Vabariigi Valitsus — S. M-le alalise elamisloa andmisest keeldumine — RTL, 7, 104

(õ) 28.04.2009 14.27 Korraldus kehtestatakse «Välismaalaste seaduse» (RT I 1993, 44, 637; 1999, 50, 548; 54, 582; 71, 686; 88, 808; 101, 900; 2000, 25, 148; 33, 197; 40, 254; 2001, 16, 68; RT III 2001, 7, 75; RT I 2001, 58, 352; 2002, 56, 351; 63, 387; 90, 521; 102, 599; 2003, 4, 20; 88, 594; 2004, 2, 2) § 142 lõike 2 ja «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» (RT II 1995, 46, 203) artikli 2 punkti 1 alusel. 1. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK S. M. (sünd 23.06.1946) taotlus alalise elamisloa saamiseks võeti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Harjumaa osakonna Mäekalda büroos «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 3 alusel menetlusse 4. novembril 2002. a. S. M. on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning elab Eestis alates 1979. aastast. S. M. on abielus A. M-ga, kes on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja omab tähtajalist elamisluba kehtivusajaga 8. augustini 2005. a. Menetluse käigus tuvastati, et S. M. teenis aastatel 1971–1986 Nõukogude Liidu relvajõududes ning läks 13. augustil 1986. a erru majori auastmes. S. M-le on määratud sõjaväepension väljateenitud aastate eest. S. M. on kantud 26. juulil 1994. a allakirjutatud «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» (edaspidi kokkulepe) artikli 2 punktis 3 märgitud nimekirja (edaspidi kokkuleppejärgne nimekiri), on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja sealt erru läinud majori auastmes. S. M-l on tähtajaline elamisluba kehtivusajaga 8. augustini 2005. a. S. M. esitas 2. mail 2000. a Kodakondsus- ja Migratsiooniametile tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse, milles soovis pikendada elamisluba 8. augustini 2005. a. Vabariigi Valitsuse 8. veebruari 2000. a korralduse nr 79-k punkti 1 alapunktiga 5 otsustati anda S. M-le tähtajaline elamisluba 6 kuuks. S. M. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Vabariigi Valitsuse 8. veebruari 2000. a korralduse nr 79-k õigusvastaseks. Tulenevalt Tallinna Halduskohtu 6. septembri 2000. a otsusest haldusasjas nr 3-822/2000 rahuldati S. M. kaebus osaliselt ning Kodakondsus- ja Migratsiooniamet tühistas S. M. tähtajalise elamisloa 6 kuuks pikendamise otsuse ja pikendas tema tähtajalist elamisluba 5 aastani. S. M. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada tema suhtes tehtud viide «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktile 7 õigusvastaseks, kuna ta on kantud kokkuleppe artikli 2 punktis 3 märgitud, täpsustatud ja Eesti poolt aktsepteeritud nimekirja. Tallinna Halduskohtu 9. novembri 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-836/2001 jäeti S. M. kaebus rahuldamata. S. M. esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium rahuldas S. M. kaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega tunnistas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt tehtud otsuse elamisloa pikendamise õigusliku aluse osas õigusvastaseks. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht oli, et kokkulepe on välisleping «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 1 punkti 5 mõttes. Kokkuleppega hõlmatud sõjaväepensionäre ei saa tähtajalise elamisloa andmisel ja selle pikendamisel käsitada «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktis 7 nimetatud isikutena, kellele sama paragrahvi lõike 5 kohaselt saab tähtajalise elamisloa anda ja seda pikendada üksnes erandina. Kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikute tähtajaliste elamislubade taotlusi tuleb menetleda üldkorras. Vabariigi Valitsuse 24. oktoobri 2000. a korraldusega nr 840-k moodustatud asjatundjate komisjoni (edaspidi komisjon) 26. märtsi 2003. a koosolekul otsustati teha Vabariigi Valitsusele ettepanek keelduda S. M-le alalise elamisloa andmisest «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkti 7 alusel. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet saatis S. M-le 10. aprillil 2003. a kirja nr 15.3-09/16388 palvega esitada oma arvamus ja vastuväited asjatundjate komisjoni poolt Vabariigi Valitsusele tehtava ettepaneku suhtes mitte anda talle alalist elamisluba. S. M. vastus saabus Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse 15. aprillil 2003. a. Vastuses leiab S. M., et «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkti 7 rakendamine tema alalise elamisloa taotluse läbivaatamisel on õigusvastane, kuna antud otsus on vastuolus Riigikohtu otsusega; erandina saab teha keelduva otsuse üksnes juhul, kui isik ohustab Eesti riigi julgeolekut; kokkuleppega hõlmatud sõjaväepensionäre ei saa tähtajalise elamisloa andmisel ja selle pikendamisel käsitada «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktis 7 nimetatud isikutena, kellele sama paragrahvi lõike 5 kohaselt saab elamisloa anda ja seda pikendada üksnes erandina. S. M. palus end kutsuda valitsuskomisjoni koosolekule, kus vaadatakse läbi tema alalise elamisloa taotlus. Komisjoni 27. augusti 2003. a koosolekul tutvuti S. M. esitatud arvamuse ja vastuväidetega nimetatud asjas ning, hinnates kõiki asjaolusid, otsustati mitte muuta komisjoni 26. märtsi 2003. a koosolekul vastuvõetud otsust ja teha Vabariigi Valitsusele ettepanek keelduda Sergey Miroshnichenkole alalise elamisloa andmisest «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkti 7 alusel. 