Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-65-03 Riigikohtu halduskolleegiumi 10. novembri 2003. a kohtuotsus Johannes Toomi kaebuses Eesti Haigekassa toimingu peale — RT III, 34, 349

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-65-03 Otsuse kuupäev 10. november 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Kohtuasi Johannes Toomi kaebus Eesti Haigekassa toimingu peale Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 23. mai 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3-145/2003 Menetluse alus Riigikohtus Johannes Toomi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 9. oktoober 2003. a Kohtuistungil osalenud isikud Johannes Toom Resolutsioon 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 4. märtsi 2003. a otsus haldusasjas nr 3-8/2003 ja Tartu Ringkonnakohtu 23. mai 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3-145/2003 ning saata asi uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule. Asjaolud ja menetluse käik 1. Johannes Toom palus Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses tunnistada Eesti Haigekassa Kagu osakonna poolt kindlustuskaitse lõpetamise toiming õigusvastaseks ja selle aluseks olnud ravikindlustuse seadus ( RaKS) põhiseadusevastaseks. Kaebaja seletuste kohaselt saatis Eesti Haigekassa Kagu osakonna direktor talle 6. detsembril 2002. a teate kindlustuskaitse lõppemise kohta alates 1. jaanuarist 2003. Kaebaja leiab, et talt on võetud põhiseaduslik õigus tervise kaitsele ning riik ja omavalitsus ei ole korraldanud arstiabi andmist ravikindlustusega hõlmamata isikutele. Tartu Halduskohtu 17. veebruari 2003. a istungil loobus J. Toom taotlusest tunnistada põhiseadusele mittevastavaks kindlustuskaitse lõpetamise toiming. 2. Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt sätestab RaKS § 89 lg 4, et 1. jaanuarini 2003. a loetakse kindlustatud isikuga seaduse alusel võrdsustatud isikuks, kelle eest ei maksta sotsiaalmaksu, ka kindlustatu ülalpeetav abikaasa. Eesti Haigekassa Kagu osakonna direktor ei otsustanud kindlustuskaitset lõpetada, vaid saatis kaebajale informatiivse teate. Põhiseadusega ei ole garanteeritud igaühe õigus igasugusele tasuta arstiabile. Ravikindlustuse lõppemine ei võta isikult õigust tervise kaitsele, vaid see laieneb igaühele, kes viibib Eesti Vabariigi territooriumil. Tervise kaitsega seonduvad õigused ja riigi kohustused võib jagada kolmeks: riigi kohustus astuda tervise kaitsel preventiivseid samme, luua tervisekindlustussüsteem ning tagada igaühe õigus meditsiinilisele abile. Johannes Toom on kantud juba aastataid tagasi tema poolt valitud perearsti nimistusse ja ta on seal edasi ka pärast ravikindlustuse lõppemist, kusjuures perearst peab tagama tema nimistusse kantud inimestele tervishoiuteenuse kättesaadavuse ning järjepidevuse. 3. Johannes Toom esitas apellatsioonkaebuse, milles ta taotles halduskohtu otsuse tühistamist. 4. Tartu Ringkonnakohtu 23. mai 2003. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis kokkuvõttes järgmist: 1) halduskohus on rikkunud HKMS § 20 lg-s 2 sätestatut sellega, et kohtuistungi protokollis puudub kaebuse esitaja seletuste juures tema allkiri. See pole aga kohtuotsuse tühistamise põhjuseks, sest selline rikkumine ei saanud viia asja ebaõigele otsustamisele. Kohtuistungi protokollis asjaolude kajastamata jätmine pole samuti kohtuotsuse tühistamise aluseks. Väidetavalt ebaõigesti protokollitu ei omanud tähtsust asja lahendamisel; 2) RaKS § 89 lg 4 ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 28. Põhiseaduses ei ole sätestatud, millistele konkreetsetele kriteeriumidele peab vastama tervisekindlustussüsteem ning seetõttu ei saa ka väita, et riigi poolt loodud tervisekindlustuse süsteem on vastuolus põhiseadusega. Kuigi tervisekindlustus on solidaarne, ei tähenda see, et solidaarse tervisekindlustusega peavad olema kaetud kõik isikud. Solidaarsus tähendab seda, et tervisekindlustusega peavad olema kaetud need isikud, kes ise ei ole võimelised kindlustusmakseid maksma (nt pensioniealised, alaealised jms); 3) ebaõige on apellandi seisukoht, et kindlustuskaitse lõppemine piirab oluliselt tema vaba liikumist Eestis ja arsti poole pöördumist. Meditsiiniline abi on reguleeritud tervishoiuteenuste korraldamise seadusega ning selle kohaselt on tagatud igaühe õigus vältimatule arstiabile, mis laieneb kõigile inimestele, kes viibivad Eesti Vabariigi territooriumil; 4) asjakohased ei ole apellandi väited seoses põhiseaduse §-dega 13, 27 ja 113. Vastavalt sotsiaalmaksuseaduse §-le 1 on sotsiaalmaks pensionikindlustuseks ja riiklikuks ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud rahaline kohustis, mis kuulub täitmisele seaduses ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel. Seega näeb sotsiaalmaksu ette seadus ja tegemist ei ole ebaseadusliku maksuga, nagu leiab apellant. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 5. J. Toomi kassatsioonkaebuses palutakse halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada. Kassaator leiab kokkuvõttes järgmist: 1) kohtud pidid tuvastama ravikindlustuse seaduse vastavuse põhiseadusele. Ravikindlustusega hõlmatud isikutega võrdsustatud isikute hulgas ei saa kehtestada tsensusi ega ealisi eeliseid. Seadus võrdsustab kindlustatud isikuga ülalpeetava abikaasa, kellel puudub pensionieast kuni viis aastat. Tööpuuduse tingimustes ei leia krooniliste tervisehädadega isik tööd ka 15 aastat enne pensioniiga; 2) perearsti nimistusse kantud isiku eest perearstile nn pearaha maksmata jätmine kahjustab otseselt perearsti seaduslikke õigusi ning piirab talle pandud haigusi ennetava tegevuse korraldamist. Ringkonnakohus luges riigi kohustuseks preventiivse tervisekaitse ja meditsiinilise abi tagamise, kuid jätab tähelepanuta häired selle finantseerimisel. Ringkonnakohus hindas vääralt ravikindlustusest ilma jäänud isiku, kes saab olla ainult senise perearsti nimistus, liikumisvabadust Eestis töö otsimisel; 3) lepingulisele kindlustusmaksule on RaKS § 24 lg-s 3 määratud ebaproportsionaalselt suur kindlustusmäär. Lepingulise kindlustuse minimaaltähtaeg on üks aasta, mis muudab võimatuks tähtajaliste lepingutega tööleasumise; 4) ringkonnakohtu istungi protokoll ei vasta HKMS § 48 nõuetele, sest ei ole protokollitud seletusi ja ütlusi, millel on tähtsust asja kassatsiooni korras läbivaatamisel. Protokolli koostamisel ei ole juhindutud HKMS § 20 lg 2 nõuetest, et protokollitud ütlused tehakse istungil teatavaks ja esitatakse allakirjutamiseks menetlusosalistele. Kaebuse esitaja täiendas kohtuistungil apellatsioonkaebust 7-punktilise suulise põhjendusega. Selle ettekandmise ajal ei protokollitud midagi; 5) ringkonnakohus ei ole kuidagi motiveerinud, mis põhjusel ei ole otstarbekas menetlusse kaasata õiguskantsleri institutsiooni, sest vaidlusalune seadusesäte ei käsitle ainult ühte isikut. 