Kultuuriminister — Kultuurimälestiseks tunnistamine — RT III, 2014, 3

Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse § 12 lõike 1 ja § 25 lõike 1 alusel, arvestades Muinsuskaitseameti eksperdihinnangut ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekut.

I KULTUURIMÄLESTISEKS TUNNISTAMISE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Ettepaneku hoone mälestiseks tunnistamiseks tegi Muinsuskaitseamet Kultuuriministeeriumi uurimisprojekti „Eesti 20. sajandi (1870–1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs“ tulemusena. Lisaks on menetluse käigus teinud ettepaneku hoone mälestiseks tunnistamiseks kaks eraisikut. Loksa autobussijaama mälestiseks tunnistamise ettepanek on laiaulatusliku uurimisprojekti tulemus. Kultuuriministeeriumi tellimusel viidi aastatel 2007–2012 läbi üle-Eestiline uuema arhitektuuripärandi inventeerimine. 20. saj arhitektuuri uuring hõlmas kogu Eestit ja perioodi 1870–1991.1 Selle käigus kaardistati esmalt maakondade kaupa kokku üle 3000 arhitektuurse objekti ning koostati neli temaatilist alusuuringut. Kaardistatud objektide seast valis ekspertidest koosnev nõukogu välja 130 kõige väärtuslikumat ja 20. sajandi ehituspärandit kõige paremini iseloomustavat objekti, mille kohta koostati eksperdihinnangud mälestise tunnustele vastavuse kohta. Mälestise tunnused leiti olevat 114 objektil, sh Loksa bussijaama hoonel. Projekti raames tehtud ettepaneku põhjal algatas Muinsuskaitseamet Loksa bussijaama hoone mälestiseks tunnistamise menetluse, on ettepanekut kaalunud ning leidnud, et hoonel on mälestise tunnused. Samale järeldusele jõudis 08.05.2014. a koosolekul Muinsuskaitse Nõukogu ja tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada Loksa bussijaam kultuurimälestiseks. Loksa autobussijaam võeti ajutise kaitse alla Muinsuskaitseameti peadirektori 11. aprilli 2014. a käskkirjaga nr A-27, et tagada selle säilimine ja avalikkuse teadlikkus väärtuslikust hoonest mälestiseks tunnistamise menetlusega paralleelselt toimunud müügiprotsessi käigus. Vastavus mälestise tunnustele Loksa bussijaamal on tuvastatud mälestise tunnustena arhitektuurne väärtus – see on 1939. a ehitatud, algse mahu ja säilinud välisilmega modernistlik hoone, ning hoonetüübi uudsus – see on esimene spetsiaalselt autobussijaamaks ehitatud hoone Eestis. Hoonel on kahekorruseline peakorpus, ühekorruselised ootepaviljon ning garaažiplokk oma kandekonstruktsiooni, välisviimistluse ja säilinud originaaldetailidega. Hoone interjöör on ümber ehitatud, kuid sealgi on säilinud mitmeid arhitektuurselt väärtuslikke elemente: puidust trepp, teise korruse uste profileeritud piirdeliistud, ahi ja pliit. Kuigi originaalprojekti ei ole leitud, on sekundaarsete allikate põhjal võimalik väita, et hoone projekteeris arhitekt Elmar Lohk, kes oli 1930. aastate Eesti tuntumaid arhitekte. Samuti kujundab hoone oma tugeva karakteriga Loksa linnakeskuse üldilmet. Kaitsevööndi määramine Muinsuskaitseseaduse § 25 kohaselt määratakse kinnismälestise kaitseks kaitsevöönd. Selle ülesandeks on tagada kinnismälestise vaadeldavus, sh kaugvaadete säilimine ja silueti nähtavus ning kinnismälestise ja seda ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilimine ruumilises kontekstis. Muinsuskaitseamet on kaalunud kaitsevööndi ulatust ja võrreldes algselt väljapakutuga seda vähendanud, võttes arvesse omaniku ettepanekut ja hoonele avanevaid peamisi vaatesuundi. Kaitsevööndisse haaratakse Tallinna mnt 49 kinnistu edelaosa ja osaliselt transpordimaa (katastriüksused 42401:005:0116 ja 42401:006:0071) mälestise ees, et säilitada hoone esifassaadi vaadeldavus; samuti Rohuaia tn 1 krunt, millel paiknev sama perioodi hoonestus moodustab mälestisega tervikliku hoonestusrühma. Menetlusosaliste seisukohad Hoone kuulub Loksa linnale. Loksa linn ei toetanud algselt hoone mälestiseks tunnistamist, kuid oma 08.05.2014. a kirjaga on andnud nõusoleku hoone ehitismälestiseks tunnistamiseks, kui kaitserežiimis tehakse leevendusi, mis lubavad hooldus- ja remonttöid teha Muinsuskaitseameti kirjaliku loata ja tegijal ei pea olema tegevusluba, kaitsevööndis teha mulla- ja kaevetöid, rajada teid kraave ja trasse ning muuta olemasolevate hoonete mahtu ja välisilmet Muinsuskaitseameti loata ning lubada kõikides siseruumides muuta planeeringut ja viimistlust, säilitades väärtuslikud detailid. Samuti tegi Loksa linn ettepaneku vähendada kaitsevööndi ulatust. Mälestiseks tunnistamise menetluses vaadati Loksa linna ettepanekud läbi. Vastavalt muinsuskaitseseadusele võib mälestisel hooldus- ja remonttöid teha Muinsuskaitseameti kirjaliku loata