2. ÕIGUSLIKUD JÄRELDUSED «Välismaalaste seaduse» § 142 lõike 2 kohaselt otsustab Vabariigi Valitsus erandina elamisloa andmise, kui taotleja on kokkuleppe artikli 2 punktis 3 märgitud, täpsustatud ja Eesti poolt aktsepteeritud nimekirjas. S. M. on kantud kokkuleppejärgsesse nimekirja, millest tulenevalt on Vabariigi Valitsusel pädevus otsustada talle alalise elamisloa andmine või selle andmisest keeldumine. Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 alusel saavad kokkuleppe artikli 2 punktis 3 nimetatud sõjaväepensionärid, nende perekonnaliikmed ning toitja kaotanud isikud elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Vabariigi Valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kokkulepe ei sätesta antava elamisloa liiki, mis reguleeritakse Eesti Vabariigi seadusega. Kokkuleppes puudub nõue kokkuleppe subjektidele alalise elamisloa andmise kohta. «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 3 kohaselt võib alalise elamisloa anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui «Välismaalaste seadus» ei sätesta teisiti. Vastavalt «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktile 7 ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. S. M. on aastatel 1971–1986 teeninud kaadrisõjaväelasena endise Nõukogude Liidu relvajõududes ja läinud sealt erru 13. augustil 1986. a majori auastmes. Seega vastab S. M. «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktis 7 sätestatud tingimustele, mille esinemise korral Vabariigi Valitsus keeldub välismaalasele alalise elamisloa andmisest. 17. detsembril 2003. a võttis Riigikogu vastu «Välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse», mis jõustub 16. jaanuaril 2004. a. Nimetatud seadusega sätestati, et välisriigi relvajõududes teeninud, sealt reservi arvatud või erru läinud erusõjaväelasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, samuti tema abikaasale ja alaealisele lapsele alalist elamisluba ei anta. «Välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse» eelnõu seletuskirja kohaselt oli siiani kokkuleppe realiseerimise kord täpsustamata. Seadusemuudatuse eesmärk oli üheselt sätestada, et välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, antakse tähtajaline elamisluba üldises korras ning alalist elamisluba Eestis elamiseks ei anta. Seega on «Välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse» näol sisuliselt tegemist «Välismaalaste seaduse» täpsustusega ning senisest selgema, kuid samasisulise regulatsiooni sätestamisega. Seaduseelnõu seletuskirjast nähtub üheselt, et seadusandja tahe oli ka enne nimetatud seadusemuudatuse vastuvõtmist suunatud sellele, et välismaalastele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, alalist elamisluba ei anta, vaid nad võivad elada Eestis tähtajalise elamisloa alusel. S. M. esitas alalise elamisloa taotluse 4. novembril 2002. a. Õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevalt lähtub Vabariigi Valitsus «Välismaalaste seaduse» redaktsioonist, mis kehtis S. M. alalise elamisloa taotluse esitamise ajal. Samas võtab Vabariigi Valitsus S. M. alalise elamisloa taotluse suhtes otsuse tegemisel arvesse ka 16. jaanuaril 2004. a jõustuvat «Välismaalaste seaduse» redaktsiooni, millega täpsustatakse senist regulatsiooni ja mille kohaselt jätkuvalt välismaalastele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, alalist elamisluba ei anta. 3. OTSUS Lähtudes eeltoodust ja «Välismaalaste seaduse» § 142 lõike 2 alusel ning kooskõlas sama seaduse § 12 lõike 4 punktiga 7 ja «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» artikli 2 punktiga 1 ning Vabariigi Valitsuse 26. novembri 2002. a määruse nr 364 «Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja tähtajad ning elamisloa ja tööloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning elamisloa andmete kandmine välisriigi reisidokumenti ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord» (RT I 2002, 98, 574; 2003, 37, 251) §-ga 77 keelduda S. M-le alalise elamisloa andmisest. 4. KORRALDUSE JÕUSTUMINE Käesolev korraldus jõustub 16. jaanuaril 2004. a. 5. VAIDLUSTAMINE «Välismaalaste seaduse» § 9 lõike 5 kohaselt võib käesoleva korralduse peale edasi kaevata Tallinna Halduskohtule 10 päeva jooksul korralduse teatavaks tegemise päevast arvates. 6. KORRALDUSE TEATAVAKS TEGEMINE Kodakondsus- ja Migratsiooniametil teha korraldus S. M-le teatavaks. Peaminister Juhan PARTS Riigisekretär Heiki LOOT Õiend Isikuandmed on asendatud initsiaalidega. Alus: «Riigi Teataja seaduse» § 11 lõige 3 ja § 17 lõige 3² ning kooskõlas «Isikuandmete kaitse seadusega» ja riigisekretäri 2.03.2009. a resolutsioon nr 17-1/09-01268.