Kultuuriminister — „Elamu Tartus Pepleri 4, 1870“ kultuurimälestiseks olemise lõpetamine — RT III, 2021, 7

Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse § 20 lõike 1 punkti 4 ning lõike 2 alusel. Lõpetan ehitismälestise „Elamu Tartus Pepleri 4, 1870“ kultuurimälestiseks olemise (kultuurimälestiste registri number 6994; asukoht Tartu maakond, Tartu linn, Pepleri 4, katastrikood 79507:031:0023).

Muinsuskaitseametil kanda mälestiseks olemise lõpetamise andmed kultuurimälestiste registrisse ja ajakohastada Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakenduse andmed ning teha käskkiri teatavaks menetlusosalistele.

Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.

Vastavus riikliku kaitse eeldusele ja mälestiseks olemise lõpetamise põhjendus Elamu Tartus Pepleri 4 tunnistati ehitismälestiseks kultuuriministri 20.03.1997 määruse nr 12 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ punktiga 111 ja on kantud kultuurimälestiste registrisse numbriga 6994. Pepleri 4 elamu asub Tartus Toomemäge ümbritseva endise vallikraavi lõunanõlval. Tegu on kivihoonega, mille esimesel korrusel asuva äripinna omanik on Tartu linn ja mille teisel korrusel asuvad eraomanikele kuuluvad korteriomandid. 19. sajandi algul, kui Toomemägi läks ülikooli valdusesse, jagati sellega piirnev endine linnakindlustuste ja vallikraavi ala praeguste Vallikraavi, Tiigi, Veski ja Jakobi tänavate vahel krundirendimaadeks ülikooli teenistujatele ja professoritele. Esialgu aiakruntidena välja jagatud kinnistutele hakati ehituslube andma 1830.–1840. aastatel ning jõudsamini hakati sinna ehitama alles 19. sajandi teisel poolel. Vallikraavi, Pepleri ja Tiigi tänavate vahelise ala krundid kuulusid suures osas vendadele Oettingenidele ja nende sõpradele, kes püstitasid sinna mitu villat ja väiksemaid puitelamuid. Sel moel kerkis Vallikraavi tänava äärde hulgaliselt uusi villasid, kus aedades asetsevad majad olid omavahel ühenduses maaliliselt looklevate teeradadega. Praeguseni on nendest hoonetest säilinud Pepleri 4, Tiigi 11, Tiigi 5 ja Vallikraavi 16 hooned. Pepleri 4 villa lasi ehitada ülikooli usuteaduskonna professor Alexander von Oettingen. Arhitekt Otto Mohri projekteeritud hoone valmis ajavahemikus 1859–1870. Algupäraselt oli villa ühekorruseline neorenessanss-stiilis ja kõrge nelinurkse nurgatorniga kiviehitis. Hilisemal ajal on hoonet ümber ehitatud, näiteks on tornile lisatud püramiidkatus. Säilinud on 1892. aastast pärinev, hoone uue omaniku Eduard von Wahli tellitud projekt hoone fassaadi muutmiseks. Hiljem muudeti hoonet veelgi: nõukogudeaegsetel hoone varemete ülesmõõtmise joonistel ning sõjajärgsetel fotodel on näha, et Pepleri 4 oli enne sõda kahekorruseline. 1941. aastal sai hoone oluliselt kahjustada, säilisid vaid kahe korruse ulatuses välismüürid ja torn ilma püramiidkatuseta. Aastatel 1950–1953 taastati hoone kahekorruselise administratiiv- ja eluhoonena. Muinsuskaitseseaduse § 10 lõike 1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise, sealjuures mälestiseks olemise eeldus, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus. Riikliku kaitse eelduse hindamisel lähtutakse kultuuriministri 15.05.2019 määruses nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ sätestatud kriteeriumitest. Riikliku kaitse üldistest kriteeriumitest vastab Pepleri 4 osaliselt nii selektiivsuse, originaalsubstantsi säilivuse kui ka tehnilise seisukorra kriteeriumitele. Pepleri 4 hoone on aegade jooksul ümber ehitatud, mistõttu rajamisaegne ilme ei ole säilinud, kuid tegu on siiski omanäolise ehitisega. Täiesti võrdväärset neorenessanss-stiilis linnavillat, nagu oli originaalis või on praegune Pepleri 4 hoone, ehitismälestiste hulgas ei ole. Rajamisaegsest substantsist on säilinud hoone esimese korruse välismüürid ning osaliselt nurgatorn, hilisemast ümberehituste perioodist teise korruse välimised müürid. Hoone tehniline seisukord on rahuldava ja