Välisministeerium — Põhja-Atlandi lepingu osaliste riikide ja programmis «Partnerlus rahu nimel» osalevate riikide vaheline nende vägede staatust puudutav leping — RT II, 2003, 23, 0

VAREM AVALDATUD DOKUMENDI TÕLKE UUS REDAKTSIOON 19. juunil 1995. a Brüsselis sõlmitud Põhja-Atlandi lepingu osaliste riikide ja programmis «Partnerlus rahu nimel» osalevate riikide vaheline nende vägede staatust puudutav leping (RT II 1996, 17, 66) Alus: Välisministeeriumi 30. juuli 2003. a kiri nr 8.2/7881; riigisekretäri 26. augusti 2003. a resolutsioon nr 17-1/035067. >Mitteametlik tõlge Sõlmitud 19. juunil 1995. a Brüsselis Washingtonis 4. aprillil 1949. aastal sõlmitud Põhja-Atlandi lepingu osalisriigid ja riigid, kes võtavad vastu kutse osaleda programmis «Partnerlus rahu nimel», mille esitasid ja allkirjastasid Brüsselis 10. jaanuaril 1994. aastal Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid, ning kes annavad oma allkirja programmi «Partnerlus rahu nimel» raamdokumendile; moodustades kokku programmis «Partnerlus rahu nimel» osalevad riigid; arvestades, et ühe käesoleva lepingu osalisriigi relvajõude võib vastavalt kokkuleppele saata teise osalisriigi territooriumile ja neid seal vastu võtta; arvestades, et relvajõudude saatmise ja vastuvõtmise otsused jäävad ka edaspidi asjaomaste osalisriikide vaheliste eraldi kokkulepete objektiks; soovides aga siiski kindlaks määrata niisuguste relvajõudude staatust, kui need viibivad teise osalisriigi territooriumil; meenutades Londonis 19. juunil 1951. aastal Põhja-Atlandi lepingu osalisriikide vahel sõlmitud lepingut relvajõudude staatuse kohta; on kokku leppinud järgmises. Artikkel I Kõik käesoleva lepingu osalisriigid kohustuvad, kui käesolevas lepingus ega üheski lisaprotokollis pole nende osalisriikide kohta ette nähtud teisiti, rakendama Londonis 19. juunil 1951. aastal Põhja-Atlandi lepingu osalisriikide vahel sõlmitud relvajõudude staatust reguleeriva lepingu, edaspidi NATO SOFA, sätteid, nagu oleksid kõik käesoleva lepingu osalisriigid NATO SOFA osalisriigid. Artikkel II 1. Peale NATO SOFA piirkonna kehtib käesolev leping kõigi NATO SOFA-s mitteosalevate käesoleva lepingu osalisriikide territooriumidel. 2. Käesoleva lepingu tähenduses loetakse, et NATO SOFA-s esinevad viited Põhja-Atlandi lepingu piirkonnale hõlmavad ka lõikes 1 loetletud territooriume ja viited Põhja-Atlandi lepingule hõlmavad programmi «Partnerlus rahu nimel». Artikkel III Käesoleva lepingu rakendamiseks nendes küsimustes, mis puudutavad osalisriike, kes ei ole NATO SOFA osalisriigid, käsitatakse neid NATO SOFA sätteid, mis näevad ette taotluste esitamise või erimeelsuste edastamise Põhja-Atlandi Nõukogule, Põhja-Atlandi Asenõukogu esimehele või arbiterile nii, et asjaosalised peavad omavahel läbi rääkima, pöördumata mõne välise jurisdiktsiooni poole. Artikkel IV Käesolevat lepingut võib täiendada või muul viisil muuta kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Artikkel V 1. Käesolev leping on allakirjutamiseks avatud igale riigile, kes on kas NATO SOFA lepinguosaline või kes võtab vastu kutse osaleda programmis «Partnerlus rahu nimel» ning on alla kirjutanud programmi «Partnerlus rahu nimel» raamdokumendile. 2. Käesolev leping kuulub ratifitseerimisele, vastuvõtmisele või kinnitamisele. Ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamiskirjade depositaar on Ameerika Ühendriikide valitsus, kes teavitab igast deponeerimisest kõiki allakirjutanud riike. 3. Kolmekümne päeva möödudes sellest, kui kolm allakirjutanud riiki, kellest vähemalt üks on NATO SOFA osaline ja üks on vastu võtnud kutse osaleda programmis «Partnerlus rahu nimel» ning alla kirjutanud programmi «Partnerlus rahu nimel» raamdokumendile, on esitanud oma ratifitseerimis-, vastuvõtmis- või kinnitamiskirjad, jõustub käesolev leping nende riikide suhtes. Iga järgmise allakirjutanud riigi suhtes jõustub leping kolmekümne päeva möödudes selle riigi dokumendi deponeerimise kuupäevast. Artikkel VI Käesoleva lepingu võib denonsseerida iga käesoleva lepingu osaline, kes teatab denonsseerimisest kirjalikult Ameerika Ühendriikide valitsusele, kes igast niisugusest teatest teavitab kõiki allakirjutanud riike. Denonsseerimine jõustub ühe aasta möödudes päevast, kui Ameerika Ühendriikide valitsus on teate kätte saanud. Pärast ühe aasta möödumist kaotab käesolev leping kehtivuse selle denonsseerinud osalisriigi suhtes, välja arvatud lahendamata nõuete osas, mis on tekkinud enne denonsseerimise jõustumise kuupäeva, ent jääb endiselt jõusse ülejäänud osalisriikide suhtes. Ülaltoodu kinnituseks on allakirjutanud, olles oma valitsuse poolt selleks täielikult volitatud, kirjutanud alla käesolevale lepingule. Koostatud Brüsselis 19. juunil 1995. aastal inglise ja prantsuse keeles, kusjuures mõlemad tekstid on võrdse jõuga, ühes eksemplaris, mis deponeeritakse Ameerika Ühendriikide valitsuse arhiivis. Ameerika Ühendriikide valitsus edastab tõestatud koopiad kõikidele allakirjutanud riikidele. Mitteametlik tõlge PÕHJA-ATLANDI PAKTI OSAPOOLTE RELVAJÕUDUDE STAATUST KÄSITLEV LEPING Sõlmitud 19. juunil 1951. a Londonis Washingtonis 4. aprillil 1949. aastal allakirjutatud Põhja-Atlandi lepingu osalisriigid, võttes arvesse, et ühe osalisriigi relvajõude võib vastavalt kokkuleppele saata teenima teise osalisriigi territooriumile; arvestades, et relvajõudude saatmise otsus ja tingimused, kuivõrd need tingimused ei ole käesoleva lepinguga määratud, jäävad ka edaspidi asjaomaste osalisriikide vaheliste eraldi kokkulepete objektiks; soovides siiski kindlaks määrata osalisriigi relvajõudude staatust, kui need viibivad teise osalisriigi territooriumil; on kokku leppinud järgmises. Artikkel I 1. Käesolevas lepingus väljend a) «relvajõud» tähendab ühe lepinguosalise maa-, mere- või õhujõudude personali, kui ta asub teise lepinguosalise territooriumil Põhja-Atlandi lepingu piirkonnas seoses oma ametikohustuste täitmisega, kusjuures mõlemad asjaomased lepinguosalised võivad kokku leppida, et mõnda isikut või üksust ei loeta käesoleva lepingu tähenduses «relvajõude» moodustavaks või neisse kuuluvaks; b) «tsiviilkoosseis» tähendab tsiviilpersonali, kes saadab ühe lepinguosalise relvajõude, on selle lepinguosalise relvajõudude teenistuses ja ei ole kodakondsuseta isik ega ühegi niisuguse riigi kodanik, kes ei ole Põhja-Atlandi lepingu osaline, ega ole selle riigi kodanik ega ela alaliselt riigis, kus need relvajõud paiknevad; c) «ülalpeetav» tähendab relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikme abikaasat või last, kes sõltub tema toetusest; d) «saatev riik» tähendab lepinguosalist, kellele relvajõud kuuluvad; e) «vastuvõttev riik» tähendab lepinguosalist, kelle territooriumil relvajõud või tsiviilkoosseis paiknevad, asudes seal või läbides seda transiidina; f) «saatva riigi sõjaväevõimud» tähendab saatva riigi neid asutusi, kellele on selle riigi seadusega antud õigus rakendada selle riigi riigikaitseõigust oma relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmete suhtes; g) «Põhja-Atlandi Nõukogu» tähendab nõukogu, mis moodustati Põhja-Atlandi lepingu artikli 9 kohaselt, või iga tema allasutust, kellel on volitused tema nimel tegutseda. 2. Käesolevat lepingut rakendatakse lepinguosaliste haldusüksuste suhtes territooriumil, mille osas see leping kehtib või millele see laieneb vastavalt artiklile XX, samamoodi nagu seda rakendatakse nende lepinguosaliste keskvalitsuse suhtes, kuid tingimusel, et haldusüksuste vara ei peeta lepinguosalisele kuuluvaks varaks artikli VIII tähenduses. Artikkel II Relvajõud ja selle tsiviilkoosseis, samuti nende liikmed ja viimaste ülalpeetavad on kohustatud austama vastuvõtva riigi seadusi ja hoiduma igasugusest tegevusest, mis ei ole kooskõlas käesoleva lepingu mõttega ning eriti hoiduma igasugusest poliitilisest tegevusest vastuvõtvas riigis. Samuti on saatva riigi kohustus võtta tarvitusele vajalikud abinõud selle tagamiseks. Artikkel III 1. Käesoleva artikli lõikes 2 loetletud tingimustel ja vastuvõtva riigi poolt kehtestatud relvajõudude ja selle liikmete riigi territooriumile sisenemist ja sealt lahkumist reguleeriva korra järgimisel on need liikmed vabastatud passi- ja viisaeeskirjade täitmisest ja sisserände kontrollist vastuvõtva riigi territooriumile sisenedes või sealt lahkudes. Nad on vabastatud ka vastuvõtva riigi välismaalaste registreerimise ja kontrollimise eeskirjade täitmisest, kuid nad ei oma õigust alalisele elukohale või asukohale vastuvõtva riigi territooriumil. 2. Relvajõudude liikmed vajavad ainult järgmisi dokumente, mis tuleb nõudmise korral esitada: a) isikut tõendav dokument, mis on välja antud saatva riigi poolt ja milles on ära näidatud nimed, sünniaeg, auaste ja number (kui on olemas), väeliik ja foto; b) individuaalne või kollektiivne liikumiskorraldus saatva riigi keeles ning inglise ja prantsuse keeles, mis on välja antud saatva riigi või Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni asjaomase ametkonna poolt, ning mis kinnitab isiku või grupi kui relvajõudude liikme või liikmete staatust ja korraldatud liikumist. Vastuvõttev riik võib nõuda, et liikumiskorraldus oleks kaasallkirjastatud tema volitatud esindaja poolt. 3. Tsiviilkoosseisu liikmetel ja ülalpeetavatel peab olema passis sellekohane märge. 4. Kui relvajõudude või tsiviilkoosseisu liige lahkub saatva riigi teenistusest ja ei pöördu saatvasse riiki tagasi, teatavad saatva riigi asutused sellest kohe vastuvõtva riigi asutustele, andes nõutavat üksikasjalikku teavet. Saatva riigi asutused teatavad samuti vastuvõtva riigi asutustele igast liikmest, kes puudub loata kauem kui 21 päeva. 5. Kui vastuvõttev riik nõuab relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikme väljasaatmist oma territooriumilt või annab väljasaatmiskorralduse relvajõudude või tsiviilkoosseisu endise liikme või liikme või endise liikme ülalpeetava kohta, peavad saatva riigi asutused vastutama selle eest, et nad kas võtavad kõnealuse isiku vastu oma territooriumile või korraldavad mingil muul viisil tema lahkumise vastuvõtvast riigist. Seda lõiget rakendatakse ainult isikute suhtes, kes ei ole vastuvõtva riigi kodanikud ja on sisenenud vastuvõtvasse riiki relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmena või eesmärgil saada selle liikmeks, samuti niisuguste isikute ülalpeetavate suhtes. Artikkel IV Vastuvõttev riik kas: a) tunnustab liikluseksamita ja tasuta juhiluba või litsentsi või sõjaväe juhiluba, mis on välja antud saatva riigi või selle haldusüksuse poolt relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmele; või b) väljastab ilma liikluseksamit nõudmata oma juhiloa või litsentsi relvajõudude või tsiviilkoosseisu igale liikmele, kellel on saatva riigi või selle föderaalse allüksuse poolt välja antud juhiluba või litsents või sõjaväe juhiluba. Artikkel V 1. Relvajõudude liikmed kannavad harilikult vormiriietust. Tsiviilriietuse kandmine toimub vastuvõtva riigi relvajõudude liikmetega samadel tingimustel, kui saatva ja vastuvõtva riigi asutused ei ole teisiti kokku leppinud. Relvajõudude regulaarüksuste liikmed on riigipiiri ületamisel vormiriietuses. 2. Relvajõudude või tsiviilkoosseisu teenistussõidukid kannavad lisaks registreerimisnumbrile riiklikku eraldusmärki. Artikkel VI Relvajõudude liikmed võivad omada ja kanda relvi tingimusel, et neil on selleks õigus neile antud korralduste alusel. Saatva riigi asutused suhtuvad mõistvalt vastuvõtva riigi sellekohastesse taotlustesse. Artikkel VII 1. Arvestades käesoleva artikli sätteid: a) on saatva riigi sõjaväevõimudel õigus teostada vastuvõtvas riigis kogu kriminaal- ja distsiplinaarjurisdiktsiooni, mis on saatva riigi seadusega neile antud, kõigi isikute suhtes, kes on selle riigi riigikaitseõiguse subjektid; b) on vastuvõtva riigi asutustel õigus teostada jurisdiktsiooni relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmete ja nende ülalpeetavate suhtes õigusrikkumiste osas, mis nad on toime pannud vastuvõtva riigi territooriumil ja mis on karistatavad selle riigi seaduste järgi. 2. a) Saatva riigi sõjaväevõimudel on õigus teostada ainuõiguslikku jurisdiktsiooni isikute suhtes, kes on selle riigi riigikaitseõiguse subjektid, õigusrikkumiste, sealhulgas riigi julgeolekuga seotud õigusrikkumiste puhul, mis on karistatavad saatva, kuid mitte vastuvõtva riigi seaduste järgi. b) Vastuvõtva riigi asutustel on õigus teostada ainuõiguslikku jurisdiktsiooni relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmete ja nende ülalpeetavate üle õigusrikkumiste puhul, kaasa arvatud riigi julgeolekuga seotud õigusrikkumised, mis on karistatavad vastuvõtva riigi, kuid mitte saatva riigi seaduste järgi. c) Käesoleva lõike ja käesoleva artikli lõike 3 tähenduses hõlmab riigi julgeoleku vastane õigusrikkumine: (i) riigireetmist; (ii) sabotaaži, spionaaži või igasugust riigi ametlike saladustega või riigikaitse saladustega seotud seaduserikkumist. 3. Juhul kui jurisdiktsiooni teostamise õigus on üheaegselt mõlemal riigil, rakendatakse järgmisi reegleid: a) Saatva riigi sõjaväevõimudel on eesõigus teostada jurisdiktsiooni relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikme üle: (i) õigusrikkumiste puhul, mis on suunatud ainult selle riigi vara või julgeoleku vastu või õigusrikkumiste puhul, mis on suunatud ainult selle riigi relvajõudude või tsiviilkoosseisu teise liikme või ülalpeetava isiku või omandi vastu; (ii) õigusrikkumiste puhul, mis tulenevad igast teost või tegevusetusest ametikohustuste täitmisel. b) Kõigi muude õigusrikkumiste puhul on jurisdiktsiooni teostamise eesõigus vastuvõtva riigi asutustel. c) Kui riik, kel on jurisdiktsiooni teostamise eesõigus, otsustab jurisdiktsiooni mitte teostada, teatab ta sellest võimalikult kiiresti teise riigi asutustele. Eesõigust omava riigi asutused suhtuvad mõistlikult teise riigi asutuste palvesse loobuda eesõigusest juhul, kui teine riik peab loobumist eriti tähtsaks. 4. Käesoleva artikli eelnevad sätted ei anna saatva riigi sõjaväevõimudele õigust teostada jurisdiktsiooni isikute suhtes, kes on vastuvõtva riigi kodanikud või alalised elanikud, kui nad ei ole saatva riigi relvajõudude liikmed. 5. a) Vastuvõtva ja saatva riigi asutused abistavad üksteist relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmete või nende ülalpeetavate kinnipidamisel vastuvõtva riigi territooriumil ja nende üleandmisel asutusele, kes teostab jurisdiktsiooni tulenevalt eelnevatest sätetest. b) Vastuvõtva riigi asutused teatavad viivitamatult saatva riigi sõjaväevõimudele iga relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikme või ülalpeetava kinnipidamisest. c) Kahtlustatav relvajõudude või tsiviilkoosseisu liige, kelle suhtes vastuvõttev riik teostab jurisdiktsiooni, jääb vahi alla saatva riigi kätte, kui ta seal on, kuni vastuvõttev riik talle süüdistuse esitab. 6. a) Vastuvõtva ja saatva riigi asutused abistavad üksteist õigusrikkumiste uurimisel, tõendite kogumisel ja esitamisel, kaasa arvatud konfiskeerimine ja vajaduse korral õigusrikkumisega seotud esemete üleandmine. Niisuguste esemete üleandmine võib siiski olla seotud nõudega need üleandva asutuse poolt kindlaks määratud aja jooksul tagastada. b) Lepinguosaliste võimud peavad teatama üksteisele kõigist juhtumitest, mille puhul on neil üheaegne jurisdiktsiooni teostamise õigus. 7. a) Surmaotsust ei viida täide vastuvõtvas riigis saatva riigi võimude poolt, kui vastuvõtva riigi seadused ei näe samasugusel juhul ette niisugust karistust. b) Vastuvõtva riigi asutused suhtuvad mõistvalt saatva riigi asutuste palvesse abistada neid vabaduskaotusliku karistuse täideviimisel, mis on mõistetud saatva riigi võimude poolt käesoleva artikli sätete kohaselt vastuvõtva riigi territooriumil. 8. Kui süüdistatava üle on õigust mõistetud käesoleva artikli sätete kohaselt ühe lepinguosalise asutuste poolt ja ta on õigeks mõistetud või ta on süüdi mõistetud ja kannab karistust või ta on oma karistuse ära kandnud või ta on karistuse kandmisest vabastatud, ei tohi samal territooriumil teise lepinguosalise asutused tema üle enam sama õigusrikkumise pärast õigust mõista. Siiski ei takista käesolev lõige saatva riigi sõjaväevõime õigust mõistmast oma relvajõudude liikme üle distsipliinireegli rikkumise pärast tulenevalt mingist teost või tegevusetusest, mis moodustaski õigusrikkumise, mille pärast tema üle mõistsid õigust teise lepinguosalise võimud. 9. Kui relvajõudude või tsiviilkoosseisu liige või ülalpeetav on eeluurimise all vastuvõtva riigi jurisdiktsiooni alusel, on tal õigus: a) kohesele ja kiirele õigusemõistmisele; b) saada enne kohtuistungit informatsiooni talle esitatud konkreetse süüdistuse või süüdistuste kohta; c) olla vastastatud tema vastu tunnistavate isikutega; d) kohustuslikule menetlusele, et saada tunnistajaid enda kasuks, kui need on vastuvõtva riigi jurisdiktsiooni all; e) omal valikul seaduslikule esindajale enda kaitseks või tasuta või riigi poolt määratud seaduslikule esindajale tingimustel, mis kehtivad sel ajal vastuvõtvas riigis; f) kasutada kompetentse tõlgi teenuseid, kui ta peab seda vajalikuks; ja g) suhelda saatva riigi valitsuse esindajaga ning kui kohtupidamise reeglid seda lubavad, tema kohalolekule kohtuistungil. 10. a) Relvajõudude regulaarüksustel on õigus korda pidada kõigis laagrites, rajatistes ja muudes kohtades, kus nad viibivad kokkuleppel vastuvõtva riigiga. Relvajõudude sõjaväepolitsei võib võtta kasutusele kõik vajalikud abinõud, et tagada kord ja julgeolek nendel aladel. b) Väljaspool neid kohti võib sõjaväepolitseid kasutada ainult kokkuleppel ja koostöös vastuvõtva riigi asutustega, kui see on vajalik distsipliini ja korra tagamiseks relvajõudude liikmete seas. 11. Iga lepinguosaline kehtestab õigusaktid, mida ta peab vajalikuks oma territooriumil asuva teise lepinguosalise seadmete, varustuse, vara, arhiivi ja ametliku informatsiooni nõuetekohase turvalisuse ja kaitse tagamiseks ning isikute karistamiseks, kes võivad üle astuda seda valdkonda reguleerivatest õigusaktidest. Artikkel VIII 1. Iga lepinguosaline loobub nõuete esitamisest iga teise lepinguosalise vastu kahjude tekitamise eest igasugusele talle kuuluvale varale, mida tema maa-, mere- või õhujõud on kasutanud, kui: (i) selle kahju põhjustas teise lepinguosalise relvajõudude liige või töötaja oma kohustuste täitmisel seoses Põhja-Atlandi lepingu rakendamisega; või (ii) kahju tekkis mingi liiklusvahendi, laeva või lennuki kasutamise tõttu, mis kuulus teisele lepinguosalisele ja mida kasutasid tema relvajõud, tingimusel et selle kahju tekitanud liiklusvahendit, laeva või lennukit kasutati seoses Põhja-Atlandi lepingu rakendamisega või tekitati kahju varale, mida sel viisil kasutati. Lepinguosaline loobub nõuetest kõigi teiste lepinguosaliste vastu merepäästetööde eest tasu saamiseks tingimusel, et päästetud laev või last kuulus lepinguosalisele ja seda kasutasid selle relvajõud seoses Põhja-Atlandi lepingu rakendamisega. 2. a) Kahju korral, mis tekitati või tekkis lõike 1 kohaselt lepinguosalisele kuuluvale muule tema territooriumil asuvale varale, määrab iga teise lepinguosalise vastutuse kindlaks ja hindab kahju suuruse käesoleva lõike punkti b järgi valitud arbiter, kui asjaomased lepinguosalised ei lepi kokku teisiti. Arbiter teeb otsuse ka kõigi samast juhtumist tulenevate vastunõuete osas. b) Punktis a mainitud arbiter valitakse kokkuleppel asjaomaste lepinguosaliste vahel vastuvõtva riigi kodanike hulgast, kes töötavad või on töötanud kõrgel kohtumenetlusega seotud ametikohal. Kui asjaomased lepinguosalised ei suuda kahe kuu jooksul kokku leppida arbiteri osas, võib kumbki neist paluda Põhja-Atlandi Asenõukogu esimehel välja valida eelpool kirjeldatud omadustega isik. c) Arbiteri iga otsus on lepinguosalistele siduv ja lõplik. d) Arbiteri poolt määratud hüvitise suurus jaotatakse käesoleva artikli lõike 5 punkti e alapunktides (i), (ii) ja (iii) sätestatu kohaselt. e) Arbiteri tasu määratakse kindlaks asjaomaste lepinguosaliste kokkuleppel ja tuleb koos tema kohusetäitmisega seotud muude kuludega tasuda nende poolt võrdsetes osades. f) Siiski loobub iga lepinguosaline oma nõudest igal sellisel juhul, kui kahju on väiksem kui: Ameerika Ühendriigid: USD 1 400 Belgia: BEF 70 000 Holland: NLG 5 320 Island: KR 22 800 Itaalia: ITL 850 000 Kanada: CAD 1 460 Luksemburg: LFR 70 000 Norra: NOK 10 000 Portugal: ESC 40 250 Prantsusmaa: FRF 490 000 Taani: DKK 9 670 Ühendkuningriik: GBP 500 Iga teine lepinguosaline, kelle omand sai samas vahejuhtumis kannatada, loobub samuti oma nõudest kuni ülaltoodud summani. Valuutade vahetuskursside tunduva muutumise korral lepivad lepinguosalised kokku nende summade vastavates parandustes. 3. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 hõlmab väljend «kuuluma lepinguosalisele» laeva puhul ka aluse prahtimist sellele lepinguosalisele veoks või on see tema poolt rekvireeritud veo teostamise tingimustel või võetud meresaagiks (välja arvatud selles osas, kus kaotuse või võlariski kannab keegi teine isik, mitte lepinguosaline). 4. Iga lepinguosaline loobub kõigist nõuetest iga teise lepinguosalise vastu seoses oma relvajõudude liikme vigastuse või surmaga, mis juhtus selle liikme kohustuste täitmise tõttu. 5. Nõuetega (muud nõuded peale lepinguliste ja nõuded, mille suhtes kohaldatakse käesoleva artikli lõikeid 6 ja 7), mis on tekkinud relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmete tegevuse või tegevusetuse tõttu ametikohustuste täitmisel või mingi muu tegevuse, tegevusetuse või juhtumi tõttu, mille eest relvajõud või tsiviilkoosseis on õiguslikult vastutavad, ja mis on tekitanud vastuvõtva riigi territooriumil kahju kolmandatele isikutele, välja arvatud lepinguosalised, tegeleb vastuvõttev riik järgmiste sätete kohaselt: a) Nõuded registreeritakse, vaadatakse läbi ja lahendatakse kokkuleppe teel või kohtu korras vastuvõtva riigi seaduste ja muude õigusaktide kohaselt, mis reguleerivad vastuvõtva riigi relvajõudude tegevuse tõttu tekkinud nõudeid. b) Vastuvõttev riik võib kõigi niisuguste nõuete osas kokku leppida ja kokkulepitud või kohtu poolt määratud hüvitise tasub vastuvõttev riik oma valuutas. c) Niisugune hüvitis, tulenegu see kokkuleppest või vastuvõtva riigi pädeva kohtuorgani otsusest või siis niisuguse kohtu lõplikust otsusest hüvitise maksmisest keeldumise kohta, on lepinguosalistele siduv ja lõplik. d) Igast hüvitisest, mida vastuvõttev riik maksab, teatatakse asjaomastele saatvatele riikidele koos kõigi üksikasjade ning ettepanekuga jagamise kohta punkti e alapunktide (i), (ii) ja (iii) kohaselt. Kui kahe kuu jooksul ei ole vastust saabunud, siis loetakse esitatud jagamisettepanek vastuvõetuks. e) Hüvitise summa, mida makstakse vastavalt eelmainitud punktides ja käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud nõuete rahuldamiseks, jaotatakse lepinguosaliste vahel järgmiselt: (i) Kui ainult üks saatev riik on üksinda vastutav, jaotatakse määratud või väljamõistetud summa järgmiselt: 25% tasub vastuvõttev riik ja 75% saatev riik. (ii) Kui rohkem kui üks riik on vastutav kahju eest, tuleb määratud või väljamõistetud summa jaotada nende vahel võrdselt; kui aga vastuvõttev riik ei kuulu vastutavate riikide hulka, on tema panus pool iga saatva riigi panusest. (iii) Kui kahju tekitasid lepinguosaliste relvajõud ja seda ei ole võimalik eraldi omistada ühele või mitmele nendest relvajõududest, tuleb määratud või väljamõistetud summa jaotada võrdselt asjaomaste lepinguosaliste vahel; kui aga vastuvõttev riik ei kuulu nende riikide hulka, kelle relvajõud kahju tekitasid, on tema panus pool iga asjaomase saatva riigi panusest. (iv) Juhtumite kohta, mille puhul protsendiline jaotus on heaks kiidetud, tuleb iga poole aasta järel esitada asjaomastele saatvatele riikidele aruanne poole aasta jooksul makstud summade kohta koos palvega need kulud katta. Need kulud tuleb katta võimalikult lühikese aja jooksul vastuvõtva riigi valuutas. f) Juhul kui käesoleva lõike punktide b ja e sätete rakendamine valmistab ühele lepinguosalisele suuri raskusi, võib ta paluda Põhja-Atlandi Nõukogul korraldada teistsugune kokkulepe. g) Relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikme suhtes ei viida läbi menetlust vastuvõtvas riigis tema vastu tehtud otsuse täitmiseks asjas, mis tuleneb tema ametikohustuste täitmisest. h) Välja arvatud need juhud, kui punkti e kohaldatakse käesoleva artikli lõikes 2 käsitletud nõuetele, ei rakendata käesoleva lõike sätteid ühegi nõude puhul, mis tulenevad laeva navigeerimisest või käitamisest või lasti laadimisest, vedamisest või mahalaadimisest või on eelnimetatutega seotud, välja arvatud nõuded isiku surma või vigastuse korral, mille puhul ei kohaldata käesoleva artikli lõiget 4. 6. Nõudeid relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmete vastu, mis ei tulene nende õigusvastastest tegudest või tegevusetusest ametikohustuste täitmisel vastuvõtvas riigis, käsitletakse järgmiselt: a) Vastuvõtva riigi asutused kaaluvad nõuet ja määravad nõude esitajale kompensatsiooni ausal ja õiglasel viisil, arvestades juhtumi kõiki asjaolusid, kaasa arvatud kannatanu käitumine, ja koostavad juhtumi kohta aruande. b) Aruanne esitatakse saatva riigi asutustele, kes otsustavad viivitamatult, kas nad pakuvad ex gratia tasu, ja kui, siis kui suures ulatuses. c) Kui pakutakse ex gratia hüvitist ja nõude esitaja nõustub sellega kui oma nõude täieliku rahuldamisega, teostavad saatva riigi asutused selle makse ise ja teavitavad vastuvõtva riigi võimusid oma otsusest ja makstud summast. d) Miski käesolevas lõikes ei mõjuta vastuvõtva riigi kohtute pädevust menetleda kohtuasja relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikme vastu kuni nõuet ei ole täielikult rahuldatud. 7. Saatva riigi relvajõudude sõiduki loata kasutamisest tulenevad nõuded lahendatakse käesoleva artikli lõike 6 kohaselt, välja arvatud selles osas, milles relvajõud või tsiviilkoosseis on õiguslikult vastutavad. 8. Kui tekib vaidlus selle üle, kas relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikme õigusvastane tegu või tegevusetus pandi toime ametikohustuste täitmisel või kas saatva riigi relvajõudude sõidukit kasutati ilma loata, tuleb see küsimus esitada käesoleva artikli lõike 2 punkti b alusel määratud arbiterile, kelle otsus selles küsimuses on lõplik ja otsustav. 9. Saatev riik ei nõua relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmetele vastuvõtvas riigis puutumatust tsiviilasjades, välja arvatud käesoleva artikli lõikes 5 ettenähtud ulatuses. 10. Saatva ja vastuvõtva riigi asutused teevad koostööd tõendite hankimisel lepinguosalisi puudutavate nõuete õiglaseks arutamiseks ja otsuste tegemiseks. Artikkel IX 1. Relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmed ja nende ülalpeetavad võivad osta kohapeal kaupu isiklikuks tarbimiseks ja kasutada teenuseid, mida nad vajavad, samadel tingimustel vastuvõtva riigi kodanikega. 2. Kaubad, mida on vaja kohapeal soetada relvajõudude või tsiviilkoosseisu ülalpidamiseks, hangitakse üldjuhul nende asutuste kaudu, kes hangivad niisuguseid kaupu vastuvõtva riigi relvajõudude jaoks. Vältimaks niisuguste ostude kahjulikku mõju vastuvõtva riigi majandusele, näitavad riigi asjaomased asutused vajaduse korral ära kaubaartiklid, mille ostmist tuleks piirata või keelata. 3. Kooskõlas juba kehtivate või alles sõlmitavate kokkulepetega saatva ja vastuvõtva riigi volitatud esindajate vahel võtavad vastuvõtva riigi asutused endale ainuvastutuse, et tagada relvajõududele või tsiviilkoosseisule vajalike ehitiste ja maa-alade, samuti nendega seotud seadmete ja teenuste kasutamine. Need kokkulepped ja korraldused peavad olema võimaluste piires vastavuses eeskirjadega, millest lähtutakse vastuvõtvas riigis samasuguse personali majutamisel. Teisiti sätestava erilepingu puudumise korral määratakse ehitiste, maa-alade, seadmete ja teenuste kasutamist ja valdust reguleerivad õigused ja kohustused kindlaks vastuvõtva riigi seaduste kohaselt. 4. Relvajõudude või tsiviilkoosseisu vajadused kohaliku tsiviiltööjõu järele rahuldatakse vastuvõtva riigi asutuste abil tööbörsi kaudu samal viisil nagu vastuvõtva riigi samasugused vajadused. Töölevõtmine ja töötingimused, eriti palgad, lisatasud ja töökaitse-eeskirjad on niisugused, nagu on kindlaks määratud vastuvõtva riigi seadustega. Tsiviiltöötajaid, keda kasutavad relvajõud või tsiviilkoosseis, ei tohi mingil eesmärgil käsitada relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmetena. 5. Kui relvajõududel või tsiviilkoosseisul on oma asukohas puudulikud hamba- või muu ravi võimalused, võivad selle liikmed ja nende ülalpeetavad saada hamba- või muud ravi, kaasa arvatud haiglaravi, samadel tingimustel vastuvõtva riigi samasuguse personaliga. 6. Vastuvõttev riik suhtub heatahtlikult taotlustesse tagada relvajõududele või tsiviilkoosseisule reisimistingimused ja sooduspiletid. Neid tingimusi ja soodustusi käsitletakse asjaomaste valitsuste vahel sõlmitavates erikokkulepetes. 7. Kui lepinguosaliste vahel sõlmitud üldistest või erifinantskokkulepetest ei tulene teisiti, tasuvad relvajõudude asutused käesoleva artikli lõigete 2, 3 ja 4 ning vajaduse korral ka lõigete 5 ja 6 järgi võimaldatud kaupade, majutuse ja teenuste eest viivitamatult kohalikus valuutas. 8. Relvajõud, tsiviilkoosseis, nende liikmed ja ülalpeetavad ei ole käesoleva artikli järgi kaupade ja teenuste ostmisel vabastatud maksudest ega tollilõivudest, mida võetakse kaupade ja teenuste pealt vastuvõtva riigi rahandusalaste õigusaktide kohaselt. Artikkel X 1. Kui mis tahes maksukohustuse tekkimine vastuvõtvas riigis on õiguslikult seotud asukoha või elukohaga, siis perioodi, mil relvajõudude või tsiviilkoosseisu liige viibib selle riigi territooriumil ainult relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmena, ei loeta niisuguse maksustamise puhul vastuvõtvas riigis elamise ajaks ega asukohta või alalist elukohta muutvaks. Relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmed on vastuvõtvas riigis vabastatud maksudest palga ja muude tasude pealt, mida nad saavad niisuguste liikmetena saatvalt riigilt, või igasuguse vallasasja pealt, mille olemasolu vastuvõtvas riigis on seotud ainult nende ajutise viibimisega selles riigis. 2. Miski käesolevas artiklis ei takista relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikme maksustamist igasuguse tulutoova ettevõtluse pealt, millega ta tegeleb vastuvõtvas riigis ja mis ei ole tema teenistuseks relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmena, ning välja arvatud tema palk ja muud tasud ning vallasasjad, millele viidati lõikes 1, ei takista miski käesolevas artiklis maksustamist, milleks niisugune liige on kohustatud vastuvõtva riigi seaduse järgi isegi juhul, kui tema elu- või asukoht on väljaspool vastuvõtva riigi territooriumi. 3. Miski käesolevas artiklis ei kehti tollimaksu kohta, nagu on kindlaks määratud artikli XI lõikes 12. 4. Käesoleva artikli kohaldamisel ei hõlma mõiste «relvajõudude liige» ühtegi isikut, kes on vastuvõtva riigi kodanik. Artikkel XI 1. Välja arvatud juhul, kui käesolevas lepingus on selgelt sätestatud vastupidi, laienevad nii relvajõudude ja tsiviilkoosseisu liikmetele kui ka nende ülalpeetavatele vastuvõtva riigi tolliasutuste poolt rakendatavad seadused ja muud õigusaktid. Eelkõige on vastuvõtva riigi tolliasutustel õigus kooskõlas vastuvõtva riigi seaduste ja määrustega kehtestatud üldtingimustel läbi otsida relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmeid ja nende ülalpeetavaid ning läbi vaadata nende pagas ja sõidukid ning vastavalt neile seadustele ja õigusaktidele esemeid kinni pidada. 2. a) Tollivabalt lubatakse relvajõudude või tsiviilkoosseisu teenistussõidukite ajutist sissevedu ja taasväljavedu käesoleva lepingu lisas toodud vormi kohase dokumendi esitamisel. b) Mitte omal jõul liikuvate sõidukite ajutisel sisseveol kohaldatakse käesoleva artikli lõikes 4 ja taasväljaveol lõikes 8 sätestatut. c) Relvajõudude või tsiviilkoosseisu teenistussõidukid on vabastatud igasugustest maksudest, mida makstakse sõidukite kasutamiseks teeliikluses. 3. Ametlikud pitseriga varustatud dokumendid ei kuulu tollikontrolli alla. Neid dokumente vedavatel kulleritel, olenemata nende staatusest, peab olema artikli III lõige 2 punkti b kohaselt välja antud individuaalne liikumiskorraldus. Liikumiskorralduses peab olema ära näidatud veetavate saadetiste arv ja kinnitus, et need sisaldavad ainult ametlikke dokumente. 4. Relvajõud võivad tollivabalt sisse vedada oma tarbeks inventari ja mõistlikus koguses toiduvaru, samuti varustust ja teisi kaupu eranditult relvajõudude tarbeks ja juhul, kui seda lubab vastuvõttev riik, ka tsiviilkoosseisu ja ülalpeetavate tarbeks. Niisuguse tollivaba sisseveo kohta esitatakse riiki sisenemisel tollipunktis koos kokkulepitud tollidokumentidega vastuvõtva ja saatva riigi vahel kokku lepitud vormi kohane tõend, millele on alla kirjutanud saatva riigi poolt selleks volitatud isik. Nimetatud tõendeid alla kirjutama volitatud isiku nimi, samuti kasutatavad allkirja- ja templijäljendi näidised saadetakse vastuvõtva riigi tolliasutustele. 5. Relvajõudude või tsiviilkoosseisu liige võib esmakordsel vastuvõtvasse riiki teenima saabumisel või iga tema ülalpeetava esmakordsel saabumisel tema juurde tollivabalt sisse vedada teenistusperioodiks oma isiklikku vara ja mööblit. 6. Relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmed võivad ajutiselt tollivabalt sisse vedada isiklikke mootorsõidukeid oma isiklikuks ja oma ülalpeetavate kasutuseks. Käesolev artikkel ei kohusta isiklike sõidukite puhul tagama maksuvabastust teede kasutamise eest. 7. Relvajõudude asutuste poolt teostatav sissevedu lisaks relvajõudude ja tsiviilkoosseisu tarbeks mõeldule ja muu sissevedu lisaks käesoleva artikli lõigetes 5 ja 6 käsitletule, mida teostavad relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmed, ei kuulu käesoleva artikli alusel tollimaksudest ja muudest kohustustest vabastamisele. 8. Kaupu, mis on sisse veetud tollivabalt lõike 2 punkti b ja lõigete 4, 5 või 6 järgi: a) võib vabalt taasväljavedada tingimusel, et lõike 4 alusel sisseveetud kaupade puhul esitatakse tolliametile selle lõike alusel välja antud tõend: tolliasutus võib siiski kontrollida, kas taasväljaveetavad kaubad on samad, mida tõendis, kui see on olemas, kirjeldatakse ja kas need on imporditud lõike 2 punktis b ja lõigetes 4, 5 või 6 sätestatud tingimustel; b) ei tohi harilikult vastuvõtvas riigis võõrandada müümise või kinkimise teel; siiski võib erijuhtumi korral olla võõrandamine lubatud vastuvõtva riigi asjaomaste asutuste poolt kehtestatud tingimustel (näiteks tollimaksude ja maksude maksmisel ning allumisel kaubanduse ja valuutavahetuse järelevalve nõudmistele). 9. Vastuvõtvas riigis ostetud kaupu veetakse välja ainult vastuvõtva riigi seaduste kohaselt. 10. Tolliasutused tagavad regulaarüksustele riigipiiri ületamise erikorra tingimusel, et asjaomaseid tolliasutusi on sellest õigeaegselt teavitatud. 11. Vastuvõtva riigi poolt kehtestatakse erikord, mille järgi vabastatakse kõigist tollimaksudest ja muudest maksudest relvajõudude ja tsiviilkoosseisu poolt kasutatavate teenistussõidukite, lennukite ja laevade jaoks mõeldud kütuse-, õli- ja määrdeainetarned. 12. Käesoleva artikli lõigetes 1 kuni 10: «tollimaks» tähendab tollimakse ja kõiki sisseveol või väljaveol makstavaid makse, välja arvatud koormised ja maksud, mis on teenustasud; «sissevedu» hõlmab kauba tolliladudest või pidevast tollijärelevalvest vabastamist tingimusel, et sisseveetavad kaubad ei ole kasvatatud, toodetud või valmistatud vastuvõtvas riigis. 13. Käesoleva artikli sätteid kohaldatakse vastavate kaupade puhul mitte ainult vastuvõtvasse riiki sisseveol või väljaveol, vaid ka siis, kui need läbivad transiidina ühe lepinguosalise territooriumi, ja sel juhul tähendab väljend «vastuvõttev riik» selles artiklis iga lepinguosalist, kelle territooriumi kaubad transiidina läbivad. Artikkel XII 1. Vastuvõtva riigi tolli- või rahandusasutused võivad käesolevas lepingus sätestatud igasuguste tolli- või rahandusalaste erandlike maksuvabastuste või soodustuste tegemisel tingimusena nõuda, et järgitaks nende poolt kuritarvituste vältimiseks vajalikuks peetud tingimusi. 2. Sisseveol vastuvõtvasse riiki võivad need asutused keelduda igasugusest käesolevas lepingus sätestatud erandi tegemisest kaupade osas, mis on kasvatatud, toodetud või valmistatud vastuvõtvas riigis, ja mida on sealt välja veetud tasuta või makse maksmata või nii, et tasutud maksud tagastati, kui need maksud oleksid kuulunud tasumisele, kui väljavedu ei oleks toimunud. Kaupu, mis on tollilaost välja viidud, tuleb pidada sisseveetuiks, kui neid käsitati väljaveetuina tollilaos hoiul olemise tõttu. Artikkel XIII 1. Vältimaks tolli- ja rahandusalaste seaduste ja muude õigusaktide rikkumisi, abistavad vastuvõtvate ja saatvate riikide asutused üksteist uurimisel ja tõendite kogumisel. 2. Relvajõudude asutused annavad igakülgset abi, et tagada vastuvõtva riigi tolli- või rahandusasutuste poolt või nende nimel kinnipidamisele kuuluvate esemete üleandmine nendele asutustele. 3. Relvajõudude asutused annavad igakülgset abi, et tagada relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmete või nende ülalpeetavate poolt tasumisele kuuluvate tollimaksude, maksude ja trahvide tasumine. 4. Relvajõududele või selle tsiviilkoosseisule, mitte aga relvajõudude või tsiviilkoosseisu liikmele, kuuluvad teenistussõidukid ja esemed, mis on kinni peetud vastuvõtva riigi asutuste poolt seoses tema tolli- või rahandusalaste seaduste ja määruste rikkumisega, antakse üle asjaomaste relvajõudude vastavatele asutustele. Artikkel XIV a. Relvajõudude, tsiviilkoosseisu ning nii nende liikmete kui ka ülalpeetavate suhtes jäävad kehtima saatva riigi valuutavahetuse eeskirjad, samuti vastuvõtva riigi eeskirjad. b. Valuuta vahetamisega tegelevad saatva ja vastuvõtva riigi asutused võivad välja anda erieeskirju rakendamiseks relvajõudude või tsiviilkoosseisu ja nii nende liikmete kui ka ülalpeetavate suhtes. Artikkel XV 1. Arvestades käesoleva artikli lõiget 2 jääb käesolev leping jõusse vaenutegevuse korral, mille suhtes rakendatakse Põhja-Atlandi lepingut, välja arvatud nõuete lahendamist käsitlevad sätted artikli VIII lõigetes 2 ja 5, mida ei kohaldata sõjakahjudele, ja asjaomased lepinguosalised vaatavad viivitamatult üle lepingu sätted ning eriti artiklite III ja VII sätted, leppides kokku soovitud muudatustes nendevahelise lepingu rakendamise osas. 2. Niisuguse vaenutegevuse korral on igal lepinguosalisel õigus peatada käesoleva lepingu mis tahes sätte rakendamine enda poolt, teatades teistele lepinguosalistele sellest 60 päeva ette. Kui seda õigust kasutatakse, siis arutavad lepinguosalised viivitamatult peatatud sätete asendamist sobivate sätetega. Artikkel XVI Kõik käesoleva lepingu tõlgendamise või rakendamisega seotud lahkarvamused lepinguosaliste vahel lahendatakse nendevaheliste läbirääkimiste teel, pöördumata mõne välise jurisdiktsiooni poole. Välja arvatud juhtudel, kui käesolevas lepingus on selgelt sätestatud vastupidiselt, esitatakse lahkarvamused, mida ei suudeta lahendada otseste läbirääkimiste teel, Põhja-Atlandi Nõukogule. Artikkel XVII Iga lepinguosaline võib igal ajal nõuda käesoleva lepingu mis tahes artikli läbivaatamist. Nõue adresseeritakse Põhja-Atlandi Nõukogule. Artikkel XVIII 1. Käesolev leping ratifitseeritakse ja ratifitseerimiskirjad deponeeritakse esimesel võimalusel Ameerika Ühendriikide valitsuse juures, kes teatab igale allakirjutanud riigile selle deponeerimise kuupäeva. 2. Pärast kolmekümne päeva möödumist sellest, kui neli allakirjutanud riiki on oma ratifitseerimiskirjad deponeerinud, jõustub käesolev leping nende suhtes. Iga järgmise allakirjutanud riigi suhtes jõustub see pärast kolmekümne päeva möödumist tema poolt ratifitseerimiskirja deponeerimisest. 3. Arvestades Põhja-Atlandi Nõukogu nõusolekut ning tema poolt seatud tingimusi, on käesolev leping pärast jõustumist avatud ühinemiseks igale riigile, kes on ühinenud Põhja-Atlandi lepinguga. Ühinemine toimub ühinemiskirja deponeerimisega Ameerika Ühendriikide valitsuse juures, kes teatab igale allakirjutanud ja ühinevale riigile deponeerimise kuupäeva. Käesolev leping jõustub iga ühinemiskirja deponeerinud riigi suhtes pärast kolmekümne päeva möödumist sellise kirja deponeerimise kuupäevast. Artikkel XIX 1. Iga lepinguosaline võib käesoleva lepingu denonsseerida pärast nelja aasta möödumist lepingu jõustumise kuupäevast. 2. Lepingu denonsseerimine lepinguosalise poolt toimub kirjaliku teatega, mille lepinguosaline saadab Ameerika Ühendriikide valitsusele, kes teavitab kõiki teisi lepinguosalisi sellest teatest ja teate kättesaamise kuupäevast. 3. Denonsseerimine jõustub pärast ühe aasta möödumist teate kättesaamisest Ameerika Ühendriikide valitsuse poolt. Nimetatud üheaastase perioodi möödumisel kaotab leping kehtivuse selle denonsseerinud lepinguosalise suhtes, kuid on endiselt jõus teiste lepinguosaliste suhtes. Artikkel XX 1. Arvestades käesoleva artikli lõigete 2 ja 3 sätteid, kohaldatakse käesolevat lepingut ainult lepinguosalise emamaa territooriumi suhtes. 2. Iga riik võib siiski oma ratifitseerimis- või ühinemiskirja deponeerimisel või igal ajal pärast seda deklareerida teatega Ameerika Ühendriikide valitsusele, et käesolev leping laieneb (erilepingu sõlmimise puhul, kui deklareeriv riik peab seda vajalikuks, selle riigi ja iga asjaomase saatva riigi vahel) kõigile või mõnele territooriumile, mille rahvusvaheliste suhete eest ta vastutab Põhja-Atlandi lepingu piirkonnas. Käesolev leping laieneb teates nimetatud territooriumile või territooriumidele pärast kolmekümne päeva möödumist Ameerika Ühendriikide valitsuse poolt teate saamisest või pärast kolmekümne päeva möödumist erilepingute sõlmimisest, kui vaja, või kui leping on jõustunud artikli XVIII alusel, vastavalt sellele, missugune tähtaeg neist on hilisem. 3. Riik, kes on käesoleva artikli lõike 2 kohaselt deklareerinud käesoleva lepingu laienemisest mõnele territooriumile, mille rahvusvaheliste suhete eest ta vastutab, võib denonsseerida lepingu eraldi selle territooriumi suhtes vastavalt artikli XIX sätetele. Mille kinnituseks on täievolilised esindajad käesolevale lepingule alla kirjutanud. Koostatud Londonis 19. juunil 1951. aastal inglise ja prantsuse keeles, kusjuures mõlemad tekstid on võrdse jõuga, ühes eksemplaris, mis deponeeritakse Ameerika Ühendriikide valitsuse arhiivis. Ameerika Ühendriikide valitsus edastab tõestatud koopiad kõigile allakirjutanud ja ühinevatele riikidele. Lisa ................................................................. Riik Ministeerium või Amet TRIPTYQUE Kehtiv alates ..................................................... kuni .............................................................. Ajutiseks sisseveoks ............................................................................................................................................................. Alljärgnevale teenistussõidukile Mark ............................................................................................................................................................. Registreerimisnumber Mootorinumber ........................................................................ .................................................................... Tagavararehvid ............................................................................................................................................................. Paigaldatud kommunikatsioonivarustus ............................................................................................................................................................ Sõiduki kasutaja nimi ja allkiri ............................................................................................................................................................ Väljastamise kuupäev Kelle korraldusel ........................................................................ .................................................................... AJUTISED VÄLJA- JA SISSESÕIDUD Sadam või tollipunkt Kuupäev Tolliametniku allkiri ja pitser Väljasõit ...................................................................................................................................................... Sissesõit ...................................................................................................................................................... Väljasõit ...................................................................................................................................................... Sissesõit ...................................................................................................................................................... Väljasõit ...................................................................................................................................................... Sissesõit ......................................................................................................................................................