Ülemnõukogu — Eesti Vabariigi puhkuseseadus — RT, 37, 481

(õ) 25.11.2008 I. Üldsätted § 1. Puhkuseseaduse ülesanded Eesti Vabariigi puhkuseseadus reguleerib suhteid, mis tekivad töötaja ja tööandja vahel seoses puhkuse andmisega. § 2. Puhkuse mõiste ja liigid (1) Puhkus tähendab töölepingu peatumist käesoleva seadusega ettenähtud korras ja tingimustel. (2) Töö iseloomu ja tingimuste järgi antavad puhkused on: 1) põhipuhkus, sealhulgas pikendatud puhkus (käesoleva seaduse § 9); 2) lisapuhkus (käesoleva seaduse § 10). (3) Peale käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud puhkuste on käesoleva seaduse reguleerimisobjektiks: 1) vanemapuhkused (käesoleva seaduse §-d 28–31); 2) palgata puhkus (käesoleva seaduse §-d 32–34). § 3. Puhkuse andmine tööaasta eest (1) Põhi- ja lisapuhkust, samuti täiendavat lapsepuhkust (käesoleva seaduse § 31) antakse tööaasta eest. Tööaasta on aeg, mis algab selle tööandja juures tööle asumise päevast ja kestab järgmise aasta sama päevani. Kui selles ajavahemikus on perioode, mida tööaasta hulka ei arvata, lükkub tööaasta lõpp vastava arvu tööpäevade võrra edasi. Tööaastast lühema aja eest antakse puhkust võrdeliselt töötatud ajaga. (2) Osalise tööajaga töötamisel puhkuse kestust ei lühendata. § 4. Tööaasta arvutamine (1) Peale tegelikult töötatud aja arvatakse tööaasta hulka: 1) aeg, mil töötaja on ajutiselt töövõimetu; 2) puhkuse, välja arvatud lapsehoolduspuhkuse ja töötaja soovil antud palgata puhkuse aeg; 3) tööandja ettepanekul antud palgata või osaliselt tasustatava puhkuse aeg (käesoleva seaduse § 33); 4) töölepingu ebaseadusliku lõpetamise või ebaseaduslikult teisele tööle üleviimise tõttu töölt sunnitud puudumise aeg, kui töötaja on tööle ennistatud; 5) muu aeg, mil töötaja on seaduse, haldusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud alustel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest. (2) Tööandja ühepoolse otsusega võib tööaasta hulka arvata ka muu aja, mil töötaja on poolte kokkuleppel ajutiselt vabastatud tööülesannete täitmisest. § 5. Puhkuse ajal töölepingu lõpetamise piiramine Puhkuse ajal ei ole lubatud töölepingu lõpetamine tööandja algatusel, välja arvatud ettevõtte, asutuse, muu organisatsiooni või tööandja õigustega struktuuriüksuse likvideerimise või tööandja pankrotistumise tõttu (töölepingu seadus § 91 1. lõike punkt 2 ja 2. lõige, RT 1992, nr. 15/16, art. 241). § 6. Puhkuse kestuse arvutamine Puhkuse kestust arvutatakse, olenemata tööaja režiimist tööandja juures, kalendripäevades, mille hulka ei arvata riiklikke pühi. § 7. Puhkuse pikendamine Töötajale seaduse või haldusaktiga ettenähtud puhkust võib pikendada kollektiiv- või töölepinguga, samuti töötaja soovil tööandja ühepoolse otsusega. § 8. Puhkuse andmise kohustus. Puhkusest loobumise kehtetus Tööandjal ei ole õigust jätta puhkust andmata ja töötajal ei ole õigust puhkusest loobuda. II. Põhi- ja lisapuhkus § 9. Põhipuhkus (1) Põhipuhkuse kestus on 28 kalendripäeva, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhtudel. (2) Pikendatud põhipuhkust antakse: 1) alaealistele 35 kalendripäeva 2) invaliididele 35 kalendripäeva 3) riigivõimu-, riigivalitsemis- ja omavalitsusorgani ametiisikutele 35 kalendripäeva 4) ülikoolide, rakenduslike kõrgkoolide, teadusasutuste, koolide ja muude lasteasutuste juhtidele, teaduritele, õppejõududele, õpetajatele, kasvatajatele ja teistele pedagoogikaspetsialistidele kuni 56 kalendripäeva Ametikohtade loetelu, kus töötamisel antakse pikendatud puhkust kuni 56 kalendripäeva ja puhkuse kestuse konkreetsel ametikohal kehtestab Eesti Vabariigi Valitsus. (3) Käesoleva paragrahviga ettenähtud puhkuse kestust