Vabariigi Valitsus — Kondenspiimade ja piimapulbrite koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded, kondenspiimadest ja piimapulbritest proovide võtmise ja proovide analüüsimise meetodid

Muudetud järgmiste määrustega (kuupäev, number, avaldamine Riigi Teatajas, jõustumise aeg): 4.12.2003 nr 308 (RT I 2003, 77, 519) 20.12.2003 Määrus kehtestatakse «Toiduseaduse» (RT I 1999, 30, 415; 2002, 13, 81; 61, 375; 63, 387; 102, 603) § 12 lõike 4, § 38 lõike 5 ja § 49 lõike 4 alusel. 1. peatükk KONDENSPIIMADE JA PIIMAPULBRITE KOOSTIS- JA KVALITEEDINÕUDED NING MÄRGISTAMISE ERINÕUDED §1. Reguleerimisala Määrusega kehtestatakse kondenspiimade ja piimapulbrite koostis- ja kvaliteedinõuded, märgistamise erinõuded ning kondenspiimadest ja piimapulbritest proovide võtmise ja proovide analüüsimise meetodid. Kondenspiimadeks loetakse kondenspiim, kõrge rasvasisaldusega kondenspiim, kondenseeritud osaliselt kooritud piim ehk väherasvane kondenspiim (edaspidi väherasvane kondenspiim ), kondenseeritud kooritud piim ehk kondenslõss (edaspidi kondenslõss ), magustatud kondenspiim, magustatud kondenseeritud osaliselt kooritud piim ehk magustatud väherasvane kondenspiim (edaspidi magustatud väherasvane kondenspiim) ja magustatud kondenslõss. Piimapulbriteks loetakse täispiimapulber ehk piimapulber (edaspidi täispiimapulber), kõrge rasvasisaldusega piimapulber ehk koorepulber (edaspidi koorepulber), osaliselt kooritud piima pulber ehk väherasvane piimapulber (edaspidi väherasvane piimapulber ) ja lõssipulber. §2. Kondenspiima, kõrge rasvasisaldusega kondenspiima, väherasvase kondenspiima ja kondenslõssi koostis- ning kvaliteedinõuded (1) Kondenspiimad käesoleva määruse tähenduses on vedelad magustatud või magustamata tooted, mis saadakse vee osalise eemaldamisega piimast, väherasvasest piimast, lõssist või nende segust ja millele võib olla lisatud koort või piimapulbrit või mõlemaid ning mille piimakuivaine üldkogusest võib piimapulber moodustada kuni 25 protsenti. (2) Kondenspiim koosneb osaliselt veetustatud piimast, sisaldab rasva vähemalt 7,5 massiprotsenti ja piimakuivainet üldkoguses vähemalt 25 massiprotsenti. (3) Kõrge rasvasisaldusega kondenspiim koosneb osaliselt veetustatud piimast, sisaldab rasva vähemalt 15 massiprotsenti ja piimakuivainet üldkoguses vähemalt 26,5 massiprotsenti. (4) Väherasvane kondenspiim koosneb osaliselt veetustatud piimast, sisaldab rasva vähemalt 1 massiprotsent, kuid alla 7,5 massiprotsendi ja piimakuivainet üldkoguses vähemalt 20 massiprotsenti. (5) Kondenslõss koosneb osaliselt veetustatud piimast, sisaldab rasva kuni 1 massiprotsent ja piimakuivainet üldkoguses vähemalt 20 massiprotsenti. (6) Kondenspiima, kõrge rasvasisaldusega kondenspiima, väherasvase kondenspiima ja kondenslõssi säilivus saavutatakse steriliseerimise, kõrgkuumutamise või muu kuumtöötlemisega. [RT I 2003, 77, 519 – jõust. 20.12.2003] §3. Magustatud kondenspiima, magustatud väherasvase kondenspiima ja magustatud kondenslõssi koostis- ja kvaliteedinõuded (1) Magustatud kondenspiim koosneb osaliselt veetustatud piimast ja sahharoosist, sisaldab rasva vähemalt 8 massiprotsenti ja piimakuivainet üldkoguses vähemalt 28 massiprotsenti. (2) Magustatud väherasvane kondenspiim koosneb osaliselt veetustatud piimast ja sahharoosist, sisaldab rasva vähemalt 1 massiprotsent, kuid alla 8 massiprotsendi ja piimakuivainet üldkoguses vähemalt 24 massiprotsenti. (3) Magustatud kondenslõss koosneb osaliselt veetustatud piimast ja sahharoosist, sisaldab rasva kuni 1 massiprotsent ja piimakuivainet üldkoguses vähemalt 24 massiprotsenti. (4) Magustatud kondenspiimale, magustatud väherasvasele kondenspiimale või magustatud kondenslõssile võib lisada laktoosi kuni 0,03 massiprotsenti valmistootest. (5) Magustatud kondenspiima, magustatud väherasvase kondenspiima ja magustatud kondenslõssi säilivus saavutatakse sahharoosi lisamisega. (6) Käesolevas paragrahvis nimetatud toodetes kasutatakse sahharoosina poolvalget, valget või ekstra valget suhkrut. §4. Täispiimapulbri, koorepulbri, väherasvase piimapulbri ja lõssipulbri koostis- ning kvaliteedinõuded (1) Piimapulbrid käesoleva määruse tähenduses on tahked tooted, mis saadakse vee eemaldamisega piimast, väherasvasest piimast, lõssist, koorest või nende segust ning mille massist võib vesi moodustada kuni 5 protsenti. (2) Täispiimapulber koosneb veetustatud piimast ja sisaldab rasva vähemalt 26 massiprotsenti, kuid alla 42 massiprotsendi. (3) Koorepulber koosneb veetustatud piimast ja sisaldab rasva vähemalt 42 massiprotsenti. (4) Väherasvane piimapulber koosneb veetustatud piimast ja sisaldab rasva üle 1,5, kuid alla 26 massiprotsendi. (5) Lõssipulber koosneb veetustatud piimast ja sisaldab rasva alla 1,5 massiprotsendi. (6) Täispiimapulbri, kõrge rasvasisaldusega piimapulbri, väherasvase piimapulbri ja lõssipulbri säilivus saavutatakse veetustamisega. §5. Kondenspiimade ja piimapulbrite märgistamise erinõuded (1) Kondenspiimade ja piimapulbrite märgistamise korral järgitakse «Toiduseaduse» § 38 lõike 5 alusel kehtestatud toidu märgistamise ja muul viisil teabe edastamise nõudeid ning käesolevas paragrahvis sätestatud nõudeid. (2) Paragrahvides 2 kuni 4 sätestatud koostis- ja kvaliteedinõuete kohaste toodete kohta kasutatakse §-s 1 esitatud nimetusi. Nimetustele võib lisada kvaliteedile viitavaid omadussõnu, kui need tarbijat ei eksita. (3) Paragrahvides 2 kuni 4 nimetatud toodete puhul, välja arvatud kondenslõss, magustatud kondenslõss ja lõssipulber, esitatakse müügipakendi märgistusel toidu nimetuse läheduses piimarasvasisaldus, mis on väljendatud massiprotsendina valmistoote massist. (4) Paragrahvides 2 ja 3 nimetatud toodete puhul esitatakse müügipakendi märgistusel toidu nimetuse läheduses rasvata piimakuivaine kogus protsentides. (5) Paragrahvis 4 nimetatud toodete puhul esitatakse müügipakendi märgistusel soovitused toote lahjendamise või taastamise kohta ning sel viisil lahjendatud või taastatud toidu rasvasisaldus. (6) Toodete puhul, mille mass on alla 20 grammi ja mis on pakendatud täiendavasse pakendisse, võib käesoleva paragrahvi nõuete järgi müügipakendil esitatava teabe, välja arvatud toidu nimetus, esitada üksnes täiendaval pakendil. (7) Paragrahvis 4 nimetatud toodete puhul esitatakse müügipakendi märgistusel sõnad «ei ole mõeldud toiduks alla 12 kuu vanustele imikutele». 2. peatükk KONDENSPIIMADEST JA PIIMAPULBRITEST PROOVIDE VÕTMISE JA PROOVIDE ANALÜÜSIMISE MEETODID §6. Proovide võtmise meetodid (1) Proove kondenspiimade keemiliseks analüüsimiseks võetakse lisas 2 toodud meetodiga, järgides lisas 1 esitatud üldnõudeid. (2) Proove piimapulbrite keemiliseks analüüsimiseks võetakse lisas 3 toodud meetodiga, järgides lisas 1 esitatud üldnõudeid. §7. Analüüsimise meetodid (1) Kondenspiimades või piimapulbrites kuivaine-, niiskuse-, rasva- ja sahharoosisisalduse nõuetele vastavuse kontrollimiseks analüüsitakse võetud proove, järgides lisas 4 toodud üldnõudeid, järgmiste meetoditega: 1) kondenspiimades kuivainesisalduse määramise meetod (lisa 5); 2) piimapulbrites niiskusesisalduse määramise meetod (lisa 6); 3) kondenspiimades rasvasisalduse määramise meetod (lisa 7); 4) piimapulbrites rasvasisalduse määramise meetod (lisa 8); 5) magustatud kondenspiimades sahharoosisisalduse määramise meetod (lisa 9). (2) Piimapulbrites piimhappe- ja laktaadisisalduse ning fosfataasi aktiivsuse määramiseks analüüsitakse võetud proove, järgides lisas 4 toodud üldnõudeid, järgmiste meetoditega: 1) piimapulbrites piimhappe- ja laktaadisisalduse määramise meetod (lisa 10); 2) piimapulbrites fosfataasi aktiivsuse määramise meetod (lisa 11 või 12). 3. peatükk RAKENDUSSÄTTED §8. Määruse rakendamine (1) Kuni 1. septembrini 2003. a võib käesoleva määruse jõustumise ajal tegutsev käitleja, kes tegeleb kondenspiimade ja piimapulbrite valmistamise ning märgistamisega, kondenspiimasid ja piimapulbreid valmistada ja märgistada käesoleva määruse nõuetele mittevastavalt. (2) Lõikes 1 nimetatud kondenspiimasid ja piimapulbreid võib müüa kuni 30. aprillini 2004. a. (3) Paragrahvi 5 lõikes 5 esitatud erinõuet ei pea täitma lõssipulbri suhtes kuni 16. juulini 2004. a ning erinõude kohaselt märgistamata lõssipulbrit tohib müüa kuni kauba lõppemiseni. (4) Paragrahvi 5 lõikes 7 esitatud märgistamise erinõuet ei pea täitma kuni 16. juulini 2004. a ning erinõude kohaselt märgistamata piimapulbreid tohib müüa kuni kauba lõppemiseni. 1 2001/114/EÜ (EÜT L 15, 17.01.2002, lk 19), 79/1067/EMÜ (EÜT L 327, 24.12.1979, lk 29) ja 87/524/EMÜ (EÜT L 306, 28.10.1987, lk 24) Vabariigi Valitsuse 10. juuni 2003. a määruse nr 172 «Kondenspiimade ja piimapulbrite koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded, kondenspiimadest ja piimapulbritest proovide võtmise ja proovide analüüsimise meetodid» lisa 1 KONDENSPIIMADEST JA PIIMAPULBRITEST PROOVIDE VÕTMISE MEETODITE ÜLDNÕUDED 1. Proovivõtuvahendid 1.1. Proovide võtmisel kasutatavad vahendid (edaspidi proovivõtuvahendid ) peavad olema materjalist, mis ei põhjusta proovis selle analüüsi tulemusi mõjutavaid muutusi. Eelistatakse roostevabast terasest vahendeid. 1.2. Proovivõtuvahendite pind peab olema sile ja pragudeta ning vahendite nurgad ümarad. 1.3. Proovivõtuvahendid peavad proovivõtul olema puhtad ja kuivad. 2. Nõuded proovimahuti ja sulguri kohta 2.1. Proovimahuti peab olema proovi jaoks sobiva kuju ja mahuga. 2.2. Proovimahuti ja selle sulgur peavad olema valmistatud klaasist, metallist või plastmassist ning olema ehitusega, mis kaitseb proovi piisavalt. Eelistatakse läbipaistmatust materjalist mahuteid. 2.3. Keermega kork peab olema valmistatud metallist või plastmassist. Vajaduse korral peab keermega korgil olema lahustumatu ja rasvakindel plastmassist valmistatud õhukindel tihend. 2.4. Punnkork peab olema lahustumatu ja rasvakindel ning valmistatud mitteabsorbeerivast lõhnatust materjalist või sellega kaetud. 2.5. Punnkork ja tihend ei tohi mõjutada proovi lõhna, maitset või muid omadusi ega koostist. 3. Proovivõtt 3.1. Proovivõtja järgib proovivõtul Vabariigi Valitsuse 2. novembri 1999. a määruse nr 330 punktiga 1 kinnitatud «Järelevalve käigus kontrollproovide võtmise ja analüüsimise korra» (RT I 1999, 84, 767; 2003, 12, 60) nõudeid. 3.2. Proovivõtja sulgeb proovimahuti kohe pärast proovi võtmist ja märgistab selle Vabariigi Valitsuse 2. novembri 1999. a määrusega nr 330 kinnitatud «Järelevalve käigus kontrollproovide võtmise ja analüüsimise korra» punktides 17 ja 18 sätestatud nõuete kohaselt. 3.3. Proovivõtja koostab proovi laboratooriumile üleandmiseks kaaskirja Vabariigi Valitsuse 2. novembri 1999. a määruse nr 330 punktiga 1 kinnitatud «Järelevalve käigus kontrollproovide võtmise ja analüüsimise korra» punktis 9 sätestatud nõuete kohaselt. 4. Proovide säilitamine ja vedamine 4.1. Proovide säilitustemperatuur ei tohi ületada 25 ºC. 4.2. Läbipaistvaid või poolläbipaistvaid proovi sisaldavaid mahuteid säilitatakse pimedas. 4.3. Proovid tuleb vedada laboratooriumisse võimalikult kiiresti, soovitavalt 24 tunni jooksul pärast proovivõttu. 4.4. Proovivõtja peab rakendama ettevaatusabinõusid, et vältida muutusi proovis selle vedamise ja säilitamise ajal. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 2003. a määruse nr 172 «Kondenspiimade ja piimapulbrite koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded, kondenspiimadest ja piimapulbritest proovide võtmise ja proovide analüüsimise meetodid» lisa 2 KONDENSPIIMADEST PROOVIDE VÕTMISE MEETOD 1. Kasutusala Meetod sobib proovide võtmiseks magustamata kõrge rasvasisaldusega kondenspiimast, magustamata kondenspiimast, magustamata väherasvasest kondenspiimast, magustamata kondenslõssist, magustatud kondenspiimast, magustatud väherasvasest kondenspiimast ja magustatud kondenslõssist. 2. Seadmed ja vahendid 2.1. Plun˛rid ja muud segamisvahendid peavad olema sobiva pindalaga, et tekitada küllaldast turbulentsi, põhjustamata tootel rääsunud lõhna ja maitset. Plun˛ri ehitus peab vastama mahuti kujule ja suurusele ega tohi vigastada (kraapida) mahuti sisepinda toote segamise ajal. 2.1.1. Väikestes mahutites vedelike käsitsi segamiseks sobiv plun˛er koosneb järgmiste mõõtmetega osadest: 150 mm läbimõõduga ketas, milles on kuus 12,5 mm läbimõõduga auku 100 mm läbimõõduga ringis, mis on keskelt kinnitatud metallvarda külge, mille teine ots moodustab rõngaskäepideme. Varda pikkus koos käepidemega on umbes 1 meeter. Plun˛ri ehituse näidis on toodud joonisel 1.

