Tartu Linnavolikogu — Tartu linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava kinnitamine — KO, 64, 969

Võttes aluseks kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (RT I 1999, 37, 558; 1999, 82, 755; 2000, 51, 322) paragrahvi 6 lõike 1, paragrahvi 22 lõike 1 punkti 37 ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (RT I 1999, 25, 363; 2000, 39, 238) paragrahvi 4 lõiked 1 ja 2, Tartu Linnavolikogu määrab: 1. Kinnitada «Tartu linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava» 12 aastaks vastavalt lisale ja kiita heaks arengumudel «50+50.» 2. Määrus jõustub 5. juulist 2000. a. Esimees Peeter TULVISTE Lisa Tartu Linnavolikogu 29. juuni 2000. a määrusele nr 32 TARTU LINNA ÜHISVEEVÄRGI JA –KANALISATSIOONI ARENDAMISE KAVA SISSEJUHATUS Tartlaste joogivee kvaliteet, hind ja kättesaadavus ning reovee ärajuhtimine on andnud linlastele põhjendatult palju kõneainet. Need probleemid ei ole omased ainult Tartule, vaid paljudele teistele linnadele nii Eestis kui mujal maailmas. Võttes arvesse vajadust rakendada säästva arengu põhimõtteid, mille Tartu Linnavalitsus on Agenda 21 vastuvõtmisega tunnistanud kohaliku elukorralduse üheks lähtekohaks, on keskkonnahoid muutunud ka üheks Tartu linna strateegilise planeerimise võtmeküsimuseks. Rahvusvaheline praktika näitab, et keskkonnahoidliku lähenemiseta on ettevõtetel ja piirkondadel globaalkonkurentsis üha raskem püsida. Investeeringute tegemisel ja asukohavalikul peavad ettevõtjad üha enam silmas elukeskkonna kvaliteeti, sest saastemaksud seavad tootjatele kasumi teenimisel üha arvestatavamaid piiranguid. Eesti riigi seadused, rahvusvahelised keskkonnaalased kokkulepped ja Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimised on keskkonnaprobleemidele andnud selge majandusliku sisu – tarbija maksab keskkonnareostuse heastamisega seotud kulud. Seda lihtsat tõde ei ole lihtne ellu viia. Ühelt poolt keskkonnanõuete kasv ja teiselt poolt majanduslike võimaluste piiratus on tekitanud disproportsioone tarbijasoovide ja nende realiseerimise vahel. Nõukogude ajast pärit tarbimisharjumused ning naiivne arusaam, et vesi ei maksa midagi, on väga visad kaduma. Et veega seotud probleemid puudutavad väga erinevaid teemavaldkondi ja huvigruppe üksikisikust suure tootmisettevõtteni, siis on lahendustes üksmeelt raske saavutada. Sellises olukorras on pooli rahuldavate tulemusteni jõudmiseks vaja keskkonna- ja äriküsimusi käsitleda avalikult ja ausalt. Seda seisukohta on pidanud silmas ka Tartu linn, mille viimaste aastate investeeringuid veevarustusse ja reovee puhastamisse on avalikult arutatud. Kuigi tarbijad on arutlenud peamiselt vee- ja kanalisatsiooniteenuste hinna ning vee-ettevõtte monopoolse turuseisundi üle, mis kahtlemata on olulised küsimused, võib täheldada huvi kasvu Tartu kui terviku pikaajaliste vajaduste vastu. Loodame, et ka käesolevasse arengukavasse suhtutakse kompleksselt ning investeerimisvajadusi hinnatakse kui kompromissi lähi- ja kaugeesmärkide saavutamise ja tartlaste elukvaliteedi kiire parendamise vahel. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse kohaselt rajatakse ühisveevärk ja -kanalisatsioon kohaliku omavalitsuse volikogus kinnitatud ning vähemalt 12 aastat hõlmava pikaajalise arengukava alusel. Selline lähenemisviis tuleneb arusaamisest, et vee- ja kanalisatsioonivaldkond on suhteliselt konservatiivne ning teenuste parendamiseks tehtavad kulutused toovad kaasa pikemaajalisi varalisi kohustusi. Vastavalt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusele on Tartu Linnavolikogu määranud Tartus tegutsevaks vee-ettevõtteks AS-i Tartu Veevärk, mille tegutsemisalaks on määratud Tartu linn. Tartu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukava on strateegiline dokument, mis on tihedalt seotud Tartu linna arengustrateegiaga «Tartu 2012», Tartu linna üldplaneeringuga ja AS-i Tartu Veevärk strateegilise arengukavaga aastani 2012. AS-i Tartu Veevärk töö on viimastel aastatel olnud suunatud teenuste kvaliteedi tõstmisele ja kliendikesksusele. Suurt tähelepanu on pööratud joogivee kvaliteedi parendamisele ja stabiilse veesurve tagamisele, kasutatud vee tagastamisele loodusse võimalikult vähe reostatuna ning keskkonnareostusriski minimeerimisele. Uuenduste käigus on ettevõtte juhtimisstruktuuri oluliselt ajakohastatud ning tehtud jõupingutusi töökultuuri taseme tõstmiseks. Kõik muutused on nõudnud investeeringuid, mis on paratamatult kajastunud teenusehindades. See, et veetarbimine on pidevalt kahanenud, on surve teenushindade tõusule veelgi suurendanud, sest ettevõte peab suutma tagada oma pikaajalise toimimise. Arvestades avaliku võimu kontrolli vee hinna üle, peaks Tartu Linnavolikogu ja Linnavalitsus koostöös AS-ga Tartu Veevärk määrama vee hinna tasakaalupunkti, mis tuleb teatud regulaarsusega läbi vaadata, et aja nõuetega kaasas käia. Arengukava on pidevalt täiustatav dokument, milles lahendused on koostajate teadmistest ja arusaamadest lähtudes antud mitmes variandis. Kuna tegemist on väga paljusid inimesi puudutava dokumendiga, siis on vaja, et Tartu Linnavolikogu liikmed ning linna huvigruppide esindajad avaldaksid oma arvamust ühisvee- ja kanalisatsioonivõrgu tulevikust, võimalikust arenguteest ning arengukava eduka elluviimise prioriteetidest. Loodame, et arutelu tuleb viljakas ning arengukavast saab läbikaalutud tegevusjuhend, mida ellu viies Tartu vee-ettevõte aitab kaasa Tartu 2012 strateegiliste eesmärkide ja üldplaneeringus püstitatud ülesannete täitmise saavutamisele, mis on suunatud linlaste elukvaliteedi parendamisele. 1. ARENGUSUUNAD JA -MÕJURID 1.1. Looduskeskkond ja selle kasutamisse puutuvad dokumendid. Kvaliteedinõuded ja -normatiivid Taasiseseisvunud Eestis peetakse üha enam tähtsaks loodushoidu, majanduse keskkonnasäästlikku arendamist ja keskkonnaseisundi pidevat parendamist. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 53 kohaselt on igaüks kohustatud säästma keskkonda ning hüvitama keskkonnale tekitatud kahju. Lähiaastate jaoks on tähtsamad keskkonnaküsimusi reguleerivad dokumendid Eesti keskkonnastrateegia, Eesti keskkonnategevuskava ja Eesti majanduse arengukava aastateks 1999–2003. Keskkonnameetmete rakendamisel lähtutakse Läänemere kaitse konventsioonist ja selle täitmiseks algatatud üldprogrammist (HELCOM’s Joint Comprehensive Environmental Action Program) ning riikidevahelistest koostöölepetest. Oluline osa keskkonnaseisukohtade kujundamisel on Eesti keskkonnastrateegial, mille Riigikogu võttis vastu 1997. aastal. Eesti keskkonnastrateegia järgib rahvusvahelisi keskkonnaalgatusi: Maailma keskkonnastrateegiat, 1992. aastal Rio de Janeiros ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil heaks kiidetud Agenda 21 põhimõtteid, 1993. aastal Luzernis Euroopa keskkonnaministrite konverentsil vastu võetud Kesk- ja Ida-Euroopa tegevusprogrammi, 1995. aasta Sofia konverentsi otsuseid ning Eesti Vabariigi suhtes jõustunud rahvusvahelisi leppeid. Keskkonnastrateegia elluviimisel on aluseks võetud ka Valge Raamat, mis fikseerib põhinõuded Kesk- ja Ida-Euroopa assotsieerunud riikide integreerimiseks Euroopa Liitu. Eesti õigusaktide harmoniseerimisel Euroopa Liidu direktiividega koostatakse ka uus Eesti joogiveestandard, mis viib praegu kehtiva Eesti rahvusliku standardi EVS 663:1995 kooskõlla eurodirektiiviga 98/83 EC (võrdlust koos Tartu joogivee andmetega vt lisa 1*). Uus joogiveestandard kavatsetakse jõustada aasta 2000 esimesel poolel. Eesti keskkonnastrateegia kümnest põhiprintsiibist on vee- ja kanalisatsiooniteenuseid osutavate ettevõtete jaoks kõige olulisemad: • majanduse arengu mõjutamine keskkonda säästvas suunas, kusjuures eesmärk on praeguse põlvkonna vajaduste rahuldamine tulevaste põlvkondade huve kahjustamata. Selle saavutamiseks reguleeritakse looduskasutust ja seatakse tegevuspiiranguid; • keskkonnanõuete järgimise saavutamine põhimõttel, et reostaja või tarbija maksab. Kõigil keskkonna kasutajatel ja kahjustajatel peab lasuma täielik vastutus oma tegevuse eest, ettevõtted peavad tagama oma tegevuse vastavuse keskkonnakaitse nõuetele. Kasutatud loodusvarade väärtus, kõik keskkonnakulutused ja keskkonnale tekitatud kahjud toote kogu olelustsükli – tootmise, jaotamise, kasutamise, lõpliku kõrvaldamise – vältel peavad kajastuma toote hinnas. Keskkonnastrateegia nõuab keskkonnahoidliku tehnoloogia evitamist. Üheks oluliseks eesmärgiks peetakse põhjaveevarude paremat kasutamist ja kaitset, millest tulenevad konkreetsed nõuded vee- ja kanalisatsiooniettevõtetele. Eelkõige puutub see kadude vähendamisse joogivee tootmisel, tarbijani viimisel ning kasutamisel. Keskkonnastrateegia elluviimiseks kinnitas Vabariigi Valitsus Eesti keskkonnategevuskava, mis sisaldab tegevuste üksikasjalikke kirjeldusi koos aja- ja finantseerimiskavaga. Dokumendis on eraldi käsitletud põhjavee säästvat kasutamist ja kaitset ning pinnaveekogude ja rannikumere kaitset. Vee- ja kanalisatsiooniettevõtete tööd mõjutavad oluliselt ka rahvusvahelistest lepingutest tulenevad kohustused. Reovee puhastamist ja vee kasutamist reguleerivad Helsingi konventsioon ehk Läänemere merekeskkonna kaitse konventsioon (1995), Piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kasutamise konventsioon (1995) ning Eesti ja Soome veekaitsekoostöö leping (1999). Helsingi komisjon (HELCOM) töötab välja ja annab soovitusi nii laevadelt kui maismaalt lähtuva reostuse vältimiseks või piiramiseks. Vee- ja kanalisatsiooniettevõtete tegevust sätestab mitu Eesti riiklikku õigusakti: • ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus • veeseadus • jäätmeseadus • saastetasu seadus • säästva arengu seadus • ranna- ja kaldakaitse seadus • rahvaterviseseadus • tarbijakaitseseadus. Seadustest tulenevat täpsustavad ja reglementeerivad Vabariigi Valitsuse määrused ning keskkonnaministri ja sotsiaalministri käskkirjad. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjad ning teenus- ja ühinemistasud kehtestab kohalik omavalitsus volikogus kinnitatud teenusehindade reguleerimise korra alusel. Et Tartu vee-ettevõtte omandis või opereerimisel on kogu Tartu linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni infrastruktuur, siis konkurentsiseaduse kohaselt on tegemist loomuliku monopoli seisundis oleva ettevõttega. See seadus sätestab ka niisuguse ettevõtte kohustused ja tegevuspiirangud. Tartu Linnavolikogu kiitis 17. detsembril 1998. a heaks Tartu Agenda 21. Selle dokumendi peatükis 5.1 «Joogivesi, joogiveevarude säilimise tagamine ja joogiveeallikate kaitse, reovee kanaliseerimine ja puhastamine» on sõnastatud üheksa eesmärki: • puhas ja kvaliteetne joogivesi kõigile tartlastele; • kõigi oluliste näitajate olemasolu ja kontroll veekvaliteedi üle mitte ainult vee maa seest väljapumpamisel, vaid ka tarbija juures; • veevarustuse arengukavad ja kvaliteedieesmärgid; • linna veevarustuse käsitamine ühtse tervikuna, puurkaevude või muude veeallikate kuuluvusest olenemata; • põhjavee kui hinnalise ja (reostumise korral) taastumatu loodusvara kasutatavus ja täielik kaitse võimalikult pika perioodi jooksul. Veehaarete kaitse; • vajalik teave kõigile asjaosalistele piisavas mahus, kiirelt, arusaadavalt, minimaalsete kulutustega, kuid tõhusalt ja tagasisidega; • reovee kanaliseerimine, reoveepuhasti lõpuni ehitamine ja puhasti töö optimeerimine, puhastisse juhitava reovee puhastamine vastavalt HELCOMi nõuetele. Reoveesette majanduslikult läbimõeldud ja keskkonnasõbralik käitlemine, arvestades pikas perspektiivis setet kui ressurssi Tartu vee-ettevõtte soojus- ja elektritarbe osaliseks katmiseks; • lahkvoolukanalisatsioon kõikjal, kus see on võimalik; • keskkonnahoidlik planeerimine, projekteerimine ja ehitamine. Need seisukohad on olnud aluseks Tartu linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukava ja AS Tartu Veevärk arengukava koostamisel. Et Tartu valiti 1999. aastal Läänemere piirkonna parima keskkonnahoiuga linnaks, siis on tal ka moraalne vastutus võetud kohustused täita. Keskkonnatemaatika tähtsust linna arengule rõhutab strateegiline arengukava Tartu 2012. See dokument väärtustab inimesi rahuldava tervisliku keskkonna ja niisuguse majandustegevuse, mis kahjustab võimalikult vähe looduslikku aineringet. Konkreetse ruumikava esitab Tartu üldplaneering. Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et 1990-ndatel aastatel on Eestis keskkonnaseadusi oluliselt täiustatud. Investeeringud reoveepuhastusse on tunduvalt vähendanud reoainete heitmist veekogudesse. Eesti keskkonnakaitse ei rahulda siiski veel Euroopa Liidu direktiivide ega praktika nõudeid. Veemajanduslikest põhinäitajatest on summaarne veekasutus inimese kohta aastas Eestis (1164 m³), mis on oluliselt kõrgem kui vastav Euroopa Liidu keskmine näitaja (796 m³), mis viitab meie veevarustussüsteemide ja tootmistehnoloogiate halvale kvaliteedile. Samas tarbib Eestis inimene olmevett 60 m³ aastas, s.o ligi kaks korda vähem Euroopa Liidu keskmisest (112 m³). Puhastatud reovee osakaal heitvee koguhulgas on Eestis 5%, Euroopa Liidus keskmiselt 19%. Eelöeldu taustal on selge, et investeeringute tegemine keskkonna infrastruktuuri on lähiaastatel paratamatu. See kehtib ka Tartu kohta, kus esialgsete kokkulepete kohaselt on Euroopa Liidu struktuurifondidelt oodata jätkuvat välisabi. 