Keskkonnaminister — Väetamise ja reoveesette kasutamise piiramine — RTL, 1994, 35, 0

Vastavalt veeseaduse (RT I 1994, 40, 655) paragrahvidele 24 ja 26 ning Vabariigi Valitsuse 21. juuni 1994. a. protokollilisele otsusele nr. 47 määran

1. Kehtestada alates 1. augustist 1994. a. "Keskkonnakaitse nõuetest lähtuvad väetamispiirangud" ja "Reoveesette kasutamispiirangud põllumajanduses, haljastuses, rekultiveerimisel ja metsakasvatuses". Keskkonnaminister Andres TARAND Lisa 1 Kehtestatud keskkonnaministri 4. juuli 1994. a. määrusega nr. 23 Keskkonnakaitsenõuetest lähtuvad väetamispiirangud 1. Et vähendada orgaanilise aine ja väetusainete jõudmist pinna- ja põhjavette, seatakse piiranguid peetavate loomade arvule (maa loomakoormusele - tabel 1), väetisekasutusele ning taluhoonetele. Tabel 1 Lubatud loomakoormus Eestis Piirkond Loomühikuid haritava maa hektari kohta Eestis üldiselt 1,5/2* Karstialadel ja õhukese pinnakattega aladel 1/1,5 Saartel ja klindieelsetel rannikualadel 1/1 * Suurem arv kehtib, kui loomi peetakse ainult suvel. Ühele loomühikule vastab 1 lüpsilehm või 1 hobune (500 kg keskmise kehakaaluga), 2 noorlooma või 2 lihaveist, 5 vasikat, 2 põrsastega emist või 6 lihasiga, 100 munakana või 400 broilerit. Kui loomapidajal on kehtivad lepingud sõnniku turustamiseks teistele tarbijatele (loomi mitte pidavad talud jt.) ning on olemas piisavalt suured sõnnikuhoidlad, võib loomühikute arv haritava maa hektari kohta olla suurem tingimusel, et oma maale laotatakse sõnnikut vaid lubatud hulgal. Normatiivid kehtivad 5 loomühikust alates. 2. Väetisekasutuse all mõistetakse käesolevas normatiivis sõnniku, läga (vedelsõnniku), virtsa ja mineraalväetiste hoidmist ja laotamist. 3. Sõnnikuhoidla peab olema kõigil loomapidamishoonetel, kus peetakse üle 5 loomühiku loomi. Kohalikest tingimustest sõltuvalt võib kohalik omavalitsus nõuda sõnnikuhoidla rajamist ka väiksema loomade arvuga majapidamistes. Sõnnikuhoidla peab olema veetihe ning võimaluse korral katusega. Sademevesi ei tohi valguda sõnnikuhoidlasse ega virts hoidlast välja. Virtsahoidla peab olema kaetud. Sõnnikuhoidla peab mahutama vähemalt 8 kuu veisesõnniku (veised on suvel enamasti karjamaal) või 10 kuu sea- või linnusõnniku. Virtsa- või lägahoidla peab mahutama 12 kuu virtsa või läga. Uusi sõnniku- ega mineraalväetistehoidlaid ei tohi rajada "Randade kaitse määrusega" kehtestatud ehituskeelualadele, s.o. rannavööndisse laiusega: - Saaremaal, Hiiumaal, Vormsil ja Narva-Jõesuus - 200 m; - mujal mere ja Peipsi-Pihkva järve ääres - 100 m; - üle 25 km2 valgalaga jõgede ja üle 10 ha pindalaga järvede ääres - 50 m; - 10-25 km2 valgalaga jõgede ja 1-10 ha pindalaga järvede ääres - 25 m. Sõnniku- ja virtsahoidlate ehitamist ehituskeelualal juba olemas olevatele taludele peab kooskõlastama kohaliku looduskaitseorganiga. Sõnniku-, läga- ja virtsahoidla kaugus puurkaevust peab kaitsmata põhjaveega alal olema vähemalt 50 m ja kaitstud põhjaveega alal vähemalt 30 m. 4. Sõnniku kasutusmäärad on tabelis 2. Andmed on allapanuga veisesõnniku jaoks, seasõnniku puhul tuleb tabeli piirmäärasid korrutada 0,75-ga, linnusõnniku puhul 0,2-ga ja hobusesõnniku puhul 1,5-ga. Tabel 2 Allapanuga veisesõnniku aasta piirkasutusmäärad Piirkond Sõnniku külvikordade keskmine aastahulk t/(ha*a) Teravili Rohumaa Kartul Suhkrupeet Eestis üldiselt 30 20 30 30 Karstialadel ja õhukese pinnakattega aladel 20 15 20 20 Saartel 20 10 20 20 Piirkasutusmäär on pinna- ja põhjavee reostusohtu arvestav keskmine allapanusõnnikuhulk ühe aasta kohta. Tegeliku kasutusnormi määramisel tuleb arvestada kultuuride järjestust külvikorras, sõnniku järelmõju (20-30%) väetiseandmisele järgneval aastal ning sõnnikulaotamise aega (sügisel või kevadel). Taimede lämmastikutarbest katab ühele tonnile tahedale veisesõnnikule vastav orgaanilise väetise kogus otsemõjuna 1,5 kg N, esimesel järelmõju aastal 0,5 kg N ja teisel järelmõju aastal 0,25 kg N. Liblikõielisterohke heintaimiku järelmõjuna saavad põllukultuurid esimesel järeltoimeaastal kasutada 50 kg N ja teisel järeltoimeaastal 25 kg N. Tabeliandmed sobivad ka läga ja virtsa jaoks, kui neid kiiretoimelisi väetisi kasutatakse vegetatsiooniperioodil ja viiakse kohe mulda. 5. Sõnniku ja mineraalväetistega mulda viidava fosfori lubatav koguhulk on tabelis 3. Tabel 3 Sõnniku ja mineraalväetistega külvikordade keskmisena antava fosfori lubatav aastahulk Piirkond Lubatav aastahulk kg P/(ha*a) Eestis üldiselt 30 Pandivere kõrgustikul ja Lõuna-Eesti moreenküngastel 25 Karstialadel ja õhukese pinnakattega aladel ning saartel 20 Eesti jaoks soovitatud fosfori aastakeskmine hulk on keskmise teraviljasaagi (3 t/ha) jaoks. Kui saak on suurem või väiksem, võib seda muuta 2,5 kg P/ha iga 500 kg/ha enam- või vähemsaagi kohta. Väga fosforivaestel aladel võib maksimaalannuseid suurendada kuni 2 korda, fosforivaestel aladel kuni 1,5 korda. Fosforirikastel aladel tuleb maksimaalannuseid vähendada 2 ja väga rikastel aladel 5 korda. Mitmeaastastele kultuuridele võib varuks anda kuni 3 aasta fosforinormi. Keelatud on fosforväetiste varuksandmine liiv-, erosiooniohtlikel ja lammimuldadel. Kui maad väetatakse ka reoveesettega, tuleb muude väetistega antava fosfori hulka vastavalt vähendada. 6. Mineraalse lämmastiku piirhulgad on tabelis 4. Tabeliandmed on keskmise teraviljasaagi (3 t/ha) jaoks. Kui saak on suurem või väiksem, võib piirhulka vastavalt kas suurendada või vähendada 10 kg N/ha iga 500 kg/ha enam- või vähemsaagi kohta. Tabel 4 Mineraalväetistega külvikordade keskmisena antava lämmastiku lubatav aastahulk Piirkond Lubatav aastahulk kg N/(ha*a) Eestis üldiselt 100 Karstialadel ja õhukese pinnakattega aladel 80 Lõuna-Eesti moreenküngastel 70 Saartel 60 7. Lämmastiku üldhulk ei tohi ületada tabelitest 2 ja 4 saadud hulkade summat. Kui maad väetatakse reoveesettega, tuleb muude väetistega antava lämmastiku hulka vastavalt vähendada. 8. Keelatud on laotada sõnnikut, läga (vedelsõnnikut), virtsa või mineraalväetisi lumele või külmunud maale ning külvata mineraalväetisi lennukilt. Lisa 2 Kehtestatud keskkonnaministri 4. juuli 1994. a. määrusega nr. 23 Reoveesette kasutamispiirangud põllumajanduses, haljastuses, rekultiveerimisel ja metsakasvatuses 1. Eesmärk 1.1. Käesolevad piirangud sätestavad reovee puhastamisel tekkiva sette kasutamiskorra põllumajanduses, haljastuses, rekultiveerimisel ja metsakasvatuses. 