Kultuuriminister — Kultuurimälestiseks tunnistamine — RT III, 2014, 2

Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse § 12 lõike 1, § 25 lõike 1 ja 5 alusel, arvestades Muinsuskaitseameti eksperdihinnangut ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekut.

I KULTUURIMÄLESTISEKS TUNNISTAMISE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hansurahva talu rehielamu kultuurimälestiseks tunnistamise taotluse esitas Muinsuskaitseametile kinnisasja omanik. Taotlusele oli lisatud Keskkonnaameti toetuskiri. Asja mälestiseks tunnistamise menetluse algatas Muinsuskaitseamet. Mälestiseks tunnistamise menetluses on Muinsuskaitseamet kasutanud Eesti Vabaõhumuuseumi teadurite uurimusi, milles on kaardistatud sadu ajaloolisi taluhäärbereid ning antud Eesti kohaliku ehituspärandi ajaloolis-tüpoloogiline ülevaade, samuti Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuse inventeeritud rehemajade registrit (sisaldab 2013. a lõpu seisuga 874 inventeeritud rehemaja). Muinsuskaitseamet on eksperdihinnangu koosseisus koostanud lisaks ülevaate juba riikliku kaitse all olevatest samatüübilistest hoonetest ning nende paiknemisest. Eestis on 5255 ehitist, mis on tunnistatud ehitismälestiseks. Neist suurem osa esindab baltisaksa ehitustraditsiooni ning on seotud mõisa- või kirikukultuuriga. Taluarhitektuur, mis on eestlaste ehituspärandi oluline osa ja kohaliku ajaloo peegeldaja, on riiklike kultuurimälestiste nimistus alaesindatud. Taluarhitektuuri hakati Eestis kaitsma 1950. aastatel, kuid tollal ennekõike seotuse tõttu revolutsioonilise vastupanuvõitlusega või rahvuslike suurmeeste sünnikodudena. Mälestiste nimekirjade ülevaatamisega 1990. aastatel lõpetati kõigi revolutsiooniliste talude riiklik kaitse, arhitektuurimälestiste hulgast arvati välja ka mitmed selleks hetkeks väga halvas tehnilises seisukorras taluhooned. Taluarhitektuuri, mis on enamasti kaitse all kompleksidena, on ehitis- ja ajaloomälestiste hulgas 230 hoonet. Neist omakorda vaid 57 on elamud, ülejäänud on juurdekuuluvad abihooned. Rehielamuid on mälestisena kaitse all 23. Neist kümme asub Muhu saarel Koguva külas, mis võeti etnograafilise huviobjektina tervikuna kaitse alla 1968. a. Seitsmes Eesti maakonnas ei ole ühtki muinsuskaitsealust rehemaja. Menetluse käigus kogutud informatsiooni põhjal on Hansurahva talu rehielamu Eesti taluarhitektuuris haruldane ja silmapaistev hoone, mis vastab mälestise tunnustele. Samale järeldusele jõudis 17.09.2013. a Muinsuskaitse Nõukogu ja tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada Hansurahva talu rehielamu kultuurimälestiseks. Vastavus mälestise tunnustele 1868. a ehitatud Hansurahva talu rehielamu on oma aja kohta uudse rehemajatüübi viimane terviklikult säilinud esindaja, millesarnaseid Eestis rohkem ei leidu. Hoone maht ja välisilme on säilinud algupärasena, samuti kõik peamised tarindid: seinad, katuse- ja vahelaekonstruktsioonid. Ainsa suurema muudatusena tehti 1980. aastatel rehetoale ja eluruumidele suuremad aknad. Ruumistruktuur on säilinud väheste muudatustega. Algsel kujul on säilinud ainulaadne massiivne paekivist korstnaga reheahi, see on seest võlvitud Palmse mõisa tellisetehases toodetud katusekividega. Hoone on olnud ligi 150-aastase ajaloo vältel algupärases kasutuses talu elu- ja majandushoonena. Kaitsevööndi määramine Muinsuskaitseseaduse § 25 kohaselt määratakse kinnismälestise kaitseks kaitsevöönd. Selle ülesandeks on tagada kinnismälestise vaadeldavus, sh kaugvaadete säilimine ja silueti nähtavus ning kinnismälestise ja seda ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilimine ruumilises kontekstis. Hansurahva talu rehielamu kaitsevööndiks määratakse kogu Hansurahva maaüksus, et tagada talukompleksi terviklikkus ja vaadeldavus. Oluline on säilitada Hansurahva talukompleksi vaadeldavus Palmse-Vatku teelt. Mälestisele määratud kaitsevöönd hõlmab ka talukompleksi abihooneid (saun, kelder, ait). Asja omanik tegi ettepaneku tunnistada mälestiseks ka talukompleksi abihooned, kuid kõigi nende hoonete mälestisena kaitsmine ei ole põhjendatud. Abihoonete näol on tegu rehielamut pigem täiendavate talukompleksi struktuurielementidega, mille puhul on oluline säilitada nende mahud ja välisilme sobivus elamuga. Seetõttu piisab abihoonete kaitsmisel nende haaramisest mälestise kaitsevööndisse. Menetlusosaliste seisukohad Objekti mälestiseks tunnistamise menetlemise käigus on viidud läbi toimingud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määrusele nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestise andmete muutmise kord”. Kavandatava mälestise omanikku ning asukohajärgset kohalikku omavalitsust on mälestiseks tunnistamise menetlusest teavitatud ning neilt on küsitud asja kohta arvamust. Isikutele on antud võimalus tutvuda eksperdihinnanguga ja avaldada selle kohta arvamust. Menetluse käigus andis asja omanik Muinsuskaitseametile 1. märtsi 2013. a kirjaga teada, et ei poolda hoone kaitse alla võtmist. Selleks hetkeks oli Muinsuskaitseamet teinud kindlaks, et tegu on kõrge kultuuriväärtusega haruldase ehitisega, mis vastab ehitismälestise tunnustele ning jätkas asja mälestiseks tunnistamise menetlust. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määruse nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete muutmise kord“ § 2 lõikele 2 on asja omaniku või valdaja arvamus Muinsuskaitseametile soovituslik. Omaniku argument, et ta ei soovi muuta kodu avalikuks kasutamiseks, ei ole menetluses asjakohane, kuna mälestiseks tunnistamisega ei kaasne hoone avalikku kasutust. Riigipoolse sekkumise ja rahalise toetuse vajalikkusele olulise objekti säilimisel on viidanud ka Vihula Vallavalitsus, soovitades menetlust jätkata. Seega võib öelda, et avalik huvi objekti säilimise vastu on olemas. Hansurahva maaüksus asub Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis. Keskkonnaametile Lahemaa rahvuspargi kaitseala valitsejana on antud võimalus tutvuda eksperdihinnanguga asja mälestise tunnustele vastavuse kohta, kavandatava kaitsevööndi kaardiga ja avaldada nende kohta arvamust. Keskkonnaamet on andnud arvamuse, kus ta nõustub mälestiseks tunnistamise ettepanekuga. Ka Muinsuskaitse Nõukogu leidis 17.09.2013. a koosolekul, et menetluse jätkamine on põhjendatud. Muinsuskaitseamet andis asja mälestiseks tunnistamise menetluse jätkamisest omanikule teada 8. oktoobri 2013. a kirjaga. Omanik vastas sellele nõusolekuga hoone mälestiseks tunnistamiseks. Järgnevalt on omanikku kirjalikult nõustatud Muinsuskaitseameti pakutava abi ja omaniku kohustuste kohta. II KAITSE ALLA VÕTMINE Kultuuriväärtus on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb üksikjuhtumil määratleda. Muinsuskaitseseaduse § 2 kohaselt on kultuuriväärtus mälestis, mis on kaitse all olev kinnis- või vallasasi või selle osa või asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus ning see on tunnistatud mälestiseks muinsuskaitseseaduses sätestatud korras. Alusuuringute, inventeerimiste, Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ning Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku tulemusena on tehtud ettepanek Hansurahva talu rehielamu mälestiseks tunnistamise kohta, kuna see on hinnatud Eesti taluarhitektuuri seisukohast väga oluliseks. Hoone mälestiseks tunnistamisel on kaalutud kaitse ulatust ja kaitserežiimi otstarbekust. Hansurahva talu rehielamu asub Vihula valla üldplaneeringuga Vatku, Tõugu, Võhma ja Ilumäe külade vahel kehtestatud miljööväärtuslikul hoonestusalal. Nimetatud miljööväärtuslikul hoonestusalal on kehtestatud piirangud uusehituste suhtes, kuid üldplaneering ei käsitle ajalooliste hoonete säilitamist ega rekonstrueerimist. Kogu Hansurahva maaüksus asub ka arheoloogiamälestisel (asulakoht, kultuurimälestiste riikliku registri nr 10599), mis samuti ei taga olemasoleva väärtusliku hoonestuse pikaajalist säilimist, kuna arheoloogiamälestisel ei reguleerita olemasoleva hoonestusega seotud ehitustöid, v.a kui nendega kaasnevad mulla- või kaevetööd. 1868. a ehitatud Hansurahva talu rehielamu on erilaadse, oma aja kohta uudse rehemajatüübi viimane terviklikult säilinud esindaja. Samasuguseid hooneid Eestis rohkem ei leidu. Võrreldes juba kaitse alla olevate rehielamutega on Hansurahva talu rehielamu eriline, kuna selles on säilinud massiivne paekivist korstnaga reheahi – uuendus, mille viis 1850.–1870. aastatel sisse Palmse mõisa omanik Carl Magnus von der Pahlen. Palmse mõisniku eestvõttel ja rahastamisel ehitati selliseid uuenduslikke korstnaga rehemaju antud piirkonnas u 20 hoonet, kuid ülejäänud on kas hävinud või tugevalt ümber ehitatud (korstnaga reheahi pole säilinud). Ettevõtmine peegeldas mõisaomaniku soovi parandada ja kaasajastada oma talupoegade elamistingimusi, seega on hoone tunnistus ka talude päriseksostmise eelse aja sotsiaalsest mõttest ja inseneritöö saavutustest. Avalik huvi hõlmab nii vaimseid kui ka materiaalseid aspekte. Avaliku huvi sihiks on teatud avalik, s.o üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla kuulub ka eesti kultuuri säilimine läbi aegade. Avalik huvi Hansurahva talu rehielamu riikliku kaitse alla võtmiseks tuleneb eelkõige asjaolust, et tegemist on ainsa omataolise ajalooliselt ja arhitektuurilooliselt olulise hoonega Eestis. Hansurahva talu rehielamu on Lääne-Virumaa esimene mälestiseks tunnistatud rehielamu; ka külgnevates maakondades (Ida-Virumaa, Järvamaa, Jõgevamaa) ei ole ühtki kaitsealust rehielamut. Mälestiseks tunnistamine on asja omanikuga läbi arutatud ning omanik on väljendanud oma nõusolekut asja mälestiseks tunnistamiseks. Asja mälestiseks tunnistamine annab mälestise omanikule või valdajale õiguse saada riigilt mälestise hooldamiseks ja kasutamiseks nõustamist ja muud informatsiooni ning taotleda mälestise hooldamiseks, konserveerimiseks ja restaureerimiseks või optimaalsete säilitustingimuste tagamiseks rahalist toetust. See muinsuskaitseseaduse §-st 29 mälestise omanikule ja valdajale tulenev õigus tasakaalustab asja mälestiseks tunnistamisega kaasnevaid omandikitsendusi. III OTSUS 1. Tunnistada kultuurimälestiseks mälestise liigiga ehitismälestis Hansurahva talu rehielamu (Lääne-Viru maakond Vihula vald Tõugu küla Hansurahva katastriüksus). 2. Kehtestada käesoleva käskkirja punktis 1 nimetatud mälestise asukoht vastavalt kaardile käskkirja lisas 1 ja kaitsevöönd vastavalt kaardile käskkirja lisas 2.1 3. Käesoleva käskkirja punktis 1 nimetatud mälestise andmed, asukoht ja kaitsevööndi piir kantakse kultuurimälestiste riiklikusse registrisse ning asukoht ja kaitsevööndi piir kantakse lisaks Maa-ameti kaardile. 4. Muinsuskaitseametil teavitada otsusest mälestise omanikku või valdajat ja viia läbi toimingud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määruse nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestise andmete muutmise kord” § 4 lõikele 2. 5. Käesoleva käskkirja aluseks olevate Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekuga on võimalik tutvuda Muinsuskaitseametis. 6. Käesolevat käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. 1 Mälestise asukoht ja kaitsevöönd on märgitud käskkirja lisas esitatud kaartidel, mille koostamisel on kasutatud Eesti põhikaarti ja maakatastri andmeid. Kaartidega saab tutvuda Muinsuskaitseametis, kultuurimälestiste riiklikus registris (http://register.muinas.ee/) ja maainfosüsteemis (www.maaamet.ee).