunnistati M. K. süüdi KrK § 17 lg 6 ning § 148 1 lg-te 1, 3 ja 5 järgi ning teda karistati ühe aasta ja kahe kuu pikkuse vangistusega tingimisi kaheaastase katseajaga. M. K. allutati KarS § 75 alusel käitumiskontrollile. KarS § 75 lg 2 p 1 alusel pani maakohus O. S-ile ja M. K-le kohustuse hüvitada 1. juuliks 2004. a pool tsiviilhagi summast. Maakohus mõistis Lääne-Viru Maksuameti kasuks O. S-ilt ja M. K-lt solidaarselt välja 654 060 krooni. 1.1. O. S. tunnistati süüdi selles, et tema, olles 19. augustist 1998 kuni 30. aprillini 1999 käibemaksukohustuslaseks registreeritud OÜ R juhatuse liige ning raamatupidamise eest vastutav ametiisik, ei täitnud registreeritud maksukohustuslase kohustusi. O. S. jättis maksusumma maksuhalduri pangakontole seaduses ettenähtud kuupäevaks tasumata ega pidanud äriühingu tegevuse arvestust, varjates nii tahtlikult OÜ R käivet 1999. a märtsi ja aprilli majandustulemuste kohta. Samuti jättis O. S. esitamata käibedeklaratsioonid. O. S. hoidis kasu saamise eesmärgil tahtlikult kõrvale maksude tasumisest, jättes OÜ R käibelt käibemaksu maksmata või makstes seda ettenähtust vähem. Ajavahemikul 1. oktoober 1998 kuni 28. veebruar 1999 oli vähemlaekunud käibemaksu summa 32 091 kr, 1999. a märtsi käibelt jättis O. S. käibemaksu maksmata 482 470 kr ja 1999. a aprilli käibelt 139 499 kr. Seega oli laekumata käibemaksu kogusumma 654 060 kr. Ülalkirjeldatud käitumisega rikkus O. S. käibemaksuseaduse §-s 10, § 12 lg-s 1, § 13 lg-s 1, §-s 15, §-s 17, §-s 18, § 19 lg-s 2, §-s 24 ja §-s 25 sätestatud nõudeid. Samuti jättis O. S. täitmata maksuhalduri 9. aprilli, 15. aprilli ja 12. mai 1999. a ettekirjutused, kuna ta ei ilmunud Lääne-Viru Maksuametisse ega esitanud raamatupidamise dokumente. Sellise käitumisega rikkus O. S. maksukorralduse seaduse §-s 8 ja § 12 lg-s 1 sätestatud nõudeid. 1.2. M. K. tunnistati süüdi selles, et ta valmistas ette maksupettuse eesmärgil loodava OÜ R asutamisdokumendid ja aitas O. S-il 5. augustil 1998. a osaühingu asutamisdokumendid notariaalselt kinnitada. Samuti avas M. K. osaühingu arveldusarve Hansapangas, kandis osaühingu Lääne-Viru Maakohtu registriosakonnas Äriregistrisse ja registreeris osaühingu Lääne-Viru Maksuametis käibemaksukohustuslaseks. Pärast maksupettuse eesmärgil loodud OÜ R asutamist juhtis M. K. osaühingu tegevust ja juhendas O. S. osaühingu arveldusarvelt Hansapangas tehingute teostamisest laekunud raha väljavõtmisel, millelt jäeti käibemaks tasumata. Juhendades ja aidates eelpool kirjeldatud viisil O. S. OÜ R asutamisel, aitas M. K. kaasa O. S. poolt kuriteo toimepanemisele. 2. Lääne-Viru Maakohtu otsuse peale esitasid ühise apellatsioonkaebuse O. S. ja tema kaitsja R. Friedrichs, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja O. S. suhtes KarSRS § 3 lg 1 alusel kriminaalmenetluse lõpetamist, sest KrK § 148 1 lg-tes 1, 3 ja 5 kirjeldatud teod ei ole enam karistusseadustiku järgi kuriteona karistatavad. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsioonikorras ka M. K., kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja enda KrK § 17 lg 6 ning § 148 1 lg-te 1, 3 ja 5 järgi õigeks mõistmist. Kassaatorid leidsid veel, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetluse seadust, sest arutas kriminaalasja ainuisikulises koosseisus. Karistusseadustiku järgi vastavad süüdistuses kirjeldatud teod kõige rohkem KarS § 390 lg 1 dispositsioonile. Seega ei olnud maakohtu kohtunikul KrMK § 23 lg-test 2 ja 3 tulenevalt õigus seda kriminaalasja arutada ainuisikuliselt, vaid kohtu koosseisu oleks pidanud kuuluma ka kaks rahvakohtunikku, sest KarS § 390 lg-s 1 sätestatud kuritegu on KarS § 4 lg 2 järgi esimese astme kuritegu. 