Tallinna Linnavolikogu — Tallinna keskkonnatervise tegevusplaani kinnitamine — KO, 74, 1343

Juhindudes Vabariigi Valitsuse poolt 15. juunil 1999. a heakskiidetud Eesti Keskkonnatervise Riiklikust Tegevusplaanist ja Tallinna Linnavolikogu 10. augusti 2000. a otsusest nr 249, Tallinna Linnavolikogu määrab: 1. Kinnitada juurdelisatud Tallinna keskkonnatervise tegevusplaan. Tallinna Linnavalitsusel ja linna asutustel lähtuda keskkonnatervise tegevusplaanis seatud eesmärkidest. 2. Määrus jõustub 13. septembril 2001. a. Volikogu esimees Rein VOOG Lisa Tallinna Linnavolikogu 6. septembri 2001. a määrusele nr 37 TALLINNA KESKKONNATERVISE TEGEVUSPLAAN I ETAPP 1. Sissejuhatus Helsingis toimus 1994. aastal Euroopa Keskkonna ja Tervise II Konverents, kus osalesid ka Eesti tervishoiuala- ja keskkonnaministrid. Konverentsil kohustusid kõik riigid koostama keskkonnatervise riiklikud tegevusplaanid. Eesti koostas Keskkonnatervise Riikliku Tegevusplaani, mille Vabariigi Valitsus kiitis heaks 15. juunil 1999. a. Keskkonnatervise Riikliku Tegevusplaani täitmine on oluline komponent Eesti liitumisel Euroopa Liiduga. 14. juunil 1995. a vastu võetud rahvatervise seaduse §10 sätestab kohaliku omavalitsuse ülesanded käsitletavas valdkonnas. Need on: 1) tervisekaitsealaste õigusaktide täitmise korraldamine ja nende järgimise kontrollimine kohaliku omavalitsuse maa-alal; 2) elanikkonna haiguste ennetamisele ja tervise edendamisele suunatud tegevuse korraldamine kohaliku omavalitsuse maa-alal. Londonis toimus 1999. a Euroopa Keskkonna ja Tervise III Ministrite Konverents. Selles võeti suund Euroopa riikide keskkonnatervise tegevusplaanide elluviimisele. Oluline tee selleks on kohalike omavalitsuste keskkonnatervise tegevusplaanide koostamine ja elluviimine. Londoni konverentsi otsuste ja Eesti Keskkonnatervise Riikliku Tegevusplaani elluviimiseks koostati käesolev Tallinna Keskkonnatervise Tegevusplaan. Keskkonnatervise all mõistetakse inimeste tervist sõltuvalt keskkonnast ja keskkonna muutmist inimeste tervisele soodsamaks. Inimest ümbritsev keskkond hõlmab väga laia ringi tegureid, mis oluliselt mõjustavad tema tervist. Siia kuuluvad välisõhk kõigi seal toimivate keemiliste ja füüsikaliste (sh kliima, kiirgused, müra jm) teguritega, ruumide siseõhk (kus põhjamaade inimene viibib suurema osa oma elust), joogi- jm tarbevesi, toit ja toitlustamine, töökeskkond, jäätmemajandus, traumaatiline keskkond (turvalisuse puudujäägid, mis põhjustavad vigastusi), sotsiaalne keskkond kogu oma mitmepalgelisuses. Käesolevasse tegevusplaani ei olnud võimalik haarata kõiki neid küsimusi, mis nõuaks laialdast alusmaterjali kogumist. Analüüsitud on osa neist tähtsatest probleemidest, mille alusel on määratletud eesmärgid ja välja töötatud tegevusülesanded olukorra parandamiseks: välisõhk, müra, vee kvaliteet, jäätmed, lasteasutuste ja koolide sisekeskkond, toidukäitlemise ettevõtted ning ülevaade elanike kaebustest. Tallinna Keskkonnatervise Tegevusplaanis analüüsitakse ülalmärgitud keskkonnakomponentide tegelikku olukorda, nendes esinevate kahjulike tegurite tervisemõju. Tegevusülesannete väljatöötamisel lähtuti elanikkonna ekspositsiooni hinnangust ohtlikele keskkonnateguritele ja terviseriski analüüsist, mis annab põhjenduse prioriteetide määramisel. Tegevusplaan on oluline allikmaterjal tegevusülesannete elluviijatele ja kogu elanikkonnale. Tegevusplaan annab ülesanded Tallinna omavalitsuse asutustele, ka mõnedele riiklikele ja muudele asutustele lähtudes rahva tervise kaitsmise aspektist. 2. ÜLEVAADE TALLINNA ELANIKE TERVISESEISUNDIST SEOSES KESKKONNAMÕJUDEGA 2.1. Ülevaade terviseseisundist Elanike tervise seisundi ja selle aastate jooksul toimunud muutuste analüüs annab olulisi viiteid tervist kahjustavate tegurite kohta ja sellest tulenevalt osutab võimalikke abinõusid olukorra parandamiseks. Rahva tervise hindamisel kasutatakse oluliste näitajatena suremust ja haigestumust. Surmajuhud on haigestumistega võrreldes palju usaldusväärsemalt registreeritavad, kuid puuduseks on osal juhtudest vaieldavad diagnoosid. Samuti on puuduseks, et paljude haiguste puhul järgneb surm palju aastaid hiljem kui toimis põhjus (näiteks vähk või suur osa vereringeelundite haigustest), mis raskendab abinõude õigeaegset rakendamist. Suremus on Eestis, sh Tallinnas, kõrge. Näiteks 1995. a ületas Eestis suremus Euroopa Liidu (EL) keskmist ca 1/3 võrra – 13,1 juhtu 1000 elaniku kohta meil ja 9,95 ELs. Imikusuremus oli vastavalt meil 12,2 juhtu 1000 elussünni kohta ja ELs – 6,3. Oodatav elukestus oli meil 69,4 aastat, ELs – 77,35 aastat. 1999. aastaks olid meie näitajad pisut paranenud (suremus – 12,7, imikusuremus – 9,5) – niisiis ikkagi tunduvalt halvemad EL omadest. Tallinnas oli 1999. a suremus 11,9 ja imikusuremus 7,55. Surmapõhjuste struktuuris on Eestil tunduvaid erinevusi ELga võrreldes. 1990-ndate teisel poolel oli suremus vigastuste tagajärjel Eestis 3 korda kõrgem kui ELs, suremus vereringeelundite haigustesse – 1,6 korda kõrgem, pisut kõrgem oli meil ka suremus nakkuslikku päritolu haigustesse. Seevastu suremus pahaloomulistesse kasvajatesse oli Eestis mõnevõrra madalam EL tasemest. Võrreldes Tallinna elanike suremuse näitajaid kogu Eesti vastavatega (1997. ja 1999. a), siis ilmneb, et Tallinnas on kogusuremus nii meestel kui ka naistel veidi madalam Eesti vastavast keskmisest. See kehtib ka enamiku surmapõhjuste kohta üksikult (v.a naiste suremus nakkus- ja parasiithaigustesse ning kuse- ja suguelundite haigustesse, samuti kasvajatesse on Tallinnas mõnevõrra kõrgem kui Eestis tervikuna, ja meestel – suremus nii seedeelundite kui ka kuse- ja suguelundite haigustesse). Eesti viimase 20 aasta suremust hinnates võib märkida, et sõltuvalt haigusrühmadest on tendentsid olnud erinevad (tabel 1). Pidevat tõusu on näidanud suremus pahaloomulistesse kasvajatesse ja seedeelundite haigustesse. Vastupidi – langustendentsiga on olnud suremus vereringeelundite haigustesse (alates 1985. a) ja kaasasündinud väärarenditesse. Kaasasündinud väärarenditest tingitud surmajuhtude esinemissageduse langus on viimasel kümnendil ilmselt seletatav sündimuse langusega. Suremus tõusis Eestis, sh Tallinnas 1990-ndate aastate I poolel järsult. Tõus esines enamiku surmapõhjuste rühmades maksimumiga 1990-ndate aastate keskel – eriti iseloomustab see suremust väliste põhjuste tagajärjel, suremust nakkus- ja parasiithaigustesse ja hingamiselundite haigustesse. 1990-ndate aastate teisel poolel toimus suremuse mõningane langus ja stabiliseerumine mõnevõrra kõrgemal tasemel võrreldes 1980-ndate aastate tasemega. Eelmainitud stabiliseerumise foonil tuleb märkida vigastustesse suremuse püsivat langust. Kuid selle langustendentsi foonil häirib Tallinnas suurem või väiksem suremuse tõusutendents mitmetes surmapõhjuste (haiguste) rühmades: rinnavähk, maksatsirroos (tõus üle 3 korra), nakkus- ja parasiithaigused, hingamis-, seede-, närvisüsteemi ja tundeelundite haigused. Ilmselt vihjab see mitmete kahjulike keskkonnategurite püsivale ja tugevnevale toimele elanike tervisele. Võrreldes 1994.–1997. a andmeid 1988.–1989. a andmetega nähtub, et peaaegu kogu suremuse suurenemine (üle 80%) on toimunud meeste hulgas, naiste suremuse tõus on olnud tunduvalt väiksem. Suremuse tõus esines just noorematel kui 65-aastastel, s.o kasvas varase surma juhtude arv. Tabel 1. Suremus Tallinnas 1983.–1999. a kolmel ajaperioodil (1000 elaniku kohta). Rasvase trükiga märgitud juhtudel ületab suremus Tallinnas Eesti keskmist. Surma põhjused 1983–1992 1993–1996 1997–1999 Kõik põhjused M 11,5 14,3 13,0 N 11,7 11,9 11,2 Vereringeelundite haigused M 5,7 6,6 6,0 N 7,7 7,2 6,8 Südame isheemiatõbi M 3,4 3,8 3,4 N 4,1 3,7 3,5 Peaaju veresoontehaigused M 1,8 2,1 1,6 N 3,2 3,0 2,5 Pahaloomulised kasvajad M 2,5 2,5 2,5 N 2,0 2,1 2,2 Kopsu- ja bronhide vähk M 0,7 0,7 0,7 N 0,2 0,2 0,2 Rinnavähk N 0,3 0,4 0,4 Surma välispõhjused M 1,7 3,0 2,2 N 0,6 0,9 0,6 Mootorsõidukiõnnetused M 0,3 0,4 0,2 N 0,1 0,2 0,07 Enesetapud M 0,3 0,5 0,3 N 0,1 0,1 0,1 Tapmised M 0,2 0,5 0,3 N 0,05 0,08 0,07 Nakkus- ja parasiithaigused M 0,1 0,2 0,2 N 0,05 0,05 0,08 Hingamiselundite haigused M 0,4 0,5 0,5 N 0,2 0,2 0,2 Seedeelundite haigused M 0,4 0,5 0,6 N 0,3 0,4 0,4 M – mehed , N – naised Haigestumus enamikku haigustest on erinevalt suremusest nii 1997. kui ka 1999. a Tallinna elanikel olnud kõrgem võrreldes kogu Eesti näitajatega. Eriti silmatorkavalt on kõrgem olnud haigestumus hingamiselundite ning kuse- ja suguelundite haigustesse. Euroopas konstateeritakse allergiliste haiguste kiiret sagenemist. Sama võib täheldada Eestis. Näiteks Tallinna koolitervishoiu koondaruannetest nähtub, et kooliõpilaste seas on perioodil 1995–2000 järsult sagenenud respiratoorsete allergooside, astma (ligi 3 korda) ja dermatoallergooside esinemissagedus. Nakkus- ja parasiithaiguste leviku ja elanikkonna vaktsineerituse näitajate (tabel 2) analüüsimisel ilmnes järgmist: – ägedatesse soolenakkushaigustesse ja salmonelloosi haigestumise tase on suhteliselt hea ja püsib vabariigi tasemel; düsenteeriasse haigestumisel on pidev vähenemise tendents; – ägedad soolenakkushaigused levivad sagedamini kodustel lastel vanuses kuni 4 aastat; – haigestumine A-hepatiiti pärast puhangut 1998. aastal langes viimase 10 aasta madalaimale tasemele; – haigestumine B- ja C-hepatiiti püsib alates 1997. aastast kõrgel tasemel ja ületab vabariigi vastava intensiivsusnäitaja; nende viirushepatiitide levikut põhjustab narkootikumide parenteraalne manustamine; sagedamini haigestusid 15–19-aastased noorukid; enim haigestunuid on Lasnamäe ja Põhja linnaosas; – hingamisteede tuberkuloosi haigestumine püsis kuni 1998. a vabariigi tasemest madalamal; 1999. a haigestumus kasvas oluliselt (22,8% võrra) ja ületas 1,3 korda vabariigi keskmist taset; projektis «Koldekontrolli läbiviimine tuberkuloosi haigestunu koldes ja töökohal, kontaktsete isikute sotsiaalsete vajaduste selgitamine» rakendamise tulemusel haigestumine tuberkuloosi 2000. a vähenes 22,2% võrra ja on vabariigi tasemel; – diagnostilise valvsusega ja immuniseerimisega juhitavate (laste piisknakkushaiguste) nakkushaigustesse haigestumine on suhteliselt madalal, vabariigi keskmisel tasemel. Tabel 2. Haigestumus mõnedesse nakkus- ja parasiithaigustesse Tallinnas 1990.–2000. a (100 000 elaniku kohta). Haigused 1990 1991 1992 1993 1994 1995 1996 1997 1998 1999 2000 Askaridoos 11,7 14,5 8,0 7,5 18,5 25,1 * * * 13,5 * Difüllobotrioos 17,4 20,0 14,7 26,9 38,5 24,6 * * * 8,5 * Puukentsefaliit 1,0 4,0 4,4 5,6 7,8 10,4 6,1 19,2 13,0 3,6 12,5 Puukborrelioos * * * 13,2 * * 16,4 29,3 39,5 20,1 42,9 Salmonelloosid 85,3 147 85,5 36,4 45,6 43,0 57,7 55,3 36,3 48,3 36,0 Šigelloosid 32,9 67,9 97,0 50,9 57,0 57,7 23,7 30,5 28,1 14,6 12,0 Tuberkuloos 21,4 18,9 19,4 24,7 33,6 30,7 40,8 41,3 41,2 51,0 39,7 Hepatiit A 59,4 44,4 34,2 49,6 30,3 12,0 10,3 12,2 154 62,6 9,5 Hepatiit B 5,5 7,1 9,0 15,7 23,9 12,9 18,1 79,5 46,5 23,5 42,4 Hepatiit C * * * 4,9 * 7,5 9,6 42,5 51,4 24,0 41,4 * – andmed puuduvad Haigestumist parasiithaigustesse saab iseloomustada järgmiste järeldustega: – 2000. a haigestumine puukentsefaliiti ja puukborrelioosi sagenes vastavalt 3,4 ja 2,1 korda, seejuures puukborrelioosi haigestumine ületas vabariigi taseme 2,3 korda; – järjekindlalt väheneb elanikkonna uurimine ussnugilistele (1999. a – 2,4%; 2000. a – 2,1% elanikest); elanike invaseeritus laiussi ja solkmetega on 0,6% uuritud elanikkonnast; 7,1%-l uuritud elanikest avastati enterobioos. Laste hõlmatus kõikide kaitsepoogetega on järjekindlalt paranenud (tabel 3). Tabel 3. Kaheaastaste laste vaktsineerimine (%-des). Rasvane number näitab, et WHO nõue on täidetud. Nakkushaigus WHO nõue 1996 1997 1998 1999 2000 Difteeria, teetanus >95,0 91,7 92,6 93,1 95,1 95,6 Läkaköha >90,0 88,8 89,6 91,4 94,1 94,7 Poliomüeliit >95,0 91,9 92,6 93,7 95,3 95,9 Leetrid >95,0 84,7 84,7 87,4 91,8 92,6 Punetised >95,0 79,9 82,7 86,9 91,7 92,6 Mumps >95,0 82,6 82,7 87,3 91,8 92,6 Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) soovituslik tase kaheaastaste laste vaktsineerimisel on saavutatud difteeria (koos teetanusega), läkaköha ja poliomüeliidi vastu vaktsineerimisel. Leetrite, mumpsi ja punetiste vastu vaktsineerimise nõutav tase saavutatakse eeldatavalt 2001. a. Seevastu täiskasvanud tallinlaste hõlmatus difteeriavastaste kaitsepookimistega on kõige madalam Eestis (seitsme aasta jooksul on vaktsineeritud kokku ainult 32,9% täiskasvanud elanikkonnast). Elanike tervisest rääkides ei saa märkimata jätta narkomaania kasvu, 2000. aastast järsult levima hakanud HIV-nakkust, kodutuid ja nn asotsiaale jt. Oluline tervisega seostuv ning Eestile halb näitaja on absoluutses vaesuses elavate inimeste arv. WHO definitsiooni järgi on tervis kehalise, vaimse ja sotsiaalse täieliku heaolu seisund ja mitte ainult haiguse või defekti puudumine. 2.2. Keskkonna võimalikud kahjulikud mõjud Tallinna elanike tervisele Elanike suremuse kasv või tunduv kõikumine on toimunud põhiliselt nende elundsüsteemide haiguste tagajärjel, mis on otseses kontaktis väliskeskkonnaga (naha- ja nahaaluse koe, seedeelundite, hingamiselundite ning kuse- ja suguelundite haigused), või mille tekkepõhjused on väliskeskkonnas (nakkus- ja parasiithaigused, vigastused). Pidevalt kasvav suremus pahaloomulistesse kasvajatesse viitab ilmselt kantserogeenide levikule inimeste elukeskkonnas. Seoses suurte sotsiaal-majanduslike muutustega on viimastel aastatel inimeste elukeskkonnas ja eluviisis toimunud ulatuslikud muutused, millest paljud on tervisele ebasoodsad: vaesuse levik (kaasnevad toidukomponentide defitsiit, ebahügieenilised elutingimused jm), elanike mobiilsuse suurenemine (kaasneb liiklusõnnetuste sagenemine), turism (kaasneb haigusttekitavate mikroorganismide levik), olmetingimuste halvenemine (kodutus, madal temperatuur eluruumides ja ventilatsiooni puudulikkusest tingitud ruumiõhu kvaliteedi halvenemine talvel jm), terviseriskide kasv töökohtadel, transpordivahenditest pärineva õhureostuse ja müra suurenemine, jäätmekäitluse mahajäämus, ebapiisav importtoiduainete järelevalve, olmekemikaalide, sünteetiliste ehitus- ja viimistlusmaterjalide, toidulisandite ja lisaainete jms levik, psüühilise stressi suurenemine, alkoholi tarbimise, suitsetamise, narkootikumide kasutamise, kuritegevuse ja prostitutsiooni levik. Vähemarenenud maades kaldub linnaelanike tervis maaelanike tervisest parem olema, arenenud maades on maaelanike tervis parem ja elukestus pikem, kuigi linnades on meditsiiniabi ja rehabilitatsioon kättesaadavamad, veevarustuse ja kanalisatsiooni ning mitmed muud sanitaartingimused üldjuhul paremad; linnade tervisenäitajaid «parandavad» ka sellised tegurid, nagu migratsioon, s.o soodsam vanuseline struktuur jm. Niisiis leidub arenenud maade linnades rohkesti tervisele kahjulikke tegureid. Võrreldes maapiirkondadega on linnades keskkonna saastumine tavaliselt suurem ja ületab sagedamini tervisele ohutut piiri. Linnades on samuti probleemideks hooletusse jäetud agulid, kodutud inimesed, narkomaanid, kuritegevus. Põhjamaades, kus inimesed viibivad enamiku ajast ruumides, on elamispindala/ruumide arv ühe elaniku kohta oluline näitaja, millest sõltuvad paljud tervise indikaatorid, sh suremus. Tallinnas on elamispinda ühe elaniku kohta tunduvalt vähem kui Põhjamaades (Stockholmis ja Kopenhaagenis näiteks vastavalt 47 ja 56 m2 ühe elaniku kohta, Tallinnas 22,6 m2). WHO hindab linnaplaneerimist ja linnade arengut paljudes Euroopa maades tervise huvidele mittevastavaks. Eriti ohustavad linnaelanike tervist võrreldes maaelanikega õhu saastumine autotranspordist, liiklus- ja muu müra. Transpordi areng ei kulge soovitud suunas – vähem õnnetusi, ummikuid, keskkonnasaastumist ja müra põhjustava ning energiaefektiivsema ühis- ja rööbastranspordi asemel levib igati ohtlikum autotransport. Tallinnas tuleks selliseid arenguid vältida. Tallinna elanike tervist ohustab olulisel määral ka tahkete jäätmete ebaadekvaatne käitlemine (eriti Pääsküla prügila), elanike elu- ja tööruumide, lasteaedade ja koolide rühma- ja klassiruumide õhu saastumine. Ruumiõhu saastumise oluliseks põhjuseks on välisõhust sisseimbuvad saasteained ja ruumides tekkivate saasteainete väljapääsu takistus müra ja õhusaasta kartusest tingitud suletud akende tõttu. Keskkonnatervise definitsioonist lähtudes on ekspositsioon terviseohtlikele keskkonnateguritele inimese (elanikkonna) kontakt keskkonnateguritega, mida mõõdetakse teguri kontsentratsiooniga/intensiivsusega, kontakti kestusega ja kontakteeruvate elanike arvuga. Käesolevas tegevusplaanis analüüsitud ohtlike keskkonnategurite esinemismäära Tallinna elanike elukeskkonnas, elanike võimalikku kontakti (ekspositsiooni) nendega, selle võimalikke konkreetseid terviseohtusid (tervisekahju tekkimise riski) ja tegelikult tekkinud tervisekahjusid inimestele on käsitletud vastavates peatükkides. Eestis on tervisele ohtlikud keskkonnategurid laialdaselt esindatud. Eesti Keskkonnatervise Riiklikus Tegevusplaanis esitatud terviseriski analüüsi alusel oletatakse, et vähemalt 40% surmajuhtudest on meil põhjustatud keskkonnateguritest. See arv on suurem kui Lääne-Euroopa heaoluriikides, kus keskkonnast suuremat tervistkahjustavat rolli arvatakse mängivat inimeste ebatervislik eluviis. Keskkonnategurid, mille tõenäoline kahjulik mõju tervisele on Tallinnas suurem kui eelmainitud riikide suurtes linnades, on traumatism, ebatervislik elamu/saastunud siseõhk, saastunud või ebaõige koostisega joogivesi ja toit. Mõnevõrra suuremat kahjulikku toimet avaldavad nähtavasti ka töökeskkond ja psühhosotsiaalsed stressorid. Oluline kahjulik toime on eeldatavasti ka saastunud välisõhul ja müral. 2.3. Ülevaade elanike kaebustest Elukeskkonnas on tegureid, mille iseloomu, intensiivsust või iseärasusi inimene tunnetab meeleelundite kaudu. Sagedamini on nendeks joogivee organoleptilised omadused (lõhn, maitse, hägusus), välis- ja ruumiõhu lõhnad, müra. Organoleptilised omadused on joogivee ja õhu koostise oluliseks limiteerivaks näitajaks, mis annavad võimaluse hinnata eelkõige nende kvaliteeti, mitte niivõrd terviseohtlikkust. Sellest tulenevalt on elanike kaebused elukeskkonna seisundi hindamise teatavaks indikaatoriks. WHO definitsiooni alusel kuuluvad heaolu ja elukvaliteet inimese tervise mõistesse. Käesolevas peatükis on võetud vaatluse alla elanike avaldused ja kaebused joogivee ja õhu kui elukeskkonna elutähtsate komponentide kvaliteedi kohta. Lisaks mainitule käsitletakse elanike avaldusi ja kaebusi nende elukeskkonnas toimiva müra kohta. Tervisekaitsetalitusele laekunud avaldused ja kaebused on võetud arvele. Elanike kaebuste lahendamisel ja objektiivsete põhjuste väljaselgitamisel on kasutatud laboriuuringuid ja instrumentaalseid mõõtmisi. Tervisekaitsetalitusele laekus 1998.