Vabariigi Valitsus — Haabersti Vene Gümnaasiumile venekeelseks õppeks loa andmisest keeldumine — RT III, 2015, 1

Korraldus kehtestatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 3 alusel.

1. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1. Tallinna Linnavolikogu taotlus 13. novembril 2014. a tegi Tallinna Linnavolikogu otsuse nr 168 „Taotluse esitamine Vabariigi Valitsusele Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi, Haabersti Vene Gümnaasiumi, Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi, Tallinna Tõnismäe Reaalkooli ja Tallinna Mustjõe Gümnaasiumi gümnaasiumide õppekeele kohta“. Otsuse tegemise alusena on märgitud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõige 3 ja erinevate munitsipaalüldhariduskoolide hoolekogude ettepanekud. Otsuse esimese punktiga taotleb Tallinna Linnavolikogu Vabariigi Valitsuselt luba kasutada Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi, Haabersti Vene Gümnaasiumi, Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi ja Tallinna Tõnismäe Reaalkooli gümnaasiumiastme õppekeelena vene keelt ning Tallinna Mustjõe Gümnaasiumi gümnaasiumiastmes kakskeelset õpet. 14. novembril 2014. a on Tallinna Linnavolikogu vastav otsus edastatud Vabariigi Valitsusele. 20. novembril 2014. a on nimetatud otsus edastatud Haridus- ja Teadusministeeriumile. Tallinna Linnavolikogu otsusele (mida käsitatakse siinkohal taotlusena) on lisatud seletuskiri, millest nähtub, et Haabersti Vene Gümnaasiumi hoolekogu koosolekul arutati 17. jaanuaril 2014. a muu hulgas gümnaasiumi õppekeele valimist ja Tallinna Linnavolikogule ettepaneku esitamist. Otsustati valida gümnaasiumi õppekeeleks vene keel ja esitada Tallinna Linnavolikogule vastav ettepanek. Haabersti Vene Gümnaasiumi hoolekogu esitas eelnimetatud ettepaneku Tallinna Linnavolikogule 17. jaanuaril 2014. a. Tallinna Linnavolikogu otsuse juurde lisatud materjalide hulgas ei ole Haabersti Vene Gümnaasiumi hoolekogu protokolli. Lisatud on vaid Tallinna Linnavolikogule edastatud kiri, millest nähtub, et protokoll on olnud kirja lisaks. Tallinna Linnavolikogu otsusele lisatud seletuskirjas on esile toodud mitmesugused uuringud ja küsitlused, mis taotluse esitaja arvates õigustavad loa taotlemist. Eraldi on välja toodud Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi uuring „Kakskeelne õpe vene õppekeelega koolis“. Uuringu lõpparuandest selgub, et suurel osal õpilastest on eestikeelsetes ainetundides palju probleeme peaaegu kõigi tunnitegevustega. Uuringus osalenud aineõpetajad tajuvad üldiselt, et nende õpilastele valmistab eestikeelne aineõpe suuri raskusi. Õpilastel ilmnevad tõsised probleemid nii kirjalikul kui ka suulisel eneseväljendusel, nii lugemistekstide mõistmisel kui ka õpetaja suulisest kõnest arusaamisel. Õpetajate küsitlusest selgub, et põhilised probleemid ja raskused eestikeelses aineõppes on järgmised: tundmatute sõnade suur hulk; kirjalik eneseväljendus; õpikutekstide ja muu uue materjali lugemine; vestlemine, diskussioonis kaasarääkimine. Õpetajate arvates aeglustab suure osa tavaklasside õpilaste madal keeletase oluliselt tunni tempot ning takistab ainealaste teadmiste omandamist. Õpetajad muretsevad õpilaste ebaühtlase valmisoleku pärast gümnaasiumi eestikeelseks aineõppeks: endised keelekümblusklasside õpilased ning tugevamad ja motiveeritumad tavaklassiõpilased tulevad pedagoogide hinnangul eestikeelse aineõppega toime, ülejäänud õpilastele on see liiga raske. Taotluse esitaja on oluliseks argumendiks pidanud avalikkuse suhtumist eestikeelsesse aineõppesse ning toonud esile ajavahemikul 26. septembrist kuni 17. oktoobrini 2013. a toimunud uuringufirma Saar Poll OÜ üleriigilise küsitluse, kus suulise intervjuu vormis ja paberankeedi abil küsitleti 1000 inimest vanuses 15–74 eluaastat. Vastajate valikuks kasutati proportsionaalse juhuvalimi meetodit. Intervjuud viisid läbi Saar Polli küsitlejad ning need toimusid eesti ja vene keeles. Küsitlus näitas, et ainult 12,7% vene suhtluskeelega ja 65,2% eesti suhtluskeelega inimesi on nõus Eesti valitsuse otsusega mitte rahuldada venekeelsete koolide soovi jätkata gümnaasiumi osas valdavalt venekeelse õppega. Sellega, et asjaomane reform on venekeelsetele noortele üldkokkuvõttes kasulik, on nõus vaid 21,8% vene suhtluskeelega ja 79,7% eesti suhtluskeelega vastanutest. Lisaks on 68,74% mitte-eestlastest arvamusel, et eestikeelsele aineõppele ülemineku protsess tuleks ära lõpetada ja on olnud algusest peale reformi vastu. Nendest 53,8% vastas: „üleminek tuleks lõpetada, olen algusest peale olnud reformi vastu“ ja 14,6% vastas: „üleminek tuleks lõpetada, kuigi varem ma toetasin reformi“. Samuti on otsuses viidatud professor Aleksander Pulveri ja professor Aaro Toomela uuringule „Muukeelne laps Eesti koolis“ (Tallinna Ülikool 2012), milles uuringu läbiviijad on tõdenud, et kõrgema võimekusega muukeelsetel õpilastel on akadeemiline sooritus võrreldav emakeeles õppivate laste edukusega. Madalam akadeemiline tase iseloomustab just keskpärase võimekusega muukeelseid lapsi. Vene õppekeelega koolikeskkonnas toimus läbiviidud uuringu põhjal märkimisväärne akadeemiline areng kõigis võimekusegruppides. Madala ja keskpärase võimekusega venekeelsed õpilased suudavad matemaatikateadmiste omandamises tõusta parema tasemega gruppi. Samas kui kõrge võimekusega venekeelsete õpilaste areng seejuures ei pidurdu, sest need õpilased pigem säilitavad oma kõrge akadeemilise taseme. Seevastu arengutulemused sarnase võimekusega kakskeelsete rühmas, kes õpivad eesti õppekeelega koolikeskkonnas, on märkimisväärselt kehvemad. Nimelt jäi madala võimekusega kakskeelsete õpilaste arengutrajektoor ka akadeemilises plaanis madalale tasemele, kõrge võimekusega kakskeelsete potentsiaal ei realiseerunud õpitulemustes ja keskmise võimekusega kakskeelsed pigem liikusid madala akadeemilise taseme gruppi. Oluline on, et kõrge võimekusega mitmekeelsete potentsiaal ei realiseeru õpitulemustes ja keskmise võimekusega õpilased liikusid pigem madala akadeemilise tasemega gruppi. Eelnimetatud raskuste tulemusel kaldub aja jooksul just muukeelsete laste üldine enesehinnang langema. Ükskeelsetel lastel samal ajal sellist muutust ei esine. Taotleja viitab ka Haridus- ja Teadusministeeriumi töörühma (kokku kutsutud haridus- ja teadusministri 9. juuni 2014. a käskkirjaga nr 241) 18. septembri 2014. a raportile „Vene õppekeelt kasutavate gümnaasiumide õppe tulemuslikkusest eestikeelsele (vähemalt 60% kohustuslikest kursustest) gümnaasiumiõppele üleminekul“, milles järeldatakse, et vajadus täpselt järgida nõude 60 : 40 täitmist pisendab oluliselt koolide võimalusi oma erisusi välja arendada (raporti järelduste punkt 2). Eesti keele omandamise eesmärgid ja kriteeriumid ei ole koolidele piisavalt selged ega konkreetsed. Haridusasutused ei ole piisavalt varustatud tarvilike tööriistadega (meetodid, vahendid, materjalid, koolitused jne) nende eesmärkide saavutamiseks elukestva õppe mõttes (raporti järelduste punkt 7). Raportite ettepanekute punktis 1 leitakse, et koolidele ja kooli pidajatele tuleb anda võimalus ja vastutus olla paindlik ainete õpetamise keele valikul sõltuvalt olemasolevate pedagoogide keeletasemest, kooli erisusest ning õppemetoodilise baasi võimalusest. 