Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-41-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2003. a kohtuotsus G. A. süüdistuses KrK § 169 järgi — RT III, 2003, 16, 150

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-41-03 Otsuse kuupäev 24. aprill 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi G. A. süüdistuses KrK § 169 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 30. oktoobri 2002. a otsus kriminaalasjas nr II-1-259/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik G. A. ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Jaak Pikma, kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev 25. märts 2003. a Istungil osalenud isikud G. A., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 30. oktoobri 2002. a otsus G. A. süüdistusasjas KrK § 169 järgi muutmata. 2. Jätta kassatsioonkaebused rahuldamata. 3. Mõista G. A.-lt kohtukuluna riigituludesse välja 1534 kr (üks tuhat viissada kolmkümmend neli krooni) kaitsjatasu kaitsja osalemise eest Riigikohtu istungil. Kohtuotsus jõustub 23. aprillil 2003. a ega ole edasikaevatav. Asjaolud ja menetluse käik 1. Ida-Viru Maakohtu 5. aprilli 2002. a otsusega tunnistati G. A. süüdi KrK § 169 järgi ja talle mõisteti KrK § 39 sätteid rakendades karistuseks kolm aastat vabadusekaotust. KrK § 47 alusel vabastati ta üheks aastaks tingimuslikult karistuse kandmisest. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel M. V. KrK § 143 lg 1 ja § 186 järgi. G. A. tunnistati süüdi selles, et Narva Linnakohtu kohtunikuna töötades tegi ta 29. novembril 1994. a tsiviilasjas teadvalt vale otsuse, kuulutades D. S. teadmata kadunuks. Tsiviilasja menetlust oli G. A. alustanud talle teenistuslikult alluva kohtuistungisekretäri M. V. avalduse alusel, kes oli D. S. endine abikaasa. D. S. teadmata kadunuks tunnistamise tulemina maksti M. V. riigieelarvest alusetult 45 042 krooni toitjakaotuspensioni. Kohus tuvastas kõigepealt, et G. A. võttis kõnealuse tsiviilasja enda menetlusse ise ning rikkus seega maa- ja linnakohtu reglementi. Reglemendi kohaselt võis kohtunik kohtuasja menetleda vaid kohtu esimehe nõusolekul, mis aga antud juhul puudus. Tsiviilkohtumenetluse korda rikkudes alustas G. A. menetlustoimingutega juba 22. novembril 1994. a – seega üks päev enne M. V. avalduse registreerimist kohtus. Samuti luges kohus tuvastatuks, et G. A. ei püüdnud eelmenetluses välja selgitada isikuid, kellel oleks võinud olla andmeid kadunu kohta ega teinud ka muid järelepärimisi D. S. asukoha tuvastamiseks. Kohtuotsusega tuvastatu kohaselt rikkus G. A. TsKS 25. peatükis sätestatut sellega, et ta ei korraldanud kohtuistungit ja andis sekretärile ebaseadusliku korralduse koostada fiktiivne kohtuistungi protokoll, mille ta allkirjastas. Veel luges kohus tuvastatuks, et kuigi tegelikult oli G. A. talle süüks arvatava teadvalt vale kohtuotsuse tegemisel teadlik D. S. võimalikust viibimisest Venemaa kinnipidamiskohas, jättis ta Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud õigusabi lepingu alusel esitamata sellekohase järelepärimise. 2. G. A. esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles ta taotles otsuse tühistamist ja enese õigeksmõistmist. 3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 30. oktoobri 2002. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Oma seisukoha kinnitamiseks kordas ringkonnakohus G. A. süüd tõendavate tunnistajate ütlusi. Nii tulenes Narva Linnakohtu esimehe I. K. ütlustest, et ta jättis kõnealuse tsiviilasja arutamisele määramata ja tagastas tsiviiltoimiku resolutsiooniga pärast seda, kui oli veendunud selles, et D. S. viibib kinnipidamiskohas. Eeltoodut kinnitas ka tunnistaja J. G., kes töötas Narva Linnakohtus kantselei juhatajana. Samuti ilmnes tunnistaja N. K. ütlustest, et tegelikult kõnealust tsiviilasja kohtuistungil ei arutatud ja kohtuistungi protokoll koostati M. V. ütluste järgi. Kokkuvõttes jõudis kriminaalkolleegium järeldusele, et kohtunik G. A. oli D. S. teadmata kadunuks kuulutamisel teadlik tema tegelikust asukohast. Kohus leidis, et esiteks sai G. A. aru oma tegevuse laadist ja tähendusest – sellest, et ta teeb teadlikult seadusele mittevastava kohtuotsuse; teiseks nägi ta ette selle teo tagajärge (toitjakaotuspensioni määramine M. V.