Kultuuriminister — Kultuurimälestise ohvrikoht Taaratammik / Tammenõmm andmete muutmine — RT III, 2023, 3

Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse § 19 lõike 1 alusel ning arvestades § 14 lõiget 1, § 19 lõiget 2, § 20 lõiget 6 ja Muinsuskaitseameti ettepanekut: Muudan kultuuriministri 01.09.1997 määruse nr 59 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ punktiga 1730 mälestiseks tunnistatud „Ohvrikoha Taaratammik / Tammenõmm“ (kultuurimälestiste registri nr 10681; asukoht Lääne-Viru maakond, Viru-Nigula vald, Iila küla, Hiie, KÜ 90202:002:0044; Pärnahiie, KÜ 90202:002:0122; Sootalu, KÜ 90202:002:0159; Lepiku, KÜ 90202:002:0050; Teetalu, KÜ 90202:002:0052; Pärna küla, Kunda metskond 262, KÜ 90202:002:0172) asukohta ning kehtestan mälestise piiri vastavalt käskkirja lisale 1 ja kaitsevööndi vastavalt käskkirja lisale 2.

Muinsuskaitseametil teha käskkiri teatavaks menetlusosalistele ning korrastada mälestise andmed kultuurimälestiste registris ja Maa-ameti kaardil. Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Kultuurimälestiste andmete korrastamise asjaolud ja menetluse läbiviimine Ohvrikoht Taaratammik / Tammenõmm (edaspidi Taaratammik) paikneb Lääne-Viru maakonnas Iila küla ning Pärna küla piiril asuval ida-lääne suunalisel piklikul seljandikul, mida katab rohkete tammedega segamets. Seljandiku lääneotsa looduslik ilme ja pinnas on kruusa kaevandamisega rikutud. Taaratammik võeti esimest korda mälestisena riikliku kaitse alla Rakvere Rajooni RSN Täitevkomitee 21.12.1989 otsuse nr 421 punktiga 1 (numbriga 643-k). Mälestise kohta koostati topograafiline kirjeldus „Ohverdamiskoht „Taara tammik“ e „Tammenõmm“ – II. aastatuhat; Iila küla, Ellukivist – 500 m Mahu pool, Iila-Mahu tee läänepervelt algav, kuni 500 m pikkuselt läände ulatuv 3-4 m kõrgune seljandik“ ning asukoht kanti ebatäpsena Viru-Nigula kolhoosi maakasutusplaanile. Plaanile märgitud mälestise ala paikneb looduses lagedal kultuurmaastikul ja jääb tegelikust Taaratammiku asukohast ligi 300 meetrit lõunasse. Samuti on ebatäpsed topograafilises kirjelduses toodud mälestise kaugused teistest objektidest ja mõõdud. Pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist tunnistati Taaratammik kultuuriministri 01.09.1997 määruse nr 59 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ (edaspidi määrus) punktiga 1730 riiklikuks arheoloogiamälestiseks. Mälestis kanti kultuurimälestiste registrisse numbriga 10681. Määruses on mälestise asukohana märgitud Iila küla, ilma täpset piiri määramata. Muinsuskaitseametis mälestiste asukohtade teabe haldamiseks 1990.–2000. aastatel kasutusel olnud arvutipõhisesse geoinfosüsteemi (mis sai hiljem aluseks võrgupõhisele kultuurimälestiste registrile ja sellega seotud Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakendusele) ja sealt edasi Maa-ameti kultuurimälestiste avalikule kaardikihile kanti 2004. aastal Taaratammiku läänepoolne osa õiges asukohas ja ulatuses, kuid idapoolne osa u 600 meetri ulatuses jäi teadmata põhjusel kaardile kandmata. 27.05.2014 koostas ja väljastas Muinsuskaitseamet määruse alusel mälestise kohta kaitsekohustuse teatise, mille kaardilisa lähtus sellel ajal Maa-ameti kultuurimälestiste avalikul kaardikihil kuvatavast ruumikujust, mistõttu saadeti kaitsekohustuse teatis ainult Taaratammiku lääne osa omanikele. 