1.2. Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad külastasid kooli Haldusorgan kannab haldusmenetluses ka tõendamiskoormust ja koormava haldusakti andmisel peab haldusorgan suutma tõendada, et haldusakti andmiseks on olemas vajalikud faktilised eeldused, ja uurimispõhimõttest tulenevalt hoolitsema, et menetlusosaline ei jätaks pelgalt teadmatuse tõttu esitamata talle soodsaid tõendeid, mille esitamise koormus on temal. Sellest tulenevalt külastasid Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad 19. jaanuaril 2015. a Haabersti Vene Gümnaasiumi eesmärgiga saada täiendavat informatsiooni selle kohta, miks ja millistel kaalutlustel taotlus gümnaasiumiastmes venekeelse õppe läbiviimiseks esitati. Kohtuti kooli pidaja esindaja – Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvartiga, kooli kuraatori esindaja – Tallinna Haridusameti hariduskorralduse osakonna peaspetsialisti Signe Hohensega, kooli juhtkonna esindajatega – direktor Irina Antonjuki ja õppealajuhatajaga, hoolekogu esindajatega, sealhulgas hoolekogu endise esimehe Jelena Karzetskajaga. Hoolekogu praeguse esimehe sõnul toimus 2013. aasta lõpus lastevanemate üldkoosolek, mis kutsuti kokku kiirustades ja millest võttis osa vaid 55 lapsevanemat. Koosoleku eesmärk oli arutada eestikeelsele õppele ülemineku ja vene õppekeele säilitamise võimalusi gümnaasiumiastmes. Osa lapsevanematest väljendas eestikeelsele aineõppele ülemineku suhtes poolehoidu ja osa oli sellele vastu. Eestikeelse aineõppe pooldajatele sõnaõigust ei antud. Koosoleku tulemusena võttis kooli eelmine hoolekogu 17. jaanuaril 2014. a vastu otsuse esitada Tallinna Linnavolikogule taotlus õppetöö läbiviimiseks gümnaasiumiastmes vene keeles. 22. jaanuaril 2014. a muutus kooli hoolekogu koosseis. Uus hoolekogu ei olnud õppekeele küsimust arutanud ning oli üllatunud, et nende selja taga taotlus Tallinna Linnavolikogule esitati. Kooli hoolekogu endine esimees (kes oli taotluse esitajaks Tallinna Linnavolikogule) põhjendas taotluse esitamist viitega Haridus- ja Teadusministeeriumi töörühma kokkuvõttele ja selles väljatoodud põhjendustele. Samas tuleb möönda asjaolu, et töörühma kokkuvõte oli tegelikkuses koostatud ajaliselt oluliselt hiljem (septembris 2014. a) võrreldes taotluse esitamisega (jaanuaris 2014. a). Lapsevanemad väljendasid kartust, et õpetajatel ei ole piisavalt metoodilist tuge, et õpetada aineid nii, et saada eesti keeles ained selgeks. Ei ole kindlustunnet, et ainealased teadmised ei halvene juhul, kui õpitakse eesti keeles. Enamik eesti keeles õpetatavaid aineid on humanitaarained ja nende eesmärk on tagada õpilastele võimalus õppida oma arvamust avaldama. Eelmise hoolekogu arvamusel ei ole see teises keeles peale emakeele võimalik. Õpilaste koduste tööde maht on suurenenud – eesti keeles õppimine nõuab õpilastelt ja lapsevanematelt suuremat pingutust. Lapsevanemad soovivad, et eesti keele kui teise keele õpetamise metoodika paraneks ja õpetamise tase tõuseks. Kooli hoolekogu endine esimees leiab, et tuleb toetada laste kultuurilist identiteeti vene keele ja vene keeles õpetatavate ainete kaudu. See on ainuvõimalik identiteedi toetamine. Hoolekogu praeguse esimehe kinnitusel esitati samal koosolekul ka vastuargumente – lastel on vaja võimalikult rohkem eesti keelt õppida ning eestikeelne aineõpe on selleks sobiv; protsess on juba käivitunud ja saanud head tulemused. Seetõttu ei ole vaja protsessi muuta; kooli mainele võib protsessi tagasikeeramine mõjuda halvasti. Koolis on loodud kvalifitseeritud õpetajate koosseis ning tagatud muud ressursid, sealhulgas eesti keele kvaliteetne õpe põhikoolis (keelekümblus- ja LAK-õppe klassid). Kooli hoolekogu endine esimees leiab, et koolis on riiklikus õppekavas määratud 5 kohustuslikku õppeainet hästi õpetatud ja need peaksid ka eestikeelsetena jääma. Kooli otsustada peaks jääma aga eesti keeles / vene keeles õpetamise maht. Kooli hoolekogu praegune esimees on arvamusel, et lastevanemate üldkoosolek, kus õppekeele küsimust arutati, ei olnud hästi korraldatud. Seal osales vähe inimesi ega kuulatud ära õpilaste arvamust. Õpilased soovivad eesti keeles õppida ja seeläbi saada eestikeelse ettevalmistuse piisaval tasemel, et jätkata õpinguid Eesti kõrgkoolides. Lastevanemate üldkoosolekul aeti aga lapsevanemad segadusse. Koosolekul räägiti ainult gümnaasiumiastmest, samas ei rõhutatud seda selgelt. Paljud lapsevanemad avaldasid oma seisukohti lähtudes teadmisest, et eestikeelsest aineõppest räägitakse kogu kooli, sealhulgas põhikooli kontekstis. Kooli hoolekogu leiab, et tuleks teha oluliselt tõsisem uuring koolis, selgitamaks välja õpilaste ja lapsevanemate arvamus eestikeelse aineõppe kohta. Samuti tuleks küsida, kuulata ja arvestada nende õpilaste arvamust, kes on eestikeelse aineõppe gümnaasiumis läbinud. Hetkel ei ole kooli hoolekogu seda küsimust veel arutanud. Kooli hoolekogu esimehe hinnangul ei ole õpilaste ja lapsevanemate soovid alati samasugused. Vanemad õpilased saavad ise valida oma haridustee käigu ning tihti soovivad nad, et nende eesti keele sõnavara oleks mitmekesisem. 1.3. Rahaliste toetuste eraldamine Haabersti Vene Gümnaasiumile Koolide kohta koondati ja analüüsiti mitmesuguseid andmeid, muu hulgas koolide seniste üleminekualaste tegevuste ja riigi seniste toetusskeemide kasutamise tulemuslikkust, sealhulgas, kuidas oli taotluse esitanud koole viimastel aastatel toetatud eesti õppekeelele üleminekul gümnaasiumiastmes. Nimelt on Haridus- ja Teadusministeerium aastatel 2007–2011 ülemineku eesmärgil igal aastal rahaliselt toetanud vene õppekeelega gümnaasiume, kes on õpetanud eesti keeles erinevaid õppeaineid rohkem, kui selleks õppeaastaks on õigusaktid ette näinud. Haridus- ja teadusministri 28. novembri 2008. a käskkirjaga nr 1478 „Toetuse eraldamine vene õppekeelega gümnaasiumidele“ eraldati Haabersti Vene Gümnaasiumile 140 000 krooni. Nimetatud käskkirjaga eraldati toetus vene õppekeelega gümnaasiumidele, kus gümnaasiumiastmes toimus eestikeelne aineõpe põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas ettenähtud kohustuslikest ainetest suuremas mahus. Toetust maksti arvestusega 70 000 krooni ühe õppeaine kohta, kuid mitte rohkem kui 500 000 krooni ühe kooli kohta. Kokku eraldati eelnimetatud käskkirja alusel vene õppekeelega koolidele 6 380 000 krooni. Haabersti Vene Gümnaasiumile eraldati toetus muusikaõpetuse ja inimeseõpetuse õppeaine õpetamise eest. Haridus- ja teadusministri 6. novembri 2009. a käskkirjaga nr 1119 „Toetuse eraldamine vene õppekeelega gümnaasiumidele“ eraldati Haabersti Vene Gümnaasiumile 70 000 krooni. Nimetatud käskkirjaga eraldati toetus vene õppekeelega gümnaasiumidele, kus gümnaasiumiastmes toimus eestikeelne aineõpe põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas ettenähtud kohustuslikest õppeainetest suuremas mahus. Toetust maksti arvestusega 70 000 krooni ühe täiendava õppeaine kohta, kuid mitte rohkem kui 500 000 krooni ühe kooli