Vabariigi Valitsus — Haabersti Vene Gümnaasiumile venekeelseks õppeks loa andmisest keeldumine — RT III, 2013, 1

Korraldus kehtestatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 3 alusel.

1. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1. Tallinna Linnavolikogu taotlus 19. juunil 2012. a tegi Tallinna Linnavolikogu otsuse nr 104 „Taotluse esitamine Vabariigi Valitsusele Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi, Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi, Tallinna Tõnismäe Reaalkooli ja Haabersti Vene Gümnaasiumi gümnaasiumide õppekeele kohta“. Otsuse tegemise alusena on märgitud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõige 3 ja erinevate munitsipaalüldhariduskoolide hoolekogude ettepanekud. Otsuse esimese punktiga taotleb Tallinna Linnavolikogu Vabariigi Valitsuselt luba kasutada Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi, Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi, Tallinna Tõnismäe Reaalkooli ja Haabersti Vene Gümnaasiumi gümnaasiumiastme õppekeelena vene keelt. 21. juunil 2012. a on Tallinna Linnavolikogu vastav otsus edastatud Riigikantseleile. Tallinna Linnavolikogu otsusele (mida käsitatakse siinkohal taotlusena) on muu hulgas lisatud seletuskiri, millest nähtub, et Haabersti Vene Gümnaasiumi lastevanemate üldkoosolekul 16. veebruaril 2012. a arutati gümnaasiumi õppekeele valimise küsimust ja sellekohase ettepaneku esitamist Tallinna Linnavolikogule. Lastevanemate üldkoosolek otsustas venekeelse õppetöö kasuks. 27. veebruaril 2012. a otsustas Haabersti Vene Gümnaasiumi hoolekogu valida kooli gümnaasiumiastme õppekeeleks vene keele ja esitada Tallinna Linnavolikogule ettepaneku kehtestada kooli gümnaasiumiastmes õppekeeleks vene keel. Seletuskirjast nähtub samuti, et Tallinna Linnavolikogu taotleb Vabariigi Valitsuselt vastavat luba järgmistel kaalutlustel: 1) Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 kohaselt on laste hariduse valikul otsustav sõna vanematel; 2) venekeelse vähemusrahvuse esindajad omavad õigust õppida omas keeles; 3) koolide arengukavade arutamisel on koolide hoolekogud avaldanud tahet korraldada õppetööd gümnaasiumis vene keeles; 4) riigikeelt soovitakse õpetada väljakujunenud õppemeetodite järgi ning kogenud pedagoogide käe all, tagades niimoodi hea lõpptulemuse; 5) eestikeelsele aineõppele üleminek ei taga hariduse kvaliteeti, see mõjutab vilistlaste edasist edukust ja konkurentsivõimet; 6) eestikeelsele aineõppele üleminek ei võimalda kvaliteetselt täita kooli missiooni vene keele, kultuuri ja ajaloo säilitamisel, mis omakorda tekitab kahju eesti multikultuursele ühiskonnale; 7) koolidel on suur probleem leida riigikeelt C1-tasemel valdavaid kogenud aineõpetajaid, kes soovivad vene keelt emakeelena kõnelevaid gümnaasiumiõpilasi õpetada, see probleem on jäetud tähelepanuta. Peale seletuskirja on Tallinna Linnavolikogu 19. juuni 2012. a otsusele nr 104 lisatud ka Haabersti Vene Gümnaasiumi hoolekogu esimehe ettepanek ja hoolekogu koosoleku protokoll ning väljavõte kooli arengukavast. Koosoleku protokollist nähtub, et kuulati ära koosoleku juhataja Jelena Karzetskaja, kes tutvustas hoolekogu liikmetele Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2012. a korraldust ning Haabersti Vene Gümnaasiumi lastevanemate üldkoosoleku otsust. Hoolekogu koosoleku protokollis on lastevanemate arvamus (eeldatavasti üldkoosoleku seisukoht), kuid protokollist ei selgu, kas hoolekogus tekkis ka selle teema üle mingisugune diskussioon. Protokolli lõpust nähtub, et hääletamistulemus oli 7 poolt ja 0 vastu, et Haabersti Vene Gümnaasiumi gümnaasiumiastme õppekeel on tulevikus endiselt vene keel. 1.2. Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad külastasid kooli Haldusorgan kannab haldusmenetluses ka tõendamiskoormust ja koormava haldusakti andmisel peab haldusorgan suutma tõendada, et haldusakti andmiseks on olemas vajalikud faktilised eeldused, ja uurimispõhimõttest tulenevalt hoolitsema, et menetlusosaline ei jätaks pelgalt teadmatuse tõttu esitamata talle soodsaid tõendeid, mille esitamise koormus on temal. Sellest tulenevalt külastasid Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad 26. septembril 2012. a Haabersti Vene Gümnaasiumi eesmärgiga selgitada välja kooli valmisolek gümnaasiumiastmes eestikeelsele aineõppele üleminekuks ning tutvustada Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu. Kohtuti kooli hoolekogu esindajatega, sealhulgas esimehe, kooli direktori, kooli pidaja esindajatega ja õpilaste esindajaga, kellele anti võimalus selgitada oma seisukohti eestikeelsele aineõppele ülemineku küsimuses ja esitada asja otsustamiseks tähtsust omavaid lisaandmeid. Kohtumisel keskenduti eelkõige küsimusele, mis on need põhjused, miks kooli hoolekogu on otsustanud teist korda esitada taotluse vene keele õppekeelena säilitamiseks kooli gümnaasiumiastmes. Hoolekogu esindajad andsid ülevaate, et aruteludes olid nad esialgu eri meelt ega jõudnud ühisele otsusele, mida edasi teha. Sellest tulenevalt kutsuti kokku lastevanemate üldkoosolek, kus arutati kolme varianti: 1) mitte midagi ette võtta ja leppida sellega, et kooli gümnaasiumiastme õppekeel on eesti keel; 2) taotleda uuesti vene keele säilitamist gümnaasiumiastme õppekeelena; 3) valida mõni muu tee. Kuna kool oli selleks ajaks eestikeelseks üle viinud juba rohkem kui viis kohustuslikku õppeainet, siis hindas kooli hoolekogu, et sellest piisab eesti keele õppe toetuseks. Lastevanemate mure tulenes sellest, et nad ei saa oma lapsi aidata kodutööde tegemisel ning et õpilaste koormus tõuseb. Lastevanemate ettepanek oli alustada eestikeelset õpet lasteaiast ja põhikooli esimestest klassidest. Samuti soovisid lastevanemad, et nende otsustada oleks see, milliseid õppeaineid eesti keeles õpetatakse. Hoolekogu esimees rõhutas ka lastevanemate konstitutsioonilist õigust valida kooli õppekeel. Kool lähtub õppeprotsessi kujundamisel Haabersti Vene Gümnaasiumi arengukavast aastateks 2012–2016. Koolis rakendatakse ka varajase keelekümbluse programmi. Gümnaasiumiastmes pakutakse õpilastele erinevaid valikaineid, mille õpetamisel tehakse koostööd erinevate kõrgkoolidega. Koostööd tehakse ka eestikeelsete koolidega ning koos nendega korraldatakse klassiväliseid tegevusi. Õpilaste soov suuremas mahus eesti keeles õppida on väike. Kool toob probleemidena välja õpilaste ebaühtlase eesti keele taseme ja motivatsiooni, õpetajate puuduse ja õppevara vähesuse, samuti metoodilise toe ja ainete lõimimise kogemuse vähesust. Sellele vaatamata kinnitab kooli juhtkond, et eestikeelsele aineõppele ülemineku arendamisse panustab kool oluliselt ka järgnevatel aastatel. 