6. Eesti Haigekassa kirjalikus vastuses leitakse, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Haigekassa leiab, et õigus tervise kaitsele on garanteeritud igaühele, kes viibib seaduslikult Eestis. Kaebaja kohtuistungil antud seletused olid valdavalt asjasse mittepuutuvad ja seetõttu ei saanud nende protokollimata jätmine kuidagi mõjutada kohtuotsuse õigsust. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 7. Riigikohus leiab, et haldus- ja ringkonnakohus on liiga kitsalt mõistnud J. Toomi kaebuses esitatud taotlusi ja jätnud välja selgitamata asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Kuna Riigikohus kontrollib vaid seaduse õiget kohaldamist ja protsessinormidest kinnipidamist, puudub tal pädevus tõendite uurimiseks ja faktiliste asjaolude tuvastamiseks. Seetõttu tuleb asi saata Tartu Halduskohtule uueks arutamiseks. Asja uuel arutamisel tuleb selgitada, kas J. Toomil on õigus kindlustuskaitsele ravikindlustusseadusest tulenevalt ja kui ei ole, siis kas selline olukord on kooskõlas põhiseadusega. I. 8. Ravikindlustusseaduse (RaKS) § 89 lg 4 sätestab: «Kuni 2003. aasta 1. jaanuarini loetakse kindlustatud isikuga seaduse alusel võrdsustatud isikuks, kelle eest ei maksta sotsiaalmaksu, ka kindlustatu ülalpeetav abikaasa.» Asja materjalidest nähtuvalt saatis Eesti Haigekassa J. Toomile 6. detsembril 2002. a teate, et RaKS § 89 lg 4 alusel lõpeb tema kindlustuskaitse kindlustatud isiku ülalpeetava abikaasana alates 1. jaanuarist 2003. Haigekassa selgitas, et RaKS § 5 lg 2 p 3 kohaselt on õigus kindlustuskaitsele ülalpeetaval abikaasal, kelle eest riik maksab sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 6 lg 1 p 8 alusel. Teates märgiti, et kui J. Toomil on õigus ravikindlustusele sellel alusel, tuleb tal esitada taotlus elukohajärgsele pensioniametile koos abielutunnistuse, isikut tõendava dokumendi, lapse sünnitunnistuse ja ülalpeetava tööraamatuga. SMS § 6 lg 1 p 8 kohaselt maksab riik sotsiaalmaksu RaKS § 5 lg 2 p-s 1, 2, 4 või 5 või lg-s 3 nimetatud isiku ülalpeetava abikaasa eest, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last või 8-aastast last kuni esimese klassi lõpetamiseni või vähemalt kolme alla 16-aastast last ning kelle eest riik ei maksa sotsiaalmaksu sama lõike punkti 1 alusel. Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses palus J. Toom «peatada Eesti Haigekassa Kagu osakonna otsuse täitmine tema suhtes kindlustuskaitse lõpetamise suhtes, tunnistada põhiseadusele mittevastavaks Haigekassa kindlustuskaitse lõpetamise toiming, jätta kohaldamata ja tunnistada põhiseadusele mittevastavaks ravikindlustuse seadus ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus». Haigekassa toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamise taotlusest kaebuse esitaja loobus (Tartu Halduskohtu protokoll, tl 15). 9. Kaebusest lähtuvalt arvas J. Toom, et tema kindlustuskaitse lõpetati Haigekassa otsusega. Kohtud on leidnud õigesti, et Haigekassa otsusega ei olnud võimalik J. Toomi kindlustuskaitset lõpetada. J. Toom oli kuni 1. jaanuarini 2003 kindlustatud isikuga võrdsustatud vahetult seaduse alusel (RaKS § 89 lg 4). Haigekassa teade ei olnud seega õigussuhteid reguleeriv haldusakt, vaid üksnes informatiivse, seadust selgitava iseloomuga toiming. J. Toomi kindlustuskaitse võidi lõpetada vaid seaduse alusel. Seadusemuudatuse peale esitatud kaebuse