Vabariigi Valitsus — Ehitusmaterjalide ja -toodete nõuetele vastavuse tõendamine — RT I, 70, 1209

Planeerimis- ja ehitusseaduse (RT I 1995, 59, 1006; 1996, 36, 738; 49, 953) paragrahvi 45 lõigete 1 ja 3 ning tarbijakaitseseaduse (RT I 1994, 2, 13; 1995, 20, 297; 1996, 49, 953) paragrahvi 6 ning paragrahvi 11 lõike 3 alusel Vabariigi Valitsus määrab: 1. Kinnitada: 1) «Ehitusmaterjalide ja -toodete nõuetele vastavuse tõendamise kord» (juurde lisatud); 2) «Ehitusmaterjalide ja -toodete omaduste ning kasutusala kohta käiva teabega varustamise kord» (juurde lisatud). 2. Keskkonnaministeeriumil mehaanilise tugevuse ja stabiilsuse, keskkonnaohutuse, kasutusohutuse, mürakaitse, energiasäästu ning soojuse säilitamise, Siseministeeriumil tuleohutuse ja Sotsiaalministeeriumil terviseohutuse alal: 1) koostada ja edaspidi vajaduse korral täiendada nõuetele vastavuse kohustuslikule tõendamisele kuuluvate ehitusmaterjalide ja -toodete loetelu ning kehtestada nendele nõuded; 2) määrata vastavad tõendamisasutused. 3. Määrata ehitusalaste vastavustunnistuste registri pidajaks Keskkonna­ministeerium. Peaminister Tiit VÄHI Keskkonnaminister Villu REILJAN Riigisekretär Uno VEERING Kinnitatud Vabariigi Valitsuse 13. septembri 1996. a. määrusega nr. 230 Ehitusmaterjalide ja -toodete nõuetele vastavuse tõendamise kord I. ÜLDSÄTTED 1. Käesolevaga sätestatakse Eestis müüdavate või muul viisil kasutamiseks üleantavate ehitusmaterjalide ja -toodete õigusaktiga kohustuslikuks muudetud nõuetele vastavuse tõendamise kord. 2. Ehitusmaterjalide ja -toodete nõuetele vastavuse tõendab ministri poolt tema valitsemisalas määratud ja Euroopa Liidu Ehitustoodete direktiivi 4. lisa nõuetele vastav tõendamisasutus. II. MÕISTED 3. Käesolevas korras kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) ehitusmaterjalile või -tootele esitatav nõue – ehitise mehaanilise tugevuse ja stabiilsuse, tuleohutuse, terviseohutuse, keskkonnaohutuse, kasutusohutuse, mürakaitse, energiasäästu ja soojuse säilitamise eesmärgil standardis või muus normdokumendis esitatud ja õigusaktiga kohustuslikuks muudetud nõue; 2) nõuetele vastavuse tõendamine – tõendamisasutuse tegevus, mille tulemusena antakse usaldusväärne kirjalik tõend või otsus ehitusmaterjali või -toote vastavuse kohta täpselt määratletud nõuetele; 3) vastavustunnistus (sertifikaat) – ehitusmaterjali või -toote vastavust standardile või muule normdokumendile tõendav, tõendamisasutuse poolt kehtiva korra kohaselt välja antud kirjalik tõend; 4) vastavusmärk – vastavustunnistust omavale ja registrisse kantud ehitusmaterjalile või -tootele antav märk; 5) kvaliteedijärelevalve – ehitusmaterjali või -toote nõuetele vastavuse kontrolli all hoidmine; 6) tarnija – ehitusmaterjali või -toote müüja või muul viisil selle kasutamiseks üleandja (ehitusmaterjali või -toote ja selle kvaliteedi eest vastutav osapool). III. NÕUETELE VASTAVUSE TÕENDAMINE 4. Ehitusmaterjali või -toote nõuetele vastavust tõendava vastavustunnistuse taotleb tõendamisasutuselt: – kohalike toodete puhul nende tootja või müüja; – imporditud toodete puhul nende importija või müüja. 5. Taotleja esitab tõendamisasutusele Keskkonnaministeeriumi poolt kinnitatud vormi kohase taotluse koos järgmiste dokumentidega: – ehitusmaterjali või -toote tehniline kirjeldus ja kasutusjuhend; – ehitusmaterjali või -toote kohta käivad standardid või muud normdokumendid; – katsetulemused ja nende hinnang (kui need on olemas); – senine vastavustunnistus (kui see on olemas); – kolmanda osapoolega sõlmitud kvaliteedijärelevalve leping (kui see on olemas). Tõendamisasutusel on õigus vajaduse korral nõuda lisateavet, nõuda või tellida ise täiendavaid katsetusi ja nõuda tarnijapoolset kvaliteedijärelevalvet. Kui on vaja tõendada ka tuleohutusnõuetele ja terviseohutusnõuetele vastavust, siis on nõutavad Päästeameti ja Tervisekaitseameti heakskiitvad otsused. Need võib esitada taotleja või tellida tõendamisasutus. Ehitusmaterjalile või -tootele, millele on esitatud kohustuslik tuleohutusnõue, võib taotleda ka eraldi Päästeameti vastavustunnistuse. 6. Vastavustunnistuse ja vastavusmärgi kasutamise õiguse väljastab tõendamisasutus käesoleva korra punktis 5 loetletud dokumentide ja lisateabe alusel. 7. Vastavustunnistust omavad ehitusmaterjalid või -tooted kantakse Keskkonnaministeeriumi Keskuses «EhitusTEST» asuvasse registrisse, mis on üldsusele kättesaadav ja registripidaja poolt trükis avaldatud vähemalt kaks korda aastas. Ehitusmaterjalide ja -toodete, millele on esitatud ka tuleohutusnõue, vastavustunnistused kantakse ka Päästeameti registrisse. 8. Ehitusmaterjali või -toote nõuetele vastavuse tõendamise aluseks olnud dokumente säilitatakse vähemalt kümme aastat. IV. KVALITEEDIJÄRELEVALVE 9. Tarnija on kohustatud tagama, et ehitusmaterjal või -toode vastaks pidevalt nõuetele, ja kohe teatama tõendamisasutusele muudatustest ehitusmaterjali või -toote omadustes. 10. Tõendamisasutus kontrollib vähemalt kaks korda aastas vastavustunnistuse saanud ehitusmaterjali või -toote vastavust nõuetele. Tarnija peab võimaldama ehitusmaterjali või -toote kontrollimist tõendamisasutuse poolt ning esitama kõik kontrollimise seisukohalt olulised andmed. 11. Tõendamisasutusel on õigus nõuetele mittevastava ehitusmaterjali või -toote avastamisel kontrolli käigus vastavustunnistuse kehtivus ajutiselt peatada või tühistada. Tõendamisasutus teatab vastavustunnistuse kehtivuse ajutise peatamise või tühistamise otsusest tarnijale, kes on kohustatud kohe lõpetama toote tarnimise. V. RAKENDUSSÄTTED 12. Vastavustunnistuse vormi ning vastavusmärgi kuju ja mõõtmed kehtestab keskkonnaministri ettepanekul Vabariigi Valitsus. 13. Ehitusmaterjali või -toote nõuetele vastavuse hinnangu õigsuse eest vastutab tõendamisasutus. 14. Ehitusmaterjali või -toote nõuetele vastavuse tõendamise ja kvaliteedijärelevalve käigus tarnija ja tõendamisasutuse vahel ilmnenud lahkarvamused lahendatakse seaduses ettenähtud korras. 15. Kõik ehitusmaterjali või -toote nõuetele vastavuse tõendamise ja kvaliteedijärelevalvega seotud kulud kannab tarnija. 16. Järelevalvet käesoleva korra täitmise üle teostab Keskkonnaministeerium. 17. Käesoleva korra rikkumise eest vastutavad juriidilised ja füüsilised isikud seaduses ettenähtud korras. Kinnitatud Vabariigi Valitsuse 13. septembri 1996. a. määrusega nr. 230 Ehitusmaterjalide ja -toodete omaduste ning kasutusala kohta käiva teabega varustamise kord I. ÜLDSÄTTED 1. Käesolevaga sätestatakse Eestis müüdavate või muul viisil kasutamiseks üleantavate ehitusmaterjalide ja -toodete omaduste ning kasutusala kohta käiva teabega varustamise kord. 2. Ehitusmaterjale ja -tooteid on kohustatud nende omaduste ning kasutusala kohta käiva teabega varustama: – kohalike toodete puhul nende tootja või müüja; – imporditud toodete puhul nende importija või müüja. II. NÕUDED 3. Ehitusmaterjalid ja -tooted peavad olema varustatud eestikeelse teabega (teabe maht sõltub ehitusmaterjali või -toote liigist ja peab olema antud teda käsitlevas standardis, muus normdokumendis või tehnilises eritluses) järgmiselt: – tootja nimi ja aadress, importmaterjali puhul tootja või importija nimi ja aadress; – ehitusmaterjali või -toote nimetus ja märgistus (kui see on olemas) kujul, mis võimaldab teda täpselt identifitseerida; – kirjeldus ja tehnilised andmed; – ehitusmaterjali või -toote kohta käiva standardi, muu normdoku­mendi või tehnilise eritluse (tehnospetsifikaadi) täpne, üheselt mõistetav määrat­lus; – vastavustunnistuse väljaandja nimetus, vastavustunnistuse number ja väljaandmise ning kehtivuse lõpu kuupäev; – vastavusmärk koos registrinumbriga; – paigaldus- ja kasutusjuhend; – piirangud ehitusmaterjali või -toote paigaldamisel ja kasutamisel (kui need on olemas). 4. Käesoleva korra punktis 3 nõutud teabe esitamise vorm võib olla vaba, juhul kui see ei ole määratud vastava ehitusmaterjali või -toote kohta käiva standardi, muu normdokumendi või tehnilise eritlusega (tehnospetsifikaadiga) või vastavustunnistuse väljaandnud asutuse poolt. III. VASTUTUS JA JÄRELEVALVE 5. Käesoleva korra rikkumise eest vastutavad juriidilised ja füüsilised isikud seaduses ettenähtud korras. 6. Järelevalvet käesoleva korra täitmise üle teostavad Tarbijakaitseamet ja muud asutused, kellele see õigus on antud.