2014. aasta sügisel koostas arheoloog Tõnno Jonuks mälestist analüüsiva eksperdihinnangu, kus tõi välja, et mälestise kaardikuva ei hõlma kogu kultuuriväärtuslikku ja mälestise tunnustele vastavat ala. T. Jonuks tegi ettepaneku hõlmata mälestise ala hulka kogu terviklik mäe pinnavorm koos seal kasvava tammikuga. Enamik pärimusteadetest samastab loodusliku pühapaiga piirkonnas kasvava (hiie)tammikuga. Üks pärimusteade mainib ohverdamistegevust hiietammiku keskel asuval Hiiemäel – võimalik, et minevikus on tammed kasvanud suuremal alal kui tänapäeval. Täiendavalt kinnitavad pärimusteated ja toponüümid, et pühapaigaks on peetud ka mäe idapoolset osa, mida mälestise alana praegu kaardil ei kuvata. Samuti ei anna mälestise ebatäpne topograafiline kirjeldus ja kujutis maakasutusplaanil alust oletuseks, et riikliku kaitse alla võeti ainult Taaratammiku läänepoolne osa. Muinsuskaitseamet analüüsis piiriettepaneku asjaolusid 21.09.2020 koosolekul ning otsustas algatada määruse muutmise menetluse mälestise piiri määramiseks. 2021. aastal toimunud paikvaatluse käigus hinnati T. Jonuksi piiriettepanekut täiendavalt kohapeal ja saadi kinnitus, et mälestise pärimuskirjeldustele vastab ka sel ajal mälestise kaardikuvast välja jääv mäe idapoolne osa. Samuti tuvastati, et mälestise tähis asub maastikul mälestise kaardile kandmata osas. Lisaks täheldati, et seljandiku idaosa looduslik seisund on hea ja ida-lääne suunaline mägi moodustab ühtse terviku. Eelnevast lähtudes on vajalik mälestise piiri korrigeerida. Kultuuriministri 21.02.2022 käskkirja nr 36 „Kultuurimälestiste nimetuste muutmine ja mälestise liigi lisamine“ lisa 1 punktiga 89 korrigeeriti mälestise nimetust, lisati arheoloogiamälestisele täiendav mälestise liik „ajalooline looduslik pühapaik“ ning tehti leevendus haljastustööde loakohustuse kohta. 11.07.2022 ja 13.09.2022 tutvustas Muinsuskaitseamet mälestise andmete muutmise eelnõu viiele eraomanikule ja kahele äriühingule, kelle kinnistutele jääb mälestis ja/või mälestise kaitsevöönd, Riigimetsa Majandamise Keskusele, kes on kinnistu Kunda metskond 262 valdaja, ning Viru-Nigula Vallavalitsusele. Arvamust avaldas ainult Pärnahiie kinnistu omanik, kes küsis täpsemat selgitust, kuidas piirangute kehtestamisel kompenseeritakse majandustegevusest saamata jääv tulu. Muinsuskaitseamet selgitas 08.08.2022 saadetud vastuskirjas, et Pärnahiie kinnistul kehtivad kitsendused käskkirja vastuvõtmise järel ei muutu ja võimalik majandustegevuse piirang selgub juhul, kui omanik esitab tööde tegemise loataotluse või teatise. Täiendavalt toodi välja, et Muinsuskaitseametilt saab küsida toetust mälestise säilimiseks, kuid ametil puudub toetusmehhanism mälestise või kaitsevööndi alal maa sihtotstarbelise kasutuse piirangute tõttu saamata jääva tulu hüvitamiseks. Mälestise piir Mälestise piiri määramisel on lähtutud pärimuslikest andmetest ja Hiiemäe pinnavormi ulatusest, mis kattub pühaks peetud tammiku kasvukohaga. Mäe lääneotsa, mis on kruusa kaevandamisega rikutud, mälestise alasse ei arvata. Mäe läänepoolses osas mälestise piir kaardil varem kuvatuga võrreldes ei muutu. Ida osas kantakse kaardile pinnavormist ja tammiku ulatusest lähtuv maa-ala, mis vastab ohvrikoha reaalsele ulatusele maastikul. Mälestise kagupiiril, kus paiknev Unukse Iila tee ja Kunda metskond 262 katastriüksuse piir kattub mäe jalamiga, jälgib mälestise piir katastriüksuse piiri. Mälestise alasse