Ülemnõukogu — Eesti Vabariigi liikluskindlustuse seadus — RT, 24, 338

(õ) 5.11.2008 I peatükk ÜLDSÄTTED JA PÕHIMÕISTED § 1. Seaduse ülesanded Käesolev seadus sätestab füüsilistele ja juriidilistele isikutele Eesti Vabariigis liiklusõnnetustega tekitatud kahju (edaspidi liikluskahju) hüvitamise ning kehtestab selle tagamiseks kohustusliku liikluskindlustuse (edaspidi kindlustus), mis seisneb tsiviilvastutuses füüsilistele ja juriidilistele isikutele tekitatud liikluskahju eest. § 2. Kindlustusobjekt (1) Käesoleva seaduse alusel kuuluvad kohustuslikule kindlustamisele kõik Eesti Vabariigis teeliikluses kasutatavad registreerimisele kuuluvad sõidu- ja veoautod, bussid, trammid, trollid, mootorrattad, motorollerid, traktorid ja muud liikurmasinad, mille valmistajatehase poolt määratud suurim kiirus on üle 15 km/h, ning kõigi nende haagised (edaspidi sõidukid), välja arvatud riigieelarvelistele asutustele ja organisatsioonidele kuuluvad sõidukid. (2) Välisriikidest Eesti Vabariiki saabuvate sõidukite kindlustust reguleerib käesoleva seaduse § 33. § 3. Vastutus riigile kuuluva sõiduki poolt tekitatud liikluskahju eest (1) Riigieelarvelisele asutusele või organisatsioonile kuuluva sõiduki poolt tekitatud liikluskahju eest vastutab see asutus või organisatsioon samadel alustel kui kindlustusselts kindlustatud sõiduki puhul. (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asutuse või organisatsiooni likvideerimise korral ilma õigusjärglaseta määrab likvideerimiskorralduse andnud riigiorgan likvideeritava asutuse või organisatsiooni poolt selleks ajaks hüvitamata liikluskahju hüvitamise (sealhulgas perioodiliselt makstava kindlustuspensioni maksmise) korra. § 4. Liikluskahju mõiste (1) Liikluskahju on liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud aineline kahju, olenemata liikluskahju kannataja osalemisest liiklusõnnetuses. (2) Liikluskahju tekitajaks loetakse sõiduk või sõidukid, mille liikumise tagajärjel tekkis liikluskahju. Liikluskahju tekitanud sõiduki juht võib olla liiklusõnnetuses süüdi osaliselt või täielikult või tema süü võib puududa või ta võib jääda kindlaks tegemata. II peatükk KINDLUSTUSE ANDMINE JA KEHTIVUS § 5. Kindlustusandja Kindlustusandjaks on kindlustusselts, kellele on Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras ja tingimustel antud litsents sõidukite kindlustamiseks käesoleva seaduse alusel. § 6. Kindlustusvõtja Kindlustusvõtjaks on sõiduki omanik või seaduslik valdaja. § 7. Liikluskindlustuse Fond (1) Liikluskindlustuse Fond on Eesti Vabariigi Valitsuse moodustatud juriidiline isik, kes korraldab käesoleva seadusega ettenähtud sõidukite kindlustamisega tegelevate kindlustusseltside kohustuslikku edasikindlustamist, lahendab nende kindlustusseltside ühiseid probleeme ning organiseerib rahvusvahelist koostööd liikluskindlustuse alal. Liikluskindlustuse Fond ei taotle oma tegevusega kasumi saamist. (2) Liikluskindlustuse Fondi arvel hüvitatakse teadmatuks jäänud, välisriikides kindlustatud ja käesolevat seadust rikkudes kindlustamata jäetud sõidukitega tekitatud liikluskahjud. § 8. Kindlustusperiood (1) Käesoleva seaduse alusel kindlustamisele kuuluv sõiduk peab olema kindlustatud enne selle registreerimist. (2) Kindlustusperiood on üldjuhul üks aasta. Lühiajalise kindlustuse periood võib olla ühest kuni üheteistkümne kuuni. Kindlustus peab olema uuendatud enne kehtiva kindlustuse lõppemist. (3) Sõiduki võõrandamisel või mis tahes põhjusel kasutusest kõrvaldamisel rohkem kui üks kuu enne kindlustusperioodi lõppu, lõpetab kindlustusandja kindlustusvõtja taotlusel kindlustuse kehtivuse ja tagastab kindlustusvõtjale vastava osa kindlustusmaksest. § 9. Kindlustuse puudumise tagajärjed (1) Kui