Majandus- ja kommunikatsiooniminister — Eesti vetes töötavate kalalaevade ohutusnõuded sõltuvalt nende pikkusest — RTL, 127, 2060

Määrus kehtestatakse «Meresõiduohutuse seaduse» (RT I 2002, 1, 1; 61, 375; 63, 387) § 19 lõike 5 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Reguleerimisala (1) Määrus sätestab ohutusnõuded kalalaevadele sõltuvalt nende pikkusest. (2) Määrust kohaldatakse järgmistele kalalaevadele: 1) Eesti riigilippu kandvatele kalalaevadele pikkusega 24 m ja enam; 2) Eesti riigilippu kandvatele kalalaevadele pikkusega alla 24 m niivõrd, kui see on sätestatud käesolevas määruses; 3) Eesti sise- või territoriaalvetes kalastavatele ja Eesti sadamas oma saaki lossivatele välisriigi lippu kandvatele kalalaevadele pikkusega 24 m ja enam. § 2. Mõisted Käesoleva määruse tähenduses on: 1) kalalaev (edaspidi laev) – laev, mis on seadistatud või mida kasutatakse kala või muu mere elusvaru kaubanduslikuks püügiks; 2) uus kalalaev – kalalaev, mille ehitamist või olulist ümberehitamist käsitlev leping sõlmitakse pärast käesoleva määruse jõustumist; 3) olemasolev kalalaev – kalalaev, mis ei ole uus kalalaev; 4) (arvestuslik) pikkus – kui ei ole sätestatud teisiti, siis 96% teoreetilise veeliini kogupikkusest. Teoreetiline veeliin asub 85% minimaalseima parda kõrgusel mõõdetuna kiilu ülemisest servast. Juhul kui pikkus vöörtäävi esiservast kuni rooli palleri teljeni, mõõdetuna mööda sama veeliini, on suurem, võetakse pikkuseks viimane; 5) kogupikkus ehk üldpikkus (LOA – length over all, meetrites) – vahekaugus laeva kõige ahtri- ja vööripoolsete punktide vahel, kus vöör hõlmab kere veekindlaid konstruktsioone, pakki ja umbreelingut, kuid mitte pukspriiti ja kaitsereelingut ning ahter hõlmab kere veekindlaid konstruktsioone, ahtripeeglit, puppi, traali rampi ja umbreelingut, kuid mitte kaitsereelingut, käiturit, ja roolilehte; 6) kalastamine – kala või muu mere elusvaru püüdmine või püüdmine ja töötlemine, ilma et see piiraks õigust territoriaalmerest rahumeelselt läbi sõita ja meresõiduvabadust majandusvööndis; 7) pidev raadiovaht (edaspidi raadiovaht) – raadiovaht, mis ei tohi katkeda, välja arvatud lühikesed intervallid, kui raadiovastuvõtt on häiritud või blokeeritud oma side või perioodilise tehnilise hoolduse või kontrolli tõttu; 8) digitaal-selektiivne väljakutse (edaspidi DSC) – tehnika, kus kasutatakse arvkoode, mis võimaldavad raadiojaamal saada sidet ja edastada informatsiooni teisele jaamale või jaamade grupile ning mis vastab Rahvusvahelise Raadiokonsultatiivgrupi (CCIR) soovitustele; 9) tähttrükkimise telegraaf – automaatne telegraafitehnika, mis vastab Rahvusvahelise Raadiokonsultatiivgrupi (CCIR) soovitustele; 10) tavaraadioside – ametliku ja eraraadiokorrespondentsi edastamine, välja arvatud raadio teel edastatavad häda-, kiir- ja ohutusteated; 11) INMARSAT – Rahvusvaheline Mobiilsatelliitside Organisatsioon; 12) rahvusvaheline NAVTEX teenistus – meresõiduohutusalase informatsiooni edastamise ja automaatse vastuvõtu süsteem, mis kasutab kitsaribalist tähttrükkimise meetodit (NBDP) sagedusel 518 KHz; 13) asukoha kindlaksmääramine – hädasolevate laevade, õhusõidukite, ujuvvahendite või isikute leidmiseks nende asukoha koordinaatide kindlakstegemine; 14) meresõiduohutusalane informatsioon – laevadele edastatavad navigatsioonilised või meteoroloogilised hoiatused, ilmateated ja muud meresõiduohutust puudutavad teated; 15) satelliit-EPIRB – õnnetuskoha määramise raadiopoi või avariiraadiopoi, mis kannab üle hädahäireid polaarorbiitidel asuvate satelliitide süsteemi kaudu; 16) EPIRB – õnnetuskoha määramise raadiopoi; 17) radartransponder (SART) – otsingu ja pääste eesmärgil kasutatav seade, mis on võimeline saatma radari ekraanil ühesuguste punktide jadana nähtavaid signaale; 18) A-kategooria masinaruum – ruum, kus asub peamasin või mehhanismid koguvõimsusega mitte vähem kui 750 kW või vedelkütusel töötav katel; 19) mereala A1 – mereala, kus raadioside tagatakse vähemalt ühe VHF kaldaraadiojaamaga koos ööpäevaringse DSC hädahäire edastamise võimalusega; 20) mereala A2 – mereala, väljaspool mereala A1, kus raadioside tagatakse vähemalt ühe MF kaldaraadiojaamaga koos pideva DSC hädahäire edastamise võimalusega. § 3. Uue kalalaeva projekteerimine, ehitamine ja seadistamine Uue kalalaeva projekteerimine, ehitamine ja seadistamine, aga samuti ümberehitamine ja ümberseadistamine toimub kooskõlas «Meresõiduohutuse seaduse» § 19 lõikega 1, arvestades käesoleva määruse nõudeid. § 4. Üldnõuded olemasolevale kalalaevale (1) Olemasolev kalalaev sõltumata pikkusest peab lisaks käesoleva määruse nõuetele vastama volitatud klassifikatsiooniühingu või mereadministratsiooni nõuetele, mis kehtisid nende projekteerimise, ehitamise (ümberehitamise) ja seadistamise (ümberseadistamise) ajal ja mis ei ole vastuolus käesoleva määruse nõuetega. (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõike 1 nõuetele peab olemasolev kalalaev vastama järgmistele ohutusnõuetele: 1) suletud töötekilt vee äravooluks peab olema tõhus drenaažisüsteem ja see peab tagama kalapesuvee ja kala sisikonna eemaldamise. Tuleb ette näha meetmed, et vältida vee kogunemist suletud töötekile; 2) kõik avad, mida kasutatakse seoses kalastamisega, peavad olema varustatud vahenditega nende kiireks ja tõhusaks sulgemiseks ühe inimese poolt; 3) kui saak võetakse suletud töötekile käsitsemiseks või töötlemiseks, tuleb saak paigutada tarandikku-kalakasti, mis peab kala võimalikust nihkumisest tingitud ohtliku kreeni vältimiseks olema jaotatud sektsioonideks. Tarandikul-kalakastil peab olema tõhus vee äravoolusüsteem; 4) suletud töötekilt peab olema vähemalt kaks väljapääsu; 5) töökohtades suletud tekil peab lae kõrgus olema vähemalt 2 meetrit; 6) suletud töötekil peab olema statsionaarne ventilatsioonisüsteem, mis oleks võimeline tagama 1 tunni jooksul kuuekordse õhuvahetuse; 7) kõikidel laevadel peab olema vööris ja ahtris, võimalikult lähedal perpentikulaaridele, mõlemale pardale kantud süvisemärgid detsimeetrites; 8) kui kala säilitamiseks kasutatakse jahutatud veega tanke, tuleb ette näha eraldi, ainult nende täitmiseks või tühjendamiseks kasutatavad seadmed. Kui neid tanke kasutatakse samuti kuivlasti veoks, peab neil tankidel olema pilsiveesüsteem, mis on varustatud seadmetega pilsivee sissevoolu vältimiseks nendesse tankidesse; 9) kõik A-kategooria masinaruumid peavad olema varustatud statsionaarsete tulekustutusseadmetega. (3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud klassifikatsiooniühingu või mereadministratsiooni nõudeid olemasolevale kalalaevale on muudetud, kohaldatakse muudetud nõudeid. (4) Veeteede Amet võib nõuda Eesti riigilippu kandval olemasoleval kalalaeval täiendavate ohutust tagavate meetmete kohaldamist, kui tõendatakse, et kalalaeva ohutus, ilma neid meetmeid kohaldamata, ei ole tagatud. § 5. Nõuded ohutusvarustusele Sõltumata laeva pikkusest peavad paigaldatud seadmed ja varustus vastama «Meresõiduohutuse seaduse» § 19 lõike 4 alusel kehtestatud laevade ohutusvarustusele esitatavatele nõuetele. 2. peatükk TEGUTSEMINE HÄDAOLUKORRAS, ÕPPEHÄIRED JA ÕPPUSED § 6. Üldhäire alarmsüsteem, häireplaan ja juhendid tegutsemiseks hädaolukorras (1) Üldhäire alarmsüsteemiga peab saama anda üldhäire signaali, mis koosneb seitsmest või enamast lühikesest helist ja neile järgnevast ühest pikast helist, mida antakse laevavile või -sireeniga ja lisaks elektrikella või -pasunaga või muu samaväärse seadmega, mida varustatakse elektrienergiaga laeva põhielektrienergiavõrgust ja avariielektrienergiavõrgust. (2) Igale laevapere liikmele peab olema antud täpsed juhendid tegutsemiseks hädaolukorras. (3) Häireplaan pannakse üles navigatsioonisillal, masinaruumis ja laevapere majutusruumides ning vajadusel muudes ruumides. (4) Juhul kui ohutu mehitatuse tunnistuse järgi on laevapere liikmete arv 5 või vähem, ei ole häireplaani koostamine kohustuslik. Kuid igale laevapere liikmele peab olema antud täpsed juhendid tegutsemiseks hädaolukorras ja laeva mahajätmise korral. (5) Häireplaanis peab olema käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud üldhäire signaali kirjeldus ja laevapere liikmete kohustused seoses üldhäirega. Häireplaanis peab olema näidatud, millisel viisil antakse korraldus laev maha jätta. (6) Häireplaanis peab olema näidatud erinevate laevapereliikmete kohustused: 1) veekindlate ja tulekaitseuste, klappide, illuminaatorite, keilutite ja muude avade sulgemisel; 2) varustuse kandmisel päästepaatidesse ja -parvedesse; 3) päästepaatide ja -parvede ettevalmistamisel veeskamiseks ja veeskamisel; 4) muude päästevahendite ettevalmistamisel; 5) sidevahendite kasutamisel; 6) osavõtul tulekustutusest tuletõrjerühma koosseisus. (7) Häireplaanis peab olema näidatud laeva juhtkonda kuuluvad isikud, kes on vastutavad, et tuletõrje- ja päästevahendeid hoitakse heas seisukorras ja valmisolekus koheseks kasutamiseks. (8) Häireplaanis peab olema näidatud vastutavate isikute asendajad nende tegutsemisvõimetuse korral, võttes arvesse, et erinevates hädaolukordades tuleb tegutseda erinevalt. (9) Häireplaan koostatakse enne laeva väljumist sadamast. Juhul kui pärast häireplaani koostamist on laevaperes toimunud muudatused, mis nõuavad häireplaani muutmist, peab kapten või kipper häireplaanis tegema muudatused või koostama uue häireplaani. § 7. Laeva õppused ja treeningud (1) Laeval pikkusega 45 m ja enam peab iga laevapere liige iga kuu osa võtma vähemalt ühest laeva mahajätmise ja ühest tuletõrjeõppusest. Laeval pikkusega alla 45 m peab iga laevapere liige iga 3 kuu jooksul osa võtma vähemalt ühest laeva mahajätmise ja vähemalt ühest tuletõrjeõppusest. Juhul kui viimasest õppusest ei võtnud osa enam kui 25% laevapereliikmetest, tuleb 24 tunni jooksul laeva väljumisest sadamast korraldada tuletõrje- ja laeva mahajätmise õppus. (2) Tuletõrjeõppus peab hõlmama: 1) saabumise kogunemispaikadesse ja ettevalmistuse häireplaanis nimetatud kohustuste täitmiseks tulehäire korral; 2) tuletõrjepumba käivitamise, kasutades vähemalt kaht juga, et kontrollida tuletõrjesüsteemi korrasolekut; 3) tuletõrjuja- ja muu isikliku päästevarustuse korrasoleku kontrolli; 4) vastavate sidevahendite kontrolli; 5) veekindlate ja tulekaitseuste, tulekaitsesiibrite ja evakuatsioonivahendite korrasoleku kontrolli; 6) vajalike seadmete kontrolli järgnevaks laeva mahajätmiseks. (3) Laeva mahajätmise õppus peab hõlmama: 1) laevapere kutsumise alarmsüsteemiga kogunemispaikadesse ja selgituse laeva mahajätmisest kooskõlas häireplaaniga; 2) saabumise kogunemispaikadesse ja ettevalmistuse häireplaanis nimetatud kohustuste täitmiseks; 3) kontrolli, et laevapere liikmed on sobivalt riietatud; 4) kontrolli, et päästevestid on õigesti selga pandud; 5) pärast vajalikku ettevalmistust vähemalt ühe päästepaadi veeskamise; 6) päästepaadi mootori käivitamise ja töötamise; 7) päästeparvede taavetite käitamise. (4) Võimalusel tuleb igal järgneval käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud õppusel veesata eelnevast õppusest erinev päästepaat. (5) Võimalusel tuleb õppused korraldada nii, nagu oleks tegelik hädaolukord. (6) Laeva mahajätmise õppuse korral tuleb häireplaanis ettenähtud meeskonnaga veesatud päästepaadiga manööverdada vähemalt üks kord kolme kuu jooksul. (7) Võimalusel tuleb valvepaadid, mis ei ole samaaegselt päästepaadid, üks kord kolme kuu jooksul koos häireplaanis ettenähtud meeskonnaga veesata ja nendega manööverdada. (8) Kui pääste- või valvepaadi veeskamise õppused toimuvad laeva edasikäigul, tuleb sellised õppused seoses selle ohtlikkusega läbi viia kaitstud vetel ja kogemustega laevaohvitseri järelevalve all ning juhindudes seejuures vastavatest Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (edaspidi IMO) soovitustest. (9) Laeva mahajätmise õppuse käigus tuleb kontrollida laevapere kogunemiseks ja laeva mahajätmiseks vajalikku avariivalgustuse korrasolekut. (10) Õppused viiakse läbi käesoleva määrusega nõutud varustusega. Juhul kui laeval on lisaks mittekohustuslik varustus, tuleb seda kasutada õppuste käigus ja õppused vastavalt korraldada. § 8. Väljaõpe ja juhendamine laeval (1) Mitte hiljem kui kahe nädala jooksul pärast laevapere liikme saabumist laevale tuleb ta välja õpetada päästevahendite ja nende varustuse kasutamiseks. Juhul kui laevapere liige töötab laeval kindlaksmääratud vahetustega graafiku alusel, tuleb ülalnimetatud väljaõpe läbi viia kahe nädala jooksul pärast esimest laevale saabumist. (2) Päästevahendite kasutamise ja päästmise juhendamine tuleb läbi viia samade ajavahemike jooksul kui õppused. Iga üksik juhendamine võib käsitleda laeva päästevahendite eri elemente, kuid kahe kuu jooksul tuleb hõlmata kõik laeva päästevahendid ja selle varustus. Iga laevapere liige peab saama juhendamise, mis hõlmab vähemal järgmist: 1) laeva täispuhutavate parvede käitamist ja kasutamist, kaasa arvatud hoiatus naeltega jalanõude ja teravate esemete kohta; 2) esmaabi andmist, kaasa arvatud esmaabi alajahtumisel ning teistel juhtudel; 3) erijuhendamist päästevahendite kasutamisel karmides ilmastikutingimustes tormisel merel. (3) Kui on monteeritud taavetiga veesatavad päästeparved, peab nende väljaõpe toimuma vähemalt iga nelja kuu järel. Võimalusel tuleb õppuse käigus parv täis puhuda ja veesata. Selleks otstarbeks võib kasutada õppeotstarbelist päästeparve, mis ei kuulu laeva päästevarustuse hulka. Õppeotstarbeline päästeparv peab olema selgelt märgistatud. § 9. Kanded logiraamatusse Õppuste läbiviimise kuupäevad, laeva mahajätmise ja tuletõrjeõppuse kirjeldus ning päästevahendite kasutamise õppused tuleb kanda laeva logiraamatusse. Kui õppused ja treeningud ei olnud läbi viidud täismahus ning tähtaegselt, tuleb logiraamatusse teha kanne, mis selgitab asjaolusid ja läbiviidud õppuste mahtu. § 10. Laeva mahajätmise käsiraamat (1) Laeva mahajätmise käsiraamat peab asuma igas messis, puhkeruumis või igas kajutis. Käsiraamat võib koosneda mitmest voldikust ja see peab sisaldama juhendeid ja informatsiooni laeva päästevahendite ja ellujäämise paremate meetodite kohta kergesti arusaadavas vormis ja võimalusel koos illustratsioonidega. Käsiraamatu mis tahes osa võib koosneda informatsioonist, mis edastatakse audiovisuaalsete vahenditega. (2) Käsiraamatus tuleb kajastada järgmisi üksikasju: 1) päästevesti ja veekostüümi selgapanekut sõltuvalt olukorrast; 2) kogunemist kogunemispaikadesse; 3) päästepaatidesse, päästeparvedesse ja valvepaatidesse asumist, veeskamist ja laeva parda juurest lahkumist; 4) päästepaadist ja päästeparvest toimuvat veeskamist; 5) vabastamist veeskamise seadmest; 6) kaitsemeetodite ja vajaduse korral kaitseseadmete kasutamist veeskamisel; 7) veeskamise ala valgustust; 8) päästevarustuse kasutamist; 9) avastamisseadmete kasutamist; 10) illustratsioonide abil päästevahendite raadioseadmete kasutamist; 11) ujuvankrute kasutamist; 12) mootori ja selle juurde kuuluvate seadmete kasutamist; 13) päästepaatide, päästeparvede ja valvepaatide ülestõstmist, nende paigaldamist ja kinnitamist; 14) ohtu alajahtuda ja soojade riiete vajadust; 15) päästepaatide ja päästeparvede võimaluste ratsionaalset kasutamist elu säilitamiseks; 16) päästmise meetodeid, kaasa arvatud helikopteri päästeseadmete (kandetraksid, korv, kanderaam), pükspoi, kalda päästeseadmete ja liiniheitja kasutamist; 17) päästevahendite avariiremondi juhendeid; 18) muid häireplaanis ja hädaolukorra juhendites toodud kohustusi. (3) Laeval pikkusega alla 45 m võib Veeteede Amet vähendada käesoleva paragrahvi lõikes 1 esitatud nõudeid. Laeval kogupikkusega alla 24 rakendatakse §-de 6–10 nõudeid võimalikus mahus, kuid igal juhul peab laevas olema ohutuse juhend. § 11. Väljaõpe tegutsemiseks hädaolukorras (1) Laevapere liikmed peavad olema saanud väljaõppe tegutsemiseks hädaolukorras. (2) Laevapere liikmed, kes kalastavad ainult kohaliku rannasõidu laevadel pikkusega alla 24 m, võivad käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud väljaõppe läbida lihtsustatud programmi järgi, mis peab hõlmama järgmist informatsiooni: 1) hädaolukordade liike, mis võivad tuleneda kokkupõrkest, tulekahjust ja vee sissetungist (uputusest); 2) laeva päästevahendeid; 3) treeningute ja õppuste tähtsust; 4) valmisolekut hädaolukorraks: iga laevapere liikme kohustusi, asukohta päästevahendis, oma päästevesti asukohta ja paanika tagajärgi; 5) päästmist helikopteriga; 6) tegevust enne laeva mahajätmist: vastavalt riietumist, päästevesti selgapanekut ja muude esemete (tekid, soojad riided jne) kaasavõtmist; 7) päästevahendisse asumist tekilt ja veest; 8) ellujäämist külmas vees; 9) päästeparve ümberpööramist; 10) tegevust päästevahendis: kiiret lahkumist laeva juurest, kaitset külma eest, ujuvankrute kasutamist, pidevat vaatlust, veest inimeste väljatõstmist ja nende eest hoolitsemist, enda nähtavaks tegemist, päästevahendi varustuse kasutamist ja õnnetuskoha lähedale jäämist; 11) peamisi ohtusid ja ellujäämise põhiprintsiipe: abinõusid karmides kliimatingimustes, päikese, tuule, vihma ja lainetuse mõju, riietuse tähtsust, alajahtumise mõju, kaitset merehaiguse vastu, joogivee ja toidu tarbimist, merevee joomise tagajärgi, moraalse seisukorra tähtsust; 12) tuletõrjevoolikute, otsikute ja tulekustutite kasutamist, tulekaitseuste asukoha tundmist, hingamisaparaatide kasutamist. 