Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-121-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. oktoobri 2003. a määrus E. T. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja Peter Kalniškise süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 202 ning § 203 lg 1 järgi — RT III, 2003, 31, 319

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-121-03 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartus, 14. oktoobril 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher Kohtuasi E. T. süüdistus KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja Peter Kalniškise süüdistus KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 202 ning § 203 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2003. a kohtumäärus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtualuste E. T. ja P. Kalniškise erikaebused Asja läbivaatamise kuupäev 3. september 2003. a Istungil osalenud isikud E. T. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, P. Kalniškise kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2003. a kohtumäärus. 2. Lugeda E. T. suhtes Rapla Maakohtu 13. mai 2003. a kohtuotsusega tõkendiks valitud vahi all pidamine tühistatuks arvates Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2003. a määruse tegemisest. 3. E. T. erikaebus rahuldada. 4. Peter Kalniškise erikaebus jätta rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. Rapla Maakohtu 13. mai 2003. a kohtuotsusega tunnistati E. T. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja teda karistati vangistusega neljaks aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud ajavahemik 14. aprillist 2002. a kuni 9. detsembrini 2002. a, s.o 7 kuud ja 27 päeva. E. T. võeti kohtusaalis vahi alla ja tema karistuse kandmise aja alguseks loeti 13. mai 2003. a. Alates 10. detsembrist 2002. a kuni kõnealuse kohtuotsuse tegemiseni 13. mail 2003. a oli E. T. suhtes valitud tõkendiks allkiri elukohast mittelahkumise kohta. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka Peter Kalniškis ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi vangistusega neljaks aastaks, KrK § 203 lg 1 järgi vangistusega kuueks kuuks ning KrK § 202 järgi vangistusega kaheks aastaks. KrK § 61 alusel mõisteti talle liitkaristuseks viis aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse tähtaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise aja alguseks loeti vahistamise päev, s.o 28. veebruar 2002. a. Lisaks nimetatud kahele isikule tunnistati sama kohtuotsusega süüdi ka K. R., Ü. T., R. I., I. M., J. T. ja K. P., kuid nende isikute osas ei ole erikaebust Riigikohtule esitatud. 2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19. juuni 2003. a määrusega maakohtu otsuse täies ulatuses kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise – kohtuotsuses motiivide puudumise – tõttu ja saatis kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks. 3. Tuginedes KrMK §-le 3374, tegi Tallinna Ringkonnakohus 30. juunil 2003. a määruse, millega täpsustas 19. juuni 2003. a määrust selliselt, et jättis muutmata Rapla Maakohtu 13. mai 2003. a otsuse osas, millega võeti E. T., P. Kalniškis ja K. P. vahi alla. Kohus selgitas, et Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2003. a määrusega ei muudetud Rapla Maakohtu otsusega E. T., P. Kalniškise ja K. P. suhtes kohaldatud vahi alla võtmist. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 4. Kohtualune E. T. esitas Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2003. a määruse peale erikaebuse, milles taotleb määruse tühistamist ja enda vahi alt vabastamist kuni uue kohtuistungi toimumiseni Rapla Maakohtus. E. T. märgib, et asja kohtuliku arutamise ajal maakohtus oli tema suhtes kehtiv kohtueelsel uurimisel valitud tõkend – allkiri elukohast mittelahkumise kohta. Vahi alla võeti ta maakohtu otsuse alusel selle täitmise tagamiseks. Maakohtu otsuse täieliku tühistamise järel pidanuks ta aga vahi alt vabanema. E. T. leiab, et ringkonnakohtu 30. juuni 2003. a täpsustava määrusega sisuliselt võeti ta vahi alla, järgimata seejuures selle tõkendi kohaldamise protseduurile kehtestatud nõudeid. Kaebaja arvates viibis ta aga ajavahemikus 19. juunist kuni 30. juunini 2003. a vahi all ilma igasuguse seadusliku aluseta. 5. Riigikohtule esitatud erikaebuses taotleb ka P. Kalniškis enese suhtes vahi all pidamise asendamist uue tõkendiga – allkirjaga elukohast mittelahkumise kohta. P. Kalniškis rõhutab, et ta on viibinud vahi all kokku ühe aasta ja neli kuud ning tema edasine vahi all pidamine ei ole enam vajalik. Oma kaebuses märgib P. Kalniškis ka seda, et kriminaalasi tuleks objektiivse tõe väljaselgitamiseks saata hoopis täiendavaks eeluurimiseks. 6. Riigikohtu istungil toetas vandeadvokaat A.-E. Lukas oma kaitsealuse kaebuses sisalduvat taotlust. Ta märkis, et E. T. viibis kriminaalasja kohtueelse uurimise ajal vahi all ajavahemikus 12. aprillist 2002. a kuni sama aasta 9. detsembrini, mil vahi all pidamine asendati allkirjaga elukohast mittelahkumise kohta. Selle tõkendi nõuete rikkumist E. T. poolt ei ole tuvastatud, rõhutas kaitsja. Edasiselt märkis kaitsja, et Rapla Maakohtu 13. mai 2003. a otsuse resolutiivosas märgitu kohaselt võeti E. T. 13. mail 2003. a kohtusaalis uuesti vahi alla ja sama kuupäev loeti ka tema karistuse kandmise aja alguseks. Kohtueelse uurimise ajal vahi all viibitud aeg arvati E. T-le mõistetud karistuse hulka. Kaitsja püstitas küsimuse, et kas sisuliselt saab rääkida E. T. suhtes Rapla Maakohtu otsusega tõkendi kohaldamisest arvates 13. maist 2003, kui kohus on samast kuupäevast arvestanud ka karistuse kandmise algust. Edasiselt märkis kaitsja, et pärast seda, kui Tallinna Ringkonnakohus oli 19. juuni 2003. a määrusega maakohtu otsuse täies ulatuses tühistanud, ei olnud enam võimalik rääkida E. T. poolt talle mõistetud karistuse kandmise algusest ja seetõttu oleks tulnud E. T. viivitamata vabastada. Vandeadvokaat A.-E. Lukas märkis edasiselt, et Tallinna Ringkonnakohtu poolt 30. juunil 2003. a KrMK § 3374 alusel tehtud määrusega võeti E. T. tegelikult uuesti vahi alla. Kaitsja leidis esiteks, et §-s 3374 ei nähta ette kohtu sellist võimalust. Teiseks, kuna E. T-d süüdi mõistev kohtuotsus oli tühistatud, siis puudus võimalus rääkida mingi kohtuotsuse täitmise tagamisest kui antud situatsioonis ainuvõimalikult mõeldavast vahi alla võtmise alusest. Kolmandaks märkis kaitsja, et kuna kriminaalasi oli saadetud I astme kohtu menetlusse, siis puudus ringkonnakohtul selles kriminaalasjas menetlustoiminguteks pädevus. Järgnevalt osutas kaitsja asjaolule, et 30. juuni 2003. a määrusega E. T-d vahi alla võttes ei tagatud talle KrMK § 73 lg-s 4 ettenähtud vahi alla võtmisega seonduvat kaitseõigust, sealhulgas õigust viibida vahi alla võtmise juures. 7. P. Kalniškise kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel märkis Riigikohtu istungil, et tema kaitsealune viibis vahi all nii kohtuasja arutamisel I astme kohtus ja jäi vahi alla ka selle kohtuotsuse tegemise järgselt. Kaitsja arvates ei muutnud P. Kalniškise suhtes valitud tõkendit ka ringkonnakohtu poolt kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine Rapla Maakohtule. Küll aga leidis kaitsja, et kuna tema kaitsealune on kriminaalasja menetlemisel pikka aega viibinud vahi all, oleks otstarbekas ta nüüd vahi alt vabastada. 