Kultuuriminister — Kultuurimälestiseks tunnistamine — RT III, 2014, 19

Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse § 12 lõike 1, § 25 lõike 1 alusel, arvestades Muinsuskaitseameti eksperdihinnangut ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekut.

I KULTUURIMÄLESTISEKS TUNNISTAMISE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Ettepanek hoone mälestiseks tunnistamiseks tehti Kultuuriministeeriumi uurimisprojekti „Eesti 20. sajandi (1870–1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs“ raames. Viljandi tuletõrjedepoo hoone mälestiseks tunnistamise ettepanek on laiaulatusliku uurimisprojekti tulemus. Kultuuriministeeriumi tellimusel viidi aastatel 2007–2012 läbi üle-Eestiline uuema arhitektuuripärandi inventeerimine. 20. saj arhitektuuri uuring hõlmas kogu Eestit ja perioodi 1870–1991.1 Selle käigus kaardistati esmalt maakondade kaupa kokku üle 3000 arhitektuurse objekti ning koostati neli temaatilist alusuuringut. Kaardistatud objektide seast valis ekspertidest koosnev nõukogu välja 130 kõige väärtuslikumat ja 20. sajandi ehituspärandit kõige paremini iseloomustavat objekti, mille kohta koostati eksperdihinnangud mälestise tunnustele vastavuse kohta. Mälestise tunnused leiti olevat 114 objektil, sh Viljandi tuletõrjedepoo hoonel. Projekti raames tehtud ettepaneku põhjal algatas Muinsuskaitseamet Viljandi tuletõrjedepoo hoone mälestiseks tunnistamise menetluse, on ettepanekut kaalunud ning leidnud, et hoonel on mälestise tunnused. Samale järeldusele jõudis 08.05.2014. a koosolekul Muinsuskaitse Nõukogu ja tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada Viljandi tuletõrjedepoo hoone kultuurimälestiseks. Vastavus mälestise tunnustele Viljandi tuletõrjedepoo on ehitatud 1977. a arhitekt Toomas Reinu projekti järgi. See on 1970. aastate Eesti ühe tipparhitekti loomingu paremaid näiteid. Kahekorruseline lameda katusega hilismodernistlik hoone on säilinud algse mahu, välisilme ja plaanilahendusega ning on praeguseni kasutuses algses funktsioonis. Tegu on Eesti 1970. aastate ühe silmapaistvama eriprojekti järgi valminud hoonega. Kujunduses on lähtutud kohalikest ehitustraditsioonidest (materjaliks punane tellis) ja tuletõrjeauto esteetikast (hoone ümarad nurgad). See on üks nõukogude perioodi väheseid utilitaarseid hooneid, kus on poetiseeritud tehnoesteetikat ja antud hoonele sümboli kanduvus. Tuletõrjehoonetele traditsioonilise kõrge torniga hoone on märgilise tähendusega ka kohaliku ruumilise identiteedi seisukohalt. Kaitsevööndi määramine Muinsuskaitseseaduse § 25 kohaselt määratakse kinnismälestise kaitseks kaitsevöönd. Selle ülesandeks on tagada kinnismälestise vaadeldavus, sh kaugvaadete säilimine ja silueti nähtavus ning kinnismälestise ja seda ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilimine ruumilises kontekstis. Viljandi tuletõrjedepoo kaitsevööndiks määratakse kinnistu aadressiga Riia mnt 6, millel hoone paikneb, eesmärgiga tagada mälestise säilimine sobivas ruumilises kontekstis. Naaberkinnistuid, kus paiknevad valdavalt eramud, ei ole põhjust kaitsevööndisse haarata. Menetlusosaliste seisukohad Hoone kuulub Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile. Hoone valdajaks on Päästeamet. Muinsuskaitseamet küsis kirjalikult Riigi Kinnisvara ASi arvamust hoone mälestiseks tunnistamise kohta. Hoone omaniku ja hoone valdaja esindajatega ning Viljandi linnaarhitektiga toimus 19. märtsil 2014. a nõupidamine, kus arutati hoone mälestiseks tunnistamist ning selle võimalikku kaitserežiimi. Nõupidamisel osales Muinsuskaitseameti esindaja. Nii omanik kui valdaja allkirjastasid protokolli, milles nõustuvad hoone mälestiseks tunnistamisega, kui kaitserežiimis tehakse leevendusi, mis lubavad hoone senise kasutuse jätkamist päästekomandona, siseruumide ümberplaneerimist ning püstitada kaitsevööndisse uus- või juurdeehitus (garaaž). Mälestiseks tunnistamise menetluses kaaluti võimalusi rakendada leevendusi. Hoone kasutusotstarvet mälestiseks tunnistamine ei mõjuta, st et senine kasutus päästekomandona võib jätkuda. Menetluse käigus on hinnatud ka hoone omaniku soovi rajada kaitsevööndisse lisagaraaž ning muuta siseruumide planeeringut vastavalt funktsioonist tingitud vajadustele. Kaitse alla võtmisel ehk mälestiseks tunnistamise käskkirjas ei saa selliseid leevendusi teha. Leevendusi saab teha konkreetsetes kehtivates kitsenduses, mis mälestise kohta on toodud muinsuskaitseseaduse § 24 ja kaitsevööndi kohta § 25. Muinsuskaitseseaduse § 24 lõige 1 punktide 1 ja 2 alusel võib kinnismälestist konserveerida, restaureerida ning ehitada, mis hõlmab ka mälestise siseruumide planeeringu muutmist, Muinsuskaitseameti kirjalikul loal. Muinsuskaitseseaduse § 25 lg 7 alusel on kinnismälestise kaitsevööndis keelatud ilma Muinsuskaitseameti kirjaliku loata ehitamine ja kinnismälestise vaadeldavuse sulgemine. Sellest lähtuvalt on pädev haldusorgan ehitustööde lubamise osas nii mälestisel kui selle kaitsevööndis Muinsuskaitseamet. Muinsuskaitseamet on mälestiseks tunnistamise menetluse käigus leidnud, et nimetatud muudatused on põhimõtteliselt võimalikud, kuid kuna hoonesisese planeeringu muutmine, samuti juurdeehitus mälestisele või uusehitis mälestise kaitsevööndis on ulatuslikud muudatused ja nende muudatuste mõju mälestisele suur, siis lõpliku hinnangu saab anda konkreetsete lahenduste olemasolul muinsuskaitse eritingimuste koosseisus ja ehitusprojekti või detailplaneeringu menetlemise käigus. Viljandi Linnavalitsust on hoone mälestiseks tunnistamisest teavitatud ja küsitud selle kohta arvamust. Viljandi Linnavalitsus on vastanud, et toetab hoone mälestiseks tunnistamist. II KAITSE ALLA VÕTMINE Kultuuriväärtus on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb igal üksikjuhtumil määratleda. Muinsuskaitseseaduse § 2 kohaselt on kultuuriväärtus mälestis, mis on kaitse all olev kinnis- või vallasasi või selle osa või asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus ning see on tunnistatud mälestiseks muinsuskaitseseaduses sätestatud korras. Avalik huvi hõlmab nii vaimseid kui ka materiaalseid aspekte. Avaliku huvi sihiks on teatud avalik, s.o üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla kuulub ka Eesti kultuuri säilimine läbi aegade. Viljandi tuletõrjedepoo mälestiseks tunnistamise ettepanek on tehtud laiaulatusliku uurimisprojekti tulemusena, mille käigus kaardistati 20. sajandi arhitektuuri üle kogu riigi ja lõplikud mälestiseks tunnistamise ettepanekud valiti välja tuhandete kaalutud objektide hulgast. Hoone on hinnatud väga väärtuslikuks kõrge arhitektuurse kvaliteedi, autentsuse ja hea säilivuse, linnaruumilise dominantsuse tõttu ja tuntud arhitekti loomingu paremiku näitena. Tuletõrjedepoosid on Eestis sadu, kuid seni riikliku kaitse alla võetud näited pärinevad kõik 19. sajandist või 20. sajandi esimesest poolest. Viljandi tuletõrjedepoo on esimene ja seni teostatud uuringu põhjal ainus nõukogudeaegne tuletõrjedepoo, mis tunnistatakse riiklikuks mälestiseks. Mälestiseks tunnistamisel on kaalutud kaitse ulatust ja kaitserežiimi otstarbekust. Hoone ei paikne miljööväärtuslikul hoonestusalal ega muinsuskaitsealal ega ole kaitstud muul viisil. Seetõttu on väärtusliku hoone säilimise tagamiseks otstarbekas rakendada riiklikku kaitset. III OTSUS 1. Tunnistada Viljandi tuletõrjedepoo kultuurimälestiseks mälestise liigiga ehitismälestis (asukoht: Viljandi maakond Viljandi linn Riia mnt 6). 2. Kehtestada mälestise asukoht vastavalt kaardile käskkirja lisas 1 ja mälestise kaitsevöönd vastavalt kaardile lisas 2.2 3. Mälestiste andmed, asukoht ja kaitsevööndi piir kantakse kultuurimälestiste riiklikusse registrisse ning asukoht ja kaitsevööndi piir kantakse lisaks Maa-ameti kaardile. 4. Muinsuskaitseametil teavitada otsusest mälestise omanikku või valdajat ja viia läbi toimingud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määruse nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestise andmete muutmise kord” § 4 lõikele 2. 5. Käesoleva käskkirja aluseks oleva Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekuga on võimalik tutvuda Muinsuskaitseametis. 6. Käesolevat käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. 1 Algusdaatumiks valiti Eesti ehitatud keskkonna arengut oluliselt mõjutanud raudtee rajamise aasta. 2 Mälestise asukoht ja kaitsevöönd on märgitud käskkirja lisades esitatud kaartidel, mille koostamisel on kasutatud Eesti põhikaarti ja maakatastri andmeid. Kaartidega saab tutvuda Muinsuskaitseametis, kultuurimälestiste riiklikus registris (http://register.muinas.ee/) ja maainfosüsteemis (www.maaamet.ee).