Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-3-14-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. oktoobri 2003. a kohtuotsus Aleksandr Andrejevi süüdistuses KrK § 210^2 lg 2 p 1 ja § 210^4 lg 2 järgi

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-3-14-03 Otsuse kuupäev 30. oktoober 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Hannes Kiris ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi Aleksandr Andrejevi süüdistuses KrK § 210 2 lg 2 p 1 ja § 2104 lg 2 järgi; Anatoli Talzi süüdistuses KrK § 202 5 lg 3 ja § 2102 lg 2 p-de 1, 3, 4 järgi; Ero Süvaoja süüdistuses KrK § 210 2 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2002. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Alar Kirs, avaldus kohtuvea parandamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 30. september 2003. a Istungil osalenud isikud Riigiprokurör Marge Püss, Aleksandr Andrejevi kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ning Ero Süvaoja ja Anatoli Talzi kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2002. a otsus Aleksandr Andrejevile KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas, samuti Aleksandr Andrejevilt, Anatoli Talzilt ja Ero Süvaojalt väljamõistetud sundraha suuruse osas. 2. Aleksandr Andrejevile mõista KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi karistuseks üks aasta vangistust, KarS § 64 lg 1 alusel mõista Aleksandr Andrejevile lõplikuks karistuseks kaks aastat vangistust. 3. Aleksandr Andrejevilt, Anatoli Talzilt ja Ero Süvaojalt väljamõistetava sundraha suuruseks määrata 1850 kr (üks tuhat kaheksasada viiskümmend krooni). 4. Avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. 5. Välja mõista Aleksander Andrejevilt 708 kr (seitsesada kaheksa krooni) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. 6. Välja mõista Anatoli Talzilt 442,50 kr (nelisada nelikümmend kaks krooni ja viiskümmend senti) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. 7. Välja mõista Ero Süvaojalt 442,50 kr (nelisada nelikümmend kaks krooni ja viiskümmend senti) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. Harju Maakohtu 25. septembri 2002. a otsusega tunnistati Aleksandr Andrejev süüdi KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning talle mõisteti karistuseks kolm aastat vangistust. Samuti tunnistati ta süüdi KrK § 210 4 lg 2 järgi ja karistati ühe aasta vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Andrejevile lõplikuks karistuseks kolm aastat vangistust. Anatoli Talzi tunnistati süüdi KrK § 2102 lg 2 p-de 1, 3, 4 ja § 2025 lg 3 järgi. Teda karistati vangistusega vastavalt kolm aastat kuus kuud ja üks aasta. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle lõplikuks karistuseks kolm aastat kuus kuud vangistust. Ero Süvaoja tunnistati süüdi KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Karistuseks mõisteti talle kaks aastat kuus kuud vangistust. Sama otsusega tunnistati KrK § 2104 lg 1 järgi süüdi veel Oleg Smirnov, kellele mõisteti karistuseks kaheksa kuud vangistust. Kõigilt süüdimõistetutelt mõisteti riigi tuludesse välja 1850 krooni, s.o sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest. A. Andrejev tunnistati KrK § 2102 lg 2 p-de 1, 4 järgi süüdi selles, et ta 2001. a jaanuaris–veebruaris omandas, hoidis ja vedas kolmel korral A. Talzi käest saadud amfetamiini, mida kokku oli 250 grammi. Nimetatud suure koguse narkootilist ainet andis ta üle eeluurimisel tuvastamata isikule. Veel tunnistati A. Andrejev süüdi KrK § 2104 lg 2 järgi kanepitaimede ebaseaduslikus külvamises ja kasvatamises. Samas süüdistuses tunnistati KrK § 2014 lg 1 järgi süüdi ka O. Smirnov. A. Talzi tunnistati KrK § 2102 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi süüdi suures koguses narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises. Samuti tunnistati A. Talzi KrK § 2025 lg 3 järgi süüdi suures koguses narkootilise aine edasiandmise eesmärgita omandamises ja hoidmises. E. Süvaoja süüditunnistamise sisuks KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi oli edasiandmise eesmärgil suures koguses narkootilise aine korduv omandamine ja hoidmine. 