1.3. Rahaliste toetuste eraldamine Haabersti Vene Gümnaasiumile eestikeelsele aineõppele üleminekuks Koolide kohta koondati ja analüüsiti mitmesuguseid andmeid, muu hulgas ka koolide seniste üleminekualaste tegevuste ja riigi seniste toetusskeemide kasutamise tulemuslikkust, sealhulgas, kuidas oli taotluse esitanud koole viimastel aastatel toetatud eesti õppekeelele üleminekul gümnaasiumiastmel. Nimelt on Haridus- ja Teadusministeerium aastatel 2007–2012 ülemineku eesmärgil igal aastal rahaliselt toetanud vene õppekeelega gümnaasiume. Haridus- ja teadusministri 28. novembri 2008. a käskkirjaga nr 1478 „Toetuse eraldamine vene õppekeelega gümnaasiumidele“ eraldati Haabersti Vene Gümnaasiumile 140 000 krooni. Nimetatud käskkirjaga eraldati toetus vene õppekeelega gümnaasiumidele, kus gümnaasiumiastmes toimus eestikeelne aineõpe põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas ettenähtud kohustuslikest ainetest suuremas mahus. Toetust maksti arvestusega 70 000 krooni ühe õppeaine kohta, kuid mitte rohkem kui 500 000 krooni ühe kooli kohta. Kokku eraldati eelnimetatud käskkirja alusel vene õppekeelega koolidele 6 380 000 krooni. Haabersti Vene Gümnaasiumile eraldati toetus muusikaõpetuse ja inimeseõpetuse õppeaine õpetamise eest. Haridus- ja teadusministri 6. novembri 2009. a käskkirjaga nr 1119 „Toetuse eraldamine vene õppekeelega gümnaasiumidele“ eraldati Haabersti Vene Gümnaasiumile 70 000 krooni. Nimetatud käskkirjaga eraldati toetus vene õppekeelega gümnaasiumidele, kus gümnaasiumiastmes toimus eestikeelne aineõpe põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas ettenähtud kohustuslikest õppeainetest suuremas mahus. Toetust maksti arvestusega 70 000 krooni ühe täiendava õppeaine kohta, kuid mitte rohkem kui 500 000 krooni ühe kooli kohta. Kokku eraldati eelnimetatud käskkirja alusel vene õppekeelega koolidele 6 810 000 krooni. Haabersti Vene Gümnaasiumile eraldati toetus inimeseõpetuse õppeaine õpetamise eest. Haridus- ja teadusministri 19. oktoobri 2010. a käskkirjaga nr 1009 „Toetuse eraldamine vene õppekeelega gümnaasiumidele“ eraldati Haabersti Vene Gümnaasiumile 140 000 krooni. Nimetatud käskkirjaga eraldati toetus vene õppekeelega gümnaasiumidele, kus gümnaasiumiastmes toimus eestikeelne aineõpe gümnaasiumi riiklikus õppekavas ettenähtud kohustuslikest õppeainetest suuremas mahus. Toetust maksti arvestusega 70 000 krooni ühe täiendava õppeaine kohta, kuid mitte rohkem kui 500 000 krooni ühe kooli kohta. Kokku eraldati vene õppekeelega koolidele toetust 9 110 000 krooni. Haabersti Vene Gümnaasiumile eraldati toetus kehalise kasvatuse ja geograafia õppeaine õpetamise eest. Nimetatud käskkirjade teise punkti kohaselt suunati toetus eestikeelse aineõppe läbiviimise toetamiseks (õpetajate motiveerimine, õppevara koostamine ja soetamine, õpilaste ja õpetajate klassivälised eesti keele keskkonnas toimuvad tegevused jms). Eestikeelse aineõppena, mille tarbeks eraldatakse toetus, käsitatakse õpet, kus õpetaja viib tunni läbi eesti keeles ning õpilased kasutavad eestikeelseid õppematerjale. Eestikeelse terminoloogia edastamist vene keeles toimuva tunni raames ei määratleta eestikeelse õppena. Nimetatud käskkirjade viienda punkti kohaselt on kooli pidaja kohustatud toetuse tagastama, kui Haridus- ja Teadusministeerium on tuvastanud välishindamise või muu seire käigus, et õpe koolis ei toimu eesti keeles, õpetaja kvalifikatsioon ei vasta eesti keeles aineid õpetava pedagoogi kvalifikatsiooninõuetele või ei viida õpet läbi kooli esitatud kursuste mahus. Samuti nõutakse käskkirjade kohaselt eraldatud toetus tagasi, kui toetust kasutatakse käskkirjas määratud sihtotstarbest erinevatel eesmärkidel. 2010. aasta kohta antud käskkirja aluseks võttes on Haabersti Vene Gümnaasium õpetanud eesti keeles 2010/2011. õppeaastal riiklikult nõutust kaks õppeainet rohkem. Seega on kooli tegevus olnud siiani vägagi eeskujulik ning puudub põhjus eeldada, et kool ei suuda tulevikus õpetada gümnaasiumiastmes senisest rohkem õppeaineid eesti keeles. Seega on Haabersti Vene Gümnaasium saanud aastatel 2007–2010 täiendavat riigipoolset toetust ligi 22 400 eurot. Toetuse eesmärk oli anda koolidele võimalus viia tulemuslikumalt ellu koolide arengu- ja õppekavades seatud eestikeelse aineõppe eesmärgid. Kooli hinnangul vajatakse eestikeelsele õppele üleminekul järgmistel õppeaastatel abi eelkõige aineõpetajate ettevalmistamisel; kakskeelse õppe metoodika koolituste tutvustamisel; adapteeritud õppekava väljatöötamisel; põhikooli lõpetajatele eesti keele taseme tõstmise projekti elluviimisel; 7.–9. klassi õpilastele ja neis klassides õpetavatele õpetajatele koolidevaheliste suvelaagrite korraldamisel; keelekümbluskeskuse toetust uute õpetajate leidmisel keelekümblusklassidesse; eesti keeles õpetamise positiivse kogemuse propageerimist; kooli eelarve suurendamist gümnaasiumiastmel; kooliväliseks tegevuseks rahaliste vahendite eraldamist jne. Seda abi riik ka pakub. Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Tartu Ülikooli vahel on sõlmitud mitmesuguseid lepinguid, millega riik toetab rahaliselt vene õppekeelega koolide direktorite ja õpetajate enesetäiendamist just eesti keele õppe vallas (nt 2. veebruaril 2013. a sõlmitud lepinguga eraldas Haridus- ja Teadusministeerium Tartu Ülikoolile 47 500 eurot vastavaks otstarbeks). Peale selle on kõiki vene õppekeelega koole toetatud gümnaasiumiastmes viie kohustusliku õppeaine õppevara soetamisel (tasutud eraldi olemasolevate eestikeelsete õpikute ost ning koostatud spetsiaalsed töölehed ja õpetaja juhendmaterjalid eestikeelsele õppele üleminekuks selles aines – kunstiõpetuses ja kehalises kasvatuses, mis on olnud viimastel aastatel koolide poolt enam vabatahtlikult eestikeelsena õpetatava aine valikuteks); koostatud ja koolidele tasuta jagatud põhikooliastme ja gümnaasiumiastme ainesõnastikud; korraldatud õpetajate ja koolijuhtide tasuta koolitused; antud võimalus kasutada kooli jaoks tasuta metoodilise nõustamise tuge (riigi loodud nelja piirkondliku metoodilise nõustamise keskuse kaudu) ning pidevalt Haridus- ja Teadusministeeriumi tuge uue õppekava koostamisel jms. Haridus- ja Teadusministeerium eraldas 2012. aastal Tallinna Haridusametile eesti õppekeelega koolides uusimmigrantidele eesti keele õpetamiseks ja vene õppekeelega koolidele eesti keele õppe ja eestikeelse õppe toetuseks 371 014 eurot lisaraha poolte vahel 22. veebruaril 2012. a sõlmitud lepingu nr 10.1-8.1/119 täitmiseks (aluseks oli haridus- ja teadusministri 27. detsembri 2011. a käskkiri nr 1004 „2012. aasta eelarvete ja kulude jaotuskavad“). 2. ÕIGUSLIKUD JÄRELDUSED 2.1. Eestikeelsele aineõppele üleminekut reguleerivad sätted Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikele 1 loetakse kooli või klassi õppekeeleks keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 protsenti riiklikes õppekavades määratud väikseimast lubatud õppe koormusest. Kui õpe ei toimu üheski keeles 60 protsendi ulatuses, loetakse õpe kakskeelseks. Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikele 3 on gümnaasiumi õppekeel eesti keel. Munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks annab Vabariigi Valitsus valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu. Eesti õppekeelele üleminek on olnud seaduse kohaselt nõutav juba üle 19 aasta. 15. septembril 1993. a vastuvõetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on selle vastuvõtmisest alates sätestatud üldreeglina, et kooli õppekeel on eesti keel. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse esimese redaktsiooni § 52 lõikes 2 on muu hulgas sätestatud: „Käesoleva seaduse § 9 1. lõike jõustumiseks minnakse aastatel 1993–2000 riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides üle eestikeelsele õppele.“. 10. septembril 1997. a vastuvõetud seadusemuudatusega pikendati üleminekutähtaega ja sätestati, et riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides alustatakse üleminekut eestikeelsele õppele hiljemalt 2007/2008. õppeaastal. 1998. aastal kinnitas Vabariigi Valitsus muukeelse hariduse arengukava, mille alusel üleminekut toetati. Praegu kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega (mis jõustus 1. septembril 2010. a) täpsustati eesti õppekeelele üleminekut veelgi. Nimetatud seaduse § 89 lõige 4 sätestab järgmist: „Koolides, kus käesoleva seaduse jõustumisel on gümnaasiumi astmes eesti keelest erinev õppekeel, rakendatakse käesoleva seaduse § 21 lõiget 3 alates 2011/2012. õppeaastast gümnaasiumiõpinguid alustanud õpilaste suhtes ja kogu gümnaasiumi ulatuses viiakse õpe käesoleva seaduse § 21 lõikega 3 kooskõlla hiljemalt 2013. aasta 1. septembriks.