Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-69-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. mai 2003. a määrus A. F. süüdistuses KrK § 204 lg 3 ja § 176² järgi — RT III, 2003, 20, 190

(õ) 10.04.2007 13:45 RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-69-03 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 20. mai 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi A. F. süüdistuses KrK § 204 lg 3 ja § 1762 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 24. märtsi 2003. a määrus A. F. karistusest vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu A. F. kaitsja Tatjana Pometova erikaebus KarSRS § 10 korras Asja läbivaatamise kuupäev 29. aprill 2003 (kirjalik menetlus) Resolutsioon 1. Jätta Tallinna Linnakohtu 24. märtsi 2003. a määrus A. F. suhtes muutmata ja erikaebus jätta rahuldamata. 2. Määrus jõustub 20. mail 2003. a ega ole edasikaevatav. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Linnakohtu 14. märtsi 2002. a otsusega tunnistati A. F. süüdi KrK § 204 lg 3 järgi ja teda karistati neljakuulise vabadusekaotusega tingimuslikult üheaastase katseajaga ühes mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kaheks aastaks. Sama kohtuotsusega mõistati A. F. KrK § 1762 järgi õigeks. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. aprilli 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus A. F. õigeksmõistmises KrK § 1762 järgi. A. F. tunnistati KrK § 1762 järgi süüdi ja teda karistati kolmekuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel luges ringkonnakohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ning mõistis A. F-le karistuseks kuritegude kogumi eest neli kuud vabadusekaotust tingimuslikult üheaastase katseajaga ühes mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kaheks aastaks. 2. Oma 31. jaanuari 2003. a kaebuses Tallinna Prokuratuurile palus A. F. kaitsja T. Pometova esitada Tallinna Linnakohtule taotlus tühistada KarS § 5 lg 2 alusel Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus osas, millega A. F-lt võeti kaheks aastaks ära mootorsõiduki juhtimisõigus, või vähemalt lühendada sõiduki juhtimisõiguse keeldu ühe aastani. 3. 27. veebruaril 2003. a esitas Tallinna prokuratuuri prokurör Kairit Alvela KarSRS § 9 alusel Tallinna Linnakohtule taotluse A. F. karistusest vabastamata jätmiseks. Taotluses märgiti, et KrK § 204 lg 3 ja § 1762 järgi kvalifitseeritav tegevus on karistusseadustiku kohaselt karistatav vastavalt §-de 424 ja 329 järgi, mistõttu puudub alus isiku vabastamiseks karistuse kandmisest KarSRS § 1 lg-tes 1–3 ettenähtud alustel. Samuti leidis prokurör, et isikut, keda on mitu korda karistatud mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest, ei ole alust vabastada talle mõistetud lisakaristusest. Sellise lisakaristuse mõistmine samasuguste kuritegude eest on võimalik ka karistusseadustiku järgi, ehkki see pole erinevalt kriminaalkoodeksis ettenähtust enam kohustuslik. 4. Tallinna Linnakohtu 24. märtsi 2003. a määrusega jäeti A. F. talle mõistetud karistusest vabastamata. Linnakohus märkis, et kuna KrK § 204 lg 3 järgi kvalifitseeritud tegevus on karistatav KarS § 424 järgi ja KrK § 1762 järgi kvalifitseeritud tegevus KarS § 329 järgi ning kuna KarS § 50 näeb samuti ette lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni kolmeks aastaks, puudub KarSRS § 1 lg-tes 1–3 sätestatud alus A. F. vabastamiseks talle mõistetud karistusest ja lisakaristusest. Menetlusosaliste seisukohad Riigikohtus 5. Tallinna Linnakohtu 24. märtsi 2003. a määruse peale esitas erikaebuse A. F. kaitsja T. Pometova. Kaitsja märgib, et erinevalt KrK § 204 lg-st 3, mis nägi ette süüdimõistetult kohustuslikus korras mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise, annab KarS § 50 kohtule üksnes võimaluse KarS § 424 järgi süüdimõistetult mootorsõiduki juhtimise õiguse ära võtta. Kaebaja palub tunnistada karistusseadustiku rakendamise seaduse vastuolus olevaks põhiseaduse § 23 lg 2 teise lausega koostoimes § 12 lg 1 esimese lausega osas, millega seadus ei näe ette kriminaalkoodeksi järgi süüdimõistetud isiku vabastamist karistusest, kui karistusseadustik ei näe ette sama kuriteo eest lisakaristuse kohustuslikku kohaldamist. Samuti palub kaitsja tühistada Tallinna Linnakohtu 24. märtsi 2003. a määrus osaliselt ja vabastada A. F. karistuse – mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kaheks aastaks – kandmisest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 6. Kaebaja taotleb karistusseadustiku rakendamise seaduse tunnistamist vastuolus olevaks põhiseaduse § 23 lg 2 teise lausega koostoimes § 12 lg 1 esimese lausega põhjusel, et karistusseadustiku rakendamise seadus ei võimalda vabastada isikut mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kui kohustusliku lisakaristuse kandmisest, vaatamata asjaolule, et KarS § 50 lg 1 annab kohtule õiguse igal üksikujul ise otsustada, kas mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud kuriteo eest süüdimõistetud isikult tuleb mootorsõiduki juhtimisõigus ära võtta või mitte. 7. Kriminaalkoodeksi § 204 lg 3 sätestas, et mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis isiku poolt, kes on tarvitanud alkoholi, narkootilist või psühhotroopset ainet, ja kui isikul on kehtiv halduskaristus mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, karistatakse rahatrahvi või vabadusekaotusega kuni kahe aastani ja võetakse ära mootorsõiduki juhtimise õigus ühest kuni kolme aastani. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et isiku süüditunnistamisel KrK § 204 järgi tuleb talle obligatoorselt mõista lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. augusti 2000. a otsus asjas nr 3-1-1-82-00 – RT III 2000, 20, 226; 30. aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-53-02 – RT III 2002, 14, 159). Karistusseadustiku § 424 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Kohus võib võtta süüdimõistetult kuni kolmeks aastaks juhtimisõiguse, kui isik mõistetakse süüdi mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud kuriteo eest (KarS § 50 lg 1). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2003. a otsuses on väljendatud seisukohta, et korduvalt alkoholijoobes juhtimise eest tuleb juhtimisõigus üldjuhul ära võtta ja ainult erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse lisakaristust mitte kohaldada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-10-03 – RT III 2003, 5, 53). 8. Riigikohtu üldkogu asus 17. märtsi 2003. a otsuses S. Brusilovi süüdistusasjas seisukohale, et põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Üldkogu leidis, et karistuse vähendamata jätmine nendel karistust kandvatel isikutel, kellele kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, riivab põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses ettenähtud põhiõigusi nende koostoimes. (Vt Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 – RT III 2003, 10, 95, p-d 19–27.) Tunnistades karistusseadustiku rakendamise seaduse vastuolus olevaks põhiseaduse § 23 lg 2 teise lausega koostoimes § 12 lg 1 esimese lausega osas, milles seadus ei näe ette kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotust kandva isiku karistuse vähendamist karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse ülemmäärani, võttis Riigikohtu üldkogu muuhulgas arvesse asjaolu, et konkreetses kohtuasjas oli tegemist vanglakaristust kandva isikuga, kelle karistuse vähendamata jätmine kehtiva karistusseaduse eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse ülemmäärani riivas intensiivselt õigust vabadusele (PS § 20) (vt RT III 2003, 10, 95, p-d 26 ja 32). Ühtlasi leidis üldkogu, et ühiskonna õiglustunne ja kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtused, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (RT III 2003, 10, 95, p 28). 9. Kriminaalkolleegium leiab, et põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõigused on riivatud ka juhul, kui jäetakse uuesti läbi vaatamata enne 1. septembrit 2002 lõplikult jõustunud kohtuotsus, mille alusel isik pärast karistusseadustiku jõustumist kannab KrK § 204 lg 3 järgi mõistetud kohustuslikku lisakaristust – mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Riive on olemas, kuna erinevalt KrK §-st 204 annab karistusseadustik kohtule võimaluse kaaluda, kas konkreetse kriminaalasja puhul esineb erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid mootorsõidukit korduvalt joobeseisundis juhtinud isiku suhtes KarS § 50 lg-s 1 ettenähtud lisakaristuse kohaldamata jätmist. Seega võib KarS § 424 koos § 50 lg-ga 1 osutuda üksikjuhul süüdimõistetu suhtes leebemaks kui KrK § 204 lg 3 sanktsioon. 10. Kolleegium märgib, et mida vähem intensiivne on põhiõiguse riive, seda suuremal määral tuleb võtta arvesse riivet õigustavaid väärtusi. Mida kaalukamat rolli mängivad konkreetse juhtumi puhul põhiõiguse riivet õigustavad väärtused, seda enam põhjendatud võib olla põhiõiguse taandumine nende ees. 11. Isikult mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine riivab kaalulolevaid põhiõiguslikult kaitstud vabadusi, seega ka põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõigusi, oluliselt väiksema intensiivsusega kui vangistus. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine ei riiva isikuvabadust. 12. Mootorsõidukit korduvalt joobeseisundis juhtinud isikult juhtimisõiguse äravõtmine ei ole vastuolus seadusandja poolt karistusseadustikus samasuguse teo eest ette nähtud õiguslike järelmitega. Karistusseadustiku § 424 järgi süüdimõistetud isikult tuleb üldjuhul mootorsõiduki juhtimisõigus KarS § 50 lg 1 alusel ära võtta ning üksnes erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse see lisakaristus kohaldamata jätta. 13. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmata jätmist õigustavate asjaolude tagantjärele tuvastamine nendes kriminaalasjades, milles enne 1. septembrit 2002 jõustunud kohtuotsusega on KrK § 204 lg 3 järgi süüdimõistetud isikult mootorsõiduki juhtimise õigus ära võetud, tooks kaasa kord juba aset leidnud kriminaalmenetluste osalise kordamise. Selline lahendus kahjustaks oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu kui demokraatlikes riikides üldtunnustatud sotsiaalseid väärtusi. Samuti koormaks ülalnimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumise tagasiulatuv tuvastamine kohtuid ja tooks kaasa kohtuasjade läbivaatamise aja pikenemise sellises ulatuses, et oleks tõsiselt kahjustatud kohtusüsteemi efektiivsus. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2003. a määrus asjas nr 3-1-1-40-03 – RT III 2003, 15, 146, p 10.) 14. Eeltoodud põhjustel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et mõistetud karistuste läbivaatamata jätmine nende isikute osas, kes kannavad KrK § 204 lg 3 järgi mõistetud obligatoorset lisakaristust – mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine –, riivab teatud määral küll põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõigusi, kuid on samas sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu kohtusüsteemi efektiivsuse, õigusrahu ja kohtuotsuste seadusjõu kui põhiseaduslike väärtuste tagamiseks. Järelikult vastab nimetatud põhiõiguste riive põhiseaduse § 11 teises lauses sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Seetõttu jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium A. F. kaitsja T. Pometova erikaebuse rahuldamata ja Tallinna Linnakohtu 24. märtsi 2003. a määruse muutmata. Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Lea KIVI Õiend Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruse 3-1-1-69-03 metaandmetes parandatud väljaandja 'Riigikohus' õigeks 'Riigikohtu Kriminaalkolleegium'.