1.2. Piirangud seatakse selleks, et kaitsta inimeste tervist ja loodust raskmetallide (Cu, Zn, Mn, Mo, Co, Pb, Cd, Hg, Ni, Cr) kahjuliku toime eest. 1.3. Piirangutega sätestatakse setteomaduste ja settelaotusmaal korraldatava seire kord. 2. Kehtivus 2.1. Käesolevad piirangud kehtivad kõigi nende suhtes, kes tegelevad reoveesette käitlemise, vedamise ja kasutamisega. 2.2. Käesolevaga ei seata nõudeid reoveepuhastustehnoloogia ega settelaotusviisi kohta. 3. Laotamiskord 3.1. Settelaotusmaa valib maavaldaja koos maavalitsuse keskkonnateenistusega. Settelaotusloa annab omavalitsus. Laotusluba ei ole vaja, kui ühekordselt kasutatavat setet on alla 20 kg (kuivaines). 3.2. Reoveesette väljastaja peab kasutajale andma andmeid sette keemilise koostise kohta. 3.3. Laotada tohib ainult stabiliseeritud reoveesetet. Stabiliseerimiseks võib kasutada aeroobset või anaeroobset kääritamist, kompostimist või keemilist töötlemist. Sette stabiliseerimisviisi valib puhasti valdaja koos projekteerijaga või sette käitlejaga. 3.4. Reoveesette kasutamine juur- ja köögiviljakasvatuses ning karjamaade pealtväetamiseks on keelatud. 3.5. Põllumajanduses kasutatava ning parkidesse, murukattega mänguväljakutele, haljasaladele, rekultiveeritud aladele ja metsa laotatava sette raskmetallisisaldus ei tohi ületada tabelis 1 osutatud piirväärtusi. Tabel 1 Raskmetallide piirsisaldus põllumajanduses, haljastuses, rekultiveerimisel ja metsakasvatuses kasutatavas reoveesettes Raskmetall Piirsisaldus kuivaines mg/kg Vask, Cu 800 Tsink, Zn 2900 Mangaan, Mn 9000 Molübdeen, Mo 50 Koobalt, Co 160 Plii, Pb 900 Kaadmium, Cd 15 Elavhõbe, Hg 16 Nikkel, Ni 400 Kroom, Cr 1200 3.6. Reoveesetet ei tohi laotada mullale, mille raskmetallisisaldus juba ületab lubatud piirsisalduse: Pb 100; Cd 3,0; Hg 2,1; Cr 100; Cu 3,8; Zn 1,0; Mn 300; Mo 1,0; Co 2,4 mg/kg. 3.7. Reoveesetet ei tohi laotada üle 20 t (kuivainena) hektarile kuue aasta kohta. 3.8. Reoveesetet ei tohi laotada liigniiskele ega üleujutatavale maale. 3.9. Reoveesetet ei tohi laotada külmunud maale ega lumele. 3.10. Reoveesetet ei tohi laotada lähemale kui 100 m üksiktarbija kaevust. 3.11. Reoveesetet ei tohi laotada ühisveevärgi veehaarde (puurkaevu) esimesse ega teise sanitaarvööndisse. 3.12. Reoveesette laotamisel veekogude lähedale peab juhinduma "Randade kaitse määrusest". 4. Piirkondlikud piirangud 4.1. Põhja- ja Kesk-Eesti paeplatool ning saartel tohib reoveesetet laotada, kui: - saviliiva või raskema lõimisega pinnakatte tüsedus on üle 2 meetri ning põhjavesi on vähemalt 1 meetri sügavusel; - savist pinnakatte tüsedus on üle 1 meetri ning põhjavesi on vähemalt 1 meetri sügavusel; - liivast ja kruusast pinnakatte tüsedus on üle 10 meetri ning põhjavesi on vähemalt 3 meetri sügavusel. 4.2. Lõuna-Eesti tüseda pinnakattega alal tohib reoveesetet laotada, kui moreeni tüsedus on üle 10 meetri ning põhjavesi on vähemalt 1 meetri sügavusel. 5. Seire 5.1. Laotatava reoveesette tootja peab määrama (atesteeritud, tunnustatud laboris) sette raskmetallisisalduse vähemalt 1 kord poolaastas. 5.2. Laotatud sette analüüsiandmeid peab säilitama vähemalt 5 aastat. 5.3. Reoveesettega väetatud mulla ja laotusalal kasvatatud taimede raskmetallisisaldust peab määrama (atesteeritud, tunnustatud laboris) vähemalt kord aastas kultuuride koristamise eel või koristusküpsuse faasis.