hõlmatakse Eesti Vabariigile kuuluv katastriüksus KÜ 90202:002:0172 (Viru-Nigula vald, Pärna küla, Kunda metskond 262), kuhu mälestise ala ja kaitsevöönd ulatusid enne vähesel määral. Mälestise alal kehtivad muinsuskaitseseaduse § 52 lõigete 1, 3 ja 5 nõuded, mis sätestavad, et ajaloolise loodusliku pühapaiga ja arheoloogiamälestise alas on kooskõlastuse või loakohustuslikud tegevused kinnistu piiride muutmine, maa sihtotstarbe muutmine, ehitamine, kõrghaljastuse rajamine, raie-, kaeve- ja pinnase teisaldamise ja juurdeveoga seotud tööd ning maapinna ettevalmistamine metsaseaduse mõistes. Kaitsevöönd Määruse punktiga 1730, millega looduslik pühapaik mälestiseks tunnistati, mälestisele kaitsevööndit ei kehtestatud. 1997. aastal kehtinud muinsuskaitseseaduse (RT I 1994, 24, 391) § 25 kohaselt oli mälestise kaitsevöönd 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei olnud märgitud teisiti. Seega tekkis kaitsevöönd seaduse ja mälestiseks tunnistamise õigusakti koostoimes. Seadusest lähtudes kanti juba esialgu Maa-ameti kultuurimälestise kaardile mälestise ala koos 50 meetri laiuse kaitsevööndiga. Kaitsevööndi eesmärk on tagada nii kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas kui ka kinnismälestise vaadeldavus. Kultuurimälestiseks tunnistatud ajaloolisi looduslikke pühapaiku ümbritseb üldjuhul 50 meetri laiune kaitsevöönd, mis valdavalt on taganud nende kaitse. Taaratammikut ümbritseval alal, kus kaitsevöönd on olnud kuvatud, on see eesmärgi täitnud. Praegu kehtivast muinsuskaitseseadusest kaitsevööndi ulatust ei tulene, selle määramine otsustatakse, kaaludes vajalikkust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes. Arvestades senist praktikat ja kogemust, on 50 meetrine kaitsevöönd enda eesmärki täitnud, mistõttu on sellest lähtutud ka käesoleval juhul kaitsevööndi määramisel. 50 meetri laiune kaitsevöönd mälestist ümbritseval metsaalal on piisav ja põhjendatud, et kaitsta ohvrikohta tuulemurru eest ja tagada kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas. 50 meetri laiune kaitsevöönd mälestist ümbritseval lagedal heinamaal on vajalik ohvrikohale avanevate vaadete säilitamiseks. 50 meetri laiusest kaitsevööndi alast on erandina välja arvatud Taaravainu kinnistu koos taluga (KÜ 90202:002:0170) mälestise idaotsa põhjaservas. Tegemist on ainsa elamumaa sihtotstarbega kinnistuga mäe jalamil, millele ulatuks kaitsevöönd vähesel määral ja millel võimalikud teavituskohustuslikud tööd (ehitamine, raietööd, kaevetööd jm) ei muudaks ohvripaiga väljakujunenud keskkonda. Kaitsevöönd ulatub järgmistele kinnistutele: Hiie (KÜ 90202:002:0044), Pärnahiie (KÜ 90202:002:0122), Sootalu (KÜ 90202:002:0159), Ojapõllu (KÜ 90202:002:0161), Lepiku (KÜ 90202:002:0050), Teetalu (KÜ 90202:002:0052), Kunda metskond 262 (KÜ 90202:002:0172), Unukse-Iila tee (KÜ 90201:001:0427), Kunda metskond 261 (KÜ 90202:002:0155), Kunda metskond 177 (KÜ 90202:002:0168), Sillasoo (KÜ 90202:002:0065). Mälestise kaitsevööndis kehtivad muinsuskaitseseaduse § 58 lõike 1–3 nõuded, mis sätestavad, et kooskõlastuse või teavitamiskohustuslikud tegevused on ehitamine, kõrghaljastuse rajamine, raie-, kaeve- ja pinnase teisaldamise ja juurdeveoga seotud tööd ning maapinna ettevalmistamine metsaseaduse mõistes. Muinsuskaitse Nõukogu vaatas eelnõu 10.01.2023 koosolekul läbi ja nõustus Muinsuskaitseameti ettepanekuga andmete muutmiseks.