Vabariigi Valitsus — Eesti kodakondsuse andmisest keeldumine — RTL, 86, 1265

(õ) 26.05.2009 14.40 Korraldus kehtestatakse «Kodakondsuse seaduse» (RT I 1995, 12, 122; 83, 1442; 1998, 111, 1827; 2000, 51, 323; 2001, 93, 565; RT I 2002, 53, 336; 62, 376; 90, 518; 2003, 18, 101) § 20 lõike 1 alusel. 1. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK L. Š. (sünd 5.05.1965) esitas sooviavalduse Eesti kodakondsuse saamiseks «Kodakondsuse seaduse» §-des 6 ja 33 sätestatud tingimustel ning lisas sellele sooviavalduse Eesti kodakondsuse saamiseks oma alaealisele lapsele A. Š-le (sünd 10.03.1990) «Kodakondsuse seaduse» §-s 14 sätestatud tingimustel. Sooviavaldused võeti menetlusse Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Harjumaa osakonna Mäekalda büroos 28. novembril 2001. a. Menetluse käigus tuvastati, et L. Š. on töötanud välisriigi julgeolekuteenistuses. Aastatel 1984–1989 töötas L. Š. ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee 5. osakonna tõlgina ning aastatel 1989–1991 ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee operatiiv-tehnilise osakonna tõlgina. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on oma 23. jaanuari 2003. a kirjaga nr 15.2-20/3171 L. Š-d teavitanud, et teadaolevatest asjaoludest lähtudes tehakse tema ja tema alaealise lapse Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduste suhtes Eesti kodakondsuse andmisest keeldumise otsus ning palunud tal esitada omapoolseid vastuväiteid. L. Š. väidab oma 5. veebruari 2003. a kirjas, et tema töötamine Riikliku Julgeoleku Komitees ei olnud seotud tema veendumustega ning et ta ei ole oma töös tegelnud luure- ega operatiivtööga ning palub leida võimaluse talle Eesti kodakondsuse andmiseks. 2. ÕIGUSLIKUD JÄRELDUSED Vastavalt «Kodakondsuse seaduse» § 21 lõike 1 punktile 5 ei anta ega taastata Eesti kodakondsust isikule, kes on töötanud või töötab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Osundatud säte on imperatiivne ja keelab Eesti kodakondsuse andmise isikule, kes on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses, sõltumata töökohustuse liigist, laadist või iseloomust. L. Š. kinnitab töötamist ENSV Riikliku Julgeoleku Komitees. Vastavalt «Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seaduse» (RT I 1995, 17, 233; 1999, 16, 271; 2002, 50, 314; 61, 375) § 2 lõike 2 punktile 6 loetakse NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee ja sellele alluvad struktuurid Eestit okupeerinud riigi julgeolekuorganiks. Sama seaduse § 3 punkti 2 kohaselt loetakse julgeoleku- või luureorgani teenistuses olnud või sellega koostööd teinud isikuks välismaalane või kodakondsuseta isik, kes oli julgeoleku- või luureorgani teenistuses või tegi sellega koostööd ajavahemikus 17. juunist 1940. a kuni 31. detsembrini 1991. a ja elab Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil. L. Š. on vastavalt «Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seaduse» § 5 lõikele 1 Kaitsepolitseiametis arvele võetud ning tema andmed on avalikustatud Riigi Teataja Lisas (RTL 2002, 43, Kaitsepolitseiameti 14. jaanuari 2002. a teadaanne nr 242). Seega vastab L. Š. «Kodakondsuse seaduse» § 21 lõike 1 punktis 5 sätestatud tingimustele, mille esinemisel on Vabariigi Valitsus kohustatud keelduma välismaalasele Eesti kodakondsuse andmisest. Eesti kodakondsuse andmise või andmisest keeldumise otsustamisel ei oma õiguslikku tähendust L. Š. poolt vastuväitena toodud asjaolud tema poolt ENSV Riikliku Julgeoleku Komitees täidetud ülesannete ega ka töötamise motiivide kohta, kuna «Kodakondsuse seaduses» puuduvad alused nende arvestamiseks Eesti kodakondsuse andmise põhjendusena. «Kodakondsuse seaduse» § 14 kohaselt saab alla 15-aastane alaealine koos oma Eesti kodakondsust taotleva vanemaga Eesti kodakondsuse vanemate taotlusel, kui alaealine viibib püsivalt Eestis ning on vabastatud senisest kodakondsusest või vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse saamisega või on tunnistatud kodakondsuseta isikuks. Nimetatud sättest järeldub, et alaealisele saab Eesti kodakondsuse anda juhul, kui Eesti kodakondsus antakse ka tema vanemale. Kuna L. Š-le ei anta Eesti kodakondsust, ei ole tulenevalt «Kodakondsuse seaduse» §-st 14 võimalik Eesti kodakondsuse andmine ka tema alaealisele lapsele. 3. OTSUS Tulenevalt eeltoodust ja lähtudes «Kodakondsuse seaduse» § 21 lõike 1 punktist 5, mitte anda Eesti kodakondsust L. Š-le, kuna ta on töötanud välisriigi julgeolekuteenistuses. Arvestades asjaolu, et L. Š-le ei anta Eesti kodakondsust ning tulenevalt «Kodakondsuse seaduse» §-st 14, mitte anda Eesti kodakondsust L. Š. alaealisele lapsele A. Š-le. 4. VAIDLUSTAMINE «Halduskohtumenetluse seadustiku» (RT I 1999, 31, 425; 33, õiend; 40, õiend; 96, 846; 2000, 51, 321; 2001, 53, 313; 58, 355; 2002, 29, 174; 50, 313; 53, 336; 62, 376; 2003, 13, 67; 23, 140) § 9 lõike 1 kohaselt võib käesoleva korralduse peale esitada kaebuse Tallinna Halduskohtule 30 päeva jooksul Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt korralduse teatavaks tegemise päevast arvates. 5. KORRALDUSE TEATAVAKS TEGEMINE Kodakondsus- ja Migratsiooniametil teha korraldus L. Š-le teatavaks. Majandus- ja kommunikatsiooniminister peaministri ülesannetes Meelis ATONEN Riigikantselei peadirektor riigisekretäri ülesannetes Marten KOKK Õiend Isikuandmed on asendatud initsiaalidega. Alus: «Riigi Teataja seaduse» § 11 lõige 3 ja § 17 lõige 3² ning kooskõlas «Isikuandmete kaitse seadusega» ja riigisekretäri 2.03.2009. a resolutsioon nr 17-1/09-01268.