-le) ja kolmandaks ta ka soovis sellise tagajärje saabumist. Kriminaalkolleegium märkis veel, et mingit sisulist tähendust ei saa olla asjaolul, et kõnealune Narva Linnakohtu 29. novembri 1994. a otsus on seadusjõus, kuna seda ei saa tühistada käesoleva menetluse raames. Asjaosaliste põhjendused Riigikohtus 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse nii G. A. kui ka tema kaitsja J. Pikma. Mõlemas kaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Seejuures loeb G. A. ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks ringkonnakohtu otsuses sisalduvate järelduste mittevastavuse faktilistele asjaoludele ning kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise, tema kaitsja aga kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. 4.1. G. A. arvates on esemetu väide, et ta kuulutas D. S. teadmata kadunuks kriminaalasja ja tagaotsimistoimiku dokumentide alusel, kuna tsiviilasjas selliseid dokumente ei olnud. 4.2. Samuti osundab kassaator sellele, et TsMS § 91 lg 2 kohaselt ei ole vaja ühes tsiviilasjas tuvastatud asjaolusid teises kohtuasjas uuesti tõendada. Jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-851/92 oli M. V. ja D. S. abielu lahutamise aluseks loetud D. S. äraolek ja seega oli D. S. G. A. arvates juba 1992. aastal teadmata kadunud. Kassaatori väite kohaselt tehti D. S. tegelik asukoht kindlaks alles 1999. aastal. 4.3. Kassaator leiab veel, et kohtuotsustega ei ole tuvastatud temale inkrimineeritava teo subjektiivsesse külge kuuluvat motiivi, nagu omakasu, kättemaks või muu isiklik ajend. Vale kohtuotsuse tingis G. A. väitel hoopis inimlik eksitus tõendite hindamisel, mitte aga tahtlus panna toime kuritegu. 4.4. Kaebuses toonitatakse, et Narva Linnakohtu 29. oktoobri 1994. a otsus on siiani seadusjõus ning ükski kohus ei ole tunnistanud seda teadvalt ebaseaduslikuks kohtuotsuseks. Sellest tulenevalt leiab kassaator G. A., et puudub kuriteokoosseisu teine tunnus – objekt. 4.5. Kohtualuse kaitsja kassatsioonkaebuses korratakse sisuliselt enamikku G. A. kaebuses esitatud seisukohti. 5. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetasid G. A. ja tema kaitsja kassatsioonkaebustes sisalduvaid taotlusi. Kaitsja pidas kõigepealt vajalikuks rõhutada, et kuna kohtuotsus, mille teadvalt ebaseaduslikku tegemist G. A.-le süüks arvatakse, on endiselt seadusjõus, siis puudub kuriteo objekt. Teiseks toonitas kaitsja, et Ida-Viru Maakohtu 5. aprilli 2002. a otsuse kohaselt ei olnud G. A.-le süüksarvatud tegu toime pandud omakasu ajendil, vaid «oli tingitud valest arusaamast solidaarsusest ja humaansusest». Kaitsja arvates tähendab selline sõnastus, et kohus on tuvastanud G. A. käitumises eksimuse ja seega on välistatud tahtluse kui KrK §-s 169 ettenähtud kuriteo koosseisuline tunnus. Prokurör taotles vaidlustatud kohtuotsuse muutmata jätmist ja märkis, et seaduslikuks ei saa KrK § 169 mõttes lugeda sellist kohtuotsust, mille tegemisel ei ole järgitud kõige elementaarsemaid kohtupidamise reegleid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebused ei ole põhjendatud ja ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata. 6.1. Nii KrK § 169 kui ka KarS § 311 dispositsioonides nähakse praktiliselt identses sõnastuses ette kriminaalvastutus kohtuniku poolt teadvalt seadusevastase kohtuotsuse või määruse tegemise eest. Teadvalt seadusevastase kohtuotsuse tegemisega KrK § 169 mõttes on kindlasti tegemist siis, kui kohtuotsuse tegemisel kohaldatakse teadvalt valesti materiaalõiguse normi. Just sellise käitumisega oli tegemist ka G. A. puhul: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on nii maakohus kui ka ringkonnakohus põhjendatult ja eeskätt tunnistajate ütlustele tuginedes lugenud tuvastatuks, et G. A. oli teadlik D. S. tegelikust asukohast. Seega polnud kohtunik G. A.-l õiguslikku alust tunnistada D. S. teadmata kadunuks. 6.2. G. A. on kassatsioonkaebuses märkinud, et kuna tsiviilasjas nr 2-851/92 tehtud kohtuotsuse kohaselt oli M. V. ja D. S. abielu lahutamise üheks aluseks D. S. äraolek, siis oli ta juba 1992. aastal teadmata kadunud ja kooskõlas TsMS § 94 lg-s 2 (kaebuses ekslikult § 91 lg-s 2) sätestatuga pidi ta jõustunud kohtuotsusega tuvastatut arvestama ka kohtuotsuse tegemisel 29. novembril 1994. a. Kassaatori selline seisukoht on õiguslikult väär ega kajasta ka tegelikult toimunut. Mingi isiku äraoleku konstateerimine lahutusprotsessi käigus ei tähenda veel selle isiku teadmata kadunuks tunnistamist. Need kaks faktilist asjaolu ja nende tuvastamisega kaasnevad õiguslikud järelmid on täiesti erinevad. Märkimata ei saa siinjuures jätta sedagi, et tegelikult ei sisalda G. A. 29. novembril 1994. a tehtud kohtuotsus mingit viidet tsiviilasjas nr 2-851/92 tehtud kohtuotsusele. 6.3 Ei KrK § 169 ega ka KarS § 311 dispositsioonis ei täpsustata, millise menetlusõigusliku sätte tahtliku rikkumise korral kohtuniku poolt võib rääkida teadvalt seadusevastase kohtuotsuse või määruse tegemisest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tuleb siinjuures arvestada sellega, et vastavalt AKKS § 39 lg-tele 3 ja 4 ei saa ka kohtuotsuse tühistamise aluseks olla igasugune menetlusõiguse rikkumine. Seda arvestades oleks igasuguse menetlusõiguse sätte teadliku rikkumise käsitamine KrK §-s 169 ja KarS §-s 311 ettenähtud kuriteona ilmselt ebaproportsionaalne, sest see välistataks kõnealusel juhul täielikult võimaluse kohaldada kohtunikele distsiplinaarvastutust. Kuid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on teadvalt seadusevastase kohtuotsuse või määruse tegemisega KrK § 169 mõttes kindlasti tegemist siis, kui kohtunik vormistab kohtulahendi kohtuistungit korraldamata ja allkirjastab fiktiivse kohtuistungi protokolli. 6.4. Ei saa nõustuda kassaatorite väitega, et kuna Narva Linnakohtu 29. oktoobri 1994. a otsus on siiani seadusjõus, siis puudub kuriteo objekt. KrK §-s 169 ettenähtud kuriteo koosseis on realiseeritud teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi allkirjastamisega ja selle teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi seadusjõustumine ei muuda kohtuniku kuritegu olematuks. Tuleb nõustuda ringkonnakohtu otsuses märgituga, et kriminaalmenetluse raames puudus igasugune alus Narva Linnakohtu 29. oktoobri 1994. a otsuse tühistamiseks. Küll aga võib käesolevas kriminaalasjas tehtud jõustunud kohtuotsus olla edasiselt teistmisaluseks tsiviilkohtumenetluses. 6.5. Kassaatorid on G. A.-le süüks arvatud kuriteo koosseisu puudumist põhjendanud ka omakasu, kättemaksu või muu isikliku ajendi puudumisega. Sellega seoses peab märkima, et omakasu või muud isiklikku ajendit nõuti ENSV KrK §-s 169. Eesti NSV kriminaalkoodeksi uue redaktsiooni – kriminaalkoodeksi kehtestamisega alates 1. juulist 1992 ei ole motiiv enam kõnealuse kuriteokoosseisu obligatoorseks tunnuseks. 6.6. Ekslik on kaitsja poolt Riigikohtu istungil väidetu, et kuna Ida-Viru Maakohtu 5. aprilli 2002. a otsuse kohaselt ei olnud G. A.-le süüksarvatud tegu toime pandud mitte omakasu ajendil, vaid «oli tingitud valest arusaamast solidaarsusest ja humaansusest», siis on kohus tuvastanud eksimuse G. A. käitumises ja seega välistanud tahtluse kui KrK §-s 169 ettenähtud kuriteo koosseisulise tunnuse. Tegelikult ei ole Ida-Viru Maakohtu 5. aprilli 2002. a otsuses fraasi – «oli tingitud valest arusaamast solidaarsusest ja humaansusest» – kasutatud mitte kuriteo koosseisu tuvastamisel, vaid karistuse mõistmisel – täpsemalt KrK §-s 39 sätestatu kohaldamise põhjendamisel. 7. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, tuleb ringkonnakohtu vaidlustatud otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata. Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG