Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-78-03 Riigikohtu halduskolleegiumi 19. detsembri 2003. a kohtuotsus Valentin Blümi kaebuses Alajõe Vallavalitsuse 27. veebruari 2002. a korralduse nr 22 tühistamiseks ja Alajõe Vallavalitsuse toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks — RT III, 2, 16

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-78-03 Otsuse kuupäev 19. detsember 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Kohtuasi Valentin Blümi kaebus Alajõe Vallavalitsuse 27. veebruari 2002. a korralduse nr 22 tühistamiseks ja Alajõe Vallavalitsuse toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 10. septembri 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3-116/2003 Menetluse alus Riigikohtus Valentin Blümi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 27. november 2003. a Resolutsioon 1. Rahuldada Valentin Blümi kassatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. septembri 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3-116/2003 osas, millega mõisteti Valentin Blümilt Alajõe Vallavalitsuse kasuks välja õigusabikulud 900 krooni. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. 3. Teha asjas kohtukulude jagamise osas uus otsus, millega jätta Alajõe Vallavalitsuse poolt ringkonnakohtus kantud õigusabikulud tema enda kanda. 4. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. Alajõe Vallavalitsuse 27. veebruari 2002. a korraldusega nr 22 tagastati Valentin Blümile 43,07 ha suurune maa-ala Alajõe vallas Remniku ja Smolnitsa külas «Soo» maaüksuse taastamiseks. Tagastamata jäeti riigimaantee alune maa (0,37 ha), Eesti Lastekaitse Liidule kuuluvate hoonete teenindusmaa (3,93 ha) ja 3/4 osa Remniku 6 tagastatavale maale jäävast krundist (0,15 ha). Kaardimaterjali erinevusest tulenevalt tagastati kõrvalasuva Tammiku A-9 arvelt rohkem 3,89 ha ja vastasküljelt vähem 0,16 ha. 2. V. Blüm esitas Jõhvi Halduskohtule kaebuse , milles palus tühistada Alajõe Vallavalitsuse 27. veebruari 2002. a korralduse nr 22 ning tunnistada õigusvastaseks Alajõe Vallavalitsuse toimingud maa tagastamisel. Kaebuse esitaja leidis, et ebaõige oli jätta tagastamata 3,93 ha MTÜ Eesti Lastekaitse Liidule kuuluvate hoonete teenindusmaad, kuna teenindusmaa määramise korraldus on piiride ebaõige määramise tõttu vaidlustatud kohtus ja kohtumenetlus on veel pooleli. Samuti ei soovinud V. Blüm, et temale tagastataks elektriliinide ja maantee kaitsetsoonidesse jäävat maad (vastavalt 5,87 ha ja 1,76 ha), taotledes selles osas kompensatsiooni. 3. Alajõe Vallavalitsuse 23. septembri 2002. a korraldusega nr 85 tunnistati V. Blümi poolt halduskohtus vaidlustatud 27. veebruari 2002. a korraldus nr 22 kehtetuks. V. Blüm soovis siiski kohtumenetluse ajal kehtetuks tunnistatud korralduse õigusvastasuse kindlakstegemist. 4. Jõhvi Halduskohtu 14. novembri 2002. a otsusega haldusasjas nr 3-104/2002 rahuldati V. Blümi kaebus, tuvastati Alajõe Vallavalitsuse 27. veebruari 2002. a korralduse nr 22 tühisus ja tunnistati õigusvastaseks Alajõe Vallavalitsuse toimingud maa tagastamisel. Kohus tuvastas vaidlustatud korralduse tühisuse akti andmise aluseks olnud oluliste faktiliste ja õiguslike asjaolude puudumise tõttu. Alajõe Vallavalitsuse toimingud maa tagastamisel tunnistas kohus õigusvastaseks seetõttu, et maa tagastamise otsustamine enne MTÜ Eesti Lastekaitse Liidule kuuluva hoonetekompleksi teenindusmaa määramisega seonduva kohtuvaidluse lõppemist oli ennatlik. Kohus asus samas seisukohale, et maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 4 p-d 1–4 ei sätesta võimalust mitte tagastada elektriliinide ja maantee kaitsetsoonide maad. Kohus rahuldas osaliselt ka V. Blümi taotluse Alajõe Vallavalitsuselt õigusabikulude väljamõistmise osas. 5. V. Blüm esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles kohtuotsuse muutmist põhjendavas osas, kus kohus tuli järeldusele, et elektriliinide alune maa kuulub kohustuslikult tagastamisele õigustatud subjektile. Samuti palus V. Blüm tühistada halduskohtu otsuse õigusabikulude väljamõistmise osas ning mõista tema poolt kantud õigusabikulud välja tervikuna. Apellant leidis, et halduskohtu järeldus, mille kohaselt MRS § 6 lg 4 p-d 1–4 ei sätesta võimalust mitte tagastada elektriliinide ja maantee kaitsetsoonide maad, on vastuolus seadusega. V. Blüm oli vallavalitsuselt õigeaegselt taotlenud elektriliinide aluse maa tagastamata jätmist ja kompenseerimist, mistõttu tuleb kohaldada MRS § 6 lg 2 p 1. Kuivõrd elektriliinid ei võimalda V. Blümile tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, siis on need teisele isikule kuuluvad rajatised MRS § 6 lg 3 mõttes ja maa tulnuks MRS § 6 lg 2 p 3 alusel jätta osaliselt tagastamata. 6. Alajõe Vallavalitsuse vastuses apellatsioonkaebusele paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväidete kohaselt leidis halduskohus õigesti, et MRS § 6 lg 4 p-d 1–4 ei näe ette võimalust mitte tagastada elektriliinide ja maantee kaitsetsoonide maad ning selles sättes sisalduv loetelu on ammendav. Elektriliinid ei ole teisele isikule kuuluv rajatis MRS § 6 lg 3 mõttes, vaid MRS § 6 lg-s 3 1 nimetatud tehnovõrk või -rajatis, mille suhtes ei kohaldata maareformi läbiviimisel rajatiste kohta sätestatut. 7. Tartu Ringkonnakohus jättis 10. septembri 2003. a otsusega V. Blümi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus toetas halduskohtu järeldust, et MRS § 6 lg 4 p-des 1–4 on ammendavalt loetletud juhtumid, mil õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata kas osaliselt või täielikult ning nimetatud loetelu ei sisalda sätet võimaluse kohta jätta tagastamata elektriliinide ja maantee kaitsetsoonide maa. Kohus märkis, et maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 2 kehtestamisega on seadusandja muuhulgas püüdnud ära hoida olukorda, kus maatükid oleksid ebamõistlikult killustatud erinevate omanike vahel ning oleksid keeruliste piiride ja kujuga. MRS § 6 lg 2 p 1 tuleb koosmõjus nimetatud sätetega tõlgendada selliselt, et maa tagastamise õigustatud subjekt ei saa üldjuhul loobuda valikuliselt ühe või teise maatüki osa tagastamisest, välja arvatud MRS § 6 lg-s 4 loetletud juhud. Samuti pidas kohus põhjendamatuks apellandi väidet, et elektriliine tuleb käsitleda teisele isikule kuuluva rajatisena MRS § 6 lg 3 mõttes. MRS § 6 lg 31 kohaselt ei kohaldata rajatiste kohta sätestatut maareformi läbiviimisel selliste teede ning tehnovõrkude ja -rajatiste suhtes, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist. Apellant ei ole tõendanud, et tagastatavat maatükki ületav elektriliin takistaks maa otstarbekohast kasutamist. Kohtukulude osas asus ringkonnakohus seisukohale, et kuigi halduskohus eksis asjaolude tuvastamisel, vähendas ta lõppjäreldusena õigesti ja põhjendatult nõutavaid õigusabikulusid. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jättis Tartu Ringkonnakohus V. Blümi poolt apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud (1750 krooni) tema enda kanda. Lisaks rahuldas kohus osaliselt Alajõe Vallavalitsuse taotluse kantud õigusabikulu 2414 krooni ja 70 senti apellandilt väljamõistmise osas, mõistes V. Blümilt Alajõe Vallavalitsuse kasuks välja õigusabikulu 900 krooni, kuna vallavalitsus kasutas esindaja abi üksnes apellatsioonkaebusele kirjaliku vastuse koostamisel. 8. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas V. Blüm kassatsioonkaebuse, taotledes samas ka enda vabastamist kautsjoni tasumise kohustusest, kuna ta on pensionär, kellel pole peale pensioni mingit muud sissetulekut. Pensionist piisab üksnes eluasemekulude katmiseks ja igapäevaseks eluks vajalike asjade ostmiseks, mitte aga 1080 krooni suuruse kautsjoni tasumiseks. Tartu Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2003. a määrusega haldusasjas nr 2-3-116/2003 rahuldati V. Blümi taotlus osaliselt, kuna kohus leidis, et V. Blümi vanaduspensioni ja tema igakuiseid vajalikke kulutusi kõrvutades on ta võimeline tasuma kautsjoni 200 krooni suuruses summas. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 9. Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses taotleb V. Blüm Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et MRS § 6 lg 4 p 3 kohaselt maad ei tagastata, kui õigustatud subjekt ei soovi kaitseala piires asuva maa tagastamist ning see säte laieneb ka elektriliinide ja maantee kaitsevööndisse jäävale maale. Sellisele järeldusele viivad nii vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud energiaseaduse § 151 lg 1 kui ka käesoleval ajal kehtiva elektriohutusseaduse § 15 lg 1. Samuti on kassaator seisukohal, et elektriliinide näol on tegemist teisele isikule kuuluvate rajatistega MRS § 6 lg 3 mõttes ja MRS § 6 lg 3 1 kohaldamisele ei kuulu, sest elektriliini kõrgus (u 3 m) ja sellega seonduvad ohutusnõuded ei võimalda maa otstarbekohast kasutust. Elektriohutusseadus sisaldab rangeid piiranguid elektripaigaldise kaitsevööndis mis tahes tegevuste arendamiseks elektripaigaldise omaniku loata. Seega ei ole elektriliinide alust maad võimalik kasutada talu arendamiseks vajalike tööde tegemiseks, mistõttu tuleb neid vaadelda rajatistena ja kohaldada MRS § 6 lg 2 p-s 3 ja lg 4 p-s 1 sätestatut, mille kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned ja rajatised. Kassatsioonkaebuse esitaja peab ebaõigeks ka ringkonnakohtu otsusega temalt vastustaja Alajõe Vallavalitsuse kui haldusorgani kasuks ringkonnakohtus kantud kohtukulude väljamõistmist. Kassaator on seisukohal, et haldusorgan peab üldjuhul olema võimeline ennast kohtus ise kaitsma. Kui vastustaja otsustab siiski lepingulise esindaja kasuks, ei pea neid kulutusi kandma kaebuse esitaja. Selline vastustaja protsessiõiguste piiramine on vajalik põhiseaduse § 15 lg-s 1 ettenähtud kaebeõiguse reaalse teostamise tagamiseks. Kui kohus nõuaks haldusorgani poolt kantud kohtukulud kõigil juhtudel kaebuse esitajatelt välja, ei söandaks paljud kaebuse esitajad oma õiguste kaitseks enam kohtu poole pöörduda. Kassaator leiab, et kohus ei arvestanud kohtukulude väljamõistmisel, et apellant on maksejõuetu pensionär. 10. Alajõe Vallavalitsus peab oma kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele seda põhjendamatuks. Alajõe Vallavalitsus leiab, et kassaator on vääralt tõlgendanud kaitseala mõistet, samastades selle kaitsevööndi mõistega. Kaitseala mõistet selgitab kaitstavate loodusobjektide seaduse (KLOS) § 2 lg 2. Elektriliinide alune maa ei ole KLOS § 2 lg 2 tähenduses kaitseala, mille mittetagastamist MRS § 6 lg 4 p 3 võimaldaks. Teisele isikule kuuluvate rajatiste loetelu, mille juurde kuuluvat maad ei tagastata, sisaldub MRS § 6 lg-s 3 ja see ei hõlma elektriliine. Alajõe Vallavalitsus on seisukohal, et ringkonnakohus mõistis V. Blümilt õigesti vallavalitsuse kasuks välja õigusabikulu 900 krooni. HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 ei sätesta selgesõnaliselt võimalust jätta õigusabikulud välja mõistmata poolelt, kelle kahjuks tehti kohtuotsus. Kuigi on õige, et kohtukulude jagamisel tuleb arvestada PS § 15 lg-s 1 sätestatud kaebeõigusega, ei välista see siiski kohtukulude täielikku või osalist väljamõistmist haldusorgani kasuks, kui seejuures arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas antud vaidluse iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus (näiteks protsessiõiguse kuritarvitamine) ja muud asjaolud tingisid vajaduse tellida õigusabiteenust. Alajõe Vallavalitsuse teenistuses ei ole ühtegi juriidilise haridusega ametnikku ning kassaator on aastate vältel korduvalt esitanud valla vastu põhjendamatuid kaebusi ja tekitanud sellega hulganisti tarbetuid kohtuskäimisi. Seetõttu leiab vastustaja, et Tartu Ringkonnakohus mõistis kaebuse esitajalt põhjendatult välja õigusabikulud, seejuures neid HKMS § 87 lg 2 alusel niigi vähendades. HKMS § 93 lg 1 eesmärk on kaitsta asutust põhjendamatute kaebustega kaasnevate ülemääraste kulude eest. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht I. 11. V. Blüm on taotlenud elektriliinide ja maantee kaitsetsooni jääva maa kompenseerimist ja ülejäänud maa tagastamist. Riigikohtu halduskolleegium nõustub esimese ja teise astme kohtute seisukohaga, et omandireformi õigustatud subjektil ei ole õigus seaduses otseselt ettenägemata juhtudel taotleda maa tagastamist valikuliselt. Kohtud on õigesti leidnud, et õigusvastaselt võõrandatud maa osalise tagastamise alused on ammendavalt loetletud MRS § 6 lg-s 4. See säte lisati maareformi seadusesse 7. juunil 1996. a jõustunud maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega. Õige on ka kohtute tuginemine maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg-le 2, millega nähti ette rakenduskord maa osalise tagastamise taotluste menetlemiseks. 12. MRS § 6 lg 4 p 3 kohaselt tagastatakse maa osaliselt juhul, kui see on kooskõlas planeeringu ja maakorralduse nõuetega ning kui õigustatud subjekt ei soovi kaitseala piires asuva maa tagastamist. Kassaator väidab, et Alajõe Vallavalitsuse 27. veebruari 2002. a korralduse nr 22 vastuvõtmise ajal kehtinud energiaseaduse § 15 1 lg 1 järgi ja käesoleval ajal kehtiva elektriohutusseaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt kitsendatakse elektriliini või -paigaldise ohutuse tagamiseks teatud maa-alal, õhuruumis või veekogul kinnisasja kasutamist. Seega tuleb kassaatori arvates elektriliini kaitsevööndit käsitleda kaitsealana MRS § 6 lg 4 p 3 tähenduses. Riigikohtu halduskolleegium sellise tõlgendusega ei nõustu. Õige on vallavalitsuse seisukoht, et mõisteid «kaitseala» ja «kaitsevöönd» ei saa samastada. Kaitstavate loodusobjektide seaduse (KLOS) § 2 lg 2 kohaselt on kaitseala inimtegevusest puutumatuna hoitav või looduskaitse erinõuete kohaselt kasutatav kaitse alla võetud ala, millel kaitstakse, uuritakse ja tutvustatakse loodus- ja/või kultuuriobjekte, taime-, seene- ja loomaliike, kooslusi, ökosüsteeme, maastikke ja nende mitmekesisust. KLOS § 5 näeb kaitsealade moodustamiseks ette kindla korra. Mõisteid kasutatakse õigusaktides nende üldlevinud tähenduses või neile õigusaktides antud eritähenduses. Seega tuleb kaitsealana MRS § 6 lg 4 p 3 mõttes käsitleda KLOS § 2 lg-le 2 vastavat ja § 5 lg-s 1 või lg-s 2 ettenähtud korras kindlaks määratud maa-ala. Seetõttu ei saa omandireformi õigustatud subjekt taotleda elektriliinide kaitsevööndi väljajätmist tagastatavast maast MRS § 6 lg 4 p 3 alusel. 13. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et ka tee kaitsevöönd, mille piiresse jääva maa omanikule on teeseaduse §-ga 36 kehtestatud mitmeid kitsendusi, ei ole kaitseala. 14. MRS § 6 lg 4 p 1 kohaselt tagastatakse maa osaliselt ainult juhul, kui see on kooskõlas planeeringu ja maakorralduse nõuetega ning kui maa tervikuna tagastamine ei ole võimalik MRS § 6 lg 2 p-des 2, 3 ja 4 või §-s 14 sätestatud alustel. MRS § 6 lg 2 p 3 kohaselt ei tagastata maad osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt MRS §-dele 7, 9 ja 10. 15. MRS § 6 lg 4 kohaselt tuleb maa osalise tagastamise võimalikkuse hindamisel alati arvestada planeeringu ja maakorralduse nõuetega. Maakorralduse peamised nõuded tulenevad maakorraldusseaduse § 5 lg-st 2, mille punktide 5 ja 6 kohaselt tuleb maakorralduse läbiviimisel muuhulgas tagada kinnisasja terviklikkus ja otstarbekas kuju, looduslikke piire arvestavad lihtsad ja selged piirid ning vältida kinnisasja kiildumist ja ribasust. Kuna elektri-õhuliinid ületavad V. Blümile tagastamisele kuuluvat maad selliselt, et liini kaitsevööndis asuva maa tagastamata jätmisel tekiksid lahustükid, lõhuks liini kaitsevööndisse jääva maa erandina tagastamata jätmine maatüki senise terviklikkuse ja otstarbeka kuju. Seetõttu on kohtud lõppjäreldusena asunud õigesti seisukohale, et kassaatoril ei ole õigust loobuda elektriliinide kaitsevööndisse jääva maa-ala tagastamisest ja taotleda selles osas kompensatsiooni. II. 16. Protsessiosaliste vastastikused nõuded seoses kohtukuludega tulenevad HKMS § 92 lg-st 1, mille kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. HKMS § 93 lg 1 alusel mõistetakse poolele, kelle kasuks otsus tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Sama seadustiku § 87 lg-s 2 sätestatu kohaselt võib kohus asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured. 17. Riigikohtu halduskolleegium asus 24. aprilli 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-19-01 seisukohale, et kuigi seadus ei näe selgesõnaliselt ette võimalust jätta õigusabikulud välja mõistmata poolelt, kelle kahjuks tehti kohtuotsus, tuleneb põhjendamatult suurte kohtukulude vähendamise võimalusest halduskohtu õigus jätta välja mõistmata kohtukulud, mis on tervikuna põhjendamatud. Samas otsuses leidis halduskolleegium veel, et isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas vaidluse iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus ja muud asjaolud tingisid asutuse poolt õigusabiteenuse ostmise. Riigikohtu halduskolleegium asus 10. mai 2001. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-11-01 seisukohale, et HKMS § 93 lg 1 eesmärk on muuhulgas kaitsta asutust põhjendamatu kaebusega kaasnevate ülemääraste kulude eest ning kohtukulude kaebajalt väljamõistmisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 18. detsembri 2003. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-75-03 (RT III 2004, 2, 15), et kaebuse esitajalt kohtukulude väljamõistmise proportsionaalsus sõltub muuhulgas ka sellest, kas kaebuse esitaja nägi ette või pidi ette nägema, et kaebus on põhjendamatu, aga ka kaebuse esitaja majanduslikust olukorrast. 18. Käesoleval juhul mõistis ringkonnakohus Alajõe Vallavalitsuse kantud õigusabikulud V. Blümilt välja osaliselt, vähendades taotletud 2414 krooni 70 sendi suurust summat 900 kroonini, kuna vastustaja kasutas õigusabiteenust üksnes apellatsioonkaebusele kirjaliku vastuse koostamisel. Sellest võib järeldada, et ringkonnakohus lähtus V. Blümilt Alajõe Vallavalitsuse kasuks õigusabikulude väljamõistmisel üksnes õigusabi eeldatavast mahust ega hinnanud vallavalitsuse poolt õigusabiteenuse tellimise põhjendatust, asja keerukust ja V. Blümi majanduslikku seisundit. Samas pidas Tartu Ringkonnakohus 16. oktoobri 2003. a määrusega põhjendatuks vabastada V. Blüm HKMS § 91 lg 1 alusel tema maksujõuetuse tõttu 880 krooni ulatuses kassatsioonkaebuse eest kautsjoni tasumisest. 19. Alajõe Vallavalitsus leiab, et kuna vallavalitsuse teenistuses ei ole ühtegi juriidilise haridusega ametnikku ning kassaator on aastate vältel esitanud vallavalitsuse vastu mitmeid põhjendamatuid kaebusi ja tekitanud sellega hulgaliselt tarbetuid kohtuskäimisi, siis oli ringkonnakohtu poolt V. Blümilt õigusabikulude väljamõistmine põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei saa selle väitega õigustada vallavalitsuse kantud õigusabikulude väljamõistmist kaebuse esitajalt. 20. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ka Alajõe Vallavalitsuse selle väitega, et kuna V. Blüm on korduvalt alusetult vallavalitsuse tegevust vaidlustanud, oli temalt õigusabikulude väljamõistmine põhjendatud. Tuleb silmas pidada, et käesolevas haldusasjas rahuldas Jõhvi Halduskohus V. Blümi kaebuse Alajõe Vallavalitsuse korralduse peale ning korralduse õigusvastasusega nõustus ka vallavalitsus ise, tunnistades selle kohtumenetluse ajal kehtetuks. Seega oli käesolevas haldusasjas halduskohtule esitatud kaebus põhjendatud ja haldusorgani kaitsmine haldusakti põhjendamatu vaidlustamise eest ei ole antud juhul asjakohane. III. 21. Eeltoodu põhjal tuleb V. Blümi kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt ning tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. septembri 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3-116/2003 osas, millega mõisteti V. Blümilt Alajõe Vallavalitsuse kasuks välja õigusabikulud 900 krooni. Riigikohtu halduskolleegium teeb asjas kohtukulude jagamise osas uue otsuse, millega jätab Alajõe Vallavalitsuse poolt ringkonnakohtus kantud õigusabikulud tema enda kanda. Ülejäänud osas jääb V. Blümi kassatsioonkaebus rahuldamata. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Harri SALMANN