–2000. a 697 elanike põhjendatud avaldust ja kaebust. Elanike kaebused sel ajavahemikul sagenesid (1998. a – 183, 1999. a – 204, 2000. a – 310). Avaldused ja kaebused on alljärgnevalt jaotatud eluvaldkondade järgi ja esitatud sageduse järjekorras: – Joogivee ebarahuldav kvaliteet elamute veevärgis – 119. – Toiduainete ebarahuldav kvaliteet – 119. – Ebarahuldavad elutingimused – 92. – Toitlustus- ja kaubandusettevõtete ebarahuldav tervisekaitseline seisund – 88. – Kõrge müratase elamisalal ja elamutes – 64. – Toiduainete realiseerimisaegade ületamine – 50. – Välisõhu saastumine ettevõtete ümbruse elamisalal ja elamutes (sh elamutes paiknevates ettevõtetes) – 41. – Kanalisatsioonisüsteemi halb hooldus ja avariid elamutes – 25. – Isikuteeninduse ja tervishoiuasutuste ebarahuldav tervisekaitseline seisund; mittelubatud viimistlusmaterjalide kasutamine, tervisekaitsenõuete eiramine elamuehituses – 19. – Ebarahuldavad töötingimused ettevõtetes (alates 1999. a edastatakse need kaebused tööinspektsioonile) – 19. – Elamisalade halb hooldus ja jäätmete äravedu – 18. – Puudused õpilaste toitlustamises – 16. – Koolide ebarahuldav tervisekaitseline seisund ja õppimistingimused – 11. – Basseinivee ebarahuldav kvaliteet – 7. – Tarbekaupade ja mänguasjade terviseohutus – 6. – Koolieelsete lasteasutuste ebarahuldav tervisekaitseline seisund – 3. Esitatud andmetest järeldub, et elanike kaebused olid kõige sagedamini põhjustatud joogivee ja toidu ning toidukäitlemisettevõtete tegevuse kvaliteedi puudustest. Sageli kaevati ka ebarahuldavate elutingimuste, kõrge mürataseme ja välisõhu saastumise üle. Kuna elanike kaebused elukvaliteedi halvenemise kohta on oluliseks komponendiks keskkonna tervisemõjudele hinnangu andmisel, siis on neid käsitletud ka käesoleva tegevusplaani vastavates peatükkides. 2.4. Peamised eesmärgid Lähtudes eelkirjeldatud asjaoludest tuleb Tallinna keskkonnatervise olukorra parandamiseks täiesti adekvaatseteks pidada Euroopa III Keskkonna ja Tervise Ministrite Konverentsil (London, 1999) soovitatud peamisi tegevussuundi: – Saastamise, sh müra (emissioonide, imissioonide) seire, järelevalve ja kontrolli tõhustamine, müraeeskirjade kehtestamine. – Maksimaalselt mitmekülgsete abinõude rakendamine mootortranspordi saastamise vähendamiseks, sellekohase transpordipoliitika ja linnaplaneerimise väljatöötamine. – Kuna jäätmed põhjustavad suurt ja kasvavat ohtu elanike tervisele, siis sellekohaste vältivate meetmete kiire rakendamine. – Joogivee ja toidu mikrobiaalse saastumise vältimine. – Keskkonna saastumise ja elanike tervisenäitajate registreerimise ja andmebaaside kaasajastamine. – Majanduslike instrumentide kasutamise laiendamine saastamise vähendamiseks. – Asjakohaste uurimistööde käivitamine keskkonna saastamise, elanike ekspositsiooni ja selle tervisemõju hindamiseks. – Teenistuste ja intersektoraalse kooperatsiooni ja infovahetuse arendamine. – Elanikkonna ja ohtlikes valdkondades töötajate teavitamine, õpetamine, hügieenialane kasvatamine. – Kodutuse leevendamine, elamutingimuste parandamine. 2.5. Kavandatud eesmärkide saavutamise hindamise indikaatorid Keskkonnatervise tegevusplaani elluviimise efektiivsuse hindamiseks kasutatakse järgmisi indikaatoreid (näitajaid): 1) vastavus kehtestatud tervisekaitse ja keskkonnakaitse normatiividele; 2) tegevusplaanis ettenähtud tegevuste (projektide, lepingute jms abil) täitmise täpsuse hindamise näitajad (tähtaegadest, finantsplaanidest jne kinnipidamine, töö kvaliteet jms); 3) eesmärkide saavutamiseks tegevusplaanis ettenähtud tegevuste tulemuslikkuse hindamise näitajad (võrreldes «enne ja pärast»): – keskkonna kvaliteedi paranemise hindamiseks – saasteainete emissioonid ja immissioonid jne; – elanikkonna tervise paranemise hindamiseks – suremus, haigestumus ja tervisehäirete levimus, oodatav elukestus, töölt/koolist puudumine, elukvaliteet (elanike kaebused, riskitunnetus küsitluse teel), seireandmete analüüs terviseriski ja tervisemõju hindamiseks. 3. VÄLISÕHK 3.1. Olukord Tallinn asetseb saasteainete kiire hajumise suhtes soodsas kohas. Seda tingivad tuultele avatud mereäärne asend, valdavad tuulte suunad (edela- ja läänetuuled) puhastelt aladelt ning tuulte suuremad kiirused päeval, mis hajutavad õhu saasteaineid nende intensiivsema tekke perioodil. Merelt tulevad külmad õhumassid võivad aeg-ajalt põhjustada nn inversiooniefekti, mille tagajärjel saasteained kogunevad maapinnalähedastesse õhukihtidesse. Tallinnas saastavad õhku paiksed saasteallikad (tööstusettevõtted, bensiinijaamad, katlamajad) ja liikuvad saasteallikad (mootorsõidukid). Märkida tuleb veel tänavate tolmu ja taimseid allergeene ning ebameeldivaid lõhnu ja gaase, mis pärinevad elamutest, prügilatest jm. Ülevaadet paiksetest saasteallikatest omatakse linnas tänu riiklikule statistikale ja ettevõtetele kohustusliku saastelubade põhjal. Statistika näitab, et heitmete kogus paiksetest saasteallikatest väheneb pidevalt (vt «Tallinna keskkond 1990–2000»). Samas on nn arvel olevate ettevõtete arv Tallinnas püsinud enam-vähem sama juba mitmeid aastaid (~120). Sõidukites tekkivad heitgaasid moodustavad enamuse linna õhusaastest. Vaatamata pidevale sõidukite arvu kasvule, ei näita mõõtmised ka suuremate ristmike läheduses saastetaseme suurenemist. Saasteallikatena tuleb käsitleda ka teetöid teostavaid raskeveokeid, ronge, laevu, muruniidukeid jne. Nende mõju keskkonnale ei ole aga uuritud. Tallinna atmosfääriõhu saastamine on viimase kümne aasta jooksul pidevalt vähenenud – paiksetest saasteallikatest on emissioon vähenenud ligi neli korda. Endiste üleliidulise tähtsusega tehaste tegevus kahanes kiiresti, see põhjustas ka nende saasteainete õhuheitmete kiire vähenemise. Mitmed keskkonnale kahjuliku tootmisega ettevõtted on likvideeritud või ümber profileeritud, laialdasemalt kasutatakse heitmevaba tehnoloogiat, üldine soojuskoormus on vähenenud. Osa soojuse tarbijaid on üle läinud elektriküttele. Tallinna peamised paiksed saasteallikad on soojusenergeetilised seadmed (Tallinnas on üle 400 katlamaja), mille heitmete kogus sõltub aasta keskmisest temperatuurist ning kasutatud kütuste liigist ja hulgast. Kui 90-ndate aastate alguses moodustas põletatavatest kütustest suure osa kivisüsi ja raske kütteõli, siis nüüd on tavaliseks muutunud gaasiga kütmine. Sealhulgas on gaasiküttele üle viidud suurim Tallinna piiril paiknev saasteallikas Iru Soojuselektrijaam. Seetõttu on oluliselt vähenenud vääveldioksiidi heitmed. Samuti on vähenenud tahma ja tuha heitmed. Viimastel aastatel on hoogustunud korteriühistutele individuaalsete gaasikatlamajade rajamine, mis suurendab summaarset saastekoormust ja toob selle maapinnale (elanikele) lähemale madalamate korstnate tõttu. Vähemalt 20 tööstusettevõttel puudub nõutav sanitaarkaitseala, mis välistaks nende heitmete ebasoodsa ja/või kahjuliku mõju elanike tervisele. Sanitaarkaitseala suuruse määramiseks vajalikud välisõhu laboratoorsed uuringud Tallinna tootmisettevõtete ümbruses enamikus puuduvad, mistõttu Tervisekaitsetalitusel tuleb kasutada hajumisarvutusi ettevõtetele väljastatud saastelubades toodud emissioonide alusel. Mõnede ettevõtete ümbruse õhus (AS Metallist, Vineeri ja Mööblikombinaadi AS) ületavad neist pärinevate tahkete ja gaasiliste saasteainete sisaldused arvatavasti lubatud piirkontsentratsioone. Rajatud bensiinijaamadele on tagatud nõutav sanitaarkaitseala. 1999. aastal paisati õhku paiksetest saasteallikatest kokku 5428 t saasteaineid, sh tahkeid osakesi 463 t, lämmastikdioksiidi 842 t, vääveldioksiidi 1987 t, vingugaasi 1420 t, aromaatseid süsivesinikke 133 t ja alifaatseid süsivesinikke 222 t. Ligikaudu 90% Tallinna õhusaastest annab autotransport. Keskmiselt kasvab autopark 8 000 – 12 000 sõiduki võrra aastas ja 1999. aastal oli Tallinnas kokku 185 000 sõidukit. Varem põhiliselt venemaise päritoluga autod on nüüdseks vahetunud lääne päritolu sõidukite vastu, millest enamus ei ole vanemad kui 15 aastat. Pliivaba bensiini kasutamine on pidevalt kasvanud ja nüüd tohib müüa ainult pliivaba bensiini. Uuenenud on ka ühistransport. Välisõhu saastamise otseseks kontrollimeetodiks on mõõtmised. Tallinna õhu saasteainete sisaldust on mõõdetud aastakümneid. 1985.–1990. aastail oli Tallinnas 8 seirejaama, kus mõõdeti kuni 10 saasteaine sisaldust (tolm, vääveldioksiid, vingugaas, lämmastikdioksiid, ammoniaak, formaldehüüd, fluorvesinik, väävelvesinik, benso(a)püreen ja mõningad raskemetallid). Tihti ületasid ühe või teise mõõdetud saasteaine sisaldused lubatud piirväärtusi, eriti Lasnamäel (Majaka klubi juures), Akadeemia teel, Kallaveres ja Viru väljakul (viimane oli suhteliselt puhtama õhuga). Tallinnas on automaatmõõtmist teostatud alates 1994. aastast. 2000. aastal tegutses Tallinnas ainult kolm automaatset õhuseire jaama – nn Viru, Rahu ja Majaka jaam, neist viimane lõpetas 2000. aastal tehnilistel põhjustel tegevuse. Jaamad mõõdavad saasteainete sisaldusi 5-minutilise intervalliga ja ümardavad andmed siis tunni keskmisteks. 2001. aastal vahetati välja kõik kolm jaama uute, hästivarustatud jaamade vastu. Neist kaks (Viru ja Rahu), jäid vanadesse kohtadesse, kolmas aga paigutati Õismäele, magalarajooni keskele. Jaamad mõõdavad saasteainete sisaldust ~4 meetri kõrguselt. Kõikides jaamades mõõdetakse vingugaasi, osooni, lämmastikoksiidide, vääveldioksiidi ning tahkete osakeste sisaldust (PM10) välisõhus. Viru jaamas teostatakse ka poolautomaatset tahkete osakeste mõõtmist, millest hiljem määratakse raskemetalle. Uute jaamade töölehakkamisega peaks paranema õhu olukorra hindamise võimalused linnas. Kõiki jaamu haldab ja seiret korraldab Keskkonnauuringute Keskus. Siiski on mõõtekohti vähe ja Viru seirejaam näib ka olevat natuke kaugel liikluskeerisest ning kahjuks ei mõõdeta mõningaid olulisi saasteaineid, nagu diferentseeritult tahkete osakeste eri läbimõõduga variante (PM10 ja PM2,5). Mõõtmisandmed näitavad, et saasteainete sisaldused sõltuvad aastaajast, kellaajast, liikluse intensiivsusest, kütmise intensiivsusest. Kõikide saasteainete saastetasemed on viimase viie aasta jooksul vähenenud. Viimastel aastatel enamikus lubatud piirkontsentratsioone ei ületatud, kuid siiski leidus väheseid kõrvalekaldeid normide ületamisega. Seda on juhtunud osooniga (Rahu tänava jaamas oli 2000. aastal selliseid päevi 87), samuti tolmu ja sageli vingugaasi sisaldusega. Osooni norme ületatakse enamasti ööpäeva keskmiste näitajate osas. Tolm tekitab probleeme kevadeti, kui lumi on sulanud ja tänavad koristamata. Vääveldioksiidi sisaldus on viimastel aastatel püsinud piirnormist oluliselt madalamal. Vingugaas on perioodiliselt ületanud tunniajalise keskmise piirnormi Viru mõõtejaamas. Vingugaasi põhiliseks allikaks on mootorsõidukid, mistõttu täheldatakse kontsentratsiooni tõusu tavaliselt liikluse hommikuse ja õhtuse tipptunni ajal, samuti nagu lämmastikdioksiidi puhul. Lämmastikdioksiidi sisaldus pole lubatud piiri siiski ületanud. Tuleb arvestada, et tänaval vahetult maapinna lähedal võib autode heitgaaside sisaldus olla märksa kõrgem kui mõõtejaamas registreeritud tase, see ohustab eelkõige laste tervist. Osooni kontsentratsioon õhus kasvab tavaliselt kevad-suvel. Linna õhus otseseid osooniallikaid ei ole, kuid see kandub linna tuulega linna ümbrusest ja kõrgematest õhukihtidest. Linnaõhus osoon reageerib teiste saasteainetega, eriti aktiivselt lämmastikoksiidiga, mistõttu osooni kontsentratsioon väheneb. 1998. aastal uuriti Tallinna õhus raskemetallide sisaldust. Ilmnes, et nende kontsentratsioonid välisõhus olid mitmeid kordi madalamad piirnormidest. Mõnede süsivesinike (tolueen, ksüleen) sisaldus tiheda liiklusega piirkondade välisõhus oli perioodiliselt piirnormide nivool või ületas neid. Jätkub õhusaaste mõõdistamine kasutades passiivseid proovleid. Mõõdistuste tulemusena saab kuu keskmiseid väärtusi ~30 Tallinna eri punktis. Neid töid finantseeritakse rahvusvahelise projekti «Tallinna õhukvaliteedi korraldamine» raames. Ükski õhuseirejaam ei kirjelda õhu kvaliteeti eramurajoonides, kus individuaalküttest ja kevadisest lehtedepõletamisest tekkivat õhusaastet ei ole keegi hinnanud, kuid mis võib nimetatud rajoonides olla märkimisväärne. On koostatud koondkaart «Liiklusest tingitud muutused atmosfääriõhu kvaliteedis». Kaardil on näidatud piirkonnad, kus üks või mitu õhusaaste komponenti võib perioodiliselt või pidevalt ületada kehtivaid norme. Tuleb meeles pidada, et 1999. aastal lõdvendas Keskkonnaministeerium oluliselt mõnede saasteainete sisalduse lubatud piirväärtusi, sealjuures lämmastikdioksiidi ja tolmu sisalduse puhul isegi lõdvemaks WHO soovitusest. Vingugaasi piirväärtus jäi siiski WHO soovitusest märksa rangemaks. Välisõhus esinevad ebameeldivad lõhnad ja gaasid, mis pärinevad Pääsküla prügilast. Seda probleemi on käsitletud jäätmete peatükis. Välisõhus sisaldub perioodiliselt taimseid allergeene ja spetsiifiliste allikate mitmeid keemilisi aineid. Kuna vastavaid uuringuid ei ole Tallinnas tehtud, siis ei ole võimalik nende mõjusid korrektselt hinnata. 3.2. Terviseohud Õhu saasteainete lubatud piire ületavatele kontsentratsioonidele eksponeeritud elanike arvud Euroopa linnades on küllaltki kõrged. Näiteks perioodil 1986–1990 arvutati tahkete osakeste lubatud aastataset (0,15 mg/m3) ületavale sisaldusele eksponeerituteks 26% linnaelanikest, lämmastikdioksiidi puhul (0,06 mg/m3) vastavalt 19,2%. Tallinnas ei ole selliseid arvutusi tehtud. Saasteainete sisalduse andmed Tallinnas näivad osutavat madalamale eksponeeritusele, kui see on Euroopas, kuigi autosid on meil juba rohkem ühe elaniku kohta kui mitmetes Lääne-Euroopa pealinnades. Tuleb arvestada ka seda, et tahkete osakeste (SPM) fraktsioonid PM10 ja PM2,5 on WHO juhise kohaselt palju madalama lubatud piirkontsentratsiooniga kui summaarne SPM. – Tänapäeval peetakse tervisele eriti ohtlikuks PM10 ja PM2,5 sissehingamist, sest need jõuavad sügavale kopsudesse ning sisaldavad raskemetalle, kartsinogeene jm. Ikka veenvamalt tõestatakse, et ka tunduvalt madalamates kontsentratsioonides kui praegu lubatud, täheldatakse mitte ainult alumiste hingamisteede haigestumuse suurenemist, hingamisfunktsiooni nõrgenemist, vaid ka suremuse tõusu hingamiselundkonna (sh kopsuvähk) ning südame- ja veresoonte haigustesse, samuti vastsündinute postneonataalse suremuse tõusu. – Vääveldioksiidi kõrgenenud sisaldusega atmosfääris viibimisega kaasneb hingamisteede ärritus ja haigestumus. – Lämmastikdioksiidi kõrgenenud sisaldusega atmosfääris viibimine tingib silmade ja kõri limaskesta ärritust ning järgnevalt hingamiselundkonna haigestumuse tõusu, samuti nõrgendab organismi kaitsefunktsiooni. – Osooni kõrgenenud sisaldusega atmosfääris viibimine tingib kopsufunktsiooni nõrgenemist, köha, valu hingamisel, peavalu, madalamate hingamisteede põletikku. – Vingugaas (süsinikmonooksiid) põhjustab veres karboksühemoglobiini teket, blokeerides hapnikutranspordi kudedele vere kaudu ja tingides kudede hapnikupuudust (eeskätt ajus ja südames). Sõltuvalt annusest täheldatakse töövõime langust, aju- ja südametegevuse häireid ja kahjustust, vere koostise muutusi jne. Võib tekkida südameatakk, surm lämbusse. – Ülalloetletud saasteained on tunduvalt ohtlikumad nn sensitiivsetele elanikerühmadele, kelleks on hingamiselundkonna ning südame- ja veresoonte haigusi põdevad inimesed, astmaatikud, rasedad, väikesed lapsed, vanurid, verehaigusi põdevad inimesed, mõningate geneetiliste eelsoodumustega inimesed. – Toksilisi raskemetalle ja kartsinogeenseid aineid sisaldavad saasteained kujutavad endast spetsiifilisi ohte tervisele – plii (Pb) näiteks närvisüsteemile ja vere koostisele, kartsinogeenid (lävidoosid neile puuduvad) genereerivad vähi teket jne. – Taimsed allergeenid võivad põhjustada astmat, allergilist nohu ja bronhiiti. 3.3. Tegelikud tervisemõjud Õhusaastumise konkreetseid tervisemõjusid Tallinna elanikele on kindlaks tehtud vähe – vastavad uuringud vajavad algatamist. – Siiski on Tervisekaitsetalituse poolt kindlaks tehtud, et neis Tallinna kesklinna koolieelsetes lasteasutustes, kus rühmaruumid paiknevad intensiivse autoliiklusega tänavate ääres, on laste haigestumus ülemiste hingamisteede ägedatesse haigustesse sagenenud kuni kolm korda. – 1980-ndate aastate lõpus Tallinna erineva õhusaastumisega rajoonides korraldatud uurimised näitasid naiste menstruaaltsükli häirete, raseduse ja sünnituse komplikatsioonide ning iseeneslike abortide sageduse sõltuvust õhusaastumisest. – Suurema õhusaastumisega piirkondade lastel täheldati mõningat mahajäämust kehakaalus ja kehapikkuses, hilisemat kõndimahakkamist. – Sagedased on elanikkonna kaebused välisõhu saastumise kohta ettevõtete ümbruses elamualal, elamutes ja liiklusmagistraalide läheduses. 3.4. Elanike kaebused õhukvaliteedi üle Tervisekaitsetalitusele laekus elanikelt 41 avaldust ja kaebust elamisalal välisõhu ja elamutes ruumiõhu saastumise kohta. Peamisteks häirivateks faktoriteks olid tolm ja lõhnad: – Tootmisettevõtetest lähtuv tolm (Paekivitoodete Tehase OÜ Mahtra, Ümera ja Raadiku t piirkonnale; AS Arsenaal Eerika t piirkonnale); – Tootmisettevõtetest lähtuvad gaasid lõhnade alusel (Autobaas Skantrans OÜ, Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat AS, Ilmarine AS; autotranspordi heitgaasid – Juhkentali t, Kadaka tee, Kose tee). Elanike avalduste alusel on tehtud välis- ja ruumiõhu laboratoorseid uuringuid, nendest 30% juhtudest ei vastanud uurimistulemused normile. Tallinna Keskkonnaametile saabus ligikaudu 20–30 kirjalikku kaebust aastas, sama suur on olnud ka suuliste kaebuste hulk. Enamasti kurdetakse ebameeldiva haisu pärast elu- või töökoha läheduses, mida tekitavad ümbruses asuvad ettevõtted või katlamajad. Enamikel juhtudel on siiski olnud tegemist ettevõtetega, millel on kehtiv saasteluba ning konkreetsel juhul oli tegemist kas töörežiimi rikkumisega (anti hoiatus või tehti ettekirjutus) või halva meteoroloogilise seisu tõttu tekkinud situatsiooniga. Üksikud kaebused olid sõidukitest tekkiva õhusaaste pärast. Sellistel juhtudel lisandus kaebusele enamasti ka müra probleem. 3.5. Eesmärgid – Tallinna õhukvaliteedi parandamise programmi elluviimine. – Optimaalse transpordiskeemi rakendamine elamisalade kaitseks heitgaaside ja tolmu eest. – Välisõhku saastavate tööstusettevõtete väljaviimine elamisaladelt või nende rekonstrueerimine/ümberprofileerimine. – Paiksetele saasteallikatele sanitaarkaitsealade kehtestamine. – Saasteainete atmosfääriõhku emissiooni kontrolli tõhustamine. – Välisõhu saastamise edasine vähendamine, eriti autotranspordi arvel. – Välisõhu saastumisest tulenevate kahjulike tervisemõjude uurimine ja vähendamine. 3.6. Tegevusülesanded I. Planeerimine, projekteerimine 1. Uute saasteobjektide projekteerimisel keskse tähelepanu osutamine keskkonnamõjude hindamisele ja liikluse optimaalsele korraldamisele. 2. Parklate optimaalse paigutamise kavandamine kesklinnas. II. Ehituslikud ja tehnilised meetmed 1. Tahke- või vedelkütusel töötavate väikekatlamajade likvideerimine või ümberprofileerimine gaasiküttele. 2. Tootmisettevõtetest saasteainete õhuheitmete vähendamine. 3. Tootmisettevõtete õhuheitmete puhastusseadmete efektiivsuse parandamine. 4. Elektrikütte edendamine. 5. Soojakadude vähendamine soojustrassidel ja hoonetes. 6. Tangensiaalse magistraaltänavate võrgu väljaarendamine kesklinna transpordikoormuse vähendamiseks ja raskeveokite väljasuunamiseks. 7. Fooride koordineeritud tegevuse laiendamine, “rohelise laine” kasutuselevõtt peatänavatel; eri tasapinnas ristmike ehitamine. 8. Kesklinnas autode massilise (tänavatel) parkimise vähendamine. 9. Ventileeritavate parklate ehitamine. 10. Ühistranspordi prioriteetne arendamine; ühistranspordi radade ja peatusetaskute rajamine. 11. Elektritranspordi säilitamine. 12. Autobusside uuendamine ja kasutatavate busside tehnilise seisundi parandamine (vajadusel kaasaegsete õhupuhastusseadmetega varustamine). 13. Parema autokütuse ja katalüsaatorite kasutamine. 14. Kesklinna jalakäijate tsooni laiendamine, jalgrattateede edendamine. III. Korralduslikud meetmed 1. Tallinnas õigusakti vastuvõtmine, mille alusel uusi tootmisettevõtteid kohustatakse taotlema linnavalitsuselt tegutsemisluba. 