Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-55-03 Riigikohtu halduskolleegiumi 12. juuni 2003. a kohtuotsus Ando Aroni kaebuses Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti 26. novembri 2001. a ettekirjutuse ja Maksuameti 15. veebruari 2002. a otsuse tühistamiseks — RT III, 23, 228

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-55-03 Otsuse kuupäev 12. juuni 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi Ando Aroni kaebus Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti 26. novembri 2001. a ettekirjutuse ja Maksuameti 15. veebruari 2002. a otsuse tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. märtsi 2003. a kohtuotsus haldusasjas nr 2-3/143/2003 Menetluse alus Riigikohtus Ando Aroni kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. märtsi 2003. a kohtuotsus asjas nr 2-3/143/2003 ja Tallinna Halduskohtu 3. juuni 2002. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-660/2002 ning teha asjas uus otsus, millega tühistada täielikult Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti 26. novembri 2001. a ettekirjutus nr 6.2-01/14.3881 ja Maksuameti 15. veebruari 2002. a otsus nr 72. 3. Mõista välja Maksuametilt Ando Aroni kasuks 38 693 krooni ja 10 sendi suurused kohtukulud (riigilõiv ja õigusabikulud). 4. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti (edaspidi TFIMA) 26. novembri 2001. a ettekirjutusega nr 6.2-01/14.3881 kohustati A. Aronit tasuma täiendavalt tulumaksu 2000. aasta eest 126 541 krooni ja tulumaksuvõlalt arvutatud intressi 5044 krooni. Ettekirjutuse kohaselt tuvastati, et A. Aron on deklareerinud 2000. a tuludeklaratsioonis Tallinnas Ao tn 3 asuva kinnistu 1/2 mõttelise osa müügist saadud kasu 475 000 krooni tuludeklaratsiooni vormil V kui kasu vara võõrandamisest ning sama summa on kantud ka vormile E kui ettevõtluses kasutatava vara võõrandamisest saadud kasu. Nimetatud 1/2 mõttelise osa kinnistust ostis A. Aron 1997. a hinnaga 250 000 krooni ja müüs 2000. a hinnaga 800 000 krooni, seega on saanud kasu vara müügist 550 000 krooni, mis kuulub tulumaksuga maksustamisele tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 3 alusel. Kuna A. Aron ei kajastanud oma raamatupidamise arvestuse ettevõtluse kuludes nimetatud 1/2 mõttelise osa kinnistu ostu ega ettevõtluse tulude poolel selle müüki, siis sellest TFIMA järeldas, et kinnistu on ostetud mitte ettevõtluse jaoks ja seega ei saa pidada kinnistu võõrandamisest saadud kasu ettevõtluses kasutatava vara võõrandamisest saadud kasuks ning sellest tulenevalt ei saa kinnistu müüki deklareerida ka tuludeklaratsiooni vormi E real 1.6. Ettekirjutuses leiti veel, et A. Aron on 2000. a tuludeklaratsioonis jätnud deklareerimata Harjumaal Kiili vallas Mõisakülas asuva Arupere kinnistu müügist saadud kasu 178 360 krooni. Selle kinnistu ostis A. Aron 1998. a 300 000 krooni (miinus notaritasu 661 kr) eest ja müüs edasi 2000. a 480 000 krooni (miinus notaritasu 979 kr) eest. Tulumaksuseaduse § 12 lg 1 punkti 3 kohaselt maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil kõikidest tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas kasu vara võõrandamisest. Seega 2000. aastal on A. Aron saanud vara võõrandamisest kasu 728 360 krooni (550 000 + 178 360). Ettekirjutuses märgiti, et revisjoni tulemusel vähendati ettevõtluse tulu 475 000 krooni võrra. Tulumaksu määramiseks arvati tuludest 814 698 krooni (palgatulu 86 338 kr + kasu vara võõrandamisest 728 360 kr) maha maksuvaba tulu 9600 krooni, eluasemelaenu intressid 244 180 krooni ja koolituskulud 19 830 krooni. Juurdemääratud tulumaks oli 140 683 krooni, millest 14 142 krooni loeti ettemaksu arvel täidetuks. 2. A. Aron vaidlustas ettekirjutuse Maksuametis. Maksuameti 15. veebruari 2002. a otsusega nr 72 jäeti A. Aroni kaebus rahuldamata. 3. Halduskohtule esitatud kaebuses palus A. Aron tühistada TFIMA ettekirjutus ja Maksuameti otsus. Kaebaja väitis, et ta on füüsilisest isikust ettevõtja, tema tegevusalaks on muuhulgas tehingud kinnis- ja vallasvaraga ning ta on kõnealused kinnisasjad võõrandanud ettevõtluse raames. Asjaolu, et ettekirjutuses märgitud ehitiste müügist saadud tulu oli ettevõtlustulu, on tõendatud sellega, et kaebuse esitaja on määratlenud seda ettevõtlustuluna. Tulumaksuseadus ega ükski teine seadus ei sätesta, et ettevõtlustulu on ainult selline tulu, mida maksumaksja on oma raamatupidamises ettevõtlustuluna kajastanud. Raamatupidamise seadus ei reguleeri maksustamist. Kaebaja leiab, et tema puhul on täidetud mõlemad tulumaksuseaduse § 14 lg-s 2 toodud tingimused: kaebaja on tegutsenud iseseisvalt ja ta on ostnud kinnistud eesmärgiga müüa need kallimalt maha. Kaebajale jääb arusaamatuks maksuhalduri seisukoht, et tegu ei ole ettevõtlusega. 4. Tallinna Halduskohtu 3. juuni 2002. a otsusega haldusasjas nr 3-660/2002 rahuldati A. Aroni kaebus osaliselt ja tühistati vaidlustatud TFIMA ettekirjutus osas, millega määrati Ao tn 3 1/2 mõttelise osa kinnistu müügist saadud kasu, sellelt arvutatud tulumaks ja intressid ning Maksuameti vaidlustatud otsus osas, millega Maksuamet nõustus TFIMA poolt tuvastatud Ao tn 3 1/2 mõttelise osa kinnistu müügist saadud kasu, sellelt arvutatud tulumaksu ja intressidega. Samuti mõistis kohus vastustajatelt kaebuse esitaja kasuks välja riigilõivu 2960 krooni ja 65 senti ning õigusabikulud 15 930 krooni. Kohus leidis, et kinnisasjade müügi maksustamist võib reguleerida nii tulumaksuseaduse § 14 kui ka § 15. Nimetatud sätete erinevus seisneb selles, et § 14 korral toimub tehing ettevõtluse (iseseisva majandus- või kutsetegevuse) käigus, § 15 korral seda nõuet ei ole. Kuna seadused ei kehtesta piirangut sellele, kui mitu kinnistut füüsiline isik võib osta ja edasi müüa, siis ei tõenda kaebuse esitaja esindaja poolt kohtuistungil esitatud ostu-müügi lepingud, et lepingute pooleks on A. Aron füüsilisest isikust ettevõtjana, mitte aga A. Aron füüsilise isikuna. Sel põhjusel ei ole antud vaidluses määravaks tõendiks ka äriregistri väljavõte, mille kohaselt on A. Aroni kui füüsilisest isikust ettevõtja tegevusaladeks tehingud vallas- ja kinnisvaraga. Kohus märkis, et vaatamata kohtu ettepanekule ei esitanud kaebuse esitaja tõendeid, millest nähtuks kinnistute müügist saadud tulu kasutamine ettevõtluses või kõnealuste objektide ostmine ettevõtluse tarbeks ning A. Aroni kui füüsilisest isikust ettevõtja rahade eest. Kohus leidis, et kaebuse esitaja ei ole täitnud raamatupidamise seaduse § 7 lõikes 1 sätestatud kohustust dokumenteerida kõiki oma majandustehinguid ning kirjendada neid kronoloogilistes ja süstemaatilistes raamatupidamisregistrites nende toimumise momendil või kui see ei ole võimalik, siis vahetult pärast seda. Paljasõnaliseks jääb kaebaja väide «see, et ehitiste müügist saadud tulu oli ettevõtlustulu, on tõendatud sellega, et kaebuse esitaja on määratlenud seda ettevõtlustuluna». Kohus leidis, et TFIMA on vääralt maksustanud kogu tehingutest saadud kasu tulumaksuga. Tulumaksuseaduse § 15 lg 4 p 5 kohaselt ei maksustata tulumaksuga tulu omandireformi käigus tagastatud maa võõrandamisest. A. Aron on 13. veebruaril 1997. a omandanud 250 000 krooni eest Ao tn 3 ehitisest 1/2 mõttelist osa, samuti Ao tn 3 endise kinnistu nr 860 maa tagastamise nõudeõiguse 1/2 mõttelist osa. Tallinna Linnavalitsuse 6. novembri 1998. a korraldusega nr 6588-k tagastati õigusvastaselt võõrandatud maa aadressil Ao tn 3 suurusega 774 m 2 A. Aronile 1/2 mõttelises osas ning 12. aprillil 2000 müüs A. Aron Ao tn 3 kinnistu 1/2 mõttelist osa 800 000 krooni eest. Kuivõrd kinnistu hinna määras maa ja ehitiste maksumus kokku, kuulunuks tehingust saadud kasu maksustamisele sellises osas, millise osa võõrandatud vara väärtusest moodustasid ehitised, kuid TFIMA ei välistanud maatüki osa Ao tn 3 kinnistu müügist saadud kasus. 5. A. Aroni apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti tema kaebus rahuldamata. Apellant leidis, et halduskohus kohaldas vääralt tulumaksuseaduse § 14 ning kohtuotsus ei ole piisavalt motiveeritud. Apellant väitis, et maksumaksja saab mingit asja müüa kas ettevõtluse käigus või väljaspool seda, kolmandat võimalust ei ole. Tulumaksuseaduse § 14 lõikes 2 on defineeritud, mis on ettevõtlus: 1) see peab olema isiku iseseisev majandus- või kutsetegevus; 2) selle tegevuse eesmärgiks peab olema tulu saamine kauba tootmisest, müümisest või vahendamisest, teenuse osutamisest või muust tegevusest. Kohtuotsuses ei pöörata osundatud ettevõtluse definitsioonile mingit tähelepanu, kuigi kohus oleks otsuses pidanud analüüsima, kas A. Aroni tegevus kinnistute ostmisel ja müümisel vastas kahele eespool nimetatud tingimusele. Apellant leiab, et ta vastas neile tingimustele: kinnistute müümisel ta tegutses iseseisvalt ja tulu saamise eesmärgil. Seetõttu oli tema poolt õiguspärane kinnistute müügist saadud tulu deklareerimine ettevõtlustuluna. Kaebaja esitas kohtule mitmeid lepinguid tõendamaks, et tema poolt teostatavad kinnisvaratehingud on süstemaatilised ja oluliseks tuluallikaks ning et kinnisvaratehinguid tehes tegutseb ta ettevõtjana. Kohus ei ole põhjendamatult nende tõenditega arvestanud, nagu ei ole arvestanud ka äriregistri väljavõttega, mis tõendab, et A. Aron on avalikkusele teada andnud, et ta tegutseb teatud tegevusaladel ettevõtjana. 6. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. märtsi 2003. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus on kaevatavas osas õige ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus on vaidluse lahendamiseks vajalikud faktilised asjaolud välja selgitanud, andnud õige hinnangu asjas kogutud tõenditele ning on seadust õigesti kohaldanud. Ringkonnakohus nõustus esimese astme kohtu seisukohaga, et kinnistute müügist saadud tulu on käsitletav A. Aroni kasuna vara võõrandamisest tulumaksuseaduse § 15 lg 1 mõttes. Kasu vara võõrandamisest on passiivne tululiik, samal ajal ettevõtlustulu on aktiivne tululiik. Ekslik on apellandi seisukoht, et kui isik tegutseb teatud tegevusalal füüsilisest isikust ettevõtjana ja on sellest äriregistris registreerimise kaudu avalikkusele teada andnud, siis tähendab see igal juhul, et kogu tema poolt müüdavast varast saadud tulu on käsitletav ettevõtlustuluna ja et kõnealuste kinnistute seotust ettevõtlusega kinnitab muuhulgas ka asjaolu, et apellant on müünud ka teisi kinnistuid. Ringkonnakohus märkis, et A. Aron omandas vaidlusaluse vara ajal, mil tema tegevusalaks oli mitte vallas- ja kinnisvara tehingud, vaid üüritulu saamine Kunderi tn 37 asuvas tegevuskohas. Kõnealuse vara soetamismaksumust apellant 1997–1998. a ettevõtluse raamatupidamisarvestuse kuludes ei kajastanud. Kinnistute müügist saadud kasu A. Aron 2000. a ettevõtluse raamatupidamisarvestuse tuludes ei näidanud, samuti ei ole A. Aron deklareerinud üüri- või renditulu seonduvalt nimetatud objektidega ega nende parendamiseks või täiendamiseks tehtud kulutusi. Ringkonnakohus leidis, et apellant ei ole vara oma raamatupidamises kajastanud ettevõtlusega seotud objektidena ega esitanud kohtule ka muid tõendeid, mis lükkaksid ümber maksuhalduri järelduse, et need kaks kõnealust kinnistut ei olnud soetatud ega müüdud ettevõtluse käigus. Paljasõnaline on apellandi väide, et ta on need kinnistud ostnud ja neisse investeerinud eesmärgiga müüa need kallimalt maha. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 7. A. Aron taotleb kassatsioonkaebuses, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja saadaks asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud tulumaksuseaduse § 14 ning kohtuotsuses ei ole vastatud kõikidele apellatsioonkaebuse väidetele. 8. TFIMA ja Maksuameti kirjalikes vastustes kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ning ringkonnakohtu otsus on õige ja selle tühistamiseks puudub alus. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 9. Käesoleva vaidluse sisuks on küsimus, kas lugeda A. Aroni poolt kahe kinnistu müügist saadud tulu ettevõtlustuluks tulumaksuseaduse § 14 tähenduses või kasuks vara võõrandamisest tulumaksuseaduse § 15 tähenduses. Tulumaksuseaduse § 14 lg 2 kohaselt on ettevõtlus isiku iseseisev majandus- või kutsetegevus (sealhulgas ka notari ja kohtutäituri kutsetegevus), mille eesmärgiks on tulu saamine kauba tootmisest, müümisest või vahendamisest, teenuse osutamisest või muust tegevusest, kaasa arvatud loominguline või teaduslik tegevus. Tulumaksuseaduse § 15 lg 1 kohaselt maksustatakse tulumaksuga kasu ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnis- või vallasasja, väärtpaberi, nimelise aktsia, osa, täis- või usaldusühingusse tehtud sissemakse, ühistule makstud osamaksu, investeerimisfondi osaku, nõudeõiguse, ostueesõiguse, hoonestusõiguse, kasutusvalduse, isikliku kasutusõiguse, rentniku õiguste, tagasiostukohustuse, hüpoteegi, kommertspandi, registerpandi või muu piiratud asjaõiguse või selle järjekoha või muu varalise õiguse (edaspidi vara) müügist või vahetamisest. 10. Nende kahe tululiigi maksustamine on erinev: ettevõtlustulust saab maksumaksja maha arvata ettevõtlusega seotud kulusid vastavalt tulumaksuseaduse §-des 32–35 sätestatule, vara võõrandamisest saadud kasust saab aga maha arvata üksnes selle võõrandamistehinguga seotud kulud vastavalt tulumaksuseaduse § 37 lõikele 1. Ettevõtlustulult tuleb lisaks tulumaksule maksta ka sotsiaalmaksu vastavalt sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 punktile 5, vara võõrandamisest saadud kasu sotsiaalmaksuga ei maksustata. Erinevus on tingitud sellest, et ettevõtlus on aktiivne tululiik – ettevõtja teeb oma nimel ja oma riisikol kulutusi tulu saamise eesmärgil. Ettevõtja aktiivne tegevus seisneb majandustegevuse korraldamises, planeerimises ja läbiviimises. Tulumaksuseaduse § 15 kohaselt maksustatav kasu vara võõrandamisest ei eelda iseseisvat majandustegevust, ettevõtluskulutuste tegemist ega riskide võtmist. Sõltuvalt kulude suurusest võib tululiigi kvalifitseerimine anda erinevaid tulemusi. Juhul kui maksumaksja ei ole seoses tehinguga ettevõtlusega seotud kulutusi teinud, on kasu maksustamine ettevõtlustuluna maksumaksjale ebasoodsam. Sellises olukorras võib tekkida vaidlusi, kus maksuhaldur käsitleb maksumaksja tegevust ettevõtlusena, maksumaksja aga eitab seda. Sellest võib järeldada, et kui maksumaksja käsitleb saadud tulu ettevõtlustuluna, tuleb eeldada, et tegemist ongi ettevõtlusega. See ei tähenda, et maksumaksjal oleks õigus oma äranägemisel mis tahes tulu mis tahes asjaoludel pidada oma ettevõtlustuluks. Kui maksuhalduri poolt kogutud tõendid viitavad iseseisva majandustegevuse puudumisele, ei saa tulusid ettevõtlustuludele liita. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus tulu kvalifitseerimine ettevõtlustuluks annab konkreetse aasta kohta soodsama tulemuse kui kvalifitseerimine kasuks vara võõrandamisest, sest maksumaksja soovis kasutada tulumaksuseaduse §-st 35 tulenevat õigust arvata ettevõtlustulust maha eelmistest perioodidest edasikantud kulusid. Selle tulemusena aga suureneb tulevikus tulumaksuga ja sotsiaalmaksuga maksustamisele kuuluv ettevõtlustulu. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et tulu käsitlemine ettevõtlustuluna on maksumaksjale lõppkokkuvõttes ebasoodsam. Neil põhjustel võib eeldada, et maksumaksja poolt tululiigi kvalifitseerimine ettevõtlustuluks on õige. 11. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et ettevõtlusega on tegemist siis, kui vara omandati või valmistati müügi eesmärgil ning vajalik on vaadelda, kuidas A. Aron käitus vara soetamise hetkel, kuidas ta soetatud vara kasutas ning millistel asjaoludel toimus vara müük. Osundatud põhimõte viitab eelkõige sellele, et kui maksumaksja on vara omandamise või kasutamisega seotud kulusid ettevõtlustulust maha arvanud, siis ei saa vara võõrandamist kvalifitseerida väljaspool ettevõtlust toimunud tehinguks, sest see võimaldaks mitmekordset tulude vähendamist. Sellel põhjusel on ka tulumaksuseaduses erisätted, mis reguleerivad ettevõtluses kasutatud vara müüki või kasutusotstarbe muutmist (§ 37 lõiked 2–5). Ettevõtlusega võib aga tegemist olla ka siis, kui vara soetamise hetkel ei olnud veel kavatsust seda vara ettevõtluses kasutada või ettevõtluse käigus müüa. Seetõttu ei saa ka vara müügi maksustamist seada sõltuvusse ainuüksi sellest asjaolust, kuidas maksumaksja on oma raamatupidamises kajastanud vara soetamist. Kuna füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast, siis ei pea ettevõtja fikseerima algselt muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist ettevõtluses. Kinnistute ostu ja müügi tehingute vormistamine ja tehingute tsiviilõiguslik sisu ei sõltu sellest, kas tehingu pool tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana või mitte. 12. Käesolevas vaidluses on tuvastatud, et A. Aroni tegevusalaks oli algselt vaid korterite üürile andmine, alates äriregistrisse kandmisest 16. detsembril 1999. a lisandusid tegevusaladena tehingud kinnis- ja vallasvaraga. Vaidlusalused kinnistud on omandatud 13. veebruaril 1997. a ja 2. märtsil 1998. a, st enne uuel tegevusalal tegevuse alustamist. Kinnistud müüdi 12. aprillil 2000. a ja 20. aprillil 2000. a, st pärast uuel tegevusalal tegevuse alustamist. Seetõttu on põhjendamatu maksuameti ja kohtute etteheide, et A. Aron ei kajastanud oma raamatupidamises kinnistute soetamismaksumust. Ta ei saanudki seda teha, kuna soetamise ajal ei olnud tegemist ettevõtlusega seotud kuludega. Kassaatori esindaja esitas halduskohtu istungil 27. mail 2002. a kohtule koopiad neljast ostu-müügi lepingust, millest nähtub, et kassaator on ostnud 2. juulil 1997. a kinnistu «Kõrve I» Harjumaal Loksa vallas Hara külas, 19. septembril 2000. a 1/2 mõttelise osa kinnistust «Päikeseranna» Harjumaal Jõelähtme vallas Haapse külas, 28. septembril 2000. a 1/2 mõttelise osa kinnistust «Neeme» Harjumaal Viimsi vallas Pringi külas ja 12. aprillil 2001. a teiselt kaasomanikult 1/2 mõttelise osa kinnistust «Päikeseranna» Harjumaal Jõelähtme vallas Haapse külas (halduskohtu toimiku lk 97–112). 13. Asjaolu, et kinnistute müügist saadud tulu ei ole raamatupidamisarvestuses kajastatud, ei saa iseenesest olla maksu juurdemääramise aluseks. Puudused maksumaksja raamatupidamis- või maksuarvestuses võivad endaga kaasa tuua maksu juurdemääramise vaid siis, kui puudus on oluline, st takistab maksukohustuse aluseks oleva majandustehingu olemasolu ja selle asjaolude kontrollimist. Käesoleval juhul on majandustehinguga seonduvate asjaolude kontrollimine võimalik maksumaksja seletuste ja maksumenetluse käigus kogutud tõendite abil ning seetõttu tuleb puudused raamatupidamisarvestuses jätta tähelepanuta. Kuna füüsilise isiku tulude ja kulude arvestus on vajalik tuludeklaratsiooni täitmiseks, siis on maksumaksjal õigus lõplikud otsused tulude kvalifitseerimise osas teha alles tuludeklaratsiooni täitmisel. Maksumaksjal on õigus ka pärast maksudeklaratsiooni esitamist ja maksu määramist vigade avastamise korral parandada vastavat maksudeklaratsiooni ning taotleda maksuhaldurilt maksuteate või maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist. Samuti ei saa tululiigi kvalifitseerimisel olla tähtsust asjaolul, kas maksumaksja on saadud tulu kasutanud ettevõtluses või mitte. Ettevõtlustulu maksustatakse tulu- ja sotsiaalmaksuga just eeldusel, et maksumaksja ei investeeri saadud tulu ettevõtlusesse – tulu suunatakse tarbimisse ning seetõttu maksustatakse see sarnaselt palgatuluga. Kui maksumaksja otsustab saadud tulu reinvesteerida, siis tekivad tal ettevõtlusega seotud kulud, mis arvatakse tulust maha. 14. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tulumaksuseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Asjas on võimalik teha uus otsus, sest kinnistute müük on toimunud iseseisva ja regulaarse majandustegevuse käigus. Lähtudes MKS § 151 lg-st 1 tuleb A. Aroni kasuks kohtukulud välja mõista Maksuametilt. Riigilõivu tasuti kaebuse esitamisel 3947 krooni ja 55 senti ning apelleerimisel samas suuruses, kokku 7895 krooni ja 10 senti. Õigusabikulud olid esimese astme kohtumenetluses 28 320 krooni. Tallinna Halduskohus pidas seda kulutust põhjendatuks 21 240 krooni osas. Riigikohtu halduskolleegium on samal seisukohal ja vähendab seega vastavalt Maksuametilt väljamõistetavat summat. Õigusabikulud apellatsioonimenetluses olid 9558 krooni, millist kulutust peab Riigikohtu halduskolleegium põhjendatuks. Seega tuleb Maksuametilt A. Aroni kasuks välja mõista 38 693 krooni ja 10 senti. Tõnu ANTON Indrek KOOLMEISTER Jüri PÕLD