kohta. Kokku eraldati eelnimetatud käskkirja alusel vene õppekeelega koolidele 6 810 000 krooni. Haabersti Vene Gümnaasiumile eraldati toetus inimeseõpetuse õppeaine õpetamise eest. Haridus- ja teadusministri 19. oktoobri 2010. a käskkirjaga nr 1009 „Toetuse eraldamine vene õppekeelega gümnaasiumidele“ eraldati Haabersti Vene Gümnaasiumile 140 000 krooni. Nimetatud käskkirjaga eraldati toetus vene õppekeelega gümnaasiumidele, kus gümnaasiumiastmes toimus eestikeelne aineõpe gümnaasiumi riiklikus õppekavas ettenähtud kohustuslikest õppeainetest suuremas mahus. Toetust maksti arvestusega 70 000 krooni ühe täiendava õppeaine kohta, kuid mitte rohkem kui 500 000 krooni ühe kooli kohta. Kokku eraldati vene õppekeelega koolidele toetust 9 110 000 krooni. Haabersti Vene Gümnaasiumile eraldati toetus kehalise kasvatuse ja geograafia õppeaine õpetamise eest. Nimetatud käskkirjade teise punkti kohaselt suunati toetus eestikeelse aineõppe toetamiseks (õpetajate motiveerimine, õppevara koostamine ja soetamine, õpilaste ja õpetajate klassivälised eesti keele keskkonnas toimuvad tegevused jms). Eestikeelse aineõppena, mille tarbeks toetust eraldati, käsitatakse õpet, kus õpetaja viib tunni läbi eesti keeles ning õpilased kasutavad eestikeelseid õppematerjale. Eestikeelse terminoloogia edastamist vene keeles toimuva tunni raames ei määratleta eestikeelse õppena. Nimetatud käskkirjade viienda punkti kohaselt oli kooli pidaja kohustatud toetuse tagastama, kui Haridus- ja Teadusministeerium tuvastas välishindamise või muu seire käigus, et õpe koolis ei toimunud eesti keeles, õpetaja kvalifikatsioon ei vastanud eesti keeles aineid õpetava pedagoogi kvalifikatsiooninõuetele või õpet ei viidud läbi kooli esitatud kursuste mahus. Samuti nõuti käskkirjade kohaselt eraldatud toetus tagasi, kui toetust kasutati käskkirjas määratud sihtotstarbest erinevatel eesmärkidel. Seega on Haabersti Vene Gümnaasium saanud aastatel 2007–2010 täiendavat riigipoolset toetust ligi 22 400 eurot. Toetuse eesmärk oli anda koolidele võimalus viia tulemuslikumalt ellu koolide arengu- ja õppekavades seatud eestikeelse aineõppe eesmärgid. Peale selle on kõiki vene õppekeelega koole toetatud gümnaasiumiastmes viie kohustusliku õppeaine õppevara soetamisel (tasutud eraldi olemasolevate eestikeelsete õpikute ost ning koostatud spetsiaalsed töölehed ja õpetaja juhendmaterjalid eestikeelsele õppele üleminekuks selles aines – kunstiõpetuses ja kehalises kasvatuses, mis on olnud viimastel aastatel koolide poolt enam vabatahtlikult eestikeelsena õpetatava aine valikuteks); koostatud ja koolidele tasuta jagatud põhikooliastme ja gümnaasiumiastme ainesõnastikud; korraldatud õpetajate ja koolijuhtide tasuta koolitused; antud võimalus kasutada kooli jaoks tasuta metoodilise nõustamise tuge (riigi loodud kolme piirkondliku metoodilise nõustamise keskuse kaudu) ning pidevalt Haridus- ja Teadusministeeriumi tuge uue õppekava koostamisel jms. Haridus- ja Teadusministeerium eraldas 2012. aastal Tallinna Haridusametile eesti õppekeelega koolides uusimmigrantidele eesti keele õpetamiseks ja vene õppekeelega koolidele eesti keele õppe ja eestikeelse õppe toetuseks 371 014 eurot lisaraha poolte vahel 22. veebruaril 2012. a sõlmitud lepingu nr 10.1-8.1/119 täitmiseks (aluseks oli haridus- ja teadusministri 27. detsembri 2011. a käskkiri nr 1004 „2012. aasta eelarvete ja kulude jaotuskavad“). Haridus- ja Teadusministeerium eraldas 2013. aastal Tallinna Haridusametile 167 911 eurot eestikeelse aineõppe toetamiseks vene õppekeelega koolides. Pooled allkirjastasid toetuse eraldamiseks omavahel lepingu 25. aprillil 2013. a. Lepingule lisatud tegevuskavast nähtub, et Haabersti Vene Gümnaasiumile oli kogusummast ette nähtud kokku 3000 eurot. SA Innove eraldas 2014. aastal erinevatele kohalikele omavalitsustele muukeelsete õpilaste eestikeelse aineõppe läbiviimiseks kokku 1 miljon eurot, millest Tallinna linnale eraldati 466 403,60 eurot. Haridus- ja Teadusministeerium eraldas 2014. aastal Tallinna Haridusametile 73 900 eurot eestikeelse aineõppe toetamiseks vene õppekeelega koolides. Pooled allkirjastasid toetuse eraldamiseks omavahel lepingu 2. oktoobril 2014. a. Lepingule lisatud tegevuskavast nähtub, et Haabersti Vene Gümnaasiumile oli ette nähtud kogusummast kokku 3500 eurot. 2. ÕIGUSLIKUD JÄRELDUSED 2.1. Eestikeelsele aineõppele üleminekut reguleerivad sätted Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikele 1 loetakse kooli või klassi õppekeeleks keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 protsenti riiklikes õppekavades määratud väikseimast lubatud õppekoormusest. Kui õpe ei toimu üheski keeles 60 protsendi ulatuses, loetakse õpe kakskeelseks. Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikele 3 on gümnaasiumi õppekeel eesti keel. Munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks annab Vabariigi Valitsus valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu. Eesti õppekeelele üleminek on olnud seaduse kohaselt nõutav üle 19 aasta. Juba 15. septembril 1993. a vastuvõetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses oli selle vastuvõtmisest alates sätestatud üldreeglina, et kooli õppekeel on eesti keel. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse esimese redaktsiooni § 52 lõikes 2 on muu hulgas sätestatud: „Käesoleva seaduse § 9 1. lõike jõustumiseks minnakse aastatel 1993–2000 riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides üle eestikeelsele õppele.“. 10. septembril 1997. a vastuvõetud seadusemuudatusega pikendati üleminekutähtaega ja sätestati, et riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides alustatakse üleminekut eestikeelsele õppele hiljemalt 2007/2008. õppeaastal. 1998. aastal kinnitas Vabariigi Valitsus muukeelse hariduse arengukava, mille alusel üleminekut toetati. Praegu kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega (mis jõustus 1. septembril 2010. a) täpsustati eesti õppekeelele üleminekut veelgi. Nimetatud seaduse § 89 lõige 4 sätestab järgmist: „Koolides, kus käesoleva seaduse jõustumisel on gümnaasiumi astmes eesti keelest erinev õppekeel, rakendatakse käesoleva seaduse § 21 lõiget 3 alates 2011/2012. õppeaastast gümnaasiumiõpinguid alustanud õpilaste suhtes ja kogu gümnaasiumi ulatuses viiakse õpe käesoleva seaduse § 21 lõikega 3 kooskõlla hiljemalt 2013. aasta 1. septembriks.“. Sätte täpsustamine on ka põhjendatud, arvestades asjaolu, et alates 1993. aastast on koolidele antud aega eesti õppekeelele üleminekuks. Selle ülemineku tarvis on riik pidevalt integratsiooniprogrammide raames tegevusi kavandanud ning neid rahaliselt toetanud. Kui 1993. aastal loodud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse regulatsioon oli ühene ja absoluutne (§ 9 lõige 1 sätestas, et koolis on õppekeeleks eesti keel, ning § 52 lõige 2 omakorda, et seaduse § 9 1. lõike jõustumiseks minnakse aastatel 1993–2000 riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides üle eestikeelsele õppele), siis kuni 31. augustini 2010. a kehtinud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõige 11 sätestas, et gümnaasiumiastmes on õppekeeleks eesti keel. Munitsipaalkooli gümnaasiumiastmes ja munitsipaalkooli gümnaasiumiastme üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka mis tahes muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppetööks annab Vabariigi Valitsus kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse alusel. Vastava ettepaneku kohaliku omavalitsuse volikogule teeb kooli arengukavast lähtudes gümnaasiumi hoolekogu. Seega muudeti regulatsiooni aja jooksul paindlikumaks ja anti teatud juhtudel võimalus taotleda ka seaduses sätestatuga võrreldes erandit. Kuni 31. augustini 2010. a kehtinud Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määrus nr 56 „Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava“ sätestas munitsipaal- ja riigikooli gümnaasiumiastmel eestikeelsele õppele ülemineku täpse ajakava. Nimetatud määruse § 282 lõike 1 kohaselt õpetati 2007/2008. õppeaastal 10. klassi astunutele gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt õpetati 2008/2009. õppeaastal 10. klassi astunutele eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust ning kooli valikul kas ühiskonnaõpetuse kaht kursust või muusika kolme kursust ning lõike 3 kohaselt 2009/2010. õppeaastal 10. klassi astunutele vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust ja muusika kolme kursust. 2010/2011. õppeaastal 10. klassi astunutele õpetati gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust, muusika kolme kursust ja Eesti ajaloo kaht kursust ehk kokku vähemalt kaheksat kursust. Sama paragrahvi lõige 5 nägi ette (nimetatud lõige jõustus sarnaselt eelnimetatutega 3. detsembril 2007. a), et 2011/2012. õppeaastal ja sellele järgnevatel õppeaastatel õpetatakse gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust, muusika kolme kursust, Eesti ajaloo kaht kursust ja geograafia kolme kursust. Seega oli juba 2007. aastal koolidele teada ja õigusaktina järgimiseks kehtestatud väga üksikasjalik regulatsioon eesti õppekeelele üleminekuks, mis nägi iga õppeaasta kohta ette vajaliku pingutuse ning selle kajastamise kooli arengukavas. Kuna täies ulatuses realiseerus eestikeelne õpe gümnaasiumis alles 1. septembrist 2013. a, siis oli koolidel aega kuus aastat (arvestamata 1993.–2007. aasta vahelist perioodi) selleks, et teha ettevalmistusi gümnaasiumiastmes õppetöö läbiviimiseks 60 protsendi ulatuses eesti keeles. Seetõttu ei ole praegu enam tõsiselt võetavad põhjendused, et koolidele ei ole antud piisavalt aega, õpilasi ei ole piisavalt ette valmistatud või õpetajaid ei ole piisavalt tööle võetud jne. Õpilase minimaalne õppekoormus gümnaasiumis on sätestatud Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määruse nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava“ § 11 lõikes 1, mis on gümnaasiumi jooksul 96 kursust (üks kursus on 35 tundi). Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tagab kool oma õppekavaga eestikeelse õppe vähemalt 57 kursuse ehk 60 protsendi ulatuses gümnaasiumiastmele kehtestatud väikseimast lubatud õppemahust, kusjuures eesti kirjandust, Eesti ajalugu, ühiskonnaõpetust, muusikat ja geograafiat tuleb õpetada eesti keeles. Õppeainete kohustuslikud kursused nähakse ette sama määruse §-s 9. 2.2. Vabariigi Valitsuse otsustuspädevus Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikele 3 on gümnaasiumi õppekeel eesti keel. Munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks annab Vabariigi Valitsus valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu. Loa andmisel eesti keelest erineva õppekeele kasutamiseks gümnaasiumis on tegemist kaalutlusotsusega, mis on Vabariigi Valitsuse pädevuses. Ka Riigikohus on 28. aprilli 2014. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-52-13 muu hulgas märkinud, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 3 kohaldamisel on Vabariigi Valitsuse diskretsioon ulatuslik, kuivõrd seaduses ei sätestata loa andmise või sellest keeldumise konkreetseid kaalutlusi. Samas tuleb arvestada, et Vabariigi Valitsus saab loa andmise otsustamisel lähtuda õiguspäraselt eesti keele kui põhiseaduses sätestatud riigikeele staatusest ja kaitsmise vajadusest, aga ka gümnaasiumiõpetuse põhitaotlusest, et õpilased leiaksid endale huvi- ja võimetekohase tegevusvaldkonna, millega siduda oma edasine haridustee.1 2.3. Õpetajate valmisolek eestikeelseks aineõppeks Vabariigi Valitsus leiab, et õpetajate ametikohtade täitmist ja samal ajal ka õpetajate valmisolekut eestikeelseks aineõppeks saab olulisel määral mõjutada kooli pidaja, arvestades järgmist: 1) gümnaasiumivõrgu korrastamine – Eesti Hariduse Infosüsteemis olevatest andmetest (14. mai 2015. a väljavõte, mis kajastab 10. novembri 2014. a seisu) nähtub, et Tallinna gümnaasiumiõpilaste arv on viimasel kümnendil vähenenud 14 293 õpilaselt (2005. a) 9598 õpilasele (2014. a) (munitsipaalgümnaasiumis 13 351 õpilaselt 8862 õpilasele) ehk umbes 1/3 võrra. Samal ajal on gümnaasiumide arv vähenenud 69 gümnaasiumilt 59 gümnaasiumile (58 munitsipaalgümnaasiumilt 48 munitsipaalgümnaasiumile) ehk umbes 1/6 võrra. Seega ei ole Tallinna linnas koolivõrku korrastatud proportsionaalselt õpilaste seas toimunud muutustega. Haridus- ja Teadusministeerium töötas 2012. aastal välja „Gümnaasiumivõrgu korrastamise lähtealused“, mille kohaselt peab gümnaasiumides olema 1) õpilastel võimalus leida edasise haridusteega seotud huvi- ja võimetekohane õppevaldkond, võimalus valida erinevate valikainete vahel; 2) kvalifitseeritud õpetajaskond, kel on võimalus töötada täiskoormusega soodsas arengukeskkonnas; 3) kaasaegne õpikeskkond, milleks riik taotleb Euroopa Liidu tõukefondidest järgmise programmiperioodi (2014–2020) vahendeid. Nende tingimuste täitmiseks peab gümnaasiumiastmes olema vähemalt kolm paralleelklassi ehk arvestuslikult 252 õpilast. Suuremates linnades (Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva) on otstarbekas vähemalt viis paralleelklassi ehk arvestuslikult 540 õpilast gümnaasiumis, sest see annab rohkem valikuvõimalusi ja suuremat ökonoomsust kooli pidajale. Kui vaadata lähemalt nende Tallinna koolide õpilaste arvu 2014/2015. õppeaastal, kelle kohta Tallinna Linnavolikogu on esitanud taotluse kooli õppekeele muutmiseks, siis nähtub, et Haabersti Vene Gümnaasiumi õpilaste arv gümnaasiumis on 115, Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumis 197, Tallinna Linnamäe Vene Lütseumis 157, Tallinna Mustjõe Gümnaasiumis 85 ja Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis 142. Seega jääb õpilaste arv kaugelt alla isegi kolme paralleelklassi kohta kehtestatud arvestuslikust määrast (252 õpilasest), mis on mõeldud pigem maapiirkonna ja väikelinnade gümnaasiumide tarbeks). Kõigi nimetatud koolide gümnaasiumiastmes õppivate õpilaste koguarv on vaid ca 700. Gümnaasiumivõrgu korrastamata jätmine on loonud olukorra, kus paljudes gümnaasiumides õpetavad õpetajad korraga väga väikest õpilaste hulka ning kooli pidaja peab leidma kõikidesse koolidesse suure hulga õpetajaid, kes peavad vastama riiklikult kehtestatud nõuetele (sh keelenõuded), ning tagama ka vajalikud tööjõukulud. 