Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-6-04 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2004. a kohtuotsus N. M. väärteoasjas liiklusseaduse § 74¹⁷ ja § 74³¹ järgi — RT III, 2004, 6, 61

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-6-04 Otsuse kuupäev 13. veebruar 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi N. M. väärteoasi liiklusseaduse § 7417 ja § 7431 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 25. septembri 2003. a otsus väärteoasjas nr 4-1145/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik N. M. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikovi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 13. jaanuar 2004. a Istungil osalenud isikud Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov Resolutsioon 1. Kassatsioonkaebus rahuldada. 2. Tühistada Tallinna Linnakohtu 25. septembri 2003. a otsus väärteoasjas nr 4-1145/03 ja lõpetada asjas menetlus. Asjaolud ja menetluse käik 1. N. M. karistati kohtuvälise menetleja 5. mai 2003. a otsusega selle eest, et ta, juhtides 19. aprillil 2003. a autot joobeseisundis, ei valinud sobivat sõidukiirust, mistõttu sõiduk kaotas juhitavuse ning sõitis teelt välja vastu puud. Sellega tekitas ta varalise kahju sõiduki omanikule. N. M. lahkus sündmuskohalt liiklusõnnetusest politseile teatamata. Sellega pani ta toime liiklusseaduse (edaspidi LS) § 7417, § 7419 ja § 7431 koosseisudele vastavad väärteod. LS § 7417 järgi karistati N. M. 60 trahviühiku ehk 3600 krooni suuruse rahatrahviga, LS § 7431 alusel aga 150 trahviühiku ehk 9000 krooni suuruse rahatrahviga. Liiklusseaduse § 7419 järgi lõpetati menetlus VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel ja saadeti asi kriminaalmenetluse alustamiseks, kuna N. M-il oli varasem kehtiv karistus joobes juhtimise eest. 2. N. M. vaidlustas kohtuvälise menetleja otsuse tema karistamise kohta LS §-de 7417 ja 7431 järgi Tallinna Linnakohtus. Ta taotles otsuse tühistamist ja asjas menetluse lõpetamist. Kaebuse kohaselt oli tema auto omanikuks ja ka ainsaks liiklusõnnetuse läbi kahju kannatanud isikuks. Seetõttu ei pidanud ta ka vajalikuks politseid juhtunust teavitada. 3. Tallinna Linnakohtu 25. septembri 2003. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus LS § 7431 järgi mõistetud karistuse osas. Selle rikkumise eest mõisteti uus karistus, milleks oli 50 trahviühiku ehk 3000 krooni suurune rahatrahv. Muus osas jäeti otsus muutmata. Kohus leidis, et N. M. pani toime LS § 7417 järgi kvalifitseeritava teo, sest pole tõendatud, et ta tekitas kahju vaid endale. N. M. juhtis sõiduautot, mis kuulus pärast tema isa surma pärandvara hulka, kuid polnud veel päritud ja auto ei olnud N. M. nimele Autoregistrikeskuses registreeritud. Liiklusõnnetuse ajal, 19. aprillil 2003. a, ei olnud kohtu arvates selge ka isikute ring, kellele kahju tekitati. Seega oleks N. M. pidanud LE § 227 kohaselt teatama liiklusõnnetusest kohe politseile. Kuna ta seda aga ei teinud, rikkus ta ettevaatamatusest LE § 227 nõudeid. Kohus leidis, et LS § 7431 alusel mõistetud 150 trahviühiku suurune rahatrahv ei vasta toimepandud teole, sest N. M. pani selle toime ettevaatamatusest ja eelnevalt ta sellelaadseid rikkumisi toime pannud ei olnud. 4. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse N. M. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov, kes palus linnakohtu otsuse LS § 7417 ja 7431 järgi süüdimõistmises ja karistamises tühistada ning asjas menetluse lõpetada. Kaebuses väidetu kohaselt ei ole kohus auto omaniku kindlaksmääramisel juhindunud pärimisseaduses sätestatust. N. M. kasutas autot, pärijad olid otsustanud, et auto registreeritakse N. M. nimele. Liiklusõnnetusega põhjustas N. M. kahju üksnes iseendale ja seetõttu ei pidanud ta ka juhtunust politseisse teatama. 5. Riigikohtu istungil toetas kassaator kassatsioonkaebust ja esitas mootorsõiduki registreerimistunnistuse koopia, millest nähtub, et 28. novembrist 2003. a on N. M. liiklusõnnetuses osalenud sõiduauto omanik. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 6. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et N. M. valis ebaõige sõidukiiruse ja põhjustas liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai kannatada tema juhitud sõiduauto. Muud varalist kahju tuvastatud ei ole. Lähtudes põhimõttest, et enda vara kahjustamine ei ole karistatav, tuleb isiku karistamiseks LS §-de 7417 ja 7431 järgi tõendada asjaolu, et N. M. ei olnud sõiduauto omanik ja seega sai varalist kahju teine isik. 6.1. Kuna auto kuulus N. M. isale, kes oli liiklusõnnetuse toimumise ajaks surnud, tuleb omaniku kindlakstegemisel lähtuda pärimisseaduse (edaspidi PärS) regulatsioonist. Tallinna Linnakohus on ekslikult leidnud, et pärandvara pole pärijatele üle läinud. PärS § 117 lg 3 kohaselt loetakse pärandvara vastu võetuks, kui pärijad on asunud pärandvara või osa sellest valdama, kasutama või käsutama. N. M. oli asunud valdama pärandvarasse kuuluvat autot ja seega ka pärandvara vastu võtnud. PärS § 141 näeb ette, et kuni pärandvara jagamiseni valdavad, kasutavad või käsutavad kaaspärijad pärandvara kaasomandi kohta käivate sätete kohaselt. Seega tuleb lahendada küsimus, kas pärijad olid pärandvara jaganud või oli see endiselt kaasomandis. PärS § 144 lg 4 kohaselt jagavad kaaspärijad pärandvara kokkuleppel (mis võib olla ka suuline), vaidluse korral jagab vara kohus. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt olid pärijad otsustanud auto jätta N. M.le. Seda otsustust kinnitab ka mootorsõiduki registreerimistunnistuse koopia, mille kohaselt on alates 28. novembrist 2003. a sõiduki omanikuna registreeritud N. M. Pärijate vahel ei ilmnenud ka pärast liiklusõnnetust lahkarvamusi, kes on vastutav kahju tekitamises ja kellele kahju tekitati. Seega ei ole tõendatud, et N. M. oleks tekitanud varalist kahju kellelegi teisele. Sellest tulenevalt tuleb lõpetada LS § 7417 järgi menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Samuti tuleb VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada menetlus LS § 7431 järgi, kuna menetlusalusel isikul puudus kohustus politseile liiklusõnnetusest teatada, sest ta ei tekitanud kellelegi teisele varalist kahju. Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Lea KIVI