3. peatükk RAADIOSIDE § 12. Funktsionaalsed nõuded (1) Laeval peab olema tagatud: 1) hädahäire edastamine suunal «laev–kallas» vähemalt kahe erineva ja üksteisest sõltumatu seadmega, millest kumbki kasutab erinevat raadiosideviisi (v.a § 15 lõike 1 punktis 1 nimetatud juhul); 2) hädahäire vastuvõtt suunal «kallas–laev»; 3) hädahäire edastamine ja vastuvõtt suunal «laev–laev»; 4) teadete edastamine ja vastuvõtt otsingu- ja päästeoperatsioonide koordineerimiseks; 5) teadete edastamine ja vastuvõtt õnnetuskohas; 6) asukoha kindlaksmääramise signaalide edastamine ja vastuvõtt; 7) meresõiduohutusalase informatsiooni edastamine ja vastuvõtt (vajaduse korral vastuvõtt ka sadamas); 8) tavaraadioside kaldasidesüsteemide või -võrkudega; 9) side suunal «sild–sild». (2) Käesoleva peatüki sätted ei välista muude sidevahendite kasutamist hädaolukorras endale tähelepanu juhtimiseks, oma asukohast teavitamiseks ja abi kutsumiseks. § 13. Raadioseadmete paigaldus (1) Laev peab olema varustatud raadioseadmetega, mis tagavad kogu reisi vältel §-s 12 loetletud funktsionaalsete nõuete täitmise sõltuvalt kalastuspiirkonnast (merealad A1–A2). (2) Raadioseade peab: 1) olema paigaldatud nii, et mehhaanilised, elektrilised ja muud kahjulikud mõjud ei segaks raadioseadme kasutamist ning oleks tagatud elektromagneetiline sobivus ja välistatud raadioseadmete ning muude seadmete ja süsteemide vastastikune kahjulik mõju; 2) olema paigaldatud nii, et tagatakse suurim ohutuse tase ja töökindlus; 3) olema kaitstud vee, temperatuuri kõikumiste ning ebasoodsate keskkonnatingimuste eest; 4) omama alalist töökindlat alalisvoolu valgusallikat, mis tagab raadioseadme juhtpaneeli küllaldase valgustuse, olles sõltumatu laeva pea- ja avariielektrienergia allikatest; 5) omama selgelt nähtavat laeva raadioseadme kutsungit, tunnusnumbrit ning muid raadioseadmete kasutamiseks vajalikke koode. (3) Meresõiduohutuse tagamiseks määratud VHF raadioseadme juhtpaneel peab asuma navigatsioonisillal kohas, kust tavaliselt toimub laeva juhtimine. Kui see on hädavajalik, tuleb ette näha võimalus raadiosideks navigatsioonisilla tiibadelt. Raadiosideks navigatsioonisilla tiibadelt võib kasutada kantavaid VHF raadioseadmeid. § 14. Üldnõuded raadioseadmetega varustatuse kohta (1) Laev peab olema varustatud: 1) VHF raadioseadmega, mis tagab teadete edastamise ja vastuvõtu DSC-ga sagedusel 156,525 MHz (70. kanal). Samuti peab olema võimalus edastada kohast, kust tavaliselt toimub laeva juhtimine, hädateadet 70. kanalil; 2) VHF raadioseadmega, mis tagab teadete edastamise ja vastuvõtu raadiotelefoniga sagedustel 156,3 MHz (6. kanal), 156,65 MHz (13. kanal) ja 156,8 MHz (16. kanal); 3) VHF raadioseadmega, mis tagab pideva DSC raadiovahi 70. kanalil ja mis võib olla eraldi käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatust või olla sellise raadioseadme osa; 4) sagedusribas 9 GHz töötava radartransponderiga (võib olla üks nendest, mida kasutatakse päästevahendites), mis peab olema paigaldatud nii, et seda oleks kerge kasutada; 5) rahvusvahelise NAVTEX teenistuse meresõiduohutusalase informatsiooni vastuvõtjaga (kui laev kalastab taolise teenuse piirkonnas); 6) meresõiduohutusalase informatsiooni vastuvõtjaga INMARSAT laiendatud grupiväljakutse süsteemis (EGC), kui laev kalastab selle süsteemi teeninduspiirkonnas ja kus rahvusvaheline NAVTEX teenistus puudub. Seadet võib asendada lühilaine (HF sagedusriba 4000–27 500 kHz) tähttrükkimise telegraafiga, kui sellega on võimalik vastu võtta meresõiduohutusalast informatsiooni ja kui laev töötab ainult taolise teenuse piirkonnas; 7) satelliit-EPIRB-iga, millega saab edastada hädahäiret polaarorbiidil asuva satelliitsüsteemi kaudu sagedusribas 406 MHz või kui laev kalastab ainult piirkonnas, mida hõlmab geostatsionaarne INMARSAT satelliitsüsteem, siis geostatsionaarse INMARSAT satelliitsüsteemi kaudu sagedusribas 1,6 GHz. Käesolevas punktis nimetatud satelliit-EPIRB peab olema selline, mida üks inimene saab käsitsi maha võtta ja kanda päästepaati või -parve ja mis on paigaldatud kergesti ligipääsetavasse kohta, mis laeva uppumise korral tõuseb vabalt veepinnale ja automaatselt aktiviseerub ning mida saab käsitsi aktiviseerida. (2) Ajani, mil Eesti vetes toimub raadiovaht VHF 16 kanalil, peab laev pikkusega alla 24 m, mille sõidupiirkond on kuni 10 miili varjumispaigast ja mida kasutatakse ainult kohalikus rannasõidus, olema varustatud vähemalt ühe statsionaarse või ülemaailmse merehäda ja -ohutuse süsteemi (GMDSS) nõuetele vastava kantava VHF kahepoolse raadioside vahendiga, mis võimaldab sidet kanalitel 6, 13 ja 16. (3) Laeval pikkusega alla 24 m, mida kasutatakse ainult kohalikus rannasõidus, peavad olema käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–3 nimetatud seadmed. (4) Laeval pikkusega alla 45 m ei pea olema käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 4 ja 5 nimetatud seadmeid. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud VHF raadioseade peab lisaks võimaldama teostada raadiotelefoniga üldiste raadioteadete edastamist ja vastuvõttu. § 15. Raadioseadmed – mereala A1 (1) Lisaks §-s 14 loetletud raadioseadmetele peab laev, mis kalastab ainult merealal A1, olema varustatud ühega alljärgnevatest raadioseadmetest, millega saab kohast, kust tavaliselt toimub laeva juhtimine, edastada hädateadet suunal «laev–kallas»: 1) VHF raadioseadmega, kasutades DSC-d. Seda nõuet võib täita käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud EPIRB-iga, paigaldades selle kas koha lähedale, kust tavaliselt toimub laeva juhtimine või sealt seda distantsjuhtimisega aktiviseerides; 2) polaarorbiidil asuva satelliitsüsteemi kaudu sagedusel 406 MHz. Seda nõuet võib täita § 14 lõike 1 punktis 7 nimetatud EPIRB-iga, paigaldades selle kas koha lähedale, kust tavaliselt toimub laeva juhtimine või sealt seda distantsjuhtimisega aktiviseerides; 3) MF sagedusribas töötava raadioseadmega, kasutades DSC-d, kui laev kalastab DSC-ga varustatud MF kaldaraadiojaama levialas; 4) HF sagedusribas töötava raadioseadmega, kasutades DSC-d; 5) geostatsionaarse INMARSAT satelliitsüsteemi kaudu töötava raadioseadmega. Seda nõuet võib täita INMARSAT maapealse laevajaama abil või § 14 lõike 1 punktis 7 nimetatud EPIRB-iga, paigaldades selle kas koha lähedale, kust tavaliselt toimub laeva juhtimine või sealt seda distantsjuhtimisega aktiviseerides. (2) Laeval, mis kalastab ainult merealas A1, võib § 14 lõike 1 punktis 7 nimetatud