Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-29-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. märtsi 2003. a kohtuotsus AS V. V. haldusõiguserikkumise asjas MKS § 167 lg 4 järgi — RT III, 2003, 10, 99

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-29-03 Otsuse kuupäev 19. märts 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi AS V. V. haldusõiguse- rikkumise asi MKS § 167 lg 4 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viljandi Maakohtu 30. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 4-194/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS-i V. V. kaitsja Tõnu Meidra kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 4. märts 2003. a Resolutsioon 1. Tühistada Viljandi Maakohtu 30. oktoobri 2002. a otsus ja Viljandi Maksuameti direktori 21. augusti 2002. a otsus AS V. V. halduseõiguserikkumise asjas maksukorralduse seaduse § 167 lg 4 järgi ja teha asjas uus otsus. 2. Tunnistada AS V. V. süüdi 1. juulini 2002. a kehtinud maksukorralduse seaduse § 30 lg 1 p 4 järgi ja lähtudes 1. septembrist 2002. a kehtiva maksukorralduse seaduse § 152 lg 2 sanktsioonist, mõista talle karistuseks rahatrahv viiskümmend tuhat krooni. 3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 19. märtsil 2003. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Asjaolud ja menetluse käik 1. Viljandi Maksuameti direktori K. M. 21. augusti 2002. a otsusega karistati AS-i V. V. maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 167 lg 4 järgi rahatrahviga 170 742 krooni. Otsuse kohaselt on AS-i V. V. raamatupidamises kajastatud OÜ F. A., OÜ R. T. ja OÜ I. nimel vormistatud arved ning nende alusel on tehtud väljamakseid summas 1 214 898 krooni. Tõendamist on leidnud, et nende arvete alusel ei ole tegelikult kaupa soetatud ja tehingud on tehtud maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil. Seega raamatupidamise algdokumendid ei vasta tegelikkusele. Tulumaksuseaduse (TMS) § 51 lg 2 p 3 järgi loetakse väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub nõuetele vastav algdokument, ettevõtlusega mitteseotud kuludeks ja nendelt tuleb maksta tulumaksu. Seega rikkus AS V. V. TMS § 54 lg 2 ja 4 sellega, et jättis deklareerimata ja tasumata tulumaksu dokumentaalselt tõendamata väljamaksetelt summas 1 214 898 krooni. 2. AS V. V. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Viljandi Maakohtule kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja asjas menetluse lõpetamist. Kaebuse kohaselt on aktsiaseltsil olemas õigusaktides ettenähtud nõuetele vastavad algdokumendid ja tehtud kulutused olid seotud ettevõtlusega. Seega ei olnud AS-l V. V. kohustust nendelt kulutustelt tulumaksu tasuda. Kohtuistungil leidis kaebuse esitaja lisaks, et MKS § 167 lg 4 ei ole antud juhul kohaldatav. Haldusõiguserikkumise protokolli ja kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt oli rikkumise ajaks ajavahemik 10. veebruarist 2001. a kuni 10. jaanuarini 2002. a. MKS § 167 lg 1 sätestab, et nimetatud paragrahvi lõigete 2–13 alusel karistatakse juriidilisi isikuid maksuõiguserikkumiste eest enne karistusseadustiku jõustumist ning pärast eelmise maksukorralduse seaduse kehtetuks tunnistamist toime pandud maksuõiguserikkumiste eest. Seega saab MKS § 167 lg 4 alusel juriidilist isikut vastutusele võtta ainult ajavahemikus 1. juulist kuni 1. septembrini 2002. a toimepandud maksuõiguserikkumiste eest. 3. Viljandi Maakohtu 30. oktoobri 2002. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja Viljandi Maksuameti otsus muutmata. Kohus märkis, et Viljandi Maakohtu 28. märtsi 2002. a kohtuotsusega on tuvastatud, et OÜ F. A., OÜ R. T. ja OÜ I. juhatuse liikmed M. S., M. L. ja P. Z. on esitanud AS-le V. V. fiktiivseid arveid. Kriminaalasjas antud ütluste järgi ei ole nad tegelikult AS-le V. V. kaupu müünud, allkirjastatud arved olid fiktiivsed, arvete eest tasutud raha võeti pangast välja ja tagastati firmadele, kes olid OÜ F. A., OÜ R. T. ja OÜ I. arvetele raha kandnud. Kohus leidis, et ka kohtuistungil ei leidnud kaupade ost usaldusväärset tõendamist, kuna ei esitatud ühtki tõendit millal ja kelle poolt võeti vastu arvetel märgitud kaubad. Ühtlasi märkis kohus, et kaebuses ei ole vaidlustatud karistuse suurust. Maakohus asus seisukohale, et maksuamet on õigesti kohaldanud karistuse määramise ajal kehtinud seadust. Kuna selle sanktsiooninorm oli identne varasema sanktsiooninormiga, ei raskendanud see ka kaebuse esitaja karistust. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohad Riigikohtus 4. Viljandi Maakohtu 30. oktoobri 2002. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse AS-i V. V. kaitsja vandeadvokaat Tõnu Meidra, kes palub tühistada maakohtu otsus ja lõpetada asjas menetlus. 4.1. Kassatsioonkaebuses leitakse, et MKS § 167 lg 4 alusel saab karistada juriidilisi isikuid ainult ajavahemikus 1. juulist 2002. a kuni 1. septembrini 2002. a toime pandud maksuõiguserikkumiste eest. Lisaks märgib kassaator, et vastavalt MKS § 152 lõikele 2 karistatakse alates 1. juulist 2002. a juriidilist isikut tema poolt toime pandud maksuõiguserikkumise eest rahatrahviga kuni 50 000 krooni. AS-i V. V. on karistatud rahatrahviga summas 170 742 krooni, seega on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust MKS § 167 lg-t 4 ja sellega on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda. 4.2. Lisaks leiab kassaator, et kohtuväline menetleja ja kohus on oluliselt rikkunud väärteomenetluse seadust, sest ei ole tuvastanud AS-i V. V. töötaja või tema esindaja õigusvastast käitumist ega süülist tegevust. Aktsiaseltsi nimel maksudeklaratsioone esitanud töötaja tegutses teadmisega, et vastavate väljamaksete aluseks olid nõuetele vastavad algdokumendid ja nimetatud kulutused olid ettevõtlusega seotud. Samuti leiab kassaator, et AS V. V. ei ole rikkunud TMS § 54 lg-te 2 ja 4 nõudeid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 5. Viljandi Maakohtu otsus käesolevas asjas tehti 30. oktoobril 2002. a. Seega pidi maakohus otsuse tegemisel lähtuma ka 1. septembril 2002. a jõustunud karistusseadustikust ja selle rakendamise seadusest. 5.1. KarSRS § 5 lg 1 ja § 6 lg 1 sätestavad, et enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud haldusõiguserikkumise kohta alustatud füüsilise või juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asi lõpetatakse, kui haldusõiguserikkumiseks on tegu, mis karistusseadustiku või muu väärteokoosseisu sätestava seaduse järgi ei ole enam karistatav väärteona ega kuriteona. KarSRS § 6 lg 2 kohaselt kvalifitseeritakse füüsilise või juriidilise isiku poolt enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on väärteona karistatav ka karistusseadustiku või muu seaduse järgi, haldusõiguserikkumiste seadustiku või muu haldusõiguserikkumise koosseisu ettenägeva seaduse vastava paragrahvi järgi. KarSRS § 6 lg 4 sätestab, et karistuse kohaldamisel juriidilisele isikule pärast karistusseadustiku jõustumist enne selle jõustumist toimepandud haldusõiguserikkumise eest lähtutakse haldusõiguserikkumise toimepanemise ajal kehtinud juriidilise isiku haldusvastutust sätestava seaduse vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse. 5.2. KarS § 5 lg 1 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Sama sätestasid ka HÕS § 4 lg-d 1 ja 2, mis kehtisid arutatava teo toimepanemise ajal. KarS § 47 lg 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja juriidilisele isikule väärteo eest kohaldada rahatrahvi viissada kuni viiskümmend tuhat krooni. 6. Esmalt tuleb kontrollida, kas tegu, mille eest AS-i V. V. karistati MKS § 167 lg 4 järgi, on väärteona karistatav ka pärast karistusseadustiku jõustumist. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et 9. augustil 2002. a koostatud haldusõiguserikkumise protokollis nr 89 kirjeldatud tegu on pärast karistusseadustiku jõustumist karistatav väärteona MKS § 152 lg 2 järgi rahatrahviga kuni viiskümmend tuhat krooni. Seega puudub alus asjas menetluse lõpetamiseks KarSRS § 6 lg 1 alusel. 7. Lähtudes KarSRS § 6 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 1 tuleb AS-i V. V. õiguserikkumine kvalifitseerida teo toimepanemise ajal – 10. veebruarist 2001. a kuni 10. jaanuarini 2002. a – kehtinud seaduse järgi, s.o enne 1. juulit 2002. a kehtinud MKS § 30 lg 1 p 4 järgi. 8. Juhindudes KarSRS § 6 lg-st 4, KarS § 5 lg-st 1 ja § 47 lg-st 2 ning 1. juulil 2002. a jõustunud MKS § 152 lg-st 2, tuleb AS-ile V. V. mõistetud karistust kergendada ja mõista uueks karistuseks rahatrahv viiskümmend tuhat krooni. 9. Väärteomenetlusõiguse rikkumist kohtuvälise menetleja ega kohtu poolt Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud. Asjas kogutud ja kontrollitud tõendite alusel on kohtuväline menetleja ja kohus tuvastanud, et AS-i V. V. ja OÜ F. A., OÜ R. T. ja OÜ I. vahel ei ole tegelikke tehinguid toimunud ja arvete alusel tehtud väljamaksed on ettevõtlusega mitteseotud kulud. AS V. V. rikkus TMS § 54 lg-te 2 ja 4 sätteid sellega, et jättis deklareerimata ja tasumata tulumaksu tõestamata väljamaksetelt summas 1 214 898 krooni. Otsustes on näidatud tõendid ja põhjendused, mille alusel kohtuväline menetleja ja kohus sellistele järeldustele jõudsid. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et selliste tegude toimepanemine AS V. V. töötajate poolt ei ole võimalik ettevaatamatusest. Riigikohtul puuduvad volitused kassatsioonimenetluses täiendavate tõendite kogumiseks ja uute faktiliste asjaolude tuvastamiseks. 10. Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Viljandi Maakohus on 30. oktoobril 2002. a kohtuotsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust VTMS § 149 p-de 1 ja 2 mõttes. Juhindudes VTMS § 174 p-st 8, § 175 p-st 1, § 176 lg-test 1–3 ja §-st 177 tuleb Viljandi Maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, raskendamata menetlusaluse isiku olukorda. Ott JÄRVESAAR Hannes KIRIS Peeter VAHER