1.2. Potentsiaalsed kliendid ja muutused Tartu linnaruumis Tartus elas 1. jaanuaril 1999. a linnavalitsuse registriteenistuse andmetel 94 823 inimest, s.o 17% vähem kui 1990. aastal. Uuringu Tartu linna rahvastiku prognoos aastani 2010 andmetel hakkab elanike arv edaspidi aeglaselt kasvama ning jõuab aastaks 2010 101,6 tuhandeni. Samas märgitakse, et linna senise territoriaalse arengu jätkudes võib elanikke Kesklinna, Vaksali, Supilinna, Tähtvere, Tammelinna ja Ülejõe linnaosas vähemaks jääda. Kasvu ennustatakse Veeriku, Raadi-Kruusamäe, Jaamamõisa ja Räni linnaosas. Tartu linna üldplaneeringust lähtuvalt kuuluvad tihendatava ja rekonstrueeritava hoonestusega asumite hulka Supilinn, Karlova, Ülejõe, Ujula–Kvissentali, Vana-Ihaste, Vaksali ja Kastani–Filosoofi piirkond. Uushoonestusaladeks on kuulutatud Räni, Uus-Tamme, Maarjamõisa, Anne 3., Jaamamõisa, Ujula–Kvissentali ja Kruusamäe piirkond ning Raatuse–Pikk–Fortuuna tänavakvartal. Lisaks tihendatavatele ja rekonstrueeritavatele piirkondadele ning uushoonestusaladele on olulise tähtsusega ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni rajamine olemasolevatesse elamurajoonidesse (Raadi, Ropka, Karlova, Tamme, Veeriku jne). 1998. aasta seisuga oli Tartu linna territooriumil ca 650 salvkaevu, mis asuvad valdavalt individuaalelamute piirkondades (Raadi, Tamme, Ropka, Veeriku jne) ja vanemates elamupiirkondades (Supilinn, Karlova jne). Ühisveevärgita elamupiirkondades puudub üldjuhul ka ühiskanalisatsioon, mistõttu kasutatakse peamiselt lokaalseid kogumis- ja settekaeve. Üleminek turumajandusele tõi Tartu ettevõtlusse olulisi muutusi. Tegutsevate ettevõtete koguarvuks hinnatakse praegu 3400 ning neis töötab umbes 51,6 tuhat inimest. Arvestuslikult vähenes aastatel 1989–1998 töökohtade arv linnas umbes 10%. Üleminekuperioodi algusega võrreldes on tegemist valdavalt väikeettevõtetega. Masina-, metalli- ja põllumajandussaaduste ning ehitusmaterjalide tootmise languse tõttu on vee tööstustarbimine kiiresti vähenenud. Tarbimise langusele on avaldanud mõju ka tootmistehnoloogia nüüdisajastamine. Tartu linna arengustrateegias Tartu 2012 ja linna üldplaneeringus on arendatavate ettevõtluspiirkondadena osutatud Ränilinnale koos Teaduspargi ja Tartu Ülikooli kavandatava tehnoloogiakompleksiga, Raadi piirkonnale ning Turu tänava ja Emajõe vahel asuvale hoonestamata alale. Peale nende näeb linna üldplaneering tihendatavate tööstusaladena Veeriku ja Ropka tööstuspiirkondi, Teguri–Turu–Tehase tänava piirkonda ning endise Kontrollaparatuuritehase territooriumi Raadi linnaosas. Tartu Ülikooli arengukava kohaselt üliõpilaste arvu kasv jätkub ning tõuseb 2012. aastaks 14 000ni. Sellest tulenevalt näeb Tartu Ülikooli territoriaal-ruumiline arengukava ette täiendavate ühiselamute ehitamise Raatuse 20 krundile ja Maarjamõisa piirkonda. Maarjamõisa linnaossa on kavas Ravila tänava, Viljandi maantee ja Sanatooriumi tänava piirkonda rajada akadeemiline elamurajoon. Tartu Ülikooli Kliinikum kavandab Maarjamõisa uut haiglakompleksi. Tartu linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arenguskeemid koos seletuskirjadega kuuluvad Tartu linna üldplaneeringu koosseisu. 1.3. Teenuste hinnad Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses on öeldud, et veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hind ei tohi olla eri klientide või kliendigruppide suhtes diskrimineeriv. Tartus kehtiva hinnakirja kohaselt on vee hind eratarbijale 5,34 kr/m³ ning kanalisatsiooniteenus maksab 6,52 kr/m³. Asutustele on hinnad kallimad: 6,52 ja 9,56 kr/m³. Et sellisel hinnavahel majanduslikku põhjendust ei ole, on teenusehindade ühtlustamine möödapääsmatu. Hinna määramisel tuleb lähtuda seaduses antud teenushinna kujundamise alustest. Veeandmise ja reovee ärajuhtimise hind moodustub järgmistest komponentidest: • abonementtasu; • tasu saadud vee eest; • tasu reovee ärajuhtimise eest. Uudne moment on abonementtasu kehtestamine. Silmas peetakse tasu sisseseadmist selle eest, et tarbija on teenustega pidevalt kindlustatud sellest olenemata, kui palju ta neid kasutab. Abonementtasu vajadus tuleneb vee-ettevõtte kulustruktuurist. Ülekaalus on püsikulud, mis ei sõltu teenuse mahust: hoolduskulud (torustike läbipesu, siibrite hooldus jms), valmisolek avariide likvideerimiseks, arvete saatmine, amortisatsioon ning investeeringuteks võetud laenude haldamine. Veevarustuse- ja reovee ärajuhtimise teenuse hind kujundatakse nõnda, et vee-ettevõtjal oleks tagatud • tootmiskulude katmine; • kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine; • keskkonnatingimuste täitmine; • põhjendatud tulukus. Vastavalt seadusele kinnitab teenusehindade reguleerimise korra kohaliku omavalitsuse volikogu ning teenusehinnakirja omavalitsus. Seaduse nõuetele mitte vastavad lepingud tuleb lõpetada hiljemalt 31. detsembriks 2001. a. 2. ÜHISVEEVÄRGI JA -KANALISATSIOONI OLUKORRA ANALÜÜS 2.1. Veevõtt Tartu linn kasutab põhjavett, mis võetakse neljast veekihist: kvaternaari veekiht 40 % tartu veekiht 3,5 % pärnu-siluri veekiht 43,5 % ordoviitsiumi-kambriumi veekiht 13 %. Igal kihi vee keemiline koostis on erinev ning seda peab eri veekihtidest pärit vee segamisel arvestama. Tartu linna ühisveevõrku kuulus 1999. aasta novembri seisuga 127 hajali mööda Tartu linna paiknevat puurkaevu. Varem, mil vett tarbiti palju, oli puurkaevude niisugune paigutus asjakohane, sest väljalangenud puurkaevu vee sai kiiresti teise kaevu omaga asendada. Praeguse tarbimismahu juures ei ole töötavate kaevude paigutus enam soodne. Väheneva veetarbimise tõttu on pidevas kasutuses vaid 35–40 puurkaevu. Lisaks AS Tartu Veevärk hallatavatele 127 puurkaevule asus Tartu linna haldusterritooriumil 54 ametkondlikku puurkaevu ja 70 valdavalt eraomanikele kuuluvat madalat puurkaevu. 