3. Viru Ringkonnakohtu 25. aprilli 2003. a otsusega jäeti Lääne-Viru Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kohtualustele süüksarvatud teod on kuritegudena karistatavad ka karistusseadustiku järgi ja kohtuotsuses selle seisukoha märkimata jätmine ei rikkunud kohtualuste õigusi. Samuti leidis ringkonnakohus, et süüdistus on koostatud nõuetekohaselt ja et kriminaalasjas puuduvad tõendid, nagu oleks tsiviilhagi summa kriminaalmenetluse käigus vähenenud. Ringkonnakohus ei nõustunud apellantide seisukohaga, et esimese astme kohtus tulnuks kriminaalasja arutada rahvakohtunike osavõtul. Kolleegium märkis, et kuna mõlemad kohtualused anti kohtu alla ja mõisteti süüdi KrK § 1481 lg-te 1, 3 ja 5 järgi, mis näevad ette teise astme kuriteo, võis käesolevat kriminaalasja arutada kohtunik ainuisikuliselt. Menetlusosaliste seisukohad Riigikohtus 4. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid ühise kassatsioonkaebuse O. S. ja tema kaitsja R. Friedrichs, kes paluvad tühistada nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse ning lõpetada KarSRS § 3 lg 1 alusel kriminaalmenetlus O. S. suhtes. Kassatsioonkaebuse esitas ka M. K., kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Samuti palub M. K. jätta rahuldamata Lääne-Viru Maksuameti tsiviilhagi. 5. O. S. ja R. Friedrichs põhistavad oma taotlust järgmiselt. 5.1. O. S. on süüdi tunnistatud KrK § 148 1 lg-te 1, 3 ja 5 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. Samas ei ilmne süüdistuskokkuvõttest ega kohtuotsustest, milline O. S. poolt toimepandud tegu on kvalifitseeritav KrK § 1481 vastavate lõigete järgi. Kohtuotsustest ei nähtu ka see, millise kahju tekitas O. S. vastava lõike järgi kvalifitseeritud kuriteoga. Isiku süüdimõistmine ebakonkreetse süüdistuse järgi on vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2002. a otsuses asjas nr 3-1-1-110-02 (RT III 2002, 30, 332) väljendatud seisukohale kohtuotsuse tühistamise aluseks. 5.2. Kuna O. S. tunnistati süüdi 1. oktoobrist 1998 kuni 30. aprillini 1999 toimepandud tegude eest, tulnuks süüdistuses näidata toimepandud teo karistatavus nii teo toimepanemise ajal, pärast KrK § 148 1 muutmist kui ka karistusseadustiku jõustudes. Kohtud on ebaseaduslikult jätnud otsustes märkimata, millise paragrahvi järgi on O. S. poolt toimepandud teod karistusseadustiku järgi kuriteona karistatavad. Kassatsioonkaebuses asutakse seisukohale, et O. S-ile inkrimineeritud teod ei ole kuriteona karistatavad KarS § 390 lg 1 ja § 389 lg 1 järgi. Esiteks eeldaks O. S. süüditunnistamine KrK § 148 1 lg-te 1, 3 ja 5 järgi kassaatorite arvates seda, et iga nimetatud kuriteokoosseisudes kirjeldatud teoga oleks eraldivõetuna tekitatud vähemalt 500 000 krooni suurune kahju. Teiseks välistab O. S. süüditunnistamise aga asjaolu, et KrK § 1481 lg-tes 1, 3 ja 5 olid kirjeldatud teodeliktid, KarS § 390 lg 1 ja § 389 lg 1 sisaldavad aga tagajärjedelikte. 5.3. KarS § 390 lg 1 näeb ette vastutuse esimese astme kuriteo eest, seetõttu pidanuks Lääne-Viru Maakohus lähtudes KrMK § 23 lg-st 2 arutama käesolevat kriminaalasja koosseisus kohtunik ja kaks rahvakohtunikku. Asja arutamisel kohtuniku poolt ainuisikuliselt on tegemist AKKS § 39 lg 3 p-s 2 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega. 5.4. Kohtud on vääralt tuvastanud kahju ulatuse ja pidanud ekslikult tsiviilhagi tõendatuks. Kaebuses märgitakse, et Maksuameti esindaja ei välistanud kohtuistungil võimalust, et seoses menetlusega O OÜ ning D OÜ asjas võib tsiviilhagi suurus menetluse käigus väheneda. Seega on tegelik kahju suurus veel tänaseni kindlaks tegemata. Kui tsiviilhagi peaks vähenema alla 500 000 krooni, puudub aga ka automaatselt kuriteokoosseis. Seetõttu oleks pidanud kahju suuruse küsimus olema lahendatud juba eeluurimise käigus. 