2) olemasoleva personali optimaalne rakendamine – Eesti Hariduse Infosüsteemis olevatest andmetest (15. detsembri 2014. a väljavõte, mis kajastab 10. novembri 2014. a seisu) nähtub, et Haabersti Vene Gümnaasiumi 49 õpetajast töötab vaid 34 täiskoormuse või sellele lähedase (vähemalt 0,95) koormusega. See tähendab, et 15 õpetajat (umbes 31 protsenti õpetajatest) töötab osalise koormusega. Eesti keeles õpetamise nõude täitnud õpetajatest (kokku 27 õpetajat) töötab täiskoormusega või sellele lähedase (vähemalt 0,95) koormusega 20 õpetajat (ehk vastavast valimist 74%). Eesti Hariduse Infosüsteemis olevatest andmetest (15. detsembri 2014. a väljavõte, mis kajastab 10. novembri 2014. a seisu) nähtub, et Haabersti Vene Gümnaasiumi põhikooliastmes töötab kokku 25 eesti keeles õpetamise nõude täitnud õpetajat, kes töötavad kokku 18,7 koormusega (ehk keskmiselt 0,75 koormusega). Neist vaid 11 õpetab mõnd õppeainet ka gümnaasiumiastmes ja seda kokku 4,1 koormusega. Eelnevalt väljatoodu näitab, et kooli õpetajate koormuse jaotus ei ole toimunud mõistlikult, kuna võimalus oleks olulisel määral vähendada õpetajate arvu, tagades seejuures tööle jääjatele suurema koormuse ja suurema töötasu. Samuti on põhikoolis õpetavate õpetajate hulgas olulisel määral veel reservi (koormused pole täiskoormuse lähedased), mida on võimalik rakendada õpilaste õpetamiseks gümnaasiumiastmes. Lisaks sellele suureneb tõenäosus, et kõik tööle jäävad õpetajad on täitnud eesti keeles õpetamise nõude. Keeleseaduse § 23 lõike 1 kohaselt peavad ametnik, riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse töötaja, samuti avalik-õigusliku juriidilise isiku ja selle asutuse töötaja, avalik-õigusliku juriidilise isiku liige, notar, kohtutäitur, vandetõlk ja nende büroo töötaja oskama ja kasutama eesti keelt tasemel, mis on vajalik teenistuskohustuste või tööülesannete täitmiseks. Keeleseaduse § 24 lõike 1 kohaselt hinnatakse eesti keele oskust tasemeeksamil. Keeleseaduse § 26 lõike 3 kohaselt ei pea eesti keele tasemeeksamit sooritama isikud, kes on omandanud eesti keeles põhihariduse, keskhariduse ja kõrghariduse. Enne 2008. a 1. juulit väljastatud eesti keele tasemetunnistused loetakse vastavaks järgmiselt: algtaseme keeleoskuse tunnistus eesti keele B1-taseme tunnistusele; kesktaseme keeleoskuse tunnistus eesti keele B2-taseme tunnistusele; kõrgtaseme keeleoskuse tunnistus eesti keele C1-taseme tunnistusele. Vabariigi Valitsuse 20. juuni 2011. a määruse nr 84 „Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded“ § 9 punkti 7 kohaselt nõutakse eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õpetajatelt ja õppejõududelt vähemalt C1-tasemel eesti keele oskust. Seega jagunevad eesti keeles õpetamise nõude täitnud õpetajad kolme rühma: 1) õpetajad, kelle emakeel on eesti keel; 2) õpetajad, kes on tasemehariduse omandanud eesti keeles; 3) õpetajad, kes on omandanud eesti keele oskuse C1-tasemel (teinud tasemeeksami). Eesti Hariduse Infosüsteemi andmete alusel hinnati Haabersti Vene Gümnaasiumi õpetajate valmisolekut erinevaid õppeaineid eesti keeles õpetada. Nimetatud andmebaasis on andmed õpetajatele väljastatud tasemetunnistuste kohta; andmed õpetajate emakeele kohta; andmed õpetajate tasemehariduse omandamise kohta, sealhulgas andmed selle kohta, kas tasemeharidus omandati eesti keeles. Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetest (15. detsembri 2014. a väljavõte, mis kajastab 10. novembri 2014. a seisu) nähtub, et Haabersti Vene Gümnaasiumis töötab kokku 49 õpetajat, kellest 55% (27 õpetajat) on täitnud eesti keeles õpetamise nõude või teisiti öeldes on kõrgtasemel (C1-tasemel) eesti keele oskajad. Neist 27 õpetajast 14 on tasemehariduse omandanud eesti keeles, 8 õpetaja emakeel on eesti keel ning 5 õpetajat on sooritanud C1-taseme eksami. Ühe õpetaja riigikeele oskuse kohta informatsioon puudub. 11 õpetaja riigikeele oskuse tase on B2, 9 õpetaja riigikeele oskuse tase on B1 ning ühe õpetaja riigikeele oskuse tase on A2. Pidades silmas nelja viimase õppeaasta kohta esitatud andmeid, on näha, et kõrgtasemel eesti keele oskajate osakaal on Haabersti Vene Gümnaasiumi õpetajate hulgas langenud – 2011/2012. õppeaastal 61%, 2012/2013. õppeaastal 58%, 2013/2014. õppeaastal 57% ning 2014/2015. õppeaastal 55% õpetajate koguarvust, kuid kõrgtasemel eesti keele oskajate osakaal on endiselt kõrge. Tõenäoliselt võib osakaalu languse üheks põhjuseks olla õpetajate arvu tõus (2011/2012. õppeaastal 41 õpetajat ja 2014/2015. õppeaastal 49 õpetajat). Gümnaasiumiastmes õppeainet õpetavate õpetajate seas on kõrgtasemel eesti keele oskajate osakaal samuti suur – 54% õpetajate koguarvust ehk 24 õpetajast 13. Neist 13 õpetajast 4 on tasemehariduse omandanud eesti keeles, 5 õpetaja emakeel on eesti keel ning 4 õpetajat on sooritanud C1-taseme eksami. Ühe õpetaja riigikeele oskuse kohta informatsioon puudub. 5 õpetaja riigikeele oskuse tase on B2 ja 5 õpetaja riigikeele oskuse tase on B1. Seega on selgelt üle poole gümnaasiumiastmes õpetavatest õpetajatest täitnud eesti keeles õpetamise nõude. Lisaks sellele on veel ca 1/5 õpetajatest nõude täitmisest ühe sammu kaugusel, omades eesti keeles B2-taset. Samal ajal tuleb silmas pidada, et eestikeelse aineõppe läbiviimisel ei ole ka vältimatult oluline, et kõik õpetajad oleksid täitnud eesti keeles õpetamise nõude. Ka juhul, kui kooli gümnaasiumiastmes on õppekeel eesti keel, saab kool 40% ulatuses õpet läbi viia vene keeles. Seega saab neid õpetajaid, kes pole vastavat nõuet täitnud, rakendada õppeaine vene keeles õpetamisel. Pidades silmas nelja viimase õppeaasta kohta esitatud andmeid, on näha, et kõrgtasemel eesti keele oskajate osakaal on Haabersti Vene Gümnaasiumi gümnaasiumiastme õpetajate hulgas suurenenud (v.a viimasel õppeaastal) – 2011/2012. õppeaastal 50%, 2012/2013. õppeaastal 50%, 2013/2014. õppeaastal 58% ning 2014/2015. õppeaastal 54% õpetajate koguarvust. 2014/2015. õppeaastal Haabersti Vene Gümnaasiumi gümnaasiumiastmes eesti keeles õpetavast 9 õpetajast kõik on täitnud eesti keeles õpetamise nõude. 9 õpetajast üks õpetaja on omandanud tasemehariduse eesti keeles, 5 õpetaja emakeel on eesti keel, 3 õpetajat on sooritanud C1-taseme eksami. Samal ajal on põhikooliastmes eesti keeles õpetavast 17 õpetajast kõik täitnud eesti keeles õpetamise nõude. 