Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-35-03 Riigikohtu halduskolleegiumi 16. septembri 2003. a kohtuotsus Tea Toomi kaebuses Kagu Maksuameti 19. mai 2001. a maksuteate nr 4666, 11. oktoobri 2001. a ettekirjutuse nr 5-03.1/2/14-3504, Riigi Maksuameti 7. detsembri 2001. a otsuse nr 357 peale ja Kagu Maksuameti toimingule uue avansilise sotsiaalmaksu ja intressivõlgnevuse arvestamiseks ja Riigi Maksuameti toimingule avalduse mitteedastamise kohta — RT III, 27, 270

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-35-03 Otsuse kuupäev 16. september 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Tea Toomi kaebus Kagu Maksuameti 19. mai 2001. a maksuteate nr 4666, 11. oktoobri 2001. a ettekirjutuse nr 5-03.1/2/14-3504, Riigi Maksuameti 7. detsembri 2001. a otsuse nr 357 peale ja Kagu Maksuameti toimingule uue avansilise sotsiaalmaksu ja intressivõlgnevuse arvestamiseks ja Riigi Maksuameti toimingule avalduse mitteedastamise kohta Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3-223/2002 ja Tartu Halduskohtu 20. juuni 2002. a otsus haldusasjas nr 3-152/2002 Menetluse alus Riigikohtus Tea Toom-Mezonnovi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada Tea Toom-Mezonnovi kassatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 20. juuni 2002. a otsus haldusasjas nr 3-152/2002 ja Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3-223/2002 osades, millega jäeti rahuldamata T. Toom-Mezonnovi kaebus Kagu Maksuameti 11. oktoobri 2001. a ettekirjutuse nr 5-03.1/2/14-3504 ja Maksuameti 7. detsembri 2001. a otsuse nr 357 tühistamiseks intressinõude osas. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. 3. Tunnistada õigusvastaseks Kagu Maksuameti 11. oktoobri 2001. a ettekirjutus nr 5-03.1/2/14-3504 osas, millega nõuti T. Toom-Mezonnovilt intressi tasumist. Tühistada Maksuameti 7. detsembri 2001. a otsus nr 357 osas, millega jäeti intressinõude osas rahuldamata T. Toom-Mezonnovi kaebus Kagu Maksuameti 11. oktoobri 2001. a ettekirjutuse peale. 4. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tea Toom registreeriti alates 16. augustist 2000. a füüsilisest isikust ettevõtjana. Kagu Maksuamet tegi T. Toomile 11. oktoobril 2001. a ettekirjutuse nr 5-03.1/2/14-3504, millega teda kohustati tasuma sotsiaalmaksu võlgnevus 1386 krooni ja sellelt 10. oktoobri 2001. a seisuga arvutatud intress 97 krooni põhjusel, et tal oli tasumata 19. mai 2001. a maksuteate nr 4666 järgi tasumisele kuuluv maksusumma. Kagu Maksuameti 11. oktoobri 2001. a kirjaga nr 9-05/1/70-4985 teavitati T. Toomi sellest, et ta ei olnud 11. oktoobriks 2001. a tasunud 2001. aasta sotsiaalmaksu avansilisi makseid ettenähtud tähtpäevadeks 15. juuniks ja 17. septembriks 2001. a. T. Toom vaidlustas eespool nimetatud Kagu Maksuameti ettekirjutuse kaebuse esitamisega Maksuametile. Maksuameti 7. detsembri 2001. a otsusega nr 357 jäeti T. Toomi kaebus rahuldamata. 2. T. Toom esitas kaebuse Tartu Halduskohtule, milles palus tühistada Kagu Maksuameti 19. mai 2001. a maksuteate nr 4666 maksustamisobjekti ja seadusliku aluse puudumise tõttu. Samuti palus ta tühistada Kagu Maksuameti 11. oktoobri 2001. a ettekirjutuse nr 5-03.1/2/14-3504 ja Maksuameti 7. detsembri 2001. a otsuse nr 357. Kaebuses vaidlustati ka Kagu Maksuameti toiming uue avansilise sotsiaalmaksu ja intressivõlgnevuse arvestamises ning Maksuameti toiming T. Toomi avalduse mitteedastamises, millest teatati 7. detsembri 2001. a kirjas nr 8-07/8672. 