Riigikogu — Eesti Vabariigile välislaenude võtmise ja välislaenulepingutele riigigarantiide andmise seadus — RT I, 1995, 31, 387

1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Seaduse reguleerimisala (1) Käesolev seadus reguleerib Eesti Vabariigile välislaenude võtmise, välislaenulepingutele riigigarantiide andmise ja saadud laenude edasilaenamise korda. Eesti Vabariigi ministeeriumide ja ametkondade tegevus välislaenude ja riigigarantiide võtmise algatamisel ja laenude ning garantiidega saadud vahendite kasutamisel määratakse kindlaks Vabariigi Valitsuse vastava määrusega. (2) Eesti Vabariigile välislaenude võtmise ja välislaenulepingutele riigigarantiide andmise otsustab vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele Riigikogu Vabariigi Valitsuse ettepanekul. § 2. Põhimõisted Käesolevas seaduses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses: 1) välislaen – välisriigi, välispanga või mõne muu välisriigi juriidilise isiku või rahvusvahelise organisatsiooni poolt Eesti Vabariigile laenulepingu alusel kasutamiseks eraldatud raha või materiaalsed vahendid, mida Eesti Vabariik kohustub tagasi maksma või tagastama lepingus ettenähtud tähtajal ja korras; 2) laenusaaja – Eesti Vabariik, keda laenulepingu sõlmimisel esindab selleks igakordselt Riigikogu poolt volitatud isik ja laenu teenindamisel Vabariigi Valitsus; 3) laenukasutaja – Eesti Vabariigis registreeritud juriidiline isik, kes võetud välislaenu vahetult kasutab kas selle tagasimaksmise kohustusega või ilma selleta; 4) riigigarantii – Eesti Vabariigi kohustus maksta tagasi Eesti Vabariigis registreeritud juriidilise isiku võlg täielikult või osaliselt tema enda poolt kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral. 5) garant – Eesti Vabariik, keda garantiilepingu sõlmimisel või garantiikirja väljaandmisel esindab selleks igakordselt Riigikogu poolt volitatud isik ja garanteeritud laenu teenindamisel Vabariigi Valitsus; 6) garanteeritav – Eesti Vabariigis registreeritud juriidiline isik, kelle poolt võetud laenule on antud riigigarantii. § 3. Piirangud välislaenudele ja riigigarantiidele (1) Eesti Vabariigi poolt võetavate välislaenude kogusumma jooksval eelarveaastal ei tohi ületada 15% Riigikogu poolt kinnitatud riigieelarve tuludest. (2) Kõigi Eesti Vabariigi poolt võetud välislaenude kogusumma ei tohi ületada 75% Riigikogu poolt jooksvaks eelarveaastaks kinnitatud riigieelarve tuludest. (3) Eesti Vabariigi poolt antavate laenugarantiide kogusumma jooksval eelarveaastal ei tohi ületada 15% Riigikogu poolt kinnitatud riigieelarve tuludest. (4) Riigikogu eelnevat nõusolekut taotlemata on Vabariigi Valitsusel õigus sõlmida lepinguid väikelaenude võtmiseks ja anda riigigarantiisid võetavatele väikelaenudele 5% ulatuses käesoleva paragrahvi 1. ja 3. lõikes määratletud piirsummadest. Nimetatud laenulepingud ja antud laenugarantiid kuuluvad ratifitseerimisele hiljemalt koos vastava aasta riigieelarve täitmise aruande kinnitamisega. 2. peatükk VÄLISLAENUD § 4. Välislaenude võtmise ettevalmistamine (1) Välislaenu võetakse pikaajalisteks investeeringuteks, mille finantseerimiseks puuduvad riigil ajutiselt rahalised vahendid. (2) Enne välislaenu võtmise otsustamist selgitab Vabariigi Valitsus välja kõik sellega kaasnevad varalised ja mittevaralised kohustused ja kaalub nende täitmise reaalsust, lähtudes Eesti Vabariigi juba olemasolevate välislaenude tagasimaksmise kohustustest, laenuperioodiks kavandatavast riigitulude kasvust ja laenu kavandatava kasutamise tasuvusest. (3) Ettepaneku välislaenu võtmiseks teeb Vabariigi Valitsus, kes esitab materjalid enne laenulepingu sõlmimist selle otsustamiseks ja volituste saamiseks Riigikogule vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 65 punktile 10. (4) Riigikogu nõusolek välislaenude võtmiseks ja Vabariigi Valitsuse volitamine selleks tehakse otsusena, mille Riigikogu võtab vastu koosseisu häälteenamusega. § 5. Välislaenulepingu jõustumine (1) Riigikogu nõusolekul sõlmitud välislaenuleping kuulub ratifitseerimisele. (2) Välislaenuleping loetakse jõustunuks, kui selle järgi on tehtud esimene makse. § 6. Välislaenulepingute hoidmine ja avaldamine Välislaenulepinguid hoitakse ja avaldatakse vastavalt välissuhtlemisseaduse (RT 1993, 72, 1020) §-s 30 sätestatud korrale, kui seadusega ei nähta ette teisiti. § 7. Välislaenu kasutamine (1) Laenukasutaja on kohustatud välislaenust saadud rahalisi ja materiaalseid