ei kohaldata töötajate suhtes, kelle puhkus on reguleeritud Eesti Vabariigi eriseadusega. § 10. Lisapuhkus (1) Õigus lisapuhkusele on töötajatel: 1) allmaatöödel; 2) tervistkahjustavatel ja eriiseloomuga töödel. (2) Allmaatööde ning tervistkahjustavate ja eriiseloomuga tööde näidustused ja loetelu, kus töötamisel antakse lisapuhkust ning nende lisapuhkuste kestuse kehtestab Eesti Vabariigi Valitsus. (3) Kollektiiv- ja töölepinguga võib ette näha täiendavad alused lisapuhkuse andmiseks. § 11. Lisapuhkuse andmise tingimused (1) Täies ulatuses antakse lisapuhkust töötajale, kes on allmaatöödel või tervistkahjustavatel töödel töötanud kogu tööaasta. Töötajale, kes on allmaatöödel või tervistkahjustavatel töödel töötanud osa aega tööaastast, antakse lisapuhkust võrdeliselt töötatud ajaga. (2) Töötajale, kellele antakse põhipuhkus täies ulatuses enne tööaasta täitumist, antakse koos põhipuhkusega lisapuhkus samuti täies ulatuses. (3) Lisapuhkuse andmise tingimused eriiseloomuga töödel (käesoleva seaduse § 10 1. lõike punkt 2) kehtestab Eesti Vabariigi Valitsus. § 12. Põhi- ja lisapuhkuse liitmine (1) Lisapuhkus liidetakse põhipuhkusele (käesoleva seaduse § 9) ja antakse sellega koos. (2) Erinevatel alustel antavad lisapuhkused liidetakse. III. Puhkuse andmise kord § 13. Puhkuse andmine esimesel tööaastal (1) Töötajal, kes on esimesel tööaastal töötanud vähemalt kuus kuud, on õigus saada puhkust võrdeliselt töötatud kuude arvuga. Saamata jäänud puhkuseosa antakse tööaasta kestel mõnel muul ajal või töötaja nõusolekul liidetakse järgmise tööaasta puhkusega või antakse teise tööaasta kestel mõnel muul ajal. (2) Sõltumata töötatud ajast on esimesel tööaastal õigus saada puhkust täies ulatuses: 1) alaealisel; 2) invaliidil; 3) naisel enne või pärast rasedus- ja sünnituspuhkust; 4) mehel, kelle naine on rasedus- ja sünnituspuhkusel; 5) tööga seotud tervisekahjustuse järgselt töövõime osaliselt kaotanud töötajal; 6) muudel seaduse, haldusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. (3) Poolte kokkuleppel võib esimesel tööaastal anda puhkust täies ulatuses, sõltumata töötatud ajast. § 14. Puhkuse andmine teise ja järgmiste tööaastate eest Puhkust teise ja järgmiste tööaastate eest võib anda täies ulatuses tööaasta kestel vastavalt poolte kokkuleppele või tööandja juures kehtivale puhkuste ajakavale. § 15. Puhkuste ajakava (1) Tööandja koostab puhkuste ajakava iga kalendriaasta kohta ja teeb selle töötajale teatavaks jaanuarikuu jooksul. (2) Puhkuste ajakava koostamisel lähtub tööandja töö korraldamise huvidest, arvestades võimaluse korral töötajate soove. (3) Tööandja on kohustatud puhkuste ajakava koostamisel arvestama töötajate soovidega, kellel on seaduse järgi õigus saada puhkust neile sobival ajal (käesoleva seaduse § 16 punktid 3–6). § 16. Puhkuse andmine töötajale sobival ajal Töötaja soovitud ajal on tööandja kohustatud andma puhkust: 1) naisele enne ja pärast rasedus- ja sünnituspuhkust või pärast lapsehoolduspuhkust; 2) mehele naise rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal; 3) naisele, kes kasvatab kuni kolmeaastast last; 4) mehele, kes üksinda kasvatab kuni kolmeaastast last; 5) alaealisele; 6) tööga seotud tervistkahjustuse järgselt töövõime osaliselt kaotanud töötajale. § 17. Puhkuse andmine kohakaaslasele (1) Kohakaaslasele antakse puhkus üheaegselt põhikoha puhkusega. Esimesel tööaastal, kui töötaja on kohakaasluskohas töötanud vähem kui kuus kuud, antakse palgalist puhkust võrdeliselt töötatud ajaga. Ülejäänud puhkuseosa ulatuses antakse töötaja soovil palgata puhkust. (2) Kui põhikohas on puhkus pikem, antakse kohakaasluskohas töötaja soovil palgata puhkust kuni põhikoha puhkuse lõppemiseni. § 18. Puhkuse kasutamist takistavad asjaolud (1) Puhkuse kasutamist takistavateks asjaoludeks on: 1) töötaja ajutine töövõimetus; 2) rasedus- ja sünnituspuhkusel viibimine; 3) riigi- või kohaliku omavalitsusorgani poolt pandud ülesannete täitmine. (2) Töötaja on kohustatud tööandjale teatama puhkuse kasutamist takistavatest asjaoludest. Tööandja võib nõuda puhkuse kasutamist takistavate asjaolude tõendamiseks dokumente. § 19. Puhkuse või puhkuseosa üleviimine muule ajale seoses puhkuse kasutamist takistavate asjaoludega Kui puhkuse kasutamist takistavad asjaolud (käesoleva seaduse § 18 1. lõike punktid 1–3) tekkisid enne puhkuse algust, viiakse puhkus üle poolte kokkuleppega määratud ajale. Kui puhkuse kasutamist takistavad asjaolud tekkisid puhkuse ajal, antakse saamata jäänud puhkuseosa vahetult pärast takistavate asjaolude lõppemist või viiakse poolte kokkuleppel üle muule ajale. Rasedus- ja sünnituspuhkuse tõttu puhkuse üleviimisel teisele ajale kohaldatakse käesoleva seaduse § 16 punkti 1. § 20. Puhkuse üleviimine muule ajale poolte kokkuleppel (1) Poolte kokkuleppel võib puhkuste ajakava muuta ning puhkuse või osa puhkusest üle viia muule ajale samal tööaastal või järgmisele tööaastale. Järgmisele tööaastale üleviidud puhkus liidetakse selle tööaasta puhkusega või antakse poolte kokkuleppel mõnel muul ajal tööaasta kestel. (2) Kui puhkuse üleviimist taotleb tööandja ja kokkulepet töötajaga ei saavutata, on töötajal õigus jääda puhkusele ajakavas ettenähtud ajal. (3) Alaealisele tuleb anda puhkust igal tööaastal, tema puhkuse üleviimine järgmisele tööaastale on keelatud (välja arvatud puhkuse üleviimine seoses rasedus- ja sünnituspuhkusega). § 21. Puhkuse osadena andmine Poolte kokkuleppel võib puhkust anda osade kaupa, kusjuures ühe katkestamatu osa kestus peab olema vähemalt 14 kalendripäeva. § 22. Puhkuse katkestamine (1) Puhkuse katkestamine ja töötaja tööle tagasi kutsumine võib toimuda poolte kokkuleppel. (2) Puhkuse katkestamise tõttu kasutamata jäänud puhkuse osa antakse poolte kokkuleppel samal tööaastal mõnel muul ajal või liidetakse järgmise tööaasta puhkusega või antakse järgmise tööaasta kestel mõnel muul ajal. § 23. Puhkuse andmise vormistamine Puhkus vormistatakse tööandja juures kehtestatud korras. IV. Puhkusetasu ja kasutamata puhkuse rahaline hüvitamine § 24. Puhkusetasu Põhi- ja lisapuhkuse ning täiendava lapsepuhkuse aja eest maksab tööandja töötajale puhkusetasu, mille arvutamise korra kehtestab Eesti Vabariigi Valitsus. § 25. Puhkusetasu maksmine (1) Puhkusetasu makstakse hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust täies ulatuses. (2) Töötaja, kellele ei makstud puhkusetasu käesoleva paragrahvi eelmises lõikes ettenähtud ajal, võib nõuda puhkuse pikendamist puhkusetasu maksmisega viivitatud aja võrra. § 26. Kasutamata puhkuse hüvitamine töölepingu lõppemisel Töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist. § 27. Puhkusetasu maksmise allikad mõne kategooria töötajatele Puhkusetasu ja kasutamata puhkuse rahaline hüvitus alaealistele ja invaliididele üle 28 kalendripäeva antava puhkuse eest (käesoleva seaduse § 9 2. lõike punktid 1 ja 2), samuti täiendava lapsepuhkuse päevade eest (käesoleva seaduse § 31) makstakse sotsiaalmaksu vahendite arvel. V. Vanemapuhkused § 28. Rasedus- ja sünnituspuhkus Naisele antakse sünnituslehe alusel rasedus- ja sünnituspuhkust 70 kalendripäeva enne ja 56 kalendripäeva pärast sünnitust. Mitmikute sünni või tüsistustega sünnituse korral antakse sünnituspuhkust 70 kalendripäeva. Rasedus- ja sünnituspuhkus liidetakse ja antakse täies ulatuses, sõltumata