Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-2-04 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2004. a kohtuotsus S. I. ja I. M. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1 järgi — RT III, 2004, 7, 74

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-2-04 Otsuse kuupäev 20. veebruar 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi S. I. ja I. M. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2003. a kohtuotsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu I. M. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 20. jaanuar 2004. a Istungil osalenud isikud Süüdimõistetu I. M., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Tühistada Valga Maakohtu 18. detsembri 2002. a kohtuotsus I. M. KrK § 141 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse – 4 aastat vangistust – osas ja Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2003. a kohtuotsus I. M. KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ärakandmisele kuuluva karistuse – 2 aastat ja 6 kuud vangistust – osas. 2. Mõista I. M. karistuseks KrK § 141 lg 2 p 1 järgi 3 aastat ja 6 kuud vangistust, millest lugeda kantuks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda I. M. 2 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestada tema vanglasse saabumise päevast. 3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata, I. M. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 4. Mõista I. M. välja riigituludesse kohtukuluna kaitsjatasu 973 krooni ja 50 senti kaitsja osavõtu eest Riigikohtu istungist. Asjaolud ja menetluse käik 1. Valga Maakohtu 18. detsembri 2002. a kohtuotsusega tunnistati S. I. ja I. M. süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ja neile mõisteti karistuseks vastavalt 10 ja 4 aastat vangistust. I. M. karistusaja algust loeti 22. novembrist 2001. a. 2. Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2003. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus S. I. mõistetud karistuse ja I. M. mõistetud nelja-aastase vangistuse reaalse ärakandmise osas. I. M. mõisteti KrK § 141 lg 2 p 1 järgi karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 74 lg 2 alusel määrati, et I. M. kannab kohe ära 1 aasta ja 6 kuud vangistust ning ülejäänud osa – 2 aastat ja 6 kuud – ei pöörata täitmisele tingimusel, et ta kolmeaastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 loetletud kontrollnõudeid. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonprotesti Riigiprokuratuur ning kassatsioonkaebused kannatanu V. K. ja süüdimõistetu S. I. 3. Riigikohtu 19. juuni 2003. a kohtuotsusega tühistati ringkonnakohtu otsus S. I. ja I. M. karistamise osas KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ning kriminaalasi saadeti selles osas uueks arutamiseks samale kohtule. 4. Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2003. a kohtuotsusega tühistati Valga Maakohtu 18. detsembri 2002. a kohtuotsus osaliselt. S. I. mõisteti KrK § 141 lg 2 p 1 järgi karistuseks 6 aastat vangistust. I. M. Valga Maakohtu 18. detsembri 2002. a otsusega mõistetud nelja-aastasest vangistusest loeti 1 aasta ja 6 kuud vangistust kantuks. Tema ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat ja 6 kuud vangistust, arvestades kandmise aja alguseks I. M. vanglasse saabumise päeva. Kohus kohaldas I. M. suhtes kohtuotsuse täitmise tagamiseks tõkendit – allkiri elukohast mittelahkumise kohta. Kohtuotsus jõustus selle teatavaks tegemisest 18. septembril 2003. a. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 5. Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2003. a kohtuotsuse peale esitas süüdimõistetu I. M. kassatsioonkaebuse, paludes vähendada ärakandmisele kuuluvat karistust. Kassaator selgitab, et 21. mail 2003. a vabanes ta vanglast seoses Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2003. a otsusega mõistetud nelja-aastasest vangistusest täitmisele pööratud ühe aasta ja kuuekuulise osa ärakandmisega. Pärast vabanemist allutati ta kriminaalhooldaja järelevalve alla. I. M. kinnitab, et käitus õiguskuulekalt ning täitis kontrollnõudeid tähtaegselt ja korrektselt. Selline olukord kestis kuni 18. septembrini 2003. a, mil jõustus ringkonnakohtu tehtud uus kohtuotsus, millega tühistati I. M. vangistusest tingimisi vabastamine ja kohaldati reaalset vangistust. Eeltoodu põhjal leiab kassaator, et kriminaalhooldusele allutatud ajavahemikul 21. maist kuni 18. septembrini 2003. a kandis ta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2003. a kohtuotsusega tingimuslikult kohaldamata jäetud karistust ning selle võrra tuleks lühendada kandmisele kuuluvat vangistust. 6. Riigikohtu istungil jäi I. M. kassatsioonkaebuses esitatud seisukoha juurde. Kohtuistungil esitas süüdimõistetu kassatsioonkaebusele lisa, milles palus Riigikohtul kaaluda võimalust kohaldada jätkuvalt tema suhtes KarS § 74 lg 2 sätteid. I. M. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas toetas kaebust ja selle lisa, prokurör leidis, et need tuleb jätta rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassaatori palve arvata karistusaja hulka ajavahemik, mil ta Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2003. a kohtuotsusega oli KarS § 74 lg 2 alusel karistuse kandmisest tingimisi vabastatud ja kontrollnõuetele allutatud, on põhjendamatu ning ei tulene seadusest. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvatakse karistusaja hulka üksnes eelvangistuses viibitud aeg. Kohtuotsuse alusel käitumiskontrollile allutatud isik, kellele on pandud kohustus järgida KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollinõudeid, on tõepoolest kohustatud taluma riigipoolset järelevalvet oma käitumise üle, kuid kehtestatud piirangud ei ole oma olemuselt samastatavad vahi all pidamisega. Seetõttu on kassaatori poolt äranäidatud ajavahemiku karistusaja hulka arvestamine välistatud. Eeltoodust tulenevalt jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium I. M. kassatsioonkaebuse selles osas rahuldamata. 8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab ka, et kassatsioonkaebuse lisas sisalduv palve KarS § 74 lg 2 sätete kohaldamise kohta on põhjendamatu ning vastuolus KarS §-s 56 sätestatud karistamise alustega ja karistuspraktikaga. Kolleegium peab õigeks ringkonnakohtu seisukohta, et I. M. karistuse eesmärk realiseerub vaid reaalse vangistusega. 9. Kuid võttes arvesse konkreetse kriminaalasjaga seonduvaid ja I. M. mitteolenevaid asjaolusid, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks vähendada I. M. mõistetud karistuse määra ning mõista temale KrK § 141 lg 2 p 1 järgi karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust. Kriminaalkolleegium leiab, et I. M. karistusküsimuse otsustamisel tuleb arvestada asjaolu, et selleks hetkeks, mil Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2003. a otsusega jäeti muutmata I. M. Valga Maakohtu 18. detsembri 2002. a kohtuotsusega mõistetud karistus 4 aastat vangistust, oli süüdimõistetu jõudnud ära kanda Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2003. a otsusega kohesele ärakandmisele määratud vangistuse 1 aasta 6 kuud. Seejärel oli ta allutatud kriminaalhoolduse alla ja täitis temale määratud kontrollinõudeid. I. M. suhtus kriminaalhooldusesse tõsiselt ja täitis kontrollinõudeid kohusetundlikult. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et sellise käitumisega on ta üles näidanud valmisolekut elada edaspidi õiguskuulekat elu ja soovi asuda hüvitama kuriteoga tekitatud kahju. Tema suhtes hetkel kehtiva tõkendi – allkiri elukohast mittelahkumise kohta – rikkumisest teateid ei ole. 10. Arvestades eeltoodut Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et 3 aastat ja 6 kuud vangistust on eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks küllaldane. 11. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 4. septembri 2003. a ja Valga Maakohtu 18. detsembri 2002. a kohtuotsused I. M. karistamise osas ja teeb ise uue otsuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda. Ott JÄRVESAAR Lea KIVI Peeter VAHER