vahendeid kasutama ainult laenu võtmisel määratud otstarbel. (2) Laenukasutaja, kellel lasub kohustus välislaen tagasi maksta, on kohustatud viivitamatult kõigi asjaolude ilmnemisel, mis võivad kahjustada tema võimalusi laenu ja intresside tasumiseks, informeerima neist asjaoludest kirjalikult laenusaajat. (3) Laenukasutaja ei tohi pantida oma varasid ega õigusi, kui ta samaaegselt ei taga piisava pandi või varaeraldisega välislaenu kasutamisest tulenevate kohustuste täitmist. (4) Laenukasutaja pankroti korral loetakse välislaenu kasutamisest tulenevad nõuded eesõigusnõueteks vastavalt pankrotiseadusele (RT 1992, 31, 403). § 8. Välislaenude arvestus ja nende kasutamise kontrollimine (1) Eesti Vabariigi võetud välislaenude arvestust peab Rahandusministeerium, kes jälgib ka laenude ja garantiide koormust eelarvele. (2) Rahandusministeerium teostab järelevalvet selle üle, et kõik Eesti Vabariigi välislaenudest tulenevad laenu põhisumma ja intresside maksed teostatakse tähtaegselt ja laenulepinguga sätestatud korras. (3) Rahandusministeeriumil on õigus nõuda laenukasutajalt informatsiooni viimase majandusliku olukorra ja tema poolt välislaenu kasutamise kohta. (4) Kui laenukasutaja ei kasuta võetud välislaenu sihipäraselt või teeb seda ebamajanduslikult, on Rahandusministeeriumil õigus nõuda temalt laenuga saadud summade viivitamatut tasumist ja teha Vabariigi Valitsusele ettepanek nende summade kasutamiseks muul Eesti riigile hädavajalikul otstarbel. Kui laenu suunitluse muutmine on vastuolus varasema otsusega, otsustab laenu sellisel eesmärgil kasutamise Riigikogu. § 9. Välislaenulepingu kehtivuse lõppemine Välislaenulepingu kehtivus lõpeb, kui kõik lepingupooled on täitnud oma sellest tulenevad varalised kohustused. 3. peatükk RIIGIGARANTIID § 10. Riigigarantii andmise tingimused (1) Riigigarantiid võib taotleda riigi- või munitsipaalomandis oleva ettevõtte või organisatsiooni laenule, kui garanteeritav on piisavalt krediidivõimeline, et saada ise laenu välispangalt, mõnelt muult mitteresidendist juriidiliselt isikult või rahvusvaheliselt organisatsioonilt, kuid laenu keeldutakse andmast Eesti Vabariigi garantiita. (2) Riigigarantii antakse laenule ainult siis, kui garanteeritav tõendab selle võtmise vajalikkust ja näitab ära konkreetsed abinõud tema poolt laenu ja selle intresside tasumise tagamiseks. § 11. Riigigarantii ettevalmistamine Riigigarantii taotluse ettevalmistamine toimub käesoleva seaduse §-s 4 sätestatud korras. § 12. Riigigarantii andmine Riigigarantii andmine toimub pärast Riigikogu vastavat otsust poolte kokkuleppel kas garantiilepingu sõlmimise või garantiikirja väljaandmise teel Vabariigi Valitsuse poolt. § 13. Riiklikult garanteeritud laenu kasutamine Garanteeritav on kohustatud riiklikult garanteeritud laenust saadud rahalisi ja materiaalseid vahendeid kasutama ainult laenu võtmisel või laenulepinguga kindlaksmääratud eesmärkidel ja korras. § 14. Riiklikult garanteeritud laenu kasutamise kontrollimine (1) Garandil on õigus nõuda garanteeritavalt informatsiooni viimase majandusliku olukorra ja tema poolt välislaenu kasutamise kohta. (2) Kui garantiilepingu või garantiikirjaga ei ole sätestatud teisiti, on Vabariigi Valitsusel, kui ta põhjendatult leiab, et riigigarantii saanud garanteeritav ei suuda täita endale laenulepinguga võetud kohustusi, õigus esitada Riigikogule taotlus lugeda garantiikohustus lõpetatuks veel väljamaksmata summade osas. Riigikogu otsusest tuleb koheselt informeerida riiklikult garanteeritud laenu andjat, kusjuures garantii loetakse lõppenuks alates informatsiooni laenuandjale kättejõudmise hetkest. § 15. Riikliku garantiikohustuse lõppemine Riiklik garantiikohustus loetakse lõppenuks, kui: 1) laenuleping ei jõustunud ettenähtud tähtajaks; 2) garanteeritav on laenuandja suhtes täitnud kõik laenulepingust tulenevad varalised ja mittevaralised kohustused. § 16. Riikliku garantiikohustuse jõustumise tagajärjed Kui garanteeritav ei suuda tasuda tema poolt võetud ja riiklikult garanteeritud laenu põhisummat või intresse osaliselt või tervikuna ja need peab tema eest tasuma garant, on garandil õigus nõuda garanteeritavalt vastuvaidlematult kõikide talle sellega seoses tekkinud otseste ja kaudsete kulude hüvitamist ning nõuete mittetäitmisel algatada garanteeritava suhtes pankrotimenetluse. § 17. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 1995. aasta 1. mail. Riigikogu esimees Ülo NUGIS