2000. a aprilli seisuga oli kõigist puurkaevudest tamponeeritud 38. Puurkaevude tamponeerimise ja konserveerimise vajadus sõltub vee kvaliteedist ja puurkaevu kasutamise intensiivsusest ning seetõttu ei ole otstarbekas teha pikaajalisi puurkaevude tamponeerimise ja konserveerimise kavasid. Ka on uute puurkaevude rajamine linna äärmiselt komplitseeritud, sest Tartu linna territooriumi intensiivne kasutamine ei võimalda projekteerida ja hilisema ekspluateerimise käigus tagada uutele puurkaevudele seaduses ettenähtud teenindus- ja kaitsealasid. Ühisveevärgi kolme põhilise veehaarde tarbevarud ning vee tegelik tarbimine on näidatud tabelis 1. Tabel 1 Veehaare Tarbevaru m³/ööp Tegelik tarbimine m³/ööp Meltsiveski 12 000 6000 Ropka 4000 1600 Anne 9100 3800 Ühisveevärgis on piirkonniti probleeme stabiilse veesurve hoidmisega, sest paljud puurkaevud on välja lülitatud ning tarbimine kõigub ööpäeva kestel suurtes piirides (võib tipptundidel olla kuuekordne). Tippveevajaduse rahuldamiseks on vaja varumahuteid, mis täidetakse väiksema tarbimise ajal. Praegu kasutatakse kaht mahutit: 1500 m³ mahutit Ropka veehaardes ja 500 m³ mahutit Õpetaja tänava veetornis. Korrastamist ja tehnoloogilist täiustamist vajavad Räni piirkonnas (500 m³) ja Anne veehaarde juures (6000 m³) olevad mahutid. Veevõrku pumbatavat vett ei ole seni töödeldud. Esimest joogiveepuhastit hakati rajama 1999. a Ropka veehaarde juurde, mis valmis mais 2000. 2.2. Veevõrk Tartu linna ühisveevõrgu torustiku pikkus on 171,6 km, sellest 150 km on malm-, 8,3 km teras- ja 12,7 km plasttorudest. Torustike ehitusaastad on tabelis 2: Tabel 2 Ehitusaastad Pikkus km Osakaal % Enne 1950 22 12,8 1951–1960 25,6 14,9 1961–1970 17,8 10,4 1971–1980 51,9 30,2 1981–1990 28,5 16,6 1991–1995 12,3 7,2 1996–1999 13,5 7,9 Renoveerida on vaja umbes 50 km üle 30 aasta vanust peamiselt Karlova, Supilinna ja Tammelinna piirkonnas paiknevat torustikku. Torustike vanuse tõttu on sageli veekatkestusi ja -avariisid. Avariisid oli 1999. aasta I poolaastal eriti Tammelinnas ja Ülejõe linnaosas, nende likvideerimiseks kulus keskmiselt 6–7 tundi (1997. aastal umbes 8 tundi). Torustike remonti raskendavad amortiseerunud ja korrast ära sulgurid. Probleemiks on ka vee- ja kanalisatsioonitorustike tegelikkusele vastavate teostusmõõdistuste puudumine. 1999. aasta kevadel tehtud uuringu põhjal on Tartus umbes 80 tänavat, mille kohta korrektset tehnilist teavet ei ole. Torustike vanusest, nende materjalist ja põhjavee keemilisest koostisest tulenevalt on ühisveevärgi joogivee rauasisaldus piirkonniti lubatud piiri lähedal. Kõige halvem on vesi Tammelinna, Variku ja Karlova linnaosas. Veeriku piirkonna joogivee kvaliteedi parendamiseks ehitati 1998. aastal survetõstepumpla, mille abil Meltsiveski veehaarde paremat vett juhitakse Veeriku linnaossa, ning 1999. aastal Roopa tänava survetõstepumpla, mis aitab tagada vee pidevat ringlust Variku, Ränilinna ja Tammelinna piirkonna torustikes. Tartus oli peamiselt Tammelinnas, Raadil ja Veerikul 1999. aasta alguses 50 veeühistut. Neile kuuluvad torustikud on amortiseerunud ja avariiohtlikud ning enamasti ei vasta tehnilistele nõuetele. Paljud ühistutorustikud on ringistamata, sest elanikud ehitasid neid ainult “oma” tänava lõpuni. Kõigil majadel ei ole otseühendust ühisveevärgiga: osa torustikke on veetud läbi teiste, praegu eravalduses olevate kruntide. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seisukohalt on probleeme ka omanikele tagastatud või erastatud majadega, mis varem kuulusid majavalitsustele. Ühisveevärgi koosseisu kuulub kuus avalikku veevõtukohta, mis paiknevad peamiselt Ülejõe linnaosas ja mida töövõtulepingu alusel hooldab AS Tartu Veevärk. 1998. aasta seisuga oli Tartu linna territooriumil ca 650 salvkaevu, mis asuvad valdavalt elamupiirkondades (Raadi, Tamme, Ropka, Veeriku jne). Ühisveevärgita elamupiirkandades puudub üldjuhul ka ühiskanalisatsioon, mistõttu kasutatakse peamiselt lokaalseid kogumis- ja settekaeve. Salvkaevudest ammutatava vee (peamiselt kvaternaari kiht) kvaliteet ei vasta paljudes piirkondades tervisekaitsenõuetele. Põhjavee kõrgemate kihtide vee kvaliteedi langus on otseselt seotud salvkaevudest lähtuva reostusega. Tuletõrjevesikute seisund on halb: enamik 880 vesikust on vanad ning vaid umbes pooled on töökorras. Tänu Phare programmist saadud toetusele on välja vahetatud 49 vesikut. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse kohaselt tuleb reguleerida vee võtmist tuletõrjehüdrantidest ja avalikest veevõtukohtadest vee-ettevõtte ja kohaliku omavalitsuse vahelise lepinguga. 2.3. Kanalisatsioon Tartus kasutab ühiskanalisatsiooni teenuseid umbes 90 000 inimest. Torustike kogupikkus on 184 km, neist 120 km on betoon-, 35 km keraamilistest, 2 km malm- või teras- ning 27 km plasttorudest. Kanalisatsioonitorustike vanus on tabelis 3. Tabel 3 Ehitusaasta Pikkus km Osakaal % Kuni 1960 19,4 10,5 1961–1970 75,5 41 1971–1980 30,8 16,7 1981–1990 18,7 10,1 1991–1995 21,1 11,5 1996–1999 18,8 10,2 Valdav osa torustikest on ehitatud nõukogude ajal, mil nii materjalide kui ehitamise kvaliteet oli väga kõikuv. Seetõttu on torustike seisund väga erinev, suurem osa on siiski amortiseerunud. Renoveerimist vajab ca 60 km torustikke. Kõige enam on selliseid torustikke Supilinnas, Karlova ja Ülejõe linnaosas. 11 km torustikke kuulub ühistutele. Torustike halvast seisukorrast tingituna juhtub sageli avariisid. Kõige enam registreeriti neid 1999. aasta I poolaastal kesklinnas, eriti Vallikraavi ja Tiigi tänava piirkonnas. Piirkondades, kus puudub ühiskanalisatsioon, kasutatakse peamiselt kogumis- ja settekaeve. Keskkonnaministri määrusega «Veekogusse või pinnasesse juhitud heitvee kohta esitatavad nõuded» on immutussüsteemide rajamine tiheasustusaladele keelatud. Tartus on töös kaks ülepumpamisjaama: Paju pumpla Annelinna drenaaživee ning peapumpla reovee juhtimiseks puhastisse. Põhiosa Tartu kanalisatsioonist on ühisvoolne – reovesi ja sademevesi voolavad samas torus. Mõnel pool on torustikud valesti dimensioneeritud ning ei suuda sademevett läbi lasta. Seetõttu võib suure saju ajal madalamates kohtades, eriti Emajõe lammil, tekkida uputusi. Täna kuuluvad sademeveekanalisatsiooni torustikud koos restkaevudega Tartu linnale, kes on sõlminud hooldus- ja remonditööde lepingu AS-ga Tartu Veevärk. Senini puudub konkreetne süsteem üldkasutatavatelt aladelt sademevete ärajuhtimise teenuse osutamiseks, mistõttu linnavalitsuse poolt eraldatavad summad ei kata sademevee kanaliseerimist ja puhastamist. Olukorra reguleerimiseks on vaja Tartu Linnavalitsuse ja vee-ettevõtja koostöös välja töötada 2000. ja 2001. aasta jooksul sademevee ärajuhtimise ning teenuse osutamise kontseptsioon, mis määratleb ära tegevuskava ja sademevee torustiku võõrandamise tingimused vee-ettevõttele ning sademevee ärajuhtimise finantseerimise. 2.4. Reoveepuhasti Suuremat osa kanalisatsioonivõrku reoveepuhastiga ühendava tunnelkollektori ehitamist alustati 1982., peapumpla ehitust 1983. ja reoveepuhasti ehitust 1985. aastal. Projektid tehti Moskvas ja RPI Eesti Projektis. Ehitamine jäi 1991. aastal Eesti riigi taasiseseisvumisega seoses seisma, sest üleliiduline finantseerimine lõppes. Reoveepuhasti ümberprojekteerimist alustati 1994. aastal. Samal aastal jätkati ka ehitamist. 1996. aasta novembris hakkas tööle puhasti mehaaniline osa ning 25 % Tartu reoveest jõudis Tähe tänava kollektori kaudu puhastisse. Puhasti bioloogiline osa lasti käiku 18. detsembril 1997. a Reoveepuhasti ehitamiseks kulutati umbes 113 miljonit krooni, millest 62,5 miljonit saadi tagastamatu abina Šveitsilt. Peapumpla kogumaksumus oli 35,7 miljonit krooni. Rahastati Tartu vee-ettevõtte omavahenditest, riigieelarvest, Šveitsi riigi abiprogrammist ning Põhjamaade Keskkonnakaitse Finantskorporatsioonilt (NEFCO) ja Euroopa Rekonstruktsiooni ja Arengu Pangalt (EBRD) saadud laenudega. Tunnelkollektor Kesklinna-1 valmis 1998. aasta lõpus. Tänu sellele jõuab puhastisse 80% kogu linna reoveest. Kollektor maksis 63,8 miljonit krooni, finantseeriti omavahenditest, riigieelarvest ja EBRD laenust. Reoveepuhasti teenindab Ropka, Tamme, Veeriku, Annelinna, Ülejõe ja Raadi linnaosa. Kesklinna, Supilinna, Tähtvere ja osaliselt ka Veeriku linnaosa reovesi (20% koguhulgast) voolab praegu veel otse Emajõkke. Kogu linna reovesi jõuab puhastisse siis, kui ehitatakse tunnelkollektor Kesklinna-2. 2.5. AS-i Tartu Veevärk organisatsioon 2.5.1. Ajaloost Tartu vee-ettevõte alustas iseseisva ettevõttena 1929. aastal. 1929/1930. majandusaasta lõpul oli veevärgil 47 klienti, kes tarbisid aasta jooksul 3114 m³ vett. 1944. aastal loodi Tartu Linna Veevärgi, Kanalisatsiooni ja Gaasi Kontor. 1945. aastal oli veevärgi abonentide arv 302 ning võrgu üldpikkus 19,1 km. 1957. aastal ühendati Tartu Linna Veevärgi, Kanalisatsiooni ja Gaasi Kontor teiste linna kommunaalmajanduskontoritega ning uus asutus nimetati Tartu Linna Kommunaalettevõtete ja Heakorra Trustiks. 1966. aastal kujundati selle ettevõtte struktuur ümber ning moodustati iseseisev Tartu Linna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Kontor. Munitsipaalettevõte Tartu Veevärk registreeriti 1992. aastal. Tartu Linnavolikogu moodustas sellest oma 6. veebruari 1997. a otsusega nr 62 aktsiaseltsi Tartu Veevärk, mille kõik aktsiad kuuluvad linnale. 2.5.2. Organisatsioon AS-i Tartu Veevärk tegevust juhib seitsmeliikmeline nõukogu, mis moodustatakse poliitilise kokkuleppe alusel. Aktsiaseltsi igapäevategevust juhib juhataja. Praegune juhataja asus tööle 1997. aastal. Siis algas ettevõtte restruktureerimine eesmärgiga luua efektiivselt toimiv kliendile orienteeritud ja kvaliteetseid teenuseid pakkuv organisatsioon. Hinnati ümber ettevõtte varad, käivitati nüüdisaegne finantsjuhtimissüsteem, saneeriti osakonnad ning jagati ümber struktuuriüksuste ja ametnike vastutusalad. Oluliselt muudeti ja vähendati personali koosseisu. 2.5.3. Kliendid Tartu ühisvee- ja kanalisatsioonivõrgus on ligikaudu 5900 klienti, neist 89% on eratarbijad ja 11% asutused. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuseid kasutab 95% linnaelanikest (tabel 4). Tabel 4 Kliendid nov 98 Arv Osatähtsus klientuuris Osatähtsus müügis (m3) Keskmine kuutarbimine (m3) Eraisikud 4217 71% 11% 11 KÜ* 1015 18% 61% 243 Asutused 639 11% 27% 173 KOKKU 5871 100% 100% 68 * korteriühistud 2.5.3.1. Teenuste kasutamine Alates 1990. aastate algusest on vee- ja kanalisatsiooniteenuse kasutamine pidevalt vähenenud (tabel 5). Tabel 5 Aasta Pumbatud vett tuh m³ Müüdud vett tuh m³ Müüdud kanalisatsiooniteenust tuh m³ Veekadu % Tarbimise kumulatiivne vähenemine 1991. aastaga võrreldes Tarbimise muutumine eelneva aastaga võrreldes 1991 16343 12821 12936 21,6% 1992 13864 11703 10730 15,6% 9% –9% 1993 10706 6667 6886 37,7% 48% –43% 1994 11534 7211 7199 37,5% 44% +8% 1995 10294 6465 6447 37,2% 50% –10% 1996 10141 6055 6150 40,3% 53% –6% 1997 8293 5211 5344 37,2% 59% –14% 1998 6896 4815 4940 30,2% 62% –8% 1999 6386 4452 4703 30,0% 65% –8% 2000* 6185,7 4330 4490 30,0% 65,5% –3% * prognoos Ajavahemikus 1991–1998 vähenes müüdud vee kogus 2,7 ning kanalisatsiooniteenuse maht 2,6 korda. Selle olulisemad põhjused on: • vee- ja kanalisatsiooniteenuse mitmekordne kallinemine ning sellest põhjustatud kokkuhoidlikum veekasutus; • klientide üleminek nüüdisaegsematele ja säästlikumatele seadmetele (kraanid, dušid, WC-loputuskastid jne); • suurte toiduainetööstusettevõtete sulgemine (piimakombinaat, pärmivabrik, lihakombinaat jt) ning allesjäänud ettevõtete tootmismahu vähenemine; • linnaelanike arvu vähenemine. Kuigi viimastel aastatel on tarbimise langus pidurdunud, on lähiaastatel oodata teenusemahu vähenemise jätkumist. 2.5.4. Teenusehindade kujunemine 2.5.4.1. Teenusehinnad Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse järgi kehtestab veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste hinna kohalik omavalitsus. Tartu vee-ettevõtte teenusehindade muutumist ajavahemikus 1993–1999 kirjeldab tabel 6. Tabel 6 Hind kr 01.03.93 01.12.93 01.01.95 01.10.96 01.08.96 01.10.97 01.07.98 01.01.99 Vesi 0,55 1,06 1,61 2,2 2,71 4,41 5,04 5,34 Kanalisatsioon 0,25 0,85 1,27 1,88 2,54 4,07 4,70 6,52 Vesi asutustele 2,16 3,21 3,9 5,43 7,92 8,48 8,49 7,82 Kanalisatsioon 1,02 2,2 2,97 4,07 8,2 8,48 8,57 9,56 Vee- ja kanalisatsiooniteenuse hind on 1993. aastast tänaseni tõusnud elanikkonnale 14,83 ning asutustele 5,47-kordseks. Asutustelt saadav teenusetasu katab küll kulud, kuid mitte elanikele osutatavate teenuste hinnavahest tekkiva kahjumi. 2.5.4.2. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniteenuste hinnastruktuur AS-i Tartu Veevärk ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuste hindade (kr/m³) struktuur 01.01.1999 tabelis 7. Tabel 7 Kuluartikkel VESI KANALISATSIOON Põhitegevuskulud 2,68 43% 2,50 32% Personalikulud 1,26 20% 1,37 18% Kulud mehhanismidele 0,19 3% 0,22 3% Halduskulud 0,31 5% 0,44 6% Põhivahendikulud 2,03 32% 3,63 47% Mitmesugused maksud 0,36 6% 0,59 8% Muud kulud 0,00 0% 0,00 0% Finantskulud 0,33 5% 0,42 6% Kahjum 1,84 29% 2,65 34% Kulud kokku 5,34 85% 6,52 85% Käibemaks 0,96 15,% 1,17 15% Kulud käibemaksuga 6,30 100% 7,70 100% * Viga tekib ümardamisel, sest algarvud on seitsmekohalised. • Põhitegevuskulud: elekter, soojus, avariide likvideerimine, plaaniline remont, remondimaterjalid, veearvestite vahetamine. • Personalikulud: töötajate palgad ja nendega seotud riigimaksud (üksikisiku tulumaks ja sotsiaalmaks). • Kulud mehhanismidele: kütus, remont ja kindlustus. • Halduskulud: arvete saatmine, igapäevane majandustegevus, kantseleitarbed, hoonete valve, side, pangateenustasud jms. • Põhivahendikulud: amortisatsioon (selle arvel tehakse uusi investeeringuid ja tagastatakse laene), kindlustus, laenude tagasimaksed. • Mitmesugused maksud: saastetasu, ressursimaks ja maamaks. • Finantskulud: laenuintressid. Elanikkonna vee- ja kanalisatsiooniteenuste hind kulusid ei kata ning ettevõte saab iga müüdud vee kuupmeetri kohta 1,84 krooni ja reovee kuupmeetri kohta 2,65 krooni kahjumit. Riigimaksud moodustavad elanikele müüdava vee hinnast 30% (1,88 kr) ning kanalisatsiooniteenuse hinnast 31% (2,37 kr). Kasutatud teenuste eest tasumine toimub klientidele väljastatavate arvete alusel. Tarbimise suurusest sõltuvalt saadetakse arve kas igas kuus, kord kvartalis või kord poolaastas. Veearvestinäite registreerivad kontrollinspektorid, kuid mõned kliendid teatavad veearvesti näidu kuu lõpus kas telefonitsi, faksiga või Interneti kaudu. Ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seaduse kohaselt peab hiljemalt 31. detsembriks 2001 igal ühisveevärgikliendil olema oma veearvesti. 2.6. SWOT-analüüs Ühisvee- ja kanalisatsioonivõrgu arendamise seisukohalt on tähtis määratleda vee-ettevõtte tugevad ja nõrgad küljed, võimalused ja ohud. AS Tartu Veevärk korraldatud seminaril anti ettevõttele SWOT-analüüsiga (S strengths – tugevused, W weaknesses – nõrkused, O opportunities – võimalused, T threats – ohud) järgmine hinnang: TUGEVUSED 1. Monopoolne seisund turul 2. Vett on piisavalt ja selle hankimisega pole probleeme 3. Tarbijaskond on stabiilne 4. Hea potentsiaaliga juhtkond 5. Tootmise järjepidevus ja pikaajalised töökogemused 6. Tootmisbaasi olemasolu 7. Head tööalased kontaktid ja tunnustatus Tartus ja Eestis 8. Linna suur asustustihedus NÕRKUSED 1. Omaniku vähene huvi ettevõtte vastu, soovide hägusus ja raha puudumine investeeringuteks 2. Ebapiisav koostöö linnavalitsuse allstruktuuridega (osakondadega) 3. Eesmärgid ja ressurss nende saavutamiseks ei ole tasakaalus 4. Raske minevikupärand (ebaselged kliendisuhted, rajatiste halb seisund, segane ja ebapiisav infobaas põhjendatud otsuste tegemiseks) 5. Klientide segmenteerimatus ja nende ühevõrra kõrgendatud ootused teenuste kvaliteedile 6. Tööliskaadri madal koolitustase 7. Sotsiaalse keskkonna ebasoodsus — tarbija on harjunud saama põhjendamatult odavat teenust; poliitikute ja meedia manipuleerimine tegelikku olukorda süüvimata 8. Töötajate erinevad mõttelaadid ja sellest tulenevad kohanemisraskused muutustega 9. Oskustööliste ettevalmistamise ja töötajate täienduskoolituse süsteemi puudulikkus riigis 10. Linnas ei ole veemahukat tööstust 11. Teenuste hind ei kata kulusid VÕIMALUSED 1. Parendada vee kvaliteeti ja tagada ühtlane veesurve 2. Maandada poliitilisi riske vettpidavate poliitiliste kokkulepete sõlmimise kaudu 3. Likvideerida ebaselged suhted klientidega (ühistud, krunte läbivad torustikud) 4. Kaasata ettevõttesse eraomanik 5. Tõhustada avalike suhete alast tegevust, harida tarbijaid 6. Korraldada ettevõtte töö efektiivsemalt 7. Muuta ettevõte kliendikesksemaks 8. Nüüdisajastada kasutatavat tehnoloogiat 9. Suurendada tehnoloogiaskeemi töökindlust 10. Parendada personalitööd 11. Müüa komposti 12. Müüa oskusteavet ja operaatorteenuseid 13. Restruktureerida tulubaas 14. Rakendada pikaajalise planeerimise võimalusi arvestades monopoolset positsiooni ja kindlat turgu OHUD 1. Vee säästliku kasutamise süvenemine ja sellega kaasnev käibelangus 2. Hinnatõus ei taga teenuste kvaliteedi paranemist kohe, vaid alles tulevikus 3. Poliitikute vastutustundetu käitumine linna veemajandusega manipuleerides 4. Ettevõtte tööliskonda ei suudeta uuendustesse kaasata 5. Rajatised lagunevad kiiremini kui remonditakse 6. Elektrikatkestused 7. Linnaelanike arvu vähenemine ja tööstusettevõtete sulgemine 8. Põhjavee reostumine, loodusõnnetuste sagenemine 9. Poliitikud ei tee veemajanduse küsimustes pikaajalisi kokkuleppeid, vaid jäädakse olupoliitika tasemele 10. Monopoolsest seisundist tulenev stagnatsioon 11. Majandusolukorra üldine halvenemine (pankrotid, elanike ostuvõime langus) 12. Oskusteave ja informatsioon pole dokumenteeritud (paberkandjal, elektroonilisel kujul), vaid asuvad töötajate peas 13. Diversioon Loetletud hinnanguist lähtuvalt võib ettevõtte olulisemateks eduteguriteks pidada koostöösuhete tulemuslikumaks muutmist linnavalitsuse osakondadega, eri huvigruppide üksteisemõistmise süvendamist ettevõtte teenusemüügipoliitikas ning arenguks vajalike investeeringute saamist. Tehnoloogia- ja juhtimisuuenduste tulemuslikkuse taseme tõstmiseks on vajalik töötajate süstemaatilise koolituse korraldamine. 3. VISIOON • Puhas ja kvaliteetne joogivesi kõigile tartlastele • Kõigi klientide reo-, sademe- ja drenaaživee kogumine, ärajuhtimine ning keskkonnastandardite kohane puhastamine • Kõigi reovee puhastamisel tekkivate keskkonnaohtlike jäätmete töötlemine keskkonnaohutuks • Tarbijakeskne teenindus ja võrdsed teenusemüügitingimused kõigile klientidele 4. PEAEESMÄRK JA ALAEESMÄRGID Tartu ühisvee- ja kanalisatsiooni arengukava peaeesmärk on: • Tartu linna eri piirkondade tasakaalustatud areng, kõigile kinnistu valdajatele ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise võimaluse tagamine. Tartu ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukava alaeesmärgid on: • Euroopa Liidu nõuetele vastav joogivesi, kõrgekvaliteediline vee- ja kanalisatsiooniteenus; • keskkonnahoidlik planeerimine, projekteerimine ja ehitamine; • põhjaveevarude kaitse ja säästlik kasutamine. 5. ARENGUSTSENAARIUMID Arengustsenaariumide koostamisel võeti aluseks AS-i Tartu Veevärk arengukavas välja toodud kolm arengustsenaariumi. Arengustsenaariumid lähtuvad Tartu linna ühisvee- ja kanalisatsioonivõrgu olukorra analüüsist, arenguvisioonist, Eesti õigusaktidest ning vee- ja kanalisatsiooniteenuste osutamisega seotud kohustusi sätestavatest rahvusvahelistest lepingutest. Kolm olulist tegurit kõigis stsenaariumides on samad: * Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusest lähtuvalt muutuvad vee- ja kanalisatsiooniteenuste hinnad 2001. aasta lõpuks era- ja tööstustarbijatele ühesuguseks. * Abonementtasu kehtestatakse aastal 2000. * Peab täitma Tartu vee-ettevõtte pikaajalisi kohustusi, s.o laene tagasi maksma. Laenude kogusumma seisuga 1. jaanuar 1999 oli 65,5 miljonit krooni. Tagasimaksmine algab aastal 2000 ning lõpptähtaeg on 2010. aastal. Kõigi kolme stsenaariumi vee- ja kanalisatsiooniteenuste hinna ja müügi prognoosid aastateks 2000–2012 on lisades 3, 4 ja 5 ning stsenaariumide elluviimiseks vajalikud investeeringud lisades 7, 8 ja 9. 