Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-125-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2003. a kohtuotsus I. M. süüdistuses KarS § 424 ja § 329 järgi — RT III, 2003, 32, 329

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-125-03 Otsuse kuupäev 20. oktoober 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi I. M. süüdistuses KarS § 424 ja § 329 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2003. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-181/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Inna Tegova, kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev 23. september 2003. a Istungil osalenud isikud Riigiprokurör Marge Püss, I. M. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa Resolutsioon Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3: 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2003. a otsus I. M. õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 424 järgi. 2. Saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. 3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. 4. Kassatsioonprotest rahuldada. Asjaolud ja menetluse käik 1. Jõgeva Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega tunnistati I. M. süüdi KrK § 204 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks viis kuud vabadusekaotust koos mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks aastaks. KrK § 47 alusel ei pööratud vabadusekaotuslikku karistust tingimuslikult täitmisele üheaastase katseajaga. Süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt ei suutnud juhtimisõiguseta I. M. 2. detsembril 2000. a sõiduautot juhtides joobeseisundi ja ebaõige kiiruse valiku tõttu sõiduautot valitseda, mistõttu auto paiskus teelt välja, põhjustades ühele kaasreisijatest üliraske kehavigastuse. 2. Jõgeva Maakohtu 26. juuli 2001. a otsusega tunnistati I. M. süüdi KrK § 1411 lg 1 ja § 143 lg 2 p 2 järgi. KrK § 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ja lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti I. M-ile üks aasta ja kuus kuud vabadusekaotust. 3. Uuesti peeti I. M. sõiduautot joobeseisundis juhtides kinni 20. oktoobril 2002. a. 4. Jõgeva Maakohtu 4. aprilli 2003. a otsusega tunnistati I. M. süüdi KarS § 424 ja § 329 järgi. KarS § 63 lg 1 alusel mõisteti talle karistuseks viis kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Jõgeva Maakohtu 26. juuli 2001. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o ühe aasta ja kuue kuu võrra. Liitkaristuseks mõisteti I. M-ile üks aasta ja üksteist kuud vangistust. KarS § 329 järgi mõisteti I. M. süüdi selles, et tema isikuna, kellel Jõgeva Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega oli keelatud mootorsõiduki juhtimine, juhtis vaatamata sellele 20. oktoobril 2002. a sõiduautot. Kohus käsitas seda täitmisele pööratud kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisest kõrvalehoidumisena KarS § 329 teise alternatiivi tähenduses. Otsuses leiti samuti, et I. M. pani toime ka KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis isiku poolt, keda on varem sellise teo eest karistatud. Kohus kontrollis esmalt, kas I. M. vastab KarS §-s 424 kirjeldatud erisubjekti tunnusele ehk seda, kas teda on eelnevalt karistatud sõiduauto juhtimise eest joobeseisundis. Kohus leidis, et sõiduauto juhtimise eest joobeseisundis karistati I. M. Jõgeva Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega. Kriminaalkoodeksi § 204 lg 1 inkrimineerimine I. M-ile sai võimalikuks eeldusel, et üliraske kehavigastuse põhjustamisele eelnesid mootorsõiduki ohutu liiklemise eeskirjade erinevad rikkumised, sh auto juhtimine alkoholijoobes. 5. Maakohtu otsuse peale esitas I. M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ivo Kütt apellatsioonkaebuse, milles palus I. M. süüdistuses KarS § 424 järgi õigeks mõista. Apellant leidis, et I. M. ei vasta KarS §-s 424 nõutud erisubjekti tunnusele. Samuti palus kaitsja mõista I. M-ile kergemaliigiline karistus. 6. Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus I. M. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 424 järgi ning talle mõistetud karistuse osas. Süüdistuses KarS § 424 järgi mõisteti I. M. õigeks. KarS § 329 järgi mõisteti I. M-ile karistuseks kaks kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Jõgeva Maakohtu 26. juuli 2001. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o ühe aasta ja kuue kuu võrra. I. M-ile mõisteti liitkaristuseks üks aasta ja kaheksa kuud vangistust. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus leidis, et tunnistades I. M. süüdi KarS § 424 järgi, tõlgendas maakohus laiendavalt kõnealuse sätte dispositsiooni. Kohus osutas, et KarS § 424 näeb ette kriminaalvastutuse mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis isiku poolt, keda on varem sellise teo eest karistatud. Kriminaalasjas puudusid kohtu arvates aga tõendid selle kohta, et I. M. oleks selline isik. Seda seisukohta motiveerides märkis kohus, et isikut sai KrK § 204 lg 1 järgi süüdi tunnistada ainult siis, kui mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega põhjustati kannatanu surm või tekitati talle raske või üliraske kehavigastus. Seega oli I. M. KrK § 204 lg 1 järgi süüditunnistamise ja karistamise aluseks kannatanule üliraske kehavigastuste põhjustamine, mitte sõiduki juhtimine alkoholijoobes. Sellest tegi kohus järelduse, et I. M. ei karistatud Jõgeva Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Kohus leidis samuti, et selline seisukoht ei aseta halvemasse olukorda isikuid, kes juhtisid mootorsõidukit joobeseisundis ilma rasket tagajärge põhjustamata. Raske tagajärje põhjustamisel võetakse isik kohe kriminaalvastutusele ning talle mõistetav karistus on tunduvalt raskem võrreldes isikule väärteo eest mõistetava karistusega. Liiatigi ei ole ringkonnakohtu arvates välistatud, et isikut, kes juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes ja raske tagajärje põhjustamisel rikkus ka teisi mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade nõudeid, võidakse karistada eraldi mootorsõiduki joobes juhtimise eest liikluseeskirjas ettenähtud korras. Menetlus Riigikohtus 7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas riigiprokurör Inna Tegova kassatsioonprotesti, milles ta palub tühistada ringkonnakohtu otsuse I. M. õigeksmõistmise osas KarS § 424 järgi ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. 7.1. Prokurör märgib, et nii KrK § 204 lg-s 1 kui ka KarS §-s 422 sätestatud koosseisupärase teo moodustab liikluseeskirja rikkumine, mis on vahetus põhjuslikus seoses kannatanule kehavigastuste tekitamisega. Tegu võib seisneda ka mootorsõiduki joobes juhtimises. See, et I. M. juhtis 2. detsembril 2000. a sõiduautot alkoholijoobes, on tõsikindlalt tuvastatud Jõgeva Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega. 7.2. Kassaatori arvates tähendaks ringkonnakohtu seisukohtadega nõustumine seda, et isik, kes juhib mootorsõidukit joobes ja põhjustab raske tagajärje, oleks soodustatud võrreldes isikuga, kelle poolt mootorsõiduki joobes juhtimine rasket tagajärge kaasa ei toonud. 8. Riigikohtu istungil toetas riigiprokurör M. Püss esitatud kassatsioonprotesti. Kohtualuse kaitsja vandeadvokaat R. Napa leidis, et kassatsioonprotest tuleb jätta rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 9. Vastamaks küsimusele, kas I. M. vastab erisubjekti tunnustele KarS § 424 mõttes, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt vajalikuks analüüsida KrK § 204 esimest lõiget ja selles sisalduvaid koosseisulisi tunnuseid. Samuti omab käesolevas kriminaalasjas tähendust, millise deliktitüübiga on tegemist. 9.1. Olemuselt on KrK § 204 lg 1 kuritegu, mille spetsiifiline teokirjeldus (liiklus) on blanketse iseloomuga (ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumine, mis tuleb sisustada väljapoole kriminaalkoodeksit jäävate õigusaktidega). Inkrimineerides kellelegi KrK § 204 lg-s 1 ettenähtud kuritegu, peavad olema tõendatud 1) ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumine; 2) surma või raske/üliraske kehavigastuse saabumine tagajärjena; 3) põhjuslik seos rikkumise ja tagajärje vahel. Kuriteo objektiivse külje esimene tegu on teise eelduseks, st ilma selleta ei kaasne rasket tagajärge. 