Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-34-03 Riigikohtu halduskolleegiumi 28. mai 2003. a kohtuotsus Martta Anniki Ruusi kaebuses ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2. aprilli 2001. a otsuse nr 12058 ja Tallinna Linnavalitsuse 16. mai 2001. a korralduse nr 1856-k tühistamiseks — RT III, 21, 198

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-34-03 Otsuse kuupäev 28. mai 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jaak Luik ja Hele-Kai Remmel Kohtuasi Martta Anniki Ruusi kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2. aprilli 2001. a otsuse nr 12058 ja Tallinna Linnavalitsuse 16. mai 2001. a korralduse nr 1856-k tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. detsembri 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3/416/2002 Menetluse alus Riigikohtus Tallinna Linnavalitsuse, Peter-Karl Bramanise, Oleg Ivanovi ja Lembi-Sirje Kallase kassatsioonkaebused Asja läbivaatamine 24. aprill 2003. a Kohtuistungil osalenud isikud Peter-Karl Bramanis ja tema esindaja vandeadvokaat Edith Sassian; Oleg Ivanov ja tema esindaja vandeadvokaat Monika Mägi; Lembi-Sirje Kallas, Nikolai Tšinjakov ja Viktor Iljaševitš; Martta Anniki Ruusi esindaja vandeadvokaat Äili Rodi Resolutsioon 1. Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse, Peter-Karl Bramanise, Oleg Ivanovi ja Lembi-Sirje Kallase kassatsioonkaebused. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. detsembri 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3/416/2002 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 3. Tagastada kautsjonid. Asjaolud ja menetluse käik 1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 13. veebruari 1995. a otsuse nr 4901 punktiga 1 loeti Tallinnas Wiedemanni t 9 (endisel kinnistul nr 4183) asuvad hooned ja 823,75 m2 suurune krunt omandireformi objektideks. Selle otsuse kohaselt natsionaliseeriti nimetatud hooned 1940. a ja maa natsionaliseeriti Riigivolikogu 23. juuli 1940. a deklaratsiooniga. Sama otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Amalie Ruusile ja Karp /Karl/ Ruusile võrdsetes mõttelistes osades. Otsuse punktiga 3 tunnistati nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks Uno Ruus 1/2 mõttelises osas. Tallinna Linnavalitsuse 10. mai 1995. a korraldusega nr 1428-k tagastati U. Ruusile 1/2 mõttelist osa Wiedemanni t 9 asuvast elamust. Linnavalitsuse 29. juuli 1996. a korraldusega nr 1893-k tagastati U. Ruusile Wiedemanni t 9 asuvast garaažist 1/2 mõttelist osa. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2. aprilli 2001. a otsusega nr 12058 tühistati sama komisjoni 13. veebruari 1995. a otsus nr 4901. Selles otsuses leiti, et Wiedemanni t 9 asuvad ehitised ja maa võõrandati ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee 7. septembri 1944. a ühismäärusega. Sama otsuse 2. punktiga loeti tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Amalie Ruusile, kes vastab ORAS § 7 lg 1 p-s 2 sätestatud nõuetele. Otsuse punktiga 5 jäeti U. Ruusi taotlus rahuldamata põhjusel, et ta ei kuulu ORAS §-s 8 ja MRS § 5 lõikes 2 sätestatud isikute hulka. Tallinna Linnavalitsuse 16. mai 2001. a korraldusega nr 1856-k tunnistati kehtetuks linnavalitsuse 10. mai 1995. a korraldus nr 1428-k ja 29. juuli 1996. a korraldus nr 1893-k. 2. Martta Anniki Ruus esitas 9. juulil 2001. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2. aprilli 2001. a otsus nr 12058 ja Tallinna Linnavalitsuse 16. mai 2001. a korraldus nr 1856-k. Kaebuse kohaselt hindas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon valesti asjasse puutuvaid tõendeid, tõlgendas vääralt 1943. aastal kehtinud õigusakte ja tuvastas seetõttu ebaõigesti, et 1940. a natsionaliseeritud Wiedemanni t 9 asunud kinnistu tagastati 1. septembril 1943. a ning et vara lõpliku võõrandamise ajal, s.o 7. septembril 1944. a oli selle omanikuks Amalie Ruus. Kaebuse esitaja väitis, et Wiedemanni t 9 asuvad ehitised natsionaliseeriti Majade Natsionaliseerimise Komisjoni 9. aprilli 1941. a otsusega. Eesti p.v Kinnisvaraselts andis 5. oktoobril 1942. a koostatud üleandmise protokolliga nimetatud kinnisvara Karl ja Amalie Ruusile kasutamiseks ja majandamiseks. Saksa võimude poolt 18. veebruaril 1943. a välja antud Eesti, Läti ja Leedu kindralkomissari piirkonnas eraomanduse uuesti jaluleseadmise määruse § 2 lg 1 kohaselt anti omamaalastele nende taotlusel hoonestatud ja hoonestamata kinnisasjade ja käitiste omand tagasi. Nimetatud määruse § 2 lg 2 järgi anti omandus tagasi administratiivkorras ja see jõustus omanikukirja kätte andmisega. A. Ruusile pole omanikukirja Wiedemanni t 9 asunud kinnistu kohta üle antud. Seega ei saanud antud juhtumil vara võõrandamine toimuda 1944. aastal. 3. Tallinna Halduskohtu 15. märtsi 2002. a otsusega jäeti M. A. Ruusi kaebus rahuldamata. Halduskohus ei nõustunud kolmanda isiku P.-K. Bramanise esindaja advokaat E. Sassiani seisukohaga, et U. Ruusi testament välistab M. A. Ruusi õiguse esitada halduskohtule käesolevat kaebust. Kohus leidis, et M. A. Ruusil on selles haldusasjas kaebeõigus. Kohtuotsuses märgiti, et U. Ruusi testamendi punkti IV c kohaselt pärib M. A. Ruus U. Ruusi järelejäänud pärandvara, «mis on alles jäänud pärast p-des a ja b ettenähtud kohustuste täitmist. Seega on M. A. Ruus potentsiaalne pärija ka Wiedemanni tn 9 kinnistu osas juhul, kui nimetatud kinnistu osas oleks U. Ruus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektiks ning testamendi kohustuste täitmisest jääks nimetatud kinnisvara alles». Kohus leidis, et Wiedemanni t 9 asuvad hooned ja maa natsionaliseeriti 1940. aastal. Linnakomissari 31. augusti 1942. a otsusega anti Wiedemanni t 9 asunud kinnisvara endistele omanikele Amalie ja Karl Ruusile tagasi kasutamiseks ja majandamiseks. K. Ruus (surn 14. veebruaril 1943) pärandas 25. septembri 1942. a koostatud notariaalse testamendiga kogu oma kinnis- ja vallasvara abikaasale A. Ruusile. 18. veebruaril 1943. a astus jõusse Eesti, Läti ja Leedu kindralkomissari piirkonnas eraomanduse uuesti jaluleseadmise määrus. Kohus jõudis järeldusele, et K. Ruusi pärand läks Balti eraseaduse järgi 14. veebruarist 1943. a üle A. Ruusile. Seda kinnitavad Tallinna 7. jaoskonnakohtu 28. detsembri 1943. a otsus, millega loeti K. Ruusi notariaalne testament etteloetuks ja avatuks 30. aprillil 1943. a toimunud kohtuistungil. Nimetatud testament tunnistati kinnitatuks ja seadusjõusse astunuks. Majaelanike nimekirjad 1943. a ja 1944. a kohta ning 1943. aastal Maksuametile esitatud teatise on koostanud A. Ruus kui omanik. Kuna maa endise omaniku abikaasa vennapoeg ei kuulu ORAS §-s 8 ja MRS § 5 lg-s 2 märgitud isikute hulka, siis ei ole U. Ruus omandireformi õigustatud subjekt Wiedemanni t 9 asuvate õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja maa suhtes. 4. M. A. Ruus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Apellant väitis, et omandiõigust natsionaliseeritud varale ei taastatud mitte 15. jaanuari 1942. a linna-majaomandi valitsemise määrusega, vaid 18. veebruaril 1943. a vastu võetud Eesti, Läti ja Leedu kindralkomissaripiirkonnas eraomanduse uuesti jaluleseadmise määrusega, mis nõudis omandiõiguse tekkimiseks omanikukirja üleandmist. Apellant väitis, et K. Ruusile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud varadest anti omandiõigus tagasi Tallinnas Terase 4 asunud kinnistule nr 2957. Kinnistu nr 4183 osas pole vara tagastamist toimunud. 5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. detsembri 2002. a otsusega tühistati halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2. aprilli 2001. a otsus nr 12058 ja Tallinna Linnavalitsuse 16. mai 2001. a korraldus nr 1856-k. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu järeldusega, et U. Ruusi testament ei välista M. A. Ruusi õigust esitada käesolevat kaebust. Ringkonnakohus leidis, et antud asjas ei ole protsessiosaliste vahel vaidlust selle üle, et A. Ruus ja K. Ruus omandasid 30. mail 1936. a võrdsetes mõttelistes osades Wiedemanni t 9 asunud kinnistu nr 4183, mis natsionaliseeriti 1940. aastal. Nimetatud kinnisvara anti linnakomissari 31. augusti 1942. a otsuse alusel koostatud üleandmise protokolliga 1. septembrist 1942 arvates endistele omanikele A. Ruusile ja K. Ruusile kui majahooldajatele kasutamiseks ja majandamiseks. Linnaelumajade ja nende juurde kuuluvate kruntide üleandmist endistele omanikele valitsemiseks ja kasutamiseks reguleeris Revali kindralkomissar Lietzmanni 15. jaanuari 1942. a Linna-majandi valitsemise määrus. Selle määruse § 2 kohaselt toimus valitsemise ja kasutuse üleandmine kirjaliku üleandmiskorraldusega. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu järeldusega, et 1. septembril 1943. a väljastatud omanikukiri ja sellele järgnenud kinnistamisprotsess puudutas Wiedemanni t 9 asunud kinnistut nr 4183. Omanikukirjas on märgitud, et antakse A. Ruusile 1/2 ja surnud K. Ruusi pärijatele 1/2 tagasi nõukogude valitsuse sundkorralduste läbi ära võetud omandus Revalis Viidemanni t 9 asuvale kinnisasjale, mis on sisse kantud Revali kinnistusraamatusse numbriga 2957. Kinnistusameti ülema 10. novembri 1943. a otsusega nr 398 otsustati liita omanikukiri kinnistusraamatusse ja teha 1. septembril 1943. a välja antud omanikukirja alusel II alevi hüpoteegiringkonna registri 5 II köite 2957. ossa (Amalie ja Karp Ruuside kinnisvara) II jao 1. lahtrisse kanne. Tallinna Kinnistusameti Tallinna II alevi hüpoteegiringkonna kinnistusregistris oli nr 2957 all märgitud A. Ruusi ja K. Ruusi poolt 12. detsembril 1935. a sõlmitud lepingu järgi omandatud Faehlmanni t 9 (endine Terase t 4) asunud kinnistu, millele on nende õigused taastatud 1. septembril 1943. a välja antud omanikukirja alusel. Kinnistusregistris nr 4183 all märgitud kinnistu Wiedemanni t 9 (endine Wiedemanni 15) osas on tehtud vaid kanne selle kinnistu natsionaliseerimise kohta 16. detsembril 1940. a, kanded kinnistule õiguste taastamise kohta puuduvad. Ringkonnakohus leidis, et pole ühtegi mõistlikku põhjendust, miks isik, kelle omandiõigus Wiedemanni t 9 asuvale varale taastati, esitab palve teha omanikukirja alusel kinnistusraamatusse omaniku kohta sissekanne teise vara kohta. Arvestades eeltoodut, leidis kolleegium, et 1. septembril 1943. a väljastatud omanikukiri ja sellele järgnenud kinnistamisprotsess käis Faehlmanni t 9 (endine Terase 4) asunud kinnistu nr 2957 kohta, mitte aga Wiedemanni t 9 asunud kinnistu nr 4183 kohta. Kuna pole tõendatud, et Wiedemanni t 9 asunud kinnisvara tagastati endistele omanikele, siis ei saanud 7. septembril 1944. a toimuda ka selle vara õigusvastast taasvõõrandamist. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse Tallinna Linnavalitsus, P.-K. Bramanis, O. Ivanov ja L.-S. Kallas. 6. Tallinna Linnavalitsus palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus lähtus antud vaidluse lahendamisel väärast eeldusest, et omandiõigust tõendavad usaldusväärselt ainult kinnistusraamatu kanded, ja on seetõttu jätnud ebaõigesti tähelepanuta ja analüüsimata teised asjas tähtsust omavad tõendid. Sellega rikkus kohus TsMS § 231 lg 4, mis on käsitatav kohtumenetluse normi olulise rikkumisena HKMS § 52 lg 1 mõttes. Kassaator väidab, et kõiki tõendeid kogumis hinnates on tõendatud, et A. Ruusil ja K. Ruusil tekkis 5. oktoobril 1942. a kinnisvara üleandmise protokolli alusel neile tagastatud Wiedemanni t 9 asunud varale omandiõigus. K. Ruus kui vara omanik oli õigustatud 25. septembril 1942. a tehtud testamendiga seda vara pärandama. Pärast K. Ruusi surma läks 1/2 mõttelist osa kinnisvarast üle A. Ruusile. Ringkonnakohtu vastupidine järeldus ei rajane seadusel ja on vastuolus kogutud tõenditega. 7. O. Ivanov palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et M. A. Ruusil ei ole õigust esitada kaebust U. Ruusi vara (sh nõudeõiguse) osas. Kassaator väidab, et BES taaskehtestati 5. detsembril 1941. a. Samast ajast hakkas uuesti kehtima ka Tallinna all-linna kinnistusraamat. Seega oli K. Ruus Wiedemanni t 9 asunud kinnistu omanik juba alates 5. detsembrist 1941. K. Ruus pärandas 25. septembril 1942. a tehtud testamendiga kogu oma vara abikaasale A. Ruusile. 23. detsembri 1943. a kohtuotsusega otsustati K. Ruusi notariaalne testament etteloetuks ja avatuks kinnitada ja seadusjõusse astunuks tunnustada. Nimetatud dokumentide alusel sai A. Ruus igal juhul Wiedemanni t 9 asunud kinnistu omanikuks, sõltumata sellest, kas talle selleks hetkeks oli või ei olnud üle antud nn omanikukirja või kas omanikukirja alusel oli kinnistusraamatusse tehtud vastavaid märkeid. Isegi kui A. Ruusil ei olnud taasnatsionaliseerimise hetkel käsutusõigust Wiedemanni t 9 asunud kinnisvara suhtes, oli ta ikkagi selle vara omanik. U. Ruus ei kuulu ORAS järgi nende isikute hulka, kellel oleks õigus taotleda enda tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks Wiedemanni t 9 asuva ehitise ja maa suhtes. 8. P.-K. Bramanis palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta M. A. Ruusi kaebus rahuldamata. Kassaator leiab, et kohtud on rikkunud uurimisprintsiipi, HKMS § 7 lg 1 ja § 25 lg 4. M. A. Ruusil pole õigust esitada kaebust U. Ruusi (surn 9. märtsil 2000) vara, sh nõudeõiguse suhtes. Vaidlustatud haldusaktid ei riku M. A. Ruusi õigusi. Halduskohtu pädevuse raamidest (HKMS § 3) väljub kohtute järeldus, et M. A. Ruus on U. Ruusi vara potentsiaalne pärija ja seega on tal põhimõtteliselt võimalik pärida Wiedemanni t 9 asuv ehitis ja maa. Kohtud tõlgendasid U. Ruusi testamenti laiendavalt, andes testamendile uue sisu. U. Ruusi testamendi punktiga II on määratud tema viimase tahteavalduse ja testamendi täitjaks tema poeg Rauno Ruus. Sama dokumendi punkti III kohaselt pärib M. A. Ruus ainult rahalised vahendid. Kogu muu vara läheb (punkt IV) usaldusisiku, s.o R. Ruusi usaldushoiule, siia hulka kuuluvad ka Wiedemanni t 9 asuva elamuga seotud küsimused, sh ka võimalik nõudeõigus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi. K. Ruus pärandas 25. septembri 1942. a testamendiga kogu oma vara oma naisele A. Ruusile. K. Ruusi testament vastab ORAS § 8 lg-s 2 sätestatud tingimustele, st testament vastas selle tegemise ajal kehtinud nõuetele. 9. L.-S. Kallas palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas otsuse tegemisel vääralt materiaalõiguse norme ja rikkus HKMS § 16 lg 3 ja TsMS § 95 lg 1. Kassaator on seisukohal, et pärast K. Ruusi surma läks viimasele kuulunud omandiõigus 1/2 mõttelises osas Wiedemanni t 9 asuvast kinnistust üle tema abikaasale A. Ruusile. Sellist lõppjäreldust kinnitavad paljud asjas olemasolevad dokumentaalsed tõendid, kui neid hinnata ajalises ja loogilises järgnevuses ning omavahelises seoses. K. Ruusi pärandvara hulgas ei olnud märgitud Faehlmanni t 9 asuvat kinnistut. 10. M. A. Ruusi esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebustele leitakse, et kassatsioonkaebused on põhjendamatud ja need tuleb jätta rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 11. Riigikohtu halduskolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et U. Ruusi poolt 12. veebruaril 1998. a tehtud testament ei välista M. A. Ruusi õigust esitada kaebust vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks. Nimetatud testamendi kohaselt on kaebuse esitaja oma abikaasa U. Ruusi pärandvara pärija (vt testamendi p IV alapunkti c). 12. Omandireformi aluste seaduse § 6 lg 1 kohaselt on vara õigusvastane võõrandamine omaniku tahte vastaselt temalt vara äravõtmine või tema panek olukorda, kus ta on sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu vara ära andma või maha jätma, kui normatiivaktid, mille alusel vara võõrandati, on tunnistatud ebaseaduslikeks või kui vara võõrandati ebaseaduslike otsuste alusel või ametiisikute omavoli tõttu. Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tallinna Linnavalitsuse seisukohaga, et kui isikul säilis pärast vara õigusvastase võõrandamise akti andmist võimalus vara käsutada, siis selline võõrandamine ei ole vaadeldav õigusvastase võõrandamisena omandireformi aluste seaduse mõttes. Seda seisukohta toetab ka maareformi seaduse § 5 lg 2, mis sätestab, et maa tagastamist või kompenseerimist, mille omanikud võõrandasid pärast 1940. aasta 16. juunit, on õigus nõuda isikutel, kellele maa võõrandati, või nende õigusjärglastel, vastavalt sama paragrahvi 1. lõikele. Seega on omandireformi käigus õigustatud vara taotlema ka isikud (ja nende pärijad), kes omandasid maa pärast selle natsionaliseerimist Riigivolikogu 23. juuli 1940. a deklaratsiooniga. 13. Ringkonnakohus leidis, et kuna Revali kindralkomissar Lietzmanni 15. jaanuari 1942. a Linna-majandi valitsemise määruse ja linnakomissari 31. augusti 1942. a otsuse alusel koostatud kinnisvara üleandmise protokolliga anti Wiedemanni t 9 asunud kinnisvara 1. septembrist 1942. a arvates endistele omanikele A. Ruusile ja K. Ruusile üksnes kasutamiseks ja majandamiseks, siis ei saanud K. Ruus 25. septembri 1942. a tehtud testamendiga 1/2 mõttelist osa sellest kinnistust A. Ruusile pärandada. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu selle järeldusega. Halduskolleegium asus 1. detsembri 1995. a määruses haldusasjas nr III-3/1-39/95 seisukohale: «M.R.-i 19. märtsi 1944. a tehtud testament vastas ORAS § 8 lg-s 2 sätestatud tingimustele – testament vastas selle tegemise ajal kehtinud nõuetele. Tallinna linnakomissari 26. augusti 1942. a otsusega anti Koidula t 18 asuv kinnisvara M.R.-ile tagasi, ehkki üksnes kasutamiseks ja majandamiseks. Arvesse tuleb võtta ka seda, et tehinguid õigusvastaselt võõrandatud maadega tehti nii pärast maade natsionaliseerimist 1940. a kui ka Saksa okupatsiooni ajal. Samuti aktsepteerib Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 5 lg 2 selliseid tehinguid. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(B)P Keskkomitee 7. septembri 1944. a määrusega tühistati kõik seadused, otsused, määrused ja korraldused, mis anti Saksa okupatsioonivõimude või Eesti omavalitsuse poolt Eestis. Selliste aktide tühistamine on kujunenud olukorras faktiliselt käsitatav uue õigusvastase võõrandamisena». Kolleegium ei pea vajalikuks seda seisukohta muuta. 14. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra» punktide 18 ja 21 kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tõendada isik, kellele vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel. Selleks tuleb kõiki olemasolevaid dokumente hinnata kogumis ja omavahelises seoses, igakülgselt ja täielikult. Ühelgi tõendil ei saa olla ette kindlaks määratud jõudu. 15. Eesti, Läti ja Leedu kindralkomissari piirkonnas eraomanduse uuesti jaluleseadmise 18. veebruari 1943. a määruse § 2 sätestas, et omandus antakse tagasi administratiivkorras. Tagasiandmine jõustub omanikukirja kätteandmisega. Sama määruse § 5 kehtestas: «Kui endine omanik on surnud, antakse omandus tagasi pärijatele.» Ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu Tallinna Linnavalitsuse ja kolmandate isikute kirjalikes vastustes apellatsioonkaebusele esitatud väitele, et Wiedemanni t 9 asuva kinnistu omandiõigus läks pärast K. Ruusi (surn 14. veebruaril 1943) surma üle tema ainupärijale abikaasale A. Ruusile. 16. Ringkonnakohus asus seisukohale, et «1. septembril 1943. a väljastatud omanikukiri ja sellele järgnenud kinnistamisprotsess käis Faehlmanni t 9 (endise Terase 4) kinnistu nr 2957 kohta, mitte kinnistu nr 4183 asukohaga Wiedemanni t 9 kohta. Kuivõrd tõendamist ei ole leidnud kinnisvara asukohaga Wiedemanni t 9 tagastamine endisele omanikule», siis ei saanud 7. septembril 1944. a toimuda ka vara õigusvastast taasvõõrandamist. Halduskolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu ega andnud õiguslikku hinnangut otsuses viidatud Eesti piiratud vastutusega Kinnisvaraseltsi Tallinna osakonna 3. septembri 1943. a kirjale nr 01482, millega kinnisvaraselts saatis Maksuametile «reprivatiseerimise korras tagasiantud majade nimekirja». Selles nimekirjas jrk nr-ga 1101 märgitud tagasiantud majana «Viidemanni 9». Nimetatud teatises on märgitud: «Jrk nr 666, 680, 690, 701, 719, 733, 750, 756, 760, 762, 763, 774, 804, 871, 872, 877, 885, 905, 920, 947, 980, 993, 1003, 1011, 1065, 1066, 1069, 1092, 1106 ja 1109 tähendatud majad on varem omanikele valitsemisele ja kasutamisele tagasi andmata.» Kohtuotsusest ei selgu, miks ringkonnakohus ei pea usaldusväärseks, et 1943. a taastati omandiõigus Wiedemanni t 9 asuva ehitise suhtes. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kohtutoimikus oleva Tallinna 7. jaoskonnakohtuniku 28. detsembri 1943. a kohtuotsuse testamendi kinnitamise asjas nr 114 ja A. Ruusi kui kinnisvara omaniku poolt 1944. a jaanuaris Tallinna-Harju Maksuametile esitatud dokumendi pealkirjaga «Elanikkude nimekiri 1944. a kohta», milles on kinnisvara asukohaks märgitud «Tallinna linnas, Viedemanni tänavas, politsei nr II 9, kinnistu nr 4183». Seega rikkus ringkonnakohus HKMS § 16 lg 3 ja TsMS § 330 lg 4 nõuet. 17. Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus HKMS § 72 lg 1 p 2 alusel tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tõnu ANTON Jaak LUIK Hele-Kai REMMEL