satelliit-EPIRB-i asemel olla EPIRB: 1) mis peab olema võimeline töötama hädahäireks VHF 70. kanalil DSC-ga ja asukoha kindlaksmääramiseks radartransponderiga sagedusribas 9 GHz; 2) mida üks inimene saab käsitsi maha võtta ja kanda päästepaati või -parve; 3) mis on paigaldatud kergesti ligipääsetavas kohas; 4) mis laeva uppumise korral tõuseb veepinnale ja automaatselt aktiviseerub; 5) mida saab käsitsi aktiviseerida. § 16. Raadioseadmed – mereala A2 (1) Lisaks §-s 14 loetletud raadioseadmetele peab laev, mis kalastab merealas A2, olema varustatud: 1) ühe MF raadioseadmega, mis tagab hädateadete ja ohutuse tagamiseks antavate teadete edastamise ja vastuvõtu sagedustel 2187,5 kHz, kasutades DSC-d, ja 2182 kHz, kasutades raadiotelefoni; 2) raadioseadmega, mis tagab katkematu DSC raadiovahi sagedusel 2187,5 kHz ja mis võib olla eraldi käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatust või olla sellise raadioseadme osa; 3) seadmetega, mis võimaldavad edastada hädateadet suunal «laev–kallas» MF sidest erinevate võimalustega, kas polaarorbiidil asuva satelliitsüsteemi kaudu sagedusel 406 MHz (seda nõuet võib täita § 14 lõike 1 punktis 7 nimetatud EPIRB-iga, paigaldades selle koha lähedale, kust tavaliselt toimub laeva juhtimine või sealt seda distantsjuhtimisega aktiviseerides) või HF sagedusribas, kasutades DSC-d või geostatsionaarse INMARSAT satelliitsüsteemi kaudu (seda nõuet võib täita INMARSAT maapealse laevajaama abil või § 14 lõike 1 punktis 7 nimetatud EPIRB-iga, paigaldades selle koha lähedale, kust tavaliselt toimub laeva juhtimine või sealt seda distantsjuhtimisega aktiviseerides). (2) Peab olema võimalus edastada hädahäiret käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 3 nimetatud raadioseadmetega kohast, kust tavaliselt toimub laeva juhtimine. (3) Lisaks peab laeval omama võimalust teostada tavaraadiosidet kas raadiotelefoniga või tähttrükkimise meetodil raadioseadmega, mille töösagedused on kas 1605–4000 kHz või 4000–27 500 kHz sagedusribades (nimetatud nõude võib täita, lisades need võimalused käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud seadmetele) või INMARSAT maapealse laevajaama abil. § 17. Raadiovaht (1) Merel oleval laeval peab olema tagatud pidev raadiovaht: 1) VHF kanalil 70, kui laev on varustatud § 14 lõike 1 punktis 3 nimetatud VHF raadioseadmega; 2) DSC häda- ja ohutusesagedusel 2187,5 kHz, kui laev on varustatud § 16 lõike 1 punktis 2 nimetatud raadioseadmega; 3) DSC häda- ja ohutusesagedustel 2187,5 kHz ja 8414,5 kHz ja kui laev on varustatud MF/HF raadioseadmega, siis vähemalt ühel järgmistest DSC häda- ja ohutusesagedustest (sõltuvalt kellaajast ja geograafilisest asukohast): 4207,5 kHz, 6312 kHz, 12 577 kHz või 16 804,5 kHz. Raadiovahti võib pidada skaneeriva vastuvõtja abil; 4) suunal «kallas–laev» satelliithädahäire vastuvõtuks, kui laev on varustatud INMARSAT maapealse laevajaamaga. (2) Laev peab pidama raadiovahti meresõiduohutusalase informatsiooni vastuvõtuks sagedusel või sagedustel, kus selline informatsioon laeva sõidupiirkonna tarbeks edastatakse. § 18. Energiaallikad (1) Laeva mereloleku ajaks peab olema tagatud küllaldane elektrienergia raadioseadmete toiteks ja akupatareide, mida kasutatakse kas reservtoiteallikana või raadioseadmete energiaallikana, laadimiseks. (2) Laev peab olema varustatud reservelektrienergiaallikaga või -allikatega, mis varustavad häda- ja ohutusesidet tagavaid raadioseadmeid toitega juhul, kui langevad rivist välja põhi- ning avariielektrienergiaallikad. (3) Reservelektrienergiaallikas(d) pea(b)vad tagama § 14 lõike 1 punktidega 1 ja 2 nõutud VHF raadioseadme ja sõltuvalt sellest, millise mereala tarbeks on laev seadistatud, kas § 16 lõike 1 punktiga 1 ettenähtud MF raadioseadme või MF/HF raadioseadme või INMARSAT maapealse laevajaama, aga samuti iga täiendava koormuse, mis tuleneb käesoleva paragrahvi lõigetes 6, 7 ja 14 nimetatust vähemalt: 1) 6 tunni jooksul, kui avariielektrienergia allikat pole ette nähtud või ei vasta see täielikult nõuetele toita raadioseadmeid; 2) 3 tunni jooksul, kui avariielektrienergia allikas vastab täielikult nõuetele toita raadioseadmeid või 3) 1 tunni jooksul, kui avariielektrienergia allikas vastab täielikult nõuetele toita raadioseadmeid ja on võimeline tööks vähemalt 6 tunni jooksul. (4) Reservelektrienergiaallikas(d) ei pea varustama üheaegselt toitega eraldi paigaldatud MF/HF raadioseadmeid. (5) Laeva reservelektrienergiaallikad peavad olema sõltumatud laeva jõuseadmetest ja elektrisüsteemist. (6) Kui lisaks VHF raadioseadmele on reservelektrienergiaallika(te)ga ühendatud kaks või enam käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud raadioseadet, siis tuleb tagada nende ning VHF raadioseadme üheaegne töö sellise perioodi vältel nagu on näidatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 ning: 1) sama aja jooksul kõikide teiste raadioseadmetega, mis võivad olla samaaegselt ühendatud reservelektrienergiaallika(te)ga või 2) selle raadioseadme toide, mis tarvitab kõige rohkem energiat, kui ainult üks teistest raadioseadmetest võib olla ühendatud reservelektrienergiaallika(te)ga samaaegselt VHF raadioseadmega. (7) Reservelektrienergiaallikat võib kasutada elektrivalgustuseks kooskõlas § 13 lõike 2 punktiga 4. (8) Kui reservelektrienergiaallikaks on laetav(ad) akupatarei(d), siis peavad olema ette nähtud seadmed nende automaatseks laadimiseks, millega tagatakse laadimine minimaalselt nõutud mahtuvuseni 10 tunni jooksul. (9) Reservelektrienergiaallikaks olevate akupatareide mahutavust peab vastavat meetodit kasutades kontrollima vähemalt üks kord 12 kuu jooksul ning seda ajal, kui laev ei ole merel. Laetuse taset peab olema alati võimalik kontrollida, kuid laeva mereloleku ajal peab see toimuma ilma akupatarei olulise tühjenemiseta. (10) Reservelektrienergiaallikaks olevate akupatareide asukoht ja paigaldus peavad tagama: 1) nende hoolduse kõrge taseme; 2) küllaldase