ja tööde teostajal ei pea olema tegevusluba. Selles osas puudub vajadus haldusaktiga leevenduse tegemiseks. Mälestise omanikule selgituseks, et remonttöödeks selle hoone kontekstis on olemasoleva katusekatte amortiseerunud osade asendamine sama materjaliga, tellisseinte vuukimine, krohviparanduste tegemine ja värvimine olemasolevaga sama tüüpi ja tooni krohvi ning värviga, akende ja uste remontimine ja värvimine olemasolevaga sama tüüpi materjalidega, kandekonstruktsioonide toestamine. Muinsuskaitseseaduse § 24 lõige 1 punktide 1 ja 2 alusel võib kinnismälestist konserveerida, restaureerida ning ehitada Muinsuskaitseameti kirjalikul loal. Sellest lähtuvalt on pädev haldusorgan ehitustööde lubamise osas Muinsuskaitseamet. Kavandatava mälestise kaitsevööndisse jääva teise kinnistu omanikku on mälestiseks tunnistamise protsessist teavitatud, kuid isik ei ole vastuväiteid ega arvamusi esitanud. II KAITSE ALLA VÕTMINE Kultuuriväärtus on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb igal üksikjuhtumil määratleda. Muinsuskaitseseaduse § 2 kohaselt on kultuuriväärtus mälestis, mis on kaitse all olev kinnis- või vallasasi või selle osa või asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus ning see on tunnistatud mälestiseks muinsus-kaitseseaduses sätestatud korras. Avalik huvi hõlmab nii vaimseid kui ka materiaalseid aspekte. Avaliku huvi sihiks on teatud avalik, s.o üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla kuulub ka Eesti kultuuri säilimine läbi aegade. Loksa autobussijaam on esimene teadaolev spetsiaalselt autobussijaamaks ehitatud hoone Eestis, ühtlasi ainus sõjaeelsel iseseisvusperioodil bussijaamaks ehitatud hoone (seega uue hoonetüübi esindaja). Samatüübilisi hooneid Eestis seni kaitse alla võetud ei ole (võrdluseks – raudteejaamade hooneid on kaitse all üle saja). Hoone on arhitektuurselt väärtuslik – see on ainulaadne art déco ja funktsionalismi mõjuline modernistlik bussijaamahoone. Hoonel on säilinud algne arhitektuurne välisilme, mahulisi ümberehitusi tehtud ei ole. Hoone projekteeris suure tõenäosusega tuntud arhitekt Elmar Lohk. Loksa autobussijaama mälestiseks tunnistamise ettepanek, nagu ka teised 20. sajandi arhitektuuri uurimisprojekti tulemusena tehtud ettepanekud, on muuhulgas ajendatud laiemast eesmärgist tasakaalustada, kaasajastada ja mitmekesistada riiklikku kultuurimälestiste nimekirja selliselt, et see peegeldaks ka Eesti uuema ehk 20. sajandi arhitektuuri ja asustusajaloo arengut. Kuigi ühelt poolt on loogiline, et vanemat arhitektuuri, mida on vähem säilinud, kaitstakse enam, on teisalt moodne ehituspärand praegu kõige alaesindatum valdkond ehitismälestiste hulgas (nii iseseisvusaegne kui ka nõukogude-aegne arhitektuur). Mälestiseks tunnistamisel on kaalutud kaitse ulatust ja kaitserežiimi otstarbekust. Hoone ei paikne miljööväärtuslikul hoonestusalal ega muinsuskaitsealal. Hoone on Loksa linna üldplaneeringus märgitud kui kohaliku kultuuripärandi objekt, kuid planeeringus ei ole sellise staatusega objektide säilitamiseks seatud mingeid tingimusi. Seetõttu on väärtusliku hoone säilimise tagamiseks otstarbekas rakendada riiklikku kaitset. Hoone säilimise ja kaitse vastu on olemas ka kohalike elanike huvi, kes on korduvalt Muinsuskaitseameti poole pöördunud. III OTSUS 1. Tunnistada Loksa autobussijaam kultuurimälestiseks mälestise liigiga ehitismälestis. 2. Kehtestada mälestise asukoht vastavalt kaardile käskkirja lisas 1 ja mälestise kaitsevöönd vastavalt kaardile käskkirja lisas 2.2 3. Mälestise andmed, asukoht ja kaitsevööndi piir kantakse kultuurimälestiste riiklikusse registrisse ning asukoht ja kaitsevööndi piir kantakse lisaks Maa-ameti kaardile. 4. Muinsuskaitseametil teavitada otsusest mälestise omanikku või valdajat ja kaitsevööndisse jääva kinnistu omanikku ning viia läbi toimingud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määruse nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestise andmete muutmise kord” § 4 lõikele 2. 5. Käesoleva käskkirja aluseks oleva Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekuga on võimalik tutvuda Muinsuskaitseametis. 6. Käesolevat käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. 1 Algusdaatumiks valiti Eesti ehitatud keskkonna arengut oluliselt mõjutanud raudtee rajamise aasta. 2 Mälestise asukoht ja kaitsevöönd on märgitud käskkirja lisades esitatud kaartidel, mille koostamisel on kasutatud Eesti põhikaarti ja maakatastri andmeid. Kaartidega saab tutvuda Muinsuskaitseametis, kultuurimälestiste riiklikus registris (http://register.muinas.ee/) ja maainfosüsteemis (www.maaamet.ee).