Kultuuriminister — Kultuurimälestiseks tunnistamine — RT III, 2014, 4

Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse § 12 lõike 1, § 25 lõike 1 ja 5 alusel, arvestades Muinsuskaitseameti eksperdihinnangut ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekut.

I KULTUURIMÄLESTISEKS TUNNISTAMISE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hagumäe taluhäärberi kultuurimälestiseks tunnistamise taotluse esitas Muinsuskaitseametile kinnisasja omanik. Taotlusele oli lisatud Keskkonnaameti toetuskiri. Asja mälestiseks tunnistamise menetluse algatas Muinsuskaitseamet. Mälestiseks tunnistamise menetluses on Muinsuskaitseamet kasutanud Eesti Vabaõhumuuseumi teadurite uurimusi, milles on kaardistatud sadu ajaloolisi taluhäärbereid ning antud Eesti kohaliku ehituspärandi ajaloolis-tüpoloogiline ülevaade. Muinsuskaitseamet on eksperdihinnangu koosseisus koostanud lisaks ülevaate juba riikliku kaitse all olevatest samatüübilistest hoonetest ning nende paiknemisest. Eestis on 5255 ehitist, mis on tunnistatud ehitismälestiseks. Neist suurem osa esindab baltisaksa ehitustraditsiooni ning on seotud mõisa- või kirikukultuuriga. Taluarhitektuur, mis on eestlaste ehituspärandi oluline osa ja kohaliku ajaloo peegeldaja, on riiklike kultuurimälestiste nimistus alaesindatud. Taluarhitektuuri hakati Eestis kaitsma 1950. aastatel, kuid tollal ennekõike seotuse tõttu revolutsioonilise vastupanuvõitlusega või rahvuslike suurmeeste sünnikodudena. Mälestiste nimekirjade ülevaatamisega 1990. aastatel lõpetati kõigi revolutsiooniliste talude riiklik kaitse, arhitektuurimälestiste hulgast arvati välja ka mitmed selleks hetkeks väga halvas tehnilises seisukorras taluhooned. Taluarhitektuuri, mis on enamasti kaitse all kompleksidena, on ehitis- ja ajaloomälestiste hulgas 230 hoonet. Neist omakorda vaid 57 on elamud, ülejäänud on juurdekuuluvad abihooned. Kõigist kaitse all olevatest taluelamutest 20 on mitte-rehemajad ehk Hagumäe taluhäärberiga mingil määral võrreldavad ehitised. Menetluse käigus kogutud info põhjal on Hagumäe taluhäärber Eesti taluarhitektuuris haruldane ja silmapaistev hoone, mis vastab mälestise tunnustele. Samale järeldusele jõudis 16.05.2013. a Muinsuskaitse Nõukogu ja tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada Hagumäe taluhäärber kultuurimälestiseks. Vastavus mälestise tunnustele 1914.–1926. a ehitatud Hagumäe taluhäärber on Eesti taluhoonete hulgas ainulaadne rikkaliku välisdekooriga elumaja, mida ilmestab peen rahvusromantiline saeornamentika. Hoone peegeldab 20. sajandi alguse muudatuste perioodi Eesti talurahvaarhitektuuris, mil elumajade varasemast härrandlikumal kujundamisel hakati võtma eeskuju nii linna- kui mõisaarhitektuurist ja eksponeerima rahvusromantilisi püüdlusi. Olulised dekoorielemendid on kiirjas viilulaudis ja juugendlikud kaaraknad, omapära lisavad kergelt murtud katusejoon ja esikülje klaastrepikoda. Hoone kavandas ja ehitas talu perepoeg, osav peentisler ja paadimeister Joosep Oberg. Taluarhitektuuri puhul on tavaline, et neid ei kavandanud arhitektid, vaid levisid piirkondlikult väljakujunenud traditsioonid. Joosep Obergi ameti tõttu sai Hagumäe taluhäärber meisterlikult teostatud puitdekoori ning ka interjööris on säilinud palju sama meistri valmistatud mööblit. Majale pandi nurgakivi 31. oktoobril 1914. a, päeval kui sündis Joosep Obergi vennapoeg Hugo Lepnurm, kellest sai tuntud orelimeister ja kes hiljem majas suvitas. Seega on hoonel olemas seos tuntud isikuga, mis on üks kriteerium objekti kultuuriväärtuse kaalumisel. Prof. Hugo Lepnurme suvekorter asus hoone mansardkorrusel, mille tarbeks muudeti 1960. aastatel siselahendust ning ehitati kinni maja lõunaküljel asunud lahtine rõdu. 1960.-1970. aastatel tehtud ümberehitused on hoone välisilmet mõjutanud, kuid säilinud on valdav osa hoone algupärasest mahust ja kujundusest. Kaitsevööndi määramine Muinsuskaitseseaduse § 25 kohaselt määratakse kinnismälestise kaitseks kaitsevöönd. Selle ülesandeks on tagada kinnismälestise vaadeldavus, sh kaugvaadete säilimine ja silueti nähtavus ning kinnismälestise ja seda ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilimine ruumilises kontekstis. Hagumäe taluhäärberile kaitsevööndi seadmisel on eesmärgiks objekti vaadeldavuse ja ajaloolise talukompleksi tervikliku ilme tagamine. Mälestisele määratud kaitsevöönd hõlmab Hagumäe maaüksuse hoonestatud osa (talukompleksi abihooned ja teine eluhoone) ning puhvertsooni selle ümber. Kuna hoonestatud ala ümber on tihedad