5.5. Kriminaalasjas pole tuvastatud, et O. S. pani talle inkrimineeritud teo toime tahtlikult. Samuti pole süüdistuskokkuvõttes ja kohtuotsustes piiritletud kuriteost osavõttu, kuna O. S. ja M. K. süüdistuste võrdluse pinnalt jääb arusaamatuks, keda siiski firma tegelikus juhtimises ja asjade korraldamises süüdistatakse. 6. M. K. kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 6.1. Lääne-Viru Maakohtu ja Viru Ringkonnakohtu otsuses ei viidata mitte ühelegi konkreetsele tõendile, mis kinnitaks, et M. K. aitas kaasa O. S. poolt OÜ R 1999. a märtsi ja aprilli käibedeklaratsioonide esitamata jätmisele. Kassaator rõhutab, et tema osalemine OÜ R juhtimises on oletus ja väljamõeldis. Samuti ei ole kohus motiveerinud, mis viisil M. K. konkreetselt kuriteo toimepanemisele kaasa aitas. 6.2. Kohtuotsustes on täpsustamata, milline osa kahjust on tekitatud vastavalt KrK § 1481 lg-tes 1, 3 ja 5 ettenähtud kuriteoga. Samuti ei ole kontrollitud, kas tema tegevus vastab KarS §-s 386 või §-s 390 sätestatud kuriteo koosseisule ja milline on kummagi paragrahvi järgi kvalifitseeritavate tegudega tekitatud kahju. 6.3. Kassaator märgib, et ringkonnakohus on jätnud motiveerimata, miks O. S. ja M. K. vastutavad selle eest, et OÜ R juhataja A. M. jättis 1999. a aprillikuu käibedeklaratsiooni esitamata. Kaebuses leitakse, et süüdistuse tõendatuse korral on teoreetiliselt võimalik, et O. S. jättis M. K. kaasaaitamisel esitamata 1999. a märtsikuu käibedeklaratsiooni, tekitades kahju summas 482 470 krooni (KarS § 390). Varasema perioodiga seotud Maksuameti ettekirjutus OÜ-le R 32 091 krooni tasumiseks saab olla käsitletav üksnes maksude väärarvutusena (KarS § 386). Aprillikuu käibedeklaratsiooni esitamata jätmisega tekitatud 139 499 krooni suuruse kahju eest ei vastuta mitte O. S., vaid A. M. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid M. K. ja kaitsjad kassatsioonkaebuste juurde ja taotlesid nende rahuldamist. Prokurör leidis, et kohtuotsused tuleb tühistada AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ja kriminaalasi tuleb saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. AKKS § 39 lg 3 p-s 1 sätestatud rikkumist prokuröri arvates ei esine. 8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2003. a määrusega lükati O. S. ja M. K. süüdistusasjas kohtuotsuse tegemine edasi kuni Riigikohtu üldkogu otsuse valmimiseni kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03. Riigikohtu üldkogu otsus selles asjas valmis 17. veebruaril 2004. a (RT III 2004, 7, 69). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 9. Vastavalt Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03 kuulub maksukuriteo asjades kriminaalasja arutava kohtu pädevusse ka kuriteo tagajärjel maksmata jäänud maksusumma tuvastamine ja seda ei ole vaja eelnevalt tuvastada haldus- või halduskohtumenetluses. 10. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Lääne-Viru Maakohtu ja Viru Ringkonnakohtu kohtuotsused O. S. ja M. K. süüdistusasjas tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. 11. Kriminaalmenetluse seaduse rikkumine seisneb selles, et maakohus on kohtuotsuses küll kirjeldanud faktilisi asjaolusid, mida ta on lugenud tuvastatuks (kd 3 tl-d 369–370), kuid ei ole näidanud tõendeid, mille põhjal kohus need asjaolud tõendatuks luges. Sellega on maakohus rikkunud KrMK § 274 p 2 nõudeid. Samuti on maakohus rikkunud KrMK § 274 p 4 nõudeid, sest kohtuotsusest ei nähtu, millised kohtualuste teod sisaldavad vastavalt KrK § 1481 lg-tes 1, 3 ja 5 sätestatud kuriteokoosseisu. Süüdistustest ja kohtuotsustest ei ole võimalik ka aru saada milliste KrK § 148 1 lg-te 1, 3 või 5 järgi (kas kõigi või mõne lõike järgi kokku või ühe järgi üksikult) kvalifitseeritud tegudega on tekitatud O. S-ile ja M. K-le süüks arvatud kahju. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse rikkumine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 järgi. Sama puudus esineb O. S-ile ja M. K-le esitatud süüdistustes, millega on juba kohtueelsel uurimisel rikutud KrMK § 121 lg 3 nõudeid, kuid eeluurimise puudulikkust oli võimalik kõrvaldada kohtuliku uurimise käigus KrMK § 215 lg-s 2 sätestatud korras. Asja uuel kohtulikul arutamisel tuleb silmas pidada, et karistusseadustiku järgi on maksualased süüteod kuriteona karistatavad üksnes siis, kui selle tulemusel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam. 12. Kohtuotsuse kohaselt oli O. S. OÜ R juhatuse liikmeks kuni 30. aprillini 1999. a. Samal ajal tunnistas maakohus O. S. süüdi 1999. a aprillikuu majandustulemuste kohta maksudeklaratsiooni (maksudena laekumata summa 139 499 krooni) esitamata jätmises. Samuti tunnistati O. S. muu hulgas süüdi selles, et ta jättis maksmata OÜ R käibelt käibemaksu ajavahemikul 1. oktoober 1998. a kuni 28. veebruar 1999. a summas 32 091 kr. M. K. tunnistati süüdi nende tegude toimepanemisele kaasaaitamises. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et 1999. a aprillikuu majandustulemuste osas saabus maksudeklaratsiooni esitamise tähtaeg alles 20. mail 1999. a, mil kohtuotsuse kohaselt oli OÜ R juhatuse liikmeks juba A. M. Kohtuotsuses puuduvad motiivid, miks pärast 30. aprilli 1999. a tekkinud OÜ R kohustuste mittetäitmise eest peab vastutama O. S. Sellest tulenevalt on motiveerimata ka M. K. süüditunnistamine selle teo toimepanemisele kaasaaitamises. Samuti puuduvad maakohtu otsuses motiivid, mis asjaoludel ja millise paragrahvi lõike ja punkti järgi kriminaalkoodeksist on kohus lugenud maksu maksmata jätmise või vähemmaksmise kuriteoks. Seejuures tuleb arvestada asjaolu, et alates 1. septembrist 2002. a kehtiva karistusseadustiku järgi ei ole maksude maksmata jätmine ega vähemmaksmine kuriteona karistatav. Kohtuotsuses motiivide puudumine on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 3 p 7 järgi. 13. Käesoleva otsuse p-des 9 ja 10 kirjeldatud rikkumisi ei ole kõrvaldatud ka apellatsioonimenetluses. Seetõttu tuleb kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu tühistada nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu kohtuotsus ja kriminaalasi tuleb saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kus rikkumine alguse sai. 14. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et esimese astme kohtus oli õigustatud seda kriminaalasja arutama kohtunik ainuisikuliselt. KrMK § 23 lg 2 kohaselt võib maa- või linnakohtus kohtunik kohtu nimel lahendada ainuisikuliselt kriminaalasju teise astme kuritegudes. Teise astme kuritegu on KrK § 72 lg 3 kohaselt tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu toimepandud karistatav tegu, mille eest kriminaalkoodeksis nähakse raskeima karistusena ette vabadusekaotus mitte üle kaheksa aasta. KarS § 4 lg 3 kohaselt on teise astme kuritegu selline süütegu, mille eest on karistusseadustikus karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus kuni viis aastat või rahaline karistus. KarSRS § 3 lg 2 sätestab, et enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi ja sama paragrahvi 3. lõike kohaselt lähtutakse sellise teo eest karistuse mõistmisel samuti teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse. O. S. ja M. K. teod on kvalifitseeritud KrK § 1481 lg-te 1, 3 ja 5 järgi, mis ükski ei näe võimaliku karistusena ette vabadusekaotust üle kolme aasta. Seega on need teod teise astme kuriteod ja kohtul puudus võimalus mõista nende tegude eest karistuseks üle kolme aasta vangistust, olenemata sellest, milline karistus nähakse nende tegude eest ette karistusseadustikus. 15. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab Viru Ringkonnakohtu 25. aprilli 2003. a ja Lääne-Viru Maakohtu 9. detsembri 2002. a kohtuotsused ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Lääne-Viru Maakohtule. Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER