Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-42-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a kohtuotsus A. B. süüdistuses KrK § 162 järgi — RT III, 2003, 17, 160

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-42-03 Otsuse kuupäev 5. mai 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi A. B. süüdistuses KrK § 162 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-337/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. B. ja tema kaitsja vandeadvokaat Aadu Lubergi kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev 1. aprill 2003. a Istungil osalenud isikud A. B., tema kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg ja riigiprokurör Heino Tõnismägi Resolutsioon 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 2002. a kohtuotsus A. B. süüdistusasjas KrK § 162 järgi sisuliselt muutmata. 2. Teha Lääne-Viru Maakohtu 27. septembri 2002. a kohtuotsusesse ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 2002. a kohtuotsusesse täpsustus ja jätta nendest välja A. B. süüditunnistamine selles, et tema ametialane lohakus tõi kaasa Kohtla-Järve Linnakohtu 18. oktoobri 1996. a kohtuotsusega S. K. aluseta süüditunnistamise KrK § 195 lg 2 järgi samas huligaanitsemise faktis, mille eest ta juba oli halduskorras karistatud, s.o raske tagajärje põhjustamise S. K. seadusega kaitstud õigustele. 3. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 5. mail 2003. a ega kuulu edasikaebamisele. Asjaolud ja menetluse käik 1. 22. detsembril 1999. a tegi Riigikohtu üldkogu Vabariigi Presidendile ettepaneku anda nõusolek Kohtla-Järve Linnakohtu kohtuniku A. B. kriminaalvastutusele võtmiseks. Vabariigi President andis A. B. kriminaalvastutusele võtmiseks nõusoleku 6. jaanuaril 2000. a. 2. A. B.-le esitati süüdistus ja ta anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 169 järgi selles, et ta tegi ajavahemikul 20.–23. septembrini 1995. a haldusõiguserikkumise asjas nr 6-180 kohtunik M. F. nimel 20. septembri 1995. a kuupäeva kandva teadvalt vale kohtuotsuse S. K. suhtes. 3. Lääne-Viru Maakohtu 26. jaanuari 2001. a määrusega saadeti kriminaalasi täiendavale eeluurimisele, sest arvestades tunnistajate ütlusi oli alust arvata, et Kohtla-Järve Linnakohtus võib olla teisigi M. F. nimel, kuid A. B. poolt allkirjastatud kohtuotsuseid. 4. A. B. anti 1. veebruaril 2002. a uuesti kohtu alla süüdistatuna KrK § 169 järgi selles, et olles alates 1. jaanuarist 1994. a Kohtla-Järve Linnakohtu esimees, juurutas ta oma ametiseisundit ära kasutades ebaseadusliku kohtupraktika. Aastatel 1994–1995 kirjutas A. B. Kohtla-Järve Linnakohtu esimehena alla vähemalt viieteistkümnele haldusõiguserikkumise asja otsusele, mida oli arutanud Jõhvi linnas töötav kohtunik M. F. ja mis olid vormistatud viimase nimel. Vormistades pika ajaperioodi jooksul tahtlikult mitteautentseid, s.o seadusele mittevastavaid kohtuotsuseid, kahjustas A. B. oma tegevusega oluliselt kohtu autoriteeti ning kohtulahendite usaldusväärsust, milline tegu on vaadeldav riigi huvide olulise kahjustamisena. 5. Lääne-Viru Maakohtu 4. aprilli 2002. a kohtuotsusega kvalifitseeriti A. B. poolt toimepandud tegu ümber. Ta tunnistati süüdi KrK § 162 järgi ja teda karistati rahatrahviga 100 päevamäära, s.o 1500 krooni. Juhindudes KrMK § 5 lg-st 2 vabastas kohus A. B. karistusest seoses aegumistähtaja möödumisega. Muuhulgas asus kohus seisukohale, et süüdistuses nimetatud oluline kahju riigi huvidele moodustab raske tagajärje KrK § 162 tähenduses. 6. Lääne-Viru Maakohtu eelnimetatud otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse A. B. kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, kes palus otsuse tühistada ja kohtualune õigeks mõista KrK §-s 162 ettenähtud kuriteokoosseisu puudumise tõttu. 7. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 2002. a määrusega tühistati Lääne-Viru Maakohtu 4. aprilli 2002. a otsus kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus leidis, et süüdistuse muutmine maakohtu poolt on vastuolus KrMK §-ga 19 ja on takistanud seadusliku kohtuotsuse tegemist. Ringkonnakohtu hinnangul laiendas maakohus A. B. esialgset süüdistust, muutes selles nii kuriteo objektiivset kui ka subjektiivset külge. Samuti märkis ringkonnakohus, et maakohus tuvastas süüdistusest erineva kuriteoga põhjustatud tagajärje. 8. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi määruse peale esitas eriprotesti riigiprokurör Heino Tõnismägi, kes palus määruse tühistada ja saata kriminaalasi Tartu Ringkonnakohtule uueks sisuliseks arutamiseks. 9. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2002. a määrusega jäeti Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2002. a määrus muutmata ja eriprotest rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et kuna Lääne-Viru Maakohus muutis A. B.