“. Sätte täpsustamine on ka põhjendatud, arvestades asjaolu, et alates 1993. aastast on koolidele antud aega eesti õppekeelele üleminekuks. Selle ülemineku tarvis on riik pidevalt integratsiooniprogrammi raames tegevusi kavandanud ning neid rahaliselt toetanud. Kui 1993. aastal loodud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse regulatsioon oli ühene ja absoluutne (§ 9 lõige 1 sätestas, et koolis on õppekeeleks eesti keel, ning § 52 lõige 2 omakorda, et seaduse § 9 1. lõike jõustumiseks minnakse aastatel 1993–2000 riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides üle eestikeelsele õppele), siis kuni 31. augustini 2010. a kehtinud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõige 11 sätestas, et gümnaasiumiastmes on õppekeeleks eesti keel. Munitsipaalkooli gümnaasiumiastmes ja munitsipaalkooli gümnaasiumiastme üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka mis tahes muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppetööks annab Vabariigi Valitsus kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse alusel. Vastava ettepaneku kohaliku omavalitsuse volikogule teeb kooli arengukavast lähtudes gümnaasiumi hoolekogu. Seega muudeti regulatsiooni aja jooksul paindlikumaks ja anti teatud juhtudel võimalus taotleda ka seaduses sätestatuga võrreldes erandit. Kuni 31. augustini 2010. a kehtinud Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määrus nr 56 „Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava“ sätestas munitsipaal- ja riigikooli gümnaasiumiastmel eestikeelsele õppele ülemineku täpse ajakava. Nimetatud määruse § 282 lõike 1 kohaselt õpetati 2007/2008. õppeaastal 10. klassi astunutele gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt õpetati 2008/2009. õppeaastal 10. klassi astunutele eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust ning kooli valikul kas ühiskonnaõpetuse kaht kursust või muusika kolme kursust ning lõike 3 kohaselt 2009/2010. õppeaastal 10. klassi astunutele vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust ja muusika kolme kursust. 2010/2011. õppeaastal 10. klassi astunutele õpetati gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust, muusika kolme kursust ja Eesti ajaloo kaht kursust ehk kokku vähemalt kaheksat kursust. Sama paragrahvi lõige 5 nägi ette (nimetatud lõige jõustus sarnaselt eelnimetatutega 3. detsembril 2007. a), et 2011/2012. õppeaastal ja sellele järgnevatel õppeaastatel õpetatakse gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust, muusika kolme kursust, Eesti ajaloo kaht kursust ja geograafia kolme kursust. Seega oli juba 2007. aastal koolidele teada ja õigusaktina järgimiseks kehtestatud väga üksikasjalik regulatsioon eesti õppekeelele üleminekuks, mis nägi iga õppeaasta kohta ette vajaliku pingutuse ning selle kajastamise kooli arengukavas. Kuna täies ulatuses realiseerub eestikeelne õpe gümnaasiumis alles 1. septembrist 2013. a, siis oli koolidel aega kuus aastat (arvestamata 1993.–2007. aasta vahelist perioodi) selleks, et teha ettevalmistusi gümnaasiumiastmes õppetöö läbiviimiseks 60 protsendi ulatuses eesti keeles. Seetõttu ei ole praegu enam tõsiselt võetavad põhjendused, et koolidele ei ole antud piisavalt aega, õpilasi ei ole piisavalt ette valmistatud, õpetajaid ei ole piisavalt tööle võetud jne. Õpilase minimaalne õppekoormus gümnaasiumis on sätestatud Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määruse nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava“ § 11 lõikes 1, mis on gümnaasiumi jooksul 96 kursust (üks kursus on 35 tundi). Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tagab kool oma õppekavaga eestikeelse õppe vähemalt 57 kursuse ehk 60 protsendi ulatuses gümnaasiumiastmele kehtestatud väikseimast lubatud õppemahust, kusjuures eesti kirjandust, Eesti ajalugu, ühiskonnaõpetust, muusikat ja geograafiat tuleb õpetada eesti keeles. Õppeainete kohustuslikud kursused nähakse ette sama määruse §-s 9. 2.2. Vabariigi Valitsuse otsustuspädevus Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikele 3 on gümnaasiumi õppekeel eesti keel. Munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks annab Vabariigi Valitsus valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu. Loa andmisel eesti keelest erineva õppekeele kasutamiseks gümnaasiumis on tegemist kaalutlusotsusega, mis on Vabariigi Valitsuse pädevuses. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 22. aprilli 2013. a otsuses haldusasjas nr 3-12-422 (jõustumata) muu hulgas märkinud, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõiget 3 ei ole võimalik tõlgendada selliselt, nagu see ei jätaks Vabariigi Valitsusele kaalutlusõigust valla- või linnavolikogu taotlust rahuldamata jätta. Arvestades põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 3 esimest lauset, mille kohaselt on gümnaasiumi õppekeeleks eesti keel, ja loa kui õigusakti olemust, pole võimalik aktsepteerida tõlgendust, et kui on täidetud järgmised tingimused – valla- või linnavolikogu taotlus põhineb munitsipaalgümnaasiumi hoolekogu selle kooli arengukavast lähtuval ettepanekul, et gümnaasiumis või selle üksikus klassis toimuks õpe muus keeles kui eesti keel – on Vabariigi Valitsus kohustatud taotluse rahuldama. 2.3. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 37 sätestatud vanema õigus lapse hariduse valikul Tallinna Linnavolikogu 19. juuni 2012. a otsuse nr 104 seletuskirja teisel leheküljel on toodud taotluse esitamise ühe kaalutlusena, et Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 kohaselt on lapse hariduse valikul otsustav sõna vanematel. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõige 1 näeb lisaks õigusele haridusele ette ka koolikohustuse, mis on mitte ainult üksikisiku, vaid ka riigi huvides. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõike 2 kohaselt kestab koolikohustus kuni põhihariduse omandamiseni või isiku 17aastaseks saamiseni. Seega on gümnaasiumiõpe väljaspool koolikohustust. Ulatuses, milles hariduse omandamine on kohustuslik, on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 2 alusel kohalikul omavalitsusel õigus otsustada muu kui eesti õppekeele kasutamine. Gümnaasiumiastmes, milles õppimine ei ole kohustuslik, on üksnes Vabariigi Valitsusel võimalik oluliste kaalutluste puhul lubada muud õppekeelt. Selline regulatsioon on proportsionaalne ja kooskõlas põhiseadusega. Eestis elab ka paljude muude rahvuste esindajaid peale vene rahvuse, sealhulgas valgevenelasi, ukrainlasi, asereid, juute, sakslasi, soomlasi jne. Mõistlik ei ole tõlgendus, et kõigile rahvustele tuleks tagada riigi/kohaliku omavalitsuse kulul omakeelne keskharidus. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 3 kohaselt on gümnaasiumi õppekeeleks eesti keel. Allpool lähemalt käsitletud Belgian Linguistic Case´i otsuses (Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. juuli 1968. a otsus) on leitud, et ei ole mõeldav tõlgendus, mille kohaselt igaühel oleks õigus nõuda haridust mis tahes keeles konventsiooni osaliseks oleva mis tahes riigi territooriumil. Tallinna Linnavolikogu esitab oma 19. juuni 2012. a otsuses nr 104 ühe Vabariigi Valitsusele taotluse esitamise argumendina asjaolu, et Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 kohaselt on laste hariduse valikul otsustav sõna vanematel. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese protokolli artikkel 2 sätestab: „Kedagi ei või jätta ilma õigusest haridusele. Endale võetud mis tahes haridus- ja õpetamisfunktsioone täites peab riik austama vanemate õigust tagada lastele nende endi usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev haridus.“. Konventsiooni artikli 14 järgi tagatakse konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamine ilma mingi diskrimineerimiseta selliste tunnuste alusel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised ja muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus, varanduslik, sünni- või muu seisund. Euroopa Inimõiguste Kohtu asjas „Case „relating to certain aspects of the laws on the use of languages in education in Belgium”; v Belgium” pöördusid iseenda ja oma laste, keda oli kokku üle 800, nimel kohtusse valloonidest vanemad, kes vaidlustasid Belgia riigi tegevuse oma lastele hariduse andmisel hollandi keeles. Kuna kaebajate emakeeleks oli prantsuse keel, soovisid nad, et ka nende lapsi õpetataks kaebajate elupiirkondade omavalitsuste koolides just selles keeles. Euroopa Inimõiguste Kohus juhtis viidatud kaasuses kaebajate tähelepanu asjaolule, et „protokolli 1 artikli 2 esimene lause ei täpsusta, millises keeles hariduse peaks riik tagama“. Artikli 2 teise lause kohta märkis kohus, et „säte ei nõua, et riigid peaksid hariduse andmisel austama lapsevanemate keelelisi eelistusi, vaid ainult nende religioosseid ja filosoofilisi veendumusi (otsuse lk 19)“. Analüüsides koosmõjus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 14 ning esimese protokolli artiklit 2, leidis kohus, et need „ei taga lapsele või tema vanematele õigust haridusele oma äranägemise järgi valitud keeles“. Kahe artikli koosmõju on piiratum: sätete eesmärgiks on tagada, et iga lepinguosaline riik kindlustaks oma territooriumil igaühele õiguse haridusele ilma, et isikuid kas või näiteks keele alusel diskrimineeritakse. Euroopa Inimõiguste Kohus analüüsis ka seadusi, mis välistasid Belgia ametlikult ükskeelses regioonis selliste koolide õppe riikliku finantseerimise, mis ametlikus keeles õpet ei pakkunud. Eelkõige puudutas see riigi keeldumist finantseerida hollandi ükskeelses regioonis kohustusliku alghariduse andmist koolis, kus õppekeeleks oli prantsuse keel. Kohus asus seisukohale, et „riigi keeldumine ei ole protokolli 1 artikliga 2 kokkusobimatu“, ning märkis, et „ükskeelsetes regioonides on nii prantsuse kui ka hollandi keelt kõnelevatele lastele tagatud juurdepääs riiklikult finantseeritud ehk siis regiooni ametlikus keeles antavale haridusele“. Lisaks märkis kohus, et Belgia seaduste eesmärgiks on „saavutada Belgias kahes suures regioonis keeleline ühtsus nii, et elanikkonna enamus räägiks kummaski regioonis ainult ühte kahest riigikeelest. Seetõttu on avalikes huvides tagada, et kõik riigi finantseeringust sõltuvad koolid annaksid ükskeelses regioonis õpetust vastava regiooni ametlikus keeles“. Kohus ei nõustunud ka kaebajate väitega, nagu kaotaks teises keeles õppimine kaebajate laste identiteedi, riivates sellega kaebajate konventsiooni artiklist 8 tulenevat õigust era- ja perekonnaelule. Seoses kaebajate väitega, et nad on sunnitud saatma oma lapsi õppima prantsuskeelsesse kooli, mis asub Belgia teise omavalitsusüksuse territooriumil, leidis kohus, et „kaebajate õigust era- ja perekonnaelule riivab nende endi valik, mitte riigivõim“. 2.4. Venekeelse vähemusrahvuse esindajate õigus õppida omas keeles Tallinna Linnavolikogu 19. juuni 2012. a otsuse nr 104 seletuskirja teisel leheküljel on toodud taotluse esitamise ühe kaalutlusena, et venekeelse vähemusrahvuse esindajad omavad õigust õppida omas keeles. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõige 4 on sõnastatud järgmiselt: „Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus.”. Eelviidatud lõike esimesest lausest tuleneb avalikule võimule kohustus tagada ja korraldada eestikeelse õpetuse andmine. Samas ei saa teist lauset tõlgendada kui avaliku võimu kohustust pidada koole ja korraldada hariduse andmist ka muus keeles ega anna konkreetsele munitsipaal- või riigikoolile õigust ise otsustada, millises keeles õppetööd läbi viia. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõike 4 teisest lausest tuleneb avalikule võimule kohustus võimaldada ning keeld mitte takistada vähemusrahvustel oma õppeasutuste moodustamist ning nende endi valitud keeles hariduse andmise korraldamist. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõike 4 esimene lause piiritleb avaliku võimu kohustuse hariduse tagamisel eestikeelse õpetuse võimaldamisega. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõike 4 teise lause tõlgendamisel on kesksel kohal vähemusrahvuse õppeasutuse mõiste. Vähemusrahvuse õppeasutuseks eelviidatud normi tähenduses ei saa olla iga õppeasutus, kes on valinud (või soovib valida) oma õppekeeleks mõne muu keele kui eesti keel. Haabersti Vene Gümnaasium ei ole käsitatav vähemusrahvuse õppeasutusena. Asjaolu, et kooli õpilaste emakeel ei ole eesti keel või et õpilased ei ole rahvuskuuluvuselt eestlased, ei muuda munitsipaalkooli vähemusrahvuse õppeasutuseks. Eesti Vabariigi põhiseadus ise vähemusrahvuse õppeasutuse ega ka vähemusrahvuse mõistet ei ava. Vähemusrahvuse legaaldefinitsioon on aga vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse (edaspidi VRKAS) §-s 1 ning vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni ratifitseerimise seaduses, mille kohaselt käsitatakse vähemusrahvusena Eesti kodanikke, kes elavad Eesti territooriumil, omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga, erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest ning on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-12-422 koostatud kohtuotsuses muu hulgas märkinud, et seadusandjal on võimalus sisustada põhiseaduses kasutatud mõisteid, arvestades põhiseaduse autonoomse tõlgendamise nõuet. Kuna põhiseadusest ei tulene riigile või kohalikule omavalitsusele kohustust asutada ja pidada üleval vähemusrahvuse õppeasutusi ning Eesti Vabariigi põhiseaduse § 50 sätestab vähemusrahvuste õiguse „luua rahvuskultuuri huvides omavalitsusasutusi vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduses sätestatud tingimustel ja korras“, ei kitsenda ringkonnakohtu arvates VRKAS §-st 4, § 5 lõikest 1, § 24 punktist 1 ja §-st 25 tulenev vähemusrahvuse õppeasutuse määratlus põhiseaduses kasutatud mõistet. Seega ei ole põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõige 3 vastuolus ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõike 4 teise lausega. VRKAS §-s 4 on sätestatud vähemusrahvusesse kuuluva isiku õigused, mille hulgas on esimesena nimetatud õigus moodustada ja toetada rahvuslikke kultuuri- ja haridusasutusi ning usukogudusi. Emakeelse õppe korraldamine on VRKAS § 5 lõike 1 kohaselt üheks vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse põhieesmärgiks. Rahvuskeelsete või rahvuskultuuri süvaõppega õppeasutuste (koolieelsete lasteasutuste ja koolide) puhul on VRKAS § 24 punkti 1 kohaselt tegemist kultuuriomavalitsusasutustega. VRKAS §-s 25 sätestatakse sõnaselgelt, et vähemusrahvuse kooli (klassi) avamine ja selle töö korraldamine toimub erakooliseadusega sätestatud korras. Eelviidatud normid sisustavad Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõike 4 teises lauses kasutatud vähemusrahvuse õppeasutuse mõiste – tegemist on vähemusrahvuse liikmete endi moodustatud ja peetava eraõigusliku õppeasutusega, mille avamine ja töö korraldamine toimub vastavalt erakooliseadusele. Haabersti Vene Gümnaasium sellele määratlusele ei vasta. Seega ei ole tegemist vähemusrahvuse õppeasutusega ning juba seetõttu ei saa Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõike 4 teisest lausest talle või seal õppivatele õpilastele või nende vanematele tuleneda mingisuguseid õigusi. Avalik võim on täitnud talle Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõike 4 teisest lausest tulenevad kohustused sellega, et on VRKAS-is sõnaselgelt sätestanud vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võimaluse moodustada koole, kus õpe toimub vähemusrahvuse keeles. Avalikul võimul ei ole aga kohustust selliseid koole ise moodustada ega pidada ning vähemusrahvusesse kuuluvatel isikutel ei ole õigust avalikult võimult seda nõuda. 2.5. Koolide hoolekogude arengukavade arutamisel väljendatud tahe korraldada õppetööd vene keeles Tallinna Linnavolikogu 19. juuni 2012. a otsuse nr 104 seletuskirja teisel leheküljel on toodud taotluse esitamise ühe kaalutlusena, et koolide arengukavade arutamisel on koolide hoolekogud avaldanud tahet korraldada õppetööd gümnaasiumis vene keeles. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 67 lõike 1 kohaselt koostatakse kooli järjepideva arengu tagamiseks kooli arengukava. Arengukava koostatakse vähemalt kolmeks aastaks. Arengukavas määratakse: 1) kooliarenduse põhisuunad ja -valdkonnad, sealhulgas turvalisuse tagamine koolis; 2) õpetajate täienduskoolituskava; 3) eesti õppekeelest erineva õppekeelega põhikooli puhul meetmed, mida rakendatakse, et tagada õpilastele võimalus keskhariduse tasemel õpingute jätkamiseks eesti keeles; 4) tegevuskava. Haabersti Vene Gümnaasiumil on kehtiv arengukava aastateks 2012–2016, mis on kinnitatud Tallinna Haridusameti juhataja 28. novembri 2011. a käskkirjaga nr 1-2/526 ning on kättesaadav veebilehelt http://hvg.tln.edu.ee/site/sites/default/files/docs/arengukava_2012-2016.pdf. Arengukava koosneb sissejuhatusest ning kuuest peatükist: õppeasutuse üldandmed ja hetkeseisu kirjeldus; visioon, missioon, põhiväärtused; tegevusvaldkonnad ja sisehindamise tulemused; Haabersti Vene Gümnaasiumi õpetajate täienduskoolituskava; eesmärgid ja tegevused; arengukava uuendamise kord. Esimese peatüki (õppeasutuse üldandmed ja hetkeseisu kirjeldus) kohaselt avati 1. septembril 2011. a täieliku keelekümbluse klass, kus õppetöö 1. klassis ja 2. klassi I poolaastal toimub 100-protsendiliselt eesti keeles, 2. klassi II poolaastast algab vene keele õpe ja 3. klassist ka venekeelne aineõpe. Venekeelne plokk kasvab järk-järgult 30–40 protsendini õppemahust 5. klassini ja jääb sellise tasemeni põhikooli lõpuni. 10.–12. klassis õpetatakse eesti keeles eesti kirjandust, Eesti ajalugu, ühiskonnaõpetust, kunstiõpetust, muusikat, geograafiat, majandust ja kehalist kasvatust. Kool otsib võimalusi pedagoogilise personali eesti keele oskuse parendamiseks. Arengukava alapeatükis 3.5 „Õppe- ja kasvatusprotsessi hetkeolukord” on märgitud, et üleminek eestikeelsele aineõppele on toimunud järjekindlalt kõigi kooliastmete tasemel ning et ettevalmistus algab juba algkoolis, kus töötavad eestikeelsed huviringid. Alates 2010. aastast tegutsevad edukalt keelekümblusklassid. Eesmärgina on püstitatud samas alapeatükis välja töötada meetmed, mille rakendamisel tagatakse õpilastele võimalus keskhariduse tasemel õpingute jätkamiseks eesti keeles. Lisaks on eesmärgiks seatud laiendada eesti keele õppimise võimalusi huviringide ja valikainetega; alustada ettevalmistust eestikeelseks aineõppeks esimesest klassist; tagada eesti keeles õpetatavate ainete kõrge kvaliteet, kaasata õppetöösse ainult kvalifitseeritud õpetajaid ning toetada, laiendada ja tõhustada keelekümblussüsteemi. Arengukava viiendast peatükist nähtuvad kooli eesmärgid ja tegevused aastatel 2012–2014. Õppe- ja kasvatusprotsessi osas on toodud välja järgmine: gümnaasiumiastmel osalisele eestikeelsele aineõppele ülemineku jätkamine kuni 60 protsenti õppetöö mahust; mitmekeelse õppekeskkonna väärtustamine; varase keelekümbluse programmi baasil klasside avamine; lõimitud aine- ja keeleõppe (edaspidi LAK) metoodika kasutamise laiendamine aineõppes: loodusõpetus, inimeseõpetus, kehaline kasvatus, muusika; eestikeelse aineõppe kvaliteedi seire; eestikeelse aineõppe tulemustega rahulolu uurimine õpilaste ja lastevanemate seas jne. Kooli hoolekogu ettepanek Tallinna Linnavolikogule põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikes 3 sätestatud küsimuses pidi lähtuma kehtivast arengukavast. Asjaolu, et hoolekogu liikmed on avaldanud arengukava kinnitamise eel arvamust (põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 67 lõikest 2 tulenevalt on kooli hoolekogul õigus esitada arvamus kooli arengukava kohta enne selle kinnitamist), et õppetööd võiks Haabersti Vene Gümnaasiumi gümnaasiumiastmes korraldada vene keeles, ei ole praegusel juhul määrav argument. Seega nähtub eelnevast, et kooli hoolekogu on arengukava heaks kiitnud, millest saab järeldada, et ta on nõustunud selle sisuga. Vaatamata sellele ei ole Tallinna Linnavolikogule ettepanekut esitades arengukavast (sisuliselt ka enda varasemast tahteavaldusest) lähtutud, kuigi seadus seda üheselt nõuab. 2.6. Soov õpetada riigikeelt väljakujunenud õppemeetodite järgi ning kogenud pedagoogide käe all Tallinna Linnavolikogu 19. juuni 2012. a otsuse nr 104 seletuskirja teisel leheküljel on toodud taotluse esitamise ühe kaalutlusena, et riigikeelt soovitakse õpetada väljakujunenud õppemeetodite järgi ning kogenud pedagoogide käe all, tagades niimoodi hea lõpptulemuse. Eesti õppekeelele üleminek on seaduse kohaselt nõutav juba pea kaks aastakümmet. Haabersti Vene Gümnaasiumi põhikooli- ja gümnaasiumiastmes õpetatakse juba aastaid erinevaid õppeaineid eesti keeles ning eesti keeles õpetatavate ainete arvu on plaanis kooli arengukava kohaselt järgmistel õppeaastatel ka veidi suurendada. Sellega jõuab Haabersti Vene Gümnaasium gümnaasiumiastme puhul lähedale põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikes 1 sätestatud protsendimäärale (60 protsenti õppest eesti keeles). Seega ei ole kuidagi takistatud kooli soov õpetada koolis riigikeelt väljakujunenud õppemeetodite järgi ning kogenud pedagoogide käe all. Vastavalt keeleseaduse § 23 lõikele 1 peab kohaliku omavalitsuse asutuse töötaja oskama ja kasutama eesti keelt tasemel, mis on vajalik teenistuskohustuste või tööülesannete täitmiseks. Eesti keele oskust hinnatakse eesti keele tasemeeksamil. Keeleseaduse § 26 lõike 3 kohaselt ei pea eesti keele tasemeeksamit sooritama isikud, kes on omandanud hariduse eesti keeles vähemalt ühel järgmistest tasemetest – põhiharidus, üldkeskharidus, põhihariduse baasil kutsekeskharidus, põhihariduse baasil keskeriharidus, kõrgharidus. Enne 1. juulit 2008. a väljaantud eesti keele tasemetunnistused loetakse keeleseaduse § 39 lõikest 1 tulenevalt vastavaks järgmiselt: algtaseme keeleoskuse tunnistus eesti keele B1-taseme tunnistusele; kesktaseme keeleoskuse tunnistus eesti keele B2-taseme tunnistusele; kõrgtaseme keeleoskuse tunnistus eesti keele C1-taseme tunnistusele. Vabariigi Valitsuse 20. juuni 2011. a määruse nr 84 „Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded“ § 9 punkti 7 kohaselt nõutakse eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õpetajatelt ja õppejõududelt vähemalt C1-tasemel eesti keele oskust. Eesti keeles õpetamise nõuded täitnud õpetajad jagunevad kolme rühma: 1) õpetajad, kelle emakeel on eesti keel; 2) õpetajad, kes on tasemehariduse omandanud eesti keeles; 3) õpetajad, kes on omandanud eesti keele oskuse C1-tasemel (teinud tasemeeksami). Eesti Hariduse Infosüsteemi (edaspidi EHIS) andmetel (21. jaanuari 2013. a väljavõte, mis kajastab 10. novembri 2012. a seisu – kontrollitud andmed) töötab Haabersti Vene Gümnaasiumi gümnaasiumiastmes kümme õpetajat, kellel on täidetud Vabariigi Valitsuse 20. juuni 2011. a määruse nr 84 § 9 punktis 7 sätestatud nõue. EHISe andmetel on eesti keele C1-taseme tunnistus väljastatud viiele õpetajale, kolme õpetaja emakeel on eesti keel ning kaks õpetajat on tasemehariduse omandanud eesti keeles. Kuna gümnaasiumis õpetab kokku 22 õpetajat, siis tähendab see, et 45 protsenti gümnaasiumiastme õpetajatest on eesti keeles õpetamise nõude täitnud. EHIS on riiklik register, mis koondab haridussüsteemi puudutavaid andmeid ja mille õpetajate ja õppejõudude alamregistri andmed võimaldavad muu hulgas tagada õpetajate kutse-, eri- ja ametialase ettevalmistuse ja täiendamise võimaluste sihipärasemaks muutmist, õpetajate koolitusvajaduse ja õpetajate kvalifikatsiooni prognoosimist. 