2. Maakohtu otsuse vaidlustasid kõik neli süüdimõistetut. 3. Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2002. a otsusega mõisteti A. Andrejev süüdistuses KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi õigeks. KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi mõisteti A. Andrejevile karistuseks kaks aastat kuus kuud vangistust, mis KarS § 64 lg 1 alusel loeti ka lõplikuks karistuseks. O. Smirnovile mõistetud karistuse osas rakendas kriminaalkolleegium KarS § 74 sätteid. Kriminaalkolleegium täpsustas ka maakohtu otsuse resolutiivosa, lugedes A. Talzilt, E. Süvaojalt ja A. Andrejevilt välja mõistetud sundraha suuruseks 3700 krooni. Kriminaalkolleegium luges tuvastatuks, et A. Andrejev sai küll süüdistuses märgitud perioodil A. Talzilt kolmel korral narkootilist ainet, kuid ei lugenud tõendatuks, et seda oli suur kogus KrK § 210 2 lg 2 p 4 mõttes, s.o vähemalt 1 gramm. Kriminaalkolleegium osutas veel, et KrMK § 871 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus esimese astme kuriteo puhul kaks palga alammäära, teise astme kuriteo puhul üks palga alammäär. Kriminaalkolleegium viitas KarS § 4 lg-le 2, mille kohaselt esimese astme kuriteo eest näeb seadustik raskeima karistusena ette tähtajalise vangistuse üle viie aasta. A. Talzi, E. Süvaoja ja A. Andrejev tunnistati muuhulgas süüdi kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 2102 lg 2 erinevate punktide järgi, mis vastab KarS § 184 lg-le 2. Nimetatud sätte sanktsioon näeb ette vangistuse kahest kümne aastani. Kriminaalkolleegium otsustas seetõttu, et kohtualused panid toime esimese astme kuriteo ning neilt väljamõistetava sundraha suurus peab olema kaks palga alammäära. Menetlus Riigikohtus 4. A. Andrejevi, A. Talzi ja E. Süvaoja suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale esitas riigiprokurör Alar Kirs avalduse kohtuvea parandamiseks. 4.1. Riigiprokurör märgib esmalt, et A. Andrejev mõisteti süüdi kuriteos, mis vastab KarS § 183 tunnustele ja mille sanktsioon on tunduvalt kergem KrK § 2102 lg 2 sanktsioonist. KarSRS § 3 lg 3 kohustab sellisel juhul karistuse mõistmisel juhinduma kergemat karistust ettenägevast seadusest, s.o karistusseadustikust. Avalduses palutakse mõista A. Andrejevile KrK § 210 2 lg 2 p 1 järgi karistuseks üks aasta, liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel aga kaks aastat vangistust. 4.2. Avalduses leitakse samuti, et ebaseaduslikult on suurendatud kohtualustelt välja mõistetud sundraha. Riigiprokurör osutab, et kriminaalkoodeksi järgi ei ole ühegi kohtualuse käitumine käsitletav esimese astme kuriteona, sest ettenähtud sanktsiooni ülemmäär ei ületanud kaheksat aastat. Karistusseadustiku § 5 lg 3 kohaselt ei ole tagasiulatuvat jõudu seadusel, mis halvendab isiku olukorda. Teise astme kuriteo lugemine esimese astme kuriteoks halvendab prokuröri arvates aga vaieldamatult isiku olukorda. 5. Riigikohtu istungil toetas prokurör M. Püss kohtuvea parandamise avaldust. Prokuröri seisukohta toetasid ka süüdimõistetute kaitsjad A.-E. Lukas ja K. Kuusmaa. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et avaldus kohtuvea parandamiseks on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. 7. Esmalt käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium avaldust A. Andrejevi käitumise kvalifikatsiooni ja temale mõistetud karistust puutuvas osas. 7.1. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas 26. novembri 2002. a otsusega A. Andrejevi KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et ta kolmel korral edasiandmise eesmärgil omandas, hoidis ja vedas väikeses koguses narkootilist ainet. Selle otsusega tunnistati A. Andrejev õigeks süüdistuses, mis käsitles narkootilise aine suures koguses käitlemist. Seoses karistusseadustiku rakendumisega leidis ringkonnakohus, et A. Andrejevile inkrimineeritud käitumine vastab KarS §-s 184 sisalduvale süüteokoosseisule. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et KarS § 184 objektiivse koosseisu obligatoorseks tunnuseks on narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine. Selles süüdistuse punktis – suur kogus – on A. Andrejev aga õigeks mõistetud ning seetõttu on Tallinna Ringkonnakohus kuriteokoosseisude võrdlemisel eksinud. KrK § 210 2 lg 2 p-le 1 vastab KarS § 183, mis kriminaliseerib narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku käitlemise. Karistusena näeb see säte ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse, mis on märkimisväärselt kergem KarS § 184 sanktsioonist. 7.2. Edasiselt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendama küsimuse, milline karistus mõista A. Andrejevile KrK § 210 2 lg 2 p 1 järgi, arvestades karistusseadustikust tulenevaid sanktsioonipiire. Kolleegium märgib, et karistamise esmaseks aluseks on isiku süü (KarS § 56 lg 1), st millisel määral on konkreetne tegu isikule etteheidetav. Kõnealuses kriminaalasjas on tuvastatud, et A. Andrejev omandas narkootilist ainet kokku kolmel korral. Seejuures tegi ta seda omakasulistel eesmärkidel, müües omandatud narkootikumi edasi kolmandatele isikutele. Riigikohtu kriminaalkolleegium osutab asjaolule, et KrK § 2102 (nagu ka KarS § 183) koosseis realiseerub subjektiivses mõttes pelgalt edasiandmise eesmärgi olemasolul ning ei eelda varalise kasu saamist. Käesolevas kriminaalasjas on aga tõendatud, et A. Andrejev omandas korduvalt narkootilist ainet sihiga teenida pikaajalisemalt majanduslikku kasu. Varalise kasu saamise eesmärk narkootiliste ainete edasiandmisel on õiguslikult eriti taunitav ning seetõttu leiab kolleegium, et A. Andrejevile tuleb mõista karistus sanktsiooni ülemmääras. Riigikohtu seisukohta kinnistab seejuures ka tõik, et A. Andrejevi osas ei ole kohtud tuvastanud ühtki vastutust kergendavat asjaolu. Lähtuvalt eeltoodust mõistab Riigikohtu kriminaalkolleegium A. Andrejevile KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi karistuseks ühe aasta vangistust. 7.3. Samuti tuleb A. Andrejevile mõista lõplik karistus kuritegude kogumi eest. A. Andrejev on süüdi mõistetud ka KrK § 210 4 lg 2 järgi (sanktsioon kaks kuni viis aastat vangistust), millele karistusseadustikus vastab § 188 (sanktsiooniks üks kuni viis aastat vangistust). Mõistes A. Andrejevile selle kuriteo eest karistuseks ühe aasta vangistust, on kohtud õigesti lähtunud karistusseadustikust kui kergemat karistust sisaldavast seadusest. Eelnevast järeldub, et liidetavateks, mille alusel A. Andrejevile tuleb mõista lõplik karistus, on nii KrK § 2102 lg 2 p 1 kui ka KrK § 2104 lg 2 järgi üks aasta vangistust. Liitkaristuseks kuritegude kogumi eest KarS § 64 lg 1 järgi mõistab Riigikohtu kriminaalkolleegium A. Andrejevile kaks aastat vangistust. 8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalasja menetlemise ajal toimunud muutused materiaalõiguses (kuritegude raskusastmete piiritlemise muutus) ei saa kaasa tuua kohtualuste seisundi halvenemist väljamõistetava sundraha osas. Kriminaalkoodeksi mõttes on kohtualuste poolt toime pandud teise astme kuriteod, mis peab jätkuvalt olema aluseks ka neilt väljamõistetava sundraha arvestamisel. Kriminaalkolleegium nõustub selles osas kohtuvea parandamise avalduses toodud seisukohtadega ning tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2002. a otsuse A. Andrejevilt, A. Talzilt ja E. Süvaojalt väljamõistetud sundraha osas. Väljamõistetava sundraha suuruseks tuleb KrMK § 87 1 lg 2 p 2 alusel määrata 1850 krooni. 9. Juhindudes eeltoodust ja AKKS §-st 779, § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2002. a otsuse A. Andrejevile KrK § 2102 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse ja mõistetud liitkaristuse osas ning A. Andrejevilt, A. Talzilt ja E. Süvaojalt väljamõistetud sundraha suuruse osas. Riigikohus teeb selles osas uue otsuse, raskendamata seejuures süüdimõistetute olukorda. Lea KIVI Hannes KIRIS Peeter VAHER