5.1. Arengustsenaarium «15+15» Stsenaariumi nimetus «15+15» tuleneb peatorustike ehitusmahust aastatel 2000–2012 (15 km vee- ja 15 km kanalisatsioonitorustikku). Selle stsenaariumi kohaselt investeerib Tartu vee-ettevõte nende aastate jooksul peatorustike ehitusse umbes 43 miljonit krooni. Arengustsenaarium «15+15» lähtub Tartu vee-ettevõte nn konservatiivsest investeerimispoliitikast. Peale pikaajaliste kohustuste täitmise (laenude kustutamise) on prioriteetseks loetud investeeringuid rahvusvahelistest lepingutest ja seadustest tulenevatesse valdkondadesse: joogivee kvaliteedi parendamisse, põhjavee kaitsesse, reovee ärajuhtimisse ja puhastamisse. Lisanduvad jooksvad ekspluatatsioonitööd: «halbade» kaevude väljalülitamine ja tamponeerimine, torustike läbipesu, jooksev- ja avariiremont ning hüdrantide korrastamine. Stsenaarium sisaldab ka meetmeid firma klienditeeninduse parendamiseks ja ettevõtte juhtimise efektiivsuse taseme tõstmiseks. Suuremate strateegiliste investeeringutena on kavas ehitada Sepa ja Anne veepuhastusjaam, mille tulemusel paraneb joogivee kvaliteet Anne, Uus-Ihaste, Ropka, Variku ja Tamme linnaosas, rajada vee- ja kanalisatsioonivõrkude juhtimiskeskus, rajada Ränilinna piirkonda veetorn, välja ehitada settekäitluskompleks ning otsida lahendust puhastiheitvee viimistlemiseks. Anne veepuhastusjaama finantseerimiseks on vaja leida lisavahendeid. Rahvusvaheliste abiprojektide toel on kavas ehitada tunnelkollektor «Kesklinna-2». Kui see valmis saab, jõuab ligi 100% linna reoveest puhastisse ning lõpeb Emajõe reostamine puhastamata reoveega. Tunnelkollektor «Kesklinna-2» maksab umbes 80 miljonit krooni. Omavahenditest tehtavad investeeringud kuluvad peamiselt vee kvaliteedi muutmisele vastavaks kehtivale standardile ning jooksvate ekspluatatsioonitööde tegemiseks, seetõttu suudetakse uusi peatorustikke rajada vaid 1–1,5 km aastas, s.o. oluliselt vähem kui linna arenguks vaja (4–5 km/a). Konservatiivsest investeerimispoliitikast lähtuvalt on teenuste hinnatõus teiste stsenaariumidega võrreldes kõige tagasihoidlikum: joogivee hinnaks 2005. aastal prognoositakse 10,94 kr/m³ ning kanalisatsiooniteenuse hinnaks 13,38 kr/m³. 5.2. Arengustsenaarium «50+50» Arengustsenaarium «50+50» (50 km vee- ja 50 km kanalisatsioonitorustikku) on stsenaariumi «15+15» arendatud variant. Stsenaariumi koostamisel lähtuti Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse sättest, mis kohustab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanikku või valdajat arendama infrastruktuuri nõnda, et kõigil haldusterritooriumi kinnistuomanikel oleks võimalik ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liituda. Stsenaariumis peetakse silmas ka Tartu linna reaalseid arenguvajadusi. Kui arengustsenaarium «50+50» rakendub, investeeritakse uute peatorustike rajamisse umbes 240 miljonit krooni ehk 190 miljonit enam kui stsenaariumi «15+15» järgi, et kõik kinnistud saaksid võimaluse ühineda ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga. Investeeringuteks saadakse 160 miljonit krooni omavahenditest ning 80 miljoni krooni loodetakse saada abiprogrammidest, sh Euroopa Liidu ISPA-programmist. Arengustsenaariumi «50+50» järgi on kavas ehitada ka Ringtee Petseri raudtee ja Valga maantee vaheline kanalisatsioonikollektor ning Vana-Ihaste ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni peatorustikud. Stsenaariumi «50+50» järgi on teenusehinnad stsenaariumiga «15+15» võrreldes kuni 10% suuremad. Joogivee prognoositav hind aastal 2005 on 11,43 kr/m³ ning kanalisatsiooniteenuse hind 13,96 kr/m³. 5.3. Arengustsenaarium «50+50 PLUSS» Arengustsenaarium «50+50 PLUSS» on stsenaariumi «50+50» laiendus. Selle stsenaariumi järgi tõusevad Tartu vee-ettevõtte teenusehinnad 5–6% aastas. Siis saadakse rohkem omavahendeid, mis omakorda võimaldab suuremamahulist osalemist rahvusvahelistes abiprogrammides. Lisaks «50+50» stsenaariumis planeeritud investeeringutele uute peatorustike ja puhastusseadmete rajamisse investeeritakse veel joogivee täiendavasse puhastamisse: vee pehmendamisse (Meltsiveski veehaare) ja fluoriärastusse (Anne ja Sepa veehaare). Vee pehmendamiseks ja puhastamiseks kuluks umbes 100 miljonit krooni. Stsenaariumi «50+50 PLUSS» rakendamise korral tõusevad teenusehinnad stsenaariumiga «15+15» võrreldes kuni 15%: joogivesi maksaks aastal 2005 11,48 kr/m³ ja kanalisatsiooniteenus 14,03 kr/m³. 6. ARENGUMUDEL 6.1. Mudeli alus Tartu ühisvee- ja kanalisatsioonivõrgu arengumudel koostati stsenaariumi «50+50» alusel, sest see stsenaarium vastab kõige enam linna ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arenguvajadustele ning elluviimiseks vajalike ressursside saamise võimalustele. Arengumudel lähtub visiooni põhimõtetest ja eesmärkidest. Peale rahvusvaheliste lepingute, seaduste ja valitsuse määruste kohase joogivee kvaliteedi ja stabiilse veesurve tagamise, põhjavee kaitse ja reovee puhastamise peetakse arengumudelis oluliseks kaht visioonis seatud eesmärki: • kõigil soovijail peab olema võimalik ühineda ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga; • kõigi klientide sademe- ja reovesi tuleb koguda, ära juhtida ning keskkonnastandardite kohaselt puhastada. Mõlema eesmärgi täitmine eeldab uute vee- ja kanalisatsiooni peatorustike ehitamist piirkondadesse, kus nad puuduvad. Arengumudeli elluviimine sõltub lisavahendite leidmisest peatorustike ehitamiseks. Arvestades rahvusvaheliste abiprogrammide rahastamistingimusi, peab Tartu vee-ettevõte tagama vähemalt 25%-lise omafinantseerimise. Täiendavad omavahendid saadakse teenusehindade järkjärgulise tõstmisega, nagu stsenaariumis osutatud. 6.2. Mudeli koostisosad Tartu ühisvee- ja kanalisatsioonivõrgu arenguprioriteedid on joogivee kvaliteedi tagamine ja reovee puhastamine, teeninduskvaliteedi parendamine ja kliendikesksuse suurendamine ning ettevõtte töö efektiivsemaks muutmine. Arengumudeli koostisosad: – Tartu linna eri piirkondade tasakaalustatud areng, kõigile kinnistu valdajatele ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise võimaluse tagamine. Prioriteetsed ülesanded on: • Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni magistraaltorustike rajamine piirkondadesse, kus see puudub (Vana-Ihaste jne). • Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni magistraaltorustike rajamine arenevatesse ettevõtluspiirkondadesse (Ränilinn, Ropka, Jaamamõisa jne) ja elamupiirkondadesse (Uus-Tamme, Variku, Ropka jne). • Ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni torustike renoveerimine ja rekonstrueerimine vastavalt vajadusele. • Likvideerida (ümber ehitada) vee- ja kanalisatsiooniühistutele kuuluvad veetorustikud, mille viletsa tehnilise seisundi tõttu vee kvaliteet halveneb torustikus endas. • Rekonstrueerida peatorustikud. – Euroopa Liidu standarditele vastav joogivesi. Kõrgekvaliteediline vee- ja kanalisatsiooniteenus. Joogivee kvaliteedi tagamise prioriteetsed ülesanded on: • Sepa veepuhastusjaama ja Anne veepuhastusjaama koos varumahutiga väljaehitamine. Joogivesi puhastatakse rauaühenditest, mis on kõige olulisemad joogivee kvaliteedi halvendajad. • Kujundada survetsoonid. Kõrgekvaliteedilise vee- ja kanalisatsiooniteenuse tagamiseks on vaja: • Välja ehitada tunnelkollektor «Kesklinna-2», et Kesklinna, Supilinna, Tähtvere ja osaliselt ka Veeriku linnaosa praegu veel otse Emajõkke voolav reovesi (20% koguhulgast) puhastisse jõuaks. • Vee- ja kanalisatsioonitorustikud süstemaatiliselt läbi pesta. • Tagada kõigi oluliste joogivee kvaliteedinäitajate süstemaatiline seire nii vee tootmisel, kinnistu liitumispunktis kui ka tarbija juures. • Ehitada juhtimiskeskus ja arendada välja veevõrgu keskautomaatika. Nüüdisaegne automatiseeritud ja telemehhaniseeritud juhtimiskeskus võimaldab operatiivselt juhtida kogu vee- ja kanalisatsioonivõrku. Juhtimiskeskuse käivitamine aitab vältida veesurve kõikumist, vähendada veekadu ja kiiresti likvideerida rikkeid ning sellega tarbijate teenindamist paremaks muuta. • Hüdrantide korrastamine tagab päästetöödeks tarviliku vee operatiivse kättesaamise, mis aitab kaasa kodanikukaitse parendamisele. • Räni veetorni rajamine Tartu linna kõige kõrgemasse piirkonda loob veevaru, tagab stabiilse veesurve ka kriisiolukorras (kestev elektrikatkestus vms) ning leevendab hüdraulilisi lööke. • Settetöötluskompleksi rajamise eesmärk on vähendada keskkonna saastamist, stabiliseerides reoveesetet metaankääritamise ja kompostimise teel. Stabiliseeritud setet on võimalik kasutada (linna)haljastuses ning metaankäärimisel tekkivat gaasi hoonete kütmiseks või elektri tootmiseks. • Puhasti heitvee viimistlemisega vähendatakse Emajõkke heidetava vee jääkkoormust. Sobiva viimistlusviisi leidmiseks on vaja korraldada uuring. Peale ülalkirjeldatu on vaja koostada sademeveekava: kuidas korraldada teedelt, tänavatelt, haljasaladelt jm valguva sademevee ning drenaaživee kogumist ja ärajuhtimist ning selle teenuse eest tasumist. Sademeveekava peab koostama Tartu Linnavalitsuse ja AS Tartu Veevärk koostöös. – Põhjaveevarude kaitse ja säästlik kasutamine Prioriteetsed ülesanded on: • Lülitada välja ja tamponeerida "halvad" puurkaevud. Amortiseerunud ja vee halva keemilise koostisega puurkaevud lülitatakse veevõrgust välja. Puurkaevud tamponeeritakse, et vältida põhjaveekihtide reostamist. • Olemasolevatesse ja elamupiirkondadesse ühisveevärgi väljaehitamine. Salvkaevude likvideerimine. Vähendab põhjavee eri kihtide saastumise võimalusi. • Olemasolevatesse elamupiirkondadesse ühiskanalisatsiooni väljaehitamine. Kogumis- ja settekaevude likvideerimine. Vähendab põhjavee eri kihtide saastumise võimalusi. • Meltsiveski veehaarde kaitsetsooni jäävate salvkaevude ning kogumis- ja settekaevude likvideerimine (ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni väljaehitamine). • Stsenaarium «50+50» seab eesmärgiks linna arengu huvides rajada aastatel 2000–2012 kuni 50 km vee peatorustikke ja 50 km kanalisatsioonikollektoreid: Vana-Ihaste ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni peatorustikud ning Ringtee kollektor Uus-Tamme ja Ränilinna kanalisatsiooniprobleemide lahendamiseks. Arengumudeli elluviimise jaoks olulisemad objektid on kantud Tartu linna plaanile (lisa 5*). 7. ARENGUMUDELI ELLUVIIMISE RAHASTAMINE Arengumudelis püstitatud eesmärkide saavutamiseks tuleb vee- ja kanalisatsioonirajatistesse teha märkimisväärseid investeeringuid. Arengumudelis püstitatud eesmärkide saavutamiseks vajaminevaid investeeringuid objektide lõikes on hinnatud 1999. aastal AS Kommunaalprojekti koostatud töös «Tartu linna veevarustuse- ja kanalisatsiooni arenguskeem» 70, 6 miljonile kroonile. Eri arengustsenaariumides püstitatud eesmärkide saavutamiseks vajaminevaid investeeringuid objektide ja programmide lõikes on hinnatud AS Tartu Veevärk arengukavas. Rahastamisallikaid on mitu: • Kohaliku omavalitsuse investeeringud • Omavahendid: vee- ja kanalisatsiooniteenuste müügist ning abonement- ja liitumistasust saadav raha. • Riiklikud investeeringud: – Riigieelarvest riikliku investeeringute programmi kaudu (RIP) – Riiklikest sihtfondidest • Laenud: – Eesti kommertspangad (intress ~ 12% ning tähtaeg kuni viis aastat); – Välispangad (minimaalselt 5 milj DEM, intress libor +1–2%, tähtaeg kuni kümme aastat); – Võlakirjade emissioon (tingimused sõltuvad emissiooni mahust ja kestusest) Laenu andmisel nõutakse, et vähemalt 25% investeeringust tehtaks omavahendeist. • Tagastamatu rahvusvaheline abi: – Euroopa Liidu abiprogrammid (Phare, ISPA jt) – Põhjamaade abiprogrammid (Soome, Rootsi ja Norra keskkonnaministeerium) – Ühekordsed riikidevahelised abipaketid (Šveitsi abi jne) Ka tagastamatu abi andmisel nõutakse, et osa investeeringutest (vähemalt 20–25%) tehtaks omavahendeist. • Aktsiaemissioon Arengumudeli elluviimine eeldab laiapõhjalist kokkulepet ja aktiivset koostööd vajaminevate investeeringute tegemisel Tartu Linnavalitsuse, Vee-ettevõtja (AS Tartu Veevärk), Keskkonnaministeeriumi ja teiste asjasse puutuvate organisatsioonide ja ettevõtete vahel. Et uute pikaajaliste kohustuste võtmine ning osalemine rahvusvahelistes abiprogrammides nõuab omapoolset rahastamist, siis tuleb Tartu linnal kui kõigi Tartu vee-ettevõtte aktsiate omanikul kaaluda laenude garanteerimist või investeerimist eelarvelistest vahenditest. Üks võimalus täiendavate ressursside saamiseks on laiendada aktsiakapitali aktsiaemissiooni teel. KASUTATUD MATERJALID 1. Arengustrateegia «Tartu 2012». Tartu, 1999. 2. AS Tartu Veevärk aastaraamat 1997. 3. AS Tartu Veevärk arengukava aastani 2012. Tartu 1999. 4. Eesti keskkonnastrateegia. 5. Eesti majanduse arengukava aastateks 2000–2003. 6. «Konkurentsiseadus» (RT I 1998, 30, 410; 1999, 89, 813; 2000, 53, 434). 7. Tartu Agenda 21. Tartu, 1999. 8. Tartu Linna üldplaneering. Tartu, 1999. 9. Tartu linna veevarustuse ja kanalisatsiooni arenguskeem. AS Kommunaalprojekt, 1999. 10. Uurimus «Tartu linna reovee, sademevee ja joogivee võrkude olukord, võimsused asumite kaupa». AS Kommunaalprojekt, 1999. 11. Uuring «Tartu ja tartlased». Tartu, 1998. 12. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukava. AS Tartu Veevärk, 1998. 13. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus (RT I 1999, 25, 363; 2000, 39, 238). * Lisadega saab tutvuda Tartu Linnavolikogus.