kasutusaja; 3) küllaldase ohutuse; 4) valmistajatehase sertifikaadis märgitud temperatuuri patarei laadimisel või tühikäigul; 5) täislaetud patareide vähemalt minimaalselt nõutud tööaja sõltumata ilmastikutingimustest. (11) Avariielektrienergiaallikas peab olema võimeline tagavararooliseadme rakendama töösse vähemalt 10 minuti jooksul. (12) Elektrilised navigatsioonituled peavad saama toite eraldi, ainult selleks ettenähtud elektrikilbilt ja tuleb ette näha seadmed tulede korrasoleku jälgimiseks. (13) Laeval pikkusega 45 m ja enam peab avariielektrienergiaallikas olema võimeline varustama elektrienergiaga mitte vähem kui 8 tunni jooksul järgmisi seadmeid: 1) VHF raadioseadmeid; 2) MF raadioseadmeid; 3) INMARSAT maapealset laevajaama; 4) MF/HF raadioseadmeid; 5) avalike teadete süsteemi; 6) tulekahju avastamise süsteemi ja hädaolukorras nõutud signaalisatsiooni; 7) avarii tuletõrjepumpa; 8) navigatsioonitulesid ja avariivalgustust – päästevahenditesse asumise paigas ja parda taga, koridorides, trepikodades, väljapääsude juures, masinaruumis, avariielektrienergiaallika ruumis, juhtimispunktides, kala käsitsemise ja töötlemise ruumides. (14) Kui navigatsioonivahenditelt või muudelt seadmetelt saadava katkematu informatsiooni sisestamine käesoleva peatükiga nõutud raadioseadmete normaalseks tööks on vajalik, siis tuleb ette näha vahendid selle katkematu informatsiooni edastamiseks pea- ja avariielektrienergiaallika avarii korral. § 19. Tehniline hooldus (1) Seadmed peavad olema sellised, et nende põhiosad on hõlpsasti vahetatavad ilma keeruka kalibreerimise ja häälestuseta. (2) Võimalusel peavad seadmed olema paigaldatud nii, et oleks tagatud vaba juurdepääs tehniliseks hoolduseks ja remondiks laeval. (3) Tuleb tagada küllaldane informatsioon seadmete nõuetekohaseks kasutamiseks ja tehniliseks hoolduseks, arvestades IMO soovitusi. (4) Tuleb tagada küllaldane tööriistade ja tagavaraosade varu tehnohoolduseks. (5) Reeder peab tagama, et käesoleva peatükiga ettenähtud raadioseadmeid hooldataks selliselt, et oleks tagatud §-ga 12 kehtestatud funktsionaalsete nõuete täitmine ja raadioseadmete vastavus IMO poolt kehtestatud tehnilistele standarditele ja «Meresõiduohutuse seaduse» § 19 lõikega 4 kehtestatud nõuetele. (6) Merealadel A1 ja A2 sõitval laeval peab olema tagatud raadioseadmete töö kas seadmete dubleerimisega, tehnilise hooldusega kaldal või kvalifitseeritud tehnilise hooldusega ja remondiga merel või kooskõlastatult Veeteede Ametiga, nende võimaluste kombineeritud kasutamisega. (7) Paragrahvi 12 punkti 8 nõude kohase tavaraadiosidet tagava seadme riket ei tohi võtta aluseks laeva merekõlbmatuks tunnistamisel või laeva kinnipidamiseks sadamas, kus remondivõimalus reaalselt puudub, kuid seda tingimusel, et laeval on täidetud kõik häda- ja ohutuseside funktsioonid. 4. peatükk NAVIGATSIOONIVAHENDID JA SEADMED § 20. Vabastused Veeteede Amet võib vabastada laeva käesoleva peatüki mis tahes nõude täitmisest, kui kalastuspiirkonna iseloomu või kalda läheduse tõttu pole vajadust nende nõuete järele või kui laeva konstruktsiooni iseärasused ei võimalda nõude täitmist. § 21. Navigatsioonivahendid ja -väljaanded (1) Laeval peavad olema vajalikud navigatsioonivahendid, korrigeeritud kaardid ja/või elektronkaartide süsteem, mis peab olema dubleeritud, kui ei kasutata paberkaarte, lootsiraamatud, navigatsioonitulede ja märkide raamatud, teadaanded meremeestele, tõusu-mõõna tabelid ja muud abivahendid. (2) Laev peab olema varustatud navigatsioonivahenditega järgmiselt: Tabel 1 Nr Navigatsiooni- vahendi nimetus Laeva pikkus Märkused alla 24 m 24– 35 m 35– 45 m üle 45 m 1. Sekstant – – – 1 Ainult piiramata sõidupiirkonnaga laevadel 2. Kronomeeter – – – 1 Ainult piiramata sõidupiirkonnaga laevadel 3. Tähegloobus – – – 1 Ainult piiramata sõidupiirkonnaga laevadel 4. Stopper 1 1 2 3 5. Binokkel 1 1 2 2 6. Anemomeeter – 1 1 2 7. Aneroidbaromeeter – 1 2 2 8. Krenomeeter 1 2 2 2 9. Kaarditöö instrumendid (komplekt) 1 1 2 2 Ei ole nõutud, kui on dubleeritud elektronkaartide süsteem 10. Kell 1 2 2 3 (3) Laeval pikkusega 24 m ja enam peab olema: 1) pea(magnet)kompass; 2) rooli(magnet)kompass, kui peakompassi kursinäit ei ole roolimehele rooli juurest nähtav; 3) kõnetoru või muu sidevahend peakompassi asukohast roolimehe asukohta; 4) seade peilingu võtmiseks võimalusel kuni 360° ulatuses; 5) jääkdeviatsiooni tabel või kõver (mõlema magnetkompassi deviatsiooni hävitamise järel); 6) tagavara magnetkompass, millega saab asendada peakompassi, kui laeval ei ole roolikompassi või vurrkompassi. (4) Laeval pikkusega alla 24 m peab olema roolikompass ja peilingu võtmise vahend. (5) Laeval pikkusega 45 m ja enam peab olema vurrkompass, mille näit ning mille repiiteri näit peavad olema hästi nähtavad roolimehele. (6) Laeval pikkusega 75 m ja enam peab olema üks või mitu vurrkompassi repiiterit, mis on paigaldatud nii, et on võimalik võtta peilingut 360° ulatuses. (7) Laeval, millel on rooliseadme avariijuhtimiskoht, peab olema vähemalt telefon või muu sidevahend informatsiooni andmiseks kursi kohta. Laeval pikkusega 45 m ja enam peab olema võimalik avariijuhtimiskohalt visuaalselt näha kursinäitu. (8) Laeval pikkusega 35 m ja enam peab olema radar, mis töötab sagedusribas 9 GHz. (9) Radarit omava laeva navigatsioonisillal peavad olema vahendid kokkupõrke riski määramiseks. Laeval pikkusega 75 m ja enam peab nimetatud vahend olema vähemalt sama tõhus kui peegelplanšett. (10) Laeval pikkusega 45 m ja enam peab olema kajalood. (11) Laeval pikkusega 24 m ja enam peab olema seade sügavuse mõõtmiseks. (12) Laeval pikkusega 45 m ja enam peab olema vahend kiiruse ja läbitud vahemaa mõõtmiseks. (13) Laeval pikkusega 45 m ja enam peab olema aksiomeeter, sõukruvi pöörete näitur ja pööratavate labadega sõukruvi või põtkuri korral ka kruvi sammu- ja nende seadmete töörežiimi näiturid. (14) Laeval pikkusega 45 m ja enam peab olema satelliit kohamääramise süsteemi või maapealse navigatsioonisüsteemi (Loran-C, Dekka) vastuvõtja, kui laev kalastab maapealse navigatsioonisüsteemi tööpiirkonnas. (15) Käesolevas paragrahvis nimetatud seadme riket ei tohi võtta aluseks laeva merekõlbmatuks tunnistamisel või laeva kinnipidamiseks sadamas, kus remondivõimalus reaalselt puudub. § 22. Signalisatsioonivarustus (1) Laeval pikkusega 24 m ja enam peab olema signaallamp signaliseerimiseks valgel ajal. Signaallamp peab saama toite lisaks laeva peaelektrivõrgule ka akupatareidelt. Peab olema vähemalt kolm signaallambi tagavarapirni. Signaallamp peab vastama IMO standardile. (2) Laeval pikkusega 45 m ja enam, mis kalastab jääpiirkonnas, peab olema helgiheitja, mille valgusjõud on vähemalt 1 lux mõõdetuna 750 m kauguselt. (3) Laeval pikkusega 24 m ja enam peab olema täiskomplekt rahvusvahelise signaalkoodi lippe ja vimpleid. Tekiga laeval pikkusega alla 24 m peavad olema vähemalt järgmised signaalkoodi lipud: A, B, C, L, N ja O. (4) Laeval, mis kalastab väljaspool kohaliku rannasõidu piirkonda, peab olema rahvusvaheline signaalkood. 5. peatükk PÄÄSTEVAHENDID § 23. Kohaldamine Kui teisiti ei ole sätestatud, kohaldatakse käesolevat peatükki laevadele pikkusega 45 m ja enam. § 24. Päästepaadi, -parve ning valvepaadi üldnõuded (1) Laev peab olema varustatud vähemalt kahe päästepaadi või -parvega. (2) Laeval peab olema valvepaat, mis on ette nähtud vees olevate inimeste päästmiseks ja laeva mahajätmise korral päästeparvede kokkupukseerimiseks. Valvepaadiks võib olla päästepaat, kui see vastab valvepaadile kehtestatud nõuetele. (3) Valvepaat võib olla jäiga, täispuhutava või kombineeritud konstruktsiooniga. Valvepaadi pikkus peab olema vähemalt 3,3 m, kuid ei tohi olla pikem kui 8,5 m. Valvepaat peab mahutama vähemalt neli inimest istuvas asendis ja ühe lamavas asendis. (4) Valvepaadiga peab olema võimalik manööverdada vähemalt 4 tunni jooksul kiirusega 6 sõlme ja pukseerida inimeste ja varustusega täielikult komplekteeritud päästeparve kiirusega 2 sõlme. (5) Valvepaat peab olema varustatud statsionaarse või rippmootoriga. Kui valvepaat on varustatud rippmootoriga, võib rool ja roolipinn olla mootori osa. Valvepaat võib olla bensiiniga töötava mootoriga, kui küttesüsteem ja bensiinianumad on kaitstud tulekahju ning plahvatuse eest. (6) Valvepaat peab olema varustatud küllaldase tugevusega statsionaarse vahendiga päästeparvede pukseerimiseks. (7) Valvepaadi varustuse hulka kuuluvaid väikseid esemeid tuleb hoida ilmastikukindlas kohas. § 25. Valvepaadi varustus (1) Valvepaadi varustus, välja arvatud valvepaadi eemaletõukamiseks laeva pardast ettenähtud pootshaagid, peavad olema soritud valvepaadi külge ja varustust tuleb hoida kastides või vaheruumides kinnitatuna. Varustus peab olema kinnitatud nii, et see ei segaks valvepaadi veeskamist ja väljatõstmist. Kõik valvepaadi varustuse hulka kuuluvad esemed peavad võimalusel olema mõõtudelt väikesed ja kerged ning mugavas ja kompaktses pakendis. (2) Valvepaadi varustuse hulka peab kuuluma: 1) küllaldane kogus uppumatuid aere või mõlasid valvepaadi liikumise tagamiseks vaiksel veel. Iga aeru jaoks peab olema tull, aerutugi või muu samaväärne vahend. Tullid ja aerutoed tuleb kinnitada valvepaadi külge otsa või ketiga; 2) uppumatu hauskar; 3) helkiva või valgustatava kompassikaardiga kompass; 4) tormiankur koos 10 m trossi ja neervalliga; 5) küllaldaselt pikk ja tugev vangliin, mis on kinnitatud valvepaadi vööris vabastava seadme külge ja mida on võimalik vabastada ka siis, kui vangliin on pingul; 6) üks uppumatu liin pikkusega vähemalt 50 m ja tugevusega, mis tagab päästeparve pukseerimise kooskõlas § 24 lõikega 4; 7) veekindel elektrilamp, millega on võimalik anda morsetähestikus signaale ja millega on kaasas komplekt veekindlas pakendis patareisid ning tagavarapirn; 8) vile või muu samaväärne helisignaali tekitaja; 9) esmaabiapteek veekindlas pakendis, mida pärast avamist saab uuesti veekindlalt sulgeda; 10) kaks uppumatut rõngast, mis on kinnitatud vähemalt 30 m pikkuse uppumatu liini külge; 11) prožektor, mis valgustab pimedal ajal efektiivselt 18 m laiust objekti 180 m kauguselt perioodiliselt 6 tunni või pidevalt 3 tunni jooksul; 12) radarpeegeldi; 13) soojust hoidev vahend, kui valvepaat on ette nähtud kahele päästetule, siis kaks soojust hoidvat vahendit. (3) Täiendavalt käesoleva paragrahvi lõikes 2 loetletud varustusele peab jäigas valvepaadis olema: 1) pootshaak; 2) ämber; 3) nuga või kirves. (4) Täiendavalt käesoleva paragrahvi lõikes 2 loetletud varustusele peab täispuhutavas valvepaadis olema: 1) ohutu uppumatu nuga; 2) kaks käsna; 3) käsilõõts või pump; 4) läbitorgete parandamiseks ettenähtud tarvikute komplekt; 5) ohutu pootshaak. § 26. Valvepaadi veeskamisseadmed (1) Valvepaadi veeskamisseadmed peavad olema varustatud mehaanilise jõuajamiga vintsiga, mis tagab inimeste ja varustusega täielikult komplekteeritud valvepaadi tõstmise kiirusega vähemalt 0,3 m/sek. (2) Valvepaadi tõstmiseks peab olema ette nähtud käsivints, mille käsiajam ei tohi pöörelda valvepaadi veeskamisel ja tõstmisel mehaanilise jõuajamiga vintsiga. (3) Valvepaadi veeskamisseadmed peavad olema varustatud piduriga, mis tagab inimeste ja varustusega täielikult komplekteeritud valvepaadi peatamise ja kohalhoidmise selle veeskamisel. § 27. Päästevahendite raadioseadmed (1) Laev peab olema varustatud vähemalt kolme kantava VHF kahepoolse raadiosidevahendiga või peavad päästevahendid olema varustatud statsionaarselt paigaldatud VHF raadiosidevahenditega. (2) Laeval pikkusega alla 45 m peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud raadiosidevahendeid olema vähemalt kaks. § 28. Radartransponder Laeva mõlemal pardal peab olema vähemalt üks radartransponder, mis vastab IMO poolt kehtestatud standardile. Radartransponderid peavad asuma kohas, kust neid on kerge viia päästepaati või -parve. Laeval pikkusega alla 45 m peab olema vähemalt üks radartransponder. Alternatiivselt võib radartransponderi paigaldada igasse päästepaati või -parvele. 6. peatükk PÜSTUVUS § 29. Püstuvuse kriteeriumid (1) Staatilise püstuvuse diagrammi pindala, mis jääb taastava õla (GZ kõver) alla, ei või olla väiksem kui: 1) 0.055 meeter-radiaani kuni kaldenurgani 30°; 2) 0.09 meeter-radiaani kas kaldenurgani 40° või sukeldumisnurgani, s.o kaldenurgani, mille puhul kere, pealisehitise või tekimaja mis tahes avauste, mis ei ole ilmastikukindlalt suletavad, alumine serv läheb vette, kui see nurk on väiksem kui 40°. Nimetatud kriteeriumi kohaldamisel ei arvestata väikesi avasid, mille kaudu puudub võimalus progresseruvaks uputuseks; 3) 0.03 meeter-radiaani kaldenurkade 30° ja 40° vahel või kaldenurga 30° ja sukeldumisnurga vahel, kui see on väiksem kui 40°. (2) Taastav õlg peab olema vähemalt 200 mm kaldenurgal 30° või enam. (3) Maksimaalne taastav õlg peab olema kaldenurgal eelistatavalt 30º, kuid mitte väiksemal kui 25º-sel kaldenurgal. (4) Algmetatsentriline kõrgus peab ühetekilisel laeval olema vähemalt 350 mm. Laeval, mille pealisehitus ulatub vöörist ahtrisse, ning laeval pikkusega 70 m ja enam võib Veeteede Amet või volitatud klassifikatsiooniühing lubada metatsentrilise kõrguse vähendamist, kuid mitte alla 150 mm. (5) Tekiga laeva, pikkusega alla 24 m, püstuvus peab vastama järgmistele kriteeriumitele: 1) maksimaalne taastav õlg GZ peab kaldenurgal 30º olema vähemalt 230 mm; 2) staatilise püstuvuse diagrammi loojangunurk peab olema vähemalt 55°; 3) parandatud (pakkimata kala mõju tekil) algmetatsentriline kõrgus peab olema vähemalt 500 mm; 4) laeva püstuvus, kui lastiruumi luuk on avatud ja püügivahendid on tekil, peab olema selline, et laeva kaldenurk kalakoti tõstmisel ei ületaks 10º või nurka, mille puhul tekk läheb parda juures vette. Nimetatud tingimuse täitmise korral võib algmetatsentriline kõrgus olla vähemalt 350 mm. (6) Tekita laeva püstuvus peab olema selline, et kallutava kaldemomendi mõjul laeva kaldenurk ei ületaks 12°. Kaldemomendi suurus määratakse järgmise valemi järgi: Mk = (0,2 + 0,075 N) * B/2 (tm), kus N – inimeste arv (laevapere suurus); B – tekita laeva laius. (7) Kui külgõõtsumise vähendamiseks kasutatakse muid vahendeid kui kimmikiilud, tuleb käesoleva paragrahvi lõigetes 1–5 nimetatud nõudeid järgida kõikides ekspluatatsioonitingimustes. (8) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1–5 nimetatud nõuete täitmiseks on ette nähtud ballast, peab selle liik ja paigutus olema kooskõlastatud Veeteede Ameti või volitatud klassifikatsiooniühinguga. Laeval pikkusega alla 45 m peab olema püsiballast. Püsiballast peab olema tahke ja kindlalt fikseeritud. Veeteede Amet või volitatud klassifikatsiooniühing võib lubada vedela ballasti kasutamist, kui see on mahutatud täielikult täidetud tanki, mis ei ole ühendatud ühegi pumbasüsteemiga. Kui vedelballasti kasutatakse püsiballastina, tuleb tagada vastavus käesoleva paragrahvi lõigete 1–5 nõuetele ja üksikasjad tuleb kanda vastavatele tunnistustele. (9) Püsiballasti eemaldamine on keelatud ilma Veeteede Ameti või volitatud klassifikatsiooniühingu kooskõlastuseta. (10) Laeval, mis kalastab jäätumise piirkonnas, peab olema võimalik eemaldada jääd laeva konstruktsioonidelt kõigi võimalike vahenditega, kas sulatades jääd kuuma vee või auruga või kemikaalidega või lahti raiudes. Laev peab olema varustatud vastavate voolikute ja kemikaalidega. Jää raiumiseks tuleb laev varustada puuhaamrite, kangide, kirveste, metallkühvlite, lumelabidatega jne, arvestusega vähemalt igale laevapere liikmele üks tööriist, kuid laeval ei pea olema üle 12 tööriista jää raiumiseks. § 30. Lisaohutusnõuded eriliste püügiviiside korral (1) Laevadel, mis tegelevad eriliste püügiviisidega nagu traalimine pardast väljaulatuvate poomidega, mille puhul laevale mõjuvad lisajõud, tuleb suurendada § 29 lõigetes 1–4 esitatud nõudeid järgmiselt: 1) staatilise püstuvuse diagrammi pindala suurendatakse 20% võrra; 2) metatsentriline kõrgus peab olema vähemalt 500 mm. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud nõuet kohaldatakse ainult nendel laevadel, mille peamasina võimsus kilovattides ei ületa järgnevates valemites toodud suurust: N = 0,6 L2 laevadele pikkusega 35 m või vähem ning N = 0,7 L2 laevadele pikkusega 37 m või enam, kus L on laeva kogupikkus (vahepealse pikkusega laevade koefitsient L jaoks määratakse interpoleerimisega 0,6 ja 0,7 vahel). (3) Kui peamasina võimsus ületab käesoleva paragrahvi lõike 2 järgi väljaarvestatud võimsust, suurendatakse lõike 1 punktis 1 toodud protsenti proportsionaalselt võimsuse suurenemisega. (4) Poomide kaldenurk stabiilsuse arvutamisel horisontaalpinna suhtes võib olla kuni 45°. § 31. Kreenikatse (1) Laeval peab olema välja arvestatud tühja laeva kaal ja raskuskeskme koordinaadid. (2) Kui laeval on toimunud ümberehitus või ümberseadistamine, mis mõjutab tühja laeva kaalu või raskuskeskme koordinaate, tuleb laeval, arvestades laeva püstuvuse näitajaid ja kui Veeteede Amet peab seda vajalikuks, teha uus kreenikatse ning viia muudatused püstuvuse informatsiooni. Kui tühja laeva kaal on muutunud enam kui 2% esialgsest kaalust ja kui ei ole võimalik tõestada, et laeva püstuvuse näitajad vastavad käesoleva määruse §-de 29 ja 30 nõuetele, tuleb teha kreenikatse. (3) Laeva korduv kreenikatse ja tühja laeva kaalu ning raskuskeskme koordinaatide määramine tuleb teha vähemalt iga 10 aasta järel. 7. peatükk MÄÄRUSE RAKENDAMINE § 32. Rakendussätted Laev tuleb viia käesoleva määruse nõuetega vastavusse pärast määruse jõustumist esimeseks iga-aastaseks ülevaatuseks. ___________ 1 Määruses on arvestatud Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 97/70/EÜ (EÜT L 034, 09.02.1998, lk 1–29) ja seda muutva Euroopa Ühenduste Komisjoni direktiivi 1999/19/EÜ (EÜT L 083, 27.03.1999, lk 48–49) ja direktiivi 2002/35/EÜ (EÜT L 112, 27.04.2002, lk 21–33) nõudeid. Minister Meelis ATONEN Kantsler Marika PRISKE