Vabariigi Valitsus — Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2003. a korralduse nr 377-k "Riikliku lepitaja nimetamine" peale esitatud vaide läbivaatamine — RTL, 98, 1479

Korraldus kehtestatakse «Haldusmenetluse seaduse» (RT I 2001, 58, 354; 2002, 53, 336; 61, 375; 2003, 20, 117) § 73 lõike 2 alusel. 1. Menetluse käik Seoses valimisega Riigikogu liikmeks vabastas Vabariigi Valitsus oma 21. märtsi 2003. a korraldusega nr 217-k «Henn Pärna teenistusest vabastamine» riikliku lepitaja 22. märtsil 2003. a ennetähtaegselt teenistusest. Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2003. a korraldusega nr 377-k «Riikliku lepitaja nimetamine» (RTL 2003, 72, 1073) nimetati Sotsiaalministeeriumi ettepanekul Raivo Paavo riiklikuks lepitajaks määratud tähtajaks 11. juunist 2003. a kuni 10. juunini 2006. a. 17. juulil 2003. a esitas Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon (edaspidi TALO) vaide eelnimetatud Vabariigi Valitsuse korralduse tühistamiseks. Avaldaja väitel on riikliku lepitaja ametisse nimetamisel rikutud «Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse» (RT I 1993, 26, 442; 1996, 3, 57; 1998, 57, 858; 2002, 63, 387) (edaspidi KTLS) § 8 lõiget 3 ja Vabariigi Valitsuse 30. novembri 1993. a määrusega nr 372 kinnitatud «Kollektiivse töötüli lepitaja põhimääruse» (RT I 1994, 3, 19; 1995, 38, 499; 1997, 8, 50) punkti 5, mille kohaselt riikliku lepitaja nimetab ametisse Vabariigi Valitsus Sotsiaalministeeriumi, tööandjate ja töötajate keskliitude ühise kokkuleppe alusel. Samuti väidab avaldaja, et riikliku lepitaja ametisse nimetamisel on rikutud 26. oktoobril 2001. a Sotsiaalministeeriumi, Eesti Tööandjate Keskliidu (edaspidi ETKL), Eesti Ametiühingute Keskliidu (edaspidi EAKL) ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni vahel sõlmitud kokkulepet «Riikliku lepitaja ametisse nimetamise kohta» (edaspidi kokkulepe), mille punkt 1 on KTLS § 8 lõike 3 ja «Kollektiivse töötüli lepitaja põhimääruse» punkti 5 taasesitus. Kokkuleppe punkt 2 sätestab, et tuginedes hästitoimiva sotsiaalpartnerluse traditsioonile, esitatakse riikliku lepitaja kandidaat iga kord pärast kolmeaastase volituste tähtaja lõppemist tööandjate ja ametiühingu keskliitude poolt kordamööda. Avaldaja leiab, et erinevalt EAKList esitas TALO oma kandidaadi riikliku lepitaja ametikohale Sotsiaalministeeriumi poolt määratud tähtajaks. Samuti väidab avaldaja, et ei Sotsiaalministeerium ega Riigikantselei ei informeerinud neid Vabariigi Valitsusele esitatavast kandidatuurist, rikkudes sellega KTLS § 8 lõiget 3, «Kollektiivse töötüli lepitaja põhimääruse § 5, kokkuleppe punkti 1 ja Vabariigi Valitsuse reglemendi § 34 lõiget 8, § 36 ja kõiki neid paragrahve, mis käsitlevad Vabariigi Valitsuse istungite päevakorra ettevalmistamise ning kinnitamisega seotud protseduure. Vaide esitaja väidab, et Sotsiaalministeerium ei pidanud kinni protsessuaalsetest nõuetest, jättes Vabariigi Valitsuse korralduse projekti TALO esindajatega kooskõlastamata. Peaministri resolutsiooniga paluti sotsiaalministril esitada selgitused ja riigisekretäril valmistada Vabariigi Valitsusele ette materjalid vaidemenetluse läbiviimiseks. 2. Faktilised asjaolud Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2003. a korralduse «Riikliku lepitaja nimetamine» eelnõule lisatud seletuskirjast, EAKL, ETKL ja TALO kirjadest nähtub järgmist: EAKL ja TALO ei saavutanud ühist seisukohta kandidaadi osas. Sotsiaalministeerium tegi ettepaneku nimetada riiklikuks lepitajaks Raivo Paavo, kelle ametisse nimetamiseks on andnud nõusoleku EAKL ja ETKL. EAKL esitas riikliku lepitaja ametikohale Raivo Paavo, arvestades tema töökogemust ja autoriteeti nii ametiühingute kui ka tööandjate seas (EAKL 28.04.2003 kiri). Samuti märgitakse, et vaatamata läbirääkimistele TALO esindajatega ei saa esitada EAKL ja TALO ühist kandidaati riiklikuks lepitajaks. ETKL toetab oma kirjas EAKL kandidaadi Raivo Paavo nimetamist riikliku lepitaja ametikohale (ETKLi 2. aprilli 2003. a kiri). TALO esitas riikliku lepitaja ametikohale Ago Tuulingu (TALO 4. aprilli 2003. a ja 22. aprilli 2003. a kirjad). TALO märgib, et 21. aprillil 2003. a toimunud EAKL ja TALO esindajate kohtumisel riikliku lepitaja nimetamise küsimuses jäid mõlemad osapooled oma esitatud kandidaadi juurde, samuti arutas TALO juhatus nimetatud probleemi samal päeval täiendavalt, kuid ei pidanud vajalikuks muuta varasemat otsust. Seoses vaidemenetluse algatamisega esitas Sotsiaalministeerium Vabariigi Valitsusele oma selgitused. Sotsiaalministeeriumi poolt esitatud selgituste kohaselt informeeris ministeerium 13. märtsi 2003. a kirjaga EAKLi ja TALOt, et vastavalt kokkuleppe punktile 2 on riikliku lepitaja kandidaadi esitamise kord ametiühingutel ning paluti esitada ühiskandidaat 20. märtsiks 2003. a. Nimetatud kuupäevaks EAKL ja TALO oma ühist kandidaati ei esitanud. TALO juhatus võttis 18. märtsil 2003. a vastu otsuse esitada riikliku lepitaja kandidaadiks Ago Tuuling, EAKL juhatus võttis 1. aprillil 2003. a vastu otsuse esitada riikliku lepitaja kandidaadiks Raivo Paavo. ETKL informeeris oma 2. aprilli 2003. a kirjaga, et toetab EAKLi kandidaati Raivo Paavot. TALO teeb 4. aprilli 2003. a kirjas Vabariigi Valitsusele, Sotsiaalministeeriumile ja sotsiaalpartneritele ettepaneku aktsepteerida Ago Tuulingu kandidatuuri riikliku lepitaja ametikohale. 9. aprillil 2003. a informeeris Sotsiaalministeerium oma kirjaga EAKLi ja TALOt sellest, et kokkuleppe punkti 2 aluseks võttes ei pea Sotsiaalministeerium võimalikuks teha valikut EAKL ja TALO poolt esitatud kahe kandidaadi vahel ning esitas palve nimetada ühiskandidaat hiljemalt 15. aprilliks 2003. a. TALO 22. aprilli 2003. a kirjaga teavitatakse, et juhatus jääb oma endise ettepaneku juurde esitada riikliku lepitaja kandidaadiks Ago Tuuling, samuti teavitatakse TALO ja EAKL esindajate kohtumisest, kus mõlemad osapooled jäid oma esitatud kandidaatide juurde. EAKL teavitas oma 28. aprilli 2003. a kirjaga, et esitab kandidaadiks riikliku lepitaja ametikohale Raivo Paavo. Mõlemad osapooled nendivad oma kirjades (EAKLi 28. aprilli 2003. a kiri ja TALO 22. aprilli 2003. a kiri), et vaatamata keskliitude esindajate vahel toimunud läbirääkimistele ei ole ühise kandidaadi suhtes kokkuleppele jõutud. 3. Õiguslikud järeldused ja Vabariigi Valitsuse kaalutlused KTLS § 8 lõike 3 kohaselt nimetab riikliku lepitaja ametisse Vabariigi Valitsus Sotsiaalministeeriumi, tööandjate ja töötajate keskliitude ühise kokkuleppe alusel kolmeks aastaks. Vastupidist olukorda, kus osapooled riikliku lepitaja kandidaadi osas ühisele kokkuleppele ei jõua, seadus ei reguleeri. Arvestades asjaolu, et töötajate keskliidud ei jõudnud ühisele kokkuleppele riikliku lepitaja kandidaadi osas, lähtus Vabariigi Valitsus otsuse langetamisel põhimõttest nimetada ametisse kandidaat, kellel on suurem osapoolte toetus. Kuna Raivo Paavo kandidatuuri toetasid lisaks EAKLile ka ETKL ja Sotsiaalministeerium, siis nimetati riiklikuks lepitajaks Raivo Paavo. Lisaks lähtus Vabariigi Valitsus otsuse langetamisel asjaolust, et eelnimetatud volitusnorm Vabariigi Valitsusel ei ole pelgalt õigus riiklik lepitaja ametisse nimetada, vaid ka kohustus tagada sotsiaalselt tundlikus sfääris seadusega ettenähtud ametikoha täitmine. Seadus ei sätesta ka riikliku lepitaja asendajat ega asendamise korda, seega ei ole riikliku lepitaja volitusi võimalik ka edasi delegeerida, mistõttu riiklikule lepitajale seadusega ettenähtud pädevuse realiseerimata jätmine võib ohtu seada kollektiivsete töötülide seadusekohase lahendamise. KTLS § 8 lõike 4 kohaselt on tööandjate liitude ja töötajate liitude vaheliste töötülide lahendamine riikliku lepitaja ainupädevuses. Antud olukorras, kus riikliku lepitaja ametikoht oli täitmata alates 22. märtsist 2003. a ja seadusega ei ole reguleeritud protseduuri juhul, kui osapooled kokkulepet ei saavuta, ei olnud Vabariigi Valitsusel enam võimalik anda töötajate keskliitudele täiendavat aega ühise kandidaadi osas kokkuleppe saavutamiseks. Vabariigi Valitsus leiab, et 13. märtsist käesoleval aastal, kui EAKL ja TALO sotsiaalministri kirjaga informeeriti ja paluti esitada oma kandidaat riikliku lepitaja ametikohale kuni Vabariigi Valitsuse korralduse kehtestamiseni 11. juunil käesoleval aastal oli töötajate keskliitudel piisavalt aega ühise kandidaadi osas kokkuleppele jõudmiseks. Vaide esitaja väide, mille kohaselt ETKL andis oma 20. märtsi 2003. a juhatuse otsuse alusel riikliku lepitaja ainumääramise õiguse EAKLile, ei vasta tegelikkusele. ETKLi 2. aprilli 2003. a kirjast nähtub tõepoolest, et juhatus on otsustanud anda riikliku lepitaja nimetamise võimaluse ametiühingute keskliidule ning lisaks kinnitatakse, et toetatakse EAKLi kandidaati Raivo Paavot. Samas ei ole viidatud ETKLi juhatuse otsus TALOle siduv ega too kaasa õiguslikke tagajärgi TALOle, mida kinnitab ka asjaolu, et TALO esitas oma kandidaadi riikliku lepitaja ametikohale. Vaidest nähtub, et TALO hinnangul on rikutud riikliku lepitaja esitamise pariteetsuse nõuet, mis näeb ette antud ametiisiku esitamist töötajate ja tööandjate keskliitude konsensuse alusel, kuigi KTLS § 8 lõike 3 kohaselt nimetab riikliku lepitaja ametisse Vabariigi Valitsus Sotsiaalministeeriumi, tööandjate ja töötajate keskliitude ühise kokkuleppe alusel. Seega on asja otsustamisel vajalik kõigi seaduses sätestatud osapoolte konsensus. Vaide esitaja leiab, et EAKL ei esitanud tähtaegselt oma kandidaati ega esitanud kandidaadi nime sotsiaaldialoogi partnerile. Asjaolu, et Sotsiaalministeeriumi poolt määratud tähtajaks esitati kandidaat üksnes TALO poolt, ei tähenda, et arvestama oleks pidanud ainult TALO juhatuse poolt kinnitatud kandidaati. Vabariigi Valitsus leiab, et Sotsiaalministeeriumi poolt oli mõistlik ära oodata ka EAKLi ettepanek. Sotsiaalministeeriumi poolt antud selgitustest nähtub, et ministeerium eeldas töötajate keskliitude konsensuse saavutamist vastavalt kokkuleppele, pikendades selleks ka ettepanekute esitamise tähtaega. Ei saa nõustuda vaide esitaja väitega, et ei Sotsiaalministeerium ega Riigikantselei ei informeerinud neid Vabariigi Valitsusele esitatavast kandidaadist, millega rikuti KTLSi, kollektiivse töötüli lepitaja põhimäärust, kokkuleppe punkti 1 ja Vabariigi Valitsuse reglemendi § 34 lõiget 8, § 36 ja kõiki neid paragrahve, mis käsitlevad Vabariigi Valitsuse istungite päevakorra ettevalmistamise ja kinnitamisega seotud protseduure. TALOle olid erimeelsused kandidaatide osas teada, samuti oli Sotsiaalministeerium korduvalt palunud esitada ühine kandidaat. Nagu nähtub ETKL 2. aprilli 2003. a kirjast, teavitati TALOt ETKLi juhatuse otsusest toetada Raivo Paavo kandidatuuri. Samuti ei saanud TALOle olla teadmata asjaolu, et antud küsimus vajas Vabariigi Valitsuse kiireloomulist otsustust, kuna alates 22. märtsist 2003. a oli riikliku lepitaja ametikoht täitmata, seega ei saanud Vabariigi Valitsus eelnõu menetlemisel järgida Vabariigi Valitsuse reglemendis sätestatud eelnõude menetlemise üldist korda. Vaide esitaja on ekslikult viidanud Vabariigi Valitsuse reglemendi § 34 lõikele 8. Ilmselt on silmas peetud § 34 punkti 8, mille kohaselt peab eelnõule lisatud seletuskiri sisaldama selgitusi selle kohta, kellele on õigusakti eelnõu kooskõlastamiseks ja arvamuse andmiseks saadetud ja kooskõlastuse tulemused, sealhulgas milliste märkustega ja mis põhjusel on jäetud arvestamata. Ei saa nõustuda vaide esitaja väitega, et TALOga jäeti kooskõlastamata Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu riikliku lepitaja ametisse nimetamise kohta. Vabariigi Valitsuse reglemendi punkt 25 sätestab, et vajaduse korral esitatakse eelnõu arvamuse saamiseks ka teistele asjaomastele institutsioonidele. Antud juhul puudus vajadus eelnõu esitamiseks arvamuse saamiseks, kuna kõik sotsiaalpartnerid olid oma arvamused esitanud kirjalikult ja kinnitasid ka läbirääkimiste käigus, et jäävad esitatud kandidaatide juurde. «Haldusmenetluse seaduse» § 40 lõike 3 punkti 1 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. «Haldusmenetluse seaduse» § 40 lõike 3 punkti 2 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosaliste arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Arvestades eeltoodut nähtub, et Vabariigi Valitsus ei kaldunud esitatud andmetest kõrvale. TALOl oli võimalus vastuväidete esitamiseks ja seisukoha andmiseks, mis nähtub korralduse eelnõule lisatud 4. aprilli 2003. a ja 22. aprilli 2003. a kirjadest. Küll aga võib nõustuda vaide esitaja väitega, et korraldusest ei selgu, miks on jäetud TALO ettepanek arvestamata. Samas nähtub korraldusele lisatud seletuskirjast, et Raivo Paavot eelistatakse, sest tema kandidatuuri toetavad EAKL, ETKL ja Sotsiaalministeerium. Vabariigi Valitsus oli teadlik kahe võimaliku riikliku lepitaja kandidatuurist ja tegi eeltoodud kaalutlustel otsuse nimetada riiklikuks lepitajaks Raivo Paavo. Tulenevalt suutmatusest ühise kandidaadi osas kokkuleppele jõuda, oli Vabariigi Valitsus sunnitud asja kiireloomuliseks lahendamiseks menetlema Sotsiaalministeeriumi poolt esitatud Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu Vabariigi Valitsuse reglemendi punktis 28 sätestatud korras. Nimetatud sätte kohaselt esitatakse kiiret otsustamist vajavate asjade materjalid Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda võtmiseks pärast reglemendi punktis 26 ettenähtud tähtaegu asjaomase ministri poolt motiveeritult ning vahetult peaministrile, kelle otsusel võib enne istungit arvata päevakorda täiendavaid punkte. Seega ei saa nõustuda vaide esitaja väitega, et korralduse kehtestamisel on rikutud Vabariigi Valitsuse reglementi. 4. Otsus Arvestades eeltoodut ja kaaludes kõiki asjaolusid kogumis otsustab Vabariigi Valitsus «Haldusmenetluse seaduse» § 85 punkti 4 alusel jätta vaie rahuldamata. 5. Vaidlustamine Käesoleva korralduse peale võib Tallinna Halduskohtule esitada kaebuse «Halduskohtumenetluse seadustikus» (RT I 1999, 31, 425; 33, õiend; 40, õiend; 96, 846; 2000, 51, 321; 2001, 53, 313; 58, 355; 2002, 29, 174; 50, 313; 53, 336; 62, 376; 2003, 13, 67; 23, 140) sätestatud korras ja tingimustel 30 päeva jooksul korralduse teatavaks tegemise päevast arvates. Peaminister Juhan PARTS Riigisekretär Heiki LOOT