Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-95-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2003. a määrus P. L. süüdistuses KarS § 169 järgi — RT III, 2003, 26, 259

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-95-03 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartus, 19. juuni 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Hannes Kiris ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi P. L. süüdistuses KarS § 169 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. mai 2003. a määrus, millega jäeti T. L. apellatsioonkaebus läbi vaatamata Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T. L., erikaebus Asja läbivaatamise kuupäev 17. juuni 2003. a Istungil osalenud isikud T. L. ja P. L. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas Resolutsioon 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. mai 2003. a määrus muutmata ja T. L. erikaebus rahuldamata. 2. Välja mõista P. L.ilt 997,10 kr (üheksasada üheksakümmend seitse krooni ja kümme senti) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. T. L. taotluse alusel alustati P. L.i suhtes erasüüdistusmenetlus KarS § 169 järgi. Taotluse kohaselt mõisteti P. L.ilt 30. augusti 1990. a kohtuotsusega T. L. kasuks välja elatis 2. veebruaril 1987. a sündinud poja E. ülalpidamiseks. P. L. ei ole aga alates 1991. aasta jaanuarist lapse ülalpidamiseks elatist tasunud ja on seega kuritahtlikult kõrvale hoidunud temalt väljamõistetud elatusraha maksmisest. 2. Pärnu Maakohtu 8. aprilli 2003. a otsusega tunnistati P. L. süüdi KarS § 169 järgi. Teda karistati vangistusega kuus kuud. Kohus, kohaldades KarS § 74, määras mitte pöörata vangistust täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane kaheksateistkuulisel katseajal toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS §-s 75 sätestatud kontrollnõudeid. Maakohus tuvastas, et kohtualune on alates 1991. aastast hoidunud lapse ülalpidamisest kõrvale. Arvestades ülalpidamiskohustusest kõrvalehoidumise pikaajalisust luges kohus kõrvalehoidumise kuritahtlikuks. 3. P. L. maakohtu otsust ei vaidlustanud, kuid selle peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu T. L.. Apellatsioonkaebuses ei nõustu kannatanu maakohtu otsusega, sest kohus jättis otsuses märkimata, kui suures summas on T. L.il alates jaanuarist 1991. a kuni märtsini 2003. a elatusraha saada, milline peab olema elatusraha väljamaksmise aeg ja kuupäev, kui suur on elatusraha edaspidi ja millisel kuupäeval peab P. L. seda maksma. Kaebuse kohaselt on P. L.ilt 30. augustil 1990. a väljamõistetud elatise suurus 1/4 tema igakuisest sissetulekust, kuid maakohtu 8. aprilli 2003. a kohtuotsuses ei märgita, millisest summast peab P. L. selle osa tasuma. Kannatanu soovis kohtuasja uut arutelu, et uurida selle käigus ka temale teatavaks saanud suulist informatsiooni, et P. L. on mitteametlikult töötanud mitmetel töökohtadel. 4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. mai 2003. a määrusega jäeti T. L. apellatsioonkaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et apellatsioonkaebuses esiletoodu väljub nii süüdistuse kui kohtuotsuse raamidest ja puudutab vaid elatise väljamõistmise kohtuotsuse täitmist. Menetlus Riigikohtus 5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. mai 2003. a määruse peale esitas T. L. erikaebuse, milles palub kohtuasja uut arutelu. Erikaebuses märgib kannatanu, et on nõus maakohtu otsusega P. L.i süüditunnistamise ja karistamise osas, kuid seda vaid juhul, kui kohus teeb eelnevalt kindlaks P. L.i poolt alates 1991. aasta algusest tasumisele kuuluva elatusraha võla suuruse, määrab selle väljamaksmise aja ja kuupäeva ning samuti selle, millises summas ja milliseks kuupäevaks tuleb P. L.il edaspidi elatist tasuda. 6. Riigikohtu istungil jäi kannatanu erikaebuses esitatud taotluse juurde ja palus selle rahuldada. P. L.i kaitsja leidis aga, et maakohtul puudus pädevus lahendamaks kriminaalkohtumenetluses kannatanu tõstatatud küsimusi, mistõttu ringkonnakohus toimis õigesti, jättes kannatanu apellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Kaitsja palus jätta erikaebuse rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 7. Pärnu Maakohtu 8. aprilli 2003. a otsusest nähtub, et P. L.i süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises kohtualust erasüüdistusmenetluses süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime kohtualune ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS §-s 169. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja kohtualune on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Maakohus luges igakuise elatusraha maksmisest kõrvalehoidumise kuritahtlikuks, arvestades ülalpidamiskohustuse täitmisest kõrvalehoidumise pikaajalisust. Karistuse mõistmisel arvestas kohus kohtualuse süüd, karistust kergendavat asjaolu ja raskendavate asjaolude puudumist ning tahtluse liiki teo toimepanemisel. 8. Apellatsioonkaebuses maakohtu otsust sisuliselt ei vaidlustatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb sellise järelduse apellatsioonkaebuse enese väidete alusel. Nii ei vaidlustanud kannatanu maakohtu otsust kohtualuse süüditunnistamise ega karistamise osas ning kaebuses ei esinenud viiteid sellele, et maakohus oleks ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust või rikkunud kriminaalmenetluse seadust. 9. Täitemenetluse seadustiku § 1 lg 1 p-st 1 tuleneb, et kohtuotsused tsiviilasjades kuuluvad täitmisele täitemenetluse seadustiku alusel. See seadustik näeb ette nii üldsätted tsiviilnõuete täitmiseks kui ka erisused täitedokumendi täitmisel elatusraha sissenõudmise asjas. Alates 1. jaanuarist 1995. a kehtiva perekonnaseaduse § 61 lg 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Sama seaduse § 136 lg 1 ja 2 selgitasid, et enne selle seaduse jõustumist kohtuotsusega väljamõistetud alimente (elatist) nõutakse sisse kohtuotsuses märgitud suuruses ja huvitatud isiku nõudel võib kohus muuta alimentide (elatise) suurust ja elatise välja mõista perekonnaseaduse sätete alusel nõude esitamisest alates. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 1 lg-st 2 tulenevalt mõistetakse tsiviilõigussuhetest tekkinud vaidlusi tsiviilasjadena. Sama seaduse § 3 kohaselt on tsiviilasja õige ja võimalikult kiire läbi vaatamine ja lahendamine tsiviilkohtumenetluse ülesanne. Kriminaalmenetluse ülesandeks on aga tulenevalt kriminaalmenetluse koodeksi §-st 2 kuritegude kiire ja täielik avastamine, süüdlaste väljaselgitamine ja seaduse õige kohaldamise tagamine, et igaüks, kes on toime pannud kuriteo, saaks õiglase karistuse, ja et ühtegi süütut ei võetaks kriminaalvastutusele ega mõistetaks süüdi. Seega on kõik apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimused lahendatavad täitemenetluse ja tsiviilkohtumenetluse, mitte aga kriminaalkohtumenetluse korras. 10. Asja materjalidest nähtub, et ringkonnakohtus eelmenetluse istungil jäi apellant esitatud apellatsioonkaebuse juurde ega täpsustanud, millises osas ta maakohtu otsust vaidlustab. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kuivõrd apellant maakohtu otsust sisuliselt ei vaidlustatud, vaid taotles, et erasüüdistusasja raames lahendataks kriminaalkohtumenetluses täiendavalt küsimused, mis kuuluvad lahendamisele täitemenetluse ja tsiviilkohtumenetluse korras, jättis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium põhjendatult apellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Sellise kaebuse läbivaatamist teise astme kohtus apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik ette ei näe. 11. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3, § 72 lg-st 2 ja §-st 77, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. mai 2003. a määruse muutmata ja T. L. erikaebuse rahuldamata. Jüri ILVEST Hannes KIRIS Peeter VAHER