2.7. Arvamus, et eestikeelsele aineõppele üleminek ei taga hariduse kvaliteeti ja mõjutab vilistlaste edasist edukust ja konkurentsivõimet Tallinna Linnavolikogu 19. juuni 2012. a otsuse nr 104 seletuskirja teisel leheküljel on toodud taotluse esitamise ühe kaalutlusena, et eestikeelsele aineõppele üleminek ei taga hariduse kvaliteeti ning see mõjutab edasist edukust ja konkurentsivõimet. Võib nõustuda, et eestikeelsele aineõppele üleminek tõepoolest mõjutab vilistlaste edasist edukust ja konkurentsivõimet ning teeb seda positiivses suunas. Mitmed uuringud ja küsitlused on näidanud, et eesti keelt hästi oskavad noored venelased on nii tööturul kui ka edasiõppimisel selgelt eelisseisus võrreldes samaealiste eestlastega. Erinevad sotsioloogid on pigem rõhutanud eestlaste vajadust õppida enam vene keelt, kuna selle oskus tagab olulise konkurentsieelise nende isikute ees, kes vene keelt ei oska. Eestikeelsele aineõppele üleminek ei taga Tallinna Linnavolikogu hinnangul hariduse kvaliteeti, kuna õpilasel kaob huvi õppimise vastu ning õppeainete eesti keeles õppimisel kulub palju aega eesti keelele, mitte aga konkreetsele õppeainele. Selle väitega ei saa nõustuda. Kooli pidaja kohustus on tagada, et põhikooli lõpetaja oskaks eesti keelt määral, mis võimaldab tal edasi õppida gümnaasiumis. Sellega tuleb muu hulgas arvestada ka kohaliku omavalitsuse volikogudel, kes annavad põhikoolidele loa õppe läbiviimiseks võõrkeeles. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõige 4 sätestab, et koolis või klassis, kus õppekeel ei ole eesti keel, on eesti keele õpe 1. klassist alates kohustuslik. Kool tagab niisuguses koolis või klassis eesti keele õppe korraldamise tasemel, mis võimaldab põhikooli lõpetajatel jätkata õpinguid eesti õppekeelega õppeasutuses. Juba 1993. aastal vastuvõetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõige 2 nägi ette regulatsiooni, et koolis või klassis, kus õpe ei toimu eesti keeles, on eesti keele õpe 3. klassist alates kohustuslik. 1999. aastal muudeti nimetatud seadust ja sätestati eesti keele õppe kohustuslikkus alates 1. klassist. Seega on praegu gümnaasiumis õppivad õpilased ning gümnaasiumisse astuvad õpilased õppinud eesti keelt alates 1. klassist. Tulenevalt eelöeldust on Vabariigi Valitsuse hinnangul hariduspoliitiliselt eeldused tagatud, et põhikoolis pööratakse eesti keele õppele olulist tähelepanu ning tagatakse õpilaste hea keeleoskus juba põhikooli lõpuks. Gümnaasiumis eestikeelsele õppele ülemineku ettevalmistustes (nt õpetajate täienduskoolitustes) on toetutud keelekümblusprogrammide rakendamise põhimõtetele ning nii välismaal kui ka Eestis tehtud uuringutele. Õpilaste keelelist ja akadeemilist toimetulekut emakeelest erinevas õppes (keelekümbluses) on uuritud kõikides riikides, kus programm on rakendunud (nt Kanada, Soome), sealhulgas ka Eestis. Kõigi uuringute tulemused näitavad, et õpilaste ainealased õpitulemused on võimetekohased ja vastavad riikliku õppekava õpieesmärkidele. Uuringute tulemused näitavad ka seda, et mida hiljem teises keeles õpinguid alustatakse, seda suurem on tõenäosus, et õpilased tajuvad õppekoormuse kasvu või õppekoormus teatud perioodi jooksul ka kasvab reaalselt, kuid asjakohase metoodika rakendamisel ei sõltu õpitulemuste saavutamine õppekeelest (Sau-Ek 2011; Sau-Ek 2008; Asser. H 2005). Asjakohaseks metoodikaks eestikeelse õppe läbiviimiseks gümnaasiumiastmes on kindlasti LAK-metoodika, mille üht vormi – keelekümblust – on Eestis edukalt rakendatud alates 1990-ndate aastate lõpust. Keelekümblusõpilasi on nii Tartu Ülikooli kui ka Tallinna Ülikooli uurimisrühmad uurinud programmi algusest peale ning tuvastanud, et õpilased ei kaota midagi oma emakeelest, omandavad väga hea eesti keele ning nende aineteadmised vastavad täiesti riiklikule õppekavale ning on võrdsed kontrollgruppidena uuritud nii vene kui ka eesti õppekeelega tavaklasside õpilaste teadmistega. LAK-õppe puhul lähtutakse õpilase keeleoskuse tasemest ning õpetaja ehitab õppeprotsessi üles vastavalt õpilaste keeleoskusele, liikudes selle arenedes keerulisemale keelekasutusele. Ainet edastades kasutab õpetaja palju näitlikku materjali ning aktiivõppemeetodeid, kus õppijat suunatakse keelt kasutama, ning seostab õpitava õpilaste seniste teadmistega ainest ja selle seosest õpilastega. Õpetajad on metoodiliselt ette valmistatud, et tuua käsitletavas välja olulisim, nii et õpilased omandaksid kõik olulise ja samas jäetaks kõrvale ebaoluline ja liigne info, mida tavalises õppeprotsessis sageli ehk liigagi palju on. Võimaluse korral kasutatakse erinevaid praktilisi ja loovtöö harjutusi ning arendatakse õppeprotsessi käigus õpilaste õpioskusi. Õppekava ülesehitusel on oluline roll nii keelelisel kui ka ainealasel lõimimisel: ühelt poolt on igal tunnil (see on oluline ka emakeelse õppe puhul tavalises õppes) keeleline eesmärk – ka matemaatika õpetaja peaks alati pöörama tähelepanu korrektsele keelekasutusele, olgu see emakeelne või võõrkeelne tund, nii eesti kui ka vene õppekeelega koolis. Teiselt poolt kasutatakse palju ainete omavahelist lõimimist, mis lihtsustab õpilasel nii ainealaste kui ka keeleliste seoste loomist ning toetab keelelist ühtlast ning valutut arengut. Sellise õppeprotsessi ülesehitamisel teevad õpetajad omavahel palju koostööd ning seeläbi tagatakse turvaline õpikeskkond ning õpilase keeleline ja ainealane toetamine läbi mitmete ainete. Oluline on õpilases turvatunde ja eduelamuse tekitamine, seega ei ole keelevead algusetapis olulised ja õpetaja juhib neile tähelepanu õigeid variante tagasi peegeldades, mitte karme hinnanguid andes ja eksimusi rõhutades. Oluline on toetada õpilaste motivatsiooni ja positiivset suhtumist õppimisse. Kogemused näitavad, et teises keeles õpe on raske esimese poole aasta jooksul – seejärel õpilaste keeletase ühtlustub ja õppetöö muutub sujuvaks. Seega on õpilase jaoks lihtsam, kui õpitakse mitut ainet eesti keeles ja need toetavad üksteist. Kui õpe toimub väga väheses mahus eesti keeles, siis ei ole õpilasel piisavat keeletuge. Seda, et teises keeles õppimine ei halvenda ainealaste teadmiste omandamist, kinnitavad ka nende koolide riigieksamite tulemused, kus kahes keeles aineõpet on rakendatud kümme või enam aastat. Sellisteks koolideks on näiteks Tallinna Humanitaargümnaasium ja Tartu Annelinna Gümnaasium. Viimaste aastate riigieksamite keskmise tulemuse järgi kuuluvad mõlema kooli õpilased Eesti edukaimate hulka. Tallinna Humanitaargümnaasiumi õpilaste riigieksamite tulemused on paremad sama piirkonna vene õppekeelega koolide õpilaste keskmistest õpitulemustest. Tartu Annelinna Gümnaasiumi õpilaste keskmine hinne oli 2010. aastal Eesti 20 parema hulgas. Siinkohal tuleb rõhutada, et eelnimetatud koolid on erinevad ka õpilaste vastuvõtmise poolest. Kui Tallinna Humanitaargümnaasiumi gümnaasiumiastmesse saamiseks on vaja läbida konkurss – seega võib siin edukate tulemuste puhul viidata sellele, et tegemist on keskmisest võimekamate õpilastega –, siis Tartu Annelinna Gümnaasium on täiesti tavaline munitsipaalkool, kes võtab vastu väga erinevate õpitulemustega õpilasi ning vastuvõtu aluseks on peamiselt õpilase sooviavaldus selles koolis õppida. Vene gümnaasiumides eesti õppekeelele ülemineku eesmärgiks on eesti keele kaitse ning eesti keelt oskavate ja rääkivate inimeste arvu suurendamine vene keelt emakeelena rääkivate inimeste hulgas. Seisukohta, et iga riik on suveräänne võtmaks keelenõuete kehtestamisel arvesse ajaloolisi ja ka poliitilisi kaalutlusi, on Euroopa Inimõiguste Kohus väljendanud oma 9. aprilli 2002. a otsuses Läti parlamendi töökeele küsimuses (Podkolzina vs. Latvia). Samuti on Euroopa Kohus tunnustanud liikmesriigi õigust oma riigikeeleks oleva rahvuskeele kaitsele rahvusliku identiteedi säilitamise ja arendamise nimel (Euroopa Kohtu 28. novembri 1989. a otsus asjas C-379/87 Groener vs. Minister for Education and City of Dublin). Iga ühiskond vajab normaalseks toimimiseks ühiskonnaliikmete vahelist suhtlemist ja sotsiaalset sidusust, mille oluliseks eelduseks on ühine suhtluskeel. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 6 tulenevalt on Eesti ühiskonnas selliseks keeleks eesti keel. Seetõttu peab riik edendama eesti keele kasutamist ka avaliku võimu teostamisega vahetult mitteseotud ühiskonnaelu valdkondades, nagu äris, kultuuris, hariduses, ajakirjanduses jms. Selle eesmärgiga on põhjendatud ka piirangute seadmine võõrkeelte kasutamisele nendes ühiskonnaelu valdkondades, et tõkestada vastupidiseid tendentse. Kuigi Eesti Vabariigi põhiseaduse §-d 49 ja 50 rõhutavad vajadust arvestada ka igaühe õigusega oma rahvuslikule identiteedile ning vähemusrahvuste kultuurialaste õigustega, mis eeldavad samasse vähemusrahvusesse kuuluvate isikute võimalust kasutada omavahelises suhtlemises oma emakeelt, rõhutatakse seaduse kommenteeritud väljaandes („Eesti Vabariigi põhiseadus – kommenteeritud väljaanne”, kirjastus Juura 2008) selgelt, et eesti keel peab kujunema erinevate rahvuste esindajate vahelise suhtlemise keeleks Eestis. Selleks et Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatut tagada, on vaja osata eesti keelt ning kõige lihtsam moodus igal noorel inimesel seda omandada on eestikeelse tasemehariduse kaudu. 2.8. Arvamus, et eestikeelsele aineõppele üleminek ei võimalda kvaliteetselt täita kooli missiooni vene keele, kultuuri ja ajaloo säilitamisel Tallinna Linnavolikogu 19. juuni 2012. a otsuse nr 104 seletuskirja teisel leheküljel on toodud taotluse esitamise ühe kaalutlusena, et eestikeelsele aineõppele üleminek ei võimalda kvaliteetselt täita kooli missiooni vene keele, kultuuri ja ajaloo säilitamisel, mis omakorda tekitab kahju Eesti multikultuursele ühiskonnale. Statistikaameti andmetel moodustasid 1. jaanuari 2012. a seisuga vene rahvusest elanikud 36,2 protsenti Tallinna linna elanike koguarvust. Seega olid venelased suuruselt teine rahvusgrupp, jäädes alla vaid eestlastele (keda oli 55,5 protsenti elanike koguarvust). Sellest võib selgelt järeldada, et vene keel Tallinna linnas seoses gümnaasiumide eestikeelsele õppele üleminekuga elanikevahelises suhtluses ei hääbu ning seni oma kodudes, tänaval ja muudes avalikes kohtades vene keeles suhelnud õpilased jätkavad oma emakeeles suhtlemist ka edaspidi. Lisaks sellele võimaldavad õigusaktid vähemusrahvuste erakoolide moodustamist, olgu siis tegemist arvuka või väikesearvulise rahvusvähemusega. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 1 kohaselt loetakse kooli või klassi õppekeeleks keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 protsenti riiklikes õppekavades määratud väikseimast lubatud õppe koormusest. Seega kuni 40 protsendi ulatuses ei ole ka eesti õppekeelega gümnaasiumides takistatud õppetöö mõnes muus keeles. Õpilaste rahvusliku identiteedi säilitamiseks on võimalik kooli õppekava täiendada konkreetse rahvusvähemuse kultuuri, ajalugu vm tutvustava ainekursusega. 2.9. Koolide probleem leida riigikeelt C1-tasemel valdavaid aineõpetajaid Tallinna Linnavolikogu 19. juuni 2012. a otsuse nr 104 seletuskirja teisel leheküljel on toodud taotluse esitamise ühe kaalutlusena, et koolidel on suur probleem leida riigikeelt C1-tasemel valdavaid kogenud aineõpetajaid, kes soovivad vene keelt emakeelena kõnelevaid gümnaasiumiõpilasi õpetada, ja et see probleem on jäetud tähelepanuta. Vabariigi Valitsus leiab, et õpetajate ametikohtade täitmist saab olulisel määral mõjutada kooli pidaja, arvestades järgmist: 1) gümnaasiumivõrgu korrastamine – Haridus- ja Teadusministeeriumi veebilehel oleva „Gümnaasiumivõrgu korrastamise lähtealuste“ www.hm.ee/index.php?0512779 alusel peavad Haridus- ja Teadusministeeriumi väljatöötatud gümnaasiumivõrgu korrastamise põhimõtete kohaselt olema Eestis ainult tugevad gümnaasiumid. See tähendab, et gümnaasiumides on: 1) õpilastel võimalus leida edasise haridusteega seotud huvi- ja võimetekohane õppevaldkond, võimalus valida mitme omavahel selgelt eristuva õppesuuna ja erinevate valikainete vahel; 2) kvalifitseeritud õpetajaskond, kel on võimalus töötada täiskoormusega soodsas arengukeskkonnas; 3) kaasaegne õpikeskkond, milleks riik taotleb Euroopa Liidu tõukefondidest järgmise programmiperioodi (2014–2020) vahendeid. Nende tingimuste täitmiseks peab gümnaasiumiastmes olema vähemalt kolm paralleelklassi ehk arvestuslikult 252 õpilast. Suuremates linnades (Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas) on otstarbekas vähemalt viis paralleelklassi ehk arvestuslikult 540 õpilast gümnaasiumis, sest see annab rohkem valikuvõimalusi ja suuremat ökonoomsust kooli pidajale. Kui vaadata lähemalt nende nelja Tallinna kooli õpilaste arvu 2012/2013. õppeaastal (EHISe andmed 5. veebruari 2013. a seisuga), siis nähtub, et Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi gümnaasiumiastmes õpib 150 õpilast (neist 10. klassis 50, 11. klassis 51 ja 12. klassis 49 õpilast); Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi gümnaasiumiastmes 115 õpilast (neist 10. klassis 39, 11. klassis 32 ja 12. klassis 44 õpilast); Tallinna Tõnismäe Reaalkooli gümnaasiumiastmes 156 õpilast (neist 10. klassis 37, 11. klassis 55 ja 12. klassis 64 õpilast) ja Haabersti Vene Gümnaasiumi gümnaasiumiastmes 79 õpilast (neist 10. klassis 29, 11. klassis 32 ja 12. klassis 18 õpilast). Seega on kõigi nimetatud koolide õpilaste arv oluliselt (4–7 korda) väiksem, kui oleks gümnaasiumis mõistlik gümnaasiumivõrgu korrastamise põhimõtete kohaselt. Kõigi nelja nimetatud kooli gümnaasiumiastme õpilaste arv kokku on 500 õpilast ehk vaevu ühe mõistliku gümnaasiumi jagu. Gümnaasiumivõrgu korrastamata jätmine ongi loonud olukorra, kus paljudes gümnaasiumides õpetavad õpetajad korraga väga väikest õpilaste rühma ning kooli pidaja peab leidma kõikidesse koolidesse palju õpetajaid ja samal ajal ka tagama vajalikud tööjõukulud (kuna õpetajate töötasu ei ole otseselt seotud õpetatavate arvuga); 2) olemasoleva personali optimaalne rakendamine – EHISe andmete kohaselt (21. jaanuari 2013. a väljavõte, mis kajastab 10. novembri 2012. a seisu) töötab Haabersti Vene Gümnaasiumis 43 õpetajast vaid 14 õpetajat täiskoormuse või sellele lähedase (vähemalt 0,95) koormusega. See tähendab, et 29 õpetajat (umbes 67 protsenti õpetajatest) töötavad osalise koormusega. See näitab, et kooli õpetajate koosseisu kinnitamine ei ole toimunud mõistlikult, kuna võimalus oleks olulisel määral vähendada õpetajate arvu, tagades seejuures tööle jääjatele suurema koormuse ja suurema töötasu; 3) vabade õpetaja ametikohtade täitmine – käesoleva taotluse menetlemise käigus edastati järelepärimised tööpakkumiste infoportaalidele CV Keskus ja CV Online, haridusasutuste tööpakkumisi kajastavatele veebilehtedele Haridusportaal, Koolielu ja Õpetajate Leht eesmärgiga saada teada, kas ja kui aktiivselt Tallinna Haridusamet ja Tallinna Linnavalitsus on õpetajaid koolidesse otsinud. Vaid Õpetajate Leht on eelmise kalendriaasta (s.o 2012. aasta) jooksul ühe korra – 5. aprillil 2012. a avaldanud Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi õpetajate ametikohtade täitmiseks töökuulutuse (otsiti eesti keele võõrkeelena õpetajat, inglise keele õpetajat, prantsuse keele õpetajat ja loodusõpetuse õpetajat (õppekeel eesti keel)). Haabersti Vene Gümnaasiumi mõne õpetaja ametikoha täitmiseks ei ole töökuulutust avaldatud. Positiivse asjaoluna saab märkida, et EHISe andmete kohaselt (21. jaanuari 2013. a väljavõte, mis kajastab 10. novembri 2012. a seisu) on Haabersti Vene Gümnaasiumi asunud tööle viis isikut, kes on aastatel 2009–2011 lõpetanud hariduse valdkonna ehk õpetajakoolituse ja kasvatusteaduste õppesuuna (neist vaid üks on asunud tööle gümnaasiumiastmesse, õpetades eesti keeles kunstiõpetust). Seega on kooli õpilasi õpetama asunud ka värskelt õpetajakoolituse lõpetanud isikud, kes on võimelised eesti keeles õpetama. Eelnevalt viidatud Vabariigi Valitsuse 20. juuni 2011. a määruse nr 84 § 8 punkti 6 kohaselt peab nende õpetajate keeleoskustase, kes eesti keeles ei õpeta, vastama B2-tasemele. Seega peaks õpetaja tõstma oma keeleoskustaset vaid järgmisele tasemele ehk läbima ühe astme. Eelnevast tulenevalt ei ole vajadust rääkida ainult uute C1-tasemel eesti keelt oskavate pedagoogide leidmisest, vaid saab ka olemasolevate pedagoogide eesti keele oskuse taset tõsta. 2.10. Õpilaste valmisolek eestikeelseks aineõppeks Vabariigi Valitsus analüüsis käesoleva korralduse andmisel täiendavalt gümnaasiumiõpilaste eestikeelseks aineõppeks valmisolekuga seonduvat. Haridus- ja teadusministri 17. septembri 2010. a määruse nr 59 „Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise ja läbiviimise ning eksamitööde koostamise, hindamise ja säilitamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord“ § 17 lõige 6 sätestab põhikooli lõpetamise kohta, et eesti keele teise keelena eksami edukal sooritamisel (vähemalt 60 protsenti maksimaalsest tulemusest) väljastatakse isikule eksameid korraldava asutuse poolt eesti keele B1-taseme tunnistus. Keeleseaduse lisa 1 kohaselt mõistab B1-tasemel keelekasutaja kõike olulist endale tuttaval teemal, nagu töö, kool ja vaba aeg, saab enamasti hakkama välisriigis, kus vastavat keelt räägitakse, oskab koostada lihtsat teksti tuttaval või enda jaoks huvipakkuval teemal, oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada-selgitada oma seisukohti ja plaane. Õppijana peab B1-tasemel keelekasutaja olema võimeline mõistma õpetaja antud juhiseid, esitama küsimusi aine kohta, aru saama (põhi-, kesk-)kooli puudutavast suulisest ja kirjalikust infost, küsima infot kooli kohta nii vahetult suheldes kui ka telefonitsi või kirjalikult, valdama koolis väljakujunenud tervitusi või keelelisi formaalsusi (vt Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse poolt 2008. aastal väljaantud „Iseseisev keelekasutaja”, lk 66). Väljavõtteid B1-taseme asjatundlikkuse kirjeldusest: 1) kuulamine – mõistab igapäevaelus (tööl, koolis, vabal ajal) regulaarselt korduvate teemade peamist mõtet ja olulisemaid üksikasju, suudab järgida üksikasjalikke juhiseid (vt „Iseseisev keelekasutaja”, lk 32); 2) lugemine – saab rahuldavalt aru otsesõnalistest faktipõhistest tekstidest; on võimeline mõistma ka pikemate tekstide peamist mõtet ja otsima neist konkreetset infot, kui teema on talle oluline või tuttav (vt „Iseseisev keelekasutaja”, lk 34); 3) rääkimine – tuleb lihtsat keelt kasutades toime enamikus praktilistes olukordades, nagu info küsimine, selgituse palumine, oma arvamuse avaldamine, ettepanekute tegemine; oskab esitada võrdlemisi ladusaid, kuid üldsõnalisi kirjeldusi oma huvivaldkonna teemade piires; on võimeline lihtsaid keelevahendeid kasutades kirjeldama, analüüsima ja võrdlema ka ebatavalisi sündmusi ja nähtusi (vt „Iseseisev keelekasutaja”, lk 141); 4) kirjutamine – oskab kirjutada lühikesi tüüpvormis ettekandeid, kus esitab tavapärast faktiteavet või põhjendab toiminguid (vt „Iseseisev keelekasutaja”, lk 133). Samuti võib näite tuua Soome põhikooli riiklikust õppekavast: immigrantõpilased, rahvusvähemuse õpilased, kes õpivad soome keelt teise keelena, õppides soomekeelses koolis, peavad saavutama põhikooli lõpuks B1.1–B1.2 keeleoskuse taseme. Gümnaasiumiastmes õppimisel on kahtlemata jätkuvalt vajadus toetada õpilast keeleliselt, kasutades vastavaid metoodilisi võtteid ja õpetamismetoodikat. Sellele on õpetajate täienduskoolitustes ka tähelepanu pööratud. Haabersti Vene Gümnaasiumi õpilaste põhikooli lõputunnistusele kantava eesti keele teise keelena keskmine hinne on kõrge – 2011. aastal 3,78 ja 2012. aastal 4,07. See näitab selgelt, et väga suure osa õpilaste eesti keele oskuse tase on oluliselt kõrgem B1-tasemest ehk kohustuslikust tasemest, mille õpilane peab põhikooli lõpuks saavutama. Õpilaste valmisolekut on praktiliselt võimatu üldistada, kuna see on personaalne ja tihedalt seotud sellega, milline on olnud senine kokkupuude eesti keelega. Õpilased on väga erineva tasemega ja seda mitte ainult eesti keeles, vaid ka üldiste teadmiste poolest. Positiivne on see, et toimub õpilaste vahetus eesti õppekeelega kooliga – Nõmme Gümnaasiumiga. Kui aga pöörata tähelepanu kahe viimase õppeaasta põhikooli eesti keele lõpueksami tulemustele ja kooli pakutavatele erinevatele tegevustele, saab väita, et vähemalt 60 protsendi kursuste eesti keeles õpetamine ei käi praegu 10. klassis õppivatele õpilastele üle jõu. Õpilastel on eesti keeles õppimiseks piisav varasem kokkupuude (õpilased on õppinud eesti keelt alates 1. klassist ja õppinud osa aineid eesti keeles ka põhikoolis) ja vajalik tase. 2.11. Kokkuvõte Õigusaktid nägid juba 2007. aastal üheselt ette, et 2011/2012. õppeaastast alates peavad koolid hakkama 10. klassi õpilasi gümnaasiumiastme jooksul 60 protsendi ulatuses eesti keeles õpetama. Seega on kooli pidajale ja koolile antud piisavalt pikk üleminekuaeg, et nad saaksid astuda vajalikke samme eestikeelsele aineõppele üleminekuks. Erinevad keelekümbluse uuringud (valimis ka Tallinna koolid) näitavad selgelt, et teadmiste omandamist õppekeel ei mõjuta, kui on tagatud kvaliteetne õpe ning õpilasi toetava metoodika kasutamine. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest tuleneb nõue, et gümnaasiumiastmes toimub õppetöö eesti keeles. Vabariigi Valitsus võib kaalukatel põhjustel muukeelseks õppeks loa anda. Vabariigi Valitsus on Tallinna Linnavolikogu kaalutlusi hinnanud ja leiab, et kaalukaid põhjusi loa andmiseks ei ole. Otsuse seletuskiri kolmel leheküljel sisaldab suures osas vaid viiteid erinevate koolide lastevanemate koosolekute toimumise ja koolide hoolekogude otsuste vastuvõtmise ajale, seejärel otsuste Tallinna Linnavolikogule edastamise ajale ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse asjakohastele paragrahvidele, mis loa andmist reguleerivad. Samuti on seletuskirja lisatud seitse kaalutlust, millel Tallinna Linnavolikogu otsus põhineb. Nendel on Vabariigi Valitsus käesoleva korralduse punktides 2.3–2.9 ka lähemalt peatunud ning esitanud nende kohta oma vastuargumendid ja kaalutlused. Käesoleva korralduse punktidest 2.3–2.9 nähtub, et Haabersti Vene Gümnaasium on teinud pingutusi, et kooli õpilased eesti keelt oskaksid ja et gümnaasiumiastmes toimuks vähemalt 60 protsendi ulatuses õppetöö eesti keeles. Vabariigi Valitsus ei ole haldusmenetluse käigus tuvastanud ühtegi asjaolu, mis takistaks nimetatud koolis praegu 10. klassis õppivatele õpilastele õpetada gümnaasiumiastmes vähemalt 60 protsendi ulatuses kursusi eesti keeles. Koolil on oluliselt kasutamata juba praegu nende õpetajate reserv, kes on täitnud eesti keeles õpetamise nõude. Samuti nähtub eelnevast selgelt, et ka õpilaste eesti keele oskuse tase on keskmisest oluliselt kõrgem. Lisaks sellele nähtuvad kooli arengukavast selged sammud eestikeelsele õppele üleminekuks ja õpilaste eesti keele oskuse parandamiseks. Kool on selgelt teadvustanud eesti keele ja kultuuri õppimise vajadust ja peab riigi poolt ettepandu täitmist reaalseks. 3. OTSUS Tulenevalt eeltoodust ja lähtudes põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikest 3 keelduda andmast Haabersti Vene Gümnaasiumile luba gümnaasiumiastmes vene keele kasutamiseks õppekeelena. 4. VAIDLUSTAMINE Korralduse peale võib halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras esitada kaebuse Tallinna Halduskohtusse 30 päeva jooksul korralduse teatavaks tegemise päevast arvates. 5. KORRALDUSE TEATAVAKS TEGEMINE Haridus- ja Teadusministeeriumil teha korraldus Haabersti Vene Gümnaasiumile, Tallinna Linnavalitsusele, Tallinna Linnavolikogule ja Haabersti Vene Gümnaasiumi hoolekogule teatavaks.