Tallinna Linnavolikogu — Tallinna kuritegevuse ennetamise programm 2003-2005 — KO, 62, 1488

Juhindudes kohaliku omavalitsuse seaduse § 6 lõike 3 punktist 2, kuritegude ennetamise riiklikust strateegiast aastani 2005 ja tulenevalt Tallinna Linnavolikogu 12. detsembri 2002. a määrusega nr 68 kinnitatud «Tallinna arengukavast 2003–2009», Tallinna Linnavolikogu määrab: 1. Kinnitada juurdelisatud Tallinna kuritegevuse ennetamise programm 2003–2005. 2. Määrus jõustub 8. mail 2003. a. Volikogu esimees Maret MARIPUU Kinnitatud Tallinna Linnavolikogu 30. aprilli 2003. a määrusega nr 30 TALLINNA KURITEGEVUSE ENNETAMISE PROGRAMM 2003–2005 SISSEJUHATUS Varem suhteliselt turvaline riigi keskmisest paremate turvalisuse näitajatega Tallinn on tänaseks muutunud ka riigi kuritegevuse pealinnaks. Kuritegevuse üldise kasvu taustal kasvab kuritegevus Tallinnas oluliselt kiiremas tempos. Tulemuseks on üha selgem kuritegevuse Tallinna koondumise tendents üheksakümnendate aastate algusest. Tallinna linn mõistes, et kuritegevuse ohjeldamine linnas, turvalise keskkonna loomine on orgaaniliselt seotud linnaelu kõikide külgedega, seab käesoleva programmi raames endale järgmised ülesanded: • arendada ja tugevdada linna sidusust, elanikkonna eri kihtide ja gruppide vahelisi suhteid; leida kihte ja gruppe integreerivaid arengusihte ning eesmärke, kujundamaks nende pinnalt Meie-identiteeti, mis kannaks lisaks muule ka ühist võitlust turvalise elukeskkonna eest; • algatada ja toetada võitluses kuritegevusega koostööd linna ametite ja asutuste, politsei, kaitseliidu ja turvafirmade, elanike omaalgatuslike ühenduste ning liikumiste vahel; • kaasata linnakeskkonna turvalisuse suurendamise ja hoidmise protsessi õpilased ja üliõpilased, toetada projekte ja üritusi õppiva noorsoo aktiivselt negatiivse suhtumise kujundamiseks kuritegevusse, narkomaaniasse, teistesse sotsiaalsetesse pahedesse; • suurendada võimalusi noorte vaba aja sisustamiseks isiksust positiivselt arendava tegevusega, seadmaks tõkkeid kriminaalse subkultuuri levikule noorte hulgas; • luua võimalusi elutegevuse korraldamiseks inimväärikuse põhimõtte alusel tänavalastele ja lastekodudest väljakasvanud noortele; • luua võimalusi elutegevuse korraldamiseks inimväärikuse põhimõtte alusel kinnipidamiskohtadest vabanenud isikutele, teistele riskigruppide liikmetele ja asotsiaalsele kontingendile; • toetada materiaalselt kodanike omaalgatuslikke projekte riskigruppide resotsialiseerimiseks; • linnakeskkonna turvalisuse kindlustamise planeerimise ja arhitektuursete lahenduste kaudu. Nende ülesannete lahendamisega tahab Tallinna linn luua linnas kuritegevust vastustava tegusa koostöövaimu, vajalikud organisatsioonilised vormid ja materiaalsed tingimused selle töö edendamiseks. Praktiline tegevus seatud ülesannete lahendamiseks kavandatakse kolme vastastikku seotud strateegiana. Need on: 1. Infolevi ja koostöö arendamine; 2. kuritegevuse kontrollimine ja tõkestamine; 3. kuritegevuse väljatõrjumine (ennetamine). Käesoleva programmi viivad vastavalt oma pädevusele ja sellekohastes lepingutes sätestatud tingimustele ellu: 1. Tallinna Linnavalitsus oma ametite ja asutustega; 2. Tallinna Politseiprefektuur; 3. Kaitseliidu Tallinna malev; 4. turvafirmad; 5. mittetulundusühingud, kodanike teised omaalgatuslikud ühendused ja liikumised; 6. linnakodanikud. 1. PROGRAMMI EMPIIRILISED ALUSED JA KONTSEPTSIOON 1.1. Kriminogeenne olukord Tallinnas, seda kujundavad ja vastustavad tegurid 1.1.1. Kuritegevuse intensiivsus ja territoriaalne jaotus Kuritegevus on Eestis kasvanud viimasel kümnendil 41 254 registreeritud kuriteolt 1992. aastal 53 293 kuriteoni aastal 2002. Seega on vabariigis registreeritud kuritegevus kasvanud aastate jooksul ca 29,2%. Kuritegevus Tallinnas on samuti nagu riigis tervikuna liikunud tõusuteed: Tallinnas registreeriti 1992. aastal 14 779 kuritegu ning aastal 2002 oli vastav näitaja 25 199 ühikut (kasv 1,7 korda). Kui Tallinna osakaal Eesti rahavastikust on olnud kolmandiku ringis, siis kuritegevuse osa riigi kuritegevusest on selgelt kõrgem, kusjuures nimetatud osakaal on viimasel kümnendil ka jõudsasti kasvanud. Aastal 1992 moodustas kuritegevus Tallinnas vabariigi omast 35,8%, järgnevate aastate jooksul vastav arvnäitaja jätkas tõusutendentsi kuni haripunkti saavutamiseni aastal 1999, mil Tallinnas registreeritud kuritegevus moodustas vabariigi omast juba 51,5%. Järgnevate aastate jooksul on Tallinnas kuritegevus veidi vähenenud. Positiivseid tulemusi on saavutatud aastal 2002, kus võrrelduna aastaga 2001 on kuritegude arv Tallinnas langenud 27 182 kuriteolt 25 199 kuriteoni, s.o 1983 ühiku võrra (–7,3%). Tallinnas toimepandud kuritegude osatähtsuse protsent vabariigi lõikes 2002. aastal oli 47,3%. Viimasel ajal on kuritegevus Tallinnas veidi vähenenud (2002. aastal registreeritud 25 199 kuritegu), kuritegevus riigis aga kasvanud 12,2%. Kuritegevuse jagunemine linnaosade ja politseiosakondade lõikes on statistiliste andmetega erinevalt kaetud. Kui politseiosakondade territooriumitel toime pandud kuritegudest on statistiline ülevaade olemas, siis linnaosade lõikes on see puudulik. Seetõttu ka enamik ülevaateid kuritegevusest opereerivad politseiosakondade, mitte linnaosadega. Vabariigis registreeritud kuritegude arv kümnendi lõikes näitas hüppelist kasvu kuni aastani 2000 (57 799), mil kuritegevuse kasv mõnevõrra pidurdus (aastal 2001 – 58 051 kuritegu; kasv 0,4%). Siinjuures aastal 2002 langes registreeritud kuritegude arv vabariigis 53 293 kuriteofaktini, s.o 4758 kuritegu vähem kui aastal 2001 (–8,2%). Läbi aegade on kuritegevuse tase Tallinnas olnud kõrgeim Kesklinna politseiosakonna (edaspidi PO) poolt teenindataval territooriumil. 2001. aastal registreeriti seal 9354 kuritegu (neist tänaval 46,5%) ning aastal 2002 – 8628 kuritegu (neist tänaval 41,4%). Vähenemine 7,8%. Kuritegevuse suurem kontsentratsioon kesklinnas tuleneb eelkõige kesklinnas asuvate mitmete suurte kaubandus-, teenindus-, lõbustusasutuste paiknemisega, samas asuvad seal olulisemad turmismiobjektid, vaatamisväärsused välismaalastele, toimuvad suurüritused (näiteks vanalinna päevad, Volbriöö) jms. Kõik see omakorda meelitab ligi taskuvargaid ning teisi kuritegeliku kalduvusega isikuid. Lõuna PO poolt teenindataval territooriumil registreeriti 2001. aastal 6772 kuritegu (neist tänaval 33,2%) ning aastal 2002 – 6342 kuritegu (neist tänaval 39,8%). Vähenemine 6,3%. Ida PO teeninduspiirkonnas registreeriti 2001. aastal 5751 kuritegu (neist tänaval 48,1%) ning 2002. aastal 5523 kuritegu (neist tänaval 47,1%). Vähenemine 4%. Madalaim registreeritud kuritegevuse tase on olnud Põhja PO, kus 2001. aastal registreeriti 4869 kuritegu (neist tänavatel 42,8%) ning 2002. aastal – 4233 kuritegu (neist tänavatel 37,1%). Vähenemine 13,1%. Kuritegude avastamise protsent on aastast-aastasse näidanud kasvutendentsi: 1999. aastal avastati 14,7%; 2000. aastal – 19,1%; 2001. aastal 19,6% ning aastal 2002 – 21,1% registreeritud kuritegudest. Võrreldes registreeritud kuritegevust linnaosade lõikes, selgub, et kuritegelikemad linnaosad on eelkõige Kesklinn, Lasnamäe ja Põhja-Tallinn. Samas, kui vaadata linnaositi toimepandud kuritegude arvu 1000 elaniku kohta kuus, siis kujunevad nendeks linnaosadeks Kesklinn, Pirita (rannahooaeg) ja Kristiine (kaubanduskeskus). Väikseim kuritegevuse osakaal on Pirita, Haabersti ja Nõmme linnaosades. Tabel 1 Isiku- ja varavastane kuritegevus Tallinna linnaosades (Tallinna Politseiprefektuuri andmed) (2002. a, protsentides) Linnaosa Kuriteod kokku Osatähtsuse % Tänava- kuritegevus Osatähtsuse % Tallinnas K/t 1000 inimese kohta keskmiselt kuus Elanike osakaal Lasnamäe 4 567 18,1% 2 081 20,0% 3,5 29,8% Pirita 950 3,8% 514 5,0% 9,3 2,3% Kesklinn 8 754 34,7% 3 592 34,6% 20,9 9,6% Kristiine 1 936 7,7% 665 6,4% 5,9 7,6% Mustamäe 2 825 11,2% 1 278 12,3% 3,8 17,1% Nõmme 1 693 6,7% 579 5,6% 4,0 9,6% Haabersti 1 304 5,2% 487 4,7% 3,1 9,6% Põhja-Tallinn 2 997 11,9% 1 117 10,8% 4,8 14,4% Muud 173 0,7% 68 0,7% Kokku 25 199 100,0% 10 381 100,1% 5,8 100,0% Linna kriminogeensemad paigad seonduvad suures osas elutegevuse iseärasustega, ettevõtete, firmade asukohtadega eri piirkondades. Nii nagu elanikkond ja kuritegevus jaotuvad linnaosade vahel ebaühtlaselt, nii on ebaühtlane ka kaubandus-, toitlustus- ja teenindusettevõtete paiknemine. Kesklinna on koondunud 32% Tallinna kaubandus-, teenindus- ja toitlustusettevõtetest (sealhulgas tänavakaubandusest). Lasnamäel ja Mustamäel tegutseb võrdne hulk vastavatest ettevõtetest (17%), Põhja-Tallinna osakaal on 13%. Kuritegevuse lokalisatsiooni on oluliselt muutnud uute suurte kaubanduskeskuste rajamine linna tsentrumist väljapoole, samuti välismaalaste kontsentratsioon sadama, Mere puiestee, Viru tänava ja Raekoja platsiga piirnevatele aladele. Keskusesse koonduvad ka autod ja vastavalt sellele nendest toimepandud vargused. Käesoleva programmi alusuuringu käigus anketeeriti ja intervjueeriti tallinlasi. Nõmme ja Kalamaja elanike intervjuu põhjal selgus, et ohtlikumateks paikadeks peetakse Koplit ja Lasnamäed. Ohtlikuna mainiti veel Balti jaama, Vanalinna ja Kesklinna, isegi Raekoja platsi ning Viru tänavat. Neile lisati Šnelli tiigi ümbrus, Kopli liinid, Stroomi rand. Ankeetküsitlusega uuriti kõigi linnaosade elanike hinnanguid linnaosade ohtlikkuse ja ohutuse kohta. Kõige ohtlikumana hindavad inimesed Lasnamäed, Põhja-Tallinna ja Kesklinna. Ohutumateks peetakse Nõmmet ja Piritat. Elanike hinnangud ühtivad üldiselt nendes linnaosades ka tegelikult toimepandud kuritegude hulgaga. Seega linnaelanike turvalisuse kujutelm eri linnaosadest on üldjoontes sarnane, kuid hinnangud varieeruvad sõltuvalt sellest, millises linnaosas vastaja ise elab. Politseinikud, kelle käest samuti küsiti hinnangut linnaosade ohtlikkuse kohta, reastasid need üldjuhul sarnaselt elanikkonnaga – kuritegelikumad paigad asuvad Koplis, Lasnamäel ja Kesklinnas. Seega elanike informeeritus ja ohutunnetus vastab kuritegevuse tegelikule lokalisatsioonile linnas. 1.1.2. Korrakaitsepolitsei territoriaalne iseloomustus Tallinna Politseiprefektuuri koosseisus on neli territoriaalset politseiosakonda ja liiklusjärelevalve osakond. 2002. aasta lõpus oli Tallinna prefektuuris 1229 politseiametniku kohta, neist täidetud 1061 ehk 86%. Kohtade arv ei ole oluliselt suurenenud ja täitumisprotsent on kõikunud 94% (2000 detsember) ja 86% (detsember 2002) vahel. Tallinna Politseiprefektuuri koosseisus on ette nähtud 126 konstaabli ametikohta, millest 2002. aasta detsembrikuu seisuga oli komplekteeritud 108 (s.o 85,7%). Vastavad arvud 2001. aastal olid 119 ja 86 (s.o 72,2%), aastal 2000 – 119 ja 94 (s.o 78,9%). Eraldi mainimist vajab konstaablite haridustase ja naiste osakaal selles töös. Kui 2001. aastal töötas konstaabli ametikohal 35 naispolitseiametnikku (42%), siis 2002. aasta lõpuks oli vastav arv juba 50 (44,25%). Konstaablitööd tegevatest politseiametnikest omavad kõrgemat haridust 47 ametnikku ehk 44% (üleriigiline vastav näitaja on 26%). 2002. aastal vabastati töölt 307 politseiametnikku (2001. aastal – 161), nendest omal soovil 201, distsiplinaarkorras 12. Konstaabli teenistuse probleem on täitmata ametikohad (2002. a lõpul oli 126 kohast täidetud 108) ja sellega kaasnev piirkondade vahetamine või töötamine korraga mitmes piirkonnas. Tallinna Linnavalitsus on alustanud korterite eraldamist konstaablitele tingimusel, et konstaabel töötab korteri asukohaga samas piirkonnas. Kriminaalasjade lahendamise pädevus on ümber korraldatud, nii et selle tulemusena on konstaablite koormus kriminaalasjade menetlemisel minimaalne. Seega on väited (suur koormus, ametijuhend) väärad. Konstaablid töötavad ca 80% tööajast oma piirkonnas, mille tulemusena on politsei elanikkonnale nähtavam, väärtegude väljaselgitamine tõhusam ning konstaablitel on tihedam kontakt oma teeninduspiirkonnas elavate inimestega. Probleem on ka arvutite (trükivahendite), kantseleitarvete puudumine ja transpordi halb olukord. Üldiselt on täna konstaablipunktide ruumide seisukord suhteliselt hea. 2002. aasta märtsikuus korraldas Tallinna Politseiprefektuur ümber konstaabliteenistuse. Uus süsteem tagab võimaluse teostada maksimaalsel määral patrullimist oma teeninduspiirkonnas, ja aitab kaasa politsei elanikkonnale nähtavamaks muutmisel. Konstaablid on ca 80% (50% patrullis) tööajast piirkonnas. Ümberkorralduste üks põhieesmärk oli optimeerida konstaablipiirkondade arvu ning moodustada territooriumilt ja rahvastikult suuremate konstaablipiirkondade teenindamiseks konstaablite rühmi. Seega loodi endiste 119 konstaablipiirkonna asemele 18 täiesti uutel alustel funktsioneerivat konstaablipiirkonda. Patrullpolitseinike probleemid varieeruvad sõltuvalt osakonnast, teeninduspiirkonnast, kuid ka neil on ühisjooni. Tallinnas oli patrullpolitseinike ametikohtadest 2002. a lõpul 306 kooseisulisest kohast täidetud 240. Täitmata kohad, haigused, õppused väljaspool osakonda, vallandamised jm on jätnud suure tühimiku patrullide tegevusse. Patrullpolitseinikele on probleemiks ka autode vähesus või halb seisund, ebapiisav bensiini limiit, kaadri voolavus. 2002. aastal eraldas Tallinna Linnavalitsus Tallinna Politseiprefektuurile ühiselamutoad 50 patrullpolitseiniku majutamiseks. Politseinike arvates on probleem info puudumine või liialt aeglane liikumine (konstaablilt kriminaalpolitseile, noorsoopolitseile või patrullilt teistele lülidele või vastupidi) ning sellest tulenev töö vähene efektiivsus, parallelism, madal koostöö tase. Kuid vaatamata kõigile eespool toodud probleemidele on politseitöös aastal 2002 edu saavutatud. Väljakutsete tõhusamaks ning kvaliteetsemaks teenindamiseks kehtestati «Väljakutsetele reageerimise ning nende teenindamise kord». Nimetatud korrast lähtuvalt on väljakutsed liigitatud lähtuvalt nende ohtlikkuse tasemest ning on kehtestatud vastavad ajad, mille jooksul patrulltoimkond peab sündmuskohale jõudma. A – prioriteediga väljakutsega on tegemist juhul, kui sündmus ja abiavaja(te) seisund ei ole erakorraline ning puudub oht abivajaja(te) elule ning tema (nende) varale. Politseitoimkonna väljasaatmine toimub 30–45 minuti jooksul või esimesel võimalusel. B – prioriteediga väljakutsega on tegemist juhul, kui sündmus ja abivajaja(te) seisund on raske ja võib olla eluohtlik või ei ole abivajaja(te) seisundi kohta teavet. Politseitoimkonna väljasaatmine peab toimuma kolme minuti jooksul. Politseitoimkond peab jõudma sündmuskohale 7–12 minuti jooksul pärast väljasõidukorralduse saamist. C – prioriteediga väljakutsega on tegemist juhul, kui sündmus on erakorraline ja/või abivajaja(te) seisund on eluohtlik. Politseitoimkonna väljasaatmine peab toimuma ühe minuti jooksul. Politseitoimkond peab jõudma sündmuskohale 5–10 minuti jooksul. Aktiivselt on kaasatud patrullteenistusse ka konstaablitest koosnevad patrulltoimkonnad (ca 80% teenistusajast välitöö; 50% patrullis). Ööpäevas on Tallinna linna tänavatel väljas ca 60 patrulltoimkonda (sh liikluspolitsei, märulipolitsei, abipolitseinikud). Käivitunud on kaitseliitlastest moodustatud abipolitseike formeeringu töö. Koostöö innustamiseks tuleb tulemusliku töö eest avaliku korra kaitsel abipolitseinikke ning ka teisi aktiivseid inimesi premeerida või avalikult tunnustada, teavitada sellest massimeediakanalite kaudu üldsust. Taoline käitumine muudab nii mitmegi inimese suhtumist kuritegevusse ning nii mõnigi võtab tarvitusele meetmed, et õiguskorda parendada. 1.1.3. Elanikkonna hoiakud ja valmisolek omaalgatuslikuks korrakaitseks Tänu Tallinna Linnavalitsuse kuritegevuse ennetamise komisjoni otsusele eraldada 2002. aastal Eesti Naabrivalve MTÜ-le toetuseks 500 000 krooni, on naabrivalve sektorite loomine järsult elavnenud. 2002. aasta lõpuks oli Tallinnas juba 50 naabrivalve sektorit. Aktiivselt osalevad linnakodanikud ka politseid abistavas tegevuses abipolitseinikena. Linnavalitsus on osutanud neile rahalist toetust riietuse ja varustuse soetamiseks. Pärast uue koostöölepingu sõlmimist Kaitseliidu Tallinna Malevaga elavneb linnakodanike kaasamine korrakaitsesse veelgi. 1.2. Programmi strateegiad Kuritegevuse ennetamise programm rajaneb kolmele strateegiale (strateegilisele liinile): 1) infolevi- ja koostööstrateegia; 2) kuritegevuse kontrolli- ja tõkestusstrateegia; 3) kuritegevuse ennetusstrateegia (väljatõrjumise strateegia). Strateegiate rakendamine sisaldab üldisi ja (suhteliselt) formaalseid protseduure. Strateegia koosneb peaeesmärkidest ja alleesmärkidest, sisenditest ja väljunditest ning protsesside kirjeldamisest. 1.2.1. Infolevi- ja koostööstrateegia Infolevi- ja koostööstrateegia põhieesmärk on turvalisust tagavate ja analüüsivate struktuuride infovahetus, elanikkonna teavitamine kuritegevuse olukorrast ja nende kaasamine oma turvalisuse tagamisse. 1) Kuritegevuse seisundi monitooring, piloot- ja katseuuringud Kuritegevuse seisundi pidev teadvustamine toimub uuringute alusel. Uuringu tulemid lubavad korrigeerida kuritegevuse vastustamise strateegilisi liine, pakkuda välja uusi rakendus- või katseprojektide loomist, jm vajalikku. Seega saadud teadusuuringute tulemused rakendatakse otse või kaudselt linna juhtimispraktikasse. Igal aastal on kavas teha programmi seisukohalt olulisi uuringuid, mis on kõigile ametkondadele kättesaadavad ja millest juhindutakse oma ennetustegevuses. Oluline on koostöö uuringute tellimisel, analüüsimisel ja saadud tulemuste rakendamisel. Kuritegevuse statistika efektiivsemaks kasutamiseks ja püsiva statistilise monitooringu tagamiseks tuleb luua infotehnoloogilised eeldused. Koostöös politseiga tuleb välja töötada programmvara, mis võimaldab kuriteosündmuste statistika siduda linna geograafilise ruumiga ning püsivalt jälgida eri kuriteoliikide toimumise dünaamikat. 2) Info abil usaldusliku õhkkonna loomine Usalduslik õhkkond, mis on vajalik linna juhtimiseks, elanikkonna Meie-identiteedi kujunemiseks, kuid ka politsei tööks, tekib paljude tegurite koosmõjul. Üheks nendest on linna turvalisust puudutava info levitamine asjaosaliste vahel ja avalikkuses. Sellega luuakse tegevusele turvalisuse nimel ühtlasi tagasiside kanal. 3) Politseinike (konstaablite, korrapidajate) töötingimuste kaasajastamine Politsei suudab oma funktsioone edukalt täita ainult tihedas koostöös kodanikega. Juba 1960ndatel aastatel tehti uuringutega selgeks, et politsei on koostöövõimeline niivõrd, kui on selleks valmis tema madalamad lülid (patrullpolitseinik, konstaabel, korrapidaja). Järelikult selleks, et tõsta politsei efektiivsust on vaja pöörata tähelepanu just nende astmete töötajatele, nende töötingimustele, varustatusele ja motivatsioonile. 4) Tihe ja asjalik/töine kontakt meediaga Kuigi sensatsioonilised kuriteod ja politsei suutmatus võib kindlustada meediaedu, on linnajuhtimise ja elanikkonna turvalisuse tagamiseks vajalik ka teistsugune info. See saab sündida nii linna struktuuride, politsei tegevuse kui omaalgatuslike ühenduste tegemiste pideva asjatundliku valgustamisega meedias. Kõrvale ei tohi jääda ka kriminoloogiliste uuringute tulemid ja ühistegevuse võimaluste käsitlemine. Samas on vaja leida ka meedia motivatsioon linnaelu pidevaks kajastamiseks. 1.2.2. Kuritegevuse kontrolli- ja tõkestusstrateegia Kuritegevuse kontrollistrateegia põhieesmärk on tänavakuritegevuse piiramine ja raamidesse surumine, kaasates selleks politsei, turvafirmade, Kaitseliidu, elanikkonna ressursid. 1) Adekvaatne reageerimine igale õigusrikkumisele Avalik võim peab adekvaatselt reageerima igale õigusrikkumisele. Töötada välja ja rakendada tegevuskava toimetuleku raskustega inimeste resotsialiseerumiseks. Raskustesse sattunud inimeste tarbeks on vaja leida koht, kuhu neid toimetada – seal peaksid olema võimalused pesemiseks, riiete vahetamiseks, «supiköök» jms. Samuti on tungiv vajadus kainestusmaja järele – sotsiaalne abipakkuv teenus alkoholi kuritarvitanud inimestele, sealhulgas eraldi osakond alaealistele. 2) Politsei, turvafirmade, kaitseliidu ja kodanike organsatsioonide ühistöö kindlustamine Tallinna Linnavalitsuse egiidi all kavandatakse ühistegevus linna turvalisuse tagamiseks ning sõlmitakse vastavad koostöölepingud, jaotakse õigused ja kohustused. 3) Kombineeritud konstaablijaoskondade töö aktiviseerimine Kombineeritud konstaablijaoskondade ülesanne on kaasata elanikke kuritegevuse vastasesse ennetustöösse, luua selleks tingimused, samuti lahendada konflikte ja parandada suhteid piirkonnas, koondada ka piirkonna noori korrakaitse alasele tegevusele ja suunata nende aktiivsus kõrvale kuritegelike subkultuuride mõjusfäärist. 4) Elanike turvalisuse tagamine õhtusel-öisel ajal transpordis, parkides jm avalikes kohtades Kitsaskohaks linnas on kujunenud ühistranspordis lokkav korratus – tunduvalt tuleb parandada ühistransporditeenuse kvaliteeti. Avalikes kohtades turvalisuse tagamise üheks näiteks on ka Linnavahi teenistuse töösse rakendamine Tallinna Raekojas ja selle ümbruses. 5) Kool, selle ümbrus ning koolitee lapsele ohutuks Koolivägivalla vastased kampaaniad ja projektid realiseeritakse õpetajate, lastevanemate, haridusasutuste, politsei ning kodanike ühistegevuses. Koolivägivalla vastase projekti käivitamiseks on vajalik kõigepealt tuvastada vägivald ja teavitada sellest nii kooli (juhtkonda) kui lastevanemaid. Teisalt tuleb selgitada vägivalla loomus, vormid ja avaldusviisid ning koostada pikemaajaline tegevuskava. Soovitav on kaasata sellesse tegevusse nii õpetajad, lastevanemad, kuid võimalust mööda ka lapsed. Projekt peab tegelema kannatanute, tõrjututega, pakkuma neile nii kaitset kui ka tuge enesehinnangu tõstmisel. 2003. aastal käivitatakse Tallinnas Koolivalve projekt tänu millele luuakse täiendavat turvalisust Tallinna koolides ja nende ümbruses. Projektiga haaratakse esialgu 25 Tallinna kooli, mille õpilased kaasatakse koolide turvalisusega seotud küsimuste lahendamisse. Tallinna Kuritegevuse ennetamise komisjoni tellimusel valmisid 2003. aasta alguses Tallinna koolide ja lasteasutuste turvalisuse eksperttulemused, mida aluseks võttes luuakse standard koolide ja lasteasutuste turvalisuse tagamiseks. 1.2.3. Kuritegevuse ennetusstrateegia Kuritegevuse ennetusstrateegia põhieesmärk on kuritegevust otseselt või kaudselt mõjutavate faktorite elimineerimine, vastumeetmete rakendamine ja tulemuste kinnistamine. 1) Turvameetmete rakendamine Kuritegude toimepanemist tõkestavad klassikalised vahendid on oma vara parem hoidmine tõhusamate turvalukkude, turvauste, signaalsüsteemide, turvakaamerate jm tehniliste vahendite abil. Samuti peab inimene kaitsma kaasas olevat vara tänaval ja avalikes kohtades. Ohtlike olukordade välistamiseks nii tänavatel, parkides, kui ka majade koridorides on vaja inimestele pidevalt meelde tuletada vajadust kaitsta iseennast ja oma vara, õpetada selleks sobivaid võtteid ja meetodeid. Informeerida elanikke omaalgatuslikest tulemuslikest ennetusmeetmetest kuritegevuse tõkestamisel. Propageerida linnakodanike kaasamist enda ja oma vara kaitsmisele naabrivalve liikumise poolt pakutavate lahenduste kaudu. Oluline videovalve osakaalu suurendamine vanalinnas ning videovalve rakendamine teistes linnaosades, misläbi suureneb tunduvalt videokaamerate abil avastatud õiguserikkumiste osakaal. Selleks on vaja luua videovalve arengukava – kontseptsioon. 2) Linnakeskkonna turvalisuse kindlustamine planeerimise ja arhitektuursete lahenduste kaudu 1. jaanuarist 2003. a kehtima hakanud planeerimisseadus sätestab kohaliku omavalitsuse poolt seatava üldplaneeringu ja detailplaneeringu uudsete ülesannetena ettepanekute tegemise linnakeskkonna kuritegevusriskide ennetamiseks planeerimise kaudu (üldplaneering) ja kuritegevuse riske vähendavate nõuete ja tingimuste seadmise (detailplaneering; vastavalt § 8 lõige 3 p 16 ja § 9 lõige 2 p 15). Üldine metoodika planeeringutes kuritegevuse riskide hindamiseks ja meetmete rakendamiseks, aga samuti koostööskeemide kujundamiseks on antud 2002. aasta lõpul kinnitatud Eesti standardis EVS 809 «Kuritegevuse ennetamine – Linnaplaneerimine ja arhitektuur. Osa 1 Linnaplaneerimine». Kuritegevuse riskide hindamine ja soovituste andmine peab muutuma reeglipäraseks kõigi planeeringute puhul, mis muudavad maa-alade senist kasutust, transpordivooge ja inimhulkade liikumist. Samad põhimõtted, mis on rakendatavad uute maa-alade kujundamisel, on põhimõtteliselt kasutatavad ka olemasolevate maa-alade ümberkujundamiseks lähtuvalt probleemide iseloomust. Infotehnoloogiliselt tuleb tagada kuritegevuse andmete dünaamiline, praktiliselt reaalajas toimiv kaardistamine linnaruumis. Kuritegevusriskide analüüsimine ja arvestamine nõuab koostööskeemide väljakujundamist planeerimise eest vastutavate linnaametite, politsei, arhitektide, turvaspetsialistide ja arendajate vahel. 3) Sallimatuse õhkkonna tekitamine narkootikumide tarbimise suhtes Narkootikumide tarbimist avalikes kohtades tuleb takistada. Käivitada tuleb selgitustöö, mis tekitaks noorte hulgas tõrjuvaid hoiakuid meelemürkide suhtes. Politseipoolne aktiivne tegevus peab olema suunatud narkootikumide tarbijatele, vahendajatele – tagamaks nende linnaelu pildist isoleerimise. Vajalikud on preventiivprojektid, mis loovad lastele enam võimalusi vaba aja sisustamiseks (ka väiksema sissetulekuga peredele). Oluline on eelkõige kooli ja lapsevanema vaheline koostöö – neile tuleb teadvustada probleemi tõsidust. Siinjuures on tähtis mõlemapoolne infovahetus ning koostöö, vajadusel kaasatakse kohalikud sotsiaalteenistused, organisatsioonid ja politsei. Noori tuleb jätkuvalt teavitada narkootikumide tarvitamisega kaasnevatest ohtudest. 4) Kool, kodu ja vaba aja veetmise kohad kui laste ja noorte elutegevuse põhivõrgustik Vanemad, õpetajad, noorsootöötajad kui laste elukeskkonna eest vastutavad isikud moodustavad täiskasvanute koostöövõrgustiku. Arvestades noorte vajadusi ja hoiakuid ning reaalseid võimalusi, loovad täiskasvanud ühised tegutsemismudelid noorte vaba aja veetmiseks ning arendavateks tegevusteks. Nende alusel kujundatakse noortes positiivseid hoiakuid ja aktiivselt tõrjuvat suhtumist olesklemisse, vägivalda ning kuritegevusse. Vähendatakse noorte tegevusetust, aja surnukslöömist, alkoholi ja meelemürkide tarbimist. Toetatakse tegevust, mis on seotud vaba aja harrastuste, spordi ja kultuuriliste meelelahutustega. Tegevuse deviisiks: iga spordiga tegelda soovija saab võimaluse tegelda, iga anne saab võimaluse arenguks, iga saavutus saab tunnustuse. Luua tuleb eri osapooltega ühisprojektid: kool(id), linnaametid, lapsevanemad, lapsed. 5) Noorte riskirühmade väljaselgitamine ja abistamine/järelevalve Probleem on koolis tõrjutud lapsed, hulkuvad ja kodutud lapsed. Kuigi need probleemid on tuntud, on vaja minna süsteemsemate ja järjekindlamate meetmete tarvitusele võtmisele. Praegu on ebaselge, kui palju alaealisi koolikohustust ei täida, mis koolidest, klassidest; nende perekondlik olukord, materiaalne olukord jm. Pole teada, mis tingivad nende koolist puudumise, millist abi on klass, kool, haridusamet võimelised pakkuma. Vaja on selgitada, kas õpetajad/klassijuhatajad oskavad/tahavad/suudavad tegelda oma klassi mahajääjate, tõrjututega või heidetakse nad lihtsalt tänavale. Klassi/kooli edukuse kriteeriumid tuleb viia sõltuvusse sellest, kas kogu koosseis on edukas õppetöös, kas õppetööst osavõtt on normaalsel tasemel ja kas kogu klass liigub järgmisele tasandile. Oluline on koostöö koolide, õpetajate, lastevanemate ja haridusameti vahel selle nimel, et kaoksid koolihõiveta lapsed. 6) Marginaalsete rühmade de- ja resotsialiseerimisprobleemide tõstatamine Ühiskonna põhikultuuri kõrvale kujunevad kaasaegses ühiskonnas paratamatult subkultuurid. Ühed subkultuurid on teadvalt ühiskonna/riigi vaenuliku olemusega, teised soovivad oma erisusi, eri hoiakuid, tegevusi ühiselt realiseerida ning nendesse suhtumine kätkeb nii tolerantsust kui ka etnotsentrismi. Tallinna probleemiks on kujunenud just ühiskonna poolt hüljatute/tõrjutute laialdase subkultuuri teke. Kuigi selle kriminaalne tase on üldjuhul madal, kannab ta endas siiski negatiivset tagajärge ühiskonnale (nakkushaigused, eeskuju ja pelgupaik kodust/koolist pagenud noortele, ebaausalt saadud vara kasutamine, hoidmine jne). Teisalt demonstreerib kerjuste, hulkurite, tänavalaste, asotsiaalide rohkus linlastele avalikult ja igapäevaselt ametivõimude suutmatust ja hoolimatust inimväärse keskkonna/elutingimuste loomisel. Probleemi sisuliselt tundmata ja paindlike lahendusi pakkumata võib sattuda teise äärmusesse – vägivald kaitsetute suhtes. 7) Perevägivalla taunitavus ja avalik hukkamõistmine Taunitav on vägivald perekonnas ja vägivald laste suhtes. Teoreetilistelt nägemustelt ja empiirilistelt uuringutelt tuleb üle minna praktilise tegevuse koordineerimisele ning vägivalla all kannatanutele abi osutamisele. Politsei peaks perevägivalla alasel koolitusel saadud teadmisi rakendama ka praktilises koostöös sotsiaalameti, haridusameti ja koolidega. Samuti tuleb igati toetada avalikku hukkamõistu perevägivallale. 8) Kinnipidamisasutustest vabanenud isikute elutegevuse organiseerimine ja kontroll Linn peab teadma mitte ainult kinnipidamisasutustest vabanenud isikute arvu, vaid ka seda, mis neist saab ja missugust abi nad vajavad. Sellised isikud kujutavad sageli ohtu kaaskodanikele ja nende varale. Oht suureneb iga päevaga, kui vabanenud isik ei leia elu- ja töökohta, st millest elada ja kus elada. Kinnipidamiskohast vabanenu, kes on harjunud korrapärase, kuid tagasihoidliku toidu ja peavarjuga, ei muutu päevapealt ei asotsiaaliks, et toita end äravisatud toiduainetega ega ka, tööd leidnuna, palgaliseks, kes suudab end (oma lähedasi) toita ja peavarju kindlustada. Vabanenu on ühiskonna poolt märgistatu, kelle elutegevust tuleb kontrollida, kuid ka aidata tal seda korraldada. 9) Kuritegevuse ohvrite probleemide nägemine ja toetuse kavandamine Lääne ühiskondades on järjest rohkem hakatud tegelema kuriteo ohvritega selle asemel, et keskendada tähelepanu kurjategijale. Viimastega peavad niikuinii tegelema õiguskaitseorganid. Kesksele kohale asetatakse ohvri probleemid, ohvriga suhtlemine, tema õiguste kaitse, tema abistamine ning toetuse pakkumine. Ohvrite käest saadud info analüüs annab ka võimalusi ennetuse sihipärastamiseks. 10) Olmevägivalla vastane hoiak Oht saada olmevägivalla ohvriks on igapäevane probleem kõigi linnakodanike jaoks. Teineteise suhtes agressiivne ja vaenulik suhtumine olmetasemel peab leidma üldsuse hukkamõistu. Toetada tuleb tegevusi, mis on suunatud teineteise austusele ning heale kooseksisteerimisele Tallinnas. 1.3. Programmi eesmärk ja prioriteedid Määratlemaks kuritegevuse ennetamise programmi eesmärki Tallinnas aastal 2003 on tingimata vaja silmas pidada kaht olulist momenti. Kõigepealt seda, et tegemist on esmakordse katsega formuleerida süstemaatiliselt ja analüütiliselt põhistatult kuritegevust vastustav tegevusprogramm. Teiseks seda, et samuti nagu kuritegevus ise on dünaamiline, nii põhjuste kui ka avaldumisvormide tasandil pidevalt muutuv protsess, peab ka selle protsessi vastustamine, kuritegevuse kontrolli ja ennetamise programm permanentselt uuenema ning muutuma. Struktuuri vajalike komponentidena tulevad arvesse: a) programmi õiguslikud alused; b) organisatsioonilised vormid sihtotstarbeliseks mitmetasandiliseks koostööks riigi, omavalitsuse ja elanikkonna vahel; c) materiaalsed tingimused elanikkonna omaalgatuslikuks korrakaitseks; d) programmi administraator; e) programmi teaduslik-analüütiline keskus ehk pidev kriminogeense olukorra monitooring. Programmi niisugune struktuur, mis praktilise töö käigus vastavalt täpsustuvatele ülesannetele kindlasti täieneb, kas uute komponentide arvel või olemasolevate täpsema funktsioonimääratluse näol, lubab kuritegevuse ennetamise programmilise tegevuse algusest peale rajada kindlale õiguslikule ning organisatsioonilisele alusele, mis iseenesest tagab osalejatele subjektiivse kindlustunde, nii konkreetse hetke (situatsiooni) suhtes, kui ka perspektiivis. Vaadeldava struktuuri raames luuakse osalejatele materiaalne ja vaimne (teoreetiline) keskkond programmi ideede ja eesmärkide praktiliseks elluviimiseks. Programmi administraator ja teaduslik-analüütiline keskus, kui vaadeldava infrastruktuuri osised kindlustavad eritasemelise koostöö tasakaalustatud operatiivse juhtimise ja strateegilise planeerimise, programmi uuendamise vastavalt muutuvatele oludele. Kogumis on programmi infrastruktuur just see instrument, mille abil kuritegevuse kontroll ja ennetamine muudetakse kampaanialikust, ühekordsest üritusest pidevalt toimivaks korrastatud tegevuseks. Ehkki puutuvalt Eestisse tervikuna, sealhulgas Tallinnasse on veel vara rääkida heaoluühiskonnast selle sõna läänelikus tähenduses, on siin ometi täheldatavad uue ühiskonnakorralduse tüüpilised jooned. Liberaalse majanduspoliitika ja praktiliselt olematu sotsiaalpoliitika sümbioos on suuresti hävitanud ühiskonnas varem toiminud sidusstruktuurid, mille kaudu toimis mitteformaalne ja millele tugines formaalne sotsiaalne kontroll. Individualismi kultuslik ülistamine on hävitamas ühtekuuluvustunnet, meie-identiteeti. Koos sellega kaob ühiskonna, sotsiaalsete koosluste enesehoiu ja eneseregulatsiooni võime, mis inimeste käitumises avaldub nii «põgenemise» (alkoholism, narkomaania, enesetapud) kui ka «mässu» (autoriteetide ignoreerimine, allumatus ühiselu reeglitele, kuritegevus) vormis. Siit on lihtne jõuda järeldusele, et kuritegevuse ennetamise programmi olulisim prioriteet, nii ajalises mõttes kui ka tegevuse sisemise loogika järgi esmane ülesanne on linna elanikkonna ühtekuuluvustunde, meie-identiteedi tugevdamine. On piisavalt alust arvata, et koos sellega, kuidas kasvab elanikkonna ühtekuuluvustunne, hakkab vastavalt vähenema inimeste kalduvus «põgeneda» või «mässata». Kuid kindlasti kasvab ka sotsiaalsete koosluste ja iga üksiku inimese enesekindlus ning valmisolek astuda vastu neile, kes ohustavad turvalisust. 2. PROGRAMMI RAKENDUSALAD JA ÜLESANDED 2.1. Programmi rakendusalad 2.1.1. Territoriaalne rakendus Nagu kuritegevus ise nähtub meile ennekõike territoriaalses lõikes, nii on saanud tavaks käsitleda ka tema kontrolli ja ennetamist lähtuvalt teatavast territoriaalsest struktuurist. Siin on esimeseks käepäraseks lähendiks haldus-territoriaalne liigendus. Tallinnas eristuvad selle liigenduse siseselt linn, linnaosa ja teatava tinglikkusega ka asum ning kvartal, kui pidada viimaste all silmas ajaloolise traditsiooni kaudu või muul viisil arusaadavalt eristatavaid territoriaalseid üksusi linna kui terviku või linnaosa raames. Tallinna kaheksa linnaosa – Haabersti, Kesklinn, Kristiine, Lasnamäe, Mustamäe, Nõmme, Pirita ja Põhja-Tallinn – erinevad omavahel nii pindala, elanike arvu kui ka asustustiheduse poolest, kusjuures erinevused kõigi nimetatud karakteristikute lõikes on suured. Arvestades neid erinevusi, kuid kindlasti ka linnaasustuse ajaloolist tausta ja muid linna territoriaalset jaotust iseloomustavaid tunnuseid ongi põhjendatud kõrvuti linnaosadega rääkida asumitest. Tegemist on sageli väga omanäoliste, linnaehituslikult, linna funktsioonide ja elanikkonna iseärasuste mõttes muust linnast (linnaosast) selgelt eristuvate kooslustega, mis nimelt säärastena mõjustavad kriminogeenset olukorda ja kajastuvad selles. 2.1.2. Ametkondlik rakendus Kuigi käesoleva programmi initsiaator on Tallinna Linnavalitsus, ei tohiks siit järeldada, et linnavalitsus üksi kannabki programmi kogu raskust. Tegelikult laieneb programmi rakendus linna haldusstruktuurile tervikuna niivõrd, kui see struktuur on seotud linnaelu korraldamisega üldse, eriti aga inimeste, linnaelanike, kuid samuti ajutiselt sissesõitnute elutegevuseks vajalike tingimuste loomise ja hoidmisega. Tulenevalt asjaolust, et politsei osaluseta pole täna veel mõeldav kontrolli kehtestamine kuritegevuse üle isegi mitte siis, kui vastava tegevusprogrammi raskuspunkt asetatakse elanikkonna omaalgatusele, väljub käesoleva programmi ametlik rakendus linnahalduse raamidest. Riigiasutusena ei allu politsei linnavõimule. Ometi ei takista see asjaolu linna ja politsei koostööd ühise eesmärgi nimel. Koostöö üks tähtsam valdkond ja praegune eesmärk on kontrolli saavutamine kuritegevuse üle. Sellest on ühtviisi huvitatud nii linnavõim, politsei kui ka elanikkond. Ühise huvi ja tunnetatud koostöövajaduse pinnalt laienebki nimeliselt ja vormilt linna kuritegevuse ennetamise programm politseile kui riigi ametile. 2.1.3. Sihtgrupiline rakendus Programmi rõhuasetus kuritegevuse kontrollile ennekõike kodanike korrakaitselise omaalgatuse kaudu, linna elanikkonna kaudu Meie-identiteedi organisatsiooniliste aluste kujundamine tähendab lahtiseletatult seda, et positiivset tulemust taotletakse peamiselt sotsiaalse keskkonna, linna eluruumi korrastatuse astme tõstmise kaudu, mitte nn riskirühmade või kriminaalse kontingendi allasurumise abil. Siinkohal on tähtis rõhutada, et nimelt eraldusjooned ja vastasseisud sünnitavad ühiskonnas pingeid ning konflikte, mis kergesti kasvavad kriminaalseteks rünneteks. Järelikult tuleb püüelda selle poole, et ühiskonnas tekiksid uued integreerivad jõujooned ja struktuurid, mitte vastasseisud. 2.2. Programmilised ülesanded 2.2.1. Ülesanded programmi rakendusalade kaupa Programmi rakendus, s.o eesmärgipärase tegevuse korraldamine, on käesolevas programmis kavandatud territoriaalse, ametkondlikus ja sihtgrupilises plaanis. Niisugune liigendus lähtub ühelt poolt linna elukorralduse, teiselt poolt aga kuritegevuse vastustamise protsessi loogikast. Mõlemast nimetatud aspektist vaadatuna on linna kui terviku jaoks olemuslikult tähtsad karakteristikud ruumilis-territoriaalne struktuur, see kui objektiivselt, ajalooliselt kujunenud linnakeskkonda teenindav ja selles mõttes stabiliseeriv ning taastootev linna administratiivne-korraldav struktuur, ning lõpuks, linnakeskkonna inimkomponent, rahvastik oma kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt määratletud mitmekesisuses. Need karakteristikud (komponendid) igaüks eraldi ja linna kui süsteemi elementidena kõik koos osalevad kriminogeense olukorra, linna kuritegevuse pildi kujunemises, mistõttu nende kaudu saab kuritegevust ka vastustada. 2.2.1.1. Ülesanded territoriaalses rakendusalas • territoriaalsete kombineeritud konstaablipunktide loomine; • politsei, Kaitseliidu, elanikkonna korrakaitselise ühistegevuse korraldamine tugipunktide kaudu; • Linnakeskkonna turvalisuse kindlustamine planeerimise ja arhitektuursete lahenduste kaudu; • kuritegevuse ennetamist toetava info tootmine ja levitamine. 2.2.1.2. Ülesanded ametkondlikus rakendusalas • linna ametnike, politseinike, Kaitseliidu liikmete, turvafirmade teenistujate, elanikkonna esindajate (MTÜ-d; teised kodanike omaalgatuslikud liikumised) nõupidamiste korraldamine käesoleva programmi tutvustamiseks, programmilise ühistegevuse põhimõtete kujundamiseks; • Tallinna Linnavalitsuse ja Politseiprefektuuri korrakaitsepolitsei suhete õiguslik korrastamine eesmärgiga suurendada linna osalust politsei korrakaitse tegevuse korraldamises; • linna, politsei, Kaitseliidu ja turvafirmade suhete korraldamine avaliku korra kaitsmise valdkonnas, omavaheliste suhete informatsiooniline ja materiaalne tagamine; • linna ametite ja asutuste vahelise koostöö käivitamine programmiliste eesmärkide raames. 2.2.1.3. Ülesanded sihtgrupilises rakendusalas • programmi koordinaatorite ja vastutavate täitjate (linna tippjuhtkond, ametite ja asutuste spetsialistid) informeerimine programmi olemusest, eesmärkidest ja ülesannetest, nende motiveerimine koostööle programmiga seatud eesmärkide saavutamiseks; • elanikkonna teavitamine programmi olemusest, eesmärkidest ja ülesannetest, inimeste julgustamine ja motiveerimine vastustama aktiivselt ja oma võimaluste tasandil kuritegevust; • selgitustöö korraldamine koolides ja kõrgkoolides, õpilaste ja üliõpilaste omaalgatuslikes ühendustes, kaasamaks õppivat noorust võitlusse sotsiaalsete pahedega, eriti narkomaania ja kuritegevusega; • võimaluste loomine lastekodudest väljakasvanud noortele, kinnipidamisasutustest vabanenutele, kodututele, tänavalastele, teistele riskigruppide liikmetele, asotsiaalsele kontingendile inimväärseks olemiseks ja eneseteostuseks. 3. PROGRAMMI KÄIVITUMISE EELDUSED JA TULEMUSTE KONTROLL 3.1. Programmi käivitumise eeldused Programmi käivitumise seisukohalt oluline on saavutada algusest peale võimalikult lai konsensus programmiliste eesmärkide ja ülesannete suhtes. Tähtis on, et linna kõik võimutasandid, ametid, asutused ja ametiisikud näeksid programmis isiklikku, mitte võõrast üritust. Programm, mis kuritegevuse ennetamise prioriteedina taotleb meie-identiteedile rajatud mitteformaalse regulatsiooni ja kontrolli süsteemi ülesehitamist linnas, peab juba oma organisatsioonilises-korraldavas aluses toetuma koostööle ja ühtekuuluvuse teadvustamisele. Sellepärast ilmselt ei piisa programmi formaalsest jõustamisest. Lisaks jõustamise formaalsele protseduurile on vaja programmi tutvustavat ja programmi täitmisse kaasatavaid subjekte motiveerivat sisulist selgitustööd. 3.2. Tulemuste kontroll Traditsiooniliselt eristatakse hindamisel kahte osa: • protsessi hinnang, mis sisaldab programmi rakendamise tulemusi ja ettetulnud raskusi tegevustes; • hinnang programmi strateegia (projekti) mõju sihtrühmale ja kuritegevuse seisundile, olukorra muutustele. Käesolev programm koosneb strateegiatest (strateegilistest liinides) ja neisse kuuluvatest projektidest. Iga projekti puhul määratletakse, kuidas toimub hindamine ja kes hindab (kokkuvõtteid kavandatakse teha iga aasta lõpul ja seejuures strateegiate lõikes). Käesolev programm, seades vahetuks eesmärgiks kuritegevuse ennetamise ja kontrolli õiguslike ja organisatsiooniliste aluste (infrastruktuuri) loomise linnas ja käsitades tegevuse prioriteetse suunana elanikkonna vahetule osalusele tuginevate mitteformaalsete regulatsiooni ning kontrolli süsteemide väljaarendamist ja tugevdamist, näeb tulemust: • tegevust põhistavate ja korrastavate (reguleerivate) õigusaktide väljaandmises; • programmi struktuuri komponentide tekkimises; • koostöösuhete tekkimises programmiliste ülesannete lahendamiseks linna (linnaosade) ametite, asutuste, ametiisikute vahel; • koostöösuhete tekkimises programmiliste ülesannete lahendamiseks linna eri tasandi võimu ja valitsemisorganite ja politseiasutuste vahel; • elanikkonna kuritegevust vastustava tegevuse organisatsioonilise tugistruktuuri tekkimises; • koostöösuhete tekkimises programmiliste ülesannete lahendamiseks elanikkonna ja politsei vahel nimetatud tugistruktuuri kaudu või teistes organisatsioonilistes vormides; • enesekindluse kasvus ja kuritegevuse hirmu vähendamises elanikkonna hulgas; • elanikkonna meie-identiteedi kujunemine. Võimatu on praegu ja edaspidigi prognoosida, kui palju nimetatud tulemused mõjustavad kuritegevust vähenemise suunas. Pole üldse välistatud, et kuritegevust Tallinnas mõjustavad juba nüüd või hakkavad nähtavas tulevikus mõjustama, mingid linna elukeskkonna suhtes sõltumatud tegurid. Näiteks üleriigilised arengud või rahvusvahelised protsessid. Sellepärast ei saa pidada õigeks siduda programmi tulemuslikkust vahetult muutustega kuritegevuses. Tähtsam ning sisuliselt õigem on luua kuritegevust tõrjuv, kuritegevuse vastustamiseks soodus keskkond, mitte aga seada eesmärki vähendada kuritegevust mingi etteantud protsendi võrra. Sellepärast on põhjendatud ja mõistlik siduda tulemuste hindamine ja kontroll vähemalt selles osas, mis puudutab asja sisulist külge, programmi struktuuriga. See on põhjendatud seda enam, et tulemuste hindamine moodustab olulise osa programmi administreerimiseks hädavajalikust tagasisidest. LISAD Kuritegevuse ennetamise strateegiate realiseerimine ja ülesannete täitmine aastate lõikes 2003. a Programmilised ülesanded: 1. Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna Politseiprefektuuri õiguslike suhete korrastamine. 2. Linnakeskkonna planeerimisel Eesti standardi EVS 809 «Kuritegevuse ennetamine – Linnaplaneerimine ja arhitektuur. Osa 1: Linnaplaneerimine» kasutamise juurutamine. 3. Kombineeritud konstaablijaoskondade territoriaalse süsteemi korrastamine, kontseptsiooni väljatöötamine. 4. Elanikkonna, kaitseliidu, turvafirmade ja politsei korrakaitselise ühistegevuse korraldamine kombineeritud konstaablijaoskondade territoriaalse võrgustiku kaudu. 5. Selgitustöö korraldamine koolides ja kõrgkoolides, õpilaste ja üliõpilaste omaalgatuslikes ühendustes kaasamaks õppivat noorust võitlusse sotsiaalsete pahedega, eriti narkomaania ja kuritegevusega. 6. «Laste haridustee turvaliseks» programmi käivitamine. 7. Kuritegevust ennetava, kontrolliva ja väljatõrjuva info tootmine ja levitamine. Sotsioloogilised ja kriminoloogia uuringud: 1. Kriminaalpreventsiooni institutsiooniline võrgustik. 2. Politseipatrullide roll tänavakuritegevuse tõkestamisel Tallinnas. 2004. a Programmilised ülesanded: 1. Kombineeritud konstaablijaoskondade territoriaalse süsteemi korrastamine, kontseptsiooni rakendamine. 2. Elanikkonna, Kaitseliidu, turvafirmade ja politsei korrakaitselise ühistegevuse korraldamine kombineeritud konstaablijaoskondade territoriaalse võrgustiku kaudu. 3. Selgitustöö korraldamine koolides ja kõrgkoolides, kaasamaks õppivat noorust võitlusse sotsiaalsete pahedega, eriti narkomaania ja kuritegevusega. 4. «Laste haridustee turvaliseks» programmi realiseerimine. 5. Kuritegevust ennetava, kontrolliva ja väljatõrjuva info tootmine ja levitamine. 6. Rajada Tallinnasse kainestusmaja. 7. Arendada välja munitsipaalpolitsei (linnavahtide süsteem), mille ülesandeks saab avaliku korra kaitse, heakorraeeskirja järelevalve ja Tallinna külaliste abistamine. Sotsioloogilised ja kriminoloogia uuringud: 1. Naabrivalve tegevuse mõju kriminogeensuse tasemele Tallinnas. 2. Tööpuudus ja vaesus kui kriminogeensuse põhjus. 3. Politseikonstaablite koostöö kohalike elanikega ja omaalgatuslike organisatsioonidega kuritegevuse ennetamisel Tallinnas. 2005. a Programmilised ülesanded: 1. Elanikkonna, Kaitseliidu, turvafirmade ja politsei korrakaitselise ühistegevuse korraldamine kombineeritud konstaablijaoskondade territoriaalse võrgustiku kaudu. 2. Selgitustöö korraldamine koolides ja kõrgkoolides, kaasamaks õppivat noorust võitlusse sotsiaalsete pahedega, eriti narkomaania ja kuritegevusega. 3. Kuritegevuse, asotsiaalse aktiivsuse pesade märgistamine ja nende üle agressiivse (väljatõrjuva) kontrolli kehtestamine. 4. Kuritegevust ennetava, kontrolliva ja väljatõrjuva info tootmine ja levitamine. 5. «Laste haridustee turvaliseks» programmi realiseerimine. 6. Kuritegevuse ennetamise programmi 2006–2010 väljatöötamine. Sotsioloogilised ja kriminoloogia uuringud: 1. Politsei, turvafirmade, Kaitseliidu ja kodanike ühenduste koostöö efektiivsuse analüüs. 2. Tallinna kriminogeense olukorra üldpildi (2003–2005) esitamine kuritegevuse ennetusprogrammi 2006–2010 loomiseks.