2. Sanitaarkaitseala kehtestamine tootmisettevõtetele, millel on tehnilistel põhjustel võimatu vältida välisõhus saasteainete piirväärtuse ületamist väljaspool oma territooriumi. 3. Tootmisettevõtetes õhuheitmete kontrolli- ja aruandlussüsteemi täitmine. 4. Liiklus- ja parkimiskorralduse parandamine; liikluse parem reguleerimine. 5. Liikluse piiramine ja liikluskoormuse vähendamine kesklinnas; tasulise parkimise süsteemi tõhustamine koos parkimispiirangute laiendamisega. 6. Skeemide väljatöötamine, mis võimaldavad ebasoodsate ilmastikutingimuste korral liiklusvooge operatiivselt ümber jaotada ning üldist liiklusskeemi optimeerida. IV. Järelevalve ja kontroll 1. Kontroll tootmisettevõtetes õhuheitmete aruandlussüsteemi (saastelubade alusel) täitmise üle. 2. Järelevalve tugevdamine välisõhu kvaliteedi tagamise nõuetest kinnipidamise üle. 3. Autode heitgaaside koostise kontrollsüsteemi tagamine. 4. Ilmselt õhku saastavate liiklusvahendite kohene kõrvaldamine liiklusest. 5. Välisõhu seiresüsteemi täiustamine: – linna oma seiresüsteemi väljaarendamine; – seirejaamade võrgu laiendamine (sh õhu kvaliteedi mõõtmine eramurajoonides, Väo karjääri piirkonnas jm); – välisõhu seisundi hindamiseks teisaldatavate ja mobiilsete seirejaamade kasutuselevõtmine; – määratavate saasteainete arvu suurendamine (raskemetallid, aromaatsed süsivesinikud jt); – UV-A- ja UV-B-kiirguse seiresüsteemi loomine; – välisõhus taimsete allergeenide määramise alustamine. 6. Uurimistööde käivitamine keerulisemate õhusaaste küsimuste lahendamiseks ja õhusaaste tervisemõjude selgitamiseks. V. Elanikkonna kaasamine ja teavitamine 1. Elanikkonna kaasamine välisõhu kaitsele saastumise eest. 2. Avalikkuse teavitamine välisõhu seisundist, sh koostada infobrošüür/voldik, mis kirjeldaks õhus toimuvaid protsesse ning nende mõju keskkonnale ja tervisele. Täitjad Tallinna Linnavalitsuse ametid, ettevõtted, asutused, majavaldused, autoomanikud, kogu elanikkond, järelevalveasutused 4. MÜRA 4.1. Olukord Müra on levinumaid inimesele toimivaid ebasoodsaid tegureid. Seejuures müra on kõige sagedamini esinev tervistkahjustav tegur mitte ainult töökohtadel, vaid inimühiskonna tehnoseerumisest tulenevalt on ta kogu elukeskkonda üha enam saastava ja elanike tervisele kahjulikult toimiva mõjuga. Müra vähendamine on üks keskkonnatervise tegevusplaani prioriteetidest. Müraprobleemiga Tallinnas (v.a töökeskkonnas) tegelevad Tervisekaitseinspektsioon ning Harjumaa ja Tallinna Tervisekaitsetalitus peamiselt elanike kaebuste lahendamise teel. Eesti müranormide puudumise tõttu on mürataseme hindamisel lähtutud praktikas seni kasutusel olevatest ja juriidiliselt kehtivatest endise N. Liidu sanitaarkaitse normidest, mille kohaselt linna elu- ja puhkepiirkondade vahetus läheduses ei tohi müratase päeval (kell 7–22) ületada 55 dBA ning öösel (kell 22–7) 45 dBA. Nende normide täitmine ei ole Tallinna linnakeskkonnas praktiliselt võimalik ei raudteest kuni 150 m kaugusel paiknevates elamutes või suvilates ega veoautode või autobusside liiklusega koormatud tänavate ääres asuvate elamute tänavapoolsetes korterites (Tallinna üldplaneering, 2001). WHO soovituste kohaselt on 65 dBA nivoo päevasel ajal ja 55 dBA öisel ajal, mille ületamisel suurel enamikul inimestest ilmnevad tervisehäired. 4.1.1. Paiksed hoonevälised müraallikad Paiksed hoonevälised müraallikad on tööstusettevõtted, ehitusplatsid, raudteede sõlmpunktid, sadamad ja lennujaam, mille tegutsemine võib põhjustada kõrge mürataseme elamisalal nende naabruses. Tervisekaitsetalituse andmeil ületab vähemalt 7 ettevõtte müratase müranorme ümbruse elamisalal (Vineeri- ja Mööblikombinaadi AS, AS Estimpeks Puit, Paekivitoodete Tehase OÜ, AS Baltex 2000, Vaba Maa AS, AS Rekman, Tehas «Arsenal»). Mainitule lisandub ehitusplatsidel mürarikas ehitustegevus öisel ajal (näiteks 2000. aastal Stockmann AS Liivalaia tänava parkimishoone). Kopli kaubajaama müra mõjutab Heina ja Maleva tänava äärseid elamisalasid, eriti öösel. Ekvivalentmüra tase ületab öösel lubatu 6 dB ja enama võrra; vagunite laadimisel tekkiv impulssmüra ulatub kuni 88 dBAni (lubatud tase päeval 80, öösel 70 dBA). Lennujaama koormus on vähenenud, eriti öösel. Kasutusel on suhteliselt vaiksemad lennukitüübid. 4.1.2. Transpordimüra Tallinnas on kõige suurem müraallikas autotransport (nn liiklusmüra), mis määrab peaaegu täielikult mürataseme elamisalal. Autode arvu suurenemisega ja liikluse intensiivistumisega kaasneb mürataseme kõrgenemise tendents elamisaladel. Tallinnas uuriti 1989.–1991. a raudtee- ja lennumüra ning koostati peateede mürakaart. 1997. a täiendati lennujaama mürakaarti. 1997. a koostati Tallinna liiklusmüra kaart. Intensiivse autoliiklusega tänavate/teedega külgnevatel elamisaladel on liiklusmüra tase normidest kõrgem (mõõdetud Põhja pst, Narva mnt). Rannamõisa tee läheduses asuvatel elamisaladel 26 mõõtmise tulemustest 24 ületas liiklusmüra tervisekaitsenorme. Kesklinna lasteasutustes (Liivalaia 7, Endla 21, Gonsiori 3, Pärnu mnt 82/88), mille rühmaruumid paiknevad ebasoodsalt liiklusmüra allikate suhtes, ületab müratase kehtiva piirväärtuse kuni 14,1 dBA võrra (helirõhu järgi 5 korda). Müratase on lubatust kõrgem (peamiselt öisel ajal) kogu Balti jaamast lähtuva raudtee ümbruse elamisalal, eriti Järve–Nõmme–Laagri raudteejaama vahel. Viimastel aastatel on rongide liiklus hõrenenud, mistõttu ülemäärane müra on raudtee ääres elamisaladel mõnevõrra vähenenud. Kopli kaubajaamast sadamasse suunduva raudtee äärsel elamisalal (Maleva t) müra ekvivalentsed ja maksimumtasemed öisel ja päevasel ajal rongide möödumisel on lubatust oluliselt kõrgemad (maksimaalne ületamine öösel kuni 24,6 dBA e. helirõhu järgi 17 korda). AS Milstrand raudteeliiklus on põhjustanud lubatust kõrgema mürataseme Merivälja ja Mähe elamisalal. Seal on rakendatud meetmeid mürataseme vähendamiseks (jätkudeta rööbaste paigaldamine, rongide liikumiskiiruse vähendamine jne). 30% lennutoimingute puhul esineb halvim mürasituatsioon, mil lennukid lendavad üle linna. Kõrgem müratase on lennujaamast lääne suunas umbes 3 km2 suurusel elurajooni alal (Tondil ja Kitsekülas, eriti Luite tänavas). Tugeva müraallikana on lisandunud helikopter (liinil Tallinn–Helsingi), peamiselt Suur-Patarei tänava piirkonnas. 4.1.3. Hoonesisesed müraallikad Elamusisest müra võivad põhjustada keldri- ja/või I korrusel paiknevad kaubandus-, toitlustus- ja teenindusettevõtted (kasutatakse masinaid ja seadmeid); keldris asetsevad keskküttekatlad ja termosõlmed; sanitaar-tehnilised seadmed (küttesüsteemid, veevarustusseadmed, liftid, ventilaatorid jms). Mainitule lisandub olmemüra. Elamusisesed müraallikad on sagedamini kütteseadmed (termosõlmed), peamiselt Lasnamäe linnaosas. Termosõlmede rekonstrueerimisel ei ole jälgitud tehnilisi nõudeid mürataseme tõusu vältimiseks korterites. Elamute I korrustel on võetud kasutusele uusi või ümber kohandatud olemasolevaid ruume toitlustus- ja meelelahutusettevõtete tarbeks, mille tegevus põhjustab müra. Nende hoonete heliisolatsioon ei ole piisav ülenormatiivse müra leviku vältimiseks eluruumidesse (nt restoranid «Võitlev Sõna», «The Lost Continent» jt). 4.2. Terviseohud Müra inimese elukeskkonnas on kasvutendentsiga ehk nagu märgiti Keskkonnatervise 6. Maailmakongressil (Oslo, 2000) – müra on kontrolli alt väljumas. Euroopas on ligikaudu 25% elanikkonnast pidevalt eksponeeritud üle 65 dBA mürale (sh 20,3% tänavaliiklusest, 1,5% raudteeliiklusest, 2,3% lennuliiklusest ja 0,8% tööstusest). Võitlust ülemäärase müra vastu raskendab asjaolu, et seda ei peeta piisavalt tõsiseks terviseohuks, sest see ei akumuleeru organismis, ei tingi surma ega vähki. Lisaks sellele on mürataseme alandamine peaaegu alati vastuolus majanduslike huvidega. Samas on müra kõige sagedasem elanike kaebuste põhjus. Tänapäevaste rohkete uuringute alusel võib loetleda peamisi kahjulikke tervisemõjusid, mis tekivad ülemäärase müra (eriti pikema kestusega) mõjul: – Elukvaliteedi halvenemine, vestluse, raadiokuulamise jne takistus. – Unehäirete, tuju ja enesetunde halvenemise, loiduse või agressiivsuse teke. – Vaimse töövõime langus, õppimisvõime vähenemine. – Stressi ja väsimuse arenemine (stressihormoonide taseme tõus organismis). – Vererõhu muutumine (tõus või langus), kõrgvererõhutõve tekke soodustamine (insultide sagenemine). – Kuulmiskahjustus ja nürikuulmine. – Südame isheemiatõve esinemissageduse suurenemine. – Närvi- ja vaimuhaiguste kulu võimalik raskenemine. Tervisele ebasoodsam on öine ülemäärane müra. Arvamus, et müraga harjutakse, ei vasta tõele. Lisaks tuleb mainida kaudseid ebasoodsaid mõjusid. Müra tõttu on elanikud sunnitud hoidma aknaid suletuna (mis eriti suvel halvendab ruumide mikrokliimat). Müra mõjutab elukoha valikut. 4.3. Tegelikud tervisemõjud Tallinnas 2000. a korraldatud sotsioloogilise uuringu andmeil häirib müra 43% tallinlasi; 35% tallinlastest arvab, et müra halvendab väga nende tervist. 1998.–2000. a elanikelt laekunud ligi 700 põhjendatud avaldusest ja kaebusest ligi 10% osutasid kõrgele müratasemele elamisalal ja elamutes (neist pooled olid põhjustatud välistest müraallikatest). Siinkohal on sobiv meenutada, et välismaiste uuringute kohaselt tugevasti ülemäärasest mürast vaevatud inimestest ainult 15–25% esitab selle kohta kaebuse. Müra sügavamad kahjulikud tervisemõjud Tallinna elanikele on uurimata. Üksikjuhtudel on kuulmiskahjustused põhjuslikult seostatavad tugeva müraimpulsi toimega (pauk, plahvatus). 4.4. Elanike kaebused müra üle Tervisekaitsetalitusele laekus elanikelt 64 kaebust kõrge ja häiriva mürataseme kohta elamisalal ja elamutes. Nendest 33 olid põhjustatud välistest müraallikatest ja 31 seondusid elamusiseste müraallikatega. Kaebused müra üle on aastatega sagenenud (1998. a – 13, 1999. a – 20, 2000. a – 31), peamiselt elamusiseste müraallikate arvel. Elanike elukeskkonda halvendasid järgmised välised müraallikad: – Autotransport (Mäekalda t., Kose tee); – Raudteetransport (Merivälja–Mähe, Kopli kaubajaama ja Tallinn-Väike piirkond); – Paekivitoodete Tehase OÜ (Mahtra ja Raadiku t); –Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat (Tare ja Veerenni t); – AS Rekman (Järve Haigla); – AS Arsenaal (Erika t); – AS Stockmann (Maakri t); – Ehitustegevus öisel ajal (2 kaebust). Elamusiseste müraallikatena esinesid: – kütteseadmed (termosõlmed), peamiselt Lasnamäe linnaosas (1999.–2000. a 25 kaebust); – elamutes asuvad teenindusettevõtted ja kauplused (tehnoloogiliste seadmete ja ventilaatorite tegevusmüra), meelelahutus- ja toitlustusasutused. 1999.–2000. a mõõdeti elamuvälistest allikatest lähtuvat mürataset 23 korda, millest 20 ületasid lubatud piirväärtuse (peamiselt öösel). Elamusiseseid müraallikaid mõõdeti 58 korral, nendest 37 juhul müratase ületas lubatud piirväärtust. 4.5. Eesmärgid 1. Ühtse mürapoliitika kavandamine, sh müra vähendamise plaani koostamine, mis võimaldaks rakendada meetmeid kaitseks müra eest planeerimise varajases staadiumis. 2. Vähendada elanikele toimivat mürataset (vähemalt selle lubatud piirväärtuseni) ja müra toime all olevate elanike arvu. 4.6. Tegevusülesanded I. Planeerimine, projekteerimine 1. Linnakeskmest ja elurajoonidest läbiva liikluse möödajuhtimiseks magistraaltänavate ja -teede ning alternatiivsete möödasõiduteede ehitamine vastavalt Tallinna üldplaneeringule aastani 2010. 2. Alternatiivsete lahenduste puudumisel ja konfliktsituatsioonide korral leida elamisalal liiklusmüra vähendamiseks leevendavaid meetmeid (raskeliikluse ümberkorraldamine, mürakaitse-ekraanide rajamine jms). Need küsimused peavad leidma lahenduse linnaosade üldplaneeringutes. 3. Nõude püstitamine, et linnaosade üldplaneeringutes uute tänavate/teede ehitamisel ja olemasolevate rekonstrueerimisel ning liikluse seisukohast konfliktsete piirkondade detailplaneeringutes esitatakse andmed liiklusmüra taseme kohta (eksperthinnang) ja sellest tulenevalt vajadusel meetmed müra vähendamiseks. 4. Intensiivse transpordimüraga piirkondade elamute ja avaliku kasutusega hoonete ehitusprojektides meetmete kavandamine müra vähendamiseks, vastavalt projekteerimisnormi EPN 16.1 nõuetele. 5. Intensiivse transpordimüraga piirkondades asuvate elamute ja avaliku kasutusega hoonete ning elamutes asuvate toitlustus-, kaubandus- ja teenindusettevõtete ehitusprojektide läbivaatamisel ja kooskõlastamisel heliisolatsiooninõuete ja teiste müravastaste meetmete hindamine. II. Ehituslikud ja tehnilised meetmed 1. Olemasolevate elamute heliisolatsiooni parandamine, mürarikastes piirkondades akendel kolmekordsete klaaside kasutamine. 2. Tehnoloogiliste ja tehniliste meetmete rakendamine mürataseme vähendamiseks tööstusettevõtetes ja selle vastavusse viimiseks tervisekaitsenormidega naabruse elamisalal. 3. Liikluse muutmine sujuvamaks; «rohelise laine» kasutuselevõtt peatänavatel; ühistranspordi radade rajamine. 4. Tehniliste meetmete rakendamine raud- ja trammiteede müra vähendamiseks. 5. Saue–Männiku ühendusraudtee ehitamine (võimaldab korraldada rongiliiklust ilma Tallinn–Kopli jaama sissesõiduta). 6. Vagunite sorteerimise üleviimine Kopli Kaubajaamast Ülemiste kaubajaama. III. Korralduslikud meetmed 1. Transpordimüra uuringute teostamine ja nende tulemuste alusel mürakaardi korrigeerimine. 2. Elamisalal lubatust kõrgemat mürataset põhjustavate ettevõtete väljaselgitamine ja nendele ettekirjutuste esitamine. 3. Sadamatesse suunatava raskeliikluse marsruutide kehtestamine. 4. Raskeveokite jt müratekitavate sõiduvahendite öise sõidukeelu rakendamine. 5. Tallinnas müraalase õigusakti kehtestamine. IV. Järelevalve ja kontroll 1. Järelevalve müravastaste meetmete rakendamise üle planeerimisel, projekteerimisel ja ehitamisel. 2. Ehitiste ehitusjärelevalve teostamisel ja nende vastuvõtmisel tähelepanu pööramine ehitusprojektides ettenähtud heliisolatsiooninõuete ja teiste müravastaste meetmete täitmisele ja tõhususele. 3. Kontroll mürataseme üle elamisaladel ja elamutes (kaebuste esitamisel) ning avaliku kasutusega asutustes (koolid, lasteasutused, raviasutused). 4. Lubatud mürataset ilmselt ületavate sõidukite kohene kõrvaldamine liiklusest. 5. Ettekirjutuste esitamine ettevõtetele ja asutustele piirväärtusest kõrgema mürataseme korral. V. Elanikkonna kaasamine ja teavitamine 1. Elanikkonna teavitamine müra probleemidest ja kaasamine nende lahendamisse. 2. Elanike avalduste lahendamine. Täitjad Tallinna Linnavalitsus, linnaosade valitsused, planeerijad, projekteerijad, ametid, asutused, ettevõtted, Tervisekaitsetalitus 5. VEE KVALITEET Tallinna veevarustussüsteem põhineb pinna- ja põhjaveel – 85–90% veetarbest varustatakse pinnaveega, 10–15% põhjaveega. Vee tootmine ja tarbimine on viimasel aastakümnel pidevalt vähenenud, kokku ligi kolm korda (vett tarbiva suurtööstuse taandarengu, vett säästva tehnoloogia rakendamise, veehinna tõusu jm asjaolude tõttu). Tallinna Keskkonnaameti andmeil oli veetarbimine 1999. aastal 116 000 m3/d, sh põhjavee tarbimine 16 800 m3/d. AS-i Tallinna Vesi andmeil müüs ta elanikele 1999. aastal ööpäevas 64,9 tuh m3 vett, seega umbes 161 liitrit ühe elaniku kohta. 5.1. Põhjavee kvaliteet Tallinna Keskkonnaameti andmeil on Tallinnas ametlikult registreeritud 335 puurkaevu, millest 36 avanevad kvaternaari, 14 kaevu ordoviitsiumi, 100 kaevu kambrium-ordoviitsiumi ja 185 kaevu kambrium-vendi põhjavee kompleksi. Kambrium-ordoviitsiumi ja kambrium-vendi põhjaveekiht (70 – 205 m sügavuses) on reostuse eest enamikus piirkondades kaitstud, kvaternaari veekompleksist toituvad madalad puur- või salvkaevud ei ole reostuse eest piisavalt kaitstud. Hoonestatud aladest on kambrium-ordoviitsiumi põhjaveekiht kaitsmata Kakumäe poolsaare Kopli lahe poolses osas, Nõmme keskuses, Liiva–Rahumäe piirkonnas, Tondi tänavaga külgneval alal, Veerenni piirkonnas, Maarjamäel, Pirita-Kosel ja Mähel ning uusehituste aladest Iru, Laiaküla ja Astangu moonalao piirkonnas. Hoonestatud või uusehituste aladest on ordoviitsiumi põhjaveekiht kaitsmata Mõigus, Suur-Sõjamäel, Nõmme linnaosas, Peterburi tee ja linna piirivahelisel alal. Hoonestatud või uusehitiste aladest on kvaternaari põhjaveekiht kaitsmata Meriväljal, Veskimetsas, Lillekülas, Nõmme linnaosas, Pirita ja Merivälja vahelisel alal ning Pirita jõe ja Mähe vahelisel alal ning Kakumäe poolsaare linnapoolsemas osas. Puurkaevude vee mikrobioloogilised näitajad enamikus vastavad Eesti Standardile EVS 663:1995 «Joogivesi. Üldnõuded». Tervisekaitsetalituse andmetel oli standardi nõuetele mittevastavaid proove 10,2 %. Epidemioloogilist ohtu ei ole esinenud. Keemilised näitajad. Kambrium-vendi veekompleksi vee keemiline koostis on piirkonniti muutlik, kuid vastab kvaliteediklassile «väga hea» või «hea», v.a raua ja mangaani sisaldus. Paljude puurkaevude vees ületab raua sisaldus 0,3 mg/l, mis põhjustab elanike kaebusi olmetasandil. Mangaani sisaldus ületab piirväärtuse (1,0 mg/l Eestis, WHO soovitus 0,3 mg/l). Veekaredus on 5-6 mg-ekv/l. Fluoriidide sisaldus on keskmiselt 0,65 mg/l (0,33–0,85 mg/l). Kambrium-ordoviitsiumi veekihi vesi vastab valdavalt kvaliteediklassi «väga hea» nõuetele. Veetootja AS Tallinna Vesi 2000. a andmetel oli 96-st veeproovist 13 (13,7 %) organoleptiliselt (peamiselt hägusus) kvaliteediklassist «rahuldav». Rahuldavasse klassi kuulus ka 2 veeproovi raua ja 5 veeproovi kloriidide sisalduse alusel. Veekaredus on 3–4 mg-ekv/l. Fluoriidide sisaldus on keskmiselt 0,6 mg/l (0,21–0,92 mg/l). Põhjavees nitraate ei leidunud. Tervisekaitsetalituse andmetel 21 ametkondlikust puurkaevust võetud veeproovist 25,8% ei vastanud joogivee standardi nõuetele keemiliste näitajate osas (suurenenud hägusus, raua sisaldus, värvus). Kakumäe poolsaarel kasutatavate puurkaevude vee kvaliteet ei vasta standardi nõuetele peamiselt raua kõrgenenud sisalduse tõttu. Merivälja, Pirita, Kose, Laagri, Nõmme, Rocca al Mare, Kakumäe, Mõigu ja Kaarla tänava piirkonna veevarustus põhineb ainult põhjaveel. Nõmme veevõrku on ühendatud 21 puurkaev-pumplat. Mustamäe ja Haabersti piirkond toituvad osaliselt põhjaveest. Kvaternaari veekompleksist toituvad madalad puur- või salvkaevud Kakumäel, Mähel ja Nõmmel. Tähelepanu tuleb pöörata põhjavee kaitstuse küsimusele eri piirkondades (vt kaitsmata põhjaveega alad eespool). Mitmed puurkaevud on ametkondade ja ühistute valduses. Need ei ole ühendatud linna veevõrguga. Kakumäe veevarustuses on 25 puurkaevu, neist enamik on kasutuses ainult soojal aastaajal. 5.2. Pinnavee kvaliteet Tallinna pinnaveeallikate süsteemi kuuluvad Pirita, Jägala, Soodla ja Pärnu jõe ülemjooksude valgalad, neile jõgedele rajatud Soodla, Paunküla ja Vaskjala veehoidla ning Ülemiste ja Raku järv. Pirita–Ülemiste valgala moodustab kolmandiku Harju maakonna territooriumist (1865 km2). Mida kvaliteetsem on selle süsteemi kaudu Ülemiste järve suubuv toorvesi, seda kvaliteetsem tuleb puhastatud vesi ja seda odavam on puhastusmenetlus. Viimaste aastatega on toimunud valgala vee kvaliteedile soodsaid muutusi: on vähenenud põllumajanduslik tootmine, likvideeritud mitmed punktreostusallikad, muutunud looduslikud protsessid ja inimtegevuse osa. Samas on mitmes asulas halvenenud heitvee puhastusseadmete tehniline hooldamine ja töörežiim ning vähenenud nende efektiivsus. Uurimistöös «Tervisekaitsealane hinnang Pirita jõe vesikonna vee kvaliteedile (1999–2000)» käsitles Tervisekaitsetalitus Pirita jõe ja Pirita–Ülemiste kanali vee kvaliteeti kevadise suurvee ja suvise madalvee perioodil. Selgus, et jõe toorvee kvaliteet on tervisele ohutu. Pirita jõgi Paunküla veehoidlast kuni Pirita–Ülemiste kanalini allub inimtegevusest vähe saastatud veekogude seaduspärasustele. Jõkke suunatav reovesi ei halvenda jõevee mikrobioloogilisi omadusi, kui hapnikurežiim jõevees on soodne, mis loob tingimused isepuhastuseks, toimib ka lahjendus. Jõevees sisalduvad fenoolid on taimset päritolu, mistõttu vee kloorimisel tervisele ohtlikke klorofenoole ei moodustu. Suurvee perioodil suureneb vees humiinainete sisaldus ja tugevneb värvus, samuti nitraatide sisaldus ja permanganaatne hapendumus, halvenevad mikrobioloogilised näitajad, periooditi sisaldub pestitsiide, taimse päritoluga fenoole, pindaktiivseid aineid ja naftasaadusi. Suveperioodil halveneb toorvee kvaliteet fütoplanktoni, sh toksiine produtseerivate sinivetikate arvukuse suurenemise tõttu. Veetarbe vähenemine ja veetemperatuuri tõus tingivad vajaduse lisada puhastusprotsessis rohkem osooni ja kloori mikrobioloogilise reostuse ohu vältimiseks. Nende kemikaalide koguse suurenemine muudab vee torustiku suhtes korrosiivsemaks. 5.3. Veevõrguvee kvaliteet Veevõrguvee kvaliteet sõltub toorvee päritolust (põhja- või pinnavesi), veepuhastuse kvaliteedist, veetorustiku seisundist ja ekspluateerimisest ning veetarbimise intensiivsusest. Tallinnas on üle 800 km veetorustikke. Piirkondades, kus veetorustikku suunatakse ainult põhjavesi, määrab selle kvaliteet ka veevõrguvee kvaliteedi. Samas on AS Tallinna Vesi alustanud ka põhjavee puhastamisega ning paigaldanud mitmele puurkaevule raua ja mangaani eraldamise seadmed. Pinnaveega (või pinna- ja põhjaveega) varustatava veevõrgu vee kvaliteet sõltub lisaks toorvee omadustele ka veepuhastusest. Tallinna Veepuhastusjaamas kasutatav veepuhastustehnoloogia vastab 2. klassi toorvee nõuetele. Veevõrguvesi ei vastanud mikrobioloogiliste näitajate alusel standardi nõuetele 1997. a – 5,5%, 1998. a – 3,5%, 1999. a – 4,0% ja 2000. a – 4,0% veeproovidest. Keemiliste näitajate osas olid arvud vastavalt: 1997. a – 6,0%, 1998. a – 7,8%, 1999. a – 5,5% ja 2000. a – 7,9% veeproovidest. Veeproovid ei vastanud standardi nõuetele organoleptiliste näitajate ja raua kõrgenenud sisalduse tõttu. Fluoriidide sisaldus joogivees oli 0,14 – 0,58 mg/l, keskmiselt 0,44 mg/l. Puhastatud joogivees pestitsiide ja fenoolseid ühendeid ei sisaldu. Patogeensete mikroorganismide hävitamiseks ning veepuhastusprotsessi kvaliteedi tagamiseks kasutatakse alates 1997. a osoneerimissüsteemi. Selle tulemusel on kasutatava kloori hulk (1,5 g/m3) ca 20% endisest vajadusest. Vastavalt sellele on kantserogeensete ühendite trihalogeenmetaanide, eelkõige kloroformi, sisaldus joogivees vähenenud piirsisaldusest 4–5 korda madalamale tasemele ja vastab Euroopa Ühenduse suundnormile. Toksilisi klooriprodukte (eelkõige klorofenoole) joogivees ei teki. Veepuhastusjaamast veevõrku suunatav vesi vastab mikrobioloogiliste näitajate alusel Eesti Standardile EVS 663:1995 «Joogivesi. Üldnõuded». Epidemioloogiliselt ohtlikke olukordi ei ole esinenud. Vee kvaliteet halveneb veevõrgus mitmel põhjusel: – Veetarbe vähenemise tõttu on suuremõõdulised veemagistraalid ainult osalt veega täidetud ja voolukiirus on aeglustunud, mistõttu veetorudesse settivad poollahtised korrosiooniproduktid, veevoolukiiruse suurenedes jõuavad need tarbijani. – Veejaotustorustike halb tehniline seisund (ca 80% veetorustikest kuulub väljavahetamisele). – Veetorustike tupikud. – Sagedased veekatkestused (avariide likvideerimisel ja elanike taotlusel). – Põhjavesi on agressiivne teras- ja malmtorude suhtes ning suur lahustunud gaaside (peamiselt lämmastiku) sisaldus põhjustab torustikes korrosiooniproduktide teket ning halvendab tarbijani jõudva vee kvaliteeti. 5.4. Heitvesi 5.4.1. Heitvee kõrvaldamine 95% Tallinna elanike heitvesi suunatakse veekogudesse (peamiselt Tallinna lahte) kanalisatsiooni kaudu. Põhirajatisteks on tunnel- ja harukollektorid, peapumbajaam, heitveepuhastusjaam ja survetorustik Paljassaarel ning 2,8 km pikkune süvamerelask. Heitveepuhastusjaama bioloogiline puhastusvõimsus on 350 000 m3/ööp. Heitvee puhastustase Tallinna heitveepuhastusjaamas vastab rahvusvaheliselt aktsepteeritavatele nõuetele. AS Tallinna Vesi andmetel olid heitveepuhastuse 1999. aasta keskmised puhastusefektid järgmised: BHT7 – 97%, hõljuvained – 95%, üldfosfor – 70%, üldlämmastik – 50%, naftaproduktid – 72%. Mõnede lokaalsete kanalisatsioonisüsteemide väljalasud suubuvad läbi ebapiisava puhastusvõimega puhastusseadmete või siis üldse ilma puhastamata Pirita jõkke või merre (Merivälja). 5% Tallinna elanike heitvett imbub pinnasesse, veetakse autodega kogumiskaevudest või lastakse loata veekogudesse. Sademevee väljalaskude vesi formeerub Tallinna tänavate sademeveest ja pinnaveest, mida juhitakse kuivendussüsteemide kaudu sademevee kollektorisse. Paljud kanaliseerimata linnaosade elanikud juhivad oma heitvee otse kuivendussüsteemidesse, kust need jõuavad puhastamata looduslikesse veekogudesse (Pirita jõgi, Mähe oja, Mustoja oja, Tiskre oja jt). 5.4.2. Heitvee eelvoolud Heitvee eelvoolud Tallinna ja Kopli lahte, Harku järve, Pirita jõkke on olulised elanike suplemise ja rekreatsiooni terviseohu seisukohast. Pirita supelranda mõjutavad Randvere ja Mähe oja. Mähe elurajooni heitvesi suunatakse Mähe oja kaudu otse Pirita supelranda. Pirita supelranda mõjutavad ka Merivälja elamute piirkond ning Pirita jõe kaudu Pirita-Kose elurajooni reostus. Mähe oja heitvesi supelranna veele arvatavasti oluliselt ei mõju. Epidemioloogiliselt põhjendatud ohu korral on võimalus suvehooajal Mähe oja suunamiseks kanalisatsioonisüsteemi. Puhastamata sademevee suublateks on Tallinna ja Kopli laht (eriti Tallinna Vangla otseväljalaskude tõttu), samuti märgalad (Pääsküla ja Männiku raba, Mõigu polder). Osa sademeveest puhastatakse koos reoveega heitveepuhastusjaamas. Russalka ja Lauluväljaku sademevee väljalasud on 3,6 km kaugusel Pirita supelrannast. Sademevee reostus on valdavalt mineraalne, naftaainete sisaldus ning orgaanilise ja bakteriaalse reostuse tase on suhteliselt madal. Tingituna sadamete aastasest jaotusest tuleb põhiosa sademeveereostusest väljaspool rannahooaega, mistõttu selle otsene mõju Pirita ranna külastajatele (suplejatele) on väheoluline. Suurem mõju Pirita supelrannale on otse randa suubuval Pirita jõel. Väljaspool Tallinna piire suunavad bioloogiliselt puhastatud reovett Pirita jõkke Loo asula (278 000 m3 /a), Jüri asula (149 000 m3/a) ja Lagedi asula (20 000 m3/a). selle reovee mõju Pirita supelranna vee kvaliteedile on suhteliselt vähene, arvestades kaugust Pirita rannast ja jõe isepuhastusprotsesse. Tallinna piires juhivad bioloogiliselt puhastatud reovett Pirita jõkke Paekivitoodete Tehas (30 m3/ööp.), MSI Grupp AS (33 m3/ööp.), Eesti Ringhäälingu Saatekeskuse AS (7 m3/ööp.). Pirita linnaosas elamurajoonide piirkonnas on oletatavalt ka mitteametlikke reoveelaske jõe vasakul kaldal Lükati silla piirkonnas ja sellest ülesvoolu. Pirita jõe vee kvaliteedile tuleb tähelepanu pöörata ka seetõttu, et elanikud kasutavad jõeäärseid supluskohti. Miiduranna sadamas käitleb AS Milstrand naftaprodukte. Pirita supelranna kaitseks saastumise eest on rakendatud meetmeid. Stroomi supelranna vee kvaliteet. Kopli lahte on kaks suuremat sademevee väljalasku – Haabersti (Õismäe) väljalask ja Mustjõe oja. Haabersti väljalask asub ca 2 km kaugusel Stroomi supelrannast ja tõenäoliselt ei mõjuta selle merevee kvaliteeti. Kakumäe poolsaare elurajoonidest Kopli lahe lääneossa suubub sademevesi ei mõjuta Stroomi supelranna merevee kvaliteeti. Mustjõe oja suubub Kopli lahte Stroomi supelranna läheduses. Oja valgalal on endiste tööstusettevõtete reostunud territooriumid (Laki ja Forelli tänav). Oletatavalt suubub sinna ka omaalgatuslikke reoveelaske selle kaldal asuvatest eramutest. Mainitust tulenevalt võib Mustjõe oja tõenäoliselt halvendada Stroomi supelranna merevee kvaliteeti. Stroomi supelrannast 200–300 m kaugusel on sademevee kollektori väljalask. Käesoleval ajal mainitud väljalasku ei kasutata, sest ei ole likvideeritud sellesse reovee ühendused (Pärnu maantee ja Veerenni tänava piirkonnast). Rannahooaega mõjutaval perioodil juhitakse sademevesi heitvee puhastusseadmele minevasse tunnelkollektorisse. Kopli–Pelguranna valgalal peamiselt Kopli poolsaare sadamate ja Balti Baasi ning ettevõtete territooriumilt on sademevee ja tehnoloogilise heitvee väljalasud Kopli lahte. Ei ole välistatud nende mõju supelranna mereveele (peamiselt naftasaadustega saastumine). Harku järve ei suunata Tallinna elurajoonide reovett. Astangu piirkonna ja Harku ladude territooriumi sademevesi suubub järve supluskoha läheduses Järveotsa oja kaudu. Harku järve vee kvaliteeti mõjutavad sinna suubuvad Harku ja Kadaka oja, kuhu suunatakse Harku asula ja vangla ning tööstusladude ebapiisavalt puhastatud heitvesi, samuti mõnede elamupiirkondade puhastamata heitvesi. Selle sissevool järve toimub supelranna vastaskaldal, mis välistab otsese mõju supelranna veele. Looduslike tingimuste tõttu on Harku järv tundlik reostuse biogeensetele komponentidele. Sobivate eelvoolude puudumisel on Tallinna lähitagamaa (Saue linn, Laagri, Saku, Männiku, Tabasalu, Harku-Järve, Miiduranna, Haabneeme, Viimsi) ühendatud linna kanalisatsioonisüsteemiga. Sellel on positiivne tähendus ka Tallinna elanike seisukohast. 5.5. Supelrannad Linnavalitsuse määrusega on kehtestatud neli avaliku kasutusega supelranda – Pirita, Stroomi, Kakumäe ja Harku järv. Nendest on Pirita ja Stroomi supelrannale koostatud detailplaneeringud ning väljaehitamise kavad. On korraldatud supelrandade haldamine ja vastutus nende suvehooajaks ettevalmistamise ja korrashoiu eest. Vee kvaliteedi uuringuid ja järelevalvet supelrandade korrashoiu üle teeb Tervisekaitsetalitus. Elanikud kasutavad omaalgatuslikult suplemiseks Pirita jõge ka Iru ja Lükati silla piirkonnas. Seepärast uurib Tervisekaitsetalitus suveperioodil Pirita jõe vee kvaliteeti nendes supluskohtades. Vee kvaliteet neis supluskohtades on mikrobioloogiliste näitajate osas ebapüsiv ega vasta suplusveele kehtestatud nõuetele. Kuigi jõevees patogeenset mikrofloorat ei ole avastatud, säilib potentsiaalne oht tervisehäirete tekkimiseks. Ei ole välistatud Raku järvede (Männiku karjääride) kasutamine rekreatsiooniks ja suplemiseks koostöös Saku Vallavalitsusega. Harku järve ja Pirita jõge kasutatakse ka veespordiks. Pirita jõe suudmeala on väikelaevade, jahtide ja mereturismi sadam. Mereäärsetes supelrandades vee kvaliteet on alates 1990. aastatest paranenud, tulenevalt reovee merelaskude likvideerimisest ja kanalisatsioonirajatiste ehitamisest. Stroomi supelrannas mõjutas veekvaliteeti jääkreostus puhastamata reovee suunamisest Kopli lahte varasematel aastatel. Stroomi randa on lubatud kasutada supluseks alates 1996. aastast, kui jääkreostus oli oluliselt vähenenud ja vee kvaliteet muutunud nõuetele vastavaks. Harku järve supelrand on periooditi üle koormatud. Järve looduslikud iseärasused (madal veetase, suur lendmuda sisaldus jms) ning kõrgenenud õhu- ja veetemperatuur loovad tingimused sinivetikate vohamiseks, millega kaasneb toksiinide moodustumise oht. Järvevee kvaliteedi keemilised näitajad (läbipaistvus, värvus, hõljuvainete sisaldus) seonduvad veekogu looduslike iseärasustega ning periooditi halvenevad. Mere- ja järvevee kvaliteet vastas mikrobioloogiliste näitajate alusel 2000. aastal kõikides uuringutes kogu suplushooaja jooksul normile. 5.6. Terviseohud 5.6.1. Joogivee terviseohud – Raua suurenenud sisaldus tingib vee hägususe ja punaka värvuse, metalli- või tindimaitse, määrib, ummistab torustikke, filtreid jne. – Mangaani suurenenud sisaldus vees määrib pesu, valamuid jne. – Ainult või peamiselt pinnaveega toidetud võrguvesi on suhteliselt pehme; pehme vesi (Ca- ja Mg-vaene) soodustab paljude uurimistööde alusel südame- ja veresoonte haiguste teket; pehme vesi soodustab ka veetorustike korrosiooni. – Ainult või peamiselt pinnaveega toidetud veevõrguvesi on fluoriididevaene (minimaalselt nõutav sisaldus on 0,5 mg/l), mis soodustab nende defitsiiti organismis ja seetõttu hambakaariese levikut. – Ülemiste järve vees võib suvekuudel suureneda sinivetikatest pärit tervisele ohtlike toksiinide sisaldus (võib põhjustada eeskätt allergilisi reaktsioone, naha- ja silmade ärritust ning mõjuda kahjustavalt närvisüsteemile); on korraldatud vajadusel nende sisalduse määramine. – Veetorustiku lekked ohustavad torustikuvett bakterioloogilise/viroloogilise saastumisega, mille tagajärjeks võivad olla nakkuspuhangud. – Põhjavee kaitsmata või nõrgalt kaitstud aladel on vee saastumise võimalus. – Ühe elaniku kohta ööpäevas tarbitav veehulk (ca 160 l) võib olla ebapiisav tervise säilitamiseks olulisele isiklikule hügieenile, kodu ja ümbruse puhtusele. 5.6.2. Heitveega seotud terviseohud – Kaitsmata või halvasti kaitstud põhjaveealade saastumise oht. – Pirita ranna merevee kvaliteeti võib halvendada heitvesi Pirita jõe kaudu, samuti Randvere ja Mähe ojade kaudu. – Stroomi ranna merevee kvaliteet on ohustatud heitveega Mustjõe oja kaudu. Ei ole välistatud ka Kopli poolsaare sadamate, Balti Baasi ning ettevõtete tehnoloogilise heitvee ja sademevee mõju (peamiselt naftasaadustega saastumine). – Harku järve vee kvaliteeti võivad rekreatsiooni piirkonnas ohustada Harku, Kadaka ja Järveotsa oja heitvesi. Harku järves võib suvel toimuda sinivetikate toksiinidega saastumine. 5.6.3. Suplusvee terviseohud – Mereäärsetes supluseks lubatud randades ei ole ohtu tervisehäirete tekkimiseks. – Harku järve supelrannas on sinivetikate vohamise korral tervisehäirete tekkimise oht nende toksiinidest. – Pirita jõe omaalgatuslikes supluskohtades on potentsiaalne võimalus mikrobioloogilist päritolu tervisehäirete tekkimiseks. 5.7. Tegelikud tervisemõjud – Andmed hambakaariese levimuse kohta põhinevad 1960.–1997. a tehtud piirkondlikel uuringutel. Nendes selgus õpilaste hambakaariese levimuse ilmne seos joogivee fluorisisaldusega – mida madalam oli joogivee fluorisisaldus, seda suurem oli hambakaariese levimus. Seepärast on Tallinna õpilastel hambakaariese levimus suhteliselt suur, fluoroos aga harvaesinev. Vajalik oleks korraldada uus kompleksne uuring. – Tervisekaitsetalituse andmete alusel ei ole võimalik hinnata ebakvaliteetse joogivee kasutamisest tulenevaid terviseriske ja elanikkonna ekspositsiooni nendele. – Siiski tuleb mainida, et Tallinnas on esinenud üksikuid nakkushaiguste veepuhanguid: perioodil 1971–1979 oli näiteks 5 šigelloosi veepuhangut, viimane veepuhang oli 1985. aastal. Hepatiit A veepuhang Tallinnas oli 1982. aastal. – Sügelistesse ja teatud seenhaigustesse haigestumuse sagenemine Tallinnas viimasel aastakümnel võib olla seoses üldise veekulu olulise vähenemisega ühe elaniku kohta samal perioodil. 5.8. Kaebused joogivee kvaliteedi kohta Käsitletaval ajavahemikul, eriti 2000. a sagenesid elanike kaebused joogivee kvaliteedi kohta (1998. a – 26, 1999. a – 24, 2000. a – 69). Elanike kaebuste põhjuseks on olnud kõrgenenud raua- ja mangaanisisaldus joogivees, mis halvendab selle organoleptilisi omadusi (värvus, hägusus). Sagedamini laekuvad elanike kaebused Lasnamäe ja Põhja linnaosast. 5.9. Eesmärgid 5.9.1. Joogivee kvaliteedi parandamine 1. Kindlustada elanikkond ohutu ja kvaliteetse joogiveega piisavas hulgas vastavalt Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitustele. 2. Linna veevarustust käsitleda ühtse tervikuna, puurkaevude või teiste veeallikate/rajatiste kuuluvusest olenemata. 3. Kindlustada vajalik teave kõigile asjaosalistele, sh elanikkonnale piisavas mahus, kiirelt, arusaadavalt, tõhusalt ja tagasisidega. 4. Kindlustada vee kvaliteedi kontroll veepuhastusjaamas ja puurkaev-pumplates ning järelevalve tarbija juures. 5. Kindlustada pinna- ja põhjaveevarude puhtana säilimine. 6. Jätkata elanikkonna joogiveega varustamisel eelistatult põhjavee kasutamist. 7. Ülemiste järve suubuva toorvee kõrge kvaliteedi tagamiseks on tähtis valgala piirkonnas kõrgendatud keskkonnakaitse nõuete järgimine. Eesmärk on suunata veetarbimise struktuurimuutust tööstusettevõtete veevajaduse rahuldamiseks mitte kõrgekvaliteedilise põhjavee, vaid pinnavee baasil. Osa tööstusettevõtteid on juba läinud üle pinnavee kasutamisele ning põhjavee suurimateks tarbijateks on saanud elanikud. AS Tallinna Vesi on alustanud põhjavee puhastamisega, paigaldades mitmele puurkaevule raua ja mangaani eraldamise seadmed. Jätkuvalt vahetatakse välja vanu torustikke. Uued trassid uuselamurajoonides kindlustavad puhastatud põhjavee jõudmise tarbijateni. 5.9.2. Heitvee kõrvaldamine Tallinna kanalisatsioonisüsteemide arendamine ja rekonstrueerimine, mis kindlustaks selleks plaanitud tööde lõpetamise 2006. aastal. 5.9.3. Supelrannad Tagada supelrandade korrashoid ning suplusvee kvaliteet ja terviseohutus vastavalt Vabariigi Valitsuse 25. juuli 2000. a määrusele nr 247 «Tervisekaitsenõuded supelrandadele ja suplusveele». 5.10. Tegevusülesanded 5.10.1. Veevarustus I. Planeerimine, projekteerimine, arendamine 1. Vee kvaliteediandmete kogumine ühtses süsteemis ja andmete analüüs. 2. Veevarustuse arengukava (veeskeem) koostamine; linnaplaaniga seostamise täiustamine. 3. Veekvaliteedi probleemide arvestamine detailplaneerimise käigus, projekteerimise lähtetingimuste andmisel, projektide läbivaatamisel, lubade väljastamisel, ehitusjärelevalve ja ekspluatatsiooni korraldamisel. II. Toorvee kvaliteedi parandamine 1. Vähendada Ülemiste järve toorvees ja teistes pinnaveehaardesüsteemi kuuluvate veekogude vees üldreostusnäitajate (nitraadid, permanganaatne hapnikutarve) taset. Selleks on vaja: – Lahendada Pirita jõe ja teiste pinnaveehaardesüsteemi kuuluvate veekogude haldusvastutus ja järelevalve kaitseabinõude täitmise üle. – Kavandada meetmed Ülemiste järve ja Pirita jõe vesikonna kaitseks inimtegevusest tuleneva reostuse eest (sh põlluväetiste reostuse vähendamiseks). – Rakendada meetmeid pinnaveehaarde vesikonnas hajareostuse ja jõe enesereostuse vähendamiseks: a. puhastada jõesäng setetest, liigsest taimestikust, risust, sisselangenud puudest, kändudest, okstest jms; b. puhastada jõekaldad (veepeegli kohal) puudest ja põõsastest; c. rajada jõe vesikonna kogumiskraavide suudmetele biokraavid. – Korraldada Pirita–Ülemiste kanali Rae peakraavi jt kanali sissevoolude ning nende valgalade ülevaatus pinnavee võimalike punkt- ja hajareostusallikate leidmiseks. – Korraldada veekvaliteedi seire Pirita jões ja teistes pinnaveehaardesüsteemi kuuluvates veekogudes. 2. Puhastada Ülemiste järv setetest. 3. Hinnangu andmine kasutuses olevatele ametkondlikele ja ühistute puurkaevudele ja nende veekvaliteedile, perspektiivsete puurkaevude väljaselgitamine ja ebakvaliteetse veega puurkaevude nõuetekohane likvideerimine (Nõmmel, Kakumäel, Mähel). 4. Tõhustada veepuhastusjaama tehnoloogiat (hõljuvkihiga selgitite asendamine flotaatorseadmete või lamellselgititega, filtrites liivatäite asendamine aktiivsöega) ja stabiliseerida vett korrosiooni vähendamiseks torustikes. III. Veevõrgu arendamine 1. Ühisveevärgi arendamine (rajamine ja laiendamine) linna äärealadel rajatavates elamupiirkondades; individuaalsete salv- ja puurkaevude likvideerimine joogiveeallikatena. 2. Puurkaev-pumplates kaasaegsete veetöötlusseadmete kasutamine mõnede keemilise koostise komponentide (raud, mangaan) sisalduse vähendamiseks ning vajadusel astmepumplate ehitamine. 