läbivaatamine ei ole halduskohtu pädevuses. Kohtud pidid kaebuse alusel selgitama välja J. Toomi kui õiguslike eriteadmisteta isiku tegeliku eesmärgi kohtusse pöördumisel. J. Toomi tegelikule tahtele ei saanud vastata halduskohtu pädevusest väljuva kaebuse esitamine. Riigikohus leiab, et J. Toom pöördus halduskohtusse kaebusega selleks, et kontrollida Eesti Haigekassa 6. detsembri 2002. a teate õiguspärasust, ja selleks, et selgitada, kas ta tegelikult on ravikindlustusega hõlmatud. Selline kaebus on käsitatav liitkaebusena toimingu õigusvastasuse (HKMS § 6 lg 3 p 1) ja avalikõigusliku suhte kindlakstegemiseks (HKMS § 6 lg 3 p 3). Riigikohus leiab, et J. Toomil on nende asjaolude väljaselgitamise suhtes põhjendatud huvi. Nendest faktidest sõltuvad kassaatori subjektiivsed avalikud õigused Haigekassa suhtes. Sellest sõltub, kas kassaator peab raviteenuste eest maksma ise või tekib see kohustus Haigekassal. Riigikohus leiab, et säärases küsimuses põhjendatud huvi äranäitamiseks ei pea isik tõendama juba tekkinud vajadust raviteenuste järele. II. 10. Teates on Haigekassa iseenesest õigesti selgitanud, et 1. jaanuaril 2003. a lõppes ülalpeetavate abikaasade kindlustuskaitse. See tulenes RaKS § 89 lg-st 4. Samuti asus Haigekassa oma teatega põhjendatult täitma avaliku võimu kandja selgitamiskohustust (HMS § 36), viidates võimalusele, et J. Toomil võib olla õigus kindlustuskaitsele tulenevalt sellest, et ta võib kasvatada alaealist last (RaKS § 5 lg 2 p 3 ja SMS § 6 lg 1 p 8). 11. Selgitamiskohustuse täitmisega ei läinud Haigekassa aga lõpuni. Teates jäeti tähelepanuta, et J. Toomi puhul võib esineda ka muid aluseid, millest võib tuleneda tema õigus kindlustuskaitsele. Tulenevalt RaKS § 5 lg 2 p-st 3 ja SMS § 6 lg 1 p-st 6 loetakse kindlustatuga võrdsustatud isikuks töötu abiraha saav isik. Kassaator on nii kaebuses kui ka hiljem kohtumenetluses korduvalt osundanud asjaolule, et ta ei suuda leida tööd. Haigekassa oleks pidanud J. Toomile selgitama RaKS § 5 lg 2 p-st 3 ja SMS § 6 lg 1 p-st 6 tulenevaid võimalusi kindlustuskaitse saamiseks. Kohtud oleksid pidanud uurimisprintsiibist tulenevalt kontrollima, kas J. Toomi puhul on täidetud nimetatud sätetest tulenevad eeldused kindlustuskaitse saamiseks. III. 12. Kui kaebuses taotletakse vaieldava avalik-õigusliku suhte kindlakstegemist ja selle suhte on lõpetanud seaduses sisalduv norm, siis on vastav norm vaidluse lahendamisel asjassepuutuv ning kohus peab vajaduse korral kontrollima selle normi vastavust põhiseadusele. Kui säärane norm on põhiseadusevastane, tuleb see vastavalt PS § 15 lg-le 2 ja § 152 lg-le 1, samuti HKMS § 25 lg-le 5 kohaldamata jätta ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Kui vaidlusalust avalik-õiguslikku suhet lõpetav õigusnorm jääb kohaldamata, siis on halduskohtul võimalik asja sisulisel läbivaatamisel tuvastamiskaebus rahuldada ja suhte olemasolu kindlaks teha. Käesoleval juhul on vaidlusaluseks avalik-õiguslikuks suhteks J. Toomi hõlmatus ravikindlustusega. Kui kindlustuskaitse on lõppenud, tuleb käesolevas asjas kontrollida, kas see lõppes põhiseadusega kooskõlas oleva normi alusel. Töötu sotsiaalse kaitse seaduse (TSKS) § 6 lg 3 kohaselt makstakse abiraha töötuna arveloleku ajal üldjuhul kuni 270 päeva. Ühelgi juhul ei pikene abiraha saamise periood rohkem kui 180 päeva võrra. Seega on töötu staatusest tulenev õigus ravikindlustusele ajutine ega välistaks vajadust hinnata RaKS § 89 lg 4 põhiseaduspärasust käesolevas asjas. 13. PS § 10 kohaselt tulenevad Eestis põhiõigused muuhulgas ka inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõttest. PS § 28 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Sama paragrahvi 2. lõike esimene ja teine lause sätestavad: Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. 14. Kohtud leidsid õigesti, et põhiseadus ei garanteeri igaühe õigust igasugusele tasuta arstiabile. Õige on ka väide, et põhiseaduses ei ole sätestatud, millistele konkreetsetele kriteeriumidele peab vastama tervisekindlustussüsteem. Tervisekindlustussüsteemi kujundamisel nagu üldse sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Riigikohus nõustub ravikindlustuse seaduse eelnõu seletuskirjas märgituga, et sotsiaalsete põhiõiguste täpsema mahu määrab kindlaks riigi majanduslik olukord ning riik ei saa rohkem anda ja keegi ei saa riigilt rohkem nõuda, kui riik võimeline on. Väär on aga sellest järeldada, et riigi poolt loodud tervisekindlustuse süsteem ei saa üldse olla vastuolus põhiseadusega. See muudaks PS § 28 sisutuks. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ravikindlustuse seaduse eelnõu (914 SE) seletuskirjas toodud seisukohaga, et sotsiaalsed põhiõigused on vaid riigi objektiivne kohustus, mida realiseeritakse vastavalt võimalustele ja poliitilistele kokkulepetele, mitte aga kohtu kaudu. PS § 28 lg-s 1 on otsesõnu väljendatud põhiõiguse adressaadi subjektiivne õigus ja PS § 15 lg 1 kohaselt peab olema tagatud selle kohtulik kaitse. Tervis on oluline väärtus, ilma milleta ei ole võimalik paljude teiste põhiõiguste kasutamine. See ei tähenda, et iga isik saaks nõuda tasuta ja piiramatult kõiki tervishoiuteenuseid. Seadusandja pädevuses on täpsemalt määrata, milles väljendub igaühe õigus tervise kaitsele, samuti millist liiki abi ja millises ulatuses abi tuleb puuduse all kannatavale inimesele osutada. Seadusandjal ei saa aga nende põhiõiguste kujundamisel olla piiramatut suvaõigust. Ta ei tohi põhiõiguste kujundamisel jätta kaitse alt välja vastavate põhiõiguste tuuma ega piiritleda nende õiguste kasutamise tingimusi ebamõistlike kriteeriumidega. 15. Ringkonnakohus on seisukohal, et kindlustuskaitse lõppemine ei takista J. Toomi arsti poole pöördumast, sest seadusega on tagatud iga Eesti Vabariigi territooriumil viibiva isiku õigus vältimatule arstiabile. Riigikohus leiab, et tervishoiuteenuse kasutamine, seega õigus tervise kaitsele võib olla takistatud ka siis, kui seadus näeb ette tervishoiuteenuse eest tasumise kohustuse, kuid isikul puuduvad enda tahtest sõltumatult vahendid tasu maksmiseks. 16. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 6 lg 1 ja § 16 lg 2 sätestavad, et igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus saada vältimatut abi ja kiirabiteenust. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt tasutakse ravikindlustusega hõlmamata isikule osutatud vältimatu abi eest riigieelarvest selleks ettenähtud vahenditest sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassa vahel sõlmitud lepingu alusel vastavalt ravikindlustuse seadusele. TTKS § 5 kohaselt on vältimatu abi selle seaduse tähenduses tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. TTKS § 16 lg 1 kohaselt on kiirabi ambulatoorne tervishoiuteenus eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgituse esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ning vajaduse korral abivajaja transpordiks haiglasse. Üldarstiabi, eriarstiabi ja õendusabi eest tasub ravikindlustusega hõlmamata isik ise (TTKS § 11 lg 2, § 23 lg 1 ja § 26 lg 2). Samuti ei ole RsKS § 41 lg 1 kohaselt kindlustamata isikule nähtud ette ravimihüvitist ega § 63 lg 1 kohaselt hambaraviteenuse hüvitist. 