Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-23-03 Riigikohtu halduskolleegiumi 6. märtsi 2003. a kohtuotsus Marina Kumanina, Rita Loori, Anna Mihhailetskaja, Arno Päriste, Evald Johannes Oja ja Pilvi Ojamaa kaebuses Tallinna Linnavalitsuse õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamiseks — RT III, 7, 70

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-23-03 Otsuse kuupäev 6. märts 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann Kohtuasi Marina Kumanina, Rita Loori, Anna Mihhailetskaja, Arno Päriste, Evald Johannes Oja ja Pilvi Ojamaa kaebus Tallinna Linnavalitsuse õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. novembri 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3/411/02 Menetluse alus Riigikohtus Marina Kumanina, Rita Loori, Anna Mihhailetskaja, Arno Päriste, Evald Johannes Oja ja Pilvi Ojamaa kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta Marina Kumanina, Rita Loori, Anna Mihhailetskaja, Arno Päriste, Evald Johannes Oja ja Pilvi Ojamaa kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. novembri 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3/411/02 muutmata. 2. Arvata kautsjon riigituludesse. Asjaolud ja menetluse käik 1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13. septembri 1993. a otsusega nr 1040 loeti omandireformi objektiks Tallinnas Roosikrantsi t 23 / Pärnu mnt 36 asuvad hooned ja krunt suurusega 584,99 m 2. Selle vara suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks Maria Elisabeth von Rennenkampf, Brigitte von Harpe, Margarethe Koch, Annelore Feldmanis, Hermann Koch, Karl-Eberhard Koch, Benght-Olaf Koch, Hanneke Akmann ja Anette Koch. Tallinna Linnavalitsuse 11. novembri 1993. a korraldusega nr 1226-k tagastati Roosikrantsi t 23 / Pärnu mnt 36 asuv elamu õigustatud subjektidele. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastati õigustatud subjektidele Tallinna Linnavalitsuse 29. juuni 1995. a korraldusega nr 2123-k. 2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22. novembri 1999. a otsusega nr 11146 tühistati sama komisjoni 13. septembri 1993. a otsus nr 1040. Selle otsusega luges linnakomisjon tõendatuks, et vara endised omanikud Therese Koch ja Hermann Koch lahkusid Eestist 1941. a Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel ja seetõttu tuleb vara taotlejate avaldused jätta rahuldamata. 18. oktoobri 2000. a korraldusega nr 3825-k tunnistas Tallinna Linnavalitsus kehtetuks oma 11. novembri 1993. a korralduse nr 1226-k ja 29. juuni 1995. a korralduse nr 2123-k põhjusel, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. 3. 3. juulil 2001 pöördusid Roosikrantsi t 23 / Pärnu mnt 36 elamu üürnikud Marina Kumanina, Rita Loor, Anna Mihhailetskaja, Evald Johannes Oja, Pilvi Ojamaa ja Arno Päriste kaebustega Tallinna Halduskohtusse. Kaebuste esitajad palusid Tallinna linnalt välja mõista neile õigusvastaste haldusaktidega – ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13. septembri 1993. a otsusega nr 1040 ja Tallinna Linnavalitsuse korraldustega nr 1226-k ja nr 2123-k – tekitatud kahju. Kaebuste kohaselt kasutavad kaebuse esitajad Pärnu mnt 36 asuvas elamus üürilepingu alusel eluruume, mida nad oleksid saanud eluruumide erastamise seaduse § 4 p 1 ja § 5 lg 1 p 1 alusel erastada, kui hoonet ja maad ei oleks õigusvastaselt tagastatud. Kuna käesolevaks ajaks on hoone edasi müüdud heausksele omanikule, siis on kaebuse esitajad kaotanud võimaluse oma kortereid erastada. Sellega on kaebuse esitajatele tekitatud kahju, mis seisneb saamata jäänud tulus, s.o eluruumide turuhinnas, millest tuleb maha arvestada eluruumide erastamiskulud. 4. Tallinna Halduskohtu 15. märtsi 2002. a otsusega jäeti M. Kumanina, R. Loori, A. Mihhailetskaja, A. Päriste, E. J. Oja ja P. Ojamaa kaebused rahuldamata. Halduskohus asus seisukohale, et Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse «Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta» p 5 ning ORAS § 7 lg-te 2 ja 3 järgi lahendatakse Saksamaale ümberasujate õigusvastaselt võõrandatud vara taotlused riikidevahelise kokkuleppega. Kuna sellist kokkulepet ei ole käesoleva ajani sõlmitud, siis pole veel teada, kas Pärnu mnt 36 asuvad elamu ja maa kuuluvad tagastamisele või mitte. Riigikohtu halduskolleegiumi 19. novembri 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-41-01 (RT III 2001, 31, 328) on kolleegium märkinud, et käesoleva ajani ei ole selge, kas ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele või mitte. Kui riikidevaheline kokkulepe jääbki sõlmimata, peab seadusandja otsustama, kuidas lahendatakse nende isikute vara tagastamine, kelle suhtes kehtestati erinorm ORAS § 7 lg-s 3. Kuni selle küsimuse lahendamiseni ei kuulu Pärnu mnt 36 asuvas elamus üürilepingu alusel kaebajate kasutuses olevad eluruumid EES § 3 lg 5 p 4 järgi erastamisele. Kaebuse esitajatel puudub õiguslik alus nõuda Tallinna linnalt väidetava kahju hüvitamist. 5. M. Kumanina, R. Loor, A. Mihhailetskaja, E. J. Oja, P. Ojamaa, A. Päriste esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus halduskohtule esitatud kaebuste rahuldamise kohta. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas halduskohus vääralt materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. 6. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. novembri 2002. a otsusega jäeti Tallinna Halduskohtu 15. märtsi 2002. a otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuses väljendatud seisukohaga, et EES § 3 lg 5 p 4 alusel ei kuulu kaebuse esitajate üüritavad eluruumid erastamisele. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22. novembri 1999. a otsusega on jäetud vara tagastamise taotlused rahuldamata põhjusel, et vara endised omanikud lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ning sellistele isikutele kuulunud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused tuleb ORAS § 7 lg 3 alusel lahendada riikidevahelise kokkuleppega. Arvestades seda, et ORAS § 7 lg 3 ei anna võimalust mitte üksnes vara kompenseerimiseks, vaid ka tagastamiseks, on selge, et seadusandja pidas vajalikuks ka sellise vara tagastamise võimaluse säilimist. ORAS § 18 lg 1 kohaselt on keelatud tehingud omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud varaga kuni vara tagastamise küsimuse otsustamiseni. Seega on keelatud tehingud ka nendes elamutes asuvate korteritega seni, kuni saab selgeks, kas ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud vara suhtes esitatud taotlus rahuldatakse või mitte. Seega, tõlgendades ORAS § 7 lg 3 koostoimes EES § 3 lg 5 p-ga 4, tuleb asuda seisukohale, et EES § 3 lg 5 p 4 välistab erastamise objektide hulgast sellised eluruumid, mille tagastamiseks on esitanud avaldused ümberasujad või nende järeltulijad. Selliste taotluste lahendamine on sisuliselt edasi lükatud kuni riikidevahelise kokkuleppe sõlmimiseni. Kahju saamata jäänud tulu näol oleks kaebuse esitajatele tekkinud ainult juhul, kui neile tulnuks korterid erastada tulenevalt eluruumide erastamise seadusest. Kuna antud juhtumil ei ole tõendatud, et kaebuse esitajatele on kahju tekitatud, siis tuleb jätta esitatud kahjunõuded rahuldamata. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 7. M. Kumanina, A. Mihhailetskaja, R. Loori, E. J. Oja, P. Ojamaa ja A. Päriste kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu ja halduskohtu otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohus on otsuse tegemisel vääralt kohaldanud ORAS § 7 lg 3 ning on oluliselt rikkunud põhiseaduse § 152 lg 1 ja HKMS § 25 lg 5. Kassaatorid viitavad Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusele kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, millega üldkogu tunnistas ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Antud haldusasja lahendamine ringkonnakohtus lõppes kohtuotsuse teatavaks tegemisega 11. novembril 2002, seega ajaliselt pärast Riigikohtu üldkogu eelnimetatud otsuse jõustumist. Järelikult sai Tallinna Ringkonnakohtule ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasus teatavaks selle haldusasja lahendamise ajal. Ringkonnakohus pidi oma otsuse tegemisel mõistma, et käesoleva haldusasja sisuline lahendamine on õiguslikult võimalik alles pärast seda, kui seadusandja on otsustanud, kas ümberasujatele tagastatakse õigusvastaselt võõrandatud vara või mitte. Antud asjas oleks ringkonnakohus pidanud halduskohtu otsuse tühistama ja saatma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Tallinna Halduskohus saanuks kohtuprotsessi jätkata alles pärast seda, kui Riigikogu on ORAS § 7 lg 3 põhiseadusega kooskõlla viinud. Kassaatorite väitel ei ole neil enam võimalik tulevikus nõuda ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13. septembri 1993. a otsusega nr 1040, Tallinna Linnavalitsuse 11. novembri 1993. a korraldusega nr 1226-k ja Tallinna Linnavalitsuse 29. juuni 1995. a korraldusega nr 2123 k kui õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamist, sest HKMS § 24 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab halduskohus menetluse, kui samas asjas on olemas jõustunud kohtulahend. 8. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele. Riigikohtu üldkogu ei tunnistanud ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Ebaõige on ka kassatsioonkaebuses toodud põhjendus ja viited HKMS § 24 lg 1 p-le 4 menetluse lõpetamise kohta. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 9. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22. novembri 1999. a otsusega nr 11146 loeti tõendatuks, et Tallinnas Roosikrantsi t 23 / Pärnu mnt 36 asuvad ehitised ja 585 m² suurune krunt kuulusid õigusvastase võõrandamise ajal Therese Kochile ja Hermann Kochile võrdsetes mõttelistes osades, viimatinimetatud lahkusid Eestist 1941. a Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. Nimetatud vara tagastamiseks on esitanud avalduse endiste omanike pärijad H. Akmann, A. Feldmanise, B. v. Harpe, A. Koch, B.-O. Koch, H. Koch, K.-E. Koch, M. Koch ja M. E. v. Rennenkampf. Tallinna Linnavalitsuse 11. novembri 1993. a korraldus nr 1226-k ja 29. juuni 1995. a korraldus nr 2123-k Roosikrantsi t 23 / Pärnu mnt 36 asuvate hoonete ja maa tagastamise kohta on tühistatud. Kuni nimetatud hoonete tagastamise küsimuse lahendamiseni ei kuulu kaebuse esitajate kasutuses olevad eluruumid EES § 3 lg 5 p 4 kohaselt erastamisele. 10. Omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3 kehtestab: «Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega.» 11. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuses kohtuasjas nr 3-4-1-5-02 (RT III 2002, 28, 308) jõudis üldkogu järeldusele, et ORAS § 7 lg 3 «ei vasta õigusselguse põhimõttele ja rikub isikute põhiõigust korraldusele ja menetlusele ning on seetõttu vastuolus põhiseaduse § 13 lg-s 2 ja §-s 14 sätestatuga nende koostoimes. Õigusselgusetusega on tegemist ka siis, kui ühtedele inimestele antakse lootus vara tagastamiseks või kompenseerimiseks ja teistele säilitatakse ebamäärane väljavaade võimaluse kohta erastada kasutatavat vara. Selline olukord eeldab Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu tõhusat sekkumist, et oleks tagatud õigus üldisele korraldusele ja menetlusele» (viidatud kohtuotsuse põhjendava osa punkt 35). Üldkogu kohustas seadusandjat viima selle sätte kooskõlla õigusselguse põhimõtetega. Riigikohtu üldkogu ei pidanud võimalikuks tunnistada ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Viidatud kohtuotsuse punktis 37 märgitakse: «Üldkogu möönab, et ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse konstateering tähendab ebamäärase olukorra jätkumist. Seadusandja peab selle ületamiseks andma asjakohase õigusliku regulatsiooni. Kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara.» 12. Halduskohtumenetluse seadustiku § 6 lõige 3 punkti 2 alusel võib kaebusega taotleda õigusvastase haldusaktiga või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Kuna taotletav vara ei kuulu praegu tagastamisele ega erastamisele, siis puudub antud juhtumil seaduslik alus eluruumi erastamata jätmisega seonduva kahju hüvitamise nõudmiseks. Kahju hüvitamise küsimus võib tõusetuda alles pärast seda, kui seadusandja on kehtestanud ORAS § 7 lg 3 uue redaktsiooni. Seepärast tuleb jätta kassatsioonkaebus HKMS § 72 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN