Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-32-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. märtsi 2003. a määrus A. T. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 176 lg 1 järgi — RT III, 2003, 7, 76

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-32-03 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 4. märts 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi A. T. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 176 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 30. jaanuari 2003. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. T., erikaebus Asja läbivaatamise kuupäev 25. veebruar 2003. a Istungil osalenud isikud A. T. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 30. jaanuari 2003. a määrus, millega jäeti A. T. avaldus läbi vaatamata. 2. A. T. erikaebus rahuldada. 3. Välja mõista A. T. 1227,20 krooni (üks tuhat kakssada kakskümmend seitse krooni ja kakskümmend senti) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. Määrus jõustub 4. märtsil 2003. a ega kuulu edasikaebamisele. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Linnakohtu 15. oktoobri 2001. a otsusega tunnistati A. T. süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 176 lg 1 järgi. Karistuseks mõisteti talle vastavalt kuus aastat kuus kuud ja üks aasta vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning lõplikuks karistuseks mõisteti kohtualusele kuritegude kogumi eest kuus aastat kuust kuud vabadusekaotust. Karistusaja alguseks määrati 15. oktoober 2001. a. Sama otsusega tunnistati KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja § 176 lg 1 järgi süüdi ka A. P. 2. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Riigikohtu loakogu ei andud 29. mail 2002. a A. T. kassatsioonkaebusele menetlusluba. 3. 21. jaanuaril 2003. a esitas A. T. Tallinna Ringkonnakohtule avalduse, mille pealkirjastas kassatsioonkaebusena ning milles ta taotles kriminaalasjas tehtud otsuse uuesti läbivaatamist ja temale mõistetud karistuse vähendamist. Kaebuses märgiti, et kui kriminaalkoodeks nägi temale KrK § 141 lg 2 järgi inkrimineeritud teo eest minimaalse karistusena ette kuus aastat vabadusekaotust, siis 1. septembrist 2002. a kehtiv karistusseadustik näeb sama teo eest minimaalse karistusena ette kolm aastat vangistust. A. T. asus seisukohale, et kuna KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi mõisteti talle karistus, mis oli lähedane sanktsioonis ettenähtud vabadusekaotuse alammäärale, tuleb tema karistust vastavalt vähendada karistusseadustikus sama teo eest ettenähtud vangistuse alammäära lähedale. Samuti märgiti kaebuses, et karistuse mõistmisel jättis kohus arvestamata A. T. vastutust kergendavad asjaolud ja teda iseloomustavad andmed. 4. Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 30. jaanuari 2003. a määrusega jäeti A. T. kaebus läbi vaatamata. Põhjendades kaebuse läbivaatamata jätmist, märkis kohtunik, et karistusseadustiku rakendamise seadus ega ka ükski teine käesoleval ajal kehtiv seadus ei sätesta enne 1. septembrit 2002. a mõistetud karistuste uuesti läbivaatamist juhul, kui karistusseadustik näeb ette võimaluse karistada süüdlast samasuguste kuritegude toimepanemise eest kergema karistusega kui senikehtinud seadus. Asjaosaliste põhjendused Riigikohtus 5. Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 30. jaanuari 2003. a määruse peale esitas A. T. erikaebuse, nimetades esitatut ise ekslikult apellatsioonkaebuseks. Kaebuses taotletakse esitatud kassatsioonkaebuse edastamist Riigikohtule. Erikaebuses peab A. T. ebaseaduslikuks seda, et ringkonnakohtus otsustas kohtunik ainuisikuliselt selle üle, kas Riigikohus vaatab tema kaebuse läbi või mitte. Enda seisukoha kinnituseks viitab A. T. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli artiklile 2, mille kohaselt igaühel, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos, on õigus tema süüdimõistmise või karistuse läbivaatamisele kõrgema õigusemõistmisinstantsi poolt. 6. Riigikohtu istungil toetas kaitsja erikaebuses esitatud taotlust kui ka A. T. mõistetud karistuse vähendamist. Prokurör leidis, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Seda põhjusel, et A. T. mõistetud karistus jääb ka karistusseadustikus sama teo eest ettenähtud karistuse raamidesse ja talle mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 7. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. protokolli artikli 2 kohaselt on igaühel, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos, õigus tema süüdimõistmise või karistuse läbivaatamisele kõrgema õigusemõistmisinstantsi poolt. Samas on aga märgitud, et selle õiguse kasutamise alused ja kord määratakse seadusega. A. T. vaidlustas Tallinna Linnakohtu 15. oktoobri 2001. a süüdimõistva otsuse ringkonnakohtus ja seejärel ringkonnakohtu 13. märtsi 2002. a otsuse Riigikohtus. Kassatsioonkaebusele, mille A. T. esitas Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2002. a otsusele, ei andnud Riigikohtu loakogu 29. mail 2002. a menetlusluba. Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik ei näe ette kassatsioonkaebuste korduva esitamise võimalust. A. T. poolt 21. jaanuaril 2003. a esitatud ja kassatsioonkaebusena pealkirjastatud avalduses viidati asjaolule, et kohus on karistuse mõistmisel kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust, kuna ei ole arvestanud vastutust kergendavaid asjaolusid, samuti taotleti mõistetud karistuse vähendamist seoses sama teo eest ettenähtud karistuse alammäära vähenemisega karistusseadustikus. Seetõttu ja arvestades asjaolu, et 21. jaanuariks 2003. a ei olnud möödunud AKKS § 777 lg-s 1 kohtuvea parandamise avalduse esitamiseks ettenähtud tähtaeg, käsitab Riigikohtu kriminaalkolleegium A. T. 21. jaanuari 2003. a avaldust kohtuvea parandamise avaldusena. 8. Tulenevalt AKKS § 777 lg-st 1 esitatakse avaldus kohtuvea parandamiseks Riigikohtule ning AKKS § 778 lg 5 ja § 48 lg 1 kohaselt otsustab Riigikohus ka selle menetlusse võtmise. Kõnealusel juhul on ringkonnakohtu kohtunik jätnud A. T. esitatud kaebuse läbi vaatamata, märkides vastuseks kaebaja väidetele, et karistusseadustik ega ükski teine seadus ei sätesta enne 1. septembrit 2002. a mõistetud karistuste uuesti läbivaatamist. Seega on kohtunik asunud juba sisuliselt kaebuse lahendamisele. Ringkonnakohtu kohtunikul puudub aga pädevus lahendada Riigikohtule esitatud kohtuvea parandamise avaldust, mistõttu Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2003. a määrus kuulub tühistamisele kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. 9. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 30. jaanuari 2003. a määruse, millega jäeti läbi vaatamata A. T. 21. jaanuari 2003. a avaldus, ning suunab kohtuvea parandamise avalduse menetlusse võtmist otsustavatele riigikohtunikele selle menetlusse võtmise otsustamiseks. Hannes KIRIS Lea KIVI Peeter VAHER