9.2. Kõnealuses kriminaalasjas tuleb erisubjektsuse küsimuse lahendamisel seega tuvastada, milliste ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumise eest, mis tõi põhjuslikuna kaasa üliraske kehavigastuse tekitamise, I. M. Jõgeva Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega süüdi mõisteti ja karistati. I. M-ile on süüks arvatud ohutu liiklemise järgmised rikkumised: 1) kaassõitja sõidutamine, kellel oli kinnitamata turvavöö (LE p 53 lg 5); 2) auto juhtimine alkohoolses joobes (LE p 58 lg 1); 3) vale sõidukiiruse valimine (LE p 100); 4) ei olnud kaasas politseinikule esitamiseks juhiluba (LE p 54). Põhjuslikuna saabunud tagajärje suhtes neist liikluseeskirja rikkumistest on käsitletavad esimesed kolm. Maakohtu otsuses on I. M. vastutuse küsimus lahendatud järgnevalt: kõigepealt on loetletud I. M. poolt toimepandud liikluseeskirja rikkumised ja seejärel sõnastatud «… mille tagajärjel tekitati sõiduautos […] istunud A. J.-le üliraske kehavigastus …». Seetõttu leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Jõgeva Maakohus käsitles kõnealuses otsuses I. M. poolt rikutud liikluseeskirju tagajärje suhtes kumulatiivselt toimivatena, st raske tagajärje tõid nad kaasa enda koosesinemisel. 9.3. Eeltoodud põhjustel ei nõustu Riigikohus Tartu Ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, et I. M. süüditunnistamise ja karistamise aluseks KrK § 204 lg 1 järgi oli kannatanule üliraske kehavigastuse tekitamine, mitte alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine (tl 77). Nagu nähtub eelnenud käsitlusest, on kumulatiivsest põhjuslikkusest tulenevalt joobes juhtimine I. M-ile selgesõnaliselt süüks arvatud ja Jõgeva Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega on ta selle järgi ka süüdi mõistetud ning karistatud. Mootorsõiduki joobes juhtimine (ohutu liiklemise rikkumine) oli käesoleval juhul kuriteo objektiivse koosseisu obligatoorseks tunnuseks, ilma milleta ei oleks saanud tagajärje põhjustamist I. M-ile omistada. Johtuvalt p-s 8.1 märgitust, et KrK § 204 esimest lõiget tuleb käsitada spetsiifilise teokirjeldusega blanketse normina, tuleb seda kuriteokoosseisu dispositsiooni konkreetsel juhul seega sisustada järgmiselt: «Ohutu liiklemise nõuete rikkumise eest, mis seisnes kinnitamata turvavööga kaassõitja sõidutamises, mootorsõiduki juhtimises alkohoolses joobes ja vale sõidukiiruse valimises, millega põhjustati kannatanule üliraske kehavigastus, karistatakse ….» . Seega on Tartu Ringkonnakohus vääralt mõistnud KrK § 204 lg 1 dispositsiooni ning teinud sellest eksliku järelduse, et I. M. ei ole mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis karistatud isikuks KarS § 424 mõttes. 9.4. Riigikohtu kriminaalkolleegium suhtub kriitiliselt ka Tartu Ringkonnakohtu väitesse, et «… ei ole välistatud, et isikut, kes juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes ja raske tagajärje põhjustamisel rikkus ka teisi mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade nõudeid, võidakse karistada eraldi mootorsõiduki joobes juhtimise eest liikluseeskirjas ettenähtud korras» (tl 77 pöördel). Sellisest sõnastusest võib järeldada, et ringkonnakohus peab õigustatuks, et juhul, kui alkohoolne joove oli põhjuslik tagajärje saabumisele, ja eksisteerivad ka teised tagajärje suhtes põhjuslikud liikluseeskirja rikkumised, võiks isikut valikuliselt karistada veel eraldi väärteo toimepanemise eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu sellise käsitlusega ja märgib, et tagajärje suhtes põhjuslik tegu peab kajastuma konkreetses kriminaalõiguslikus etteheites. Põhjuslik käitumine ammendab ennast sellisel juhul kriminaalõiguses (kuritegude konkurentsi puhul võimalik, et ka mitmes eraldi kuriteokoosseisus) ja seda ei saa käsitleda eraldi väärteona. See põhimõte on kinnistatud ka materiaalõiguses, täpsemalt KarS 3 lg-s 5, mis sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. 10. Juhindudes eeltoodust tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2003. a otsuse I. M. õigeksmõistmises KarS § 424 järgi ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks samale kohtule. Lea KIVI Jüri ILVEST Hannes KIRIS