halva piiril (hoone fassaadidel on hulgaliselt krohvikahjustusi, vundamendil niiskuskahjustusi). Ehitismälestise kriteeriumitest on Pepleri 4 hoone mälestiseks olemise lõpetamise kaalumisel määravad arhitektuuriväärtuse ja interjööri säilivuse, ümbritseva ajaloolise ruumilise keskkonna säilivuse ja ansamblilisuse ning sümboolse tähenduse kriteeriumid. Pepleri 4 elamu vastab arhitektuuriväärtuse kriteeriumile vaid osaliselt, sest hoone on pärast II maailmasõda varemetest üles ehitatud ja selle algupärane ilme ei ole säilinud. Pepleri 4 hoone illustreerib Tartus sõjapurustuste järel rakendatud mastaapset hoonete taastamist. Samas seisukorras hooneid, kus olid säilinud vaid välismüürid, lubati Tallinnas ja Pärnus taastada minimaalselt, Narvas üldse mitte. Hoone interjööri taastamisel andsid tooni pigem hoone funktsioonist tulenevad pragmaatilised lahendused, mistõttu ei ole Pepleri 4 puhul tegemist unikaalse nõukogudeaegse interjööriga, mis lisaks hoonele täiendavat kultuuriväärtust. Hoone interjöör ja sisekujunduselemendid on madala kultuuriväärtusega, sest pärinevad nõukogude ajast või tänapäevast ning seetõttu ei vasta objekt interjööri säilivuse kriteeriumile. Ümbritseva ajaloolise ruumilise keskkonna säilivuse kriteeriumile vastab hoone osaliselt, sest hoonet ümbritsenud pargilik haljastuslahendus on sõja järel muutunud, kuid Toomemäe poolt vaadatuna on Pepleri 4 säilinud toetavas keskkonnas – säilinud on samast ajastust pärinevad Tiigi 11, Tiigi 5 ja Vallikraavi 16 hooned. Kuna hoonet ümbritsenud villadest on suurem osa hävinenud, ei moodusta elamu enam terviklikku ehitiste kogumit ega vasta ansamblilisuse kriteeriumile. Sümboolse tähenduse kriteeriumile hoone vastab, sest elamu on osa paigamälust. Arvestades Pepleri 4 hoone vähest vastavust ehitismälestise kriteeriumitele ning eelkõige seda, et hoone algupärane arhitektuurne lahendus on suurel määral teisenenud ja interjöör ei ole säilinud, ei ole Pepleri 4 endise villa riiklik kaitse ehitismälestisena põhjendatud. Kultuurimälestiseks olemise lõpetamise asjaolud ja menetluse läbiviimine 2019. aasta 1. maist kehtima hakanud muinsuskaitseseaduse alusel koostab Muinsuskaitseamet Tartu muinsuskaitseala kaitsekorda. Kaitsekorra koostamise käigus vaatas Tartu muinsuskaitseala kaitsekorra koostamise töörühm, mille liikmed on ka Tartu Linnavalitsuse esindajad, üle muinsuskaitsealale jäävad kultuurimälestised ning tegi ettepaneku kaaluda Pepleri 4 hoone mälestiseks olemise lõpetamist. Pepleri 4 hoone kultuuriväärtus seisneb peamiselt selles, et see markeerib piirkonna kujunemislugu ja on osa kunagisest planeeringust. Kuna Pepleri 4 hoone asub Tartu vanalinna muinsuskaitsealal, on võimalik selle väärtust (paigamälu) kaitsta ja hoida Tartu vanalinna muinsuskaitseala säilimist tagavate tingimustega. Lähtudes kaitsekorra töörühma ettepanekust vaatasid 15.02.2021 hoone üle korteriühistu esimees (sh korteriomanik) ning Muinsuskaitseameti ja Tartu Linnavalitsuse kultuuriväärtuste teenistuse esindajad. Enne Pepleri tn 4 hoone mälestiseks olemise lõpetamise menetluse algatamist küsis Muinsuskaitseamet 21.04.2021 sellekohast arvamust Pepleri 4 korteriühistult ning tutvustas Muinsuskaitseameti koostatud Pepleri 4 hoone riikliku kaitse kriteeriumitele vastavuse hindamist. Korteriühistu arvamust ei esitanud. Muinsuskaitseamet kaalus mälestiseks olemise lõpetamise menetluse algatamist 25.05.2021 toimunud menetluskomisjonis ning otsustas menetluse algatada. Ka Muinsuskaitseameti juures tegutseva ehitismälestiste eksperdinõukogu 07.06.2021 seisukoha järgi ei vasta Pepleri 4 hoone riikliku kaitse eeldusele. 16.07.2021 tutvustas Muinsuskaitseamet Pepleri 4 hoone mälestiseks olemise lõpetamise eelnõu hoone omanikele, kes esitasid nõustuva arvamuse. Muinsuskaitse Nõukogu arutas Pepleri 4 hoone mälestiseks olemise lõpetamise eelnõu kahel korral, 29.10.2021 ja 17.11.2021 ning nõustus mälestiseks olemise lõpetamisega.