8. Prokurör leidis, et P. Kalniškise osas puudub igasugune alus erikaebuse rahuldamiseks. Puutuvalt E. T. poolt esitatud erikaebusesse möönis prokurör, et ringkonnakohtu 19. juuni 2003. a määruse tegemisel oleks tulnud eraldi võtta seisukoht tõkendi muutmata jätmise osas. Samas märkis prokurör, et AKKS §-s 29 ei ole sätestatud ringkonnakohtu kohustust lahendada kriminaalasja uueks kohtulikuks arutamiseks saatmisel eraldi ka tõkendi küsimus. Prokurör avaldas arvamust, et ringkonnakohtu osutatud lahendi sisust nähtub üheselt ringkonnakohtu soov jätta E. T. vahi alla, sest muidu oleks kohus pidanud ise kohaldama mingit teist tõkendit. Ning lõpuks märkis kohus, et kuna kriminaalmenetluse seadus ei sätesta ringkonnakohtule muud võimalust eksimuse parandamiseks, tuligi lähtuda KrMK §-st 337 4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 9. KrMK § 274 p 8 kohaselt peavad kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas olema muuhulgas märgitud ka tõkendi kohaldamise motiivid ning KrMK § 275 lg 1 p-s 6 nõutava kohaselt tuleb süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas eraldi märkida muuhulgas ka kohtu poolt valitud tõkend. Tuleb nõustuda Riigikohtu istungil E. T. kaitsja poolt märgituga, et Rapla Maakohtu 13. mai 2003. a otsuses puuduvad motiivid selle kohta, miks ja millisele KrMK § 74 lg-s 1 loetletud alusele tuginevalt kohaldas kohus E. T. suhtes vahi alla võtmist. Nõustuda tuleb kaitsjaga selleski, et kriminaalasja materjalide pinnalt ei ole võimalik tuvastada, et E. T. oleks rikkunud talle eeluurimisel vahi all pidamise asemel kohaldatud tõkendi – allkiri elukohast mittelahkumise kohta – nõudeid. Vaatamata eelöeldule ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja seisukohaga, et Rapla Maakohus ei oleks tohtinud E. T.le karistuseks vangistuse mõistmisel kohaldada tema suhtes tõkendina vahi alla võtmist seetõttu, et E. T. ei olnud rikkunud kergema tõkendi nõudeid. Vastavalt PS § 20 p-le 1 ja KrMK § 73 lg-le 1 võib kohtuotsuse täitmise tagamise vajadus olla iseseisvaks vahistamisaluseks. Seega on kohus eriti kohtualusele karistusena vangistuse mõistmisel pädev eraldi otsustama, kas selle karistuse täitmise tagamiseks piisab kohtueelse uurimise ajal kohaldatud sunnimeetmetest või mitte. 10. Vastavalt KrMK § 275 lg 1 p-le 5 tuleb süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas muuhulgas näidata, millisest kuupäevast alates tuleb hakata arvestama kohtualusele mõistetud vangistust. Kooskõlas PS § 22 lg-ga 1 ei saa isik hakata karistust kandma enne, kui tema suhtes tehtud kohtuotsus on jõustunud -- kui ta on muutunud süüdimõistetuks. Seega, kooskõlas KrMK §-s 331 sätestatuga, tuleb juhtudel, mil kohtualusele ei olnud kohtuistungi ajaks kohaldatud tõkendina vahi all pidamist ja kohus ei pea ka kohtualust süüdi tunnistava ning talle karistusena vangistust mõistva kohtuotsuse tegemisel vajalikuks tema suhtes kõnealuse tõkendi kohaldamist, määrata vangistusaja alguseks süüdimõistetu vanglasse saabumise aeg. 11. KrMK §-s 331 sätestatust nähtuvalt ei ole seadusandja pidanud vajalikuks eraldi sätestada seda, kuidas toimub kohtualust süüdi tunnistava ja talle karistusena vangistust mõistva kohtuotsuse täitmisele pööramine juhtudel, mil kohtualune viibis kohtuliku arutamise ajal vahi all või kui kohus kohtualust süüdi tunnistava ning talle karistusena vangistust mõistva kohtuotsuse tegemisel peab vajalikuks tema vahi alla võtmist. Seetõttu ei sisaldu KrMK XXIX peatükis juhiseid ka selle kohta, millist päeva loetakse kõnealustel juhtudel karistusaja alguseks. Vastavalt KrMK §-le 325 ei ole aga kohtuotsuse jõustumist seatud sõltuvusse kohtualuse vahi alla viibimisest ja seega ei saa ka vahi all viibiva kohtualuse karistusaeg alata enne, kui tema suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud. Enne kohtuotsuse jõustumist saab aga kohtualuse vabaduse piirajaks olla üksnes tema suhtes tõkendina kohaldatud vahi all pidamine. 12. Seega oleks põhimõtteliselt ka Rapla Maakohtu 13. mai 2003. a otsuse tegemisel olnud õiguslikult korrektne siduda karistuse kandmise algus kohtuotsuse jõustumisega. Kuid sellisel juhul poleks selles kohtuotsuses olnud võimalik täita KarS §-s 68 sätestatud nõuet, mille kohaselt vahi all viibitud aeg arvestatakse karistusaja hulka. Viimatimärgitut arvestades loeb Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks kohtupraktikas aktsepteeritu, millest on lähtunud ka Rapla Maakohus 13. mai 2003. a otsuse tegemisel ja mis tähendab, et kuigi kohtualuse suhtes kehtib tõkend kuni tema suhtes tehtava süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni, arvestab kohus otsuse tegemisel kohe ka selle tõkendi kohaldamise aja karistuse aja hulka. 13. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kuna Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2003. a määrusega tühistati Rapla Maakohtu 13. mai 2003. a otsus täies ulatuses, siis ei saanud kuidagi kehtima jääda ka maakohtu otsusega E. T. suhtes valitud tõkend. Ei saa nõustuda prokuröri poolt Riigikohtu istungil väidetuga, et ringkonnakohtu kõnealuse määruse tegemise järgselt oleks olnud võimalik E. T. vahi all pidamise (kui põhiõiguse piiramise) alust hakata tuletama määruse sisust ilma, et kohus oleks sellekohast tahet määruse resolutiivosas selgesõnaliselt väljendanud. Riigiprokurör märkis õigesti, et AKKS §-s 29, milles sätestatakse ringkonnakohtu lahendile esitatavad nõuded, ei räägita otsesõnu sellest, et ringkonnakohus peaks võtma seisukoha ka tõkendi küsimuses. Samas, vastavalt AKKS § 71 lg-le 2 on ringkonnakohtu pädevuses muuhulgas ka tõkendi kohaldamine. Sellest tulenevalt ning kooskõlas AKKS §-ga 19 peab ringkonnakohus juhtudel, mil ta on sunnitud otsustama tõkendi küsimuse, kajastama seda ka oma lahendis. Siinjuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks täiendavalt märkida, et kuna isiku vahi all pidamise kui tema suhtes kohaldatud tõkendi näol on tegemist põhiõiguse olulise riivega, oleks selle riive kestva vajalikkuse kontrollimisvõimaluse tagamiseks otstarbekas, et saates uueks arutamiseks kriminaalasja, milles oli kohtualustele kohaldatud tõkendina vahi all pidamist, võtaks kõrgema astme kohus eranditult kõigil juhtudel seisukoha ka vahi all pidamise jätkamise küsimuses. 14. Arvestades eeltoodut tuleb nõustuda E. T. kaitsja poolt Riigikohtu istungil öelduga, et Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2003. a määrusega kohaldati E. T. suhtes sisuliselt vahi alla võtmist. Analoogia pinnalt KrMK §-s 3373 sätestatuga võiks asuda seisukohale, et Tallinna Ringkonnakohus oleks olnud pädev oma määrusega lahendama Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2003. a määruse täitmisel ilmnenud kahtlusi ja ebaselgusi. Isiku vahi alla võtmist ei saa aga lugeda ringkonnakohtu kõnealuse määruse täitmisel tekkinud kahtluse või ebaselguse lahendamiseks. Alusetult on Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2003. a määruse tegemisel tuginetud KrMK §-le 3374. Selles paragrahvis sätestatakse üksnes kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste läbivaatamise kord, mitte aga ringkonnakohtu volitused tema lahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamiseks. 15. Tuginedes eelmärgitule tuleb rahuldada E. T. erikaebus ja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2003. a määrus ning lugeda, et alates 19. juunist 2003. a puudus seaduslik alus E. T. vahi all pidamiseks. P. Kalniškise erikaebuse rahuldamiseks aga puudub alus. Tuleb nõustuda tema kaitsja poolt Riigikohtu istungil öelduga, et P. Kalniškise suhtes oli valitud tõkendiks vahi all pidamine juba kohtueelsel uurimisel, seda ei muudetud ei Rapla Maakohtu 13. mai 2003. a otsuse ega Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2003. a määruse tegemise järgselt. P. Kalniškise edasise vahi all pidamise otstarbekuse küsimus tuleb lahendada Rapla Maakohtul sõltuvalt konkreetsetest tehioludest. Hannes KIRIS Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER