Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-24-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2003. a kohtuotsus A. K. süüdistuses KarS § 424 ja § 329 järgi — RT III, 2003, 9, 88

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-24-03 Otsuse kuupäev 11. märts 2003.a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi A. K. süüdistuses KarS § 424 ja § 329 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/1131/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. K., kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 11. veebruar 2002. a Istungil osalenud isikud A. K. kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2002. a otsus ja Tallinna Linnakohtu 30. oktoobri 2002. a otsus A. K. karistamise osas KarS § 329 järgi ja talle KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas ja teha selles osas uus otsus. 2. Lugeda A. K. karistuseks KarS § 329 ja § 424 järgi kolm kuud vangistust. 3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2002. a otsus A. K. süüdistusasjas muutmata. 4. A. K. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 11. märtsil 2003. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Linnakohtu 30. oktoobri 2002. a otsusega tunnistati A. K. süüdi KarS § 424 järgi ja talle mõisteti karistuseks kolm kuud vangistust. Sama kohtuotsusega tunnistati A. K. süüdi ka KarS § 329 järgi ja talle mõisteti karistuseks kaks kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis linnakohus A. K. liitkaristuseks neli kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 alusel jättis kohus mõistetud karistuse täitmisele pööramata, tingimusel et A. K. ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1–5 sätestatud kontrollnõudeid. 1.1. A. K. tunnistati KarS § 424 järgi süüdi selles, et tema, olles 6. novembril 2001. a karistatud HÕS § 96 lg 1 alusel rahatrahviga 6000 krooni mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, juhtis 18. septembril 2002. a kella 00.45 ajal Tallinnas T. tänaval maja nr X juures ja kella 04.35 ajal Tallinnas S. tänaval maja nr C juures mootorsõidukit Nissan Sunny (Y) joobeseisundis. 1.2. KarS § 329 järgi tunnistati A. K. süüdi selles, et tema, olles 26. märtsil 2002. a Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 204 lg 3 järgi karistatud rahatrahviga 8000 krooni ja mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega üheks aastaks, juhtis 18. septembril 2002. a kella 00.45 ajal Tallinnas T. tänaval maja nr X juures ja kella 04.35 ajal Tallinnas S. tänaval maja nr C juures mootorsõidukit Nissan Sunny (Y) joobeseisundis ja juhiloata ning kehtiva liikluskindlustuse poliisita. Kohus asus seisukohale, et juhtides korduvalt mootorsõidukit ajal, mil temalt oli kohtuotsusega mootorsõiduki juhtimise õigus ära võetud, hoidis A. K. teadlikult kõrvale temale kohtu poolt kriminaalkaristusena mõistetud mootorsõiduki juhtimise keelu järgimisest. 1.3. Põhjendades valitud karistust, märkis linnakohus, et A. K. vastutust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Vastutust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Linnakohus märkis veel, et A. K. on varem kohtulikult karistatud, töökohast iseloomustatakse teda positiivselt. Arvestades asjaolu, et A. K. on varem toimepandud süütegude eest korduvalt mõistetud rahalisi karistusi, millest A. K. ei ole vajalikke järeldusi teinud, ning on jätkanud süütegude toimepanemist, leidis kohus, et teda tuleb karistada vangistusega. 2. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri prokurör Elle-Mai Velling, kes palus linnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja mõista A. K. karistuseks neli kuud vangistust reaalselt. 3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2002. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu otsus A. K. mõistetud liitkaristuse – nelja kuu vangistuse – KarS § 74 lg 1 alusel täitmisele pööramata jätmise osas. A. K. mõistetud karistuse kandmise alguskuupäevaks luges ringkonnakohus A. K. vahi alla võtmise päeva. Kriminaalkolleegium märkis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt mõisteti A. K. 26. märtsil 2002. a süüdi analoogilise kuriteo, s.o transpordivahendi joobnuna korduva juhtimise eest. Uute arutuselolevate kuritegude toimepanemisega näitas A. K. ringkonnakohtu arvates, et tema mõjustamine kuritegude toimepanemisest loobuma pole raskemaid karistusliike kohaldamata võimalik. Kohtukolleegium leidis, et linnakohtu otsuses näidatud puhtsüdamlik kahetsus ja hea tööalane iseloomustus ei kaalu nimetatud asjaolu üles. Veel märkis ringkonnakohus, et linnakohtu otsuses pole põhjendatud, miks A. K. vabastati tingimisi talle mõistetud karistusest. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. K., kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega pöörati talle mõistetud vangistus täitmisele. A. K. taotleb enda vabastamist mõistetud karistusest KarS § 74 lg 1 alusel. Kassaator kinnitab, et ta ei kavatse juhtida edaspidi sõiduautot joobeseisundis. A. K. märgib, et ta on vabaabielus ning et tema ülalpidamisel on 8-kuune laps, tema elukaaslane õpib aga Arvutikolledži III kursusel. Veel toob kassaator esile, et edaspidiste mõtlematute tegude vältimiseks müüs ta oma sõiduauto Nissan Sunny. A. K. toonitab, et kõik talle varem mõistetud rahatrahvid on tasutud. 5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil kaitsja toetas kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist, kuna vangistuse kandmise korral jääb kaitsealune ilma olemasolevast töökohast. Prokurör leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. Kassatsioonkaebusest ei nähtu, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium oleks süüdimõistetule karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust. Seega puuduvad kaebuses AKKS § 39 lg-s 1 sätestatud kassatsioonkaebuse esitamise alused. Kassatsioonkaebuses kirjeldatud asjaolud ei muuda kuriteo toimepanemise asjaolusid ega vähenda süüdimõistetu süüd. Õiguserikkumistest hoidumine on igaühe kohustus ja see ei ole alus mõistetud karistuse muutmiseks. Kaebuses pole esitatud ka süüdimõistetu isiku kohta selliseid andmeid, mis tingiksid kindlasti tema tingimisi karistusest vabastamise. 7. AKKS § 49 lg 3 järgi on Riigikohus kohustatud väljuma kassatsioonkaebuse piiridest, kui ta tuvastab AKKS § 39 lg-s 2 nimetatud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise, millega on raskendatud süüdimõistetu olukorda. KarS § 63 lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule (nn kuritegude ideaalkonkurents), siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-112-00 (RT III 2001, 2, 17) on märgitud, et kui ühe teoga rikutakse mitut õigushüve, mis on sätestatud erinevates kriminaalkoodeksi eriosa kuriteokoosseisudes ning need ei ole ühe koosseisu poolt hõlmatud, kvalifitseeritakse need teod ideaalkonkurentsist lähtuvalt eraldi. Selles lahendis käsitletud kriminaalasjas rikuti kahte eraldi õigushüve – ühelt poolt avalikku korda ja ühiskondlikku julgeolekut (KrK § 204 lg 3), teisalt õigusemõistmist (KrK § 176 2) – ning kuriteod tuli kvalifitseerida erinevate kriminaalkoodeksi paragrahvide järgi. 8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas esineb A. K. käitumises KarS §-de 329 ja 424 järgi kuritegude ideaalkonkurents, kuna mõlemad kuriteod on toime pandud ühe ja sama teoga – auto juhtimisega alkoholijoobe seisundis. Sellest tulenevalt tuleb A. K. karistus mõista KarS § 63 lg 1 järgi. A. K. tuleb küll mõlema kuriteo eest süüdi tunnistada, kuid karistus tuleb mõista vaid raskeimat karistust ettenägeva paragrahvi järgi, s.o KarS § 424 järgi. Teo kvalifitseerimine kahe kuriteona ei tohi raskendada selle teo eest mõistetud karistust. Seega tuleb A. K. karistuseks jätta KarS § 424 järgi mõistetud karistus – kolm kuud vangistust. Lähtudes AKKS § 63 p-st 3 on Riigikohtu kriminaalkolleegiumil võimalik teha ise uus otsus, kuna asjas puudub vajadus täiendavalt tõendeid koguda või neile antud hinnangut muuta. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu tuleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2002. a otsus ja Tallinna Linnakohtu 30. oktoobri 2002. a otsus A. K. karistamise osas KarS § 329 järgi ja talle KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas ning teha selles osas uus otsus. Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Hannes KIRIS