Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-21-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2003. a kohtuotsus I.-H. M. haldusõiguserikkumise asjas HÕS § 73 lg 1 järgi — RT III, 2003, 9, 87

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-21-03 Otsuse kuupäev 11. märts 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kohtuasi I.-H. M. haldusõiguserikkumise asi HÕS § 73 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinn Linnakohtu 4. oktoobri 2002. a otsus haldusõiguserikkumise asjas nr 4-1082/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik I.-H. M. kaitsja vandeadvokaat Raul Ainla Asja läbivaatamise kuupäev 11. veebruar 2003. a Istungil osalenud isikud I.-H. M. kaitsja vandeadvokaat Raul Ainla Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 4. oktoobri 2002. a otsus haldusõiguserikkumise asjas nr 4-1082/2002. 2. Lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel I.-H. M. teos väärteo tunnuste puudumise tõttu. 3. Kassatsioonkaebus rahuldada. Kohtuotsus jõustub 11. märtsil 2003. a ega kuulu edasikaebamisele. Asjaolud ja menetluse käik 1. 12. märtsil 2002. a karistas Keskkonnainspektsiooni X osakonna osakonnajuhataja asetäitja T. T. I.-H. M. HÕS § 73 lg 1 järgi rahatrahviga 10 trahviühikut, s.o 600 krooni. Õiguserikkumine seisnes selles, et AS L. tellimusel koostatud kütuseterminali tehniline projekt ei vastanud Viimsi valla Muuga küla Lasti, Muuga ja Allika maaüksustele kehtestatud detailplaneeringule. Samuti eiras see projekt kaitstavate loodusobjektide seaduse § 13 lg 2 alusel Kabelikivile (kaitstav looduse üksikobjekt) ette nähtud piiranguvööndit. Nende rikkumiste eest vastutab ametiisikuna AS Y projektijuht I.-H. M. 2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse I.-H. M. kaitsja vandeadvokaat Raul Ainla, kes taotles otsuse tühistamist ja asjas menetluse lõpetamist. Kaebuse kohaselt ei nähtu koostatud protokollist ja otsusest, milles seisnes menetlusaluse isiku süüline tegevus või tegevusetus. Samuti ei olnud I.-H. M. puhul tegemist ametiisikuga. Lisaks leitakse kaebuses, et väidetav rikkumine ei vasta HÕS § 73 lg 1 koosseisule. 3. Tallinna Linnakohtu 4. oktoobri 2002. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuotsuse kohaselt leidis tuvastamist, et AS L. kütuseterminali tehnilises projektis oli ette nähtud Kabelikivi ümber moodustatud piiranguvööndis maaparanduslike tööde tegemine ja piiranguvööndisse jääva veekogu kalda kuju muutmine, samuti metallpunnseina ehitamine. Taoliste tööde tegemine on vastuolus kaitstavate loodusobjektide seaduse § 13 lg 2 p-dega 1, 2 ja 9. Samuti oli koostatud projekt vastuolus Viimsi valla C küla B, C ja A maaüksuste detailplaneeringuga. Planeerimis- ja ehitusseaduse § 35 lg-st 1 tulenevalt on projekteerija kohustatud tagama ehitusprojekti vastavuse kehtivale detailplaneeringule, kehtivatele normidele ja standarditele. Käesoleval juhul oli projekt vastuolus nii detailplaneeringu kui kaitstavate loodusobjektide seaduse nõuetega. Asjas kogutud materjalidest nähtuvalt on AS L. kütuseterminali ehitusplatsi ettevalmistustööde ja tehnilise projekti juhina märgitud I.-H. M., kes tegutseb AS Y nimel. Kohus leidis, et I.-H. M. on isik, kes koostas projekti ning vastutab seega selle nõuetele vastavuse eest. Kohtumenetluse poolte seisukohad Riigikohtus 4. Linnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse I.-H. M. kaitsja vandeadvokaat R. Ainla, kes palub tühistada linnakohtu otsuse ja lõpetada asjas menetlus. Kassatsioonkaebuses leitakse, et kohtuväline menetleja ja Tallinna Linnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, leides, et I.-H. M. on toime pannud HÕS § 73 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo. HÕS § 73 lg 1 näeb ette vastutuse ehituseeskirjade ja -normide rikkumise eest. I.-H. M. pannakse aga süüks planeerimis- ja ehitusseaduse § 35 lg 1 p-de 1 ja 2 ning kaitstavate loodusobjektide seaduse § 13 lg 2 rikkumist, s.o tehnilise projekti mittevastavust detailplaneeringule ja seadusele. Seda rikkumist ei saa lugeda ehituseeskirjade ja -normide rikkumiseks, tegemist oli planeerimisega, mitte ehitamisega. Lisaks leitakse, et otsustest ei tulene, miks loeti menetlusalust isikut ametiisikuks ja millest tulenesid tema vastutuse aluseks olevad ametiisiku volitused ja pädevus. 5. Riigikohtu istungil toetas kassaator kaebuses esitatud taotlusi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 6. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 73 lg 1 nägi ette karistuse omavolilise ehitamise, hoonete ja rajatiste omavolilise ekspluatatsiooni võtmise, muude ehituseeskirjade, samuti hoonestuseeskirjade ja ehitusnormide rikkumise eest. Tallinna Linnakohus arutas VTMS § 123 lg-st 2 tulenevalt väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Linnakohtu 4. oktoobri 2002. a otsusest nähtuvalt karistati I.-H. M. HÕS § 73 lg 1 alusel ehituseeskirjade rikkumise eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et HÕS § 73 lg 1 järgi ei olnud ehituseeskirjade rikkumise eest halduskaristuse kohaldamise eelduseks ametiisikuks olek. Samuti ei sisaldu linnakohtu vaidlustatud otsuses kohtu järeldust selle kohta, et I.-H. M. vastutab HÕS § 73 lg-s 1 alusel ehituseeskirjade rikkumise eest oma ametiseisundi tõttu. Vastupidi, Tallinna Linnakohus tuvastas olemasolevate tõendite alusel üksnes asjaolu, et I.-H. M. oli planeerimis- ja ehitusseaduse mõttes projekteerija, kellele laienevad sama seaduse §-s 35 sätestatud kohustused. Seetõttu loeb Riigikohtu kriminaalkolleegium asjakohatuiks kassatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, nagu pidanuks linnakohtu otsuses sisalduma I.-H. M. kui ametiisiku volitused ja pädevus ning see, milliseid ametikohustusi I.-H. M. konkreetselt rikkus. 7. I.-H. M. linnakohtu otsusega süüksarvatud ehituseeskirjade rikkumine seisnes selles, et olles planeerimis- ja ehitusseaduse mõttes projekteerijaks, ei taganud ta ehitusprojekti vastavust kehtivale detailplaneeringule ja projekteerimistingimustele. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et detailplaneeringule ja projekteerimistingimustele mittevastava tehnilise projekti koostamine ei olnud käsitletav HÕS § 73 lg 1 mõttes ehituseeskirjade rikkumisena. Seda järgmistel põhjustel. 7.1. Kuni 1. jaanuarini 2003. a kehtinud planeerimis- ja ehitusseadus (PES) sisaldas nõudeid nii planeerimise, projekteerimise kui ka ehitamise osas. Nimetatud asjaolu ei võimalda aga väita, et selles seaduses sisalduva mis tahes eeskirja rikkumine oleks vaadeldav ehituseeskirja rikkumisena. PES §-st 39 tulenevalt loeti ehitamiseks ehitise püstipanemist, laiendamist ja lammutamist, samuti ehitise konstruktsioonide, ruumijaotuse või välisilme konstruktsioonilist muutmist ja tehnoloogilise ümberseadistamisega seotud ehitus- ja paigaldustöid. Seega tuli ehituseeskirjade rikkumisena käsitleda vaid ehitise püstitamist, laiendamist, lammutamist, rekonstrueerimist ja ehitise tehnosüsteemide muutmist käsitlevate eeskirjade rikkumist. Projekteerimine seisneb aga eelkõige selles, et ehitis kavandatakse arhitektuuriliselt ja ehituslikult, samuti kavandatakse selle tehnosüsteemid ja ehitises kasutatav tehnoloogia. 7.2. Projekteerimise kui kavandamisega ei rikkunud I.-H. M. iseenesest detailplaneeringut ega ka kaitstava looduse üksikobjekti Kabelikivi piiranguvööndit ega kahjustanud seda objekti muul viisil. Küll oleks detailplaneeringut ja piiranguvööndit rikkunud ning kaitstavat looduse üksikobjekti võinud kahjustada I.-H. M. koostatud projektile vastav ehitamine. Planeerimis- ja ehitusseadus ei välistanud olukordi, kus ehitusprojekt ei vasta detailplaneeringule ja projekteerimistingimustele. Ometi ei tähendanud see, et seadus oleks lubanud detailplaneeringule ja projekteerimistingimustele mittevastava ehitise ehitamist. Planeerimis- ja ehitusseaduse § 51 kohaselt kuulus kohaliku omavalitsuse pädevusse oma territooriumil ehitusjärelevalve teostamine, kusjuures tulenevalt sama seaduse § 50 p-st 1 sisaldas ehitusjärelevalve selle seaduse mõistes muuhulgas ka ehitusprojekti vastavuse kontrollimist kehtestatud seadustele ja normidele, detailplaneeringutele ja projekteerimistingimustele, samuti ehitusprojekti ekspertiisi korraldamist vastavalt vajadusele ning ehitusloa väljaandmist. Seega nägi planeerimis- ja ehitusseadus ette korra välistamaks ehitusjärelevalve abil detailplaneeringule ja projekteerimistingimustele mittevastavat ehitamist, mistõttu detailplaneeringule ja projekteerimistingimustele mittevastava projekti koostamine I.-H. M. poolt võis olla vaadeldav üksnes projekteerija kohustuste mittekohase täitmisena projekti tellija ees. 7.3. Planeerimis- ja ehitusseaduse § 35 lg 3 kohaselt määrati projekteerija ja projekti tellija õigused ja kohustused projekteerimislepinguga. Sama paragrahvi lg 2 sätestas projekteerija kohustuse hüvitada tema süül projekti tellijale tekitatud kahju. Haldusvastutust projekteerimisnõuete rikkumise eest planeerimis- ja ehitusseadus ette ei näinud. Ka ei näe sellist vastutust ette alates 1. jaanuarist 2003. a kehtiv ehitusseadus. 8. Toodud põhjendustel ja juhindudes VMS § 29 lg 1 p-st 1 ja § 174 p-st 4 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Linnakohtu 4. oktoobri 2002. a otsuse ja lõpetab väärteomenetluse väärteotunnuste puudumise tõttu. Jüri ILVEST Eerik KERGANDBERG Hannes KIRIS