Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-44-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. märtsi 2003. a määrus M. L. süüdistuses KrK § 148 lg 2, § 17 lg 6 ja 148 lg 5 ja 6 järgi — RT III, 2003, 11, 115

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-44-03 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartus, 28. märtsil 2003. a. Kohtukoosseis Peeter Vaher, Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi Kriminaalasi M. L. süüdistuses KrK § 148 lg 2, § 17 lg 6 ja § 148 lg 5 ja 6 Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu kohtumäärus 13.02.2003. a kriminaalasjas nr 1/2-1899/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu M. L. erikaebus KarSRS § 10 korras Asja läbivaatamise kuupäev 04.03.2003. a. kirjalikus menetluses Resolutsioon 1. Tallinna Linnakohtu 13. veebruari 2003. a määrus M. L. suhtes jätta muutmata, erikaebus jätta rahuldamata. 2. Määrus jõustub 28. märtsil 2003. a ega ole edasikaevatav. 1. M. L. tunnistati Tallinna Linnakohtu 30.08.2002. a kohtuotsusega süüdi KrK § 148 lg 2; § 17 lg 6 ja § 148 lg-tes 5 ja 6 sätestatud kuritegude toimepanemises ja teda karistati rahatrahviga 90 päevamäära ulatuses. M. L. tasus trahvisumma 4. detsembril 2002. a. 06.02.2003. a esitas Tallinna Prokuratuuri prokurör Tallinna Linnakohtule taotluse süüdimõistetu karistusest vabastamata jätmise kohta põhjendusega, et kuna M. L. on rahatrahvi tasunud, on tal kriminaalkaristus kantud ja teda ei ole võimalik millestki vabastada. Tallinna Linnakohus vaatas selle taotluse läbi 13.02.2003. a ja jättis oma määrusega M. L. suhtes tehtud otsustuse muutmata. 2. Selle määruse peale on M. L. esitanud erikaebuse, milles taotleb Tallinna Linnakohtu 13.02.2003. a määruse tühistamist, kuna käesolevaks ajaks on seoses karistusseadustiku jõustumisega endise kriminaalkoodeksi paragrahvis 148 kirjeldatud teod dekriminaliseeritud ning ta tasus trahvi juba pärast karistusseadustiku kehtimahakkamist. 3. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et erikaebuses toodud väited ei saa olla aluseks Tallinna Linnakohtu kaevatava määruse tühistamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub linnakohtu põhistustega selles, et karistusena mõistetav rahatrahv on ära kantud selle tasumisega. KarSRS § 1 kohaselt aga vaadatakse ümber vaid nende isikute süüasjad, kes karistust kannavad, kusjuures prokurör esitab taotluse karistusest vabastamiseks nelja kuu jooksul, arvates karistusseadustiku jõustumisest, s.o 1. jaanuariks 2003. a. Kuna selleks ajaks oli M. L. oma karistuse ära kandnud, puudub objekt (karistus), mida oleks võimalik karistusseadustiku rakendamise seaduse kontekstis õiguslikult käsitleda. P. VAHER J. ILVEST O. JÄRVESAAR