liikluses kasutatav sõiduk ei ole kindlustatud, on kindlustusvõtja kohustatud tasuma selle sõiduki kasutamise aja eest kolmekordse kindlustusmakse. (2) Kui kindlustamata sõidukiga on tekitatud liikluskahju, mis toob kaasa kannatanule kindlustushüvitise väljamaksmise, on kindlustusvõtja kohustatud tasuma kindlustamata sõiduki kasutamise aja eest kuuekordse kindlustusmakse. (3) Sõiduki (välja arvatud riigieelarvelisele asutusele või organisatsioonile kuuluv sõiduk) kasutamisel liikluses peab selle juhil olema kaasas liikluskindlustuse tunnistus. Sõiduki esiklaasil võib olla liikluskindlustuse kleebis. (4) Kui liikluses kasutatava sõiduki juhil (välja arvatud riigieelarvelisele asutusele või organisatsioonile kuuluv sõiduk) pole kaasas liikluskindlustuse tunnistust, võidakse tema suhtes kasutada halduskaristust vastavalt seadusele. III peatükk LIIKLUSKAHJU § 10. Liikluskahju koostis (1) Liikluskahju võib olla tekitatud isiku tervisele (isikukahju) või varale (varakahju). Liikluskahju hinnatakse ainelise kahjuna rahas. (2) Isikukahju on: 1) ajutisest töövõimetusest tulenev kahju; 2) püsivast töövõimetusest tulenev kahju; 3) kannatanu ravikulud; 4) kannatanu surmast tema ülalpeetavatele tulenev kahju. (3) Varakahju on: 1) sõiduki vigastustest või hävimisest tulenev kahju; 2) tee, teerajatiste ja muude materiaalsete väärtuste kahjustamisest või hävimisest tulenev kahju; 3) kannatanul seljas olnud riiete ning kaasas olnud esemete kahjustamisest või hävimisest tulenev kahju ning kahju, mis tekkis teistele isikutele nende kokkupuutumisest kannatanuga liiklusõnnetuse ajal või selle järel; 4) kannatanute kiireks raviasutusse toimetamiseks kasutatud sõiduki sisemuse kahjustamisest ja määrdumisest tulenev kahju, samuti kahju, mis sellele sõidukile tekitati tahtlikult vigastatu säästmiseks tema sõidukisse paigutamisel ja raviasutusse toimetamisel. § 11. Ajutisest töövõimetusest tulenev kahju (1) Ajutisest töövõimetusest tulenev kahju on: 1) palgalisel tööl oleva isiku puhul – saamata jäänud osa palgast, lähtudes kindlustusjuhtumile eelnenud kalendriaasta puhastulust, kui seda ei korva mõni muu kohustuslik kindlustus; 2) mittetöötava täisealise isiku puhul (välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. lõike 2. alapunktis nimetatud isikud) – toetus kehtiva sotsiaalse elatusmiinimumi ulatuses; 3) vabakutselise või ettevõtja puhul – saamata jäänud puhastulu, kui seda ei korva mõni muu kohustuslik kindlustus, lähtudes viimase kolme maksuaasta (kalendriaasta) deklareeritud keskmisest aastatulust, ühekordsete tulude saajal aga, lähtudes tema poolt valitud kolme maksuaasta deklareeritud keskmisest aastatulust viimase viie aasta jooksul; 4) kui käesoleva lõike 3. alapunktis nimetatud isik on olnud vabakutseline või ettevõtja lühema aja jooksul, kui selles alapunktis nimetatud, võidakse tema soovil arvestada saamata jäänud tulu viimasel palgalisel tööl töötatud või viimase ettevõtjana tegutsetud aasta keskmise puhastulu alusel; 5) kui käesoleva lõike 3. alapunktis nimetatud periood hõlmab aega enne tulude deklareerimise kehtestamist, peavad kahju hindamise aluseks võetavad tulud olema muul viisil dokumentaalselt tõendatud. (2) Palgalisel tööl olevaga võrdsustatakse isik, kes: 1) on kehtivas korras registreeritud töötuna; 2) on vähemalt kolm aastat töötanud palgalisena, olnud ettevõtja või vabakutseline, kuid on omal soovil jäänud sellest tuluallikast ilma mitte varem kui kolm aastat enne kindlustusjuhtumit. § 12. Püsivast töövõimetusest tulenev kahju Püsivast töövõimetusest (invaliidsusest) tulenev kahju on saamata jäänud osa käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud tulust, mida ei korva mõni muu kohustuslik kindlustus. Vastavalt kannatanu taotlusele hüvitatakse püsivast töövõimetusest tulenev kahju kas ühekordse hüvitusena või perioodiliselt makstava kindlustuspensionina kuni isiku töövõime taastumiseni, ümberõppe teel uue eriala omandamiseni või surmani. § 13. Kannatanu ravikulud Kannatanu ravikulud on tema raviasutusse toimetamise, ravimise, traumajärgsete tüsistuste kergendamise ning tervislikule seisundile vastava uue eriala õpetamise otsesed kulud. Ravikulud arvatakse kannatanu töövõimetusest või surmast tuleneva kahju hulka. § 14. Kannatanu surmast tulenev kahju (1) Kannatanu surmast tulenevaks kahjuks loetakse tema ülalpeetavatel saamata jääv osa käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud tuludest, mida ei kata toitjakaotuspension. Selle kahju hüvitis määratakse perioodiliselt makstava liikluskindlustuspensionina: 1) lapsele kuni täisealiseks saamiseni või katkestamata statsionaarse õppimise korral (välja arvatud õpingute katkestamine mõjuvatel põhjustel) kuni kõrghariduse omandamiseni, kuid mitte kauem kui 24-aastaseks saamiseni; 2) töövõimetule lesele, vanemale, täisealisele lapsele või muule ülalpeetavale kuni töövõime taastumise või surmani. (2) Kannatanu surmast tuleneva kahju hulka arvatakse ka tema matusteks tehtud põhjendatud kulutused. (3) Kannatanu surm loetakse põhjustatuks liiklusõnnetusest, kui sellise arvamuse annab kohtumeditsiiniekspert või surma põhjuse tuvastanud meditsiiniasutus. § 15. Sõiduki hävimisest tulenev kahju (1) Sõiduk loetakse hävinuks, kui selle taastamisremont pole tehniliselt või majanduslikult põhjendatud. (2) Sõiduki hävimisest tulenev kahju koosneb sõiduki väärtusest vahetult enne kindlustusjuhtumit, mis määratakse käesoleva seaduse §-s 21 kehtestatud korras, sõiduki liiklusõnnetuse kohalt äratoimetamise ning sõiduki jäänuste utiliseerimise kuludest. (3) Kui kindlustusselts hüvitab sõiduki hävimisest tuleneva kahju täielikult, on tal õigus sõiduki jäänustele. § 16. Sõiduki vigastustest tulenev kahju (1) Sõiduki vigastustest tulenev kahju on selle taastamisremondi ja muud otsesed kulud, mis sõiduki omanik (valdaja) kandis seoses liiklusõnnetusega, sealhulgas pärast liiklusõnnetust sõidukile kannatanute päästmiseks tahtlikult tekitatud vigastuste kõrvaldamise ja sõiduki liiklusõnnetuse kohalt äratoimetamisega seotud kulud. (2) Kindlustushüvitise taastamisremondi maksumuse ulatuses võib kindlustusselts pärast liiklusõnnetusega sõidukile tekitatud vigastuste ja tehtud remonditööde mahu või remondieelarve võrdlevat kontrollimist kanda hüvitise saaja nõusolekul üle vahetult remondi tegijale või maksta hüvitise saajale, olenemata sellest, kas remont on tehtud või mitte. § 17. Tee, teerajatiste ja muude materiaalsete väärtuste kahjustamisest või hävimisest tulenev kahju Tee, teerajatiste, koduloomade ning muude objektide või esemete kahjustamisest või hävimisest tulenev kahju koosneb selle vara maksumusest liiklusõnnetuse momendil või vara, rajatise või muu objekti taastamis-, samuti muudest otsestest kuludest, mida kandis vara omanik (valdaja) liiklusõnnetuse tagajärjel ja mida ei korva muu kohustuslik kindlustus. IV peatükk LIIKLUSKAHJU HÜVITAMINE § 18. Liikluskahju hüvitamise põhimõtted (1) Liikluskahju hüvitatakse: 1) süütule liiklusõnnetuses osalejale täies ulatuses; 2) osasüülisele liiklusõnnetuses osalejale vastassüüdlase süü astme ulatuses. (2) Ei hüvitata: 1) liiklusõnnetuses süüdiolevale sõidukijuhile tema poolt endale tekitatud liikluskahju; 2) liiklusõnnetuses süüdioleva sõidukijuhi poolt juhitava sõiduki omanikule (valdajale) tekitatud liikluskahju; 3) liikluskahju käesoleva seaduse §-s 25 ja § 33 6. lõikes nimetatud juhtudel ning määral. (3) Liikluskahju hüvitab liikluskahju tekitanud sõiduki kindlustanud kindlustusselts. Kindlaks tegemata jäänud või kindlustamata sõiduki, samuti välismaal käesoleva seaduse § 33 1. lõikes ettenähtud tingimustel kindlustatud sõiduki tekitatud liikluskahju hüvitab Liikluskindlustuse Fond. (4) Välismaal kindlustatud sõiduki poolt tekitatud liikluskahju hüvitab Liikluskindlustuse Fondile vastava riigi kindlustusorganisatsioon vastavalt selle riigi ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud kokkuleppele. (5) Kui seaduslikus korras tehakse kindlaks, et liikluskahju tekitajaks oli kaks või enam erinevates kindlustusseltsides kindlustatud sõidukit, jaotatakse kogu selle liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamine kindlustusseltside vahel vastavalt seal kindlustatud sõidukite juhtide süü astmele. § 19. Kindlustusjuhtumist teatamine (1) Liiklusõnnetuse puhul on õnnetuses osalenud sõidukite juhid kohustatud teatama üksteisele ja kannatanutele oma ees- ja perekonnanime, aadressi ja kindlustusseltsi, kus sõiduk on kindlustatud. Teise osalise või kannatanu nõudmisel tuleb esitada sõiduki liikluskindlustuse tunnistus. (2) Kui liiklusõnnetuses sai inimene vigastada või surma või kui varalise kahjuga lõppenud liiklusõnnetuse puhul lähevad osalejate hinnangud juhtumi asjaolude kohta lahku, on liiklusõnnetuses osalejad kohustatud juhtunust viivitamatult teatama politseile. (3) Liiklusõnnetuses kannatanul on õigus nõuda liikluskahju hüvitamist, kui ta isiklikult või vahendaja kaudu esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui ühe aasta jooksul, on teatanud kindlustusjuhtumist mis tahes liikluskindlustusega tegelevale kindlustusseltsile. Viimane peab selgitama, millises kindlustusseltsis liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduk on kindlustatud ning teatama sellele kindlustusjuhtumist, samuti teatama kannatanule selle kindlustusseltsi nime ja aadressi. § 20. Hüvitisetaotluse läbivaatamise tingimused (1) Kindlustushüvitise taotleja on kohustatud säilitama sõiduki ja muu hävinud või kahjustatud vara liiklusõnnetusejärgses seisundis seni, kuni selle on üle vaadanud kindlustusseltsi poolt nimetatud ekspert. Kui sõiduki või muu vara kahjustuste ulatuse tuvastamiseks on tehtud seadusega ettenähtud korras ekspertiis, võib kindlustusselts kasutada selle ekspertiisi tulemusi. (2) Kindlustusselts on kohustatud saatma eksperdi kahjustatud vara üle vaatama esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui viie päeva jooksul kindlustusjuhtumi kohta teate saamise päevast arvates. (3) Isikukahju eest hüvitise nõudmisel on kindlustusseltsil õigus suunata kannatanu arstlikule läbivaatusele või võtta aluseks kohtumeditsiiniekspertiisi tulemused, kui kannatanule selline ekspertiis tehti. § 21. Liikluskahju suuruse hindamine (1) Ajutisest või püsivast töövõimetusest või kannatanu surmast tuleneva kahju suuruse hindab oma taotluses kindlustushüvitise taotleja meditsiinidokumentide, seniseid ja kindlustusjuhtumijärgseid tulusid ning liiklusõnnetusega kaasnenud otseseid kulusid tõendavate dokumentide alusel, mis lisatakse kahju hüvitamise taotlusele. (2) Varakahju suuruse hindab kindlustushüvitise taotleja, esitades andmed hävinud vara maksumuse või kahjustatud vara taastamiskulude kohta ning dokumendid liiklusõnnetusega kaasnenud muude otseste kulude kohta. (3) Kindlustusselts on kohustatud kindlustushüvitise taotleja soovil osutama temale abi vajalike normatiivaktidega tutvumisel ja arvutuste tegemisel. (4) Väljamaksmisele kuuluva hüvitise suuruse otsustab kindlustusselts. Hüvitise taotlejal on õigus vaidlustada see otsus kohtus. (5) Kui kindlustusselts vaidlustab kahju suuruse, on ta kohustatud oma vastuväited kindlustushüvitise taotlejale kirjalikult