3. Linna jaotusvõrgu rekonstrueerimine (amortiseerunud veetorustike väljavahetamine, tupikute likvideerimine üldisesse ringsüsteemi lülitamise teel). 4. Hoonetesisese veevõrgu uuendamine. 5. Kiirete meetmete rakendamine (veetorustike läbipesu ja remont) võrguvee kvaliteedi parandamiseks tarbija juures avalduste laekumisel ja avariide esinemisel. IV. Järelevalve ja kontroll 1. Joogiveetorustike ja -mahutite regulaarse kontrolli ning järelevalve kindlustamine. 2. Regulaarse ametkondliku (AS Tallinna Vesi) ja riikliku (Tervisekaitsetalitus) kontrolli kindlustamine veekvaliteedi üle. 3. Elanikkonna operatiivne teavitamine veest tulenevatest terviseriskidest. V. Elanikkonna kaasamine 1. Elanikkonna teadlik käitumine, teadlikkus veevarustuse olukorrast ja võimalustest ning terviseohtudest. 2. Veevõrgu valdaja ja järelevalveorgani operatiivne informeerimine veeavariidest ja veekvaliteedi halvenemisest. 3. Teavitada elanikkonda fluoriidide vähesest sisaldusest joogivees ja sellest tulenevalt vajadusest teha individuaalset hambakaariese profülaktikat. Vastutajad, finantseerijad ja täitjad AS Tallinna Vesi ja teised vee-ettevõtjad ning veeallikate ja -süsteemide valdajad, Linnavalitsus ja linnaosade valitsused, ametiasutused, planeerijad, projekteerijad, ehitajad, Tervisekaitsetalitus. 5.10.2. Heitvee kõrvaldamine I. Ehituslikud ja tehnilised meetmed 1. Meriväljal, Mähel, Pirita jõe ja Mustjõe oja valgalal eramute ühendamine rajatava kanalisatsioonisüsteemiga ning veekogudesse reovee otselaskude likvideerimine. 2. Reovett Pirita jõkke suunavate asutuste ühendamine linna kanalisatsiooniga. 3. Loo asula ühendamine linna kanalisatsiooniga (Jõelähtme prügila sademevee kanalisatsiooni kaudu). 4. Harku asula ühendamine linna kanalisatsiooniga. 5. Käsitletud eelvooludesse suunatava sademevee kanalisatsiooni täiustamine, mis tagab valingvihmade korral esimese reostunud sademevee juhtimise tunnelkollektorisse. 6. Kopli–Pelguranna ja Mustjõe oja valgalal ettevõtete territooriumide korrastamine eesmärgiga vähendada hajareostust; sademevee naftasaadustega reostamise likvideerimine ja/või vältimine. Vajadusel lokaalsete puhastusseadmete paigaldamine sademevee puhastamiseks naftasaadustest või nende juhtimine heitveekanalisatsiooni ja puhastamine koos reoveega. 7. Harku tööstusrajooni ja Astangu piirkonna sademevee kanalisatsiooni ehitamine, mis lõpetaks nendelt aladelt sademevee ja reostuse biogeensete komponentide sattumise Harku järve. 8. Harku järve saastamise vähendamine biomanipulatsiooni võtete ja regenereerimistööde abil. Järvevee kvaliteedi paranemine saavutatakse eelkõige vesikonna territooriumil paiknevate punkt- ja hajareostusallikate mõju vähendamisega. II. Järelevalve 1. Olemasolevat kanalisatsiooni- ja sademeveevõrku, puhastusseadmeid ja heitvee merrelasku käidelda efektiivselt, vältides heitvee möödajuhtimist puhastusseadmetest ja süvamerelasust. 2. Järelevalve puhkeotstarbeks ja eriti supluseks ette nähtud veekasutusvööndites veekaitse abinõude täitmise üle. Täitjad Linnavalitsus, linnaosade valitsused, ametiasutused, planeerijad, projekteerijad, ehitajad, AS Tallinna Vesi ja teised vee-ettevõtjad, Tervisekaitsetalitus 5.10.3. Supelrannad I. Planeerimine ja ehituslikud meetmed 1. Kakumäe ja Harku supelrannale detailplaneeringute ja väljaehitamise kavade koostamine. 2. Avalike supelrandade korrashoid, rajatiste ja seadmete ehitamine vastavalt kavadele. 3. Harku järve supelranna koormuse vähendamiseks tuleb kaaluda võimalust selleks kasutatava ala pikendamiseks. II. Korraldav tegevus 1. Kindlustada supelrandade valmisolek hooaja alguseks ning nende nõutav hindamine ja rajatiste korrashoid kogu suplushooaja jooksul. 2. Korraldada puhkajatele teabe kättesaadavus suplusvee kohta supelranna territooriumil suplushooaja vältel. 3. Teavitada viivitamatult supelranna valdajat vee kvaliteedi halvenemisest ja epidemioloogiliselt ohtlikest olukordadest ning vajadusest piirata supelranna kasutamist ja keelata suplemine. III. Järelevalve ja kontroll 1. Kindlustada järelevalve supelrandade hooldamise ja korrashoiu üle kogu suplushooaja jooksul. 2. Kindlustada kontroll supelrandade vee kvaliteedi ja terviseohutuse üle Vabariigi Valitsuse 25. juuli 2000. a määruses nr 247 «Tervisekaitsenõuded supelrannale ja suplusveele» ettenähtud näitajate alusel. IV. Seire Korraldada suplusvee kvaliteedi seire kogu suplushooaja vältel ning selle ühtse andmebaasi pidamine ja andmeanalüüs pikemas perioodis. V. Elanikkonna teavitamine 1. Elanikkonna operatiivne teavitamine terviseohtudest supelranna ja suplusvee kasutamisel. 2. Propageerida elanike keskkonnateadlikku käitumist supelrandades. Täitjad Linnavalitsus, linnaosade valitsused, ametiasutused, supelrandade valdajad, planeerijad, projekteerijad, Tervisekaitsetalitus 6. JÄÄTMED 6.1. Olmejäätmed 6.1.1. Olmejäätmete teke ja kogused Tallinnas on jäätmete teke nii absoluutarvudes kui ka ühe elaniku kohta viimasel kümnendil muutunud. Kiire kasv toimus ajavahemikul 1990 – 1997. Maksimum oli 1997. aastal – 1,19 mln tonni. Edasi on teke vähenenud. 1999. aastal oli see 717 840 tonni, sellest ladestati 429 370 tonni. Olmejäätmeid oli sealhulgas 418 kg elaniku kohta, mis on 1,2 – 1,3 korda rohkem kui Helsingis. Oluliselt on langenud just tööstusettevõtete poolt tekitatud jäätmete kogus. Olmejäätmete maht on seejuures kasvanud algsest 250 – 300 kg-st elaniku kohta kuni 400 – 420 kg-ni elaniku kohta aastas. Tallinnas tekib põhiliselt 5 liiki jäätmeid – mineraalsed jäätmed (45,3% koguhulgast), olmejäätmed (26,5%), vanametall (12,4%), veekäitluse jäägid (9,1%) ja muud jäätmed (6,1%). Arvesse on jäänud ilmselt võtmata tänavakoristusjäätmed, mida tekib tõenäoliselt tuhandeid tonne aastas. Samuti pole teada vanarehvide kogus (tõenäoliselt vähemalt 4000 t/a). Biolaguneva materjali mass on ca 65 000 – 70 000 tonni aastas. Tallinna jäätmekavas osutatakse, et statistiliste andmete järgi on ohtlike jäätmete teke viimasel neljal aastal Tallinnas vähenenud 7 korda. See näitaja ei ole objektiivne, vaid on tingitud suures osas jäätmekorralduse ja andmete kogumise süsteemi üleminekust ühelt struktuurilt teisele. 2000. aastal koguti elanikelt kodumajapidamises tekkinud ohtlikke jäätmeid 35 – 40 g elaniku kohta, mis on 600 korda vähem kui Helsingis. See arv näitab, et suur hulk kodumajapidamises tekkivaid ohtlikke jäätmeid läheb tõenäoliselt tavalise olmeprügi hulka. Taimseid/loomseid jäätmeid tekkis 112 t / ladustati 1 t, toiduainete ja rasvade jäätmeid 466 t / 9 t, kemikaalide jäätmeid 45 t / 3 t, vaikude/lahustite/värvide jäätmeid 102 t / 84 t, muid keemiatoodete jäätmeid 152 t / 12 t, haiglajäätmeid 290 t / 0 t. 6.1.2. Jäätmete käitlemine Tallinnas tegutseb 55 äriühingut ja füüsilisest isikust ettevõtjat (jäätmeluba või käitluslitsents on 61 firmal), kes osutavad jäätmekäitluse vallas teenuseid ca 80 – 85 mln kr/a. Lisaks tegutsevad ka nn piraatkäitlejad (jäätmeloa või käitluslitsentsita isikud), nende käive on teadmata. Tallinna territooriumile jääb 19 käitluskohta. Enamik neist paikneb hoonetes, mistõttu väheneb nende kahjulik keskkonnamõju. Valminud on projekt AS Tallinna Vesi Heitveepuhastuse jääkmuda kompostimiskompleksi rajamiseks Paljassaarde. Linnas on 55 konteinerit ja 4 ökopunkti sorteeritud jäätmete kogumiseks ning 21 klaasikogumise konteinerit. Ohtlike jäätmete vastuvõtuks on bensiinijaamadesse paigaldatud 23 vastuvõtukonteinerit ja Pääsküla prügilasse 1 konteiner. Üle linna on paigaldatud 14 kasutatud patareide vastuvõtukasti. Jäätmete sorditud kogumise süsteem (sealhulgas ohtlikud jäätmed) toimib ebaefektiivselt. Tallinnas toimub jäätmete käitlemine põhiliselt kõrvaldamise ja taaskasutamise abil. Taaskasutamisse lähevad eeskätt metall, klaas, paber ja papp. Jäätmete tekke- ja käitluskohtade vahel toimub nende vedu. Näiteks Pääsküla prügilasse sõidab tipptunnis mööda Vabaduse puiesteed 15 – 20 veokit. Linna peamised jäätmete ladestamispaigad on Pääsküla prügila, Kopli ladestuspaik (1996. aastast) ja 1999. a novembrist ehitus- ja lammutusjäätmete käitlemiseks koht Väo karjääris. Oletatavasti on Tallinna prügilatesse ladestatavatest jäätmetest 5 – 10% (25 000 – 50 000 t/a) pärit naabervaldadest (Harku, Viimsi, Rae, Saue, Jõelähtme) ja Maardu ning Saue linnast ning lisaks ka reisi- ja kaubalaevadelt võetud jäätmed. Suurel osal eramu- ja suvilaomanikest puudub leping jäätmekäitlusfirmaga ning nad likvideerivad oma jäätmed tõenäoliselt nn «iseteenindamise» teel, kuid pole teada, kui palju jäätmeid viiakse ametlikesse prügilatesse, kui palju omavoliliselt metsa alla. Nõrk koostöö naaberomavalitsustega (sh ebapiisav järelevalve) on soosinud linna äärealade prahistamist illegaalse ladestamise teel. Kuid ka Tallinna piirides on vähemalt 35 prahi mahapaneku kohta. Keskkonnaameti hinnangul oli 2000. a kevadel prahistatud umbes 71 ha Tallinna maa-alast (enim Lasnamäel). Kõige keskkonnaohtlikumaks peetakse Pääsküla prügilat. Ohud pärinevad juba tema asutamise algusest – prügilal puudub vettpidav põhi, mistõttu nõrgvesi imbub nii pinna- (30 m kaugusele piirdekraavist jääb Pääsküla jõgi) kui ka põhjavee ülemistesse horisontidesse. OÜ Ruu poolt korraldatud prügilate inventuuris 1997. a esitati andmed nõrgvee koostisest – bioloogiline hapnikutarve ületas fooni ca 200 korda, üldlämmastiku sisaldus – ca 5000 korda, levinumate raskemetallide sisaldus – sadu kordi. Aastas kannab nõrgvesi prügilast välja ca 15 t orgaanilist reostust, üle 4000 t kloorühendeid ja kuni 120 kg raskemetalle. Prügila emiteerib gaasi. Orgaaniliste ainete anaeroobses laguprotsessis tekkinud gaasiliste produktide emissioon pole teada, nagu ka nende sisaldus lähedalasuvate (200 m) elamute juures õhus. Biogaasi (peamiselt metaan ja süsihappegaas) tekib aastas kuni 20 mln m3. Biogaasist suurem osa kogutakse ja põletatakse katlamajas (see on ka ainuke selline ettevõtmine Balti riikides). Prügilas on endale leidnud elu- ja toitumispaiga suur kajakate koloonia. Kopli ja Väo ehitusjäätmete ladestuspaikade keskkonnamõju toimub peamiselt tolmu tekke ja levi kaudu. Nende kohtade keskkonnamõjule lisandub ka transpordivahendite poolt tekitatud müra ja heitgaasid. Väo karjääris on ladestuskoha mõju karjääritegevuse üldise mõju kõrval siiski tühine. 6.1.3. Terviseohud Jäätmete käitlemine ja ladestatud jäätmed põhjustavad elanikkonnale mitmesuguseid terviseohte: – Pääsküla prügila on ohtlik nii lähemal kui ka kaugemal elavale elanikkonnale. Prügila tegelik sanitaarkaitseala on ainult 100 m vajaliku 500 m asemel, kusjuures sellelegi sanitaarkaitsealale jäävad Raba tänava elamud. Lisaks on prügilasse vaba juurdepääs võõrastele. – Pääsküla prügila on kajakate toitumisalaks, mis ökoloogilise konkurentsi kaudu hoiab madalal näriliste populatsiooni arvukuse. Kajakad võivad aga levitada jalgade ja väljaheidetega nakkustekitajaid Tallinna pinnaveehaaretesse (eelkõige Ülemiste järve). – Jäätmelademetes on hallitusseente eoste ning bakterite sisaldus kõrge. See tekitab ohtu inimeste tervisele. – Pääsküla prügilas anaeroobse lagunemisega tekkiv biogaas on ebameeldiva lõhnaga ja sisaldab toksilisi ühendeid ning tule- ja plahvatusohtlikku metaani. – Prügilates esineb põlenguid. Prügilapõlengute produktid võivad olla väga terviseohtlikud polümeersete ühendite mittetäielikul põlemisel tekkivate erakordselt mürgiste ühendite (sh dioksiinid) tõttu. – Ohtlik on Pääsküla prügilast suures mahus pinna- ja põhjavette sattuv nõrgvesi, mis sisaldab toksilisi ühendeid, sh raskemetalle, orgaanilisi ühendeid, klooriühendeid, mille sattumine joogi- ja toiduahelasse ei ole välditud. – Prügilas tegutsevad nn asotsiaalid võivad nakatuda jäätmeis leiduvatest haigustekitajatest, sh riknenud toidujäätmete kasutamisel. – Jäätmekäitlejatele võivad terviseohtu põhjustada nakkusliku materjaliga saastunud haiglajäätmed, sh verega saastunud teravad jäätmed (nõelad, süstlakillud jne), mis võivad olla saastunud HI-viirusega ning B- ja C-hepatiidi tekitajatega. – Prügikonteinerite jms käitlemine kätkeb traumade tekkimise suurenenud ohtu. – Heitveest toodetud muda võib sisaldada haigustekitajaid. – Prügiveol ja ladestamisel leviv tolm ja müra (Kopli ja Väo ladestuspaikades) võivad tervisele ebasoodsalt mõjuda. – Suletud käitlemispunktides ohustab käitlejaid tekkiv tolm jm lenduvad tahked või gaasilised osakesed. 6.1.4. Tegelikud tervisemõjud Jäätmete ja jäätmekäitluse otseseid tagajärgi tervisele ja terviseohtude tegelikku realiseerumist elanike tervisele on raske identifitseerida. Need vajavad selgitamist. Kindlalt võib öelda seda, et Pääsküla prügila lähedal elavad inimesed kaebavad prügilast ebameeldiva haisu ja putukate tuullevi ning kajakate lärmi, kuival ajal ka tolmu leviku üle. 6.1.5. Eesmärgid Tallinna jäätmemajanduse eesmärgid on läbimõeldult välja töötatud Tallinna Jäätmekavas (Tallinn, 2000). – Prioriteetseteks eesmärkideks tuleb hinnata Pääsküla prügila võimalikult peatset sulgemist ja uue kaasaegse prügila rajamist Jõelähtmes. – Ohtlike jäätmete kogumise oluline parandamine, nende prügilasse sattumise blokeerimine. – Jäätmete tekke ja kogumise alase propaganda ja infolevi oluline parandamine elanike hulgas. – Järelevalve tugevdamine. 6.1.6. Tegevusülesanded 1. Pääsküla prügila sulgemine, katmine ja keskkonnaohutuks muutmine. 2. Suletud Pääsküla prügila keskkonnamõju kordusuuringute korraldamine. 3. Pääsküla prügilas biogaasi kogumise ja põletamise jätkamine. 4. Jäätmete sorteeritud kogumise arendamine, vastavate kogumispunktide arvu oluline suurendamine. 5. Ohtlike jäätmete uute kogumispunktide (ca 10 – 15) paigaldamine. 6. Haiglajäätmete (ja loomsete jäätmete) põletustehase ehitamine. 7. Uue kaasaegse prügila rajamine Jõelähtmesse. 8. Spetsiifiliste käitlusseadmete rajamine (vanarehvide purustussõlm, jäätmete sortimisliin, tahkematerjali sõelad jm). 9. Jäätmete nõustaja üksuse loomine. 10. Illegaalse jäätmeladustamise lõpetamine. 11. Prügi aktsepteerimata mahapanekukohtade puhastamine. 12. Jäätmehoolduse eest vastutava ühtse struktuuriüksuse loomine linnavalitsuse koosseisus (või alternatiivina Tallinna ja Harjumaa ühine jäätmekeskus). Täitjad Tallinna Linnavalitsus, Tervisekaitsetalitus, Keskkonnainspektsioon, ettevõtted, firmad. 6.2. Haiglajäätmed 6.2.1. Haiglajäätmete teke ja kogused Haiglates ning teistes tervishoiu- ja hooldusasutustes tekkivad jäätmed jaotatakse ohututeks [olmejäätmed, taaskasutatavad jäätmed (klaasijäätmed, vanapaber, taaskasutatav papp ja kartong)] ja ohtlikeks (haiglajäätmed ja muud ohtlikud jäätmed). Haiglajäätmed jagunevad: – bioloogilised jäätmed; – teravad ja torkivad jäätmed; – nakkusohtlikud jäätmed; – mikrobioloogia ja viroloogia laboratooriumide jäätmed. Muude ohtlike jäätmete hulka kuuluvad radioaktiivsed jäätmed, ravimijäätmed, elavhõbedajäätmed, kemikaalide jäätmed, kasutatud elavhõbedalambid, vananenud (kasutatud) akud ja patareid, kasutusest kõrvaldatud ilmuti, kinniti ja filmid, naftasaadusi sisaldavad jäätmed. Haiglate anketeerimisel selgus, et nendes tekib aastas ca 450 tonni jäätmeid, nendest 69,5% veetakse Pääsküla prügilasse, 19,4% tuhastatakse, 10,3% suunatakse linna kanalisatsiooni ja 0,8% võetakse taaskasutusse. 6.2.2. Haiglajäätmete käitlemine Haiglajäätmete käitlemist haiglasiseselt korraldab haigla ja vastutab selle eest juriidilise isikuna. Haiglajäätmete käitlemise eest väljaspool haiglat vastutavad jäätmekäitlejad. Haiglajäätmete käitlemise õiguslikuks aluseks on Tallinna Linnavolikogu 10.02.2000. a määrusega nr 9 kinnitatud «Tallinna jäätmehoolduseeskirja» lisa 2 «Tallinna tervishoiu- ja hooldeasutuste jäätmete käitlemise kord». Selle alusel on kavandamisel või kavandatud jäätmete haiglasisese käitlemise juhendid, jäätmete arvestussüsteem ja rakendatud vajalikud organisatsioonilised meetmed (vastutavate töötajate määramine, nende väljaõpe). Osa haiglates on sisustatud ja seadmestatud ruumid ohtlike haiglajäätmete ajutiseks hoidmiseks. Vastavalt jäätmehoolduseeskirjale tuleb bioloogilised jäätmed ning teravad ja torkivad jäätmed matta prügilas eritehnoloogia järgi vähemalt 2 m sügavusse kraavi ja katta samal päeval vähemalt ühe meetri paksuse olmejäätmete kihiga ning tihendada prügirulliga. Nimetatud meetodi rakendamine vähendab terviseohtu märgatavalt. Sellist viisi Eestis mujal ei kasutata. Nakkusohtlikud jäätmed tuleb põletada selleks ettenähtud kohas. Mikrobioloogia ja viroloogia laboratooriumide jäätmed tuleb autoklaavida kohapeal, pärast seda käideldakse neid olmejäätmetena. Koostamisel on (koostöös Taani firmaga Carl Bro a/s) Eesti haiglajäätmete käitlemise kava. 6.2.3. Terviseohud Ohtlike haiglajäätmete käitlemine võib põhjustada haiglapersonalil või teistel käitlejatel nakkushaigusi, mürgistusi ja traumasid, hospitaalinfektsioone ning keskkonna saastumist, peamiselt nakkushaiguste tekitajatega. Viimane võib olla teiste inimeste nakatumise põhjuseks. Rahvusvaheline statistika kinnitab haiglajäätmete käitlejatel B- ja C-hepatiidi esinemissageduse tõusu. On tõestatud ka mõnikümmend juhtu HIV levikust sel kombel. 6.2.4. Eesmärk Ohtlike haiglajäätmete poolt põhjustatavate terviseriskide vältimine (või oluline vähendamine). 6.2.5. Tegevusülesanded I. Planeerimine 1. Linnas ja haiglates ühtse ohtlike haiglajäätmete käitlemise programmi väljatöötamine ning nende käitlemissüsteemi arengu kavandamine. II. Ehituslikud ja tehnilised meetmed 1. Nakkusohtlike ja bioloogiliste haiglajäätmete kahjutustamise lahendamine (autoklaavimine või steriliseerimine, krematooriumi või eraldi matmispaiga rajamine). 2. Haiglates ruumide ehitamine, sisustamine ja seadmestamine ohtlike haiglajäätmete ajutiseks hooldamiseks. III. Korraldav tegevus 1. «Tallinna jäätmehoolduseeskirja» (Tallinna Linnavolikogu 10.02.2000. a määrus nr 9) lisa 2 «Tallinna tervishoiu- ja hooldusasutuste jäätmete käitlemise kord» täitmine. 2. Ohtlikke haiglajäätmeid väljaspool haiglat käitlevate asutuste litsentsimine. IV. Järelevalve ja kontroll Järelevalve tugevdamine ohtlike haiglajäätmete käitlemise üle. V. Koolitus Haiglas ja väljaspool haiglat ohtlike haiglajäätmete vastutavate käitlejate koolitamine. Täitjad Tallinna Linnavalitsus, haiglad, meditsiinitöötajad, Tervisekaitsetalitus. 7. LASTEASUTUSTE JA KOOLIDE TERVISEKAITSELISE SEISUNDI PUUDUSED JA MÕJU LASTE TERVISELE Tallinnas on 330 laste- ja noorukite asutust, sealhulgas 128 munitsipaalomandis koolieelset lasteasutust, 86 munitsipaalomandis üldhariduslikku kooli (sh 11 lasteaed-algkooli, põhikoolid, gümnaasiumid, erikoolid, 3 õhtukooli), 15 erakooli, 5 lastekodu ja 5 internaatkooli 58 244 õpilasega, 18 keskeri-õppeasutust ja 11 munitsipaalomandis huvialakooli. Kuigi viimastel aastatel on mitmetes koolides ja koolieelsetes lasteasutustes tervisekaitseline seisund paranenud juurdeehituse, rekonstrueerimise või kapitaalremondi tõttu, on siiski ajutiselt või püsivalt nõuetele mittevastavate lasteasutuste ja koolide arv jäänud 50% piiridesse (1998. a – 48,3%, 1999. a – 49,6%, 2000. a – 51,9%). 7.1. Põhilised puudused koolieelsete lasteasutuste tervisekaitselises seisundis – 19%-l lasteasutustest ei ole ruumide koosseis küllaldane, puuduvad eraldi mängu- ja magamisruum, ruumid kehalise kasvatuse ja muusikatundide jaoks; sh kesklinnas 17 lasteaeda paiknevad kohandatud tingimustes ja 8 lasteaeda paikneb eluhoonete 1. korrusel – need ei vasta tervisekaitse nõuetele maa-ala, ruumide koosseisu ja pindala, sanitaar-tehniliste seadmetega varustatuse jms poolest. – 17%-l lasteaedadest ei vasta ruumide sisustus ja korrashoid nõuetele. – 21%-l lasteaedadest on territoorium heakorrastamata või puudub piire. – 63%-l lasteaedadest ei ole mööbel kompleksne ja laste kasvule vastav. – 68%-l lasteaedadest puudub köökides mehaaniline ventilatsioon. – Peaaegu kõikides lasteaedades (sh Kesklinna 11 lasteaias), mille rühmaruumid paiknevad tänavaliikluse läheduses, ületab müratase piirväärtuse. Neis ruumides on ka õhk saastunud transpordi heitgaaside, ammoniaagi, süsihappegaasi ja mikroobidega (viimast soodustab vaegtuulutamine). 1998. aastal uuris Tervisekaitsetalitus 10 kohandatud tingimustes asuva lasteasutuse ruumiõhu mikroobide sisaldust. Uuritud 150 õhuproovist 78,4% oli kõrge mikroobide sisaldusega. – Valgustustihedus ei vastanud tervisekaitse normidele 48,5%-s 2000. aastal mõõdetud lasteaedadest (1999. a – 73,7%, 1998. a – 86,3%). – 12 lasteaias on ujumisbassein, neist enamikus ei vasta vee kvaliteet nõuetele. Suureneb veeanalüüside arv, kus kloori sisaldust on basseinivees suurendatud mitu korda üle lubatud normi. – Osas lasteaedadest ei vasta sööklate puhtuse režiim nõuetele. – Lasteaed-algkoolides kasutatakse klassiruumidena endisi rühmaruume, kus valgustus on ümber korraldamata ja mööbel ei vasta laste kasvule. 7.2. Põhilised puudused koolide tervisekaitselises seisundis – Osa Kesklinna ja Lasnamäe koolidest on ülekoormatud. – 33 kooli (38,3%) töötab kahes vahetuses, mis halvendab õppetöö korraldamist (mitmes koolis on vahetunnid alla 10 min ja söögivaheajad alla 15 min). – Kehalise kasvatuse ruumidest ei vastanud tervisekaitse nõuetele 42%. Nii võimla, staadion kui ka ujula on ainult vähestes koolides. – Mitmes koolis on spordiruumide kasutamine õpilastele piiratud. – Tallinnas on 81 koolisööklat, nendest enamiku tervisekaitseline seisund on ebarahuldav. 60%-l on ventilatsioon ebarahuldav, 35%-l esineb amortiseerunud veevarustuse tõttu sageli veeavariisid, 90%-l on tehnoloogiline seadmestik vananenud ja amortiseerunud, 15%-l puuduvad töötajatele vajalikud olmeruumid. – Koolisööklates ei täideta sageli tervisekaitse eeskirju, millega kaasneb oht ägedate soolenakkushaiguste ja toidumürgistuste tekkimiseks õpilastel (tehnoloogiliste seadmete ja inventari pinnalt 2000. aastal võetud uhteproovidest 19,4% osutusid positiivseteks (1999. a – 31,7%), 6,9%-l valmistoitudest esines patogeenseid stafülokokke (1999. a – 7,6%). – Koolide ujulate basseinivee kvaliteet ei vasta sageli nõuetele, nagu lasteaedadeski. – Tervisekaitsetalitus uuris 1996. aastal kooliruumide õhus formaldehüüdi, fenooli, osooni, ammoniaagi sisaldust. 25,2%-s proovidest ületasid sisaldused lubatud piirväärtusi. Peamised põhjused on polümeersete ja sünteetiliste ehitus- ja viimistlusmaterjalide rohke kasutamine, mehaanilise ventilatsiooni puudumine või ebaefektiivsus, klassiruumide halb tuulutusrežiim (amortiseerunud aknad), ebakvaliteetne ruumide koristamine. – 1997. aastal uuriti arvutiklasside õhus formaldehüüdi, fenooli ja osooni sisaldust. 43,0%-s proovidest ületas nende sisaldus lubatud piire. – Mitmete koolide klassiruumide õhu kvaliteeti halvendab autoliiklus. – Valgustustihedus ei vastanud koolipinkides ja klassitahvlitel normidele 51,4% koolidest (1999. a – 52,9% ja 1998. a – 57,1%). – Järjekindlalt suureneb nägemisele suuremat koormust esitavate tööde maht (näiteks arvutiga töötamine koolivälisel ajal). – Koolisisustus ei vasta enamikel juhtudel nõuetele: mööbel on märgistamata (millest tuleneb õpilaste suvaline paigutus pinkidesse) ega vasta õpilaste kasvule; kabinetsüsteemi puhul on ruumis koolimööbel tavaliselt ainult ühele kasvurühmale, vähe kasutatakse reguleeritava kõrgusega koolilaudu; koolidel puudub ülevaade kasutatava ja vajamineva mööbli suuruse kohta. 7.3. Lasteasutuste ja koolide tervisekaitseliste puuduste terviseohud – Kestev õppetöö kasvule mittevastava mööbli kasutamisega on õpilaste lühinägelikkuse ja rühihäirete ning luu- ja liigesevaevuste tekkimise oluline ja sageli esinev põhjus. – Kestev mitteküllaldane kunstlik (ja loomulik) valgustus on oluline õpilaste lühinägelikkuse tekkimise põhjus. – Mikroobide ja kahjulike gaaside lubatud piire ületav sisaldus lasteaedade ja koolide ruumide õhus ohustab eeskätt laste hingamiselundkonna tervist. – Kõrge müratase ohustab kuulmiselundi tervist, tingib stressi ja soodustab vererõhu kõrgenemist. – Tervisekaitselised puudused koolisööklates ohustavad eeskätt soolenakkuste ja toidumürgistuste tekke võimalusega. – Ujulate vee tervisekaitse nõuetele mittevastavus ohustab nakkus- ja nahahaiguste leviku võimalusega ja hüperkloreeritud vee terviseohuga. – Nõuetele mittevastavad kehalise kasvatuse tingimused, ülekoormatud ja kahes vahetuses õppetööga koolid, heakorrastamata territooriumiga lasteaiad ohustavad õpilasi või koolieelikuid traumade tekkimise võimalusega, soodustavad liikumisvaegusest tingitud haiguste arenemist. 7.4. Tervisekaitsenõuete eiramise tervisemõjud laste/õpilaste tervisele Kõikide ülalloetletud terviseohtude tegelikku tervisemõju laste/õpilaste tervisele on tihti raske tõestada. Vastavaid uurimisi on meil seni vähe tehtud. Siiski on Tervisekaitsetalituse senised uurimised Tallinna lasteaedades ja koolides näidanud tegelikkuses mitmeid ebasoodsaid tervisemõjusid (tabel 4 ja joonis), mida on võimalik põhjuslikult seostada lasteaedade/koolide tervisekaitseliste puudustega: – ülemäära saastatud õhuga (kahjulikud gaasid, mikroobid) lasteaedade laste haigestumus ülemiste hingamisteede ägedatesse haigustesse on sagenenud 3 korda. – õpilaste silmade refraktsiooni- ja akommodatsioonihäirete esinemissagedus on aasta-aastalt sagenenud (9,7%-lt 1994/95. õppeaastal 17,5%-ni 1999/2000. õppeaastal). Põhiosa nendest häiretest moodustab lühinägelikkus. – õpilaste rühihäirete esinemissagedus on aasta-aastalt sagenenud (7,0%-lt 1994/95. õppeaastal 11,4%-ni 1999/2000. õppeaastal). – rühihäireid (koos skolioosi ja lampjalgsusega) esineb 11,4%-l õpilastest, kroonilisi tugiliikumiselundite häireid/haigusi 24,4%-l õpilastest. – viimase 3 aasta koolitervishoiu koondaruannete andmetel on õpilastel sagenenud ülekaalulisus, alatoitumus ja astma, viimasel kahel aastal veel kõrgenenud vererõhk (ja hüpertooniatõbi). Tabel 4. Mõnede tervisehäirete esinemissagedus Tallinna kooliõpilastel 1995/1996 … 1999/2000. õppeaastatel (1000 õpilase kohta) Haigus/tervisehäire 1995/96 1996/97 1997/98 1998/99 1999/00 Lampjalgsus 61,7 39,5 103,8 109,8 113,8 Rasvumus 16,4 19,4 18,6 13,9 14,9 Alatoitumus * * 1,9 3,2 4,2 Astma * 6,1 13,3 15,9 17,8 Respiratoorsed allergoosid 9,1 3,9 9,4 9,6 10,6 Dermatoallergoosid 25,7 13,2 25,6 24,7 24,8 Hüpertooniatõbi 1,1 1,4 1,8 0,9 1,4 * - andmed puuduvad

Joonis. Rühihäirete ning refraktsiooni- ja akommodatsioonihäirete esinemine Tallinna õpilastel (%-des). 7.5. Eesmärgid 1. Kindlustada koolieelsetes lasteasutustes, lasteaed-algkoolides ja üldhariduslikes koolides ning teistes õppeasutustes ja huvialakoolides lastele/õpilastele tervisekaitsenõuetele vastavad tingimused. 2. Korraldada kontroll lasteasutustes laste ja kooliõpilaste haigestumise ja tervise seisundi üle eesmärgiga võimalikult varakult välja selgitada lastele toimivad terviseriskid ja ebasoodsad mõjud. 3. Viia miinimumini Tallinnas elavate ja õppivate laste tervist ohustavad faktorid. 7.6. Tegevusülesanded 1. Võtta teadmiseks Tallinna Haridusameti 2002 – 2005.a tegevuskava/investeeringute plaan koolieelsete lasteasutuste ja koolide tervisekaitselise seisundi parandamiseks. 2. Koolikeskkonna parandamise prioriteetideks on klassiruumide varustamine õpilaste kasvule vastava mööbliga ja kunstliku valgustustiheduse tervisekaitsenormidega vastavusse viimine. 3. Rakendada radikaalseid meetmeid kesklinnas kohandatud tingimustes paiknevate ja tervisekaitse nõuetele mittevastavate koolieelsete lasteasutuste suhtes (nende likvideerimine või rekonstrueerimine). 4. Parandada koolirajatiste kasutamisvõimalusi kehalise kasvatuse tundideks ja huviringide tegevuse toetamiseks. 5. Kujundada õpilaste liikumisaktiivsust soodustavaid kooliruume, keskkonda ja praktilist tegevust. 6. Tagada järelevalve koolieelsete lasteasutuste ja koolide tervisekaitseseisundi ja tervisekaitse alaste õigusaktide täitmise üle (koos instrumentaalsete mõõtmiste ja laboratoorsete uuringutega). 7. Lasteasutuste ja koolide juhtkonna/töötajate koolitamine tervisekaitse küsimustes. 8. Toetada liikumisaktiivse eluviisi omaksvõttu õpilaste poolt. 9. Lastevanemate teavitamine koolieelsete lasteasutuste ja koolide tervisekaitselisest seisundist ning laste/õpilaste terviseseisundist. 10. Kaardistada ja arendada koos õpilaste ja lastevanematega koolitee liiklusturvalisust. Täitjad Tallinna Linnavalitsus, Tallinna Haridusamet, Tallinna Spordi- ja Noorsooamet, Tallinna Turvalisus- ja Integratsiooniamet, koolid ja koolieelsed lasteasutused, Tervisekaitsetalitus 8. TOIDUKÄITLEMISE ETTEVÕTTED 8.1. Olukord Tervisekaitse järelevalve alla kuuluvad kolme liiki toidukäitlemise ettevõtted: toiduainetööstused, toitlustusettevõtted ja toidukaubanduse ettevõtted. Tervisekaitse järelevalve all olevate toidukäitlemise ettevõtete arv on viimastel aastatel püsinud 2600 ümber, s.h on mõnevõrra kasvanud toitlustusettevõtete arv (2000. a oli neid 1139). Pidevalt kõiki tervisekaitsenõudeid täitvate toidukäitlemise ettevõtete protsent ei ole kõrge ja on pidevalt langenud (1997. a – 30,2%, 2000. a – 14,3%). Vähenemine on toimunud toiduainetööstuse (13,5%-lt 6,0%-ni) ja toitlustusettevõtete rühmas (38,4%-lt 16,6%-ni), kaubandusettevõtete tase on jäänud enam-vähem endiseks (1997. a - 13,3%; 2000. a - 12,8%). Toidukäitlemise ettevõtete tervisekaitselise seisundi näitajad halvenesid peamiselt rangemate nõuete kehtestamise tõttu. Enamik toidukäitlemise ettevõtetest täidab tervisekaitsenõudeid osaliselt või mööndustega. Toidukäitlemise ettevõtetes tehnoloogilistelt seadmetelt ja inventarilt võetud uhte-(e. puhtuse)proovid näitavad püsivalt küllalt sagedast bakteriaalset saastumist. Coli-laadseid baktereid leiti 1997. a 11,0% proovidest, 2000. a 11,9% (1999. a isegi 20,8%). 2000. a leiti 1,5% proovidest patogeenseid stafülokokke, 0,3% proovidest salmonellasid ja 2,3% proovidest helmintide mune. Toidukäitlemise ettevõtete tervisekaitselise seisundi parandamiseks tehakse pidevalt kulutusi. Näiteks 2000. a teostati 156 ettevõttes kapitaalremonti ja rekonstrueerimisi ning uuendati tehnoloogilisi seadmeid. Statsionaarsetesse kioskitesse ja paviljonidesse paigaldati külmutusseadmeid, parandati turgude tervisekaitselist seisundit. Valmisid kahe kaubanduskeskuse uued hooned ja üks juurdeehitus. Tervisekaitsetalitus tunnustas 56 toidukäitlemise ettevõtet. Tunnustamiseks on ette valmistatud 320 ettevõtet. Ligikaudu 1200 ettevõttes on vajalik tunnustamise saamiseks teostada kapitaalremont (osal ruumide laiendamisega) ja uuendada tehnoloogilisi seadmeid. Uute toitlustus- ja kaubandusettevõtete avamine toimub linnaosade valitsuste poolt väljastatavate tegutsemis- või kauplemislubade alusel kooskõlastatult Tervisekaitsetalitusega. See välistab nende objektide tervisekaitselise seisundi mittevastavuse kehtestatud nõuetele. Siiski avati omavoliliselt, ilma tervisekaitsetalitusega kooskõlastamata 17 toidukäitlemise ettevõtet. Peamised puudused toidukäitlemisettevõtetes: – Varasematel aastatel tegevust alustanud toitlustus- ja kaubandusettevõtete paiknemine kohaldatud tingimustes; nende mitteküllaldane varustatus tehnoloogiliste seadmetega. – Mitteküllaldane enesekontroll ja vastutus tervisekaitse-eeskirjade täitmisel. – Omavoliline valmistoitude sortimendi laiendamine nõutavate tingimuste puudumisel. – Toiduainete (sh kiirestiriknevate) realiseerimine vajalike tingimusteta kohtades, mis ei ole kooskõlastatud linnaosade valitsuste ja Tervisekaitsetalitusega. – Toiduainete käitlejate puudulik tervisekaitsealane ettevalmistus. – Peamiselt turgudel ja kaubandusettevõtetes töötavad juhuslikud, erialase ettevalmistuseta ja arstlikult kontrollimata inimesed. – Toiduainete realiseerimisaegade rikkumised. – Turgudel toiduainete kvaliteedi ja kohustuslike saatedokumentide puudulik ametkondlik kontroll. – Toidutoorme ja valmistoodangu kvaliteedi ja terviseohutuse mitteküllaldane laboratoorne kontroll. – Puudused toiduainete veol väikestes toitlustus- ja kaubandusettevõtetes. 8.2. Terviseohud Kaubastatavate toiduainete kvaliteet ei vasta küllalt sageli tervisekaitsenõuetele (peamiselt Coli-bakteritega saastumise tõttu, millele vahel lisanduvad ka patogeensed või muud bakterid ning hallitus- ja pärmseened) eeskätt toitlustusettevõtetes ja jaekaubanduses säilitusnõuetest mittekinnipidamise tõttu. Saastatud toiduainete protsent püsib aastast aastasse küllalt stabiilsena, esikohal on juurvilja- ja kartulisalatid (bakteriaalselt saastatuid 1997. a 26,4%; 2000. a 22,5%). Teisel kohal sageduselt on kondiitritooted (vastavalt 13,6% ja 18,8% saastunuid). Piima ja piimatoodete ning kala ja kalatoodete saastumine näitab kasvutendentsi (vastavalt 2,6% ja 9,6% 1997. aastal ning 10,7% ja 11,3% 2000. aastal). Liha ja lihatoodete saastatus on vähenenud (9,5% 1997. aastal ja 6,3% 2000. aastal). Toiduainetes patogeensete stafülokokkide leid on pidevalt vähenenud (12,3%-lt 1995. a 1,6%-ni 2000. a). Turgudelt võetud värske kala proovides on avastatud 50% juhtudest laiussi tange. Difüllobotrioos (laiusstõbi) levib peamiselt Peipsi järvest püütud kaladega (lutsud, haugid), mida toimetatakse kaubandusettevõtetesse (turgudele) ilma eelnevalt sügavkülmutamata. Keemilistest saasteainetest praktiliselt ei esine pestitsiide ja mükotoksiine. Harvemaks on jäänud nitraatide ülemäärane, samuti toksiliste raskemetallide (üle lubatud piiri 2% proovidest) esinemine. See-eest peaks muret valmistama lisaainete esinemine (4,9% proovidest üle lubatud piirväärtuse) peamiselt konservantide ja värvainete näol imporditud toiduainetes. Peamised toidu või toitumisega seotud terviseohud: – Väärtoitumine (sh alatoitumine vähekindlustatud elanikkonnal). – Toidus keemiliste saasteainete ja lisaainete ülemäärane esinemine. – Toidus haigusttekitavate mikroorganismide ja parasiitide esinemine. – Oluliste toidukomponentide (vitamiinid, mineraalained) defitsiit. Arvestades saasteainete võimalikke väikeseid sisaldusi toidus võib nende tervistkahjustav toime avalduda hilismõjuna (embrüotoksiline, mutageenne, kantserogeenne toime, samuti elundite, kudede ja rakkude kahjustused). On võimalik vähktõve ja vereringeelundite haigestumiste sagenemine. Lisaainete kasutamine toiduainetes põhjustab eeldatavalt allergianähtude sagenemist, esmajoones lastel. Eesti Kardioloogia Instituut on aastaid uurinud elanikkonna (sh Tallinna elanike) toiduga saadavate vitamiinide koguseid ja organismi varustatust vitamiinidega ning pidanud vitamiinide defitsiiti üheks tõsisemaks toidust tingitud riskitegurite hulgas. Toiduga saadakse liiga vähe vitamiine D, E, B1, B2, B6, C, pantoteenhapet ja biotiini. Mineraalainetest saadakse liiga vähe kaltsiumi, magneesiumi, tsinki, molübdeeni, kroomi ja fluori. Tänapäeval rõhutatakse, et kõige ebasoodsamalt mõjub tervisele vaesus, kuna vaesuses elavatel inimestel on kõige suurem risk tarbida madalakvaliteedilisi ja realiseerimisaja ületanud toiduaineid. 8.3. Tegelikud tervisemõjud Nakkus- ja parasiithaiguste levik toidu kaudu on Eestis pidevalt olnud riikliku järelevalve all ja seda käsitlev informatsioon piisavalt usaldusväärne. Keerulisem on olukord toiduainete keemilisest, füüsikalisest (näit. radioaktiivsus) saastumisest või toiduainete oluliste komponentide (mikrotoitainete) nappusest tingitud tervisehäiretega. Tervisemõju andmed üldiselt puuduvad, sest tegemist on pikaajalise, kroonilise toimega, mille tervisemõju seostatakse tavaliselt muude asjaoludega. 1995. – 2000. a ei ole toidumürgistusi Tallinnas esinenud toidukäitlemise ettevõtete, lasteasutuste ja koolide kasutajate hulgas. 2000. a esines üks grupiviisiline salmonelloosi haigestumine (13 haigusjuhtu), mille põhjustas toitlustamine restoranis «Byblos». Haigestumus salmonelloosi on Tallinnas püsinud pidevalt tasemel 0,4 juhtu aastas 1000 elaniku kohta, mis on Euroopa keskmisel nivool. Šigelloosi haigestumus on kiiresti vähenenud. Laiusstõve suhtes uuriti 8542 elanikku, neist 0,3% osutusid invaseerituks. Tallinna Profülaktilise Meditsiini Instituudi ja Tallinna Tehnikaülikooli ühistööna uuriti 1990. – 1997. a Eesti 15 linna (sh Tallinna) ja maa-asula lastel 21 mikro- ja makroelemendi sisaldust juustes ja/või uriinis ja/või veres. Tervisele ohutu piiri ületasid Pb (see ka Tallinnas), Cd, Mn ja Hg sisaldused 8 – 25% juhtudest. Plii (Pb) liigsisaldus organismis põhjustab vaimse arengu häireid, neerukahjustusi, kehvveresust. Saastumisest tõsisem probleem on mineraalide defitsiit organismis. Cu ja Co defitsiit esineb vähemalt 50% lastest ning Cr, Ni, As, V, Se, J, F, Ca, Mg ja Fe defitsiit 20 – 40% lastest. Nende elementide kroonilised defitsiidid on potentsiaalsed tervisehäirete ja haiguste (hüpoelementooside) põhjustajad. Tallinna koolitervishoiu koondaruannetest nähtub, et kooliõpilaste seas on viimastel aastatel alatoitunud lapsi 0,3 – 0,4%, ülekaalulisi 1,9 – 2,3% ja rasvunuid 1,4%. 8.4. Eesmärgid 1. Toiduga seotud terviseriskide vähendamine ja haigestumiste ennetamine. 2. Tarbijate ja eelkõige laste kaitsmine tervisele ohtliku toidu eest. 8.5. Tegevusülesanded I. Korraldav tegevus 1. Uute toidukäitlemise ettevõtete avamine linnaosade valitsuste poolt väljastatavate tegutsemis- ja/või kauplemislubade alusel kooskõlastatult Tervisekaitsetalitusega. 2. Toidukäitlemise ettevõtetes tervisekaitseseisundi, toiduainete ja valmistoidu kvaliteedi ning terviseohutuse nõuetekohaselt dokumenteeritud enesekontrollisüsteemi (HACCP) rakendamine. 3. Toidukäitlemise ettevõtete tunnustamine (kuni 1.01.2003. a) Tervisekaitsetalituse poolt. 4. Koostöö korraldamine toidujärelevalve asutuste ja ametkondade vahel. II. Ehituslikud ja tehnilised meetmed 1. Toidukäitlemise ettevõtete tervisekaitselise seisundi parandamine ja EL nõuetega vastavusse viimine. 2. Toidukäitlemise ettevõtetes hügieeninõuete täitmine ja õigete töötlemisvõtete kasutamine. III. Järelevalve ja kontroll 1. Toidukäitlemise ettevõtete tervisekaitselise seisundi tulemuslik järelevalve ja kontroll koos toiduainete ja valmistoitude kvaliteedi ja terviseohutuse laboratoorse uurimisega. 2. Keskse tähelepanu osutamine nitraatide, lisaainete ja raskemetallide sisalduse uurimisele toiduainetes. 3. Turgudel toiduainete kvaliteedi, nende nõuetekohaste saatedokumentide ja müügitingimuste ametkondliku kontrolli tugevdamine. IV. Koolitus 1. Toidukäitlemise ettevõtete juhtkonna koolitus HACCP enesekontrollisüsteemi alal. 2. Toidukäitlejate hügieenialane ettevalmistamine ja regulaarne koolitamine. 3. Toidukäitlejate täiendõpe (seminarid, õppepäevad). 4. Turgudel ametkondliku kontrolli teostajate koolitus toiduhügieeni alal. V. Elanikkonna õpetamine, kaasamine ja teavitamine 1. Elanikkonnale toiduhügieeni, toiduohutuse ja õige toitumise õpetamine, sh mikrotoitainete (vitamiinide, mineraalainete) defitsiidi vähendamiseks. 2. Elanikkonna parem informeerimine toiduohutuse küsimustes. 3. Elanikkonna kaasamine toidukäitlemise ettevõtete tervisekaitselise seisundi ja toidu kvaliteedi kontrollimisse. Täitjad Tallinna Linnavalitsus, linnaosade valitsused, Tervisekaitsetalitus, Harjumaa Veterinaarteenistus, toidukäitlemise ettevõtted 9. Töökeskkond 9.1. Olukord Nõuded töökeskkonnale, tööohutusele ja töötervishoiule on viimastel aastatel olnud üks kiiremini arenev valdkond Eesti seadusandluses. See on peamiselt tingitud Eesti seadusandluse ühtlustamisest EL vastavate dokumentidega. Seadusandluse karmistumine toob endaga kaasa vajaduse teha mõningaid organisatsioonilisi täiendusi/muudatusi asutuste ja ettevõtete juhtimisstruktuurides/tööülesannetes, tõsta juhtide ja töötajate teadlikkust töökeskkonna küsimustes, eelkõige aga otseseid investeeringuid töökeskkonna parandamiseks ja nõuetega vastavusse viimiseks. Tallinna Linnavalitsusel puuduvad võimalused otseseks töökeskkonna parandamiseks eraettevõtetes ja erinevatele ametkondadele alluvates asutustes (valgustuse ja ventilatsiooni parandamine, kaitsevahendite muretsemine jne). See töö on konkreetsete ettevõtete ülesanne. Eesmärkide teadvustamine, tööde planeerimine, korralduslikud abinõud ja koopereerumine võimaldavad hoida kokku korralduskulusid ning jätta enam vahendeid sisulise töö jaoks. Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsioon registreerib juhtumid ühiselt kogu Harjumaa (sh Tallinn) kohta ning statistilised andmed ei võimalda käesoleval ajal eraldi analüüsida Tallinna linna puudutavaid vastavaid näitajaid (tööõnnetused, ohutegurid, kutsehaigestumine, hinnang töökeskkonnaalase töö korraldamisele ettevõtetes jms). Kogu Harjumaal registreeriti 1999. aastal 272 tööõnnetust, 2000. a 326 tööõnnetust (suurenemine 17%). Neist surmaga lõppenud tööõnnetusi oli vastavalt 20 ja 11 (vähenemine 82%) ning raskeid tööõnnetusi vastavalt 252 ja 315 (suurenemine 20%). Õnnetusi tööteel (tööle minnes või sealt tulles) oli kogu tööõnnetuste hulgast 1999. a 77 (neist surmaga lõppenud 2 ja raskeid 75) ning 2000. a 97 (surmaga lõppenuid 1 ja raskeid 96). Raskete tööteel juhtunud õnnetuste arv suurenes vaadeldud ajavahemikus 21%. 2000. a diagnoositud kutsehaigustest uuriti Tööinspektsioonis 25 kutsehaiguse juhtu (1999. a oli vastav näitaja 15). Uuritud kutsehaigete tööstaaž tervistkahjustavates tingimustes on olnud üle 10 aasta. Praktiliselt kõikides ettevõtetes on olnud töötajate töötervishoiualane juhendamine puudulik tervistkahjustavate mõjurite ja nendest tulenevate tervisehäirete tutvustamise ning võimalike tervisehäirete ennetamise abinõude osas. Täielikult on käsitlemata mitme kahjuliku ja ohtliku ohuteguri koostoimest tuleneda võivad tervisehäired, näiteks vibratsioon, ebasoodne mikrokliima, raskuste teisaldamine, ebatervislikes tööasendites töö. Vastav osa ohutusjuhendites on käsitlemata. Ohutegurite mõõtmistulemustest (kui need on tehtud) ei ole töötajaid enamasti teavitatud. Väljaõpe individuaalsete kaitsevahendite (IKV) kasutamise osas on puudustega. Puuduvad töötajatele väljastatud IKV-de eestikeelsed kasutusjuhendid. Senini on kehtestamata töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite (müra, vibratsioon jt) piirnormid vabariigis. Probleemiks on ettevõtetes kutsehaiguste registreerimise korraldamine. Töökohavahetusel ei kajasta dokumendid kutsehaiguse olemasolu töötajal, mistõttu on probleeme raske tagantjärele uurida. Kutsehaiguse tekkimine võib aga olla üks töökeskkonna hindamise oluline osa. Tööinspektsiooni andmetel esineb ohutegureid Harju maakonna ettevõtetes järgmiselt: (2000. a andmed) mehaanilised ja termilised 290 ettevõttes, müra 245 ettevõttes, õhutemperatuur ja niiskus 231 ettevõttes, tolm 201 ettevõttes, füsioloogilised ohutegurid 196 ettevõttes, mitteküllaldane valgustatus 187 ettevõttes, vibratsioon 133 ettevõttes, psühholoogilised ohutegurid 99 ettevõttes, ohtlikud kemikaalid 83 ettevõttes, bioloogilised ohutegurid 38 ettevõttes ja kiirgused 8 ettevõttes. Kontrollitud ja hinnatud tegevustest on kõige rohkem puudusi IKV-de kasutamise, ohutusjuhendite, esmaabivahendite, tervisekontrolli, sisekontrolli ning riskianalüüside ja tegevuskavade valdkondades. Liialt sageli on täielikult täitmata nõuded töökaitse spetsialisti olemasolu, töökeskkonna nõukogu liikmete ja töökeskkonnavolinike väljaõppe, riskianalüüsi ja tegevuskava olemasolu, sisekontrolli, töötervishoiuteenistusega sõlmitava lepingu, tervisekontrolli, väljaõpetatud esmaabiandjate ning töötajate juhendamise ja ohutusjuhendite osas. Tööinspektsiooni andmetel ei ole igal pool olemas töötervishoiu ja tööohutuse seaduses (§16) nõutud töökeskkonnaspetsialisti. Otstarbekas oleks võtta tööle pädev spetsialist, kes teenindaks kõiki linnavalitsuse struktuuriüksusi. Tööinspektsioonil on 2001. a plaanis muuhulgas riigi- ja omavalitsusasutuste kontrollimine. Seejuures on võimalik arvestada ka linnavalitsuse ettepanekuid kontrollitavate asutuste ja tulemustest informeerimise osas. Tööinspektsioon on valmis igakülgseks koostööks ning soovituste andmiseks, et parandada töökeskkonna olukorda Tallinnas. 9.2. Eesmärgid 1. Tagada linna ettevõtete töökeskkonna vastavus töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ja selle alamaktide nõuetele. 2. Parandada töötajate töötingimusi. 3. Tõsta juhtkonna ja töötajate teadlikkust töökeskkonnaga seotud küsimustes. 4. Vähendada töökeskkonnast tingitud tervisehäireid, haigestumist ja traumatismi. 9.3. Tegevusülesanded Allpool on toodud ettepanekud, kuidas linnavalitsus saab kaasa aidata töökeskkonna parandamisele linna ettevõtetes. Linnavalitsuse ja linnaosade valitsuste ametnike ja töötajate töökeskkond 1. Töökeskkonnaspetsialisti töö korraldus (näiteks koopereerumise korras); 2. sisekontrolli korraldus; 3. riskianalüüsi korraldus; 4. mõõtmiste korraldamine (valgustus jms); 5. tervise kontroll; 6. elektripaigaldis(t)e korraldaja töö korraldamine (võimalik koopereerumise korras); 7. töökeskkonnanõukogu moodustamine, töökeskkonnavolinike valimise korraldamine, väljaõpe (võimalik moodustada eraldi õppegrupp), töö käivitamine; 8. meetmete plaan töökeskkonna parandamiseks, rahade eraldamine selleks. Linnavalitsusele alluvate ettevõtete töökeskkond 1. Linnavalitsuse või linnaosavalitsuste teavitamine ettevõtete kontrolli tulemustest; 2. ärakuulamine tehtud/tehtavast tööst töökeskkonna parandamiseks. Haiglate töökeskkond 1. Vahendid patsientide teisaldamise abivahenditele; 2. väljaõpe ergonoomia küsimustes; 3. juhtide ärakuulamine olukorrast ja tehtavast tööst. Koostöö Tööinspektsiooniga 1. Taotleda Tööinspektsioonilt eraldi Tallinna linna puudutavaid statistilisi andmeid ja nende analüüsi, mis võimaldaks välja töötada meetmete kava töökeskkonna parandamiseks; 2. uutele ettevõtetele lühiinfo Tööinspektsioonilt; 3. info tööinspektsioonile uutest ettevõtetest, ehitistest (näiteks teatud ohtlikematel tegevusaladel); 4. info tellijatele nende kohustustest teavitada töö alustamisest uuel ehitusplatsil Tööinspektsiooni (töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses). Täitjad Linnavalitsus, linnaosade valitsused, Säästva Arengu ja Planeerimise Amet, Ettevõtlusamet, teised ametid nende haldusalas, Tööinspektsioon 10. Radoon ja elektromagnetväljad 10.1. Radoon Üheks sissehingatava õhu kvaliteedi mõjutavaks teguriks hoonetes on maapinnast emiteeruv radioaktiivne radoon. Vähem oluline allikas võib olla põhjavee päritoluga kraanivesi. Hoonete elu-, puhke- ja tööruumides peab aasta keskmine radooni sisaldus ruumiõhus olema väiksem kui 200Bq/m3. Radooni taset on mõõdetud Tallinna linnaosades alates 1994. a keskkonnaseire raames (tabel 5). Kasutatav mõõtmismetoodika võimaldab võrrelda neid Eesti Kiirguskeskuse andmeid teiste Euroopa riikide omadega. Tabel 5. Radooni kontsentratsioonid elu- ja magamistubades Tallinna linnaosades. Piirkond Uuritud korterite arv Siseõhu radoon, Bq/m3 Siseõhu radooni kontsentratsioonide jaotus, % eritus keskmine max 101-200 201-400 401-800 Kesklinn 77 38 286 91 7 2 - Lasnamäe (Läänemere tee) 44 47 301 93 4 3 - Lasnamäe (Sikupilli) 16 37 133 88 12 - - Pirita-Kose 13 157 631 62 15 8 15 Nõmme 10 23 65 100 - - - Suuremad radoonisisaldused on Pirita-Kose ja Vana-Lasnamäe piirkonna majades. Hoonetüüpidest on radooniohtlikumad ilma keldrita ühepereelamud. Paneelmajad on reeglina madala radooni tasemega (parem õhuvahetus). Radooni tungimine aluspinnast vahetult selle kohal olevale (keldri- või esimesele) korrusele esineb aladel, kus hoone all küllalt lähedal asub oobolus-lubjakivi ja/või diktüoneemakilda kiht. Kuni vastavate kaartide valmimiseni Eesti Geoloogiakeskuses saab radooniohtlikke alasid Tallinnas määratleda ligikaudu järgmiselt: – ala Harku järvest lõunas ja kagus kuni paeastanguni – Mustamäe nõlvaalune kuni Rahumäeni (k.a), kuni kilomeetri laiuselt – põhjapool Rahumäe ja Liiva raudteejaamade vahelist joont kuni kahe kilomeetri laiuselt kuni Balti jaamani (k.a), välja arvatud Toompea küngas – idapool Lilleküla ja Järve raudteejaamade vahelist joont kuni endise tselluloositehaseni (k.a) – paekalda alune alates endisest tselluloositehasest kuni paeastangu ristumiseni Vana-Narva maanteega, kuni poole kilomeetri laiuselt – Maarjamäelt ida pool paikneva paeastangu alune kuni kilomeetri laiuselt – Pirita jõe org alates Nehatust kuni botaanikaaiani (k.a) – Pirita jõe orust idas paikneva paeastangu alune, kuni kahe kilomeetri laiuselt. Mainitust järeldub, et kõige radooniohtlikum on Pirita-Kose piirkond. Tallinnas ei ole muid arvestatavaid ioniseeriva kiirguse allikaid, mis võivad ohustada elanike tervist. 10.1.1. Terviseohud Regulaarne radooni kõrgenenud sisaldus ruumiõhus põhjustab kopsuvähki. 10.1.2. Eesmärgid 1. Tõsta linnaelanike ja vastavate spetsialistide teadlikkust radooniohu suhtes. 2. Vähendada radooni taset eluruumides. 3. Uusehituste ja rekonstrueerimiste käigus kasutada tehnilisi lahendusi, mis väldivad või vähendavad radooni võimalikku imbumist elamutesse. 10.1.3. Tegevusülesanded 1. Teavitada elanikkonda, planeerijaid ja projekteerijaid ohu olemasolust. 2. Jätkata radooni tasemete mõõtmist vastavalt seireprogrammile. 3. Planeerimise ja projekteerimise lähtetingimustes esitada lisanõuded radooniohtlikele piirkondadele. 4. Pöörata vastavat tähelepanu radooniohtlike piirkondade planeeringutele ja ehitusprojektidele nende kinnitamisel ning ehituslubade väljastamisel, samuti järgnevale ehitustegevusele. 5. Anda soovitusi ja informeerida elanikke ja projekteerijaid tehnilistest lahendustest, mis võimaldavad ära hoida või vähendada radooni sisaldust siseõhus. Täitjad Linnavalitsus, Säästva Arengu ja Planeerimise Amet, planeerijad, projekteerijad, elanikud Tervisekaitsetalitus 10.2. Elektromagnetväljad Mitteioniseeriva kiirgusena arvestatakse raadiosageduslikke elektromagnetvälju, kui nende energiavoog ületab tervisekaitsenorme. Elektromagnetväljade allikatena arvestatakse raadioside ja navigatsiooni seadmeid (lennuväljal, sadamates), saatekeskuste antennisüsteeme, mobiiltelefonide tugijaamu, kõrgepingeliine ja alajaamu. Laevajuhtimiskeskustes ja sadamates lokaatorid on asendatud ümberkaudsete elanike tervisele ohutute seadmetega või nendele on esitatud ettekirjutused töörežiimi ja -asendi kohta. AS «Eesti Telefon» ja Ringhäälingu Saatekeskuse antennisüsteemid, Eesti Mobiiltelefoni, Eesti kaugotsingu AS ja Radiolinja Eesti AS tugijaamad, AS «Ritabell» saatjad ja antennid, Ringhäälingu Saatekeskuse teletorn (Kloostrimetsa 58A) ei ohusta ümberkaudsete elanike tervist. 11. Ettepanekud Tallinna keskkonnatervise tegevusplaani II osa koostamiseks Nagu sissejuhatuses oli mainitud, hõlmab keskkonnatervise temaatika väga laia teemade valdkonda. Kuna käesoleva Tallinna Keskkonnatervise Tegevusplaani näol on tegemist esmakordse sellelaadse tööga, siis ei olnud mitmetel põhjustel (andmete puudumine, majanduslik olukord jms) võimalik käsitleda kõiki olulisi keskkonnatervise seisukohalt olulisi aspekte. Tallinna Linnavalitsuse juurde moodustatud Tallinna Keskkonnatervise Tegevusplaani koostamise ajutise komisjoni liikmed ja käesoleva töö koostajad on teadvustanud kogu temaatika olulisust ning selle laiema käsitlemise vajadust. Allpool on toodud ettepanekud valdkondade kohta, mida tuleb analüüsida keskkonnatervise tegevusplaani II osa koostamisel. Välistatud ei ole ka mõne teema eraldi läbitöötamine iseseisva projekti näol. – Tehiskeskkond (elamumajanduse tervisekaitselised aspektid, sisekliima jms) – Töökeskkond (kutsehaigused, tööõnnetused jms) – Kemikaaliohutus (ehitus- ja viimistlusmaterjalid, olmekeemia jms) – Keskkonnariskid ja -ohud Päästeteenistuse aspektist (paneelelamute ümberehitamine, ohtlikud lemmikloomad jms) – Traumad (liiklustraumad, lastetraumad, muud linnakeskkonnast tingitud traumad) – Haljastuse ja heakorra seos elanikkonna tervisega (haljastuse olukord ja vajadus, puhkealad, koolide ja lasteasutuste territooriumide haljastus, linna puhtus jms) – Transport (ühiskondlik transport, sh elektritransport, jalgrattateed, jalakäijad) – Laste tervistavad ja vaba aja sisustamise asutused (kasutamise võimalused, koostöövõrgustike väljaarendamine, mänguväljakud jms) – Tervistavad asutused, kehakultuuri- ja spordiasutused (asutuste kvaliteet, haiguste ennetamise ja leevendamise võimalused, erinevate vanusegruppide ja erivajadustega inimeste vajadused jms) – Rekreatsioon ja vaba aja veetmine (tervisesport, noortesport), terviseedendamine. – Sotsiaalmajanduslikud aspektid (vaesus, toimetulek jms) – Narkomaania ja sellealane ennetustöö – Sotsiaalhoolekande- ja meditsiiniasutused – Ilu- ja isikuteeninduse asutused 12. Tallinna keskkonnatervise tegevusplaani eesmärgid, tegevusülesanded ja täitjad Eesmärgid Tegevusülesanded Täitjad Välisõhk – Tallinna õhukvaliteedi parandamise programmi elluviimine. – Optimaalse transpordiskeemi rakendamine elamisalade kaitseks heitgaaside ja tolmu eest. – Välisõhku saastavate tööstusettevõtete väljaviimine elamisaladelt või nende rekonstrueerimine / ümberprofileerimine. – Paiksetele saasteallikatele sanitaarkaitsealade kehtestamine. – Saasteainete atmosfääriõhku emissiooni kontrolli tõhustamine. – Välisõhu saastamise edasine vähendamine, eriti autotranspordi arvel. – Välisõhu saastumisest tulenevate kahjulike tervisemõjude uurimine ja vähendamine. I. Planeerimine, projekteerimine 1. Uute saasteobjektide projekteerimisel keskse tähelepanu osutamine keskkonnamõjude hindamisele ja liikluse optimaalsele korraldamisele. 2. Parklate optimaalse paigutamise kavandamine kesklinnas. II. Ehituslikud ja tehnilised meetmed 1. Tahke- või vedelkütusel töötavate väikekatlamajade likvideerimine või ümberprofileerimine gaasiküttele. 2. Tootmisettevõtetest saasteainete õhuheitmete vähendamine. 3. Tootmisettevõtete õhuheitmete puhastusseadmete efektiivsuse parandamine. 4. Elektrikütte edendamine. 5. Soojakadude vähendamine soojustrassidel ja hoonetes. 6. Tangensiaalse magistraaltänavate võrgu väljaarendamine kesklinna transpordikoormuse vähendamiseks ja raskeveokite väljasuunamiseks. 7. Fooride koordineeritud tegevuse laiendamine, «rohelise laine» kasutuselevõtt peatänavatel; eri tasapinnas ristmike ehitamine. 8. Kesklinnas autode massilise (tänavatel) parkimise vähendamine. 9. Ventileeritavate parklate ehitamine. 10. Ühistranspordi prioriteetne arendamine; ühistranspordi radade ja peatusetaskute rajamine. 11. Elektritranspordi säilitamine. 12. Autobusside uuendamine ja kasutatavate busside tehnilise seisundi parandamine (vajadusel kaasaegsete õhupuhastusseadmetega varustamine). 13. Parema autokütuse ja kataliüsaatorite kasutamine. 14. Kesklinna jalakäijate tsooni laiendamine, jalgrattateede edendamine. III. Korralduslikud meetme 1. Tallinnas õigusakti vastuvõtmine, mille alusel uusi tootmisettevõtteid kohustatakse taotlema linnavalitsuselt tegutsemisluba. 2. Sanitaarkaitseala kehtestamine tootmisettevõtetele, millel on tehnilistel põhjustel võimatu vältida välisõhus saasteainete piirväärtuse ületamist väljaspool oma territooriumi. 3. Tootmisettevõtetes õhuheitmete kontrolli- ja aruandlussüsteemi täitmine. 4. Liiklus- ja parkimiskorralduse parandamine; liikluse parim reguleerimine. 5. Liikluse piiramine ja liikluskoormuse vähendamine kesklinnas; tasulise parkimise süsteemi tõhustamine koos parkimispiirangute laiendamisega. 6. Skeemide väljatöötamine, mis võimaldavad ebasoodsate ilmastikutingimuste korral liiklusvooge operatiivselt ümber jaotada ning üldist liiklusskeemi optimeerida. IV. Järelevalve ja kontroll 1. Kontroll tootmisettevõtetes õhuheitmete aruandlussüsteemi (saastelubade alusel) täitmise üle. 2. Järelevalve tugevdamine välisõhu kvaliteedi tagamise nõuetest kinnipidamise üle. 3. Autode heitgaaside koostise kontrollsüsteemi tagamine. 4. Ilmselt õhku saastavate liiklusvahendite kohene kõrvaldamine liiklusest. 5. Välisõhu seiresüsteemi täiustamine: – linna oma seiresüsteemi väljaarendamine; – seirejaamade võrgu laiendamine (sh õhu kvaliteedi mõõtmine eramurajoonides, Väo karjääri piirkonnas jm); – välisõhu seisundi hindamiseks teisaldatavate ja mobiilsete seirejaamade kasutusele võtmine; – määratavate saasteainete arvu suurendamine (raskemetallid, aromaatsed süsivesikud jt); – UV-A- JA UV-B-kiirguse seiresüsteemi loomine; – välisõhus taimsete allergeenide määramise alustamine. 6. Uurimistööde käivitamine keerulisemate õhusaaste küsimuste lahendamiseks ja õhusaaste tervisemõjude selgitamiseks. V. Elanikkonna kaasamine ja teavitamine 1. Elanikkonna kaasamine välisõhu kaitsele saastumise eest. 2. Avalikkuse teavitamine välisõhu seisundist, sh koostada infobrošüür/voldik, mis kirjeldaks õhus toimuvaid protsesse ning nende mõju keskkonnale ja tervisele. – Tallinna Linnavalitsuse ametid – ettevõtted – asutused – majavaldused – autoomanikud – kogu elanikkond – järelevalveasutused Müra 1. Ühtse mürapoliitika kavandamine, sh müra vähendamise plaani koostamine, mis võimaldaks rakendada meetmeid kaitseks müra eest planeerimise varajases staadiumis. 2. Vähendada elanikele toimivat mürataset (vähemalt selle lubatud piirväärtuseni) ja müra toime all olevate elanike arvu. I. Planeerimine, projekteerimine 1. Linnakeskmest ja elurajoonidest läbiva liikluse möödajuhtimiseks magistraaltänavate ja -teede ning alternatiivsete möödasõiduteede ehitamine vastavalt Tallinna üldplaneeringule aastani 2010. 2. Alternatiivsete lahenduste puudumisel ja konfliktsituatsioonide korral leida elamisalal liiklusmüra vähendamiseks leevendavaid meetmeid (raskeliikluse ümberkorraldamine, mürakaitse-ekraanide rajamine jms). Need küsimused peavad leidma lahenduse linnaosade üldplaneeringutes. 3. Nõude püstitamine, et linnaosade üldplaneeringutes uute tänavate/teede ehitamisel ja olemasolevate rekonstrueerimisel ning liikluse seisukohast konfliktsete piirkondade detailplaneeringutes esitatakse andmed liiklusmüra taseme kohta (eksperthinnang) ja sellest tulenevalt vajadusel meetmed müra vähendamiseks. 4. Intensiivse transpordimüraga piirkondade elamute ja avaliku kasutusega hoonete ehitusprojektides meetmete kavandamine müra vähendamiseks, vastavalt projekteerimisnormi EPN 16.1 nõuetele. 5. Intensiivse transpordimüraga piirkondades asuvate elamute ja avaliku kasutusega hoonete ning elamutes asuvate toitlustus-, kaubandus- ja teenindusettevõtete ehitusprojektide läbivaatamisel ja kooskõlastamisel heliisolatsiooninõuete ja teiste müravastaste meetemete hindamine. II. Ehituslikud ja tehnilised meetmed 1. Olemasolevate elamute heliisolatsiooni parandamine, mürarikastes piirkondades akendel kolmekordsete klaaside kasutamine. 2. Tehnoloogiliste ja tehniliste meetmete rakendamine mürataseme vähendamiseks tööstusettevõtetes ja selle vastavusse viimiseks tervisekaitsenormidega naabruse elamisalal. 3. Liikluse muutmine sujuvamaks; «rohelise laine» kasutuselevõtt peatänavatel; ühistranspordi radade rajamine. 4. Tehniliste meetmete rakendamine raud- ja trammiteede müra vähendamiseks. 