Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-26-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. märtsi 2003.a kohtuotsus J. S. süüdistusasjas KrK § 204 lg 3 järgi — RT III, 2003, 7, 75

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-26-03 Otsuse kuupäev 5. märts 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi J. S. süüdistusasi KrK § 204 lg 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 4. detsembri 2002. a kohtuotsus kriminaalasjas 2-1-371/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J. S. kaitsja vandeadvokaadi abi Karina Lõhmus-Eina kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 18. veebruar 2003. a Istungil osalenud isikud J. S., tema kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. detsembri 2002. a kohtuotsus J. S. süüdistusasjas KrK § 204 lg 3 järgi muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. 2. Kohtuotsus jõustub 5. märtsil ega kuulu edasikaebamisele. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2002. a otsusega tunnistati J. S. süüdi KrK § 204 lg 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks kuus kuud vangistust. Kohus määras, et KarS § 74 alusel mõistetud kuuekuulist vangistust ei pöörata täitmisele, kui J. S. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid. KarS § 50 lg 1 alusel võttis maakohus J. S. kolmeks aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse. J. S. tunnistati süüdi selles, et tema, omades samal ajal kehtivat halduskaristust HÕS § 96 lg 2 järgi, juhtis kolmel korral (s.o 13. juulil 2002. a kell 18.35 ja 20.30 ning 18. augustil 2002. a kell 01.50) alkoholijoobes olles mootorsõidukit Toyota Tersel registrinumbriga X. Maakohus ei pidanud otstarbekaks karistada J. S. rahalise karistusega, kuna J. S. oli varasemate liiklusalaste rikkumiste eest tasumata trahve 33 000 krooni. Kohus leidis, et J. S. tuleb karistada vangistusega sanktsioonis sätestatud miinimummäära lähedal. Võttes aluseks kriminaalhooldusametniku kohtueelse ettekande, pidas kohus aga otstarbekohaseks vabastada J. S. tingimisi karistuse kandmisest KarS § 74 alusel. 2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu Prokuratuuri prokurör Ruti Kilg, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist J. S. karistuse mõistmise osas. Prokurör palus mõista J. S. KrK § 204 lg 3 järgi karistuseks kaheksa kuud vangistust ning võtta lisakaristusena J. S. kolmeks aastaks mootorsõiduki juhtimise õigus. 3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. detsembri 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus J. S. suhtes KarS § 74 kohaldamise osas. J. S. mõistetud põhi- ja lisakaristuse jättis ringkonnakohus muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega J. S. mõistetud karistuse liigi ja määra valikul, kuid ei nõustunud J. S. suhtes KarS § 74 kohaldamisega. Kohtukolleegium märkis, et maakohus on lähtunud vaid kriminaalhooldusametniku kohtueelsest ettekandest ja selle põhjal jätnud vangistuse tingimisi kohaldamata. Ringkonnakohus rõhutas, et alahindamata kohtueelse ettekande olulisust põhjendatud ning efektiivse karistusvahendi leidmisel, tuleb seda hinnata ikkagi koos teiste andmetega toimepandud kuriteo ja kohtualuse kohta. Samas on aga kriminaalhooldusametniku ettekanne tehtud seoses Järva Maakohtus arutatud kriminaalasjaga. Kriminaalhoolduse võimalusi seoses käesoleva kriminaalasjaga ei ole kriminaalhooldaja kohtueelselt kaalunud. Ringkonnakohus leidis, et alkoholijoobes isiku poolt mootorsõiduki juhtimine ei kujuta endast kõrgendatud ohtu mitte ainult sõiduki juhile, vaid kogu ümbruskonnale. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kohtualune liikluseeskirjade rikkumise selle eest karistatud üle kolmekümne korra, sealhulgas sõiduki juhtimise eest joobeseisundis kokku kolmeteistkümnel korral. Eeltoodu viitab J. S. kui kuritahtlikule liikluseeskirjade rikkujale, kes kangekaelselt ignoreerib määratud karistusi ning jätkab õigusrikkumiste toimepanemist. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 4. Tartu Ringkonnakohtu 4. detsembri 2002. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse J. S. kaitsja vandeadvokaadi abi Karina Lõhmus-Ein, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et Tartu Ringkonnakohus on jätnud põhjendamatult J. S. suhtes kohaldamata KarS § 74. 4.1. Kassaator viitab kriminaalhooldusametniku M. S. kohtueelsele ettekandele, milles kriminaalhooldusametnik peab otstarbekaks J. S. karistusest tingimisi vabastamist ja allutamist käitumiskontrollile. Kassaator juhib tähelepanu kohtueelses ettekandes märgitud asjaolule, et J. S. probleemide oluliseks põhjuseks on olnud töö ja sissetuleku puudumine ning sellest tulenevad pinged peresuhetes. Nüüd on J. S. kindel töökoht ja sissetulek, mille ta aga vangistuse reaalsel kohaldamisel kaotaks. See omakorda tähendaks, et J. S. satub taas olukorda, mis oli ajendiks tema sattumisele kuritegelikule teele. Viimane ei saa aga kaitsja arvates olla Eesti Vabariigis kehtiva karistuspoliitika eesmärk. Kaitsja tõdeb, et J. S. on mõistnud toimepandud rikkumiste tõsidust ja teinud sellest oma järeldused, mida näitab asjaolu, et ta ei ole enam süütegusid toime pannud. 4.2. Ringkonnakohus on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et J. S. ülalpidamisel on kaks alaealist last ja tema elukaaslane on lapsepuhkusel, mistõttu J. S. sissetulek on pere ülalpidamisel määrava tähtsusega. 4.3. Kassaator märgib ka, et üksnes isiku varasem karistatus ei välista karistusest tingimisi vabastamist. Kui ringkonnakohus leidis, et seoses käesoleva kriminaalasjaga ei ole kriminaalhoolduse võimalusi kohtueelselt kaalutud, tulnuks ringkonnakohtul lähtudes kriminaalhooldusseaduse §-st 24 vastav puudus ise kõrvaldada või saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu maakohtule. Kassaatori arvates jääb arusaamatuks, mille põhjal on Tartu Ringkonnakohus asunud seisukohale, et J. S. tuleb karistada reaalse vangistusega, kui puudus vajalik informatsioon kriminaalhoolduse võimalikkuse üle otsustamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 5. Olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. KarS § 74 kuulub kohaldamisele üksnes juhtudel, mil arvestades süüdlase isikut ja kuriteo toimepanemise asjaolusid kohus leiab, et vangistuse ärakandmine süüdimõistetu poolt ei ole otstarbekas. J. S. on alates 1991. aastast üle 30 korra karistatud liikluseeskirja rikkumise eest, sh 13 korral mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, kuid need halduskaristused ei ole suutnud teda mõjustada seaduskuulekalt käituma. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium õigesti leidnud, et J. S. mõistetud vangistus tuleb ära kanda. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, tuleb Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. detsembri 2002. a kohtuotsus J. S. suhtes jätta muutmata. Jüri ILVEST Lea KIVI Peeter VAHER