17. Eelnevast nähtub, et tasuta tervishoiuteenuse osutamine on ravikindlustusega hõlmamata isikule tagatud vaid juhtudel, mil isikut ähvardab surm või püsiva tervisekahjustuse tekkimine. Riigikohtu halduskolleegium kahtleb, kas säärane põhiseadusliku tervisekaitseõiguse kujundamine on mõistlik ja tagab tervisekaitsepõhiõiguse tuuma kaitse isikute puhul, kes ei leia jõukohast tööd enda tahtest sõltumata. Iseäranis kaheldav on sellise piirangu mõistlikkus isiku puhul, kes ei leia tööd tulenevalt rahapuuduse tõttu ravimata haigusest, mille ravikulud ei oleks riigi jaoks ebamõistlikult suured. Riigi jaoks võib inimese töövõime taastamiseks vajaliku ravi rahastamine osutuda lõppkokkuvõttes odavamaks kui talle sotsiaaltoetuse maksmine. Ravikindlustust ei asenda ka TTKS §-s 53 sätestatud üldsõnaline võimalus rahastada tervishoiuteenuste osutamist volikogu otsuse alusel valla- või linnaeelarvest. Sellise otsuse tegemise materiaalõiguslikud eeldused ja otsuse tegemise kord ei ole seadusega reguleeritud. Laiaulatusliku diskretsioonilisuse tõttu on see otsus kohtu poolt vaid väga piiratud ulatuses kontrollitav. Samuti ei pruugi valla- või linnaeelarves olla ravikulude katmiseks raha. 18. Põhiseaduse § 28 lg-s 1 sätestatud õiguse kujundamisel peab seadusandja arvestama sama paragrahvi teises lõikes sätestatud õigust riigi abile töövõimetuse ja puuduse korral. Samuti tuleb arvestada ratifitseeritud välislepingute ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega. ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste pakti (edaspidi Pakt – RT II 1993, 10/11, 13) art 9 kohaselt tunnustavad lepinguosalised iga inimese õigust sotsiaalkindlustusele. Pakti art 12 lg 1 kohaselt on igal inimesel õigus maksimaalsele füüsilisele ja psüühilisele tervisele. Sama artikli lg 2 punkti (d) kohaselt peavad riigid selle õiguse täielikuks teostamiseks võtma tarvitusele samme, mis on vajalikud, et luua tingimused, mis tagaksid kõigile arstiabi ja meditsiinilise hoolitsuse haiguse korral. Pakti art 2 p 1 kohaselt tuleb riikidel paktis sisalduvate õiguste teostamiseks rakendada maksimaalseid abinõusid olemasolevate ressursside piires. Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta (edaspidi Harta – RT II 2000, 15, 93) I osa määratleb Harta lepingupoolte tegevuse eesmärgid. Need eesmärgid ei ole küll lepingupoolele otseselt kohustuslikud, kuid on olulised Harta siduvate sätete, samuti PS § 28 lg 1 tõlgendamisel. Harta I osa art 11 kinnitab, et igaühel on õigus saada osa mistahes abinõudest tulenevatest hüvedest, mis võimaldavad tema tervise kaitse parimal võimalikul tasemel. Harta I osa art-s 12 tunnustatakse, et kõigil töötajatel ja nende ülalpeetavatel on õigus sotsiaalkindlustusele. Harta I osa art-s 13 tunnustatakse, et kõigil piisavate elatusvahenditeta isikutel on õigus saada sotsiaal- ja meditsiiniabi. Lepingupooltele on kohustuslikud Harta II osa sätted, millega lepingupool on end seotuks tunnistanud. Harta II osa art 13 lg-te 1 ja 2 kohaselt kohustuvad lepingupooled tagama, et: – iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi ning haigestumise korral oma seisundile vastavat hooldust; – tagama, et selline abi ei ahendaks selle saaja poliitilisi või sotsiaalseid õigusi. Nende sätetega on Eesti Vabariik end parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimise seaduse § 2 p-s 13 seotuks tunnistanud. 19. Neist põhiseaduse ja välislepingute sätetest ilmneb, et enda tahtest sõltumatult tööd mitteleidvale ja puudust kannatavale isikule peab olema tagatud teatud määral raviteenuste kättesaadavus ja raviks vajalike hüvitiste maksmine. Tööd mitteleidva isiku ravikindlustus ei pea olema tagatud samal määral kui isikutel, kelle eest makstakse sotsiaalmaksu. Kuid vahe ei või olla ebaproportsionaalselt suur. Kannatused ja piirangud teiste põhiõiguste kasutamisel, mida inimene peab taluma ravimata haiguse tõttu, ei tohi olla ebaproportsionaalsed. PS § 28 lg 1 hõlmab ka õiguse kahjustatud tervise taastamisele, kui see on meditsiiniliselt võimalik ja vastab riigi rahalistele võimalustele. Harta II osa art 12 lg 3 kohaselt kohustuvad lepingupooled püüdma järk-järgult tõsta sotsiaalkindlustuse taset. Seega ei ole harta eesmärgiga kooskõlas olulise hulga seni ravikindlustusega hõlmatud isikute ilmajätmine ravikindlustusest, kui neil puuduvad vahendid end ise kindlustada. Riigikohtu arvates ei välista Harta ravikindlustuse vahendite õiglasema jaotamise nimel teatud isikute kindlustatuse lõpetamist. Kuid tagajärjed, mida kindlustuse lõpetamine isikule tekitab, ei tohi olla ebaproportsionaalselt rasked võrreldes kasuga, mida saavad ravikindlustuse vahendite ümberjagamise tulemusena võitvad isikud. Samuti peab ravikindlustusega hõlmatud isikute hulga vähendamine, tuginedes vaid riigi piiratud rahalistele võimalustele, olema põhjendatud kas rahaliste vahendite vähenemisega või vajadusega kasutada olemasolevat raha mõnel kaalukamal otstarbel. Silmas tuleb pidada, et kuni 1. jaanuarini 2003. a suutis riik kindlustatud isikute mittetöötavatele abikaasadele ravikindlustust tagada. 20. Ringkonnakohus viitab õigustatult põhimõttele, et solidaarne tervisekindlustus tähendab seda, et kindlustusega peavad olema kaetud isikud, kes ei ole ise võimelised kindlustusmakseid maksma. Ebamõistlik oleks aga arvata, et see isikute ring piirdub vaid pensioni- ja alaealistega. Siia hulka on loogiline arvata ka isikud, kes enda tahtest sõltumata ei leia jõukohast tööd ja kes pole põhjendamatult keeldunud pakutavast tööst. Ringkonnakohus pole selgitanud, kas J. Toom on ise võimeline kindlustusmakseid maksma ja raviteenuste eest tasuma. Ravikindlustuse seaduse eelnõu seletuskirjast ja eelnõu arutelude stenogrammidest nähtub, et seadusandja soovis vältida riigi poolt töövõimeliste isikute ravikindlustuskulude kandmist. Sellega soovis seadusandja motiveerida töövõimelisi isikuid tööle asuma. Seletuskirjast ja stenogrammidest ei nähtu aga, et seadusandja oleks arvestanud, et lisaks isikutele, kes ei soovi tööle asuda, on ka isikuid, kes ei leia jõukohast tööd. Arvestada tuleb ka seda, et Harta I osa art 12 kohaselt on Harta eesmärk anda täiendavad garantiid töötavate isikute ülalpeetavatele. IV. 21. Kuna asjas tõusetuvad põhimõttelist laadi konstitutsiooniõiguslikud probleemid, võib HKMS § 94 ja TsMS § 84 lg 3 kohaselt olla edasises menetluses vajalik kaaluda J. Toomile õigusabi andmist riigi kulul. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Harri SALMANN