-le esitatud süüdistust iseseisvalt selliselt, et muutus kuriteoga põhjustatud tagajärg, rikkus ta kohtualuse kaitseõigust, mis on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes. 10. Lääne-Viru Maakohtu 5. juuli 2002. a määrusega anti A. B. uuesti kohtu alla süüdistatuna KrK § 169 järgi. 11. 30. augustil 2002. a toimunud maakohtu istungil esitas prokurör A. B.-le KrMK § 215 lg 2 korras uue süüdistuse KrK § 162 järgi, milles kohus oma samal päeval tehtud määrusega A. B. ka kohtu alla andis. 12. Lääne-Viru Maakohtu 27. septembri 2002. a otsusega tunnistati A. B. süüdi KrK § 162 järgi ja teda karistati rahatrahviga saja päevamäära ulatuses, s.o summas 1500 krooni. KrMK § 5 lg 2 ja KrK § 53 lg 1 p 2 alusel vabastas kohus A. B. karistuse kandmisest seoses aegumisega. A. B.-lt mõisteti välja sundraha 1850 krooni. A. B. tunnistati KrK § 162 järgi süüdi selles, et töötades alates 1. jaanuarist 1994. a Kohtla-Järve Linnakohtu esimehena, s.o ametiisikuna KrK § 160 mõttes, juurutas ta oma ametiseisundit ära kasutades Kohtla-Järve Linnakohtus seadusega vastuolus oleva praktika, kus ta aastatel 1994–1995 kirjutas Kohtla-Järve Linnakohtu esimehena alla Jõhvi linnas töötava kohtunik M. F. poolt arutatud ja tema nimelt vormistatud kokku vähemalt 15-le haldusõiguserikkumise asja otsusele, eirates sellega HÕS § 266 lg-s 8 sätestatud nõuet, mille kohaselt kirjutab haldusõiguserikkumise asjas tehtud otsusele alla asja arutanud kohtunik. Võttes aluseks 21. septembri 1995. a kuupäeva kandva ja Ida-Viru Politseiprefektuuri Jõhvi Politseijaoskonnas koostatud haldusõiguserikkumise protokolli nr 1196 ning kohtunik M. F. poolt selle juurde lisatud karistuse määra ja liigi kohta andmeid kandva märkmepaberi, koostas Kohtla-Järve Linnakohtu tõlk Juta Jalonen 25. septembril 1995. a otsuse nr 6-180 S. K. karistamise kohta. A. B. andis otsusele ja selle neljale koopiale oma allkirja kui asja arutanud kohtunik. Maa- ja linnakohtu reglemendi XI peatüki p 3.11 nõudeid eirates ei väljastatud haldusõiguserikkujale S. K.-le ja samuti haldusaresti täitva asutuse administratsioonile kohtuotsuse ärakirja. Korralageduse tõttu haldusasjade registratsioonis ja haldusasjade toimikute vormistamisel ning hoidmisel, mille eest vastutas kohtu esimees A. B., sai võimalikuks, et S. K. mõisteti 18. oktoobril 1996. a Kohtla-Järve Linnakohtu poolt KrK § 195 lg 2 järgi alusetult süüdi samas huligaanitsemise faktis, mille eest ta oli juba halduskorras karistatud. Analoogselt S. K. suhtes tehtud kohtuotsusele allkirjastas A. B. aastatel 1994–1995 kohtunik M. F. poolt arutatud ja M. F. nimel tehtud kohtuotsuseid veel vähemalt 14 korral. Vormistades pika ajaperioodi jooksul oma ametiülesannetesse hooletu suhtumise tõttu mitteautentseid, s.o seadusele mittevastavaid kohtuotsuseid, kahjustas A. B. oma tegevusega oluliselt kohtu autoriteeti ning kohtulahendite usaldusväärsust, samuti tõi A. B. ametialane lohakus kaasa selle, et S. K. mõisteti KrK § 195 lg 2 järgi süüdi teo eest, mille eest teda oli juba karistatud halduskorras. Sellist A. B. tegevust käsitles maakohus raske tagajärje põhjustamisena riigi huvidele ja S. K. seadusega kaitstud õigustele. 13. Lääne-Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse A. B. kaitsja vandeadvokaat A. Luberg, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja lõpetada A. B. suhtes kriminaalmenetlus. 14. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 2002. a otsusega jäeti Lääne-Viru maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis sarnaselt maakohtuga, et Riigikogu liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kohtuniku kriminaalvastutusele võtmise korra seaduse § 14 lg 2 sätetest tulenevalt ei olnud A. B.-le KrK § 169 järgi esitatud süüdistuse mahu suurendamiseks ja selle süüdistuse hilisemaks ümberkvalifitseerimiseks KrK § 162 järgi vaja presidendi uut nõusolekut. Kriminaalkolleegium leidis, et A. B.-le ei ole esitatud täiesti uut teiselaadilise kuriteo toimepanemise süüdistust, vaid tegemist on ametialase kuriteo süüdistuse muutmisega. Põhiolemuselt jäi süüdistus samaks, muutus ainult süüdistuse maht ja kvalifikatsioon, kuid seda ikkagi ainult ametialaste kuritegude käsitluse aspektist. Kriminaalkolleegiumi arvates lähtus maakohus õigesti KrMK § 5 lg-st 2 ning arutas kriminaalasja lõpuni ja tegi tõendite hindamisest tulenevalt süüdimõistva otsuse ühes A. B. vabastamisega karistusest. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et A. B. suhtes tuli kohaldada KrMK § 5 lg 2 ja KrK § 53 lg 1 p 2 sätteid ja pidas põhjendamatuks kaitsja taotlust kohaldada A. B. suhtes KarS § 81 lg 1 p 2. Menetlusosaliste seisukohad Riigikohtus 15. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 2002. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse A. B. ja tema kaitsja vandeadvokaat A. Luberg. Mõlemad kassaatorid taotlevad Lääne-Viru Maakohtu 27. septembri 2002. a ja Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2002. a otsuse tühistamist ja A. B. suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist seoses kuriteo aegumisega. 16. Kaitsja kassatsioonkaebuses on esitatud järgmised põhjendused. 16.1. A. B.-le uue süüdistuse esitamine KrK § 162 järgi eeldanuks uut Vabariigi Presidendi nõusolekut. Kaitsja tugineb alates 29. juulist 2002. a kehtiva Riigikogu liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kohtuniku kriminaalvastutusele võtmise korra seaduse § 1 lg-le 2 ja § 14 lg-le 1, millede kohaselt on esimese astme kohtuniku kriminaalvastutusele võtmiseks mõne teise, Riigikohtu üldkogu ettepanekus mitteosundatud teo eest vajalik Vabariigi Presidendi uus nõusolek. Kassaator leiab, et võrreldes A. B.-le 27. jaanuaril 2000. a Vabariigi Presidendi loal esitatud süüdistusega on 30. augusti 2002. a süüdistuses peale objektiivse külje oluliselt erinevad ka kuriteo toimepanemise aeg, süü vorm, kuriteo subjekt, rünnatav õigushüve ja kuriteo raskusaste. 16.2. Kaitsja leiab, et S. K. ei ole ühe ja sama teo eest kahel korral süüdi tunnistatud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta leidis, et S. K. tunnistati kahel korral süüdi ühe ja sama teo eest. Ringkonnakohus on jätnud selles osas apellatsioonkaebuse väidetele vastamata. Kaitsja väidab, et S. K.-le inkrimineeritud haldusõiguserikkumise ja kuriteo kirjeldused ei kattu. Seetõttu puudub A. B. käitumises KrK §-s 162 ettenähtud kuriteo obligatoorne koosseisuline tunnus – muu raske tagajärg. 16.3. A. B.-le süüksarvatud kohtu autoriteedile ja kohtulahendite usaldusväärsusele olulise kahju tekitamine ei moodusta rasket tagajärge KrK § 162 mõttes. 16.4. Kohtud on jätnud põhistamata, miks nad ei nõustu A. B. poolt kogu menetluse kestel antud ütlustega, et tema allkirjastas üksnes kohtunik M. F. otsuste koopiaid, mitte originaale ning et kõik kriminaalasjas tõendiks olevad M. F. nimel tehtud otsused on tegelikult otsuste koopiad, mitte originaalotsused. 16.5. Kaitsja ei nõustu esimese ja teise astme kohtu käsitlusega aegumise küsimuses. Esiteks leiab ta, et tulenevalt KrK § 53 lg 1 p-st 2 ja KrMK § 215 lg-st 3 ei oleks maakohus 30. augustil 2002. a tohtinud A. B. süüdistuses KrK § 162 järgi kohtu alla anda, kuna selleks ajaks oli kuritegu, milles A. B. süüdistati, aegunud. Kassaator rõhutab, et KrMK § 5 lg-s 2 ettenähtud asjaolu ei ilmnenud antud juhul mitte kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis, vaid momendil, mil toimus A. B. kohtu alla andmine prokuröri poolt KrK § 162 järgi esitatud uue süüdistuse alusel. Teiseks osutab kaitsja asjaolule, et käesoleval juhul kuulub kohaldamisele KarS § 81 lg 1 p 2 kui kohtualuse olukorda soodsamaks muutev säte. Samas tuleb kassaatori arvates jätta käesolevas kriminaalasjas kohaldamata KarS § 81 lg 5 kui kohtualuse olukorda halvendav norm. 17. A. B. kassatsioonkaebuses on esitatud järgmised põhjendused. 17.1. A. B. avaldab arvamust, et taotluses Riigikohtule süüdistas Riigiprokuratuur teda teadlikult ja põhjendamatult KrK §-s 169 ettenähtud kuriteo toimepanemises. 17.2. Lääne-Viru Maakohus ja Tartu Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et kriminaaltoimikus ei ole ühtegi M. F. poolt tehtud otsuse originaaleksemplari, vaid otsuste ärakirjad-tõlked. Kassaator märgib, et tema süü seisneb selles, et ta ei kontrollinud, kas sekretär pärast tema poolt tõlke tõestamist tõlke ka õigesti vormistab. A. B. leiab, et kohtuniku poolt teadvalt seadusele mittevastava kohtuotsuse ja kohtu esimehe poolt haldusõiguserikkumise otsuste tõlgete vormistamise kontrollimata jätmine on täiesti erinevad teod, mistõttu tulnuks riigiprokuratuuril taotleda tema KrK § 162 järgi kriminaalvastutusele võtmiseks Vabariigi Presidendilt uus nõusolek. 17.3. Samuti on kassaator seisukohal, et tema suhtes tulnuks kohaldada KarS § 81 lg 1 p 2. 18. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kaitsja ja A. B. kassatsioonkaebustes esitatud taotluste juurde ja palusid need rahuldada. Prokurör leidis, et kaebused on põhjendamatud ja taotles nende rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht I. 19. Alustatud kriminaalmenetluses kuriteo aegumise kohaldamisega seoses peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Lähtuvalt KrMK § 5 lg-st 3 eeldab juba alustatud kriminaalmenetluse käigus kuriteo aegumise kohaldamine, et on möödunud aegumistähtaeg ja kahtlustatav või süüdistatav ei vaidle sellele vastu. See aga tähendab, et enne aegumise kohaldamise kaalumist peab kriminaalasja menetleja kontrollima, kas ei esine KrMK § 5 lg 1 p-des 1 või 2 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluseid. Kui puudub kuriteosündmus või puudub kuriteokoosseis, siis ei ole võimalik enam kriminaalmenetlust lõpetada kuriteo aegumise tõttu, sest kui tegu ei ole kuritegu, ei kehti selle teo suhtes ka kuriteo aegumise tähtajad. Eeltoodust ja ka KrK §-st 53 ja KarS §-st 81 tuleneb, et juba alustatud kriminaalmenetluse lõpetamine seoses kuriteo aegumisega eeldab, et menetluse tulemusel on menetleja jõudnud arusaamisele, et tegu on kuritegu ja selle teo on toimepannud kahtlustatav või süüdistatav ning kahtlustatav või süüdistatav on aegumise kohaldamisega nõus. Kui kahtlustatav või süüdistatav leiab, et tema ei ole menetletavat tegu toime pannud või et tegu ei ole tema arvates kuritegu, siis on menetluse lõpetamine aegumisega välistatud, sest sellisel juhul on menetleja kohustatud kontrollima, kas ei esine KrMK § 5 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluseid. Sama põhimõtet järgib ka 1. juulil 2004. a jõustuv kriminaalmenetluse seadustik (RT I 2003, 27, 166), mille § 199 lg 3 p 1 sätestab, et kuriteos, mille aegumistähtaeg on möödunud, tuleb alustada kriminaalmenetlust, kui seda rehabiliteerimise eesmärgil taotleb kahtlustatav või süüdistatav. Ülalkirjeldatu on kooskõlas ka KrMK § 5 lg-s 2 ning § 268 lg-tes 2, 3 ja 4 sätestatuga, millede kohaselt aegumist saab kohtuliku arutamise staadiumis kohaldada vaid süüdimõistva otsuse tegemisel, st et kohtualune tunnistatakse esmalt kuriteo toimepanemises süüdi ja alles seejärel kohaldatakse tema suhtes kuriteo aegumist, mis on süüdimõistetu karistusest vabastamise aluseks. Kui kohtualuse suhtes puudub alus süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks põhjusel, et puudub kuriteosündmus või tema teos puudub kuriteokoosseis, samuti siis, kui ei ole tõendatud kohtualuse osavõtt kuriteo toimepanemisest, tuleb kohtul teha õigeksmõistev kohtuotsus ja aegumise kohaldamiseks sellisel juhul alust ei ole. 20. Kuriteo aegumise kohaldamise sellised põhimõtted on kooskõlas ka KarS § 81 lg-ga 1, mille kohaselt kedagi ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud aegumistähtaeg. Selline seaduse sõnastus tähendab vaid seda, et kui kuritegu on aegunud, ei tohi isikut selle eest enam süüdi mõista ja karistada. Samas ei välista see võimalust isikut kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada ja teda karistusest vabastada KrMK § 5 lg 2 alusel. Kui püüda KarS § 81 lg 1 tõlgendada nii, et kuriteo aegumise korral ei tohi isikut ka süüdi mõista, siis puuduks vajadus eraldi karistamise keelu kehtestamiseks, sest ilma süüdimõistva kohtuotsuseta ei saa kedagi kuriteo toimepanemise eest ka karistada. Samuti võib kuriteo aegumistähtaeg mööduda ka pärast süüdimõistva kohtuotsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist. 21. A. B. suhtes lõpetati kriminaalasja menetlus seoses aegumisega uurija 15. augusti 2001. a määrusega, kus uurija leidis, et KrK § 169 järgi esitatud süüdistus tuleb ümber kvalifitseerida KrK §-le 161 (3. kd tl 98–103). Selle määruse vaidlustasid A. B. kaitsjad, kes taotlesid määruse tühistamist osas, millega menetlus lõpetati seoses aegumisega. Kaitsjad taotlesid kriminaalasja menetluse lõpetamist süüdistuses KrK § 169 järgi kuriteosündmuse puudumisega ja süüdistuses KrK § 161 järgi kuriteokoosseisu puudumisega (3. kd tl 109–115). Kaitsjate kaebuse alusel tühistatigi uurija kriminaalasja menetluse lõpetamise määrus riigiprokurör H. Tõnismägi 1. oktoobri 2001. a määrusega ja anti uurijale juhis, et A. B. tuleb võtta vastutusele KrK § 169 järgi (3. kd tl 106–108). 6. detsembril 2001. a taotles kaitsja kriminaalasja menetluse lõpetamist seoses kuriteosündmuse puudumisega KrK § 169 järgi. Uurija 12. detsembri 2001. a määrusega jäeti kaitsja taotlus rahuldamata. Uurija leidis, et menetluse jätkamine ei tulene sellest, kas A. B. süüdistatakse KrK § 169 või § 161 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, vaid sellest, et süüdistatav ei ole nõus menetluse lõpetamisega seoses aegumisega (KrMK § 5 lg 3) (3. kd tl-d 133–137 ja 138–140). Lääne-Viru Maakohtu 4. aprilli 2002. a kohtuotsusega kvalifitseeriti A. B. poolt toimepandud tegu ümber. Ta tunnistati süüdi KrK § 162 järgi ja teda karistati rahatrahviga 100 päevamäära, s.o 1500 krooni riigituludesse. Juhindudes KrMK § 5 lg-st 2 vabastas kohus A. B. karistusest seoses aegumistähtaja möödumisega. Selle kohtuotsuse vaidlustas apellatsiooni korras kaitsja, taotledes A. B. õigeks mõistmist kuriteokoosseisu puudumise tõttu (3. kd tl-d 284–290 ja 293–306). 30. augustil 2002. a kohtuistungil esitas prokurör A. B.-le KrMK § 215 lg 2 korras uue süüdistuse KrK § 162 järgi. Seepeale taotlesid kaitsja ja A. B. menetluse lõpetamist seoses aegumisega. Maakohus aga andis A. B. KrK § 162 järgi KrMK § 215 lg 3 alusel kohtu alla (3. kd tl-d 356–359, 368 ja 372). Lääne-Viru Maakohtu 27. septembri 2002. a otsusega tunnistati A. B. muudetud süüdistuses uuesti süüdi KrK § 162 järgi ja vabastati karistusest seoses aegumisega KrK § 53 lg 1 p 2 alusel (3. kd tl-d 412–418). Kaitsja apellatsioonkaebuses (4. kd lk 2–18) taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist seoses aegumisega KarS § 81 lg 1 alusel. Kaebuses leiab aga kaitsja jätkuvalt, et A. B. käitumises puudub KrK § 162 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseis. Kaitsja kaebusega nõustus täielikult ka A. B.. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et eeltoodu näitab, et A. B. ja tema kaitsjad on kogu menetluse kestel, v.a kohtuistungil prokuröri poolt KrK § 162 järgi uue süüdistuse esitamisel, taotlenud kriminaalmenetluse lõpetamist mitte seoses aegumisega vaid kuriteosündmuse ja kuriteokoosseisu puudumisega. Kuigi ka kassatsioonkaebuses on pearõhk asetatud taotlusele lõpetada kriminaalasja menetlus seoses kuriteo aegumisega, leitakse endiselt, et A. B. käitumises puudub kuriteokoosseis. Nendel asjaoludel ei olnud kriminaalasja menetluse lõpetamine kuriteo aegumise motiivil lähtuvalt KrMK § 5 lg-st 3 lubatud. Menetluse jätkamisega ei ole kohtud rikkunud kriminaalmenetluse seadust ega A. B. õigusi, sest üksnes kohtuotsusega on võimalik isik kuriteo toimepanemises lõplikult õigeks või süüdi mõista. II. 22. Lahendamaks küsimust sellest, kas pärast uue süüdistuse esitamist KrMK § 215 lg 2 korras ja enne süüdistatava kohtu alla andmist KrMK § 215 lg 3 korras on kriminaalasi kohtuliku arutamise staadiumis või mitte, tuleb tõdeda, et kriminaalmenetluse koodeksis puudub konkreetne säte, mis annaks sellele küsimusele vastuse. Seetõttu tuleb see küsimus lahendada seaduse tõlgendamise teel. 23. Esmalt tuleb märkida, et selleks, et tekiks võimalus KrMK § 215 lg-te 2 ja 3 kohaldamiseks, peab kriminaalasi igal juhul olema jõudnud kohtuliku arutamise staadiumi esialgse süüdistuse alusel. Seda kinnitab asjaolu, et KrMK § 215 asetseb peatükis «Kohtuliku arutamise üldtingimused» ja paragrahvi pealkirjaks on «Kohtuliku arutamise piirid». Veel viitab sellele otseselt ka KrMK § 215 lg 2 sõnastus, mille kohaselt süüdistuse muutmise või uue süüdistuse esitamise vajadus peab tekkima kohtuliku arutelu käigus. Ehkki KrMK § 215 lg 3 kohaselt annab kohus kohtualuse (mitte süüdistatava) muudetud või uue süüdistuse järgi oma määrusega kohtu alla, ei ole selles sättes tehtud viidet «Süüdistatava kohtu alla andmise ja kohtuistungi ettevalmistamise» peatüki sätetele. Samuti ei sätesta KrMK § 215 kohustust alustada kohtulikku uurimist uuesti algusest. Vastupidi. Selle sätte kohaselt võidakse pärast uue süüdistuse esitamist kohtuistungit kohe jätkata. Üksnes kohtualuse või kaitsja taotlusel kuulutab kohus välja kohtuistungi vaheaja või lükkab asja arutamise edasi. Seaduse sõnastusest ja loogilisest ülesehitusest lähtudes tuleb asuda seisukohale, et KrMK § 215 lg 2 korras kohtuliku arutamise käigus kohtualusele uue või muudetud süüdistuse esitamise võimaluse nägi seaduseandja ette üksnes menetluse ökonoomiast lähtudes, et mitte pöörata kriminaalasja menetlust uuesti tagasi kohtueelse menetluse staadiumi ja korrata sealt peale kogu menetlust uuesti. Kohtualuse uuesti kohtu alla andmise nõue aga tuleneb KrMK § 215 lg-st 1, mille kohaselt toimub kriminaalasja arutamine kohtus ainult kohtu alla antud süüdistatavate suhtes ja ainult nendes kuritegudes (kuriteoepisoodides), milles nad on kohtu alla antud. Samuti KrMK § 215 lg-st 4 ning § 219 lg-st 2, mille kohaselt ilma uut või muudetud süüdistust esitamata ei ole kohtus õigus kohtualuse seisundit halvendada. Seda kinnitab ka asjaolu, et uue või muudetud süüdistuse arutamise tulemusel on kohtul õigus KrMK § 215 lg 4 alusel muuta süüdistus uuesti kergemaks (sh samaks, mis oli esialgne süüdistus), kui sellega ei halvene kohtualuse olukord. Seega puudub seaduslik alus väitele, et muudetud või uue süüdistuse esitamisega muutuks kohtualune uuesti süüdistatavaks ning kriminaalasi väljuks kohtuliku arutamise staadiumist. Kriminaalasja menetluse lõpetamise kohtuistungil sätestab KrMK § 220 lg 1 ning see ei näe ette menetluse lõpetamise võimalust seoses aegumisega KrMK § 5 lg 1 p 3 alusel. Sama kordab KrMK § 268 lg 3. III. 24. Vaagides kassaatorite väidet, et A. B.-le KrK § 162 järgi süüdistuse esitamine eeldanuks Vabariigi Presidendilt uue nõusoleku taotlemist, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. 25. Esimese astme kohtu kohtuniku kriminaalvastutusele võtmiseks Riigikohtu taotlusel saadud Vabariigi Presidendi loa nõudmise eesmärk on tagada, et kriminaalmenetlust kohtuniku suhtes ei kasutataks tema sõltumatuse kahjustamiseks. On oluline rõhutada, et kuni vastava loa saamiseni on sellise kuriteo uurimine, mille toimepanijaks võib osutuda immuniteeti omav kohtunik, paratamatult raskendatud. Seetõttu ei saagi eeldada, et loa taotlemise aluseks olev süüdistuse projekt oleks lõplik ja hõlmaks kõiki võimalikke kuriteoepisoode. Alles pärast immuniteeti murdva loa saamist saab kriminaalmenetlus kasutada kõiki oma võimalusi ja saavutada seeläbi esialgsega võrreldes ka täpsema pildi toimepandud kuriteo iseloomust ja/või nende arvust. Seetõttu oleks ebaotstarbekas ja ka põhiseaduse § 153 eesmärki mitteteeniv taotleda iga uue ilmsiks tulnud kuriteoepisoodi osas või kuriteo tehiolude mõningase muutumise tõttu uut (antud juhul Riigikohtu üldkogu kaudu Vabariigi Presidendi) luba immuniteeti omava isiku kriminaalvastutusele võtmiseks. Seega tuleks kriminaalvastutusele võtmise ettepanekus mitteosundatud teona Riigikogu liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kohtuniku kriminaalvastutusele võtmise korra seaduse § 14 lg 1 tähenduses mõista üksnes tegu (süüdistust), mis olemuslikult erineb teost, mille osas on kriminaalvastutusele võtmiseks luba antud (nt pistise võtmise asemel süüdistus mõrvas või mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise asemel süüdistus valimiste võltsimises vms). 26. Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 1999. a otsus, millega tehti Vabariigi Presidendile ettepanek anda nõusolek A. B. kriminaalvastutusele võtmiseks, ja Vabariigi Presidendi 6. jaanuari 2000. a otsus, millega anti nõusolek A. B. kriminaalvastutusele võtmiseks, on tehtud sellel ajal kehtinud kohtuniku staatuse seaduse § 18 lg 1 alusel. Kohtuniku staatuse seadus ei näinud ette olukordi, mille puhul oli vaja taotleda kohtuniku kriminaalvastutusele võtmisega seoses Vabariigi Presidendilt uut nõusolekut. Uue kohtute seaduse, mis jõustus 29. juunil 2002. a (RT I 2002, 64, 390), rakendussätete §-ga 145 muudeti kohtuniku kriminaalvastutusele võtmise korda. Riigikogu liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kohtuniku kriminaalvastutusele võtmise korra seaduse § 14 lg 1 uue sõnastuse kohaselt on kohtuniku kriminaalvastutusele võtmiseks mõne teise, Riigikohtu üldkogu ettepanekus mitteosundatud teo eest vajalik Vabariigi Presidendi uus nõusolek. See nõusolek antakse Vabariigi Presidendi otsusega Riigikohtu üldkogu uue ettepaneku alusel vastavalt samas seaduses sätestatud korrale. Käsitletava paragrahvi teise lõike kohaselt ei too toimepandud kuriteo juriidilise kvalifikatsiooni muutumine, süüdistuse muutmine või uue süüdistuse esitamine kaasa uue nõusoleku taotlemist. 27. Juba 1. veebruaril 2002. a anti A. B. kohtu alla süüdistatuna KrK § 169 järgi selles, et olles alates 1. jaanuarist 1994. a Kohtla-Järve Linnakohtu esimees, juurutas ta oma ametiseisundit ära kasutades ebaseadusliku kohtupraktika. Aastatel 1994–1995 kirjutas A. B. Kohtla-Järve Linnakohtu esimehena alla vähemalt viieteistkümnele haldusõiguserikkumise asja otsusele, mida oli arutanud Jõhvi linnas töötav kohtunik M. F. ja mis olid vormistatud viimase nimel. Vormistades pika ajaperioodi jooksul tahtlikult mitteautentseid, s.o seadusele mittevastavaid kohtuotsuseid, kahjustas A. B. oma tegevusega oluliselt kohtu autoriteeti ning kohtulahendite usaldusväärsust, milline tegu on vaadeldav riigi huvide olulise kahjustamisena. Lääne-Viru Maakohtu 27. septembri 2002. a otsusega tunnistati A. B. KrK § 162 järgi süüdi selles, et töötades alates 1. jaanuarist 1994. a Kohtla-Järve Linnakohtu esimehena, s.o ametiisikuna KrK § 160 mõttes, juurutas ta oma ametiseisundit ära kasutades Kohtla-Järve Linnakohtus seadusega vastuolus oleva praktika, kus ta aastatel 1994–1995 kirjutas Kohtla-Järve Linnakohtu esimehena alla Jõhvi linnas töötava kohtunik M. F. poolt arutatud ja tema nimelt vormistatud kokku vähemalt 15-le haldusõiguserikkumise asja otsusele, eirates sellega HÕS § 266 nõuet, mille kohaselt kirjutab haldusõiguserikkumise asjas tehtud otsusele alla asja arutanud kohtunik. Eeltoodust nähtub, et A. B. oli juba kohtuniku staatuse seaduse kehtivuse ajal antud kohtu alla samades haldusõiguserikkumiste asjades ebaseaduslikult tehtud kohtuotsuste eest, mille tegemise eest on ta süüdi tunnistatud ka Lääne-Viru Maakohtu 27. septembri 2002. a otsusega. Veelgi enam, ka 27. jaanuaril 2000. a esitatud esialgses süüdistuses (2. kd tl 17–18) süüdistati A. B. halduseõiguserikkumise asjas S. K. suhtes ebaseadusliku kohtuotsuse tegemises. 28. Eeltoodud motiividel peab Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendamatuks A. B. ja tema kaitsja väiteid, et käesolevas kriminaalasjas on rikutud PS § 153 lg 1 nõudeid. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et puudub seaduslik alus Vabariigi Presidendilt uue nõusoleku taotlemiseks A. B. kriminaalvastutusele võtmiseks. Esiteks kehtis ajal, mil A. B. anti kohtu alla viieteistkümnes haldusõiguserikkumise asjas ebaseadusliku kohtuotsuse tegemise eest, kohtuniku staatuse seadus, mis ei sätestanud võimalust Vabariigi Presidendilt uue nõusoleku taotlemiseks. Teiseks on tegu, milles A. B. menetluse algusest peale on süüdistatud, jäänud samaks, s.o haldusõiguserikkumise asjas ebaseadusliku kohtuotsuse tegemine. Uusi tegusid tema süüdistusse lisandunud ei ole. Süüdistust on vaid muudetud ebaseaduslikult tehtud kohtuotsuste hulga suurendamisega ja muutunud on ka kuriteo juriidiline kvalifikatsioon, kuid need asjaolud ei too ka käesoleval ajal kehtiva Riigikogu liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kohtuniku kriminaalvastutusele võtmise korra seaduse § 14 lg 2 kohaselt kaasa uue nõusoleku taotlemise vajadust. IV. 29. Kassatsioonkaebustes süüdistuse sisu kohta esitatud väidete osas märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. 30. Kaitsja väide, et kohtud on jätnud põhistamata, miks nad ei nõustu A. B. poolt kogu menetluse kestel antud ütlustega, et tema allkirjastas üksnes kohtunik M. F. otsuste koopiaid, mitte originaale ning et kõik kriminaalasjas tõendiks olevad M. F. nimel tehtud otsused on tegelikult otsuste koopiad, mitte originaalid, on põhjendamatu. Maakohtu otsuses on kohus esitanud tõendid ja motiivid, miks ta luges süüdistuses märgitud kohtuotsused originaalideks. Nende põhjendustega on nõustunud ka ringkonnakohtu kriminaalkolleegium. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud nende faktiliste asjaolude tuvastamisel kohtute poolt kriminaalmenetluse seaduse rikkumisi. AKKS § 65 lg 4 kohaselt ei või Riigikohus uusi faktilisi asjaolusid tuvastada. 31. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtud on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust, tuvastades, et S. K. on ühe ja sama teo eest karistatud nii haldus- kui kriminaalkorras. Kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine seisneb selles, et KrMK § 215 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja arutamine kohtus ainult kohtu alla antud süüdistatavate suhtes ja ainult nendes kuritegudes (kuriteoepisoodides), milles nad on kohtu alla antud. Arutatavas kriminaalasjas on kohtu alla antud üksnes A. B.. Seega puudus kohtutel seaduslik alus arutada ja tuvastada käesoleva kriminaalasja piires faktilisi asjaolusid S. K. haldusõiguserikkumise ja kriminaalsüüdistuse osas. Neid asjaolusid on võimalik tuvastada üksnes S. K. vastavate süüdistusasjade raames. Kohtuniku kuritegu väärteo- või kriminaalasja arutamisel saab olla üksnes vastava väärteo- või kriminaalasja teistmise aluseks VTMS § 18 p 2 ja AKKS § 771 lg 3 p 2 järgi. Käesoleva ajani ei ole tühistatud Kohtla-Järve Linnakohtu 25. septembri 1995. a otsust S. K. haldusõiguserikkumise asjas nr 6-180 ja sama kohtu 18. oktoobril 1996. a kohtuotsust S. K. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 195 lg 2 järgi. Nendel põhjustel tuleb A. B. süüdistusest välja jätta süüdistus selles, et S. K. mõisteti 18. oktoobril 1996. a Kohtla-Järve Linnakohtu poolt KrK § 195 lg 2 järgi alusetult süüdi samas huligaanitsemise faktis, mille eest ta oli juba halduskorras karistatud. Samuti tuleb süüdistusest välja jätta raske tagajärje põhjustamine S. K. seadusega kaitstud õigustele. Süüdistuse vähendamine on võimalik Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt maakohtu ja ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsustesse täpsustuse tegemisega AKKS § 63 p 5 alusel, kuna selleks ei ole vaja muuta kohtuotsuse resolutiivosa ja see ei halvenda süüdimõistetu olukorda. 32. Kohtud on õigesti asunud seisukohale, et A. B. poolt aastatel 1994–1995 viieteistkümnes haldusõiguserikkumise asjas ebaseadusliku kohtuotsuse tegemine, mis seisnes selles, et ta ise kohtunikuna neid asju ei arutanud, kahjustas oluliselt kohtu autoriteeti ja kohtuotsuste usaldusväärsust. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub sellega, et riigi kohtuvõimu autoriteedi ja usaldusväärsuse oluline kahjustamine on käsitatav muu raske tagajärjena riigi huvidele KrK § 162 mõttes. 33. Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 5 ja § 65 lg-st 3, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 2002. a otsus A. B. süüdistusasjas KrK § 162 järgi tuleb jätta sisuliselt muutmata. Kohtuotsustesse tuleb teha täpsustus A. B.süüdistuse mahu vähendamise osas. Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Hannes KIRIS Lea KIVI Peeter VAHER Eriarvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuse nr 3-1-1-42-03 tegemisel A. B. süüdistusasjas KrK § 162 järgi jäime eriarvamusele ja põhjendame enda seisukohta järgnevalt. 1. Kriminaalmenetluse koodeksi § 5 lg 1 p 3 kohaselt on aegumistähtaja möödumine üldiseks kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks. Seetõttu tuleb mõistetavalt aegumise instituudi tõlgendamisel pidada silmas aegumise ilmnemist nii enne kriminaalmenetluse alustamist kui ka juba alustatud kriminaalmenetluses. Kuigi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-42-03 (edasiselt Otsus) võetakse seisukoht aegumise kohaldamise osas üksnes alustatud kriminaalmenetluses, tuleb vältimatult kaaluda ka seda, mida Otsuses esitatud seisukohad tähendavad veel alustamata kriminaalmenetluse puhul. 2. Kriminaalmenetluse koodeksi § 5 lg-st 3 tuleneb tõepoolest, et juba alustatud kriminaalmenetluse lõpetamine on KrMK § 5 lg 1 p 3 alusel võimalik siis, kui on möödunud aegumistähtaeg ja kahtlustatav või süüdistatav ei vaidle kriminaalmenetluse lõpetamise vastu. Samas ei saa nõustuda Otsuses märgituga, et «enne aegumise kohaldamise kaalumist peab kriminaalasja menetleja kontrollima, kas ei esine KrMK § 5 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluseid». Õigesti on Otsuses märgitud, et «kui puudub kuriteosündmus või puudub kuriteokoosseis, siis ei ole võimalik enam kriminaalmenetlust lõpetada kuriteo aegumise tõttu, sest kui tegu ei ole kuritegu, ei kehti selle teo suhtes ka kuriteo aegumise tähtajad». Loomulikult tuleb juhtudel, mil kuritegude uurimise mingil hetkel selgub kas kuriteosündmuse või -koosseisu puudumine, lõpetada kriminaalmenetlus vastavalt KrMK § 5 lg 1 p-le 1 või 2 ja selles olukorras ei saa aegumise küsimus enam tõusetuda. Hoopis teise olukorraga on tegemist siis, kui on olemas teatud fragmentaarsed kuriteo tunnused (kooskõlas PS § 22 lg-ga 1 saab kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni rääkida üksnes kuriteotunnuste olemasolust) ja nüüd selgub, et uuritav kuriteotunnustega tegu on tegelikult aegunud. Oluline on silmas pidada, et karistusseadustiku kohaselt ei ole aegumine õigusvastasust ega süüd välistav asjaolu ja seda ei sätestata ka mitte karistusest vabastamise, vaid iseseisvas peatükis. Aegumise menetlusõiguslik iselooni seisneb selles, et aegumise tuvastamine tähendab üksnes edasise kriminaalmenetluse jätkamise keeldu. See tähendab, et kriminaalmenetluse lõpetamisel või selle alustamata jätmisel aegumise tõttu ei tõusetu ja kooskõlas PS § 22 lg-ga 1 ei tohigi tõusetuda mingeid materiaalõiguslikke küsimusi nagu küsimus isiku käitumises süüteokoosseisu olemasolust, tema teo õigusvastasusest ja tema süüst. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi poolt 2. detsembril 2002. a kohtuasjas 3-4-1-11-02 tehtud otsuses on märgitud, et «kriminaalmenetluse lõpetamine aegumisetähtaja möödumise tõttu tähendab, et isiku käitumises võis küll olla kuriteo koosseis, kuid seadus ei luba menetlust jätkata ega isikut karistada». 3. Esmapilgul võib aegumise kohaldamise eelne kuriteosündmuse ja -koosseisu tuvastamise kohustus näida inimlik ja põhiõigusi tagav. Kuid lõppkokkuvõttes viib selle nõude täitmine vältimatult arusaamani, mida võiks formuleerida selliselt, et «kõik, kelle suhtes menetlus aegumise tõttu lõpetatakse, on tegelikult kuriteo toime pannud». Selline järeldus – korrakem veelkord – ei ole kooskõlas PS § 22 lg-ga 1, mille kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. 4. Kooskõlas eelöelduga tuleb meie arvates erinevalt Otsuses märgitust kriminaalasja menetlus lõpetada aegumise fakti ilmnemisel ka siis, kui kahtlustatav või süüdistatav leiab, et tema ei ole menetletavat tegu toime pannud või et tegu ei ole tema arvates kuritegu, kuid ta otseselt ja ühemõtteliselt ei taotle kriminaalmenetluse jätkamist. 5. Juhul, mil kahtlustatav või süüdistatav ei nõustu aegumise kohaldamisega ja otseselt taotleb kriminaalmenetluse jätkamist tavalises korras, on menetlusõiguslik takistus kõrvaldatud. Edasiselt tuleb kahtlemata sisuliselt otsustada, kas isiku käitumises on kuriteokoosseis, kas tema tegu on õigusvastane ja kas ta on süüdi teo toimepanemises. Iseküsimus on, millised võiksid olla sisulisele otsustamisele järgnevad kohtulahendid. Erinevalt Otsuses märgitust oleme seda meelt, et KarS § 81 lg 1 grammatiline tõlgendamine ei võimalda aegumise tuvastamisel kedagi ja mitte mingil tingimusel süüdi mõista ega ka karistada. Seega välistab see tõlgendus sellise menetlusliku sammu, mis on ette nähtud KrMK § 268 lg-s 3 ja selles mõttes on alust rääkida karistusseaduse ja kriminaalmenetluskoodeksi vastuolust. 6. Lähtudes KarS § 81 lg-st 1 tuleks juhtudel, mil kohtuliku arutamise tulemina sedastatakse, et kuigi isiku käitumises on kuriteokoosseis, tema tegu on õigusvastane ja ta on ka süüdi selle teo toimepanemises, kuid samas on tema süütegu aegunud ja ta ei taotle otseselt menetluse jätkamist, lõpetada kriminaalmenetlus. H. KIRIS E. KERGANDBERG