metsad, ei ole mälestis avaliku tee pealt nähtav ning seega puudub tarvidus määrata suuremat kaitsevööndit, mis ulatuks avaliku teeni. Enamus Hagumäe maaüksusest jääb kaitsevööndist välja, naaberkinnistuid kaitsevöönd ei hõlma. Menetlusosaliste seisukohad Objekti mälestiseks tunnistamise menetlemise käigus on viidud läbi toimingud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määrusele nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestise andmete muutmise kord”. Kavandatava mälestise omanikku ning asukohajärgset kohalikku omavalitsust on mälestisteks tunnistamise menetlusest teavitatud ning neilt on küsitud asja kohta arvamust. Isikutele on antud võimalus tutvuda eksperdihinnanguga ja avaldada selle kohta arvamust. Hagumäe taluhäärberi mälestiseks tunnistamise menetlusse kaasatud isik ning asukohajärgne omavalitsus ei ole käesolevas asjas vastuväiteid esitanud. II KAITSE ALLA VÕTMINE Kultuuriväärtus on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb üksikjuhtumil määratleda. Muinsuskaitseseaduse § 2 kohaselt on kultuuriväärtus mälestis, mis on kaitse all olev kinnis- või vallasasi või selle osa või asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus ning see on tunnistatud mälestiseks muinsuskaitseseaduses sätestatud korras. Alusuuringute, Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ning Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku tulemusena on tehtud ettepanek Hagumäe taluhäärberi mälestiseks tunnistamise kohta, kuna see on hinnatud Eesti taluarhitektuuri seisukohast väga oluliseks. Tegu on kõrge ajaloolis-kultuurilise ja arhitektuuriväärtusega taluhäärberiga. Seda iseloomustab peene kujunduse ja teostusega Karjala-Šveitsi stiilis puitdekoor, mis on Eestis vähe levinud ja veel vähem säilinud. Hagumäe talul on seos kultuuriloos tuntud isikuga – seal sündis tuntud orelimeister Hugo Lepnurm. Hoone mälestiseks tunnistamisel on kaalutud kaitse ulatust ja kaitserežiimi otstarbekust. Hoone tunnistatakse mälestiseks üksikobjektina, st abihooneid ja talukompleksi teist eluhoonet mälestisteks ei tunnistata, sest neil hoonetel ei ole tuvastatud olulist kultuuriväärtust. Hagumäe taluhäärber ei asu üldplaneeringuga määratud miljööväärtuslikul hoonestusalal ega ole muul viisil kaitstud. Kuusalu valla üldplaneeringus ei ole määratud väärtuslikke üksikehitisi. Hoone on otstarbekas tunnistada mälestiseks tervikuna, sest hoone on väärtuslik tervikuna oma mahu, tarindite, dekoori ja ehitusdetailidega. Hoones olevat mööblit mälestise koosseisu ei haarata, selle säilitamise nõudmine hoones on mälestise omanikule liialt koormav nõue. Mälestiseks tunnistamine on asja omanikuga läbi arutatud ning omanik on väljendanud oma nõusolekut asja mälestiseks tunnistamiseks. Asja mälestiseks tunnistamine annab mälestise omanikule või valdajale õiguse saada riigilt mälestise hooldamiseks ja kasutamiseks nõustamist ja muud informatsiooni ning taotleda mälestise hooldamiseks, konserveerimiseks ja restaureerimiseks või optimaalsete säilitustingimuste tagamiseks rahalist toetust. See muinsuskaitseseaduse §-st 29 mälestise omanikule ja valdajale tulenev õigus tasakaalustab asja mälestiseks tunnistamisega kaasnevaid omandikitsendusi. III OTSUS 1. Tunnistada kultuurimälestiseks mälestise liigiga ehitismälestis Hagumäe taluhäärber (Harju maakond Kuusalu vald Tsitre küla Hagumäe katastriüksus). 2. Kehtestada käesoleva käskkirja punktis 1 nimetatud mälestise asukoht vastavalt kaardile käskkirja lisas 1 ja kaitsevöönd vastavalt kaardile käskkirja lisas 2.1 3. Käesoleva käskkirja punktis 1 nimetatud mälestise andmed, asukoht ja kaitsevööndi piir kantakse kultuurimälestiste riiklikusse registrisse ning asukoht ja kaitsevööndi piir kantakse lisaks Maa-ameti kaardile. 4. Muinsuskaitseametil teavitada otsusest mälestise omanikku või valdajat ja viia läbi toimingud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määruse nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestise andmete muutmise kord” § 4 lõikele 2. 5. Käesoleva käskkirja aluseks olevate Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekuga on võimalik tutvuda Muinsuskaitseametis. 6. Käesolevat käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. 1 Mälestise asukoht ja selle kaitsevöönd on märgitud käskkirja lisas esitatud kaartidel, mille koostamisel on kasutatud Eesti põhikaarti ja maakatastri andmeid. Kaartidega saab tutvuda Muinsuskaitseametis, kultuurimälestiste riiklikus registris (register.muinas.ee/) ja maainfosüsteemis (www.maaamet.ee).