Vabariigi Valitsus — Eesti kodakondsuse andmisest keeldumine — RTL, 2003, 93, 1400

(õ) 26.05.2009 14.40 Korraldus kehtestatakse «Kodakondsuse seaduse» (RT I 1995, 12, 122; 83, 1442; 1998, 111, 1827; 2000, 51, 323; 2001, 93, 565; 2002, 53, 336; 62, 376; 90, 518; 2003, 18, 101) § 20 lõike 1 alusel. 1. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK P. K. (sünd 7.08.1961) sooviavaldus Eesti kodakondsuse saamiseks võeti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Ida-Virumaa osakonna Jõhvi büroos menetlusse 31. jaanuaril 2003. a «Kodakondsuse seaduse» § 32 lõike 2 alusel. 1. märtsini 2003. a kehtinud «Kodakondsuse seaduse» redaktsiooni § 32 lõike 2 kohaselt sai enne 1. aprilli 1995. a alusetult Eesti kodaniku passi saanud isik Eesti kodakondsuse varem kehtinud «Kodakondsuse seaduse» (RT 1992, 7, 109; 1993, 13, 204; RT I 1993, 17, 272; 1994, 88, 1491; 1995, 12, 122) § 6 või § 7 punkti 1 alusel. P. K. Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse menetlemisele eelnenud Eesti kodaniku passi väljavahetamise menetluse käigus tuvastati, et P. K. on Eesti kodakondsust tõendava dokumendi taotlemisel valeandmete esitamisega varjanud asjaolusid, mis oleksid välistanud talle Eesti kodakondsust tõendava dokumendi väljastamise. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on oma 25. aprilli 2003. a kirjaga nr 15.2-20/19274 teavitanud P. K. sellest, et teadaolevatest asjaoludest lähtudes tehakse tema Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse suhtes Eesti kodakondsuse andmisest keeldumise otsus ning palunud tal esitada omapoolseid vastuväiteid. P. K. esitas oma 25. mai 2003. a kirjas järgmised vastuväited: 1) tema poolt Eesti kodaniku passi taotlemisel esitatud valeandmed ei saa olla Eesti kodakondsuse andmisest keeldumise aluseks, kuna need ei ole esitatud Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse menetlemise käigus; 2) 1994. aastal dokumentide esitamisel ei olnud ta teadlik neis sisalduvatest valeandmetest, millest tulenevalt puudus tal ka soov ametnike teadlikuks eksitamiseks. 2. ÕIGUSLIKUD JÄRELDUSED Vastavalt «Kodakondsuse seaduse» § 21 lõike 1 punktile 1 ei anta ega taastata Eesti kodakondsust isikule, kes on Eesti kodakondsuse või seda tõendava dokumendi taotlemisel valeandmete esitamisega varjanud asjaolusid, mis välistavad talle Eesti kodakondsuse andmise või taastamise või oleksid välistanud talle Eesti kodakondsust tõendava dokumendi väljastamise. P. K. väljastati esmakordselt Eesti kodaniku pass 16. märtsil 1994. a Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Ida-Virumaa Jõhvi büroos kui sünnijärgsele Eesti kodanikule. Esmakordse Eesti kodaniku passi saamise avaldusele lisatud rahvastiku arvestuse kaardile märkis P. K. oma isa sünnikohaks Petseri maakonna Senno valla Kolomno küla. Eeltoodu kinnituseks esitas P. K. Pihkva oblasti Petseri rajooni Novoisborski Külanõukogu 23. novembri 1993. a tõendi nr 149, mille kohaselt tema isa J. K. sündis 1926. aastal Petseri rajooni Novoisborski külanõukogu Kolomno külas ning elas seal kuni 1950. aastani. Eelnimetatud andmete alusel loeti tõendatuks P. K. kuulumine Eesti kodakondsusesse sünnilt. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt läbiviidud hilisema kontrolli tulemusel on tuvastatud, et P. K. poolt 1994. aastal esitatud andmed ei vasta tõele. 7. mail 2002. a Vene Föderatsiooni Arhangelski oblasti Perekonnaseisuametilt saadud tõendilt nr 13-61/242 nähtub, et P. K. isa J. K. on sündinud 11. juunil 1926. a Vene Föderatsioonis Arhangelski linnas. Eeltoodust lähtuvalt on tõendatud, et P. K. on Eesti kodakondsust tõendava dokumendi taotlemisel valeandmete esitamisega varjanud asjaolusid, mis oleksid välistanud talle Eesti kodakondsust tõendava dokumendi väljastamise. Seega vastab P. K. «Kodakondsuse seaduse» § 21 lõike1 punktis 1 sätestatud tingimustele, mille esinemisel on Vabariigi Valitsus kohustatud keelduma välismaalasele Eesti kodakondsuse andmisest. Eesti kodakondsuse andmisest keeldumisel ei oma õiguslikku tähendust P. K. poolt vastuväitena toodud asjaolu, et Eesti kodakondsuse andmisest keeldumise aluseks ei saa olla tema poolt Eesti kodaniku passi taotlemisel esitatud valeandmeid sisaldav dokument. «Kodakondsuse seaduse» § 21 lõike 1 punkti 1 kohaselt tuleb kodakondsuse andmisest keelduda ka juhul, kui isik on kodakondsust tõendava dokumendi taotlemisel esitanud valeandmeid. Samuti ei ole arvestatav P. K. väide selle kohta, et Eesti kodaniku passi taotlemisel ei olnud ta teadlik esitatud dokumendis sisalduvatest valeandmetest. Oma seletustes väidab P. K., et Eesti kodaniku passi taotledes oli ta veendunud, et tema isa ja vanaisa olid Eesti Vabariigi kodanikud. Samas möönab P. K., et 23. novembril 1993. a väljastas Novoisborski Külanõukogu esimees talle omal initsiatiivil tõendi selle kohta, et J. K. sündis 1926. aastal Petseri rajooni Novoisborski külanõukogu Kolomno külas ning elas seal kuni 1950. aastani, olles samas teadlik, et igasugune dokumentaalne tõestus tõendis märgitu kohta puudub. Eesti kodakondsuse sünniga omandab laps, kelle üks vanematest on Eesti kodakondsuses. Sellest tulenevalt ei oma tähtsust isiku sünnikoht, vaid oluline on vanema kodakondsuses olemine lapse sünni hetkel. P. K. isa J. K. ei ole kunagi kuulunud Eesti kodakondsusesse. 3. OTSUS Tulenevalt eeltoodust ja lähtudes «Kodakondsuse seaduse» § 21 lõike 1 punktist 1 mitte anda Eesti kodakondsust P. K-le, kuna ta on Eesti kodakondsust tõendava dokumendi taotlemisel valeandmete esitamisega varjanud asjaolusid, mis oleksid välistanud talle Eesti kodakondsust tõendava dokumendi väljastamise. 4. VAIDLUSTAMINE «Halduskohtumenetluse seadustiku» (RT I 1999, 31, 425; 33, õiend; 40, õiend; 96, 846; 2000, 51, 321; 2001, 53, 313; 58, 355; 2002, 29, 174; 50, 313; 53, 336; 62, 376; 2003, 13, 67; 23, 140) § 9 lõike 1 kohaselt võib käesoleva korralduse peale esitada kaebuse Tallinna Halduskohtule 30 päeva jooksul Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt korralduse teatavaks tegemise päevast arvates. 5. KORRALDUSE TEATAVAKS TEGEMINE Kodakondsus- ja Migratsiooniametil teha korraldus P. K-le teatavaks. Peaminister Juhan PARTS Riigisekretär Heiki LOOT Õiend Isikuandmed on asendatud initsiaalidega. Alus: «Riigi Teataja seaduse» § 11 lõige 3 ja § 17 lõige 3² ning kooskõlas «Isikuandmete kaitse seadusega» ja riigisekretäri 2.03.2009. a resolutsioon nr 17-1/09-01268.