Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-40-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2003. a määrus Vladimir Živolupi süüdistusasjas KrK § 210^2 lg 2 p 4 ja § 207 lg 1 järgi — RT III, 15, 146

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-40-03 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartus, 17. aprillil 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi Vladimir Živolupi süüdistusasi KrK § 210 2 lg 2 p 4 ja § 207 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu kohtunik Märt Tominga 14. veebruari 2003. a määrus, millega jäeti V. Živolup KrK § 210 2 lg 2 p 4 ja § 207 lg 1 järgi mõistetud karistusest vabastamata ja tema karistus kergendamata Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. Živolupi kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobsoni erikaebus Asja läbivaatamise kuupäev 18. märts 2003. a kirjalikus menetluses Resolutsioon 1. Tallinna Linnakohtu kohtuniku 14. veebruari 2003. a määrus Vladimir Živolupi suhtes jätta muutmata, erikaebus jätta rahuldamata. 2. Määrus jõustub 17. aprillil 2003. a ega ole edasikaevatav. Asjaolud ja menetluse käik 1. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et V. Živolup tunnistati Tallinna Linnakohtu 12. detsembri 2001. a kohtuotsusega süüdi ja teda karistati KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi vabadusekaotusega viis aastat ning KrK § 207 lg 1 järgi vabadusekaotusega üks aasta. KrK § 40 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja tema lõplikuks karistuseks loeti viis aastat vabadusekaotust. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. märtsi 2002. a kohtuotsusega jäeti linnakohtu otsus V. Živolupi karistuse osas muutmata. Tallinna Prokuratuuri abiprokurör esitas KarSRS § 9 lg 2 alusel Tallinna Linnakohtule taotluse V. Živolupi karistusest vabastamata jätmise kohta. 2. Tallinna Linnakohus jättis 14. veebruari 2003. a määrusega V. Živolupi karistusest vabastamata ja karistuse kergendamata. Kohus põhistas oma määrust järgmiselt. V. Živolup tunnistati süüdi KrK § 2102 lg 2 p 4 järgi ja teda karistati selle kuriteo eest sanktsiooni alammääras viieaastase vabadusekaotusega. V. Živolupi tegu on kuritegu ka 1. septembril 2002. a kehtima hakanud karistusseadustiku järgi. See tegu on kvalifitseeritav KarS § 184 lg 1 järgi, mille eest nähakse karistusena ette vangistus ühest kuni viie aastani. Kohus tegi kindlaks, et V. Živolup ei ole isik, kes tuleb karistuse kandmisest vabastada KarSRS § 1 lg-s 1 toodud alustel. Samas ei näe KarSRS §-d 1 ja 3 ette enne karistusseadustiku kehtima hakkamist mõistetud karistuse kergendamist. Kuna V. Živolupile mõistetud karistus jääb KarS § 184 lg-s 1 ettenähtud sanktsiooni piiridesse, puudub alus tema karistuse kergendamiseks või karistusest vabastamiseks. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 3. Tallinna Linnakohtu 14. veebruari 2003. a määruse peale esitas erikaebuse V. Živolupi kaitsja Alla Jakobson, kes palub selle tühistada ja teha uus määrus, millega mõista V. Živolupile KarS § 184 lg 1 järgi kergem karistus, mis ei ületaks tema poolt ärakantud vabadusekaotuse tähtaega. Kaitsja palub mõista ka liitkaristus absorbtsiooni- või kumulatsioonipõhimõtte alusel selliselt, et see ei ületaks V. Živolupi poolt ärakantud karistust. Kaitsja põhistab erikaebust järgmiselt. 3.1. V. Živolupile viieaastase vabadusekaotuse mõistmine on vastuolus põhiseaduse § 23 lg 2 ja KarS § 5 lg 2 sätetega. KarS § 184 lg 1 sanktsioon (üks kuni viis aastat vangistust) näeb ette kergema karistuse kui KrK § 2102 lg 2 p 4 sanktsioon (viis kuni kaheksa aastat vabadusekaotust). Seadusel, mis kergendab karistust, on KrK § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuv jõud. Kaitsja on nõus, et V. Živolupi karistus oli mõistmise ajal seaduslik ja põhjendatud. Seoses karistusseadustiku jõustumisega tuleb V. Živolupi karistust kergendada ja viia see vastavusse KarS § 184 lg-s 1 sätestatud sanktsiooniga ja kuriteo tehioludega. 3.2. Kaitsja viitab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve 28. oktoobri 2002. a otsusele nr 3-4-1-5-02 ning leiab, et V. Živolupi karistuse kergendamata jätmine riivab PS § 14 sätestatud põhiõigust korraldusele ja menetlusele ning võrdse kohtlemise printsiipi PS § 12 mõttes. 3.3. Vaidlustatud määruses rõhutatud asjaolu, et KarSRS ei näe ette protseduuri eelkirjeldatud asjaoludel karistuse kergendamiseks ja mõistetud karistusmäära KarS § 184 lg 1 sanktsiooniga vastavusse viimiseks, ei takista kaitsja arvates PS § 23 lg 2 täitmist ega vabasta kohtuid vajadusest ja kohustusest järgida põhiseadust ja kriminaalõiguse üldisi põhimõtteid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 4. Käesolevas kriminaalasjas on tõstatatud küsimus, kas lähtudes põhiseaduse § 23 lg-st 2, §-dest 12 ja 14 ning KarS § 5 lg-st 2 tuleb seoses karistusseadustiku jõustumisega vähendada karistust ka nendel isikutel, kes kannavad vangistust kriminaalkoodeksi sanktsiooni järgi, mis on võrreldes karistusseadustikuga rangem, kuid jääb karistusseadustikus samasuguse teo eest ettenähtud karistuse ülemmäära piiridesse. Karistusseadustiku rakendamise seadus ei näe ette võimalust vähendada jõustunud kohtuotsustega kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistusi karistusseadustiku vastava sanktsiooni võrdleva raskuse alusel. 5. Riigikohtu üldkogu asus 17. märtsi 2003. a otsuses S. Brusilovi süüdistusasjas (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus nr 3-1-3-10-02 – RT III 2003, 10, 95, p-d 19–26) seisukohale, et põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Üldkogu leidis, et karistuse vähendamata jätmine nendel karistust kandvatel isikutel, kellele kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, riivab põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses ettenähtud põhiõigusi nende koostoimes. Samas väljendas üldkogu seisukohta, et ühiskonna õiglustunne ja kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtused, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (RT III 2003, 10, 95, p-d 19–28). 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et PS § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg-s 1 sätestatud põhiõigused on riivatud ka juhul, kui jäetakse vähendamata nende isikute karistus, kes kannavad vangistust, mis jääb küll karistusseadustikus samasuguse teo eest ettenähtud karistuse ülemmäära piiridesse, kuid on mõistetud karistusseadustikuga võrreldes rangema kriminaalkoodeksi sanktsiooni järgi. 7. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et mida vähem intensiivne on põhiõiguse riive, seda suuremal määral tuleb võtta arvesse riivet õigustavaid väärtusi. Mida kaalukamat rolli mängivad konkreetse juhtumi puhul põhiõiguse riivet õigustavad väärtused, seda enam põhjendatud võib olla põhiõiguse taandumine nende ees. 8. Karistuste vähendamata jätmisel neil isikutel, kes kannavad karistust, mis on küll mõistetud karistusseadustikuga võrreldes rangema kriminaalkoodeksi sanktsiooni järgi, kuid jääb siiski karistusseadustikus samasuguse teo eest ettenähtud karistuse ülemmäära piiridesse, on PS § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg-s 1 sätestatud põhiõigusi riivatud märgatavalt väiksema intensiivsusega kui nende isikute puhul, kellele kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega. Esimesena nimetatud isikutele kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistused ei ole iseenesest vastuolus seadusandja poolt karistusseadustikus antud hinnanguga samasugusele teole vastavast õiglasest karistusest. Teisena nimetatud isikute osas on aga olukord vastupidine. (Vt RT III 2003, 10, 95, p 33.) Siinjuures tuleb kriminaalkolleegiumi arvates samuti arvestada asjaolu, et kohtunikul on karistuse mõistmisel etteantud õiguslikes piirides alati teatud otsustamisvabadus, mistõttu erinevate kohtute poolt erinevatele isikutele sarnaste tegude eest mõistetud karistused ei ole ega saagi olla täielikult võrreldavad. Samuti ei ole nimetatud põhjusel võimalik väita, et isikule mõistetud karistuse «asukoht» sanktsiooni alam- ja ülemmäära vahel väljendaks eksaktselt tema süü suurust, millest lähtudes tuleks kergema karistusseaduse kehtestamisel tema karistust vähendada. 9. Analüüsides küsimust, kas kergema karistusseaduse tagasiulatuv kohaldamata jätmine kui põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses ettenähtud põhiõiguste riive on nende isikute osas, kes kannavad pikemaajalist vangistust kui karistusseadustik samasuguse teo eest ette näeb, põhiseadusega kooskõlas, asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et silmas pidades kohtusüsteemi efektiivse toimimise eesmärki, on selline abinõu sobiv ja vajalik. Seejuures märkis üldkogu, et «juba lahendatud kohtuasjade uus läbivaatamine koormab kohtuid ja suurendab kohtunike töökoormust, mis võib kaasa tuua kohtuasjade läbivaatamise aja pikenemise. Õigusharu reformi tõttu tekib niigi uusi lahendamist vajavaid õigusprobleeme.» (Vt RT III 2003, 10, 95, p-d 30–31.) 10. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et erinevalt kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabaduskaotust kandvate isikute karistuste viimisest karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse ülemmäärani, tooks jõustunud kohtuotsustega kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistuste kergendamine karistusseadustiku vastava sanktsiooni võrdleva raskuse alusel praktiliselt kaasa kord juba aset leidnud kriminaalmenetluste osalise kordamise. Siinjuures juhib kohtukolleegium tähelepanu asjaolule, et – eriti liitkaristuste puhul – ei ole võimalik määratleda kindlaid printsiipe, millest lähtudes selline karistuste vähendamine aset peaks leidma. Sisuliselt tuleks kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistusi ümbervaataval kohtul uue sanktsiooni pinnalt läbida uuesti üks kohtuotsuse tegemise etapp – karistuse mõistmine (KrMK § 274 lg 1 p 7). Seejuures peaks kohus uuesti kaaluma karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning muid seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendama varasema, jõustunud kohtuotsusega isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Taoline lahendus kahjustaks erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu kui demokraatlikes riikides üldtunnustatud sotsiaalseid väärtusi. Samuti koormaks kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistuste kergendamine karistusseadustiku vastava sanktsiooni võrdleva raskuse alusel kohtuid ja tooks kaasa kohtuasjade läbivaatamise aja pikenemise sellises ulatuses, et oleks tõsiselt kahjustatud kohtusüsteemi efektiivsus. Eeskätt võiks kirjeldatud juhul jääda täitmata Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 1. lõikega riigile pandud kohustus tagada isikute õigus kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul. 11. Seisukohta, et karistusõiguse reformiga ei pea kaasnema jõustunud kohtuotsustega mõistetud karistuste kergendamine uue karistusseaduse vastava sanktsiooni võrdleva raskuse alusel toetab kaudselt ka ajalooline argument. 7. mail 1992. a vastuvõetud Eesti Vabariigi seaduse ««Eesti NSV kriminaalkoodeksi» uue redaktsiooni – Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta» §-d 4 ja 5, nägid ette mõistetud karistuste vastavusseviimise kriminaalkoodeksi sanktsioonidega üksnes ärakandmata karistusaja sanktsiooni piiridesse vähendamise või karistuse kandmisest vabastamise teel. 12. Eeltoodud põhjustel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistuste karistusseadustiku vastava sanktsiooni võrdleva raskuse alusel kergendamata jätmine riivab teatud määral küll karistust kandvate isikute PS § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg-s 1 sätestatud põhiõigusi, kuid on samas sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu kohtusüsteemi efektiivsuse, õigusrahu ja kohtuotsuste seadusjõu kui põhiseaduslike väärtuste tagamiseks. Järelikult vastab nimetatud põhiõiguste riive põhiseaduse § 11 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Seetõttu ei ole karistusseadustiku rakendamise seadus osas, milles seadus ei võimalda vähendada karistusseadustiku vastava sanktsiooni võrdleva raskuse alusel jõustunud kohtuotsustega kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistusi, põhiseadusega vastuolus. 13. Seetõttu jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Linnakohtu kohtuniku 14. veebruari 2003. a määruse muutmata ja V. Živolupi kaitsja vandeadvokaat A. Jakobsoni erikaebuse rahuldamata. Lea KIVI Jüri ILVEST Hannes KIRIS