3. Tartu Halduskohtu 20. juuni 2002. a otsusega jäeti T. Toomi kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et: 1) Kagu Maksuametile esitatud ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku 2000. a sotsiaalmaksu aastadeklaratsioonist ja 2000. a tuludeklaratsioonist nähtuvalt oli T. Toomi ettevõtluse tulu 3412 krooni ja ettevõtluse tuludest tehtud mahaarvamised 7244 krooni, seega kulud ületasid tulusid 3832 krooni võrra. Seega oli sotsiaalmaksu objektiks ettevõtlusega tegelemine. 2000. aastal oli kuupalga alammääraks 1400 krooni, seega oli tema 2000. a sotsiaalmaksu minimaalne maksukohustus 1848 krooni, millest ta tasus 25. oktoobril 2000. a avansilise maksena 462 krooni. Eelnevast lähtudes väljastas Kagu Maksuamet 19. mail 2001. a maksuteate nr 4666, mille kohaselt oli T. Toom kohustatud tasuma sotsiaalmaksu 1386 krooni hiljemalt 2. juuliks 2001. a. Kuna T. Toom ei maksnud 19. mai 2001. a maksuteate nr 4666 järgi tasumisele kuuluvat maksusummat, tegi Kagu Maksuamet talle 11. oktoobril 2001. a vastava ettekirjutuse, millega nõuti ka tasumata maksusummalt alates 3. juulist 2001. a arvestatud intressi tasumist summas 97 krooni. Kohus leidis, et ettekirjutus vastab MKS § 15 lg 1 p 1 nõuetele, sisaldab intressi arvestamise metoodikat ning on seega seaduslik ja põhjendatud. 2) Alates 1. jaanuarist 2001. a kehtiva SMS § 9 lg 3 kohaselt on füüsilisest isikust ettevõtja kohustatud tasuma sotsiaalmaksu avansiliste maksetena iga kvartali kolmanda kuu 15. kuupäevaks jooksva kvartali eest vähemalt kolmekordselt eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumääralt arvutatud summas. 2001. a riigieelarvega kehtestatud kuumäär on 700 krooni, seega on 2001. aastal tasumisele kuuluv sotsiaalmaksu avansiline makse 693 krooni kvartalis. Kuna T. Toom ei olnud 11. oktoobriks 2001. a tasunud järgnevaid 2001. aasta sotsiaalmaksu avansilisi makseid ettenähtud tähtpäevadeks, siis Kagu Maksuamet teavitas teda sellest 11. oktoobril 2001. a kirjalikult. Selline kiri, millega maksumaksjat teavitati maksuseadustest tulenevate kohustuste täitmata jätmisest, ei riku kaebuse esitaja õigusi ega piira tema vabadusi, kuna see on meeldetuletava iseloomuga ega pane maksumaksjale täiendavaid kohustusi. 3) Riigi Maksuamet on avaldustele vastamise seaduses sätestatud korras vastanud T. Toomi avaldusele, milles tehti ettepanek sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu koostamiseks. Seega on Maksuameti toiming selles osas igati seaduspärane. 4) Kaebuse esitaja taotlus maksukorralduse seaduse, haldusõiguserikkumiste seadustiku, äriseadustiku §-de 1, 76 ja 78 ning sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 5 ja § 13 lg 2 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks jääb rahuldamata, kuna haldusõiguserikkumiste seadustik ja äriseadustik ei ole maksuseadused ega saa tekitada kaebajale maksukohustusi, mistõttu nad ei ole antud vaidluses asjassepuutuvad. Vaidlustatud ei ole ühtegi maksuõigussuhet, millest oleks tekkinud maksukohustus SMS § 2 lg 5 alusel ning SMS § 13 lg 2 ei mõjuta kaebaja sotsiaalmaksu kohustuse ulatust 2000. a maksustamisperioodil, mistõttu tuleb jätta rahuldamata taotlus nende sätete põhiseadusevastaseks tunnistamiseks. 4. T. Toom esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tühistada avansilise sotsiaalmaksu juurdemääramise ja intressi määramise ettekirjutused ning kohustada maksuametit esitama vastulauses esitatud taotlus ministeeriumi pädevale komisjonile. 5. Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2002. a otsusega jäeti T. Toomi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et kaebaja puhul on seadusest tulenevalt maksustatud ettevõtlusega tegelemine ning maksu suuruse arvestuse aluseks on sellisel juhul kuupalga alammäär. Asjaolu, et ettevõtlusega tegeleja on ravikindlustusega hõlmatud üliõpilane, ei vabasta teda kui ettevõtjat maksukohustuse täitmisest, mistõttu vaidlustatud maksuteade nr 4666 on seadusega kooskõlas. Põhjendamatu on apellandi väide, et avansilise sotsiaalmaksuga maksustamine on ahistamine ettevõtluse tunnustel. Ettevõtlusega tegelemine on isiku vaba tahte väljendus ning see, et isik on samaaegselt üliõpilane või teise tööandja juures töötamise tõttu ravikindlustusega hõlmatud, ei ole aluseks erandite tegemiseks tema suhtes, võrreldes teiste ettevõtjatega. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 6. T. Toom-Mezonnov esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu ja Tartu Halduskohtu otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Kassatsioonkaebuses viidatakse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. novembri 2002. a otsusele nr 3-4-1-8-02 ning leitakse, et selle otsuse alusel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Samuti leitakse kassatsioonkaebuses, et kui maksustatav ettevõtlustulu puudub, on sotsiaalmaksu minimaalmääraga maksustamine üliõpilase diskrimineerimine ettevõtluse registreerimise tunnustel, kuna ta peab maksma ravi- ja pensionikindlustuse eest, mis tal on seaduslikult olemas ning seadus ei näe ette kahte ravikindlustust või kahte samaaegset pensionistaaži. Sotsiaalmaksuseadus, sätestades maksustamisobjektiks ettevõtlustulu, piirab äriseadustiku § 78 ulatust. Ettekirjutus tugineb haldusõiguserikkumiste seadustikule ning võimaldab maksujõuetut ettevõtjat trahvida, mis on vastuolus põhiseaduse § 20 lg-s 6 sätestatuga. Seetõttu on vaidlustatud õigusaktidena asjassepuutuvad ka äriseadustik ja haldusõiguserikkumiste seadustik, mistõttu ringkonnakohus oleks pidanud algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. 7. Maksuameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. 1. jaanuaril 2003. a jõustunud palgaseaduse, tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse, kogumispensionide seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seadusega kehtestati kuni 30. juunini 2002. a arvestatavate intresside määrad. Seetõttu puudub vajadus tühistada sisuliselt õiget intressinõuet. Kagu Maksuameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. novembri 2002. a otsus nr 3-4-1-8-02 (RT III 2002, 30, 326) ei saa olla aluseks Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamisele. Ringkonnakohtu otsus kuulutati 23. oktoobril 2002. a, s.o 13 päeva enne Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsust ning kaebuse esitaja ei taotlenud kohtult menetluse peatamist põhjusel, et Riigikohtus toimub maksuhalduri poolt arvestatavate intresside osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Ebaõige on kaebuse esitaja väide, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud sotsiaalmaksuseadust. Sotsiaalmaksuseaduse §-st 1 ja § 2 lg-st 4 tuleneb, et füüsilisest isikust ettevõtja puhul on sotsiaalmaksuga maksustatud ettevõtlusega tegelemine. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 8. Riigikohtu halduskolleegium märgib kõigepealt, et Kagu Maksuamet esitas 22. augustil 2003. a Riigikohtule taotluse menetluse lõpetamiseks käesolevas asjas intressinõude osas seoses sellega, et Kagu Maksuamet oli 21. augusti 2003. a otsusega nr 5-04.1/3073 tunnistanud kehtetuks vaidlustatud 11. oktoobri 2001. a ettekirjutuse intressinõude osas. HKMS § 24 lg 1 p 3 võimaldab menetluse lõpetamist, kui kaevatav haldusakt on kehtetuks tunnistatud, välja arvatud siis, kui kaebuse esitaja taotleb asja läbivaatamist. T. Toom-Mezonnov ei nõustunud intressinõude osas menetluse lõpetamisega. Seetõttu vaatab Riigikohtu halduskolleegium läbi T. Toom-Mezonnovi kassatsioonkaebuse ka intressinõude osas. Kuna aga Kagu Maksuamet tunnistas oma ettekirjutuse intresside osas juba kehtetuks, siis ei ole T. Toom-Mezonnovi kaebuse rahuldamise korral võimalik ettekirjutust selles osas enam tühistada, vaid üksnes õigusvastaseks tunnistada. 9. Kagu Maksuameti 11. oktoobri 2001. a ettekirjutusega nr 5-03.1/2/14-3504 kohustati T. Toom-Mezonnovit tasuma lisaks 1386 krooni suurusele sotsiaalmaksu summale ka MKS § 28 lg 1 ja lg 4 alusel 97 krooni intresse. T. Toom-Mezonnov vaidlustas ettekirjutuse kaebuse esitamisega Riigi Maksuametile ning selle kaebuse rahuldamata jätmise järel kaebuse esitamisega Tartu Halduskohtusse. Ka Tartu Halduskohus ning Tartu Ringkonnakohus jätsid T. Toom-Mezonnovi kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu otsus tehti 23. oktoobril 2002. a. Pärast seda otsust jõustus 5. novembril 2002. a Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus, millega tunnistati, et maksukorralduse seaduse (1. jaanuarist 1994. a kuni 11. maini 1996. a ning 12. maist 1996. a kuni 30. juunini 2002. a kehtinud redaktsioonides) § 28 lg 4 oli põhiseadusevastane osas, millega sama paragrahvi 1. lõikes sätestatud intressi määra kehtestas rahandusminister. Samuti tunnistati nimetatud otsuses, et rahandusministri 12. jaanuari 1994. a määrusega nr 16, 14. novembri 1996. a määrusega nr 85, 2. märtsi 1998. a määrusega nr 20 ja 24. septembri 1998. a määrusega nr 78 kehtestatud intressimäärad olid maksukorralduse seaduse § 28 lg-s 1 sätestatud intressi määra kehtestamise osas põhiseadusevastased. Seega on ettekirjutuse aluseks osas, milles nõuti T. Toom-Mezonnovilt intresside tasumist, põhiseadusevastaseks tunnistatud õigustloovate aktide sätted. Kui kohaldamisele kuuluv õigustloov akt on kohtumenetluse ajal tunnistatud põhiseadusevastaseks, siis peab kohus neid muutusi arvestama (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 26. augusti 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-40-03 – RT III 2003, 26, 257). Seetõttu rahuldab Riigikohus T. Toom-Mezonnovi kassatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab Tartu Ringkonnakohtu ja Tartu Halduskohtu otsused osas, milles jäeti rahuldamata T. Toom-Mezonnovi kaebus Kagu Maksuameti 11. oktoobri 2001. a ettekirjutuse ja Maksuameti 7. detsembri 2001. a otsuse tühistamiseks intressinõude osas. Riigikohtu halduskolleegium tunnistab õigusvastaseks Kagu Maksuameti 11. oktoobri 2001. a ettekirjutuse nr 5-03.1/2/14-3504 osas, millega kohustati T. Toom-Mezonnovit tasuma intresse summas 97 krooni. Samuti tühistab Riigikohus Maksuameti 7. detsembri 2001. a otsuse nr 357 osas, millega jäeti rahuldamata T. Toom-Mezonnovi kaebus ettekirjutuse tühistamiseks intressi osas. Antud asjas intressi osas tehtud haldusaktide ja kohtuotsuste õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist ei takista ka asjaolu, et 1. jaanuaril 2003. a jõustunud palgaseaduse, tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse, kogumispensionide seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse § 5 lõikega 2 muudeti MKS § 163 lg-t 2 ja kehtestati selle sättega tagasiulatuvalt 6. jaanuarist 1994. a kuni 30. juunini 2002. a tähtpäevaks tasumata maksusummalt arvestatavate intresside määrad. Kuna 7. juulil 2003. a jõustus maksukorralduse seaduse § 163 muutmise seadus, millega tunnistati eelmainitud MKS § 163 lg 2 tagasiulatuvalt kehtetuks alates 1. jaanuarist 2003. a, siis ei oma see säte enam regulatiivset tähendust. 10. Vaidlustatud 19. mai 2001. a maksuteatega nr 4666 nõudis Kagu Maksuamet T. Toom-Mezonnovilt 2000. a ettevõtlusega tegeleva isiku sotsiaalmaksu aastadeklaratsioonis esitatud andmete alusel 1386 krooni tasumist. Seega kuulus sotsiaalmaksukohustuse tekkimise osas kohaldamisele enne 1. jaanuari 2001. a kehtinud sotsiaalmaksuseaduse redaktsioon. Riigikohtu halduskolleegium on 28. juuni 2001. a otsuses nr 3-3-1-37-01 (RT III 2001, 23, 251) märkinud järgmist: «[K]uni 2001. a 1. jaanuarini kehtinud sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 4 järgi oli selle maksu objektiks ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku ettevõtlusest saadud tulu. Sama paragrahvi lõikes 4 aga sätestati, et ettevõtlusega tegelev füüsiline isik ei või üldjuhul tasuda sotsiaalmaksu vähem kui kalendriaasta kõigi kuude palga alammäärade summalt. Järelikult tuleb sellises ulatuses tasuda sotsiaalmaksu ka neil ettevõtlusega tegelevatel füüsilistel isikutel, kes ei saanudki ettevõtlusest tulu. Seepärast on sotsiaalmaksu objektiks mitte üksnes tulu, vaid ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku puhul ka tema ettevõtlus, kusjuures maksusumma arvutamisel lähtutakse ettevõtlusest saadud tulu suurusest.» Eelnevast järelduvalt on ekslik kassatsioonkaebusest ilmnev seisukoht, nagu oleks füüsilisest isikust ettevõtja sotsiaalmaksuga maksustamisel oluline vaid tulu saamine. Oluline on ka ettevõtlusega tegelemine. 11. Kassaatori arvates on maksustatava ettevõtlustulu puudumisel füüsilisest isikust ettevõtjaks oleva üliõpilase sotsiaalmaksu minimaalmääraga maksustamine üliõpilase diskrimineerimine ettevõtluse tunnusel, kuna füüsilisest isikust ettevõtja peab maksma ravi- ja pensionikindlustuse eest, mis antud juhtumil on tal niigi olemas. Sisuliselt väidab kassaator, et üliõpilasest füüsilisest isikust ettevõtja, kes ei saa ettevõtlusest tulu, ei pea sotsiaalmaksu maksma. Sellisel juhul tekiks aga olukord, kus sellised üliõpilased, kes on füüsilistest isikutest ettevõtjad, ning muud füüsilistest isikutest ettevõtjad oleksid ebavõrdses olukorras – esimesed ei peaks sotsiaalmaksu maksma, teised aga peaksid. Nii saaksid üliõpilastest ettevõtjad alusetu maksueelise. Analoogiliselt peaks sellisel juhul sotsiaalmaksust vabastama ja sellega alusetu maksueelise looma ka töötavate üliõpilaste tööandjatele. Lisaks jätab kassaator tähelepanuta, et pensioniõigusliku staaži kulgemine ja ravikindlustuse tagamine ei ole ainukesed hüved, mida sotsiaalmaksu maksja saab. Näiteks sõltub riikliku pensionikindlustuse seaduse § 11 lg 1 p-st 3 nähtuvalt vanaduspensioni suurus kindlustusosaku suurusest, mille suurus omakorda sõltub pensionikindlustatu isikustatud sotsiaalmaksu suurusest. Seega saab üliõpilasest füüsilisest isikust ettevõtja sotsiaalmaksu maksmise eest ka täiendava hüve – suureneb talle tulevikus makstav pension. Samuti on näiteks ravikindlustuse seaduse § 55 lg-st 5 nähtuvalt ajutise töövõimetuse korral makstava hüvitise suurus sõltuvuses füüsilisest isikust ettevõtja poolt makstud sotsiaalmaksu põhjal arvutatud tulu suurusest. Selliselt on ajutise töövõimetuse korral üliõpilasest füüsilisest isikust ettevõtjal õigus saada tema poolt makstud sotsiaalmaksul põhinevat hüvitist. Füüsilisest isikust ettevõtjaks või töötajaks mitteoleval üliõpilasel selline õigus puudub. Eeltoodu tõttu ei leia Riigikohtu halduskolleegium, et üliõpilasest füüsilisest isikust ettevõtja sotsiaalmaksukohustus oleks alusetu või diskrimineeriv. Selliste valikute tegemine on seadusandja pädevuses. Riigikohtu halduskolleegium ei näe alust kehtiva regulatsiooni vaidlustamiseks põhiseaduslikkuse järelevalve korras. 12. Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt peab põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks kohtumenetluses olema vastava õigustloova akti säte kohaldamisele kuuluv ehk asjassepuutuv. Vaidlustatud säte peab olema kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus nr 3-4-1-5-02 – RT III 2002, 28, 308). Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu kassaatori väidetega, et haldusõiguserikkumiste seadustiku sätted ja äriseadustiku § 78 on käesolevas vaidluses asjassepuutuvad. Ehkki Kagu Maksuameti 11. oktoobri 2001. a ettekirjutuses nr 5-03.1/2/14-3504 oli viidatud võimalusele ettekirjutuse täitmata jätmise eest HÕS § 141 lg 4 alusel rahatrahvi määramiseks, ei ole T. Toom-Mezonnovi suhtes nimetatud sanktsiooni rakendatud. Seega ei ole HÕS § 141 lg-t 4 käesolevas asjas kohaldatud ning järelikult ei ole HÕS § 141 lg 4 ega ükski teine selle seadustiku säte käesoleva haldusasja lahendamisel asjassepuutuv. Äriseadustiku § 78 kohaselt vastutab füüsilisest isikust ettevõtja oma kohustuste eest kogu oma varaga. Kassaator ei ole põhjendanud, milline on nimetatud sätte asjassepuutuvus käesoleva haldusasja lahendamisel. T. Toom-Mezonnovil tekkis sotsiaalmaksu tasumise kohustus sotsiaalmaksuseaduse sätete, mitte aga äriseadustiku § 78 alusel. Seetõttu ei ole ka äriseadustiku § 78 käesolevas asjas asjassepuutuv. 13. Kassatsioonkaebusest võib järeldada, et kassaator vaidlustab ka seda, et Maksuamet tegi 7. detsembri 2001. a otsuse nr 357 kümnepäevase hilinemisega ning et Maksuamet ei edastanud tema ettepanekut sotsiaalmaksuseaduse muutmiseks rahandusministri kaudu Vabariigi Valitsusele. Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohtud oleksid võtnud seisukoha, kas Maksuameti 7. detsembri 2001. a otsus T. Toom-Mezonnovi kaebuse lahendamiseks oli hilinenud või mitte. Seetõttu ei ole võimalik selles osas seisukohta võtta ka Riigikohtu halduskolleegiumil, kuna see eeldaks faktiliste asjaolude väljaselgitamist, mida Riigikohus HKMS § 64 lõikest 2 tulenevalt teha ei saa. Samas märgib halduskolleegium, et vaidlustatud maksuteate ja ettekirjutuse õiguspärasuse seisukohalt ei oma Maksuameti väidetav kümnepäevane viivitus T. Toom-Mezonnovi kaebuse lahendamisel tähtsust. Lisaks nähtub Tartu Halduskohtu otsusest, et T. Toom-Mezonnov vaidlustas halduskohtule esitatud kaebuses Maksuameti 7. detsembri 2001. a otsuse nr 357 üksnes «probleemi sisulise mittelahendamise tõttu», mitte viivitamise tõttu. Halduskohtu otsusest nähtuvalt esitas T. Toom-Mezonnov Maksuametile avalduse, milles palus teha rahandusministri kaudu Vabariigi Valitsusele ettepanek sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu koostamiseks. Halduskohus leidis asja läbivaatamisel, et Maksuamet vaatas avalduse läbi ja vastas sellele avaldustele vastamise seaduses sätestatud korras, mistõttu Maksuamet on toiminud seaduspäraselt. Riigikohtu halduskolleegium nõustub selle seisukohaga. Eeltoodust tulenevalt jääb T. Toom-Mezonnovi kassatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN