Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-86-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2003. a kohtuotsus R. Z., V. B. ja A. B. süüdistusasjas KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 1¹ järgi — RT III, 2003, 25, 252

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-86-03 Otsuse kuupäev 20. juuni 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi R. Z., V. B. ja A. B. süüdistusasi KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 11 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2003. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Aivar Lembit, eriprotest Asja läbivaatamise kuupäev 10. juuni 2003. a Istungil osalenud isikud R. Z. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, V. B. ja A. B. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik ning riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2003. a määrus muutmata. 2. Eriprotest jätta rahuldamata. 3. Välja mõista R. Z-lt 767 kr (seitsesada kuuskümmend seitse krooni) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. Kohtla-Järve Linnakohtu (praegu Ida-Viru Maakohus) 18. mai 2001. a kohtuotsusega tunnistati R. Z., V. B. ja A. B. KrK § 143 lg 2 p-de 1 ja 11 järgi süüdi rea ostu-müügitehingute teostamises varifirmade kaudu fiktiivsete ekspordikaubadeklaratsioonide alusel, millega pettuslikult käibemaksu tagasisaamise teel põhjustati riigi huvidele oluline kahju. R. Z. karistati kolme aasta vabadusekaotustega tingimisi kaheaastase katseajaga, V. B. ja A. B. aga üheaastase vabadusekaotusega tingimisi üheaastase katseajaga. Ühtlasi mõistis kohus tsiviilhageja kasuks R. Z-lt välja 3 649 004 krooni, R. Z-lt ja V. B-lt solidaarselt 461 385 krooni ning R. Z-lt ja A. B-lt solidaarselt 809 234 krooni. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel A. R. ja V. O., kuid nende osas linnakohtu otsust ei vaidlustatud. 2. Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse kohtualune R. Z. ning kohtualuste V. B. ja A. B. kaitsjad Leonid Jakerson ja vandeadvokaat Marko Paabumets. 3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2001. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse V. B. ja A. B. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik, kes palus linnakohtu ja ringkonnakohtu otsused V. B. ja A. B. osas tühistada ja mõista nad õigeks. R. Z. kassatsioonkaebust ei esitanud. 5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2002. a otsusega tühistati Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 2001. a otsus kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu, milleks oli kohtuotsuse sisu mittevastavus AKKS § 29 lg-s 5 sätestatud nõuetele ja selles motiivide puudumine. Riigikohus tagastas kriminaalasja Viru Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muuhulgas märkis Riigikohus, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks kontrollinud V. B. ja A. B. kaitsja L. Jakersoni väidet kaitsealuste kaitseõiguse rikkumise kohta. 6. Viru Ringkonnakohtu 17. aprilli 2003. a määrusega tühistati Kohtla-Järve Linnakohtu 18. mai 2001. a otsus kohtualuste A. B., V. B. ja R. Z. suhtes ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Ida-Viru Maakohtule. 6.1. Ringkonnakohus leidis, et asja arutamisel Kohtla-Järve Linnakohtus rikuti oluliselt kriminaalmenetluse seadust. Kriminaalkolleegium märkis, et vastavalt KrMK §-le 36 võib ühel kohtualusel olla mitu kaitsjat. See tähendab, et kohtualuse kaitseõigus on tagatud alles siis, kui teda kohtuistungil esindavad kõik tema poolt valitud kaitsjad, mitte ainult üks nendest. Kui üks kaitsjatest ei ilmu kohtuistungile põhjusel, et ta ei ole saanud kätte kohtukutset, siis on kohtualustel seaduslik alus paluda asja edasilükkamist. 6.2. Ringkonnakohus ei nõustunud riigiprokuröri ja tsiviilhageja esindaja arvamusega selle kohta, et kuna kaitsja osavõtt ei olnud antud kriminaalasjas kohustuslik, siis ei saanud tegemist olla ka olulise menetlusnormide rikkumisega AKKS § 39 lg 3 p 4 mõttes. Kriminaalkolleegium leidis, et kui kohtualustel oli KrMK § 36 lg 3 alusel mitu kaitsjat, siis oli nende kõigi osavõtt kohtuistungist AKKS § 39 lg 3 p 4 kohaselt kohustuslik. AKKS § 39 lg 3 p 4 nõuete rikkumine on oluline ja toob kaasa otsuse tühistamise. Samuti asuti määruses seisukohale, et prokuröri arvamus, nagu võiks tekkinud situatsiooni parandada ringkonnakohus, on ekslik, sest olukorras, kus kohtuistungilt puudus üks kohtualuste kaitsjatest, ei saa ringkonnakohus kinnitada, et asja uurimine esimese astme kohtus oli objektiivne. Asjaosaliste põhjendused Riigikohtus 7. Viru Ringkonnakohtu 17. aprilli 2003. a määruse peale esitas riigiprokurör Aivar Lembit eriprotesti, milles palus määruse tühistada ja tagastada kriminaalasja arutamiseks ringkonnakohtule. Protestis leitakse, et kõnesolevas asjas ei esinenud KrMK §-s 38 sätestatud kriminaalmenetluses kaitsja kohustusliku osalemise aluseid. Protesti esitaja leiab, et isegi kui kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest oleks antud asjas olnud kohustuslik, võinuks selle tunnistada AKKS § 39 lg 4 kohaselt kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks üksnes siis, kui see asjaolu takistas või oleks võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Sellisel juhul on esimese astme kohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine AKKS § 33 lg 2 kohaselt võimalikud vaid siis, kui nimetatud rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Protesti esitaja arvates selliseid asjaolusid aga ei esinenud. Tsiviilhageja esindaja leidis, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud AKKS § 39 lg 3 p 4; ringkonnakohtu määrus on vastuoluline, sest selles kohaldatakse üheaegselt AKKS § 39 lg 3 p 4 ja § 39 lg 4 ning esimese astme kohus ei rikkunud kohtualuste kaitseõigust, sest olukorras, kus isikul on valitud kaks kaitsjat, aga kohtuistungil osaleb vaid üks neist, ei ole tegemist olulise menetlusnormide rikkumisega. 8. Riigikohtu istungil toetas riigiprokurör esitatud protesti. V. B. ja A. B. kaitsja ning R. Z. kaitsja vaidlesid protestile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 9. Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 39 lg 3 p 4 kohaselt on kriminaalmenetluse seaduse ebaõigeks kohaldamiseks kriminaalasja arutamine kaitsja osavõtuta, kui tema osavõtt on seaduse järgi kohustuslik. Millal on kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest kohustuslik, loetleb KrMK § 38. Riigikohtu kriminaalkolleegium on väljendanud seisukohta, et kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest on samuti kohustuslik siis, kui süüdistatav või kohtualune seda taotleb (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-97 –RT III 1997, 30, 311). Kriminaalkolleegium märgib, et ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 6. artikli 3. lõike punktis c rõhutatakse kuriteos süüdistatava õigust kaitsta end ise või enda poolt valitud kaitsja abil ning saada tasuta õigusabi, juhul kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks. 10. Kõnealuses kriminaalasjas kaitsesid kohtualuseid R. Z., V. B. ja A. B. alates 6. septembrist 1999. a vandeadvokaat Marko Paabumets ja alates 1. detsembrist 1999. a lisaks ka Leonid Jakerson. Mõlemad kaitsjad olid kohtualuste endi valitud. Kriminaalmenetluse koodeksi § 36 lg 3 kohaselt võib ühel kahtlustataval, süüdistataval ja kohtualusel olla mitu kaitsjat ning kaitsjate arv ei ole piiratud. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et juhul kui kohtualune on kasutanud oma õigust ja valinud endale mitu kaitsjat, ei too ühe kaitsja puudumine kohtuistungilt alati kaasa kohtualuse kaitseõiguse rikkumist. Kriminaalkolleegium lähtub seejuures KrMK § 361 lg-tes 2 ja 4 sätestatust. KrMK § 361 lg 2 märgib, et juhul kui kaitsja osavõtt menetlusest on kohustuslik või kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune taotleb kaitsja osavõttu, kuid tal ei ole kaitsjat, määrab kaitsja uurija või kohus, lihtmenetluse läbirääkimiste käigus aga prokurör, ning neil juhtudel tagab kaitsja osavõtu menetlusest riigi kulul Eesti Advokatuur. Sama paragrahvi 4. lõikest tulenevalt ei ole isikul õigust keelduda temale määratud kaitsjast ega ka nõuda teise või kolmanda kaitsja määramist, vaid ta võib üksnes teatud juhtudel taotleda määratud kaitsja asendamist. Kuivõrd kahtlustatavale, süüdistatavale ja kohtualusele kaitsja määramise eesmärgiks on tema kaitseõiguse tagamine, asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et kahtlustatava, süüdistatava ja kohtualuse kaitseõigus on seega üldjuhul tagatud, kui teda kaitseb vähemalt üks tema poolt valitud kaitsja, või vähemalt üks uurija, kohtu või prokuröri poolt määratud advokaadist kaitsja. Kõnealuses asjas viibis Kohtla-Järve Linnakohtu 15. jaanuari 2001. a kohtuistungil koos kohtualuste R. Z., V. B. ja A. B-ga kohtualuste kaitsja vandeadvokaat M. Paabumets, mistõttu puudub alus väita, et kriminaalasja arutati kaitsja osavõtuta AKKS § 39 lg 3 p 4 mõttes. Kaitseõigust sätestavate normide sisustamisel tuleb arvesse võtta, et isikute õiguste tagamine ei oleks üksnes vormiline, vaid need õigused tuleb tagada sisuliselt. Seetõttu nendib kriminaalkolleegium, et praktikas võib ette tulla erandlikke olukordi, kus vaid ühe määratud või ka valitud kaitsja osavõtt asja arutamisest ei pruugi olla piisav kohtualuse kaitseõiguse tagamiseks, kuid kõnealuses kriminaalasjas taolisi erandlikke asjaolusid ei esine. 11. Kriminaalmenetluse koodeksi § 37 lg-st 2 tuleneb kaitsja õigus osa võtta asja arutamisest kohtus kõigi kriminaalmenetluse koodeksis ettenähtud kaitsja õigustega. Selgitamaks välja, kas kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena võib olla vaadeldav kriminaalasja arutamine olukorras, kus valitud kaitsjatest üks kohtuistungilt puudub, on määrav tähtsus küsimusel sellest, kas puuduvat kaitsjat on kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitatud. Kõnealusel juhul oli kohus kohtualuste R. Z., V. B. ja A. B. kaitsjatest kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitanud üksnes vandeadvokaat M. Paabumetsa. Kaitsja L. Jakerson kohtuistungi toimumisest ei teadnud. KrMK § 192 lg 1 p-st 4 tuleneb kohtu kohustus määrata kindlaks isikud, keda on vaja kutsuda kohtuistungile menetlusosalistena. KrMK § 34 lg 1 kohaselt on kohtualuse kaitsja menetlusosaline. Tulenevalt KrMK § 781 lg-st 1 on ka kaitsja kohustatud kohtule viivituseta teatama, kui tal ei ole võimalik ilmuda kohtuistungile kutsel märgitud tähtajaks. Eeltoodust järeldub, et kohustus teavitada kohtualuse kaitsjat kohtuistungi toimumise ajast ja kohast lasub kohtul ning kohtualuse kaitsja tuleb kutsuda kohtuistungile kohtukutsega. Seadus ei erista teistest neid juhtumeid, kus kohtualusel on mitu valitud kaitsjat – kohtuistungi toimumise ajast ja kohast tuleb sellisel juhul teavitada kõiki kaitsjaid. Kui mõni kaitsjatest ei tea kohtuistungi toimumisest, ei saa ta oma kaitsealust kohaselt kaitsta ja kohtualuse kaitseõigus võib olla seega oluliselt rikutud. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et asja arutamine valitud kaitsjatest mõne puudumisel olukorras, kus puuduvat kaitsjat ei ole teavitatud kohtuistungi toimumise ajast ja kohast, võib olla vaadeldav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes, kuna selline rikkumine võib takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Kui see rikkumine on aset leidnud asja arutamisel esimese astme kohtus, ei ole seda apellatsioonimenetluses võimalik kõrvaldada. 12. Eeltoodust põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3, § 72 lg-st 2 ja §-st 77 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2003. a määruse muutmata ja eriprotesti rahuldamata. Eerik KERGANDBERG Jüri ILVEST Hannes KIRIS