motiveerima. Kindlustusseltsi poolt aktsepteeritud kindlustushüvitise osa on ta kohustatud kahju kannatajale viivitamatult välja maksma. § 22. Hindade muutumise arvestamine Kindlustushüvitiste arvutamisel ja maksmisel arvestatakse Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras hindade muutumist. § 23. Kahjuhüvitiste piirmäärad Eesti Vabariigi Valitsus võib kehtestada liikluskindlustuse arvel väljamakstavate kahjuhüvitiste piirmäärad. § 24. Kindlustushüvitise väljamaksmise tähtaeg (1) Kindlustushüvitis makstakse üldjuhul välja kohe pärast selle suuruses kokkuleppele jõudmist, kuid mitte hiljem, kui kolme kuu jooksul hüvitise taotluse esitamise päevast arvates. (2) Kui liikluskahju kogu ulatust pole võimalik kohe selgitada, makstakse kannatanule välja see osa kindlustushüvitisest, mille suurus on teada ja mõlemapoolselt aktsepteeritud. (3) Kannatanu taotlusel makstakse temale eeldatava kindlustushüvitise arvel toetust. (4) Kui hüvitise väljamaksmine, sellest keeldumine või hüvitise vähendamine mõnele hüvitise taotlejale sõltub liiklusõnnetuse kohta kriminaalprotsessi seaduse kohaselt toimetatava menetluse tulemustest, pikeneb käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud hüvitise väljamaksmise tähtaeg sellele hüvitise taotlejale nimetatud menetluse kestuse võrra. Teistele selle liiklusõnnetusega seotud hüvitise taotlejaile peab kindlustusselts hüvitama kahju käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud tähtaja jooksul. (5) Kindlustushüvitise väljamaksmisega viivitamisel (sealhulgas juhul, kui hüvitise taotleja on oma õiguste kaitseks pöördunud kohtu poole ja tema taotlus on rahuldatud) üle käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tähtaja, maksab kindlustusselts hüvitise saajale viivist Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. § 25. Liikluskahju hüvitamisest keeldumise alused (1) Kindlustusselts ei hüvita liikluskahju, kui kindlustushüvitist taotlev isik tekitas endale kahju tahtlikult või seoses tahtliku kuriteo toimepanemisega. (2) Kindlustusselts võib keelduda isikukahju hüvitamisest või vähendada hüvitist kuni 50%, kui kindlustushüvitist taotlev isik sai kahju, juhtides sõidukit alkoholi- või narkootikumijoobes või olles muu tugevatoimelise aine mõju all, või kui kindlustushüvitist taotlev isik andis sõiduki juhtimise teadvalt üle sellises joobes või nimetatud aine mõju all olevale isikule, välja arvatud käesoleva seaduse §-s 26 nimetatud juhtudel. (3) Kindlustusselts võib keelduda varakahju hüvitamisest või vähendada hüvitist kuni 50%, kui: 1) esinesid käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud asjaolud; 2) kindlustushüvitist taotlev isik juhtis sõidukit, omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või andis sõiduki juhtimise üle sellise õiguseta isikule, välja arvatud õppesõidu puhul või käesoleva seaduse §-s 26 nimetatud juhtudel; 3) kindlustushüvitist taotlev isik osales teeliikluses liikurmasinal, mis käesoleva seaduse alusel ei kuulu kindlustamisele, või ajas loomi liikluseeskirja nõudeid rikkudes või kodulooma omanikuna (valdajana) võimaldas loomal liikuda järelevalveta või tegi teel mingit tööd, rikkudes kehtivaid eeskirju. § 26. Tegevus hädakaitse- või hädaseisundis Kui käesoleva seaduse § 25 2. ja 3. lõikes nimetatud juhtudel oli kindlustushüvitist taotlev isik hädakaitse- või hädaseisundis, makstakse hüvitis välja täies ulatuses. § 27. Kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumisest või hüvitise vähendamisest teatamine Kindlustusselts on kohustatud kindlustushüvitist taotlevale isikule hüvitise väljamaksmisest keeldumisest, hüvitise vähendamisest või hüvitise suuruse vaidlustamisest teatama kirjalikult, esitades otsuse motiivid. Nimetatud motiividena arvestatakse tegelike asjaolude loetelu koos tõendusmaterjalidega ning viiteid käesoleva seaduse või muude normatiivaktide sätetele. § 28. Kindlustushüvitise saaja huvide kohtulik kaitse Kui kindlustusselts ei maksa kindlustushüvitist välja tähtaegselt, keeldub selle väljamaksmisest, vähendab kindlustushüvitise summat või vaidlustab selle suuruse, on kindlustushüvitist taotleval isikul õigus pöörduda hagiavaldusega kohtusse. Sellistel juhtudel kehtivad tsiviilprotsessi seaduses ettenähtud protsessuaalsed tähtajad. § 29. Kindlustusandja regressiõiguse piiramine (1) Kindlustusseltsil ega Liikluskindlustuse Fondil ei ole õigust esitada regressinõudeid käesoleva seaduse alusel kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu. (2) Kindlustusseltsil ja Liikluskindlustuse Fondil on õigus esitada regressinõudeid sõiduki juhi vastu, kes on tekitanud liikluskahju tahtlikult, juhtides sõidukit alkoholi- või narkootikumijoobes või olles muu tugevatoimelise aine mõju all või omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. V peatükk KINDLUSTUSMAKSED § 30. Kindlustustegevuse reguleerimine (1) Kindlustuse maksemäärad, nende vähendamise ja suurendamise põhimõtted, viiviste suurus, kindlustusseltside poolt kohustuslikust liikluskindlustusest saadava kasumi piirmäär ning kindlustusseltside kohustusliku edasikindlustuse maksemäärad kehtestatakse Eesti Vabariigi Valitsuse poolt ettenähtud korras. § 31. Kindlustusmaksete diferentseerimine (1) Kindlustuse maksemäärad kehtestatakse sõidukitele diferentseeritult riskigruppide järgi, olenevalt sõiduki tehnilistest omadustest ja kasutamise otstarbest. (2) Kindlustusmakseid vähendatakse või suurendatakse, arvestades kindlustusjuhtumite esinemist eelnevatel kindlustusperioodidel. (3) Kindlustusmakse suurendamise või maksusoodustuse tühistamise aluseks võib olla kindlustatava sõiduki juhtimine selle omaniku (valdaja) või tema poolt sõidukit juhtima lubatud isiku poolt käesoleva seaduse § 25 2. lõikes nimetatud seisundis. § 32. Liiklusõnnetuste ennetusmeetmete finantseerimine Liikluskindlustuse Fond ja kindlustusseltsid osalevad liiklusõnnetuste ennetusmeetmete finantseerimisel. VI peatükk VÄLISRIIKIDE SÕIDUKITE LIIKLUSKINDLUSTUS § 33. Välisriikidest Eesti Vabariiki saabuvate sõidukite liikluskindlustuse tingimused (1) Välisriikidest Eesti Vabariigi territooriumile saabuvad ja liikluses osalevad sõidukid, mis on riigis, kus nad on registreeritud, kindlustatud liikluseks Eesti territooriumil vastavalt selle riigi ja Eesti Vabariigi vahelisele kokkuleppele, ei kuulu kohustuslikule kindlustamisele käesoleva seaduse alusel, kui nende kohta esitatakse piiril vastavad dokumendid. Kõik teised Eesti Vabariigi territooriumile saabuvad ja liikluses osalevad sõidukid kuuluvad kohustuslikule kindlustamisele alates Eesti Vabariigi piiri ületamisest vastavalt käesoleva seaduse § 8 2. lõikele. (2) Eesti Vabariigist lahkumisel peab välisriigist saabunud sõiduki juht esitama piiril liikluskindlustuse tunnistuse. Kui sõidukit kasutati Eesti Vabariigi teeliikluses kindlustamata või see oli Eesti Vabariigis kauem, kui kehtis liikluskindlustus, tuleb sõidukilt enne Eesti Vabariigist väljasõitmist tasuda kindlustusmakse vastavalt käesoleva seaduse § 9 1. või 2. lõikele. Kindlustusmakse tasumiseni tõkestab piirivalve sõiduki väljasõidu Eesti Vabariigist. (3) Käesoleva seaduse alusel ei hüvitata välisriigi füüsilistele isikutele, kes ei ela alaliselt Eesti Vabariigis, tekitatud isikukahju (välja arvatud ravikulud Eestis), kui see pole ette nähtud vastava riigiga sõlmitud lepingus. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees A. RÜÜTEL Tallinn, 4. juunil 1992. Õiend Lisatud avaldamisandmed.