Joonis 1. Plun˛er vedeliku segamiseks väikestes mahutites (mõõtmed millimeetrites) 2.1.2. Suurtes mahutites vedelike käsitsi segamiseks sobiva plun˛ri osade ligikaudsed mõõtmed on järgmised: vähemalt 2 m pikkune varras, mis on varustatud 300 mm läbimõõduga kettaga, milles on kaksteist 30 mm läbimõõduga auku 230 mm läbimõõduga ringis. Plun˛ri ehituse näidis on toodud joonisel 2.

Joonis 2. Plun˛er vedeliku segamiseks suurtes mahutites (mõõtmed millimeetrites) 2.1.3. Suruõhk, millest on eemaldatud õli, vesi, tolm ja teised võõrlisandid. 2.1.4. Segaja, mis peab olema laialabaline, tootemahuti põhjani ulatuva pikkusega ning soovitavalt ühest servast mahuti profiili järgiva kujuga (vt joonis 3).

Joonis 3. Segaja magustatud kondenspiimade segamiseks 2.2. Kulbid, mille mõõtmed ja kuju on toodud joonisel 4. Kulbil peab olema tugev, eelistatult painutatud ning vähemalt 150 mm pikk käepide. Kulbi maht peab olema vähemalt 50 ml. Kulbi mahutiosa kooniline kuju võimaldab hoida kulpe üksteise sees. Kasutada võib ka sama mahuga paralleelsete seintega kulpi, mis on gradueeritud viieks võrdseks osaks, et hõlbustada eri mahutites olevast kaubapartiist mahutites oleva tootekogusega võrdeliste proovide võtmist.

Joonis 4. Kulp 2.3. Varras pikkusega ligikaudu 1 m ja läbimõõduga 35 mm. 2.4. Laia suuga viieliitrine mahuti osaproovide võtmiseks. 2.5. Laia labaga lusikas või spaatel. 2.6. Proovimahutid. 3. Proovi kogus Prooviks võetakse vähemalt 200 g toodet. 4. Töö käik magustamata kondenspiimade puhul 4.1. Väikeses jaemüügipakendis kaubast võib prooviks võtta terve avamata pakendi. Samast partiist tuleb võtta nii mitu jaemüügipakendit, et saaks kokku vähemalt 200 g proovi. 4.2. Muudel juhtudel segatakse toode põhjalikult segamisvahendit üles-alla või ringi liigutades, mehaanilise loksutamisega, ühest mahutist teise valamisega või puhta suruõhuga kuni toote piisava homogeensuseni. Kasutatava suruõhu rõhk ning ruumala tuleb viia miinimumini, vältimaks tootel rääsunud lõhna ja maitse teket. Proov võetakse kulbiga kohe pärast segamist. Kui piisava homogeensuse saavutamine on raske, võetakse mitu osaproovi tootemahuti eri osadest, kokku vähemalt 200 grammi. Sel juhul märgitakse nii proovi märgistusel kui proovi kaaskirjas, et proov on osaproovide segu. 5. Töö käik magustatud kondenspiimade puhul 5.1. Väikeses jaemüügipakendis kaubast võib prooviks võtta terve avamata pakendi. Samast partiist tuleb võtta nii mitu jaemüügipakendit, et saaks kokku vähemalt 200 g proovi. 5.2. Kuna proovi võtmine suurest magustatud kondenspiima konteinerist võib viskoosse ja mittehomogeense toote puhul osutuda keerukaks mitmesuguste soolade sadestumise1, suurte sahharoosi- või laktoosikristallide või kondenspiima tükilisuse esinemise tõttu, kontrollitakse esmalt kondenspiima homogeensust. Selleks viiakse tootemahutisse varras, mille abil kontrollitakse läbi võimalikult suur kontaktpind ning pärast seda tõmmatakse varras välja. Alla 6 mm suurusega suhkrukristallide esinemine ei raskenda proovivõttu. Kui toode ei ole homogeenne, märgitakse see nii proovi märgistusel kui ka proovi kaaskirjas. Kuna magustatud kondenspiima säilitatakse sageli välistemperatuuril, võib esindusliku proovi saamiseks toote viia temperatuurile vähemalt 20 ºC. 5.2.1. Kui proov võetakse eemaldatava kaanega mahutist, puhastatakse ja kuivatatakse mahuti kaant enne selle avamist põhjalikult, et vältida mahuti avamise käigus võõrkehade pudenemist tootemassi. Seejärel eemaldatakse mahuti kaas ning mahuti sisu segatakse segajaga (joonis 3) põhjalikult läbi. Segaja labaga kaabitakse mahuti seinu ja põhja, et eemaldada neile kondenspiimast eraldunud aineid. Mahuti sisu segatakse põhjalikult, kombineerides ringlevaid ja vertikaalseid liigutusi ning hoides segajat kaldu, et vältida õhu sattumist tootesse. Segaja tõmmatakse välja ja tema külge jäänud kondenspiim viiakse lusika või spaatli abil viieliitrisesse mahutisse. Segamist ja väljatõmbamist korratakse, kuni mahutisse on kogutud 2 kuni 3 liitrit kondenspiima. See kogus segatakse läbi ja sellest võetakse vähemalt 200 g proov. 5.2.2. Kinnisest mahutist, mille küljel või otsas on prundiauk, võetakse proove väljalaskeava kaudu. Varras viiakse väljalaskeava kaudu mahutisse ning selle sisu segatakse. Varras tõmmatakse pärast kõikides suundades võimalikult sügavalt kontrollimist ning segamist välja ja võetakse proov alapunktis 5.2.1 kirjeldatud viisil. Teise võimalusena lastakse mahuti sisul sobivasse mahutisse voolata, hoolitsedes, et saadakse kätte võimalikult suur osa mahuti sisust. Pärast segajaga läbisegamist võetakse proov alapunktis 5.2.1 kirjeldatud viisil. Mahutist saab väljalaskeava kaudu proove võtta ainult hea voolavusega ning ühtlase konsistentsiga kondenspiima puhul. 6. Proovimahuti sulgemine ja märgistamine Proovi sisaldav mahuti suletakse ja märgistatakse lisas 1 esitatud nõuete kohaselt. 1 Soolad võivad sadestuda kogu tootemassi ulatuses või tootemahuti seinte läheduses. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 2003. a määruse nr 172 «Kondenspiimade ja piimapulbrite koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded, kondenspiimadest ja piimapulbritest proovide võtmise ja proovide analüüsimise meetodid» lisa 3 PIIMAPULBRITEST PROOVIDE VÕTMISE MEETOD 1. Kasutusala Meetod sobib proovide võtmiseks koorepulbrist, täispiimapulbrist, väherasvasest piimapulbrist ja lõssipulbrist. 2. Seadmed ja vahendid 2.1. Õõnespuur (vt joonis). 2.2. Kühvel, lusikas või laia labaga spaatel. 2.3. Proovimahuti. 3. Nõuded õõnespuuride kohta 3.1. Õõnespuuri tera ja vars peavad olema valmistatud poleeritud roostevabast terasest või muust metallist. Pika õõnespuuri käepideme materjalina eelistatakse roostevaba terast. Lühikesel õõnespuuril peab olema äravõetav käepide, mis kinnitub teral paikneva bajonettfiksaatori abil. 3.2. Pika õõnespuuri esileulatuva tera serv peab olema nii terav, et seda saaks kasutada kaabitsana. 3.3. Õõnespuuri tera tipp peab olema proovivõtuks piisavalt terav. 3.4. Õõnespuuri kuju, materjalid ning pinnatöötlus peavad võimaldama õõnespuuri kergesti puhastada. Õõnespuuri ehituse näidis on toodud joonisel. 3.5. Õõnespuur peab vastama järgmistele tabelis toodud mõõtmetele, kuid võib neist erineda kuni 10%: Õõnespuuri osa Mõõtmed (millimeetrites) Pikk õõnespuur Lühike õõnespuur Tera pikkus 800 400 Terametalli paksus 1 kuni 2 1 kuni 2 Tera sisemine läbimõõt tipus 18 32 Tera sisemine läbimõõt käepideme või varre juures 22 28 Pilu laius tipus 4 20 Pilu laius käepideme või varre juures 14 14 4. Proovi kogus Prooviks võetakse vähemalt 200 g toodet. 5. Töö käik 5.1. Väikeses jaemüügipakendis kaubast võib prooviks võtta terve avamata pakendi. Samast partiist tuleb võtta nii mitu jaemüügipakendit, et saaks kokku vähemalt 200 g proovi. 5.2. Kui proov võetakse õõnespuuriga, avatakse tootemahuti ning õõnespuur viiakse, pilu allpool, ühtlase kiirusega läbi toote mahuti põhjani. Vajaduse korral kallutatakse mahutit või hoitakse külili. Kui puur jõuab mahuti põhjani, pööratakse seda 180º võrra, tõmmatakse välja ja tühjendatakse proovimahutisse. Vähevoolava pulbri puhul võib puuri sisse viia vertikaalselt. Pika puuri võib vertikaalselt välja tõmmata. Lühike puur tuleb välja tõmmata kaldasendis, et vältida kadu puuri alumisest otsast. Vabalt voolava pulbri puhul kallutatakse mahutit ning sisestatakse puur, pilu allpool, peaaegu horisontaalselt ning tõmmatakse välja, pilu ülespoole. Proovivõtul jälgitakse, et toote niiskumine õhuniiskuse mõjul proovi võtmise eel või ajal oleks minimaalne. Proovimahuti suletakse kohe pärast proovi võtmist.

Pikk õõnespuur Lühike õõnespuur Joonis. Õõnespuurid Vabariigi Valitsuse 10. juuni 2003. a määruse nr 172 «Kondenspiimade ja piimapulbrite koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded, kondenspiimadest ja piimapulbritest proovide võtmise ja proovide analüüsimise meetodid» lisa 4 KONDENSPIIMADE JA PIIMAPULBRITE ANALÜÜSIMISE MEETODITE ÜLDNÕUDED 1. Magustamata kondenspiimade proovi analüüsimiseks ettevalmistamine laboratooriumis Magustamata kondenspiima proov segatakse suletud proovimahuti loksutamise ja ümberpööramisega. Mahuti avatakse ja kondenspiim valatakse aeglaselt teise, õhukindlalt suletavasse nõusse. Proov segatakse läbi kondenspiima korduva ümbervalamisega. Proovimahuti seinte ja põhja külge jäänud rasv ja kondenspiim segatakse proovi hulka. Nõu suletakse. Juhul kui selle sisu ei ole homogeenne, soojendatakse nõu veevannil 40 ºC juures, loksutades seda tugevalt iga 15 minuti järel. Kahe tunni pärast võetakse nõu veevannilt ära ja lastakse jahtuda toatemperatuurini. Nõu kaas võetakse pealt ära ja nõu sisu segatakse lusika või spaatliga põhjalikult läbi. Kui rasv on eraldunud, ei soovitata proovi analüüsida. Ettevalmistatud proovi hoitakse jahedas kohas. 2. Magustatud kondenspiimade proovi analüüsimiseks ettevalmistamine laboratooriumis 2.1. Magustatud kondenspiima proovi sisaldavat mahutit soojendatakse veevannil 30 kuni 40 ºC juures umbes 30 minutit. Mahuti avatakse ja selle sisu segatakse vertikaalsuunalisi ja ringliigutusi tehes lusika või spaatliga põhjalikult läbi. Mahuti seinte ja põhja külge jäänud rasv ja kondenspiim segatakse proovi hulka. Purgi sisu valatakse teise, õhukindlalt suletavasse nõusse. Ettevalmistatud proovi hoitakse jahedas kohas. 2.2. Kui magustatud kondenspiima proov on tuubis, lõigatakse tuubi ots ära ning selle sisu valatakse õhukindla kaanega varustatud nõusse. Tuub lõigatakse pikuti pooleks ja selle siseseintele jäänud materjal kaabitakse välja ning segatakse hoolikalt ülejäänud proovi hulka. Ettevalmistatud proovi hoitakse jahedas kohas. 3. Piimapulbrite proovi analüüsimiseks ettevalmistamine laboratooriumis Pulbriproov viiakse kuiva puhtasse õhukindlalt suletavasse nõusse, mille maht ületab pulbri mahtu kaks korda. Nõu suletakse kohe ja proov segatakse raputamise ja ümberpööramisega hoolikalt läbi. Proovi ettevalmistamise käigus tuleb vältida proovi kokkupuudet välisõhuga, et pulbri niiskumine õhuniiskuse mõjul oleks minimaalne. 4. Reagendid 4.1. Proovi ja kemikaalide lahustamiseks või lahjendamiseks kasutatakse destilleeritud või samasuguse puhtusega deioniseeritud vett. 4.2. Termineid «lahus» ja «lahjendus» kasutatakse vesilahuse ja -lahjenduse puhul, kui analüüsimeetodis ei ole teisiti nõutud. 4.3. Kemikaalid on analüütilise reagendi kvaliteediga, kui analüüsimeetodis ei ole teisiti nõutud. 5. Seadmed 5.1. Meetodite puhul on analüüsimisel kasutatavate seadmete ja vahenditena nimetatud osalise spetsifikatsiooniga või eriseadmeid ja -vahendeid. 5.2. Analüütiliste kaalude all mõistetakse 0,1 mg või suurema tundlikkusega kaale, kui analüüsimeetodis ei ole teisiti nõutud. 6. Tulemuste esitamine 6.1. Katseprotokollis esitatakse tulemus, mis on vähemalt kahe rahuldava korduvusega määratud väärtuse keskmine. 6.2. Tulemused väljendatakse massiprotsendina, kui analüüsimeetodis ei ole teisiti nõutud. 6.3. Tulemus ei tohi sisaldada rohkem kümnendkohti, kui on analüüsimeetodi täpsust arvestades põhjendatud. 6.4. Katseprotokollis märgitakse kasutatud analüüsimeetod ja saadud tulemus. Lisaks märgitakse analüüsimeetodi täpsustamata või lahtiseks jäetud üksikasjad ning tingimused, mis võisid saadud tulemusi mõjutada. Katseprotokollis esitatakse proovi lõplikuks identifitseerimiseks vajalik teave. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 2003. a määruse nr 172 «Kondenspiimade ja piimapulbrite koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded, kondenspiimadest ja piimapulbritest proovide võtmise ja proovide analüüsimise meetodid» lisa 5 KONDENSPIIMADES KUIVAINESISALDUSE MÄÄRAMISE MEETOD 1. Kasutusala Meetod võimaldab määrata kuivainesisaldust magustamata kõrge rasvasisaldusega kondenspiimas, magustamata kondenspiimas, magustamata väherasvases kondenspiimas, magustamata kondenslõssis, magustatud kondenspiimas, magustatud väherasvases kondenspiimas ja magustatud kondenslõssis. 2. Määratlus Kuivainesisaldus käesoleva meetodi tähenduses on proovi gravimeetriliselt määratud jääkmass pärast kuivatamist arvutatuna proovi massi kohta. 3. Põhimõte Analüüsitav kogus lahjendatakse veega, segatakse liivaga ja kuivatatakse temperatuuril 99±1 ºC. Jääkmass kaalutakse ja esitatakse protsentuaalse sisaldusena proovi massist. 4. Reagendid Reagendina kasutatakse soolhappega töödeldud kvarts- või mereliiva tera suurusega 0,18–0,5 mm, s.t liiva, mis läbib 500 μm võresammuga sõela ega läbi 180 μm võresammuga sõela. Liivaga tehakse järgmine kontrollkatse: Ligikaudu 25 g liiva kuumutatakse kuivatuskapis kaks tundi alapunktis 6.1 kirjeldatud viisil. Lisatakse 5 ml vett, kuumutatakse kuivatuskapis kaks tundi, jahutatakse ja kaalutakse. Kahe saadud massi erinevus võib olla kuni 0,5 mg. Vajaduse korral töödeldakse liiva aeg-ajalt segades kolm päeva 25% soolhappega. Seejärel pestakse liiva veega, kuni happeline reaktsioon kaob või pesuvesi jääb kloriidivabaks. Liiv kuivatatakse 160 ºC juures ja seda kontrollitakse uuesti eespool kirjeldatud viisil. 5. Seadmed ja vahendid 5.1. Analüütilised kaalud. 5.2. Kaanega metallist (eelistatult niklist) kaalunõud, mille läbimõõt on 60–80 mm ja sügavus ligikaudu 25 mm. 5.3. Kuivatuskapp, mis on hea õhuvahetusega ning reguleeritav temperatuurile 99±1 ºC. Temperatuur peab olema ühtlane kogu kuivatuskapi ulatuses. 5.4. Eksikaator värskelt aktiveeritud silikageeliga või võrdväärse kuivatava agendiga koos veesisalduse indikaatoriga. 5.5. Ühe lamendatud otsaga klaaspulgad, mis mahuvad üleni kaalunõusse. 5.6. Veevann, mis võimaldab hoida temperatuuri 100 ºC. 6. Töö käik 6.1. Ligikaudu 25 g liiva pannakse koos klaaspulgaga kaalunõusse. Nõu asetatakse lahtiselt koos kaanega kuivatuskappi ja kuumutatakse kaks tundi. Seejärel suletakse nõu kaanega, viiakse eksikaatorisse, lastakse jahtuda toatemperatuurini ja kaalutakse 0,1 mg täpsusega. 6.2. Liiv kallutatakse nõu ühele servale. Magustatud kondenspiima analüüsi korral viiakse nõu tühja ossa ligikaudu 1,5 g proovi, magustamata kondenspiima analüüsi korral 3,0 g proovi. Nõu kaetakse kaanega ja kaalutakse 0,1 mg täpsusega. 6.3. Pärast kaalumist lisatakse nõusse 5 ml vett ning segatakse klaaspulgaga esmalt vedelikud, siis liiv ja vedel osa. Seejärel asetatakse avatud nõu koos klaaspulgaga keevale veevannile, kus seda hoitakse, kuni vesi on aurustunud. Tavaliselt kulub selleks 20 minutit. Segu segatakse aeg-ajalt klaaspulgaga, õhutades massi, et see kuivades ei paakuks. Klaaspulk jäetakse nõusse ning nõu asetatakse lahtiselt koos kaanega poolteiseks tunniks kuivatuskappi. Seejärel suletakse nõu kaanega ja viiakse eksikaatorisse, lastakse jahtuda toatemperatuurini ja kaalutakse 0,1 mg täpsusega. 6.4. Kaanega katmata nõu asetatakse uuesti koos kaanega kuivatuskappi ja kuumutatakse veel üks tund, misjärel suletakse kaanega, jahutatakse eksikaatoris ja kaalutakse. 6.5. Kuivatamist, jahutamist ja kaalumist korratakse, kuni kahel järjestikusel kaalumisel saadud masside vahe on alla 0,5 mg või kuni mass hakkab tõusma. Kui mass tõuseb, kasutatakse arvutustes väikseimat saadud massinäitu. 7. Tulemuste esitamine 7.1. Kuivainesisaldus arvutatakse järgmise valemi järgi

kus m0 on kaalunõu, kaane ja liiva mass grammides pärast kuivatamist; m1 on kaalunõu, kaane, liiva ja proovi mass grammides enne proovi kuivatamist; m2 on kaalunõu, kaane, liiva ja proovi mass grammides pärast proovi kuivatamist. 7.2. Kahe üheaegse või järjestikuse sama proovi määramise tulemuste erinevus võib olla kuni 0,2 grammi 100 grammi proovi kohta samades tingimustes sama analüüsitegija määratuna. 8. Kondenspiima piimakuivaine ja rasvavaba piimakuivaine sisalduse arvutamine 8.1. Magustatud kondenspiima piimakuivaine sisalduse leidmiseks lahutatakse selle meetodi järgi leitud kondenspiima kuivainesisaldusest lisas 9 toodud meetodi järgi leitud kondenspiima sahharoosisisaldus. 8.2. Magustatud kondenspiima rasvavaba piimakuivaine sisalduse leidmiseks lahutatakse selle meetodi järgi leitud kondenspiima kuivainesisaldusest lisas 9 toodud meetodi järgi leitud sahharoosisisaldus ja lisas 7 esitatud meetodi järgi leitud kondenspiima rasvasisaldus. 8.3. Magustamata kondenspiima rasvavaba piimakuivaine sisalduse leidmiseks lahutatakse selle meetodi järgi leitud kondenspiima kuivainesisaldusest lisas 7 toodud meetodi järgi leitud kondenspiima rasvasisaldus. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 2003. a määruse nr 172 «Kondenspiimade ja piimapulbrite koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded, kondenspiimadest ja piimapulbritest proovide võtmise ja proovide analüüsimise meetodid» lisa 6 PIIMAPULBRITES NIISKUSESISALDUSE MÄÄRAMISE MEETOD 1. Kasutusala Meetod võimaldab määrata niiskusesisaldust koorepulbris, täispiimapulbris, väherasvases piimapulbris ja lõssipulbris. 2. Määratlus Niiskusesisaldus käesoleva meetodi tähenduses on proovi gravimeetriliselt määratud massikadu pärast kuivatamist arvutatuna proovi massi kohta. 3. Põhimõte Analüüsitav kogus kaalutakse ning kuivatatakse kuivatuskapis atmosfäärirõhul temperatuuril 102±1 ºC püsiva massini. Jääkmass kaalutakse ning arvutatakse massikadu, mis esitatakse protsentuaalse sisaldusena proovi massist. 4. Seadmed ja vahendid 4.1. Analüütilised kaalud. 4.2. Tihedalt suletava kaanega kaalunõud, mis eelistatult on niklist, alumiiniumist, roostevabast terasest või klaasist ja mille läbimõõt on 60–80 mm ja sügavus ligikaudu 25 mm. 4.3. Kuivatuskapp, mis on hea õhuvahetusega ning reguleeritav temperatuurile 102±1 ºC. Temperatuur peab olema ühtlane kogu kuivatuskapi ulatuses. 4.4. Eksikaator värskelt aktiveeritud silikageeliga või võrdväärse kuivatava agendiga koos veesisalduse indikaatoriga. 5. Töö käik 5.1. Lahtist kaalunõu ja selle kaant kuumutatakse kuivatuskapis ühe tunni kestel 102±1 ºC juures. Seejärel kaetakse kaalunõu kaanega, jahutatakse eksikaatoris toatemperatuurini ning kaalutakse täpsusega 0,1 mg. 5.2. Analüüsiks ettevalmistatud proovist viiakse ligikaudu 2 g kaalunõusse, nõu kaetakse kaanega ja kaalutakse täpsusega 0,1 mg. Kaanega katmata proovi sisaldav kaalunõu asetatakse koos kaanega kaheks tunniks kuivatuskappi 102±1 ºC juurde. Seejärel kaetakse kaalunõu kaanega, jahutatakse eksikaatoris toatemperatuurini ja kaalutakse täpsusega 0,1 mg. Järgnevalt kuivatatakse proovi ühe tunni kestel ning korratakse jahutamist ja kaalumist. Nimetatud toiminguid korratakse, kuni kahel järjestikusel kaalumisel saadud masside vahe on alla 0,5 mg või kuni mass hakkab tõusma. Kui mass tõuseb, kasutatakse arvutustes väikseimat saadud massinäitu. 6. Tulemuste esitamine 6.1. Niiskusesisaldus arvutatakse järgmise valemi järgi

kus m0 on kaalunõu ja kaane mass grammides pärast kuivatamist; m1 on kaalunõu, kaane ja proovi mass grammides enne proovi kuivatamist; m2 on kaalunõu, kaane ja proovi mass grammides pärast proovi kuivatamist. 6.2. Kahe üheaegse või järjestikuse sama proovi määramise tulemuste erinevus võib olla kuni 0,1 grammi 100 grammi proovi kohta samades tingimustes sama analüüsitegija määratuna. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 2003. a määruse nr 172 «Kondenspiimade ja piimapulbrite koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded, kondenspiimadest ja piimapulbritest proovide võtmise ja proovide analüüsimise meetodid» lisa 7 KONDENSPIIMADE RASVASISALDUSE MÄÄRAMISE MEETOD (Röse-Gottliebi meetod) 1. Kasutusala Meetod võimaldab määrata rasvasisaldust magustamata kõrge rasvasisaldusega kondenspiimas, magustamata kondenspiimas, magustamata väherasvases kondenspiimas, magustamata kondenslõssis, magustatud kondenspiimas, magustatud väherasvases kondenspiimas ja magustatud kondenslõssis. 2. Määratlus Rasvasisaldus käesoleva meetodi tähenduses on proovist ekstraheeritud aine mass arvutatuna proovi massi kohta. 3. Põhimõte Proovi ammoniakaalset alkoholilahust ekstraheeritakse dietüüleetri ja petrooleetriga, seejärel aurustatakse ekstraktidest solvendid, jääk kaalutakse ja arvutatakse protsentuaalse sisaldusena proovi massist. 4. Reagendid1 4.1. Ammoniaagilahus, mis sisaldab ligikaudu 25% (massiprotsent) ammoniaaki ja mille tihedus 20 ºC juures on ligikaudu 0,91 g/ml, või suurema teadaoleva kontsentratsiooniga ammoniaagilahus. 4.2. 96±2% (mahuprotsent) etanool või selle puudumisel metanooli, etüülmetüülketooni või petrooleetriga denatureeritud etanool. 4.3. Peroksiidivaba dietüüleeter2. 4.4. Petrooleeter, mille keemistemperatuur on vahemikus 30–60 ºC. 4.5. Lahustite segu, mis koosneb võrdsetest ruumalakogustest dietüüleetrist ja petrooleetrist ning mis valmistatakse vahetult enne tarvitamist. Lahustite segu asemel võib kasutada ka üksnes dietüüleetrit või petrooleetrit. 5. Seadmed ja vahendid 5.1. Analüütilised kaalud. 5.2. Ekstraktsioonitorud või -kolvid (edaspidi ekstraktsiooniseade), millel on kasutatavate solventide suhtes inertsed klaaslihvkorgid või muud sulgurid. 5.3. 150–250 ml mahuga õhukeseseinalised ja lamedapõhjalised kolvid. 5.4. Kuivatuskapp, mis on hea õhuvahetusega ning reguleeritav temperatuurile 102± 1 ºC. 5.5. Rasvavabad mittepoorsed mitterabedad keemistsentrid, näiteks klaashelmed või ränikarbiidi tükid. 5.6. Ekstraktsioonitorude külge sobiv sifoon. 5.7. Tsentrifuug. 6. Töö käik 6.1. Kolbi, vajaduse korral koos keemistsentritega, kuivatatakse kuivatuskapis pool tundi kuni tund. Kolvil lastakse jahtuda kaaluruumi temperatuurini ja kaalutakse siis 0,1 mg täpsusega. 6.2. Ettevalmistatud proov segatakse ja kaalutakse 1 mg täpsusega kas ekstraktsiooniseadmes või kaalutiste vahena sellesse. Magustatud kondenspiima analüüsi korral kaalutakse 2–2,5 g proovi, magustamata kondenspiima analüüsi korral 4–5 g proovi. Seejärel lisatakse vett mahuni 10,5 ml ja loksutatakse ettevaatlikult ning kergelt soojendades 40–50 ºC-ni, kuni proov on täielikult dispergeerunud. Proov peab olema täielikult dispergeerunud, vastasel juhul tuleb määramist korrata. 6.3. Lisatakse 1,5 ml 25% ammoniaagilahust või sellele vastav kogus kontsentreeritud lahust ja segatakse hoolikalt. 6.4. Lisatakse 10 ml etanooli ja segatakse vedelikud avatud ekstraktsiooniseadmes ettevaatlikult, kuid põhjalikult läbi. 6.5. Lisatakse 25 ml dietüüleetrit ning segu jahutatakse voolava vee all. Ekstraktsiooniseade suletakse, loksutatakse tugevalt ja pööratakse ühe minuti jooksul korduvalt ümber. Seejärel eemaldatakse ettevaatlikult kork ja lisatakse 25 ml petrooleetrit, mille esimeste milliliitritega pestakse korgi ja ekstraktsiooniseadme kaela sisepinda, lastes pesemiseks kasutatud lahustikogusel voolata ekstraktsiooniseadmesse. Ekstraktsiooniseade suletakse taas korgiga ning loksutatakse ja pööratakse 30 sekundi jooksul korduvalt ümber. Kui edaspidi vedelike eraldamiseks ei kasutata tsentrifuugimist, ei tohi loksutada liiga tugevalt. 6.6. Vedelike eraldamiseks jäetakse ekstraktsiooniseade seisma, kuni pealmine vedelikukiht on selginenud ja selgelt alumisest veekihist eraldunud. Teise eraldamise võimalusena võib kasutada tsentrifuugimist. Kui tsentrifuugi ajamiks ei ole kolmefaasiline mootor, võivad tekkida sädemed ning tuleb olla ettevaatlik, et vältida plahvatust või süttimist eetriaurude mõjul, mis näiteks võivad eralduda purunenud ekstraktsioonitorust. 6.7. Ekstraktsiooniseadmelt eemaldatakse kork ning pestakse seda ja seadme kaela sisepinda lahustite seguga, lastes pesuvedelikul seadmesse voolata. Pealmisest vedelikukihist viiakse ettevaatlikult dekanteerimise või sifooni abil nii palju kui võimalik kolbi, mis on alapunkti 6.1 kirjelduse kohaselt ette valmistatud. Kui sifooni ei kasutata, võib dekanteerimise hõlbustamiseks lisada veidi vett vedelike eralduspiiri tõstmiseks. Mõne milliliitri lahustite seguga loputatakse kas ekstraktsiooniseadme kaela seest ja väljast või sifooni otsa ja alumist osa. Seadme välisosade loputamiseks kulunud pesuvedelik lastakse voolata kolbi. Seadmekaela sisepinnalt ning sifoonilt pärinev pesuvedelik lastakse voolata seadmesse. 6.8. Ekstraheerimist korratakse veel kaks korda, järgides alapunktides 6.3–6.7 kirjeldatud töö käiku, kuid kasutades seal ettenähtud lahustikoguste asemel 15 ml dietüüleetrit ja 15 ml petrooleetrit ning jättes välja viimasel ekstraheerimisel seadmekaela või sifooni pesemise. Rasvata kondenspiimade analüüsi puhul ei ole proovi vaja kolmandat korda ekstraheerida. 6.9. Kolvist aurustatakse ettevaatlikult või destilleeritakse nii palju lahustit, sh etanooli, pealt ära kui võimalik. Kui kolb on väikese mahuga, on vaja osa lahustit pärast iga ekstraktsiooni kirjeldatud viisil eemaldada. Kui ei ole enam tuntavat lahustilõhna, asetatakse kolb külili kuivatuskappi ja kuumutatakse üks tund. Seejärel võetakse kolb kuivatuskapist välja, lastakse jahtuda kaaluruumi temperatuurini ja kaalutakse 0,1 mg täpsusega. Kuumutamist 30 kuni 60 minuti kestel, jahutamist ja kaalumist korratakse, kuni kahel järjestikusel kaalumisel saadud masside vahe on alla 0,5 mg või kuni mass hakkab tõusma. Kui mass tõuseb, kasutatakse arvutustes väikseimat saadud massinäitu. 6.10. Veendumaks, et ekstraheeritud aine on täielikult lahustuv, lisatakse sellele pärast kuivatamist 15–25 ml petrooleetrit. Kolbi soojendatakse veidi ja loksutatakse lahustit ringi, kuni kogu rasv on lahustunud. Kui ekstraheeritud aine lahustub petrooleetris täielikult, on rasva mass alapunktide 6.1 ja 6.9 kohaselt määratud masside vahe. Kui leitakse lahustumatut ainet või kahtlustatakse selle olemasolu, ekstraheeritakse rasv kolvist korduva sooja petrooleetriga pesemisega täielikult, lastes lahustumatul ainel enne iga dekanteerimist settida. Kolvikaela välispinda pestakse kolm korda. Kolb pannakse külili kuivatuskappi, kuumutatakse üks tund, lastakse jahtuda kaaluruumi temperatuurini ja kaalutakse 0,1 mg täpsusega. Rasva mass on alapunkti 6.9 kohaselt määratud massi ja selle punkti kohaselt määratud kolvi massi vahe. 6.11. Samaaegselt proovis rasvasisalduse määramisega tehakse pimekatse, kasutades proovi asemel 10 ml vett, sama aparatuuri, samu reagendikoguseid ja sama töö käiku, mis on kirjeldatud alapunktides 6.1–6.10. Kui pimekatsel leitud rasvasisaldus ületab 0,5 mg, tuleb reagente kontrollida ja saastunud reagendid puhastada või asendada. 7. Tulemuste esitamine 7.1. Proovi rasvasisaldus arvutatakse järgmise valemi järgi

kus M1 on proovi analüüsimisel alapunktis 6.9 kirjeldatud, rasvaga kolvi mass grammides; M2 on proovi analüüsimisel alapunktis 6.1 kirjeldatud kolvi mass grammides või lahustumatu aine esinemise või esinemiskahtluse korral alapunktis 6.9 kirjeldatud kolvi mass grammides; B1 on pimekatsel alapunktis 6.9 kirjeldatud, rasvaga kolvi mass grammides; B2 on pimekatsel alapunktis 6.1 kirjeldatud kolvi mass grammides või lahustumatu aine esinemise või esinemiskahtluse korral alapunktis 6.9 kirjeldatud kolvi mass grammides; S on analüüsitud proovikoguse mass grammides. 7.2. Kahe üheaegse või järjestikuse sama proovi määramise tulemuste erinevus võib olla kuni 0,05 grammi 100 grammi proovi kohta samades tingimustes sama analüüsitegija määratuna. 1 Reagendid peavad vastama pimekatses esitatud nõuetele. Vajaduse korral võib reagendid üle destilleerida ligikaudu 1 g piimarasva juuresolekul 100 ml lahusti kohta. 2 Peroksiidide esinemise kontrollimiseks lisatakse 10 ml eetrile klaaskorgiga silindris, mida on eelnevalt eetriga loputatud, 1 ml värskelt valmistatud 10% kaaliumjodiidilahust. Silindrit loksutatakse ja lastakse üks minut seista. Kummaski kihis ei tohi näha olla kollast värvi. Dietüüleetrit on võimalik hoida peroksiidivabana, lisades sellele märga tsinkfooliumi, mis on üheks minutiks üleni kastetud lahjendatud hapustatud vasksulfaadilahusesse ja seejärel veega üle pestud. Ühe liitri dietüüleetri kohta kasutatakse ligikaudu 8000 mm2 tsinkfooliumi, mis on lõigatud vähemalt poole mahuti kõrguseni ulatuvateks ribadeks. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 2003. a määruse nr 172 «Kondenspiimade ja piimapulbrite koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded, kondenspiimadest ja piimapulbritest proovide võtmise ja proovide analüüsimise meetodid» lisa 8 PIIMAPULBRITES RASVASISALDUSE MÄÄRAMISE MEETOD (Röse-Gottliebi meetod) 1. Kasutusala Meetod võimaldab määrata rasvasisaldust koorepulbris, täispiimapulbris, väherasvases piimapulbris ja lõssipulbris. 2. Määratlus Rasvasisaldus käesoleva meetodi tähenduses on proovist ekstraheeritud aine mass arvutatuna proovi massi kohta. 3. Põhimõte Proovi ammoniakaalset alkoholilahust ekstraheeritakse dietüüleetri ja petrooleetriga, seejärel aurustatakse ekstraktidest solvendid, jääk kaalutakse ja arvutatakse protsentuaalse sisaldusena proovi massist. 4. Reagendid1 4.1. Ammoniaagilahus, mis sisaldab ligikaudu 25% (massiprotsent) ammoniaaki ja mille tihedus 20 ºC juures on ligikaudu 0,91 g/ml, või suurema teadaoleva kontsentratsiooniga ammoniaagilahus. 4.2. 96±2% (mahuprotsent) etanool või selle puudumisel metanooli, etüülmetüülketooni või petrooleetriga denatureeritud etanool. 4.3. Peroksiidivaba dietüüleeter2. 4.4. Petrooleeter, mille keemistemperatuur on vahemikus 30–60 ºC. 4.5. Lahustite segu, mis koosneb võrdsetest ruumalakogustest dietüüleetrist ja petrooleetrist ning mis valmistatakse vahetult enne tarvitamist. Lahustite segu asemel võib kasutada ka üksnes dietüüleetrit või petrooleetrit. 5. Seadmed ja vahendid 5.1. Analüütilised kaalud. 5.2. Ekstraktsioonitorud või -kolvid (edaspidi ekstraktsiooniseade), millel on kasutatavate lahustite suhtes inertsed klaaslihvkorgid või muud sulgurid. 5.3. 150–250 ml mahuga õhukeseseinalised ja lamedapõhjalised kolvid. 5.4. Kuivatuskapp, mis on hea õhuvahetusega ning reguleeritav temperatuurile 102±1 ºC. 5.5. Rasvavabad mittepoorsed mitterabedad keemistsentrid, näiteks klaashelmed või ränikarbiidi tükid. 5.6. Ekstraktsioonitorude külge sobiv sifoon. 5.7. Tsentrifuug. 6. Töö käik 6.1. Kolbi, vajaduse korral koos keemistsentritega, kuivatatakse kuivatuskapis pool tundi kuni üks tund. Kolvil lastakse jahtuda kaaluruumi temperatuurini ja kaalutakse siis 0,1 mg täpsusega. 6.2. Ettevalmistatud proov kaalutakse 1 mg täpsusega kas ekstraktsiooniseadmes või kaalutiste vahena sellesse. Piimapulbri analüüsi korral kaalutakse ligikaudu 1 g proovi, madala rasvasisaldusega piimapulbri ja rasvata piimapulbri analüüsi korral ligikaudu 1,5 g proovi. Seejärel lisatakse 10 ml vett ja loksutatakse ettevaatlikult, kuni pulber on täielikult dispergeerunud. Vajaduse korral kuumutatakse lahust. 6.3. Lisatakse 1,5 ml 25% ammoniaagilahust või sellele vastav kogus kontsentreeritud lahust ja kuumutatakse kolbi aeg-ajalt loksutades veevannil 15 minutit 60–70 ºC juures. Seejärel jahutatakse, näiteks voolava vee all. 6.4. Lisatakse 10 ml etanooli ja segatakse vedelikud avatud ekstraktsiooniseadmes ettevaatlikult, kuid põhjalikult läbi. 6.5. Lisatakse 25 ml dietüüleetrit ning segu jahutatakse voolava vee all. Ekstraktsiooniseade suletakse, loksutatakse tugevalt ja pööratakse ühe minuti jooksul korduvalt ümber. Seejärel eemaldatakse ettevaatlikult kork ja lisatakse 25 ml petrooleetrit, mille esimeste milliliitritega pestakse korgi ja ekstraktsiooniseadme kaela sisepinda, lastes pesemiseks kasutatud lahustikogusel voolata ekstraktsiooniseadmesse. Ekstraktsiooniseade suletakse taas korgiga ning loksutatakse ja pööratakse 30 sekundi jooksul korduvalt ümber. Kui edaspidi vedelike eraldamiseks ei kasutata tsentrifuugimist, ei tohi loksutada liiga tugevalt. 6.6. Vedelike eraldamiseks jäetakse ekstraktsiooniseade seisma, kuni pealmine vedelikukiht on selginenud ja selgelt alumisest veekihist eraldunud. Teise eraldamise võimalusena võib kasutada tsentrifuugimist. Kui tsentrifuugi ajamiks ei ole kolmefaasiline mootor, võivad tekkida sädemed ning tuleb olla ettevaatlik, et vältida plahvatust või süttimist eetriaurude mõjul, mis näiteks võivad eralduda purunenud ekstraktsioonitorust. 6.7. Ekstraktsiooniseadmelt eemaldatakse kork ning pestakse seda ja seadme kaela sisepinda lahustite seguga, lastes pesuvedelikul seadmesse voolata. Pealmisest vedelikukihist viiakse ettevaatlikult dekanteerimise või sifooni abil nii palju kui võimalik kolbi, mis on alapunkti 6.1 kirjelduse kohaselt ette valmistatud. Kui sifooni ei kasutata, võib dekanteerimise hõlbustamiseks lisada veidi vett vedelike eralduspiiri tõstmiseks. Mõne milliliitri lahustite seguga loputatakse kas ekstraktsiooniseadme kaela seest ja väljast või sifooni otsa ja alumist osa. Seadme välisosade loputamiseks kulunud pesuvedelik lastakse voolata kolbi. Seadmekaela sisepinnalt ning sifoonilt pärinev pesuvedelik lastakse voolata seadmesse. 6.8. Ekstraheerimist korratakse veel kaks korda, järgides alapunktides 6.3–6.7 kirjeldatud töö käiku, kuid kasutades seal ettenähtud lahustikoguste asemel 15 ml dietüüleetrit ja 15 ml petrooleetrit ning jättes välja viimasel ekstraheerimisel seadmekaela või sifooni pesemise. Rasvata piimapulbrite analüüsi puhul ei ole proovi vaja kolmandat korda ekstraheerida. 6.9. Kolvist aurustatakse ettevaatlikult või destilleeritakse nii palju lahustit, sh etanooli, pealt ära kui võimalik. Kui kolb on väikese mahuga, on vaja osa lahustit pärast iga ekstraktsiooni sel viisil eemaldada. Kui ei ole enam tuntavat lahustilõhna, asetatakse kolb külili kuivatuskappi ja kuumutatakse üks tund. Seejärel võetakse kolb kuivatuskapist välja, lastakse jahtuda kaaluruumi temperatuurini ja kaalutakse 0,1 mg täpsusega. Kuumutamist 30 kuni 60 minuti kestel, jahutamist ja kaalumist korratakse, kuni kahel järjestikusel kaalumisel saadud masside vahe on alla 0,5 mg või kuni mass hakkab tõusma. Kui mass tõuseb, kasutatakse arvutustes väikseimat saadud massinäitu. 6.10. Veendumaks, et ekstraheeritud aine on täielikult lahustuv, lisatakse sellele pärast kuivatamist 15–25 ml petrooleetrit. Kolbi soojendatakse veidi ja loksutatakse lahustit ringi, kuni kogu rasv on lahustunud. Kui ekstraheeritud aine lahustub petrooleetris täielikult, on rasva mass alapunktide 6.1 ja 6.9 kohaselt määratud masside vahe. Kui leitakse lahustumatut ainet või kahtlustatakse selle olemasolu, ekstraheeritakse rasv kolvist korduva sooja petrooleetriga pesemisega täielikult, lastes lahustumatul ainel enne iga dekanteerimist settida. Kolvikaela välispinda pestakse kolm korda. Kolb pannakse külili kuivatuskappi, kuumutatakse üks tund, lastakse jahtuda kaaluruumi temperatuurini ja kaalutakse 0,1 mg täpsusega. Rasva mass on alapunkti 6.9 kohaselt määratud massi ja käesoleva alapunkti kohaselt määratud kolvi massi vahe. 6.11. Samaaegselt proovis rasvasisalduse määramisega tehakse pimekatse, kasutades proovi asemel 10 ml vett, sama aparatuuri, samu reagendikoguseid ja sama töö käiku, mis on kirjeldatud alapunktides 6.1–6.10. Kui pimekatsel leitud rasvasisaldus ületab 0,5 mg, tuleb reagente kontrollida ja saastunud reagendid puhastada või asendada. 7. Tulemuste esitamine 7.1. Proovi rasvasisaldus arvutatakse järgmise valemi järgi

kus M1 on proovi analüüsimisel alapunktis 6.9 kirjeldatud, rasvaga kolvi mass grammides; M2 on proovi analüüsimisel alapunktis 6.1 kirjeldatud kolvi mass grammides või lahustumatu aine esinemise või esinemiskahtluse korral alapunktis 6.9 kirjeldatud kolvi mass grammides; B1 on pimekatsel alapunktis 6.9 kirjeldatud, rasvaga kolvi mass grammides; B2 on pimekatsel alapunktis 6.1 kirjeldatud kolvi mass grammides või lahustumatu aine esinemise või esinemiskahtluse korral alapunktis 6.9 kirjeldatud kolvi mass grammides; S on analüüsitud proovikoguse mass grammides. 7.2. Kahe üheaegse või järjestikuse sama proovi määramise tulemuste erinevus võib olla kuni 0,2 grammi 100 grammi proovi kohta samades tingimustes sama analüüsitegija määratuna, välja arvatud rasvata piimapulbri proovi puhul, kus erinevus võib olla kuni 0,1 grammi 100 grammi proovi kohta. 1 Reagendid peavad vastama pimekatses esitatud nõuetele. Vajaduse korral võib reagendid üle destilleerida ligikaudu 1 g piimarasva juuresolekul 100 ml lahusti kohta. 2 Peroksiidide esinemise kontrollimiseks lisatakse 10 ml eetrile klaaskorgiga silindris, mida on eelnevalt eetriga loputatud, 1 ml värskelt valmistatud 10% kaaliumjodiidilahust. Silindrit loksutatakse ja lastakse üks minut seista. Kummaski kihis ei tohi näha olla kollast värvi. Dietüüleetrit on võimalik hoida peroksiidivabana, lisades talle märga tsinkfooliumi, mis on üheks minutiks üleni kastetud lahjendatud hapustatud vasksulfaadilahusesse ja seejärel veega üle pestud. Liitri dietüüleetri kohta kasutatakse ligikaudu 8000 mm2 tsinkfooliumi, mis on lõigatud vähemalt poole mahuti kõrguseni ulatuvateks ribadeks. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 2003. a määruse nr 172 «Kondenspiimade ja piimapulbrite koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded, kondenspiimadest ja piimapulbritest proovide võtmise ja proovide analüüsimise meetodid» lisa 9 MAGUSTATUD KONDENSPIIMADES SAHHAROOSISISALDUSE MÄÄRAMISE MEETOD (polarimeetriline meetod) 1. Kasutusala Meetod võimaldab määrata sahharoosisisaldust magustatud kondenspiimas, magustatud väherasvases kondenspiimas ja magustatud kondenslõssis. 2. Määratlus Sahharoosisisaldus käesoleva meetodi tähenduses on lahuse optilise pöörangu muutus. 3. Põhimõte Meetod põhineb Clerget’ inversiooni põhimõttel: sahhariide sisaldavat proovi töödeldakse ettevaatlikult happega, mille tulemusena hüdrolüüsub sahharoos täielikult, laktoos ja teised suhkrud aga väga vähe. Sahharoosisisaldus leitakse lahuse optilise pöörangu muutusest. Kondenspiimaproov lahjendatakse veega, segule lisatakse ammoniaagilahust, neutraliseeritakse, selitatakse ja seejärel filtreeritakse. Filtraadi optiline pöörang mõõdetakse enne ja pärast sahharoosi inversiooni ning saadud andmeid kasutades arvutatakse proovi sahharoosisisaldus. 4. Reagendid 4.1. 1 M tsinkatsetaadilahus (valmistamine: 21,9 g kristalset tsinkatsetaatdihüdraati Zn(C2H3O3 )2×2H2O lahustatakse 3 ml jää-äädikhappes ning lahus viiakse veega mahuni 100 ml). 4.2. 0,25 M kaaliumheksatsüanoferraat(II)lahus (valmistamine: 10,6 g kristalset kaaliumheksatsüanoferraat(II)trihüdraati K4[Fe(CN)6]×3H2O lahustatakse vees ning lahus viiakse veega mahuni 100 ml). 4.3. 6,35±0,20 M (20–22%) või 5,0±0,2 M (16–18%) soolhappelahus. 4.4. 2,0±0,2 M (3,5%) ammoniaagilahus. 4.5. 2,0±0,2 M (12%) äädikhappelahus. 4.6. Broomtümoolsinise indikaatorlahus (0,01 g/cm3) etanoolis. 5. Seadmed ja vahendid 5.1. 10 mg tundlikkusega analüütilised kaalud. 5.2. Kalibreeritud polarimeetri küvett pikkusega 2 dm. 5.3. Naatriumlambi või elavhõbelambi rohelise valgusega (elavhõbedaaurulamp prisma või spetsiaalse Watten Screen No 77 A-ga) polarimeeter, mis võimaldab lugemit täpsusega vähemalt 0,05 nurgakraadi, või rahvusvahelise suhkruskaalaga sahharimeeter, mis kasutab kas 15 mm 6% kaaliumdikromaadilahusest filtrit läbivat nähtavat valgust või naatriumlambi valgust ning mida loetakse täpsusega vähemalt 0,1º rahvusvahelisel suhkruskaalal. 5.4. Veevann, mis võimaldab hoida temperatuuri 60±1 ºC. 6. Töö käik 6.1. Töö käigu, reaktiivide ja aparatuuri standardiseerimiseks tehakse kahe paralleelkatsega kontrollkatse, kus 40 g 45% suhkrusisaldusega kondenspiima asemel kasutatakse 18 g puhta sahharoosi ja 100 g piima või 110 g rasvata piima segu. Kontrollkatse viiakse läbi alapunktide 6.2–6.8 kohaselt ning suhkrusisaldus arvutatakse punktis 7 toodud valemite järgi. Valemis 1 asendatakse M väärtusega 40,00 ning valemis 2 asendatakse M, F ja P vastavalt katses kasutatud piimakoguse ning selle piima rasva- ja valgusisaldusega. Leitud väärtuste keskmine ei tohi erineda väärtusest 45% rohkem kui 0,2% võrra. 6.2. 100 ml keeduklaasi kaalutakse 10 mg täpsusega ligikaudu 40 g hästi segatud proovi, millele lisatakse 50 ml kuuma vett (80–90 ºC) ja segatakse põhjalikult. Segu viiakse kvantitatiivselt 200 ml mõõtekolbi, keeduklaasi loputatakse järjestikuste koguste 60-kraadise veega, mida kogutakse mõõtekolbi, kuni segu kogumaht moodustab 120–150 ml. Segatakse ja lastakse jahtuda toatemperatuurini. 6.3. Mõõtekolbi lisatakse 5 ml ammoniaagilahust, segatakse ja jäetakse 15 minutiks seisma. Pärast seda neutraliseeritakse ammoniaak vastava koguse lahjendatud äädikhappelahuse lisamisega. Täpne vajaminev kogus määratakse eelnevalt ammoniaagilahuse tiitrimisel, kasutades indikaatorina broomtümoolsinist. Kolvi sisu segatakse. 6.4. Mõõtekolbi lisatakse ettevaatlikult, kaldasendis kolbi ringjalt loksutades 12,5 ml tsinkatsetaadilahust ning seejärel 12,5 ml kaaliumheksatsüanoferraat(II)lahust. Seejärel viiakse kolvi sisu temperatuurile 20 ºC ja täidetakse 20-kraadise veega mahuni 200 ml. Vee ja reagentide lisamisel ning lahuste segamisel välditakse õhumullide teket, lahuseid segatakse kolbi ringjalt liigutades. Kui enne lahuse mahu viimist 200 ml-ni leitakse õhumulle, võib nende eemaldamiseks kolvi ajutiselt vaakumpumba külge ühendada ja kolbi ringi keerutada. 6.5. Kolb suletakse kuiva korgiga, segatakse tugevalt loksutades läbi, jäetakse mõneks minutiks seisma ning seejärel filtreeritakse läbi kuiva filterpaberi. Esimest 25 ml filtraadist edasisel analüüsil ei kasutata. 6.6. Filtraadi optiline pöörang määratakse temperatuuril 20±1 ºC. 6.7. Sahharoosi inverteerimiseks pipeteeritakse 50 ml mõõtekolbi 40 ml filtraati, millele lisatakse 6,0 ml 6,35 M soolhapet või 7,5 ml 5,0 M soolhapet. Kolb asetatakse 15 minutiks 60 ºC veevannile nii, et kogu kolvi kumer osa on veepinnast allpool. Esimese 5 minuti jooksul segatakse kolvi sisu ringjate liigutustega, selle aja jooksul peaks kolvi sisu omandama vanni temperatuuri. Seejärel jahutatakse kolvi sisu temperatuurini 20 ºC ja viiakse lahuse maht 20-kraadise veega 50 ml-ni. Segatakse ja jäetakse sellele temperatuurile üheks tunniks seisma. 6.8. Optiline pöörang pärast inversiooni määratakse temperatuuril 20±0,2 ºC. Temperatuuri kõikumine 1 ºC võrra temperatuuril 20 ºC mõjutab inverteerimata lahuse mõõtmisel tulemust vähe, kuid invertlahuse mõõtmisel mõjutab tulemust juba 0,2 ºC kõikumine ning seetõttu tuleb 0,2 ºC-st suurema kõikumise puhul arvutamisel arvestada alapunktis 7.4 toodud temperatuuriparandust. 7. Tulemuste esitamine 7.1. Sahharoosisisaldus arvutatakse järgmiste valemite järgi

kus S on sahharoosisisaldus protsentides; M on proovi mass grammides; F on proovi rasvasisaldus protsentides; P on proovi valgusisaldus (N×6,38) protsentides; V on ruumala milliliitrites, milleni proov enne filtreerimist lahjendati; v on ruumalaparandus milliliitrites selitamise käigus tekkinud sademe arvestamiseks; D on polarimeetri näit enne inversiooni; I on polarimeetri näit pärast inversiooni; L on polarimeetri küveti pikkus detsimeetrites; Q on inversioonifaktor, mille väärtused on toodud alapunktis 7.4. 7.2. Kui kondenspiima kaalutakse täpselt 40,00 g ja polarisatsiooni määramisel kasutatakse naatriumlambi valgust, nurgakraade ja 2 dm polarimeetri küvetti temperatuuril 20±1 ºC, võib kondenspiima (C = 9) sahharoosisisalduse arvutada järgmise valemi järgi: S = (D – 1,25 I) × (2,833 – 0,00612 F – 0,00878 P) 7.3. Kui polarisatsiooni pärast inversiooni mõõdetakse muul temperatuuril kui 20 ºC, tuleb tulemus korrutada temperatuuriparandusega, mis arvutatakse järgmise valemi järgi: (1 + 0,0037 (T – 20)), kus T on temperatuur, millel polarisatsiooni mõõdeti. 7.4. Inversioonifaktori Q täpsed väärtused erinevate valgusallikate jaoks koos kontsentratsiooni- ja temperatuuriparandustega arvutatakse järgmiste valemite järgi: 7.4.1. naatriumlambivalguse ja nurgakraadidega polarimeetri kasutamisel: Q = 0,8825 + 0,0006 (C – 9) – 0,0033 (T – 20); 7.4.2. elavhõbelambi rohelise valguse ja polarimeetri kasutamisel: Q = 1,0392 + 0,0007 (C – 9) – 0,0039 (T – 20); 7.4.3. dikromaatfiltrit läbiva valge valguse ja sahharimeetri kasutamisel: Q = 2,549 + 0,0017 (C – 9) – 0,0095 (T – 20), kus C on lahuse üldsuhkru protsendiline sisaldus eripöörangu järgi pärast inversiooni (üldsuhkru protsendilise sisalduse C lahuses pärast inversiooni võib arvutada otse näidust ja selle muutusest inversioonil, kasutades sahharoosi, laktoosi ja invertsuhkru eripöörangu tavalisi väärtusi. Kontsentratsiooniparandused on õiged juhul, kui C on ligikaudu 9. Kondenspiima puhul, mille C on lähedane 9-le, võib selle paranduse jätta arvestamata); T on lahuse temperatuur polarimeetri näidu lugemise ajal pärast inversiooni (temperatuuriparandus on täpne ainult vahemikus 18–22 ºC). 7.5. Kahe üheaegse või järjestikuse sama proovi määramise tulemuste erinevus võib olla kuni 0,3 grammi 100 grammi proovi kohta samades tingimustes sama analüüsitegija määratuna. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 2003. a määruse nr 172 «Kondenspiimade ja piimapulbrite koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded, kondenspiimadest ja piimapulbritest proovide võtmise ja proovide analüüsimise meetodid» lisa 10 PIIMAPULBRITES PIIMHAPPE- JA LAKTAADISISALDUSE MÄÄRAMISE MEETOD 1. Kasutusala Meetod võimaldab määrata piimhappe- ja laktaadisisaldust koorepulbris, täispiimapulbris, väherasvases piimapulbris ja lõssipulbris. 2. Määratlus Piimapulbrite piimhappe- ja laktaadisisaldus käesoleva meetodi tähenduses on kolorimeetriliselt määratud atseetaldehüüdi hulk. 3. Põhimõte Proovist valmistatakse lahus, millest eraldatakse vasksulfaadi ja kaltsiumhüdroksiidi lisamise ja järgneva filtreerimisega üheaegselt nii rasv, valk kui ka laktoos. Filtraadis sisalduvad laktaadid ja piimhape viiakse kontsentreeritud väävelhappe abil vask(II)sulfaadi juuresolekul atseetaldehüüdiks. Atseetaldehüüdi hulk määratakse kolorimeetriliselt, kasutades p-hüdroksüdifenüüli. Piimhappe- ja laktaadisisaldus väljendatakse piimhappesisaldusena milligrammides 100 g rasvavaba kuivaine kohta. 4. Reagendid 4.1. Vask(II)sulfaadilahus (valmistamine: 250 g vask(II)sulfaatpentahüdraati CuSO4×5H2O lahustatakse vees ja lahuse maht viiakse veega 1000 ml-ni). 4.2. Kaltsiumhüdroksiidi suspensioon I (valmistamine: 300 g kaltsiumhüdroksiidi Ca(OH)2 peenestatakse uhmris koos veega, mida kasutatakse kokku 900 ml. Suspensioon soovitatakse valmistada vahetult enne kasutamist). 4.3. Kaltsiumhüdroksiidi suspensioon II (valmistamine: 300 g kaltsiumhüdroksiidi Ca(OH)2 peenestatakse uhmris koos veega, mida võetakse kokku 1400 ml. Suspensioon soovitatakse valmistada vahetult enne kasutamist). 4.4. Väävelhappe- ja vask(II)sulfaadilahus (valmistamine: 300 ml väävelhappele (95,9–97,0% (massiprotsent) H2SO4) lisatakse 0,5 ml alapunktis 4.1 nimetatud vask(II)sulfaadilahust). 4.5. p-hüdroksüdifenüülilahus (valmistamine: 0,75 g p -hüdroksüdifenüüli C6H5C6 H4OH lahustatakse loksutades ja kergelt soojendades 5 ml-s naatriumhüdroksiidi vesilahuses (5 g NaOH/100 ml) ning lahuse maht viiakse mõõtekolvis 50 ml-ni. Lahust säilitatakse pruunis klaaspudelis pimedas ja jahedas kohas. Värvuse muutuse või hägususe esinemise korral ei tohi lahust kasutada. Maksimaalne säilivusaeg 72 h). 4.6. Piimhappe standardlahus (valmistamine: vahetult enne kasutamist lahustatakse vees 0,1067 g liitiumlaktaati CH3CHOHCOOL ja viiakse lahuse maht mõõtekolvis 1000 ml-ni. 1 ml lahust vastab 0,1 mg piimhappele). 4.7. Standardne taastatud piim (kalibratsioonikõvera koostamiseks analüüsitakse mitut kõrgekvaliteedilist piimapulbrit, mille hulgast valitakse madalaima piimhappesisaldusega pulber, mille piimhappesisaldus ei ületa 30 mg 100 g rasvavaba piimakuivaine kohta. Järgitakse alapunktis 6.1 kirjeldatud töö käiku). 5. Seadmed ja vahendid1 5.1. Analüütilised kaalud. 5.2. Spektrofotomeeter, mis sobib mõõtmisteks lainepikkusel 570 nm. 5.3. Veevann, mis võimaldab hoida temperatuuri 30±2 ºC. 5.4. Veevann, mis võimaldab hoida temperatuuri 100 ºC. 5.5. Uhmer ja uhmrinui. 5.6. Filterpaber (Schleicher and Schull 595, Whatman 1 või samaväärne). 5.7. Katseklaasid, Pyrexist või samaväärsed, mõõtmetega 25×150 mm. 6. Töö käik2 6.1. Arvutatakse proovi rasvavaba kuivainesisaldus, lahutades 100-st lisas 8 toodud meetodi järgi leitud rasvasisalduse ja lisas 6 esitatud meetodi järgi leitud niiskusesisalduse. Katseks vajaminev proovikogus grammides arvutatakse valemist, kus a on proovi rasvavaba kuivainesisaldus, ning kaalutakse täpsusega 0,1 g. Proovikogus lisatakse 100 ml veele ja segatakse põhjalikult. 6.2. Saadud lahusest pipeteeritakse 5 ml 50 ml-sse mõõtsilindrisse ja lahjendatakse ligikaudu 30 ml-ni. 6.3. Seejärel lisatakse aeglaselt, lahust pidevalt loksutades, 5 ml vask(II)sulfaadilahust ning jäetakse lahus kümneks minutiks seisma. Lahust pidevalt loksutades lisatakse aeglaselt 5 ml kaltsiumhüdroksiidi suspensiooni I või 10 ml kaltsiumhüdroksiidi suspensiooni II. Lahuse maht viiakse veega 50 ml-ni, segatakse tugevalt loksutades läbi, jäetakse kümneks minutiks seisma ning filtreeritakse. Filtraadi esimest osa edasisel analüüsil ei kasutata. Katseklaasi pipeteeritakse 1 ml filtraati, lisatakse büreti või gradueeritud pipeti abil 6,0 ml väävelhappe- ja vask(II)sulfaadilahust, segatakse ning kuumutatakse keeval veevannil 5 minutit. Jahutatakse voolava vee all toatemperatuurini, lisatakse 2 tilka p-hüdroksüdifenüülilahust ja segatakse tugevalt loksutades. Katseklaas asetatakse 15 minutiks veevannile 30±2 ºC juurde, loksutades katseklaasi aeg-ajalt, ning seejärel 90 sekundiks keevale veevannile. Jahutatakse voolava vee all toatemperatuurini. Kolme tunni jooksul mõõdetakse proovi optiline tihedus punktis 6.4 kirjeldatud pimekatse lahuse suhtes lainepikkusel 570 nm. Kui optiline tihedus ületab kõrgeimat punkti kalibratsioonikõveral, tuleb filtraati sobivalt lahjendada ja optiline tihedus uuesti mõõta. 6.4. Samaaegselt piimhappesisalduse määramisega proovis tehakse pimekatse, kasutades proovi asemel 30 ml vett, sama aparatuuri, samu reagendikoguseid ja sama töö käiku, mis on kirjeldatud alapunktis 6.2. Kui pimekatsel leitud piimhappesisaldus ületab 20 mg 100 g rasvavaba kuivaine kohta, tuleb reagente kontrollida ja saastunud reagendid puhastada või asendada. 6.5. Kalibreerimisgraafiku koostamiseks valmistatakse standardlahused. Võetakse viis 50 ml mõõtsilindrit, millest igaühte pipeteeritakse 5 ml standardset taastatud piima ning seejärel vastavalt 0, 1, 2, 3 ja 4 ml piimhappe standardlahust nii, et saadakse standardlahuste vahemik, mis vastab 0, 20, 40, 60 ja 80 mg-le lisatud piimhappele 100 g kuivpiima rasvavaba kuivaine kohta. Lahused lahjendatakse veega mahuni ligikaudu 30 ml ja toimitakse analoogselt alapunktis 6.3 kirjeldatule. Standardlahuste optiline tihedus mõõdetakse pimekatse suhtes lainepikkusel 570 nm. Koostatakse graafik, mille abstsissteljele kantakse lisatud piimhappe kogused 100 g rasvavaba kuivaine kohta ning ordinaatteljele neile vastavad optilise tiheduse väärtused. Saadud punktidest tõmmatakse neid võimalikult täpselt järgiv sirge ja joonistatakse kalibratsioonigraafik, liigutades sirget paralleelselt iseendaga nii, et see läbib koordinaatide algpunkti. 7. Tulemuste esitamine 7.1. Proovi piimhappe- ja laktaatidesisaldus 100 g rasvavaba kuivaine kohta leitakse graafikult alapunkti 6.3 kohaselt määratud optilise tiheduse kaudu. Kui filtraati lahjendati, korrutatakse saadud tulemus lahjendusteguriga. 7.2. Kahe üheaegse või järjestikuse sama proovi määramise tulemuste erinevus võib kuni 80 mg piimhappesisalduse puhul olla kuni 8 milligrammi 100 grammi rasvavaba kuivaine kohta samades tingimustes sama analüüsitegija määratuna. Suuremate kontsentratsioonide puhul võib erinevus olla kuni 10% väikseimast leitud väärtusest. 1 Klaasnõud peavad olema väga puhtad ja ettenähtud kasutamiseks üksnes kõnealuses analüüsis. Sademejääke sisaldavat klaasnõu loputatakse enne pesemist kontsentreeritud soolhappega. 2 Vältida tuleb lisandite, eriti higi ja sülje sattumist proovi. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 2003. a määruse nr 172 «Kondenspiimade ja piimapulbrite koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded, kondenspiimadest ja piimapulbritest proovide võtmise ja proovide analüüsimise meetodid» lisa 11 PIIMAPULBRITES FOSFATAASI AKTIIVSUSE MÄÄRAMISE MEETOD (Sandersi ja Sageri modifitseeritud meetod) 1. Kasutusala Meetod võimaldab määrata fosfataasi aktiivsust koorepulbris, täispiimapulbris, väherasvases piimapulbris ja lõssipulbris. 2. Määratlus Fosfataasi aktiivsus käesoleva meetodi tähenduses on aktiivse aluselise fosfataasi sisaldus piimapulbrites. See väljendatakse fenoolikogusena mikrogrammides ühe milliliitri piimapulbrist taastatud piima kohta pulbri analüüsimise korral käesoleva meetodi kohaselt. 3. Põhimõte Pulbriliste piimatoodete fosfataasi aktiivsus määratakse fosfataasi võime järgi vabastada dinaatriumfenüülfosfaadist fenooli. Ettenähtud tingimustel vabaneva fenooli hulk määratakse Gibbsi reagendi toimel tekkiva värvi spektrofotomeetrilisel mõõtmisel. 4. Reagendid 4.1. Baariumboraathüdroksiidi puhverlahus, mille pH on 10,6±0,1 temperatuuril 20 ºC (valmistamine: 25,0 g baariumhüdroksiidi Ba(OH)2 ×8H2O lahustatakse vees ning lahuse maht viiakse 500 ml-ni. 11,0 g boorhapet H3BO3 lahustatakse vees ning lahuse maht viiakse 500 ml-ni. Mõlemad lahused soojendatakse temperatuurini 50 ºC ja segatakse kokku, segu loksutatakse ja jahutatakse toatemperatuurini. Seejärel reguleeritakse pH baariumhüdroksiidiga väärtuseni 10,6±0,1 ning filtreeritakse. Lahust säilitatakse tihedalt suletud mahutis. Enne kasutamist lahjendatakse puhverlahust veega vahekorras 1:1). 4.2. Värviilmutuspuhverlahus (valmistamine: vees lahustatakse 6,0 g naatriummetaboraati NaBO2 või 12,6 g naatriummetaboraattetrahüdraati NaBO2×4H2 O ja 20,0 g naatriumkloriidi NaCl ning lahuse maht viiakse 1000 ml-ni). 4.3. Puhversubstraatlahus (valmistamine: 0,5 g dinaatriumfenüülfosfaattetrahüdraati Na2C6H3PO4×4H2O lahustatakse 4,5 ml värviilmutuspuhverlahuses, lisatakse 2 tilka Gibbsi reagenti ja jäetakse 30 minutiks seisma. Värvunud lahust ekstraheeritakse 2,5 ml butanooliga, vajaduse korral värviekstraktsiooni korrates. Pärast eraldamist jäetakse butanool kõrvale. Lahust võib säilitada külmikus mitu päeva. Enne lahuse kasutamist korratakse värvi ilmutamist ja butanooliga ekstraheerimist. 1 ml saadud lahust pipeteeritakse 100 ml mõõtekolbi ja kolb täidetakse baariumboraathüdroksiidpuhverlahusega kuni kriipsuni. Puhversubstraatlahus valmistatakse vahetult enne kasutamist). 4.4. Sadesti (valmistamine: 3,0 g tsinksulfaatheptahüdraati ZnSO4 ×7H2O ja 0,6 g vask(II)sulfaatpentahüdraati CuSO4×5H2O lahustatakse vees ning lahuse maht viiakse veega 100 ml-ni). 4.5. Gibbsi reagent (valmistamine: 10 ml-s 96% etanoolis lahustatakse 0,040 g 2,6-dibromokinoon-1,4-kloroimiidi O×C6H2Br2×NCl. Lahust säilitatakse külmikus tumedas klaaspudelis, värvuse muutumise korral asendatakse reagent uuega). 4.6. Värvilahjenduspuhverlahus (valmistamine: 10 ml värviilmutuspuhverlahust lahjendatakse mahuni 100 ml). 4.7. Vask(II)sulfaadilahus (valmistamine: 0,05 g vask(II)sulfaatpentahüdraati CuSO4×5H2O lahustatakse vees ja lahuse maht viiakse veega 100 ml-ni). 4.8. Fenooli standardlahus, kontsentratsiooniga 0,2 g/l (valmistamine: 0,200±0,001 g puhast fenooli lahustatakse vees ja lahuse maht viiakse veega mõõtekolvis 100 ml-ni. Saadud lahust võib külmikus säilitada mitu kuud. Sellest lahusest võetakse 10 ml ning lahjendatakse veega 100 ml-ni). 4.9. Keedetud destilleeritud vesi. 4.10. Butanool. 5. Seadmed ja vahendid 5.1. Analüütilised kaalud. 5.2. Veevann, mis on reguleeritud temperatuurile 37±1 ºC. 5.3. Spektrofotomeeter, mis sobib mõõtmisteks lainepikkusel 610 nm. 5.4. Filterpaber (Schleicher and Schull 597, Whatman 42 või samaväärne). 5.5. Veevann, mis võimaldab hoida temperatuuri 100 ºC. 5.6. Alumiiniumfoolium. 6. Töö käik 6.1. Ettevaatusabinõudena tuleb analüüsi tegemisel vältida otsest päikesevalgust. Kasutatavad klaasnõud, korgid ja teised abivahendid, näiteks ainete eemaldamisvahendid, peavad olema väga puhtad. Soovitatav on neid veega loputada ja keeta või auruga töödelda. Võimaliku fenoolisisalduse tõttu tuleb vältida plastmassist korkide ja muude esemete kasutamist. Sülje fosfataasisisalduse tõttu tuleb hoolikalt hoiduda süljega saastamisest. 6.2. Pulbrist piima taastamiseks kaalutakse 10 g uuritavat proovi täpsusega 0,1 g ja lahustatakse 90 ml vees. Proovi lahustamisel ei tohi temperatuur ületada 35 ºC. 6.3. 1 ml taastatud piima viiakse katseklaasi, lisatakse 10 ml puhversubstraatlahust, segatakse ja asetatakse katseklaas temperatuuril 37±1 ºC olevale veevannile ning lastakse aeg-ajalt segades veevannil 60 minutit inkubeeruda. Seejärel viiakse katseklaas kohe keevale veevannile, ühtlase kuumutamise tagamiseks kaetakse katseklaas ja veevann alumiiniumfooliumiga, kuumutatakse kaks minutit ning jahutatakse külmas vees toatemperatuurini. 6.4. Lisatakse 1 ml sadestit, segatakse ja filtreeritakse läbi kuiva filterpaberi, jättes kõrvale esimese läbijooksu, kuni selge filtraadi saamiseni. Filtraadist viiakse 5 ml katseklaasi, lisatakse 5 ml värviilmutuspuhverlahust ja 0,1 ml Gibbsi reagenti ning segatakse. Lahus jäetakse värvuse tekkimiseks 30 minutiks toatemperatuurile seisma, vältides otsest päikesevalgust. 6.5. Saadud lahuse optiline tihedus mõõdetakse lainepikkusel 610 nm alapunktis 6.6 kirjeldatud võrdluslahuse suhtes. Kui optiline tihedus ületab kõrgeimat punkti kalibreerimiskõveral, tuleb katset korrata, lahjendades alapunkti 6.2 järgi taastatud piima alapunkti 6.6 järgi kuumutatud taastatud piimaga. 6.6. Optilise tiheduse mõõtmisel kasutatav võrdluslahus valmistatakse üheaegselt proovilahusega. Võrdluslahus valmistatakse sarnaselt proovilahuse valmistamisele, kuid alapunktis 6.3 nimetatud taastatud piim asendatakse fosfataasi inaktiveerimiseks kuumutatud taastatud piimaga. Selleks võetakse katseklaasi 1 ml alapunkti 6.2 järgi taastatud piima ning asetatakse see fosfataasi inaktiveerimiseks kohe keevale veevannile, kuumutades seda järgnevalt kahe minuti vältel. Katseklaasi ühtlase kuumutamise tagamiseks kaetakse katseklaas ja veevann alumiiniumfooliumiga. Pärast kuumutamist jahutatakse katseklaas külmas vees toatemperatuurini ning toimitakse sellega alapunktides 6.3 ja 6.4 kirjeldatud viisil. 7. Kalibreerimisgraafiku koostamiseks valmistatakse kalibreerimislahused. Nelja 100 ml-sse mõõtekolbi pipeteeritakse vastavalt 1, 3, 5 ja 10 ml fenooli standardlahust ning lisatakse vett mahuni 100 ml, saadud lahused sisaldavad vastavalt 2, 6, 10 ja 20 μg fenooli ühes milliliitris. Võetakse 5 katseklaasi, millest ühte pipeteeritakse 1 ml vett ning ülejäänud nelja vastavalt 1 ml igast saadud lahusest, saades seeria katseklaasidest, mis sisaldavad 0, 2, 6, 10 ja 20 μg fenooli. Seejärel lisatakse igasse katseklaasi 1 ml vask(II)sulfaadilahust, 5 ml värvilahjenduspuhverlahust, 3 ml vett ja 0,1 ml Gibbsi reagenti ning segatakse. Lahused jäetakse värvuse tekkimiseks 30 minutiks toatemperatuurile seisma, vältides otsest päikesevalgust. Fenooli sisaldavate lahuste optiline tihedus mõõdetakse fenoolita lahuse suhtes. Koostatakse graafik, mille abstsissteljele kantakse fenoolikogused mikrogrammides ning ordinaatteljele neile vastavad optilise tiheduse väärtused. 8. Tulemuste esitamine 8.1. Proovilahuse fenoolisisaldus mikrogrammides leitakse kalibreerimisgraafiku abil vastavalt proovilahuse optilisele tihedusele. Fosfataasi aktiivsus väljendatuna fenooli kogusena mikrogrammides 1 ml alapunkti 6.2 järgi taastatud piima kohta arvutatakse järgmise valemi järgi: fosfataasi aktiivsus = 2,4 × P, kus P on kalibreerimisgraafikult leitud proovilahuse fenoolikogus mikrogrammides. Kui proovilahust lahjendati, korrutatakse saadud tulemus lahjendusteguriga. 8.2. Kahe üheaegse või järjestikuse sama proovi määramise tulemuste erinevus võib olla kuni 2 μg vabanenud fenooli 1 ml alapunkti 6.2 järgi taastatud piima kohta samades tingimustes sama analüüsitegija määratuna. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 2003. a määruse nr 172 «Kondenspiimade ja piimapulbrite koostis- ja kvaliteedinõuded ning märgistamise erinõuded, kondenspiimadest ja piimapulbritest proovide võtmise ja proovide analüüsimise meetodid» lisa 12 PIIMAPULBRITES FOSFATAASI AKTIIVSUSE MÄÄRAMISE MEETOD (Aschaffenburgi ja Mülleni meetod) 1. Kasutusala Meetod võimaldab määrata fosfataasi aktiivsust koorepulbris, täispiimapulbris, väherasvases piimapulbris ja lõssipulbris. 2. Määratlus Fosfataasi aktiivsus käesoleva meetodi tähenduses on aktiivse aluselise fosfataasi sisaldus piimapulbrites. See väljendatakse p-nitrofenooli kogusena mikrogrammides ühe milliliitri piimapulbrist taastatud piima kohta pulbri analüüsimise korral selle meetodi kohaselt. 3. Põhimõte Pulbriliste piimatoodete fosfataasi aktiivsus määratakse aluselise fosfataasi võime järgi vabastada naatrium-p -nitrofenüülfosfaadist p-nitrofenooli. Ettenähtud tingimustel vabaneva p-nitrofenooli hulk määratakse otse võrdlemisel standardvärviklaasidega lihtsas komparaatoris, kasutades peegeldunud valgust. 4. Reagendid 4.1. Naatriumkarbonaat-vesinikkarbonaatpuhverlahus (valmistamine: 3,5 g veevaba naatriumkarbonaati ja 1,5 g naatriumvesinikkarbonaati lahustatakse vees ja lahuse maht viiakse mõõtekolvis veega 1000 ml-ni). 4.2. Puhversubstraatlahus1 (valmistamine: 1,5 g dinaatrium-p -nitrofenüülfosfaati lahustatakse naatriumkarbonaat-vesinikkarbonaatpuhverlahuses ja lahuse maht viiakse mõõtekolvis eelnimetatud puhverlahusega 1000 ml-ni). 4.3. Tsinksulfaadilahus (valmistamine: 30,0 g tsinksulfaati ZnSO4 lahustatakse vees ja lahuse maht viiakse mõõtekolvis veega 100 ml-ni). 4.4. Kaaliumheksatsüanoferraat(II)lahus (valmistamine: 17,2 g kaaliumheksatsüanoferraat(II)trihüdraati K4[Fe(CN)6]×3H2O lahustatakse vees ja lahuse maht viiakse mõõtekolvis veega 1000 ml-ni). 5. Seadmed ja vahendid 5.1. Analüütilised kaalud. 5.2. Veevann, mis võimaldab hoida temperatuuri 37±1 ºC. 5.3. Standardvärvi klaasidega, mis on kalibreeritud mikrogrammides p -nitrofenooli järgi 1 ml piima kohta, spetsiaalse kettaga ja kahe 25 mm mõõteküvetiga komparaator. 5.4. Filterpaber. 6. Töö käik 6.1. Ettevaatusabinõuna tuleb vältida katse tegemist otseses päikesevalguses. Pärast kasutamist tuleb katseklaasid tühjendada, veega loputada, pesta kuuma leeliselist detergenti sisaldava veega ja loputada puhta kuuma kraaniveega. Seejärel tuleb katseklaasid veega loputada ja enne kasutamist kuivatada. Pipetid tuleb kohe pärast kasutamist põhjalikult külma kraaniveega üle loputada, seejärel veega loputada ja enne kasutamist kuivatada. Katseklaasi korgid tuleb kohe pärast kasutamist põhjalikult kuuma kraaniveega üle loputada ning seejärel 2 minutit vees keeta. Iga proovi jaoks kasutatakse eraldi pipetti, vältides sülje sattumist sellesse. 6.2. Pulbrist piima taastamiseks kaalutakse 10 g uuritavat proovi täpsusega 0,1 g ja lahustatakse 90 ml vees. Proovi lahustamisel ei tohi temperatuur ületada 35 ºC. 6.3. Puhtasse kuiva katseklaasi pipeteeritakse 15 ml puhversubstraatlahust ning 2 ml alapunkti 6.2 järgi taastatud piima, segatakse katseklaasi ümber pöörates läbi ja asetatakse katseklaas kaheks tunniks temperatuuril 37±1 ºC olevale veevannile. Seejärel võetakse katseklaas veevannilt ning katseklaasi lisatakse 0,5 ml tsinksulfaadilahust, loksutatakse tugevalt ning jäetakse kolmeks minutiks seisma. Lisatakse 0,5 ml kaaliumheksatsüanoferraat(II)lahust, segatakse põhjalikult ning filtreeritakse läbi volditud filterpaberi. Selge filtraat kogutakse puhtasse katseklaasi. 6.4. Filtraat viiakse komparaatori 25 mm mõõteküvetti ja spetsiaalset ketast kasutades võrreldakse võrdluslahust filtraadiga. 6.5. Mõõtmisel kasutatav võrdluslahus valmistatakse analoogselt alapunktides 6.2 ja 6.3 kirjeldatule, asendades alapunktis 6.3 nimetatud taastatud piima fosfataasi inaktiveerimiseks hoolikalt keedetud, alapunkti 6.2 järgi taastatud piimaga. Proovilahus ja võrdluslahus valmistatakse üheaegselt. 7. Tulemuste esitamine 7.1. p-nitrofenoolisisalduseks mikrogrammides taastatud piima ühe milliliitri kohta võetakse komparaatori lugem. 7.2. Kahe üheaegse või järjestikuse sama proovi määramise tulemuste erinevus võib olla kuni 2 μg vabanenud p-nitrofenooli alapunkti 6.2 järgi taastatud piima 1 ml kohta samades tingimustes sama analüüsitegija määratuna. 1 Puhversubstraatlahus säilib külmikus 4 ºC või madalamal temperatuuril stabiilsena vähemalt üks kuu. Väiksemgi ebastabiilsus on märgatav kollase värvuse tekkest. Lahust, mis komparaatoris 25 mm mõõteküvetis destilleeritud vee suhtes mõõdetuna ületab värvuslugemi 10 μg, ei soovitata kasutada.