5. Saue-Männiku ühendusraudtee ehitamine (võimaldab korraldada rongiliiklust ilma Tallinn-Kopli jaama sissesõiduta). 6. Vagunite sorteerimise üleviimine Kopli Kaubajaamast Ülemiste kaubajaama. III. Korralduslikud meetmed 1. Transpordimüra uuringute teostamine ja nende tulemuste alusel mürakaardi korrigeerimine. 2. Elamisalal lubatust kõrgemat mürataset põhjustavate ettevõtete väljaselgitamine ja nendele ettekirjutuste esitamine. 3. Sadamatesse suunatava raskeliikluse marsruutide kehtestamine. 4. Raskeveokite jt müratekitavate sõiduvahendite öise sõidukeelu rakendamine. 5. Tallinnas müraalase õigusakti kehtestamine. IV. Järelevalve ja kontroll 1. Järelevalve müravastaste meetmete rakendamise üle planeerimisel, projekteerimisel ja ehitamisel. 2. Ehitiste ehitusjärelevalve teostamisel ja nende vastuvõtmisel tähelepanu pööramine ehitusprojektides ettenähtud heliisolatsiooninõuete ja teiste müravastaste meetmete täitmisele ja tõhususele. 3. Kontroll mürataseme üle elamisaladel ja elamutes (kaebuste esitamisel) ning avaliku kasutusega asutustes (koolid, lasteasutused, raviasutused). 4. Lubatud mürataset ilmselt ületavate sõidukite kohene kõrvaldamine liiklusest. 5. Ettekirjutuste esitamine ettevõtetele ja asutustele piirväärtusest kõrgema mürataseme korral. V. Elanikkonna kaasamine ja teavitamine 1. Elanikkonna teavitamine müra probleemidest ja kaasamine nende lahendamisse. 2. Elanike avalduste lahendamine. – Tallinna Linnavalitsus – linnaosade valitsused – planeerijad – projekteerijad – ametid – asutused – ettevõtted – Tervisekaitsetalitus Vee kvaliteet Veevarustus 1. Kindlustada elanikkond ohutu ja kvaliteetse joogiveega piisavas hulgas. 2. Linna veevarustust käsitleda ühtse tervikuna, puurkaevude või teiste veeallikate/rajatiste kuuluvusest olenemata. 3. Kindlustada vajalik teave kõigile asjaosalistele piisavas mahus, kiirelt, arusaadavalt, tõhusalt ja tagasisidega. 4. Kontrollida vee kvaliteeti mitte ainult veepuhastusjaamas ja puurkaev-pumplates, vaid ka tarbija juures. 5. Kindlustada pinna- ja põhjaveevarude puhtana säilimine. 6. Jätkata elanikkonna joogiveega varustamisel eelistatult põhjavee kasutamist. 7. Ülemiste järve suubuva toorvee kõrge kvaliteedi tagamiseks on valgala piirkonnas kõrgendatud keskkonnakaitse nõuete järgimine tähtis. 8. Suunata tööstusettevõtteid veetarbimisele pinnavee baasil. 9. Jätkata puurkaevudele raua ja mangaani eraldamise seadmete paigaldamist. I. Planeerimine, projekteerimine, arendamine 1. Vee kvaliteediandmete kogumine ühtses süsteemis ja andmete analüüs. 2. Veevarustuse arengukava (veeskeem) koostamine; linnaplaaniga seostamise täiustamine. 3. Veekvaliteedi probleemide arvestamine detailplaneerimise käigus, projekteerimise lähtetingimuste andmisel, projektide läbivaatamisel, lubade väljastamisel, ehitusjärelevalve ja ekspluatatsiooni korraldamisel. II. Toorvee kvaliteedi parandamine 1. Vähendada Ülemiste järve toorvees ja teistes pinnaveehaardesüsteemi kuuluvate veekogude vees üldreostusnäitajate (nitraadid, permanganaatne hapnikutarve) taset. Selleks on vaja: – Lahendada Pirita jõe ja teiste pinnaveehaardesüsteemi kuuluvate veekogude haldusvastutus ja järelevalve kaitseabinõude täitmise üle. – Kavandada meetmed Ülemiste järve ja Pirita jõe vesikonna kaitseks inimtegevusest tuleneva reostuse eest. – Rakendada meetmeid pinnaveehaarde vesikonnas hajareostuse ja jõe enesereostuse vähendamiseks (puhastada jõesäng setetest, liigsest taimestikust, risust, sisselangenud puudest, kändudest, okstest jms; puhastada jõekaldad (veepeegli kohal) puudest ja põõsastest; rajada jõe vesikonna kogumiskraavide suudmetele biokraavid). – Korraldada Pirita-Ülemiste kanali Rae peakraavi jt kanali sissevoolude ning nende valgalade ülevaatus pinnavee võimalike punkt- ja hajareostusallikate leidmiseks. – Korraldada veekvaliteedi seire Pirita jões ja teistes pinnaveehaardesüsteemi kuuluvates veekogudes. 2. Puhastada Ülemiste järv setetest. 3. Hinnangu andmine kasutuses olevatele ametkondlikele ja ühistute puurkaevudele ja nende veekvaliteedile, perspektiivsete puurkaevude väljaselgitamine ja ebakvaliteetse veega puurkaevude nõuetekohane likvideerimine (Nõmmel, Kakumäel, Mähel). 4. Tõhustada veepuhastusjaama tehnoloogiat (hõljuvkihiga selgitite asendamine flotaatorseadmete või lamellselgititega, filtrites liivatäite asendamine aktiivsöega) ja stabiliseerida vett korrosiooni vähendamiseks torustikes. III. Veevõrgu arendamine 1. Ühisveevärgi arendamine (rajamine ja laiendamine) linna äärealadel rajatavates elamupiirkondades; individuaalsete salv- ja puurkaevude likvideerimine joogiveeallikatena. 2. Puurkaev-pumplates kaasaegsete veetöötluse seadmete kasutamine mõnede keemilise koostise komponentide (raud, mangaan) sisalduse vähendamiseks ning vajadusel astmepumplate ehitamine. 3. Linna jaotusvõrgu rekonstrueerimine (amortiseerunud veetorustike väljavahetamine, tupikute likvideerimine üldisse ringsüsteemi lülitamise teel). 4. Hoonetesisese veevõrgu uuendamine. 5. Kiirete meetmete rakendamine (veetorustike läbipesu ja remont) võrguvee kvaliteedi parandamiseks tarbija juures avalduste laekumisel ja avariide esinemisel. IV. Järelevalve ja kontroll 1. Joogiveetorustike ja -mahutite regulaarse kontrolli ning järelevalve kindlustamine. 2. Regulaarse ametkondliku (AS Tallinna Vesi) ja riikliku (Tervisekaitsetalitus) kontrolli kindlustamine veekvaliteedi üle. 3. Elanikkonna operatiivne teavitamine veest tulenevatest terviseriskidest. V. Elanikkonna kaasamine 1. Elanikkonna teadlik käitumine, teadlikkus veevarustuse olukorrast ja võimalustest ning terviseohtudest. 2. Veevõrgu valdaja ja järelevalveorgani operatiivne informeerimine veeavariidest ja veekvaliteedi halvenemisest. 3. Teavitada elanikkonda fluoriidide vähesest sisaldusest joogivees ja sellest tulenevalt vajadusest teha individuaalset hambakaariese profülaktikat. – AS Tallinna Vesi ja teised vee-ettevõtjad ning veeallikate ja -süsteemide valdajad – linnavalitsus ja linnaosade valitsused – linnavalitsuse ametid – planeerijad – projekteerijad – ehitajad – Tervisekaitsetalitus Heitvee kõrvaldamine Tallinna kanalisatsioonisüsteemide arendamine ja rekonstrueerimine, mis kindlustaks selleks plaanitud tööde lõpetamise 2006. a. I. Ehituslikud ja tehnilised meetmed 1. Meriväljal, Mähel, Pirita jõe ja Mustjõe oja valgalal eramute ühendamine rajatava kanalisatsioonisüsteemiga ning veekogudesse reovee otselaskude likvideerimine. 2. Reovett Pirita jõkke suunavate asutuste ühendamine linna kanalisatsiooniga. 3. Loo asula ühendamine linna kanalisatsiooniga (Jõelähtme prügila sadevete kanalisatsiooni kaudu). 4. Harku asula ühendamine linna kanalisatsiooniga. 5. Käsitletud eelvooludesse suunatavate sadevete kanalisatsiooni täiustamine, mis tagab valingvihmade korral esimese reostunud sademevee juhtimise tunnelkollektorisse. 6. Kopli-Pelguranna ja Mustjõe oja valgalal ettevõtete territooriumide korrastamine eesmärgiga vähendada hajareostust; sademevee naftasaadustega reostamise likvideerimine ja/või vältimine. Vajadusel lokaalsete puhastusseadmete paigaldamine sademevee puhastamiseks naftasaadustest või nende juhtimine heitveekanalisatsiooni ja puhastamine koos reoveega. 7. Harku tööstusrajooni ja Astangu piirkonna sademevee kanalisatsiooni ehitamine, mis lõpetaks nendelt aladelt sademevee ja reostuse biogeensete komponentide sattumise Harku järve. 8. Harku järve saastamise vähendamine biomanipulatsiooni võtete ja regeneerimistööde abil. Järve vee kvaliteedi paranemine saavutatakse eelkõige vesikonna territooriumil paiknevate punkt- ja hajareostusallikate mõju vähendamisega. II. Järelevalve 1. Olemasolevat kanalisatsiooni- ja sademevee võrku, puhastusseadmeid ja heitvee merrelasku käidelda efektiivselt, vältides heitvee möödajuhtimist puhastusseadmetest ja süvamerelasust. 2. Järelevalve puhkeotstarbeks ja eriti supluseks ettenähtud veekasutusvööndites veekaitse abinõude täitmise üle. – Linnavalitsus – linnaosade valitsused – ametid – planeerijad – projekteerijad – ehitajad – AS Tallinna Vesi ja teised vee-ettevõtjad – Tervisekaitsetalitus Supelrannad Tagada supelrandade korrashoid ning suplusvee kvaliteet ja terviseohutus vastavalt Vabariigi Valitsuse 25. juuli 2000. a määrusele nr 247 «Tervisekaitsenõuded supelrandadele ja suplusveele». I. Planeerimine ja ehituslikud meetmed 1. Kakumäe ja Harku supelrandadele detailplaneeringute ja väljaehitamise kavade koostamine. 2. Avalike supelrandade korrashoid, rajatiste ja seadmete ehitamine vastavalt kavadele. 3. Harku järve supelranna koormuse vähendamiseks tuleb kaaluda võimalust selleks kasutatava ala pikendamiseks. II. Korraldav tegevus 1. Kindlustada supelrandade valmisolek hooaja alguseks ning nende nõutav hindamine ja rajatiste korrashoid kogu suplushooaja jooksul. 2. Korraldada puhkajatele teabe kättesaadavus suplusvee kohta supelranna territooriumil suplushooaja vältel. 3. Teavitada viivitamatult supelranna valdajat vee kvaliteedi halvenemisest ja epidemioloogiliselt ohtlikest olukordadest ning vajadusest piirata supelranna kasutamist ja keelata suplemine. III. Järelevalve ja kontroll 1. Kindlustada järelevalve supelrandade hooldamise ja korrashoiu üle kogu suplushooaja jooksul. 2. Kindlustada kontroll supelrandade vee kvaliteedi ja terviseohutuse üle Vabariigi Valitsuse 25. juuli 2000. a määruses nr 247 «Tervisekaitsenõuded supelrannale ja suplusveele» ettenähtud näitajate alusel. IV. Seire Korraldada suplusvee kvaliteedi seire kogu suplushooaja vältel ning selle ühtse andmebaasi pidamine ja andmeanalüüs pikemas perioodis. V. Elanikkonna teavitamine 1. Elanikkonna operatiivne teavitamine terviseohtudest supelranna ja suplusvee kasutamisel. 2. Propageerida elanike keskkonnateadlikku käitumist supelrandades. – Linnavalitsus – linnaosade valitsused – ametiasutused – supelrandade valdajad – planeerijad – projekteerijad – Tervisekaitsetalitus Jäätmed Olmejäätmed ja ohtlikud jäätmed Tallinna jäätmemajanduse eesmärgid on läbimõeldult välja töötatud Tallinna Jäätmekavas (Tallinn, 2000). – Prioriteetseteks eesmärkideks tuleb hinnata Pääsküla prügila võimalikult peatset sulgemist ja uue kaasaegse prügila rajamist Jõelähtmes. – Ohtlike jäätmete kogumise oluline parandamine, nende prügilasse sattumise blokeerimine. – Jäätmete tekke ja kogumise alase propaganda ja infolevi oluline parandamine elanike hulgas. – Järelevalve tugevdamine. 1. Pääsküla prügila sulgemine, katmine ja keskkonnaohutuks muutmine. 2. Suletud Pääsküla prügila keskkonnamõju kordusuuringute korraldamine. 3. Pääsküla prügilas biogaasi kogumise ja põletamise jätkamine. 4. Jäätmete sorteeritud kogumise arendamine, vastavate kogumispunktide arvu oluline suurendamine. 5. Ohtlike jäätmete uute kogumispunktide (ca 10–15) paigaldamine. 6. Haiglajäätmete (ja loomsete jäätmete) põletustehase ehitamine. 7. Uue kaasaegse prügila rajamine Jõelähtmesse. 8. Spetsiifiliste käitlusseadmete rajamine (vanarehvide purustussõlm, jäätmete sortimisliin, tahkematerjali sõelad jm). 9. Jäätmete nõustaja üksuse loomine. 10. Illegaalse jäätmeladustamise lõpetamine. 11. Prügi aktsepteerimata mahapanekukohtade puhastamine. 12. Jäätmehoolduse eest vastutava ühtse struktuuriüksuse loomine linnavalitsuse koosseisus (või alternatiivina Tallinna ja Harjumaa ühine jäätmekeskus). – Tallinna Linnavalitsus – Tervisekaitsetalitus – Keskkonna-inspektsioon – ettevõtted – firmad Haiglajäätmed Ohtlike haiglajäätmete poolt põhjustatavate terviseriskide vältimine (või oluline vähendamine). I. Planeerimine 1. Linnas ja haiglates ühtse ohtlike haiglajäätmete käitlemise programmi väljatöötamine ning nende käitlemissüsteemi arengu kavandamine. II. Ehituslikud ja tehnilised meetmed 1. Nakkusohtlike ja bioloogiliste haiglajäätmete kahjutustamise lahendamine (autoklaavimine või steriliseerimine, krematooriumi või eraldi matmispaiga rajamine). 2. Haiglates ruumide ehitamine, sisustamine ja seadmestamine ohtlike haiglajäätmete ajutiseks hooldamiseks. III. Korraldav tegevus 1. Tallinna jäätmehoolduseeskirja (Tallinna Linnavolikogu 10.02.2000. a määrus nr 9) lisa 2 «Tallinna tervishoiu- ja hooldusasutuste jäätmete käitlemise kord» täitmine. 2. Ohtlikke haiglajäätmeid väljaspool haiglat käitlevate asutuste litsentseerimine. IV. Järelevalve ja kontrollJärelevalve tugevdamine ohtlike haiglajäätmete käitlemise üle. V. Koolitus Haiglas ja väljaspool haiglat ohtlike haiglajäätmete vastutavate käitlejate koolitamine. – Tallinna Linnavalitsus – Haiglad – Meditsiinitöötajad – Tervisekaitsetalitus Lasteasutused ja koolid 1. Kindlustada koolieelsetes lasteasutustes, lasteaed-algkoolides ja üldhariduslikes koolides ning teistes õppeasutustes ja huvialakoolides lastele/õpilastele tervisekaitsenõuetele vastavad tingimused. 2. Korraldada kontroll lasteasutustes laste ja kooliõpilaste haigestumise ja tervise seisundi üle eesmärgiga võimalikult varakult välja selgitada lastele toimivad terviseriskid ja ebasoodsad mõjud. 3. Viia miinimumini Tallinnas elavate ja õppivate laste tervist ohustavad faktorid. 1. Võtta teadmiseks Tallinna Haridusameti 2002.–2005. a. tegevuskava/plaan koolieelsete lasteasutuste ja koolide tervisekaitselise seisundi parandamiseks. 2. Koolikeskkonna parandamise prioriteetideks on klassiruumide varustamine õpilaste kasvule vastava mööbliga ja kunstliku valgustustiheduse tervisekaitsenormidega vastavusse viimine. 3. Rakendada radikaalseid meetmeid kesklinnas kohandatud tingimustes paiknevate ja tervisekaitse nõuetele mittevastavate koolieelsete lasteasutuste suhtes (nende likvideerimine või rekonstrueerimine). 4. Parandada koolirajatiste kasutamisvõimalusi kehalise kasvatuse tundideks ja huviringide tegevuse toetamiseks. 5. Kujundada õpilaste liikumisaktiivsust soodustavaid kooliruume, keskkonda ja praktilist tegevust. 6. Tagada järelevalve koolieelsete lasteasutuste ja koolide tervisekaitseseisundi ja tervisekaitse alaste õigusaktide täitmise üle (koos instrumentaalsete mõõtmiste ja laboratoorsete uuringutega). 7. Lasteasutuste ja koolide juhtkonna/töötajate koolitamine tervisekaitse küsimustes. 8. Toetada liikumisaktiivse eluviisi omaksvõttu õpilase poolt. 9. Lastevanemate teavitamine koolieelstete lasteasutuste ja koolide tervisekaitselisest seisundist ning lase/õpilaste terviseseisundist. 10. Kaardistada ja arendada koos õpilaste ja lastevanematega koolitee liiklusturvalisust. – Tallinna Linnavalitsus – Tallinna Haridusamet – Tallinna Spordi- ja Noorsooamet – Tallinna Turvalisus- ja Integratsiooniamet – koolid ja koolieelsed lasteasutused – Tervisekaitsetalitus Toidukätlemise ettevõtted 1. Toiduga seotud terviseriskide vähendamine ja haigestumiste ennetamine. 2. Tarbijate ja eelkõige laste kaitsmine tervisele ohtliku toidu eest. I. Korraldav tegevus 1. Uute toidukäitlemise ettevõtete avamine linnaosade valitsuste poolt väljastatavate tegutsemis- ja/või kauplemislubade alusel kooskõlastatult Tervisekaitsetalitusega. 2. Toidukäitlemise ettevõtetes tervisekaitseseisundi, toiduainete ja valmistoidu kvaliteedi ning terviseohutuse nõuetekohaselt dokumenteeritud enesekontrollisüsteemi (HACCP) rakendamine. 3. Toidukäitlemise ettevõtete tunnustamine (kuni 1.01.2003.a) Tervisekaitsetalituse poolt. 4. Koostöö korraldamine toidujärelevalve asutuste ja ametkondade vahel. II. Ehituslikud ja tehnilised meetmed 1. Toidukäitlemise ettevõtete tervisekaitselise seisundi parandamine ja EL nõuetega vastavusse viimine. 2. Toidukäitlemise ettevõtetes hügieeninõuete täitmine ja õigete töötlemisvõtete kasutamine. III. Järelevalve ja kontroll 1. Toidukäitlemise ettevõtete tervisekaitselise seisundi tulemuslik järelevalve ja kontroll koos toiduainete ja valmistoitude kvaliteedi ja terviseohutuse laboratoorse uurimisega. 2. Keskse tähelepanu osutamine nitraatide ja lisaainete sisalduse uurimisele toiduainetes. 3. Turgudel toiduainete kvaliteedi, nende nõuetekohaste saatedokumentide ja müügitingimuste ametkondliku kontrolli tugevdamine. IV. Koolitus 1. Toidukäitlemise ettevõtete juhtkonna koolitus HACCP enesekontrollisüsteemi alal. 2. Toidukäitlejate hügieenialane ettevalmistamine ja regulaarne koolitamine. 3. Toidukäitlejate täiendõpe (seminarid, õppepäevad). 4. Turgudel ametkondliku kontrolli teostajate koolitus toiduhügieeni alal. V. Elanikkonna õpetamine, kaasamine ja teavitamine 1. Elanikkonnale toiduhügieeni, toiduohutuse ja õige toitumise õpetamine. 2. Elanikkonna parem informeerimine toiduohutuse küsimustes. 3. Elanikkonna kaasamine toidukäitlemise ettevõtete tervisekaitselise seisundi ja toidu kvaliteedi kontrollimisse. – Tallinna Linnavalitsus – linnaosade valitsused – Tervisekaitsetalitus – Harjumaa Veterinaarteenistus – toidukäitlemis-ettevõtted Töökeskkond 1. Tagada linna ettevõtete töökeskkonna vastavus töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ja selle alamaktide nõuetele. 2. Parandada töötajate töötingimusi. 3. Tõsta juhtkonna ja töötajate teadlikkust töökeskkonnaga seotud küsimustes. 4. Vähendada töökeskkonnast tingitud tervisehäireid, haigestumist ja traumatismi. 1. Linnavalitsuse ja linnaosade valitsuste ametnike ja töötajate töökeskkond – töökeskkonnaspetsialisti töö korraldus (näiteks koopereerumise korras) – sisekontrolli korraldus – riskianalüüsi korraldus – mõõtmiste korraldamine (valgustus jms) – tervise kontroll – elektripaigaldis(t)e korraldaja töö korraldamine (võimalik koopereerumise korras) – töökeskkonnanõukogu moodustamine, töökeskkonnavolinike valimise korraldamine, väljaõpe, töö käivitamine – meetmete plaan töökeskkonna parandamiseks, rahade eraldamine selleks. 2. Linnavalitsusele alluvate ettevõtete töökeskkond – linnavalitsuse või linnaosavalitsuste teavitamine ettevõtete kontrolli tulemustest – ärakuulamine tehtud/tehtavast tööst töökeskkonna parandamiseks 3. Haiglate töökeskkond – vahendid abivahenditele patsientide teisaldamiseks – väljaõpe ergonoomia küsimustes – juhtide ärakuulamine olukorrast ja tehtavast tööst 4. Koostöö Tööinspektsiooniga – taotleda Tööinspektsioonilt eraldi Tallinna linna puudutavaid statistilisi andmeid ja nende analüüsi, mis võimaldaks välja töötada meetmete kava töökeskkonna parandamiseks – uutele ettevõtetele lühiinfo Tööinspektsioonilt – info tööinspektsioonile uutest ettevõtetest, ehitistest – info tellijatele nende kohustustest teavitada Tööinspektsiooni töö alustamisest uuel ehitusplatsil. – Linnavalitsus – linnaosade valitsused – Säästva Arengu ja Planeerimise Amet – Ettevõtlusamet – teised ametid nende haldusalas – Tööinspektsioon Radoon 1. Tõsta linnaelanike ja vastavate spetsialistide teadlikkust radooniohu suhtes. 2. Vähendada radooni taset eluruumides. 3. Uusehituste ja rekonstrueerimiste käigus kasutada tehnilisi lahendusi, mis väldivad või vähendavad radooni võimalikku imbumist elamutesse. 1. Teavitada elanikkonda, planeerijaid ja projekteerijaid ohu olemasolust. 2. Jätkata radooni taseme mõõtmist vastavalt seireprogrammile. 3. Planeerimise ja projekteerimise lähtetingimustes esitada lisanõuded radooniohtlikele piirkondadele. 4. Pöörata vastavat tähelepanu radooniohtlike piirkondade planeeringutele ja ehitusprojektidele nende kinnitamisel ning ehituslubade väljastamisel, samuti järgnevale ehitustegevusele. 5. Anda soovitusi ja informeerida elanikke ja projekteerijaid tehnilistest lahendustest, mis võimaldavad ära hoida või vähendada radooni sisaldust siseõhus. – Linnavalitsus – Säästva Arengu ja Planeerimise Amet – planeerijad – projekteerijad – elanikud – Tervisekaitsetalitus