lapse sündimise päevast. Rasedus- ja sünnituspuhkuse aja eest makstakse hüvitist vastavalt ravikindlustusseadusele (RT 1991, nr. 23, art. 272). § 29. Lapsendaja puhkus Kuni aastase lapse lapsendajale antakse puhkust 70 kalendripäeva, alates lapsendamise päevast. Selle aja eest makstakse hüvitist vastavalt ravikindlustusseadusele. § 30. Lapsehoolduspuhkus (1) Lapse emale või isale antakse tema soovil lapsehoolduspuhkust kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. (2) Kui ema või isa ei kasuta lapsehoolduspuhkust, võib puhkuse anda lapse tegelikule hooldajale, kes seaduslikul alusel elab Eesti Vabariigis. (3) Lapsehoolduspuhkust võib kasutada korraga või osade kaupa igal ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. (4) Lapsehoolduspuhkust ei anta, kui laps on täielikult või osaliselt riiklikul ülalpidamisel. (5) Lapsehoolduspuhkuse ajaks tööleping peatub ja töötajale makstakse selle aja eest riiklikku ülalpidamistoetust vastavalt lastetoetuste seadusele (RT 1992, nr. 6, art. 90). § 31. Täiendav lapsepuhkus (1) Emale või isale antakse tema soovil igal tööaastal täiendavat lapsepuhkust kolm kalendripäeva, kui tal on üks või kaks alla 14-aastast last, ja kuus kalendripäeva, kui tal on kolm või enam alla 14-aastast last või vähemalt üks alla kolmeaastane laps. Sellele puhkusele on õigus ka lapse eestkostjal, kes kasvatab last ilma vanemateta. (2) Lapse 14-aastaseks saamise aastal antakse täiendav lapsepuhkus, olenemata sellest, kas lapse sünnipäev on enne või pärast puhkust. (3) Täiendav lapsepuhkus liidetakse põhi- ja lisapuhkusele, samuti pikendatud põhipuhkusele ja antakse sellega koos või poolte kokkuleppel mõnel muul ajal. (4) Täiendavat lapsepuhkust ei anta, kui laps on täielikult või osaliselt riiklikul ülalpidamisel. VI. Palgata puhkus § 32. Palgata puhkus poolte kokkuleppel Töötajale võib tema avalduse alusel anda palgata puhkust poolte kokkuleppega määratud ajaks. § 33. Palgata või osaliselt tasustatav puhkus tööandja ettepanekul Poolte kokkuleppel ja tööinspektori nõusolekul võib töömahu või tellimuste vähenemisel anda töötajale palgata või osaliselt tasustatavat puhkust kuni kuueks kuuks. § 34. Palgata puhkuse andmise kohustus (1) Tööandja on kohustatud töötaja soovil andma palgata puhkust: 1) naisele, kes kasvatab kuni 14-aastast last; 2) mehele (eestkostjale), kes kasvatab üksinda kuni 14-aastast last; 3) ühele vanematest (eestkostjale, hooldajale), kes kasvatab lapsinvaliidi; 4) töötajale, kes on lubatud kutseõppeasutuse, rakendusliku kõrgkooli või ülikooli sisseastumiseksamitele; 5) muudel seaduse, haldusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 1–3 ettenähtud juhtudel antakse palgata puhkust kuni 14 kalendripäeva tööaasta kestel poolte kokkuleppega määratud ajal. Sisseastumiseksamiteks antakse palgata puhkust õppeasutuse teatise alusel selles näidatud ajaks. Muudel juhtudel antakse palgata puhkust vastavas seaduses, haldusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud ulatuses. § 35. Palgata puhkuse vormistamine Palgata puhkus vormistatakse tööandja kehtestatud korras. VII. Lõppsätted § 36. Tööandja vastutus Töötajale puhkuse andmisest keeldumise või puhkuse lühendamise, puhkuse andmise korra rikkumise, samuti puhkusetasu või kasutamata puhkuse hüvitise maksmata jätmise eest kannab tööandja seaduses ettenähtud korras vastutust. § 37. Vaidluste lahendamine Käesoleva seaduse kohaldamisel töötaja ja tööandja vahel tekkinud vaidlused lahendatakse individuaalsete töövaidluste lahendamiseks ettenähtud korras. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees A. RÜÜTEL Tallinn, 7. juulil 1992. Õiend Lisatud avaldamisandmed.