17 õpetajast 8 on tasemehariduse omandanud eesti keeles, 7 õpetaja emakeel on eesti keel ja 2 õpetajat on sooritanud C1-taseme eksami. Seega õpetavad Haabersti Vene Gümnaasiumis eesti keeles õppeaineid õpetajad, kes kõik vastavad Vabariigi Valitsuse poolt õpetajatele kehtestatud nõuetele. Seega nähtub olemasolevatest andmetest, et Haabersti Vene Gümnaasiumis on õpetajate riigikeele oskusega ja eesti keeles õppe läbiviimise nõude täitmisega olukord väga hea. Kooli veebilehel avalikustatud Haabersti Vene Gümnaasiumi arengukavast aastateks 2012–2016 nähtub, et gümnaasiumis toetatakse igati personali arengut ja otsitakse võimalusi personali keeleoskuse parendamiseks (koolisisesed kursused; projektides osalemine; ühised eestikeelsed kursused). Kool on igati toetanud ja soosinud õpetajate osalemist täienduskoolituses. Riigikeele keeleoskusnõuded on täitnud 80,5% õpetajatest. Keeleoskusnõude täitmine on koolis prioriteediks ja õpetajatel võimaldatakse osaleda eesti keele kursustel ja eesti keele tasemeeksamitel. Õpetajate arv on arengukava eelmise perioodi jooksul mõne inimese võrra kasvanud seoses eestikeelse õppe laienemisega, st grupitundide arvu eestikeelses õppes on suurendatud.2 Kooli arengukava peatükis 3.5 „Õppe- ja kasvatusprotsess“ on alapeatükis „Hetkeolukord“ rõhutatud järgmist – „Tagada eesti keeles õpetatavate ainete kõrge kvaliteet, kaasata õppetöösse ainult kvalifitseeritud õpetajaid. Tagada eesti keeles õpetatavate ainete kvaliteedi pidev kontroll“.3 Kooli arengukava peatükis 4 „Haabersti Vene Gümnaasiumi õpetajate täienduskoolituskava“ on rõhutatud, et kooli töötajad osalevad täienduskoolitustel, mis aitavad gümnaasiumi 2012–2016 arengukavas esitatud eesmärkide saavutamisel. Ühe eesmärgina on välja toodud eesti keele õpetamine kõrgtasemel. Koolitused, milles osalevad kooli töötajad, vastavad arengukavas nimetatud põhimõtetele, millest ühena on välja toodud, et koolitused peavad toetama eesti keele õpet.4 Seega on ka kool pidanud äärmiselt oluliseks, et õpetajad oskaksid eesti keelt riigi poolt nõutud tasemel, ning on arengukavas püstitanud selged ja kõrged eesmärgid. 2.4. Õpilaste valmisolek eestikeelseks aineõppeks Haridus- ja teadusministri 17. septembri 2010. a määruse nr 59 „Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise, koostamise, läbiviimise ja hindamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord“ § 17 lõige 6 sätestab põhikooli lõpetamise kohta, et eesti keele teise keelena eksami edukal sooritamisel (vähemalt 60 protsenti maksimaalsest tulemusest) väljastab SA Innove isikule eesti keele B1-taseme tunnistuse. Keeleseaduse lisa 1 kohaselt mõistab B1-tasemel keelekasutaja kõike olulist endale tuttaval teemal, nagu töö, kool ja vaba aeg, saab enamasti hakkama välisriigis, kus vastavat keelt räägitakse, oskab koostada lihtsat teksti tuttaval või enda jaoks huvipakkuval teemal, oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada-selgitada oma seisukohti ja plaane. Praeguste nõuete järgi peavad põhikooli lõpetajad olema jõudnud keeleoskustasemele B1. Riikliku õppekava järgi on rahuldav õpitulemus B1.1 ehk madalam B1-tase, hea tulemus on B1.2 ehk täielik B1-tase ning väga hea õpitulemus on B2.1 ehk madalam B2-tase.5 Kuigi kriitikud on avaldanud arvamust, et B1-tasemel eesti keele oskamine on gümnaasiumiastmes õpingute jätkamiseks liiga madal, on jäänud tähelepanuta, et paljudel juhtudel on õpilaste tegelik keeleoskustase kõrgem kui miinimumnõudena ettenähtud B1-tase. Samuti on jäänud tähelepanuta tõsiasi, et vaid 55% vene õppekeelega põhikooli lõpetanud õpilastest jätkab õpinguid gümnaasiumis (u 37–38% õpilastest jätkab õpinguid kutseõppes), ja enamasti on see see osa õpilastest, kelle eesti keele oskuse tase on keskmisest kõrgem. Võrreldes gümnaasiumides eestikeelsele aineõppele ülemineku eelset (enne 2011. aastat) ja järgset aega, selgub, et kutsekooli minejate osakaal venekeelse põhikooli lõpetanute hulgas pole kasvanud ehk venekeelne kutseharidus pole vaid keele tõttu muutunud noorte hulgas populaarsemaks, mida kardeti protsessi alguses.6 Haabersti Vene Gümnaasiumi õpilaste põhikoolis lõpus sooritatud keskmine eksamitulemus eesti keeles teise keelena on olnud aastatel 2011–2014 keskmisest kõrgem: 2011. aastal 60 protsenti, 2012. aastal 74 protsenti, 2013. aastal 67 protsenti ja 2014. aastal 72 protsenti maksimumtulemusest. Põhikooliastmes õpetatakse Haabersti Vene Gümnaasiumis 2014/2015. õppeaastal eesti keeles 9 õppeainet – eesti keel, arvutiõpetus, inimeseõpetus, kunst, loodusõpetus, muusika, kehaline kasvatus, tööõpetus, matemaatika. Õppeainete arv on viimase nelja õppeaasta jooksul veidi suurenenud. 2011/2012. õppeaastal õpetati eesti keeles 5 õppeainet (eesti keel, inimeseõpetus, kehaline kasvatus, loodusõpetus, muusikaõpetus). Lisaks sellele on ära märgitud 3 valikainet, mille nimetused Eesti Hariduse Infosüsteemis on algklasside õpetaja, algkool, algõpetus. 2012/2013. õppeaastal õpetati eesti keeles 5 õppeainet (eesti keel, inimeseõpetus, kehaline kasvatus, loodusõpetus, muusika). Lisaks sellele on ära märgitud ühe õppeainena Eesti Hariduse Infosüsteemi – klassiõpetaja. 2013/2014. õppeaastal õpetati eesti keeles 9 õppeainet (eesti keel, ajalugu, inimeseõpetus, kehaline kasvatus, kunst, loodusõpetus, muusika, matemaatika, tööõpetus). Lisaks sellele on ära märgitud ühe õppeainena Eesti Hariduse Infosüsteemi – klassiõpetaja. Seega on põhikooliastmes eesti keeles läbiviidava õppe maht küllalt suur, et toetada eesti keeles õppimist gümnaasiumis, kusjuures see on oluliselt suurem eestikeelse aineõppe reformi alguses gümnaasiumilt nõutust. Gümnaasiumiastmes õpetatakse Haabersti Vene Gümnaasiumis 2014/2015. õppeaastal eesti keeles 15 õppeainet – ajalugu, eesti keel, inimene ja õigus, karjääriõpetus, kehaline kasvatus, muusika, kunst, psühholoogia, ühiskonnaõpetus, 3D modelleerimine ning valikainetena eesti ametikeel, arvutiõpetus, eesti kirjandus, Web-disain, Tallinna ajalugu. Õppeainete arv, mida eesti keeles õpetatakse, on aastate jooksul järjekindlalt suurenenud. 2011/2012. õppeaastal õpetati eesti keeles 6 õppeainet (eesti keel, ajalugu, geograafia, kehaline kasvatus, kunstiõpetus, eesti kirjandus), 2012/2013. õppeaastal 12 õppeainet (eesti keel, ajalugu, geograafia, kunst, muusika, kehaline kasvatus, 3D modelleerimine, eesti ametikeel, eesti kirjandus, Tallinna ajalugu, Web-disain, ühiskonnaõpetus), 2013/2014. õppeaastal 11 õppeainet (eesti kirjandus, eesti keel, muusika, ühiskonnaõpetus, arvutiõpetus, eesti ametikeel, Web-disain, 3D modelleerimine, inimene ja õigus, karjääriõpetus, kehaline kasvatus). Seega on eesti keeles õpetatavate kursuste arv kolme õppeaasta jooksul kolmekordistunud. Kooli veebilehel avalikustatud kooli arengukavast nähtub, et arengukava eelmisel perioodil (aasta 2010) oli koolis avatud LAK-õppega või osalise keelekümbluse 1. klass, kus 50% õppetööst toimus eesti keeles. Täieliku keelekümbluse 1. klass avati 1. septembril 2011. a, õppetöö toimub järgmiselt: 1. klass ja 2. klassi I poolaasta – õppetöö toimub 100% eesti keeles; 2. klassi II poolaastast algab vene keele ning 3. klassist venekeelne aineõpe. Venekeelse aineõppe maht kasvab aja jooksul kuni 30–40% õppe kogumahust 5. klassiks ja jääb samale tasemele põhikooli lõpuni. 10.–12. klassis õpetatakse eesti keeles eesti kirjandust, Eesti ajalugu, ühiskonnaõpetust, kunstiõpetust, muusikaõpetust, geograafiat, majandusõpetust ja kehalist kasvatust.7 Kooli arengukava peatükis 3.5 „Õppe- ja kasvatusprotsess“ on muu hulgas välja toodud, et üleminek eestikeelsele aineõppele on toimunud järjekindlalt kõigi kooliastmete tasemel, ettevalmistus algab juba algkoolis, kus töötavad eestikeelsed huviringid. Alates 2010. aastast tegutsevad edukalt keelekümblusklassid. Eesti keelt ja võõrkeeli õpetatakse rühmades, mis tagab keeleõppe tõhususe.8 Kooli arengukava tegevuskavas aastateks 2012–2014 on välja toodud järgmised tegevused: mitmekeelse õppekeskkonna väärtustamine; varase keelekümbluse programmi baasil klasside avamine; LAK-metoodika kasutamise laiendamine aineõppes: loodusõpetus, inimeseõpetus, kehaline kasvatus, muusikaõpetus; eestikeelse aineõpetuse kvaliteedi seire; eestikeelse aineõppe tulemuste osas õpilaste ja vanemate rahulolu uurimine; gümnaasiumiastmel ülemineku osalisele eestikeelsele aineõppele jätkamine kuni 60% õppetöö mahust; valikainete pakkumise mitmekesistamine gümnaasiumiastme õpilastele, tuginedes koostööle kõrgkoolidega; lõimumisprojektide korraldamine.9 Gümnaasiumis eestikeelsele õppele ülemineku ettevalmistamises on toetutud keelekümblusprogrammide rakendamise põhimõtetele ning nii välismaal kui ka Eestis läbiviidud uuringutele. Õpilaste keelelist ja akadeemilist toimetulekut emakeelest erinevas õppes (keelekümbluses) on uuritud kõikides riikides, kus programm on rakendunud (nt Kanada, Soome), sealhulgas Eestis. Kõigi uuringute tulemused näitavad, et õpilaste ainealased õpitulemused on võimetekohased ja vastavad riikliku õppekava õpieesmärkidele. Uuringute tulemused näitavad ka seda, et mida hiljem teises keeles õpinguid alustatakse, seda suurem on tõenäosus, et õpilased tajuvad õppekoormuse kasvu või õpikoormus teatud perioodi jooksul ka kasvab reaalselt, kuid asjakohase metoodika rakendamisel ei sõltu õpitulemuste saavutamine õppekeelest.10 Asjakohaseks metoodikaks eestikeelse õppe läbiviimiseks gümnaasiumiastmes on kindlasti LAK-metoodika, mille ühte vormi – keelekümblust – on Eestis edukalt rakendatud alates 1990-ndate aastate lõpust. Keelekümblusõpilasi on nii Tartu Ülikooli kui ka Tallinna Ülikooli uurimisrühmad uurinud programmi algusest peale ning tuvastanud, et õpilased ei kaota midagi oma emakeelest, omandavad väga hea eesti keele ning nende aineteadmised vastavad täiesti riiklikule õppekavale ning on võrdsed kontrollgruppidena uuritud nii vene kui ka eesti õppekeelega tavaklasside õpilaste teadmistega. LAK-õppe puhul lähtutakse õpilase keeleoskuse tasemest ning õpetaja ehitab õppeprotsessi üles vastavalt õpilaste keeleoskusele, liikudes selle arenedes keerulisemale keelekasutusele. Ainet edastades kasutab õpetaja palju näitlikku materjali ning aktiivõppemeetodeid, kus õppijat suunatakse keelt kasutama, ning seostab õpitava õpilaste seniste teadmistega ainest ja selle seosest õpilastega. Õpetajad on metoodiliselt ette valmistatud, et tuua käsitletavas välja olulisim, nii et õpilased omandaksid kõik olulise ja samas jäetaks kõrvale ebaoluline ja liigne info, mida tavalises õppeprotsessis sageli ehk liigagi palju on. Võimaluse korral kasutatakse erinevaid praktilisi ja loovtöö harjutusi ning arendatakse õppeprotsessi käigus õpilaste õpioskusi. Õppekava ülesehitusel on oluline roll nii keelelisel kui ka ainealasel lõimimisel: ühelt poolt on igal tunnil (see on oluline ka emakeelse õppe puhul tavalises õppes) keeleline eesmärk – ka matemaatika õpetaja peaks alati pöörama tähelepanu korrektsele keelekasutusele, olgu see emakeelne või võõrkeelne tund, nii eesti kui ka vene õppekeelega koolis. Teiselt poolt kasutatakse palju ainete omavahelist lõimimist, mis lihtsustab õpilasel nii ainealaste kui ka keeleliste seoste loomist ning toetab keelelist ühtlast ning valutut arengut. Sellise õppeprotsessi ülesehitamisel teevad õpetajad omavahel palju koostööd ning seeläbi tagatakse turvaline õpikeskkond ning õpilaste keeleline ja ainealane toetamine läbi mitmete ainete. Oluline on õpilases turvatunde ja eduelamuse tekitamine, seega ei ole keelevead algusetapis olulised ja õpetaja juhib neile tähelepanu õigeid variante tagasi peegeldades, mitte karme hinnanguid andes ja eksimusi rõhutades. Oluline on toetada õpilaste motivatsiooni ja positiivset suhtumist õppimisse. Kogemused näitavad, et teises keeles õpe on raske esimese poole aasta jooksul – seejärel õpilaste keeletase ühtlustub ja õppetöö muutub sujuvaks. Seega on õpilase jaoks lihtsam, kui õpitakse mitut ainet eesti keeles ja need toetavad üksteist. Kui õpe toimub väga väheses mahus eesti keeles, siis ei ole õpilasel piisavat keeletuge. Seda, et teises keeles õppimine ei halvenda ainealaste teadmiste omandamist, kinnitavad ka nende koolide riigieksamite tulemused, kus kahes keeles aineõpet on rakendatud kümme või enam aastat. Sellisteks koolideks on näiteks Tallinna Humanitaargümnaasium ja Tartu Annelinna Gümnaasium. Viimaste aastate riigieksamite keskmise tulemuse järgi kuuluvad mõlema kooli õpilased Eesti edukaimate hulka. Siinkohal tuleb rõhutada, et eelnimetatud koolid on erinevad ka õpilaste vastuvõtmise poolest. Kui Tallinna Humanitaargümnaasiumi gümnaasiumiastmesse saamiseks on vaja läbida konkurss – seega võivad siin edukad tulemused viidata sellele, et tegemist on keskmisest võimekamate õpilastega –, siis Tartu Annelinna Gümnaasium on täiesti tavaline munitsipaalkool, kes võtab vastu väga erinevate õpitulemustega õpilasi ning vastuvõtu aluseks on peamiselt õpilase sooviavaldus selles koolis õppida. Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava“ § 15 lõikes 3 nähakse ette kohustuslike õppeainete nädalatundide arv põhikooli I, II ja III kooliastmes. Eesti keele teise keelena tunde on kooliastmete kaupa ette nähtud järgmiselt: I kooliastmes 6 tundi; II kooliastmes 12 tundi ja III kooliastmes 12 tundi. Sama paragrahvi lõige 5 võimaldab koolil põhikooliastmetes valikainete ning lõimitud aine- ja keeleõppe (sh keelekümblus) kasutamiseks kooli hoolekogu nõusolekul muuta riikliku õppekava kohustuslike õppeainete ja läbitavate teemade nimistut (sealhulgas liita ning ümber kujundada õppeained) ning muuta tunnijaotusplaani, tagades oma kooli õpilastele riiklikus õppekavas määratud üldpädevuste, õpitulemuste ning õppe- ja kasvatuseesmärkide saavutamise kooliastmete lõpuks. Seega on riiklik õppekava küllaltki paindlik ning koolidel on võimalus tagada oma õpilastele ka suuremal määral eesti keele tundide läbiviimine, kui riiklik õppekava tavapäraselt ette näeb. Tagasilöögid võivad kaasneda siis, kui kooli juhtkond ja õpetajad või kooli hoolekogu ei soovi õpilastele sellist võimalust tagada. Kui kooli gümnaasiumiastmel toimub õppetöö suures osas eesti keeles, siis on selge, et üha enam nähakse vajadust ka põhikooliastmes eesti keele õpetamise järele. Lisaks sellele sätestab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõige 4, et koolis või klassis, kus õppekeel ei ole eesti keel, on eesti keele õpe 1. klassist alates kohustuslik. Kool tagab niisuguses koolis või klassis eesti keele õppe korraldamise tasemel, mis võimaldab põhikooli lõpetajatel jätkata õpinguid eesti õppekeelega õppeasutuses. Juba 1993. aastal vastuvõetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõige 2 nägi ette regulatsiooni, et koolis või klassis, kus õpe ei toimu eesti keeles, on eesti keele õpe 3. klassist alates kohustuslik. 1999. aastal muudeti nimetatud õigusakti teksti ja sätestati eesti keele õppe kohustuslikkus alates 1. klassist. Seega on Vabariigi Valitsuse hinnangul hariduspoliitiliselt tagatud eeldused, et põhikoolis pöörataks eesti keele õppele olulist tähelepanu. Esitatud andmetest nähtub, et õpilaste eesti keele oskuse tase on tänu eestikeelsele aineõppele tõusnud ja muude ainealaste teadmiste tase ei ole langenud. 2.5. Kooli hoolekogu ettepanek on vastuolus Haabersti Vene Gümnaasiumi arengukavaga Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 67 lõike 1 kohaselt koostatakse kooli järjepideva arengu tagamiseks kooli arengukava. Arengukava koostatakse vähemalt kolmeks aastaks. Arengukava ja selle muudatused valmistatakse ette koostöös hoolekogu ja õpilasesinduse, õppenõukogu ning ekspertidega koolist või väljastpoolt kooli. Arengukava kinnitab kooli pidaja või tema volitatud isik ja kooli direktor annab selle täitmisest aru kooli pidaja kehtestatud korras. Arengukava ja selle muudatused esitatakse enne kinnitamist arvamuse andmiseks kooli hoolekogule, õpilasesindusele ja õppenõukogule. Kooli veebilehel avalikustatud kooli arengukava kohaselt oli arengukava eelmisel perioodil (2010. aasta) koolis avatud LAK-õppega või osalise keelekümbluse 1. klass, kus 50% õppetööst toimus eesti keeles. Täieliku keelekümbluse 1. klass on avatud 1. septembril 2011. a, õppetöö toimub järgmiselt: 1. klass ja 2. klassi I poolaasta – õppetöö toimub 100% eesti keeles; 2. klassi II poolaastast algab vene keele ning 3. klassist venekeelne aineõpe. Venekeelse aineõppe maht kasvab aja jooksul kuni 30–40% õppe kogumahust 5. klassiks ja jääb samale tasemele põhikooli lõpuni. 10.–12. klassis õpetatakse eesti keeles eesti kirjandust, Eesti ajalugu, ühiskonnaõpetust, kunstiõpetust, muusikaõpetust, geograafiat, majandusõpetust ja kehalist kasvatust.11 Kooli arengukava peatükis 3.5 „Õppe- ja kasvatusprotsess“ on muu hulgas välja toodud – „Üleminek eestikeelsele aineõppele on toimunud järjekindlalt kõigi kooliastmete tasemel, ettevalmistus algab juba algkoolis, kus töötavad eestikeelsed huviringid. Alates 2010. aastast tegutsevad edukalt keelekümblusklassid. Eesti keelt ja võõrkeeli õpetatakse rühmades, mis tagab keeleõppe tõhususe“.12 Kooli arengukava tegevuskavas aastateks 2012–2014 on välja toodud järgmised tegevused: mitmekeelse õppekeskkonna väärtustamine; varase keelekümbluse programmi baasil klasside avamine; LAK-metoodika kasutamise laiendamine aineõppes: loodusõpetus, inimeseõpetus, kehaline kasvatus, muusikaõpetus; eestikeelse aineõpetuse kvaliteedi seire; eestikeelse aineõppe tulemuste osas õpilaste ja vanemate rahulolu uurimine; gümnaasiumiastmel ülemineku osalisele eestikeelsele aineõppele jätkamine kuni 60% õppetöö mahust; valikainete pakkumise mitmekesistamine gümnaasiumiastme õpilastele, tuginedes koostööle kõrgkoolidega; lõimumisprojektide korraldamine.13 Seega ei näe kooli pidaja arengukava kinnitajana ning kool arengukava peamise väljatöötajana olulisi probleeme eestikeelsele õppele üleminekul ning nad teevad arengukava kohaselt jätkuvalt pingutusi, et õpilaste ja õpetajate eesti keele oskus paraneks. Kooli hoolekogu ei tohiks arengukavas seatud eesmärke ja kooli tehtud pingutusi eestikeelsele aineõppele üleminekul takistada. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 3 kohaselt peab hoolekogu ettepanek valla- või linnavalitsusele lähtuma kooli arengukavast. Praegusel juhul ei ole kooli hoolekogu ettepaneku tegemisel Tallinna Linnavolikogule kooli arengukavast lähtunud, olles seejuures veel eelnevalt kaasatud sellisel kujul vastuvõetud arengukava väljatöötamisse. 2.6. Ärakuulamisõiguse võimaldamine Haldusmenetluse seaduse § 40 lõike 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kuna põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 ei täpsusta, millises vormis ärakuulamine sel juhul läbi viia tuleb, siis on selle vormi valik haldusorgani pädevuses. Haridus- ja Teadusministeerium edastas 9. juunil 2015. a menetlusosalistele – Haabersti Vene Gümnaasiumile, Haabersti Vene Gümnaasiumi hoolekogule, Tallinna Linnavolikogule – käesoleva korralduse eelnõu ning võimaldas vastuvõetava otsuse kohta arvamust avaldada. Haabersti Vene Gümnaasiumi, Haabersti Vene Gümnaasiumi hoolekogu ja Tallinna Linnavolikogu arvamust haldusorgani etteantud tähtaja jooksul ei laekunud. 2.7. Kokkuvõte Õigusaktid nägid juba 2007. aastal üheselt ette, et 2011/2012. õppeaastast alates peavad koolid hakkama 10. klassi õpilasi gümnaasiumiastme jooksul 60 protsendi ulatuses eesti keeles õpetama. Seega on kooli pidajale ja koolile antud piisavalt pikk üleminekuaeg, et nad saaksid astuda vajalikke samme eestikeelsele aineõppele üleminekuks. Erinevad keelekümbluse uuringud (valimis ka Tallinna koolid) näitavad selgelt, et teadmiste omandamist õppekeel ei mõjuta, kui on tagatud kvaliteetne õpe ning õpilasi toetava metoodika kasutamine. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest tuleneb nõue, et gümnaasiumiastmes toimub õppetöö eesti keeles. Vabariigi Valitsus võib kaalukatel põhjustel anda loa muukeelseks õppeks. Vabariigi Valitsus on Tallinna Linnavolikogu kaalutlusi hinnanud ja leiab, et kaalukaid põhjusi loa andmiseks ei ole. Käesoleva korralduse punktidest 2.3–2.5 nähtub selgelt, et Haabersti Vene Gümnaasiumis ei ole probleeme, mis takistaksid eestikeelse aineõppe läbiviimist vähemalt 60% ulatuses. On olemas vajalikud õpetajad, kes valdavad riigikeelt nõutud tasemel ehk kel on eesti keeles õpetamise õigus. Kooli õpilaste eesti keele oskus on läbi aastate olnud väga hea. Seda on näidanud nii põhikooli lõpus sooritatud eesti keele teise keelena eksamid kui ka gümnaasiumi lõpus sooritatud eesti keele riigieksamid. Erinevate õppeainete riigieksamite tulemused ei ole Eesti Hariduse Infosüsteemi andmete kohaselt langenud. Lisaks sellele ei lähtu kooli hoolekogu ettepanek kooli arengukavast ehk kooli pidaja heakskiidetud arenguvisioonist. 3. OTSUS Tulenevalt eeltoodust ja lähtudes põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikest 3 keelduda andmast Haabersti Vene Gümnaasiumile luba gümnaasiumiastmes vene keele kasutamiseks õppekeelena. 4. VAIDLUSTAMINE Korralduse peale võib halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras esitada kaebuse Tallinna Halduskohtusse 30 päeva jooksul korralduse teatavaks tegemise päevast arvates. 5. KORRALDUSE TEATAVAKS TEGEMINE Haridus- ja Teadusministeeriumil teha korraldus Haabersti Vene Gümnaasiumile, Tallinna Linnavalitsusele, Tallinna Linnavolikogule ja Haabersti Vene Gümnaasiumi hoolekogule teatavaks. 1 Riigikohtu halduskolleegiumi kohtuotsus nr 3-3-1-52-13, lk 15. 2 http://www.hvg.tln.edu.ee/site/arengukava, lk 5. 3 http://www.hvg.tln.edu.ee/site/arengukava, lk 15. 4 http://www.hvg.tln.edu.ee/site/arengukava, lk 16. 5 Helena Metslang, Mare Kitsnik, Ingrid Krall, Lõimitud aine- ja keeleõppe metoodikast vene õppekeelega koolis, lk 83. 6 Aune Valk, Analüüs eesti keele õppe tõhustamisest põhikoolis, lk 3. 7 http://www.hvg.tln.edu.ee/site/arengukava, lk 4–5. 8 http://www.hvg.tln.edu.ee/site/arengukava, lk 14. 9 http://www.hvg.tln.edu.ee/site/arengukava, lk 23. 10 Sau-Ek 2011; Sau-Ek 2008; Asser. H 2005. 11 http://www.hvg.tln.edu.ee/site/arengukava, lk 4–5. 12 http://www.hvg.tln.edu.ee/site/arengukava, lk 14. 13 http://www.hvg.tln.edu.ee/site/arengukava, lk 23.